Eesti kirjanduse ajalugu - 01

Eesti kirjanduse ajalugu

esimesest algusest meie ajani.


Kirjutanud ja kokku seadnud

Dr. K. A. Hermann.


Jurjewis — Tartus.

Trükitud wäljaandja kulu- ja kirjadega.

1898.

Eessõna.
Esimest korda ilmub siin Eesti kirjanduse ajalugu kõigile kirjanduse sõpradele. Seni ei ole ühes koos weel keegi sellest kirjutanud, kuid seda on hädasti waja, sest just kirjandus on ühe rahwa waatekuju, millest waimuhariduse käik selgemini näha on, kui muude asjade abil. Käes olew kirjatöö on, kui küll nõder, nagu iga inimlik töö, õige rohkesti hoolt ja waewa maksnud. Sellegi pärast ei olnud mitte mu nõuu igast raamatust rääkida, mis Eesti keeles ilmunud, waid ma tahtsin kõigest neid jooni ja teesid näidata, millel Eesti kirjandus on käinud. Wanemast kirjandusest olen tähtsamad kirjad läbi wõtnud ja muist ka ette pannud, et neid wähemalt igaüks ise wõib tundma õppida. Loomulikult on wanem kirjandus waimulik ja tuleb siisgi tähele panna, kuna Eesti uuema aja waimulik kirjandus liig rohke on, et teda kõike wõiks läbi wõtta. Nii hästi wanemal kui uuemal ajal jäiwad need raamatud enamasti tähelepanemata, mille kirjutajate nimed on teadmata jäänud. Uuemal ajal on Eesti kirjandus liig laialdane ja ei olnud siis enam sugugi ruumi näitusi üksikute kirjameeste töödest anda. Soowin, et see raamat juhtnöörina Eesti waimuwara ennast eestlastele wõimalikult armsaks ja tutwaks teeks ise uurida ja lugeda. Küll ep leidub mõndagi kaunist, mis meie kirjanduses juba olemas on.

Dr. K. A. H.


Eesti keel enne kirjandust.

Eesti keel muinasajal.
Eesti keele mõistja küsib, kui ta selle keele üle järele mõtleb: Kust on Eesti keel saanud, ja mil on tema algus olnud? See on loomulik küsimus. Igaüks, kes kirjadest inimeste mõtteid tundma õpib, see peab ju kõige enne selle keele alguse järele küsima, milles need kirjad on üles pandud.

Eesti keel on Soome, Liiwi, Wepsi ja Wadja keelega ühest tüwist tekkinud. Need keeled on muistsel ajal nii hästi kui üks keel olnud, ehk küll ka siis on murde wahesid olnud; see ei ole kahtlane. Terwel põhja-Wenemaal on hallil muinasajal inimesi olnud, keda nii hästi Soome kui Eesti rahwa esiwanemateks wõime arwata. Juba enam kui kahe tuhande aasta eest on Eesti rahwa esiwanemad selsamal kohal elanud, kus praegu Eesti rahwas elab. Aga enne seda aega on nad Aasiamaalt siia tulnud, sest nende keel ja iseloom näitab, et nad Mongoli sugu rahwas on.

Greeka ajaloo-kirjutaja Herodoti „melanchlained“ (mustad kuued), aastat neli sada enne Kristust, ja Rooma ajaloo-kirjutaja Tacituse „aestid“ Kristuse sündimise aja ümber ei ole muud olnud kui praeguste eestlaste esiwanemad. Niisamati oliwad ka need liiwlased ja eestlased, kes 5. aastasajal Rooma keiser Theodorichile merewaiku kingituseks wiisiwad, ja need eestlased, kellest Inglise kuningas Alfred Suur 9. aastasajal kirjutas, praeguse Eesti rahwa esiwanemad. Selle muinasaegse Eesti rahwa keelest ei ole seni ajani ühtegi sõna kusagilt wanadest kirjadest leitud. Üksnes arwata on, et nende muinasaegsete eestlaste keel praeguse Eesti keelega ühte moodi oli, kui ka mõni sõna, mis nüüd on kadunud, siis rahwa suus helises ja mõni sõna on aja jooksul muutunud.

Põhja-Wenemaal on Soome ja Eesti rahwa esiwanemad aastasadade wältusel Wenelaste sekka ära sulanud. Iseäranis suur-wenelastes jookseb weel praegu küllalt Eesti ja Soome segawerd, kuna Eesti-Soome keelest Wene keelde üksnes wähesed jäljed on järele jäänud, nagu seda keele-uurimine näitab.

