Eesti kirjanduse ajalugu - 36

Jäädawalt käima jäi ajaleht „Pärnu Postimees“, mis J. W. Jannsen 1857 Pärnus põhjendas ja aastani 1864 kirjutas, mil taTartu läks ja Lorenzsonn, pärast J. Lipp, Lilli Suburg teised „Pärnu Postimeest“ edasi toimetasiwad kuni 1886, mil Dr. K. A. Hermann lehe Tartu tõi ning talle „Postimees“ nimeks pani, tema 1888 3 korda nädalis ja 1890 lõpul 6 kord nädalis ilmuwaks leheks tõstis, kuni ta 1896 lõpul cand. jur. J. Tõnissoni kätte toimetada läks. Terwel wäljakäigu ajal on leht „Postimees“ Eesti meelega olnud.

J. W. Jannsen tuli, nagu üteldud, 1864 Tartu, kus uue lehe nimega „Eesti Postimees“ põhjendas, mis aastani 1880 tema toimetusel ilmus, 1879 kuni 1880 ühes Harry Jannsen’iga, 1881 A. Grenzsteini, 1882—1885 Dr. K. A. Hermann’i ja 1886—1894 J. Tülk’i toimetada oli ning siis Tallinna läks A. Busch’i toimetuse alla. Pääle J. Tülk’i aja on ka „Eesti Postimees“ Eesti meelega leht olnud.

Aastal 1878 asutas C. R. Jakobson Wiljandis „Sakala“, mis 1881 aastani tema toimetuse all Eesti waimus ilmus, siis pärast tema surma esiti J. Kõrw’i ja siis J. Peeti ning pärast selle surma K. Krimm’i, M. Kampmann’i ja A. Peet’i toimetada oli.

Aastal 1878 põhjendas A. Aint Tartus „Tartu Eesti Seitungi“, mis aastal 1862 J. Järwe kätte läks, kes lehe peagi Tallinnasse wiis, kus see nime all „Wirulane“ kuni 1888 ilmus. Siis lõpetas riigi walitsus lehe ära. Leht oli esiti Eesti meelne, kuid kaalus pärast „seltslaseduse“ poole, mis põhjust andis teda lõpetada.

Ajaleht Walgus hakkas 1879 Rakweres M. Lindebergi toimetusel ilmuma ja läks 1882 ümber J. Kõrwi toimetusel Tallinnasse.

Tallinnas hakkas 1879 ümber „Tallinna Sõber“ W. F. Eichhorni toimetusel ilmuma, mis mõisnikkude kasu silmas pidas. Sarnase sisuga leht oli „Kündja“, mis 1882 Riias J. Nebokati toimetusel ilmuma hakkas, kus ta juba 1890 ümber lõppis, kuna „T. Sõber“ 1895. aastani wäljas käis.

Aastal 1882 hakkas Tartus A. Grenzsteini toimetusel ajaleht „Olewik“ ilmuma, mis wahetamisi Saksa, Wene ja Eesti waimu awaldas.

Aastal 1884 hakkas Kuresaares „Saarlane“ ilmuma baron H. Sass’i wastutusel, kuid enamasti eestlaste toimetusel Eesti waimus.

Ajaleht „Wirmaline“ hakkas aastal 1885 Narwas ilmuma, tema toimetaja oli J. Reinwald. Enamasti Eesti meelega leht.

Need on kõik politika lehed olnud, mis ka õpetlikku ja teatelikku sisu on toonud.

Wõidus ja lõbu on seni kolme ajakirja läbi Eesti keeles edendamist leidnud:

Aastal 1878 hakkas ilmuma „Meelejahutaja“, mida A. Mohrfeldt J. Bergmann’i, Ederbergi, Sarapiku ja teiste kaastööl toimetas ja mis pärast J. Kunder’i ja wiimaks J. Kurriku toimetusel ilmus ning 1888 ümber lõppis.

