Eesti kirjanduse ajalugu - 31

Aastal 1878 asutas Jakobson enesele ajalehe „Sakala“. Selleks oli ta juba enne Wändrasse Kurgja omale päriskohaks ostnud, kus ta nüüd korrati elas, kuid kõige rohkem Wiljandis asupaika wõttis, kus tal lehe „Sakala“ toimetamisel muidugi kõige rohkem tööd ja tegemist oli. Selles lehes hakkas ta kohe esiotsa terawasti kirjutama. Ta andis kõikidele armuta pihta, keda ta enese wastaseks pidas. Kõige rohkem pilgata ja kolkida sai wana auuwäärtne J. W. Jannsen. Seda ei wõinud muidugi kiita. Jannsen ei tahtnud kellegagi tüli. Ei olnud siis ka õige temaga riidu minna. Ajaleht „Sakala“ leidis aga suurt lugejate hulka. Juba aastal 1879 pandi leht riigiwalitsuse poolest 8-ks kuuks kinni, aga kui ta jälle hakkas ilmuma, tuli talle seda rohkem lugejaid, ja kinniolemise ajal kogusiwad Jakobsoni auustajad eneste seas temale 600 rubla raha. Kuda nimelt Hurti ja Jakobsoni wahele lõhe tuli, oleme Hurti tööde kõnelemisel juba teatanud. Kui Jakobson „Eesti Kirjameeste seltsi“ presidendiks 23. augustil 1881 waliti ja selle pärast hulk rohkem haritud eestlasi, nende seas ka Eesti kirikuõpetajad, seltsist wälja astusiwad, pani see Jakobsoni mõtlema. Ta kutsus kõiki jälle ühisele tööle. Tema kutse oleks wissisti mõjunud, kui surm ootamata teda ära ei oleks wõtnud.

Lõpuks heidame weel pilku Jakobsoni muude kirjatööde pääle. Juba aastal 1872 oli ta ühe näitemängu nime all „Artur ja Anna ehk wana ja uue aja inimesed“ kirjutanud ja trükkida lasknud. See on tema ainus näitemäng. Selles näidatakse, kuda wanameelsed rüütlid mõtlewad ja kuda uuemeelsed peaksiwad mõtlema. Artur, wanameelse mõisniku poeg, on ühe haritud talutütre, Anna, peidmees. Kuda siin wana ja uus meel kokku põrkab, seda näidatakse mängus. Kõike katsutakse, et Arturit nii kaugele wiia, et see Anna maha jätaks. Ei see mõju. Artur saab ometi Anna, ja wanad hallitanud seisuse-waheseinad lagunewad ära. Ehk selle mängupala wasta küll kangesti oldi, on teda siisgi wäga sagedasti etendatud. Ta oli kord koguni keelatud, kuid parast wõidi teda jälle mängida.

Jakobson oli mitmepoolne mees. Ka luuletajana on ta ette astunud, ehk küll peab tunnistama, et tal suurt luuleannet ei olnud. Warjunime all „C. R. Linnutaja“, mis ühest mäest Jakobsoni sünnikoha ligidal olnud wõetud, andls ta mõnedgi luulded koguks trükki: „C. R. Linnutaja laulud“. Ta on Schilleri järele „Hektori lahkumine“, „Paleused“, „Kella laulu“ ümber teinud. Aga ka algusluuldeid on ta loonud, nõnda „Wõõrsil“, „Weel pole kadun’d kõik“, „Jälle meie seas“ ja teised. Keel tema luuletes on küll soraw, nagu see ka muidu tema kirjades leida, kuid ei wõi eeskujuline olla, sest ta ei olnud peenike grammatika tundja. Ta kirjutas näituseks sääl p, t, k, kus ta pp, tt, kk oleks pidanud kirjutama ja ümber pööratud.

Tähele on tema mõtete kohta panna „Galileo Galilei, üks walguse riigi wägew walitseja“ 1878, milles teadusmeest kirjeldades ka Jakobsoni enese waba mõte awalikuks tuleb.