Wanad Rootsi kirjad jutustawad, et Biarmi-, Permi- ehk Pära-maal on kord suur kuldkuju seisnud, keda rahwas „Jumala“ kujuks nimetanud. Sõna „Jumal“ on siis Eesti keeles kõige wanem sõna, mis ajakirjade läbi tutwaks on saanud. Kindel on, et see sõna juba kõige wähem poolteist tuhat aastat wana ja tuntud on. Et see sõna praegu Soome ja Eesti keeles tuntud on ja nüüd taewa Jumalat nimetab, siis näeme juba sellest, et Eesti keel poolteist aastatuhat tagasi umbes nõndasamati kõlas, nagu ta nüüdgi kõlab.

Eesti kirjandus ulatab umbes 300 aastat tagasi. Enne seda aega, see on siis Eesti paganausu ja katoliki usu walitsuse ajast, ei ole meil kirjasid järele jäänud, mis meile muinasaja Eesti keelest wõiksiwad sõnumid anda. Sõna „Jumal“ on ainus wäike aga kindel märk ja mälestus Eesti muinaskeelest. Kõik teised mälestused on hoopis nooremad.

Siis on meil weel mõned kindlad märgid wanast Eesti keelest järele jäänud, kui ka mitte nii wanad kui sõna „Jumal“. Need märgid on Eesti keeli sõnad ja koha-nimed, mida Liiwimaa kuulsa kirjamehe ja ajalookirjutaja Läti Hendriku sulest järele on jäänud. Kas uurimine weel rohkem sõnu sõna „Jumala“ kõrwal saab leidma, mis wanemad on kui sõnad Läti Hendriku kirjades, seda ei ole wõimalik ütelda. Koguni wõimata ei ole see mitte. Eestlaste kui waese rahwa ajalugu, keelt ja kirjandust ei ole keegi weel nii sügawasti uurinud, et wõiks ütelda: Nüüd ei ole midagi enam leida. Suured uurijad ja õpetlased ei ole Eesti rahwa olu weel mitte nii sügawasti tundma wõinud õppida, et keegi kindlasti tõendada wõib: Nüüd on kõik hallikad ja kolgad läbi otsitud, mis eestlaste üle sõnumid wõiksiwad anda. Siin on weel põld harida, millel keele- ja muinasteadusel küllalt tegemist wõib olla.


Eesti keelest Läti Hendriku ajal.
Läti Hendrikust, Eesti keele kõige wanemate mälestuste andjast, peame siin weel iseäranis kõnelema. Nagu teada, on tema nende sakslaste teod ja sündused üles kirjutanud, kes kõige esiti Balti-maale tuliwad, nimelt a. 1159 kuni 1227. Läti Hendririkust ei ole kindlasti teada, kas ta sakslane wõi lätlane oli. Mõned on teda koguni eestlaseks arwanud, sest et ta Eesti keeli sõnad on õigesti üles kirjutanud, kuna tema Läti keeli sõnad praeguse Läti keelega kokku ei sünni.

Kindel on, et tema sakslaste hulgas on elanud, õppinud ja kirjutanud.

Tema kirjad on Ladina keeli ja on neid õige paks raamat. J. Jung on nad Eesti keelde ümber kirjutanud, ja nad on 4 andes ühte kokku 244 suurt lehekülge — 1881 kuni 1883 — Tartus Laakmanni juures trükitud, et neid iga eestlane wõib saada. Kahju üksnes, et selles inimeste ja kohtade nimed on ära rikutud: Need peaksiwad nii kirjutatud olema, nagu Läti Hendrik neid kirjutab, aga nüüd on nad muudetud, ja igaühel, kes tõlget loeb, tuleb ikka Ladina keelest järele waadata, kuda see ja teine nimi on kirjutatud; selle läbi on tõlke üleüldine teadusline wäärtus wähendatud, kuna tal üksnes ajalooline wäärtus jääb.

Läti Hendriku kirjad kõnelewad sakslaste tegudest, kuda need Baltimaa eneste alla heitsiwad. Rohkem kui kolmas osa tema kirjadest on üksnes eestlaste üle kirjutatud — pea kõik sellest, kuda sakslased lätlaste ja liiwlaste abil eestlaste wastu sõdisiwad ja nad wiimaks ära wõitsiwad ning selle läbi eestlased oma wabaduse ja iseseiswuse tänapäewani kaotasiwad. Läti Hendriku kirjad on siis tähtjas teadusehallikas eestlastest wanal ajal, aga niisamati ka liiwlastest, kes ju muud ei olnud kui eestlaste suguharu ja kelle keel õieti Eesti keele murre on. Liiwlasi elab weel paar tuhat hinge Kuramaa põhjarannal wasta Saaremaad, kuna nad Riiast Salatsi rannani, kus Läti Hendriku ajal asusiwad, juba on ära kadunud.