Aastal 1885 hakkas Dr. K. A. Hermann’i toimetusel „Laulu ja mängu leht“ ilmuma, mis enamasti muusikat edendas, kuna ta ka iga sugu lõbu ja teadust wõis oma eeskawa järel edendada. Aasta 1898 algul muutus ta nimeliseks „Rahwa lõbu-leht.“

Aastal 1888 hakkas ajakiri „Linda“ Lilli Suburgi toimetusel ilmuma, mis naesterahwa elust osa wõttis ja muud lõbu, ja õpetust ja sõnumid andis. Leht läks 1893 H. Prantsu toimetuse alla, kellelt teda 1897 lõpul A. J. Jürgenstein omandas, kes ühes Prautsuga toimetajaks sai.

Teaduse ning üleüldise õpetliku sisuga ajakirjasid on Eesti keeles olnud: „Omamaa“, mida Dr. M. Weske 1885 põhjendas ja mis pärast H. Treffneri wastutuse alla läks, mil teda cand. J. Jõgewer toimetas. Aastal 1889 jäi leht seisma.

Põllutöö tarwis on Eesti keeles kaks ajakirja olemas olnud. Esimene oli „Eesti Põllumees“, mis ikka „Eesti Postimehe“ kaasas on käinud. Teine oli „Põllumees“, mis H. Laas Jurjewis 1895 wälja hakkas andma.

Tagasiwaade ja lõpusõna.
Oleme selles raamatus terwet Eesti kirjandust eneste tähelepanemisele wõtnud. Selle jooksust näeme ära, et sest saadik, mil see kirjandus algas, on esiotsa Saksa sugu kirikuõpetajad selle pääle mõtelnud Eesti keelist waimuwara edendada, mis nende meelest muidugi enam waimulik wõis olla ja seda oligi. Rüütli-sugu, kes eestlaste seas elas, on wäga wähe wõi ei ole pea sugugi Eesti kirjandust edendanud, kuid ometi oli see weel rohkem tema kui kirikuõpetajate kohus, kuna ju maa suurem rikkus ligi 700 aastat rüütlite käes seisis. Rüütli-sugu edendas Saksa kirjandust, aga mitme saja aastase elamise läbi eestlaste maal, ka sagedate paari-heitmiste läbi, kui ka seda sala hoiti, on rüütli-sugu rohkesti eestistatud, oleks nii siis ka Eesti kirjandust edendama pidanud. Aga see töö jäi kirikuõpetajate hoolde — kuni 19. aastasajani. Need on juba 17. ja 18. aastasajal ka mõnda Eesti muinastarkust päewawalgele toonud.

Wiimasel, nimelt 19. aastasajal, on Eesti kirjandus enamasti eestlaste eneste läbi kosunud. Kui ta wanalt Hornungi järjelt 1850—1875 aasta ümber õige suure wõitluse järele oli Soome kirjawiisi järjele muutunud, siis on temas ka üksikuid jooni märgata olnud. Nimelt jagas end Eesti kirjandus aasta 1880 ümber nähtawalt kaheks erakunna-wooks, mille wahelt aga kolmas erapooletu kirjanduse järg wälja kaswas. Aastasaja lõpul on need üksikud jooned ehk wood jälle kaunis tasaseks läinud, ning Eesti kirjanduse jõgi woolab kaunis laialt edasi tulewikule wastu. Üksikud kirjatöö osad on laienenud, ja Eesti kirjandus püüab haritud rahwaste kirjandustega wõimalikult ärksasti sammu pidada. Et ta oma kõrget ülesannet jõuaks täita, seks on temale jõudu soowida, kuid kõige rohkem seda, et ka kõrgemalt haritud eestlased teda loeksiwad, kaswataksiwad ja edendaksiwad. Sünnib seda, siis on oodata, et ta maailmas oma wäärilist lugupidamist leiab ja et Eesti keel, mis juba muidugi terwes maailmas ilu poolest kuulus, ka iga haritud eestlase suus kõlab.