Ka põllutöö edendamise eest kandis Jakobson suurt hoolt. Ta kirjutas pääle enne nimetatud raamatu „Seadus ja Teadus põllul“ weel hulga teisi põlluteadlise sisuga kirjasid, mis kasulikud oliwad. Nõnda kirjutas ta „Kuida põllumees rikkaks saab“ 1874, „Kuidas karjad ja nende saagid“, „Anid, nende kasulik kaswatamine ja nuumamine“ ja „Eesti hobused, nende mõistlik kaswatamine ja mõistmata rikkumine“ 1876. Ka oli ta enne surma mõne aasta Wiljandi ja Pärnu põllumeeste seltside esimees korraga. Wiljandis läks tema juhatusel korda toredat maja Eesti Põllumeeste seltsile ehitada. — Ka Eesti laewasõidu eest kandis ta hoolt ja kirjutas seks lätlase Waldemariga nõuus ühe raamatu „Meie kaubalaewa wägi Läänemeres.“

Kui Jakobson just kõige paremas eas oli ja wõimu rahwa suurema hulga kohta enese kätte oli ühendanud, siis tuli ootamata korraga surm ja tegi tema tööle otsa paastukuu 7. päewal 1882. Tema politika mõju üle wõib arwamine lahku minna, aga ka tema kirjandusline mõju oli suur ja on kasu saatnud. Tema hingab Wändras tema enese päralt olnud Kurgja koha pääl enese pärishauas.

Et igal suuremal kirjamehel oma jagu mõju on, seda teab igaüks, ja seda näitab iga haritud rahwa kirjanduse lugu. Ka Jakobsonil on pärast surma oma jagu poolehoidjaid olnud, kui ka tema kohta ei wõi ütelda, et ta „kooli“ tegi, see on, sellel kombel õpilasi sai, nagu see teiste rahwaste juures on suurematest kirjanikkudest näha olnud. Et Jakobsonil otse järelkäijaid ei ole olnud, see tuli sellest, et tema wõim ehk mõju oma ringkonna üle mitte ainult kirjandusline ’polnud, waid see oli rohkesti politine. Politisel mõjul on aga see tunnismärk, et ta mõjuja eluajal wäga suur on, aga pärast selle surma waewalt tunda on ja mõni kord üleüldse ära kustub. Kes wõiks ial ütelda, et Aristotelese ja Plato, Horatiuse ja Liviuse, Boccaccio, Tasso ja Dante, Shakspere ja Milton’i, Calderoni ja Camoens’i, Goethe ja Schiller’i, Puschkin’i ja Lermontow’i, Tegner’i ja Linné, Runeberg’i ja Lönnrot’i, nõnda ka Kreutzwaldi ja Koidula mälestus ialgi kaob, kui juba tuhanded wõimumehed, kelle wõimus elus tuhat kord suurem oli, ammugi on ära ununud! Just selle pärast, et C. R. Jakobson rohkem politika- kui kirja-mees oli, mõjus ta pärast surma kirjandusliselt wähem. Sellegi pärast on tal wõimu ja mõju olnud. Esiti on seda wõimu Eesti keele tarwitamises tunda. C. R. Jakobson ei olnud suureandeline keelemees: ka tema sõbrad käiwad Eesti keelega hästi hoolimata ümber. Jakobson andis wastastele walu: tema sõbrad on seda niisamuti teinud. Selle läbi on trükitud sõna sagedasti küllalt ka wastaste puutumiseks ja kahtlustusteks tarwitatud. Loomulik oli siis ka, et trükitud sõna oma pühaduse ja mõju rahwa silmas kaotas.

Et siin ka nimesid ette tuua, siis olgu järgmised kirjamehed mälestatud, kes Jakobsoni jäljes käisiwad. Need on uudisjuttude kirjutaja Pärn, põllumees-luuletaja Reinwald, keelemees ja luuletaja Dr. Weske, siis weel Kunder, Järw ja Kõrw. j. m. t.

Pärni kohta on siisgi ütelda, et Jakobsoni mõjust tema üle wähe on tunda. Tema on hulga juttusid Eesti keeles kirjutanud, milles muust kui ta enese andest juttu ei wõi olla. Ta oli üksnes Jakobsoni noorusesõber, kuna ta pärast iseteed käis. Et ma siin raamatus aja järele käima pean, siis wõin esiti Pärnist, siis Reinwaldist kõneleda, siis wahet teha ning selle järele siis Weskest, Kunderist, Järwest ja Kõrwist kirjutada.