Läti Hendrikust kirjutab prof. Dr. Leo Meyer aastal 1876 Õpetatud Eesti Seltsi koosolekute sõnumites nõnda: „Tuntud on, et mis meil koosolewatest Eesti keele mälestustest on, mitu aastasada pärast Läti Hendrikut on kirjutatud. Aga ka need wäiksed riismed Eesti keelt, mis Läti Hendrik meile on tallele pannud, on wäärtuse poolest wäga tähtsad. Suuremalt osalt on nad küll üksnes kohanimed, ja kohanimede seletamine on alati iseäranis raske olnud ja on mõni kord koguni wõimata, aga Läti Hendriku teatatud nimedes on juba wanad sõnakujud üliwäga tähtjad, milles nad meie silma ees on, sest nende kõrwal on uuemad nimed, nii palju kui neid nüüd weel ette tuleb, pea kõik enam wõi wähem nudistused. Ka on meelde tuletada, et Hendrik Liiwi keelt ja selle järele ka ligidat sugulast Eesti keelt on mõistnud, ja ta on siis sõnakujud nõnda wõinud üles kirjutada, nagu need tõesti oliwad. Läbirääkimistes liiwlastega märgib ta ennast tulgiks, «interpres», nagu ta eestlastega läbikäimiseks ka ühe tulgi nime „Philippus“ nimetab. Üksikud nimed on ka ümber pandud, ja selle kõrwal on ka paar Eesti sõna elawas tähenduses tarwitatud, nagu oleksiwad nad Hendriku Ladina keele warasse koguni wastu wõetud.“

Mõned Eesti keeli sõnad, mis Läti Hendrik meile on järele jätnud, on järgmised: „maleva“, see on wana Eesti sõna, mis „sõjawägi“ tähendab, nüüdsest Eesti keelest kadunud, aga ühes rahwalaulus „maameeste malewa“ weel alles; siis „kilegunda“, mis weel ka praeguses Eesti keeles alles on sõnas „kihelkund“, kuna see enne ühte maakonda tähendas, mille mehed kihlamise ehk tõotuse läbi ühe wanema walitsuse all kokku hoidsiwad maja ja kodu kaitsta; ka sõna „wanem“ on Läti Hendriku kirjades leida ja tähendab „ülem“ ehk „päälik“ ja „juhataja“; sõna „maja“ on niisamati olemas, aga ei tähendanud mitte elukorterit, waid tähendas rahwa kogumise paika, nõnda siis umbes seda, mis nüüd walla- wõi kihelkonna-maja tähendab; sõna „nagatae“ Läti Hendriku kirjades on praeguse sõnaga „nahk“ sugulane, ja sellest on ka praegune sõna „raha“ tekkinud („nahast“ sai „raha“, niisamati nagu „rekrutist“ „nekrut“ on saanud); Hendrik jutustab, kuda saarlased ühte preestrit piinanud ja selle juures pilgates ütelnud: „Laula, laula, pappi;“ need sõnad on Hendriku kirjades Eesti keeli ja wõib neid igaüks eestlane weel praegu ilma seletamata mõista; teises kohas ütelnud eestlased: „maga magamas,“ mis sõna ju ka praegu kerge mõista on ja nii palju tähendab kui „uinu hästi“; siis tuleb weel Eesti keeli sõna „waipa“ ette, mis weel praegu mõnes kohas rahwa suus „waip“ kõlab ja mida Saksa sõna „tekk“ on kõrwale ajanud; siis leiame weel kohanimedes õige hulgakese sõnu, nagu: „kihlegunda, nurme, joge, gerwe ehk jerwi, soon, tagana, Kareda, pä, metse, pole, Koiwa, Viliende“ jne., ja need sõnad on kahtlemata needsamad, mis praeguses Eesti keeles on: „kihelkund ehk -kond, nurm, jõgi, järw, soo, taga, kare (omastaw: kareda), pää ehk pea, mets, pool, kuiw ehk koiw, wili“. Sõnadest „waipa“ ja „nurme“ näeme, et sarnased sõnad enne kõik kahesilbised oliwad, kuna nende nimetaw kääne praegu „waip“ ja „nurm“ on.

Kohanimedest, mida Läti Hendrik on üles kirjutanud, paneme üksnes mõned, mis kindlad ja kerged seletada on, siia üles. Esiti astuwad meile Läti Hendriku kirjadest kolm kohta ette, mille nimed on „Odenpä,“ „Jogentagania“ ja „Sontagana.“ Odenpä on lihtsal praegune Otepää; Jogentagania oli koht, mis põhjapool Emajõe kaldal ja Wirtsjärwe äärel sääl on, kus praegu Palupõhja, Utsali, Jõesuu, Lätgalu ja Oiu paigad ning Rõika ja Meleski wabrikud seisawad; Sontagana oli selle koha nimi, kus nüüd Pärnu linn ja kihelkund ja Audru, Mihkli ja Tõstamaa kihelkunnad on, kuna praegune Sootaga Tartu kreisis hoopis teine paik on kui Läti Hendriku Sontagana. Nimetatud kolm kohta on siis tuntud. Paneme nad nüüdsesse keelde, siis kõlaksiwad nad „Otepää, Jõetaga, Sootaga,“ kuna Läti Hendrik kirjutab „Odenpä, Jogentagania, Sontagana.“ Nende nimede esimene pool oli siis Läti Hendriku juures „Oden, Jogen, Son,“ aga nüüdses Eesti keeles on ta „Ote, Jõe, Soo.“ Sõnadest on siis kõige päält üks n-täht wälja langenud. Aga see n ei olnud muud kui muinasaegse Eesti keele sõnade omastawa käände lõpp, mis Soome keeles weel praegu alles on, sest soomlane ütleks neid kolme nime weel nüüd „Otenpää, Joentakanen, Suontakana.“ Ka Saksa keeles on neil kohtadel see n alles sees: „Odenpä“ ja „Sontack.“ Eesti keelest on see lõpp kadunud, aga oli Läti Hendriku ajal täiesti elaw ja tarwitataw. Ka tähendas sõna „otte“, „ott“ wanas Eesti keeles „karu,“ nõnda tähendab siis nimi „Odenpä“, pärast „Otepää“ nii palju kui „karu pää“: wist on sääl rohkesti karusid olnud, ja selle pärast on kohale see nimi pandud.

Nimes „Jogentagania“ on weel teine wanaduse märk, mida nüüd enam Eesti sarnastel sõnadel ei ole, see on, et sõna „jõe“ oli Hendriku ajal „jogen“, see on: täht g oli 700 aasta eest sellest sõnast alles wälja langemata, kuna ta nüüd wälja on langenud. Sellest wõime täiesti kindlusega ütelda, et kõigis sarnastes sõnades, millest nüüd g, b, d wälja langenud, Läti Hendriku ajal need sõnades alles oliwad, näit., kus meie ütleme „mäe, wäe, toe, ree, soa, oa, loa, keo, käe, söe, löe, wee“ jne., sääl ütlesiwad Läti Hendriku aegsed eestlased „mägen, wägen, tugen, regen, sugan, uban, luban, kibun, käden, süden, lüden, weden.“ Sõna „pä“ näitab selgesti, et 700 aasta eest on eestlased „pää, pääle, pääl, päält, sääl, säält, hää, hääle, häält, säär“ jne. kõnelenud ja ei mitte „pea, peale, peal, pealt, seal, sealt, hea, heale, healt, sear“, nagu nüüd sagedasti üteldakse ja kirjutatakse.

Wõtame nüüd weel kord need Eesti keeli sõnad kokku, mis me Läti Hendriku kirjadest leiame, siis on neid kaunis hulgake, nimelt: malewa, kilegunda, wanem, maja, nagatae, laula, pappi, maga, magamas, waipa, nurme, jõge, järwe, soo, tagana“ jne., nende juurde weel kohanimed „Odenpä, Jogentagania, Sontagana, Nurmegunda, Metsepole, Puidis, Kareda, Wirzjerwe, Koiwa“ ja palju muid kohanimesid, mis igal eestlasel koguni kerged aru saada ja seletada, siis on meil wõimalik juba wäikest pilti enestele waimu ette teha, kuda Eesti keel enam kui 700 aasta eest oli. Kui need ka muud ei ole kui üksikud sõnad, siisgi teame nendest, et wanad eestlased oma kodukohtadele on nimesid pannud ning et see ju hariduse astet näitab, millel nad on seisnud, sest täiesti metsrahwad ei pane sugugi nimesid kohtadele. Meie nimetame neid sõnu auukartusega, sest et meie teame, et Eesti rahwa esiwanemad neid on ligi tuhande aasta rääkinud. Ja meie teame ka nendest, et kui keegi eestlane, kes 700 aasta eest on surnud, nüüd wõiks üles tõusta, siis wõiks ta praegust Eesti keelt ometi mõista, kui ka mõni sõna teise uuema, wähe lühema näo on saanud.

Sõna „pappi“, mis wanad eestlased pruukisiwad, on ise enesest wäga õpetlik. See sõim ei ole mitte Eesti, waid on Saksa oma, ta on juba ammugi enne sakslaste siia-tulemist Eesti keelde wõetud — wist juba siis, kui eestlased Saksa gotlastega endiste aastasadade jooksul kokku saiwad. See sõna üksi tunnistab wäga selgesti, et eestlased muinasajal on sakslasi tundnud ja nende keelest Eesti keelde sõnu wõtnud, sest sõna ei wõinud ju siis alles eestlaste seas tuttawaks saada, kui eestlased Riia sakslastega wastastena wõitlesiwad. Eestlased on niisuguste Germani sugudega enne kokku saanud, kel see sõna keeles oli. Ka on haudadest, millesse enne sakslaste aega on surnuid maetud, õhtumaa rahasid ja ristisidgi leitud, mis sedasama tunnistawad, nagu sõna „papp“.

Eesti keel katoliki ajal.
Kui Eesti rahwas oli rüütlite wõimu alla saanud, siis wõttis ta ka aega mööda katoliki usu wastu ja sai wäljaspidi kristlaseks, kuna wana pagana-aegne usk ikka rahwa südames elas. Kirjandust ei olnud, millest rahwas oleks ristiusku tundma wõinud õppida, koolisid ei olnud ka mitte, kus rahwas wõis õpetust saada.

Eestlaste maale asutati linnad — muist wanadele kohtadele, kus muinasajast saadik linnad seisnud, muist aga ka uutele kohtadele, kus enne linnasid ei olnud. Kõigi linnade ees otsas seisiwad kaks linna, need oliwad kõige wanemal muinasajal juba maa päälinnaks olnud: 1) Kalewa linn, mis pärast oma suure Eesti walitseja Kalewi surma tema lese Linda mälestuseks ka Lindanisa nimeks sai, see oli nüüdne Tallinn, mis sõnast Daani linn on lühendusel tõusnud, ja 2) Tartu, mis ka juba kõige wanemal muinasajal suure jumala Taara järele oli nimetatud, sest sõna Tartu on ära lühendatud wanast muinasaegsest sõnast Taara-abuda, see on Taara abi. — Teised linnad Eesti nimedega oliwad: Pärnu, küll pärna-puuga sugulane; Wiljandi, rohke wilja-ande pärast nii nimetatud; Põltsamaa, see on põldne maa, Nurmekunna, see on praeguse Põltsamaa, Pillistwere ja Kolga-Jaani kihelkunna maa päälinn; Haapsalu, see on haaba- ehk aawasalu linn, kus wist rohkesti aawa-puid oli; Paide ja Kareda, kaks linnakest, waewalt 10 wersta üks teisest eemal, esimene sõnast „paisuma“ ja teine sõnast „kare“ tõusnud; Rakwere, sõnast rakke weer nii nimetatud. Pääle nende oli hulk wäiksemaid kohtasid, mida meie siin ei hakka nimetama. Linnade kõrwal on meil ka wanad maakondade nimed kõik teada; need oliwad: Ugala ehk Ugaunia, maakond Tartu ja Wõru wahel; Waigele, maa, kus nüüd Äksi, Maarja-Magdaleena ja Kodawere kihelkunnad on; Moha, nüüdsed Laiuse ja Palamuse kihelkunnad. Hiiembe, see on hiie-pää, praegune Torma kihelkond; siis juba enne nimetatud kohad Nurmekund, Jõetagana, Sootagana; Alempois, nüüdne Suure Jaani kihelkond; Sakala, Wiljandi ümberkaudsus, nimelt nüüdsed Wiljandi, Paistu, Tarwastu, Karksi, Helme kihelkunnad; Metsepoole, see on metsa pool, nüüdne Pärnu ja Riia waheline rand Häädemeeste ja Saarde kihelkunnaga, kus siis ja edasi kuni Riia linnani ning Kura randa mööda kuni Polangini liiwlased elasiwad. Tallinna- ehk Eestimaa kohad kandsiwad muistsel ajal just neidsamuseid nimesid, nagu nad nüüdgi kannawad: Harju-, Lääne-, Järwa-, Wiru- ja Alutaguse-maa, mille juures Baltiski ümberkaudsus Uomentaguse, Paide ümberkaudsus Karedaga Lõpekunna ja Iisaku kihelkund Pudrimeni nime kandis. Saaremaa nimi oli Kuresaar, mis nimi pärast üksnes linnale jäi.

Need ja hulk teisi wähemate kohtade nimesid on meile muist enne katoliki aega, muist aga ka katoliki ajast Eesti keeleproowiks jäänud. Muid proowisid meil 12. kuni 14. aastasajast ei ole.

Koguni Eesti keeli kirjutamise katseta ei ole siisgi ka katoliki aeg olnud. Seda tõendawad mitmed märgid. Koguni seda on kirjades lugeda olnud, et Läti Hendrik ise on eestlaste katoliki jumala-teenistuseks raamatuid kirjutanud. Kas seda keegi weel tõeks wõib teha, see on küsida.


Eesti keel katoliki ajal.
Läti Hendrik siis oli Baltimaa esimene ajaloo kirjutaja ja kirjamees. Ta kirjutas Ladina keeles. Praegu weel ei ole kindel, kas ta rahwuse poolest lätlane, sakslane wõi eestlane oli. Kirjutas ta eestlastele katoliki jumalateenistuse raamatuid, nagu üks wana sõnum teatab, siis oli ta ka Eesti esimene kirjamees. Tõsi on, et ta Eesti keeli sõnad on õigemini kirjutatud kui Läti omad. Et aga tema sulest esimesed Eesti keeli sõnad meie ajani on jäänud, ei wõi temalt seda auu muidugi mitte täiesti wõtta.

Pääle tema on aga weel teine mees, kes täiesti sündinud eestlane ja Wirumaalt pärit oli, sakslaste tulemise ajal elanud. See oli Läti Hendriku ajaraamatus nimetatud preester Joannes. Meinhard, Liiwimaa esimene piiskopp, saatis selle noore eestlase Saksamaale klooster Segebergisse, kus ta usuteadust õppis ja kust ta pärast piiskopp Albertiga Liiwimaale tagasi tuli ning liiwlaste seas Holmi kiriku õpetajaks sai. Sääl tapsiwad liiwlased teda aastal 1206 ära. Eesti ega muus keeles ei ole see Eesti mees midagi kirjutanud. Selle juures ei ole tarwis kaksipidi mõtelda, et ka pärast, kui sakslased juba meie maale tulnud oliwad, eestlasi on kõrgemat haridust saanud, aga nendest ei ole midagi teadet jäänud, sest et nad kõik sakslasteks saiwad.

Eestlased on katoliki ajal juba ka oma jagu haridust maitsnud, kuid mil kombel ja kui palju, see on alles küsida. Umbes kaks aastasada pärast sakslaste tulemist ei tea sellest õieti midagi ütelda. Alles aastal 1428 kirjutati üks kirikuseaduse raamat. See on ka Eesti kirjanduse ajaloo kohta oma jagu tähtjas. Selle raamatu 3-das paragrahwis on üteldud: „Et midagi nii paha ei ole, kui et kõlbmata hinge-karjased karja hoiawad, ja et uuemal ajal meie kurwastuseks ei mitte üksi rumalaid karjaseid ei ole ametisse pandud, waid on ka nende seas keeletuid, kes oma lammaste keelt ei osanud, mis weel põlastatawam on, siis anname käsu, et kiriku-ametisse waimulikuks meheks üksi säärased wõetaks, kes seks kõlblikud on, hariduses, õiglases meeles ja wanaduses on edenenud ja kes oma koguduse liikmete keelt hästi kõnelewad ja selles jutlust ütelda mõistawad. Et neid leida, pandagu kõlblikud wähem kõlblikkudest ametisse. Me lisame weel juurde, et need waimulikud mehed, kes ametis on ja maa-keelt ei oska, peawad ühe aasta jooksul enesele abid (capellanid) wõtma, kes maa-keeles jutlust ütelda oskawad, muidu tehtagu need waimulikud mehed ametist lahti“ jne. Sellest seaduse punktist on siis wäga selgesti näha, et waimulikkudelt meestelt, see on katoliki preestritelt, Eesti keele tundmist juba umbes 500 aasta eest on nõutud. Kus aga keele nõudmine juba seaduse läbi kästud asi oli, sääl on wissisti ka selle keele kirjutamist olnud, kui sellest ka meie ajani wäga wähe proowi on jäänud.

Sessamas seaduses 25-das paragrahwis on weel teine määrus Eesti keele kohta lugeda. See käib nii: „Ristimine sündigu nii ruttu kui wähe wõimalik pärast sündimist. Ladina keeli ristimise-sõnad üteldagu pühalikult, pikkamisi ja selgesti, sest nendes on sakramendi wõim. Preestrid õpetagu rahwast, et isad ja emad oma lapsi hädakorral ise ristida wõiwad ja nimelt nendesamade ristimise-sõnadega oma maa-keeles [in ydeomate suo]“. Nõnda siis annab siin katoliki kirik luba wanematele ise lapsi ristida ja nimelt Eesti keeles. Ei ole siis mingit kahtlust, et need ristimise-sõnad ka Eesti keeles on kirjutatud olnud, muidu ei oleks üleüldse nendest juttu wõinud olla, sest neid ei oleks wõimalik olnud õppida. Nagu ülemal näidatud, on Eesti keeles ka jutlust üteldud. Seesama kiriku-seadus teatab ka, et rahwa seas wana ebajumalateenistust ja ebausku olnud, mis muud midagi ei tähenda, kui et eestlased alles oma wanu pagana-aegseid jumalaid uskusiwad ja teenisiwad, millest nüüdgi weel wanas jutus ja laulus on mälestusi jäänud. Kirjalisi märkisid on raske leida.

Ainus arwataw märk Eesti keeli kirjast katoliki ajal on üks kiwist päälkiri Saaremaa Kaarma kiriku ukse üle, mis nõnda käib:

SEL-AASTAL
ON-SE-KIRK-WAL-
MIS-SA-NUD-
PET-RI-PAE-
WAL-AN 1407.

Selle päälkirja Eesti keel ei ole, nagu näha, palju teist wiisi, kui praegune Eesti keel, ehk ta küll ligi pool tuhat aastat wana on. Et Kaarma kirikus weel muid Saksa keeli kirjasid ja asju just aastast 1407 on, siis ei ole selle kohta tarwis kaksipidi mõtelda, et see kiri tõesti nii wana on, kui aasta nummer ütleb. Et nii hulga aja eest juba Eesti keelt päälkirjadeks tarwitati, siis tunnistab see, et seda keelt on ka kirjutada tarwitatud, kui meil ka tänini weel ühtegi raamatut ega kirja katoliki ajast ei ole.

Saaremaa on üleüldse Eesti keele kirjutamises warem ja warmam olnud kui suur maa. Siin olla katoliki ajal ka esimene Eesti keeli raamat kirjutatud ja trükki antud. Raamat olnud katoliki usu katekismus, ja tema kirjutaja olnud Saaremaa katoliki usu piiskop Kievel. Raamat trükitud aastal 1517, seda mööda siis tol ajal, mil Saksamaal Lutheruse usuparandus algas. Sellest raamatust ei ole seni ajani jälgegi järel.

Teine raamat, mis ka katoliki usu katekismus olnud, on aastal 1590 trükitud Halle linnas Saksamaal. Selle raamatu kirjutaja olnud Saaremaa jesuit Ambrosius Weltherus. Sõnum ütleb, et Weltherus weel mitu teist Eesti keeli raamatut olla kirjutanud. Aga üksgi neist raamatutest ei ole kellegi Eesti kirjamehe silma sattunud, ei ole siis ka teada, missugune keel neil sees oli.

Eesti keel Luteruse usu tulemisel.
Eesti rahwas wõttis Lutheruse usu wasta. See sündis, ilma et rahwas, kes seestpidi alles pagana-usku oli, suurt wahet märkas. Aga Lutheruse usu loomus on ikka olnud rahwa oma keeles kirjandust sünnitada. Ka Saksa kirjandus algas õieti kõige rohkem Lutheruse piibli ümberpanemisega.

Esimene Eesti keeli raamat Lutheruse usus eestlastele oli muidugi mõista Lutheruse katekismus. See olla juba aastal 1553 trükitud, ja tema kirjutaja olnud keegi Franz Witte. Trükikulud olla ordumeister Galen kandnud, ja raamat olla Lübekis wälja tulnud. Paraku ei ole sellest raamatust seni ajani ühtegi eksemplari leitud, ja ka Dr. Wiedemann teatab, tema otsinud raamatut, aga ei ole leidnud. Witte katekismus on aga 37 aastat waremini trükitud kui Weltheruse oma, millest ülemal räägitud.

Siis on meil weel sõnum olemas, et aastal 1619 on keegi Johann Buccius Eesti keeli Lutheri katekismuse ja kiriku lauluraamatu trükis ilmuda lasknud. Ka neist raamatutest ei ole seni ajani kõige wähemat jälgegi järele jäänud, kuna aga 19 aastat enne seda Georg Müller aastal 1600 oma jutlused Eesti keeli üles kirjutas, mis alles a. 1890 on üles leitud ja nõnda siis juba ammugi kirjutatud oliwad, kui Buccius oma katekismuse ja lauluraamatu trükkida laskis.

Eesti kirjanduse algus.

Georg Müller ja tema jutlused.
Eesti kirjanduse tõsine ajalugu algab Georg Mülleriga, kes Tallinnas Püha Waimu kiriku Eesti abiõpetaja aastatel 1600—1608 on olnud. Enese ameti-ajal on tema hulga Eesti keeli jutlusi kirjutanud, mis meie ajani on alale jäänud. Need jutlused leidis W. Reiman Tallinna linna wanade kirjade kogust uuesti üles, tundis nende tähtsuse ära ja juhatas nende kohta tähelepanemist.

Georg Müller’i järele jäänud jutlusi on ühte kokku 39. Need jutlused on Tartu Õpetatud Eesti selts trükis wälja andnud. Nad on kõige paremad hariduslised tunnistajad Eesti rahwa elust 300 ja enam aastaid tagasi. Nendes on ka wäga palju sõnumid sellest, kuda Baltimaal tol ajal elati ja oldi. Baltimaa oli siis tüli-õunaks ja sõja saagiks poolakate, rootslaste ja mõni kord ka wenelaste wahel. Alatised sõjad laastasiwad Eesti kodumaad. Nälg, häda, katk ja iga sugu muu wiletsus möllas maal ja takistas iga edenemist rahwa elus.

Ajaloolisi teatusi on G. Mülleri jutlustes ka rohkesti. Kui Müller aastal 1600 ametisse hakkas, oli ta alles noor. Tema on wist umbes 1575. a. ümber sündinud. Hariduse sai ta Saksamaal aastatel 1590 kuni 1595 ümber. Kui ta 1½ aastat oli Tallinnas ametit pidanud, algas hirmus katk linnas paastukuul 1603. aastal ning lõppis sellesama aasta talwekuul. Linna komblus sai suurt kahju selle hirmsa tõbe läbi. Palju oli kurjategusid, mida sagedasti surmaga nuheldi. Ka abieluta lapsi tuli rohkem ilmale kui muidu. Eesti rahwa elust linnas loeme, et see enne katku wäga sant ei olnud. Eestlased kandsiwad sagedasti oma keeli nimesid, näituseks: „Simen Kuck, Jahn, Matz, Erich Kitz, Hans Jenis“ ja muud, mis päris Eesti keeli sõnad on. Et ka eestlaste elu katku läbi pahemaks läks, on iseenesest mõista. Georg Müller ise jäi aastal 1603 ka katkuhaigeks, ja ta abikaas surigi sesse ära. Müller sai küll weel tõbest lahti, aga tema terwis jäi nõrgaks, ja ta suri wiie aasta järele jaanikuu 30. päewal 1608 noore wõitu mehena. Tallinna raeherrad andsiwad temale tunnistuseks: „Hää hingekarjane, õpetaja ja jutlustaja Georg Müller“ („Der gute Seelsorger, Lehrer und Prediger G. M.“).

Georg Mülleri jutluste sisu ja tuum on 20 korda Lutheri kirikulauludest (koralitest) wõetud ja 19 korda püha kirja salmidest. Jutluste päälkirjad on kõik Saksa keeli, aga nende seletused kõik Eesti keeli. Seletusi ehk sisu ja tuuma on muidugi hoopis rohkem kui päälkirjasid nii, et jutlused ikka Eesti kirjandus on. Eesti keel jutlustes ei ole tolle aja kohta mitte wäga sant ning on enamasti parem kui 30 aastat pärast seda trükitud raamatus, mis Stahl’i kirjutatud on.

Nagu üteldud, 20 jutlust on kiriku-laulude tuuma järele kirjutatud. Kiriku-laulude nimed oliwad Saksa keeli. Nõnda oli 1-sel jutlusel päälkirjaks „Nüüd tulgu Õnnistegija“, 2-sel „See jõulupäew on rõõmust suur“, 4-dal „Nüüd Jeesus, ole kiidetud“, 8-dal „Kristus on meie patu eest“, 16-dal, 17-dal ja 18-dal „Oh, Jumal, tule armuga“, 20-dal, 21-sel ja 22-sel „Meil oma sõna kinnita“, 35-dal „Ma rahuga lä’en ära siit“ ja 39-dal „Meil’ tuleb abi Jumalast“ ja 9-dal kuni 15-dal, nõnda siis seitsmel jutlusel, on kiriku-laul „Oh Jumal Isa, meile jää“ ning 19-dal „Oh armas Issand, wõta sa.“

Teised 19 jutlust on püha kirja põhjusel kirjutatud ja on püha kirja salmid Saksa keeli ja seletused Eesti keeli. Nimetame siin lühedalt, et 3-as jutlus oa Daaweti laulust 130, nii ka 32., 33. ja 34. jutlus, 36. ja 37. jutlus on 1. Daaweti laulust, 5. on 1. Moos. 3, 6. ja 7. jutl. jõuluks Jes. 9. päätükist, kaheksa jutlust järgi mööda on 1. Moos. 47, Siiraki 40, Mark. 8, Jes. 48, Daaw. laul 34, Jes. 26, Daaw. l. 91 ja 50; 31. jutl. on Joh. 19. ja 38. jutl. on Ap. teg. 9. päätükist.