Jakob Pärn.
Ei wõi salata, et Eesti kirjandus hääde juttude ja romanide poolest kehw on. Raske on ütelda, kust see tuleb. Seni ei ole Eesti rahwa seast õige suurt jutustajat ilmunud. Kas see sellest on seletada, et eestlastel wähe jutu-andi on, wõi on see Eesti rahwa elust ja olust nii tulnud, ei taha esiotsa tõendada. Jutu-ande puudust on raske uskuda, sest määratu hulk muinasjuttusid ja laulusid annab õieti hoopis teist tunnistust, nimelt seda, et eestlastel palju jutustajaid peaks olema. Siisgi on jutustajate arw Eesti kirjanduses wähene. Tähtjas wõib üks jutukirjutaja üksi siis olla, kui ta tuumakaid algusjuttusid oma rahwa elust loob, mis pärast ka teistesse keeltesse wõiwad ümberpandud olla. Küll on Arwelius, Luce, Masing, Mannteuffel, Fählmann, Kreutzwald, Jannsen, Koidula ja nooremad kirjamehed juttusid kirjutanud, kuid wähe on neist kõlbulised wõõrastesse keeltesse panna. Siisgi on mõnda, mis kirjanduse sõber hääl meelel wõib tähele panna. Üks nendest on Jakob Pärn, üks paremaid Eesti juttude loojaid. Romanisid on Eesti keeles üleüldse wähe, ei ole ka tema kirjutanud, kuid uudisjuttusid.

Jakob Pärn on umbes 1845 aasta ümber Torma kihelkunnas sündinud ja oli, nagu enne üteldud, C. R. Jakobsoni nooruse-sõber. Pärn käis Torma kihelkunna-koolis ja pärast Tartu kreiskoolis. Umbes 1865. aasta ümber läks ta sessamas linnas Maass’i kooliõpetaja seminari, mis ta läbi tegi. Ülikooli ta ei saanud. Pärast seminari lõpueksami hakkas Pärn kohe elementarkooliõpetajaks ja nimelt Põltsamaal, kust ta kolme aasta pärast sessesamasse ametisse Lihulasse läks ja 17 aastat õpetas. Siis läks ta Otepäässe kihelkunna-kooliõpetajaks, kus ta ka 1897 oli. Pärn on siis terwel eluajal kooliõpetaja Eesti rahwa seas kodumaal olnud. Tema kirjad kannawad ka selle märki ja loomu.

Esimene raamat Jakob Pärn’i sulest ilmus aastal 1869. See oli kaswatlise sisuga kiri nime all „Mõistlik majapidaja ja lastekaswataja“. Juba siin oli Pärn jutukuju walinud ja selle läbi näidanud, kuda ühed wanemad oliwad mõistlikult oma lapsed kaswatanud ja koolitanud — nimelt Eesti rahwuslisel põhjal. Raamat ei ole seda tähelepanemist leidnud, mis ta wäärt. — Kooliraamat oli „Kirjalikud tööd koolis ja kodus“ 1879 trükitud.

Päris jutustamise teele astus Pärn uudisjutuga „Wana-ema warandus“, mis Laakmanni juures 1875 trükiti. Siin kirjeldab Pärn Eesti talupoegade wastolu mõisnikkude kohta, kõneleb talu-elust üleüldse ja jutustab sellel puhul rahaaugu leidmisest ja selle waranduse saamisest ning õpetab lugejat kõiges, mis tarwis arwab olewat. Igal pool on siin kooliõpetaja märgata, ja jutt on enam õpenõuu eeskujuks koolmeisterliku tarkusejuhina, kuna tähtjas põnew tegewus temas enamini puudub. Algusjutuna on ta siisgi wäga kasulik lugeda, kui ka lugemine jutu natuke liia kargamise, jutu lõnga wähese tõenäitluse ja keele abruse pärast küllalt maiku ei anna.

Aastal 1879 ilmus trükist Schnakenburgi juures Pärn’i kõige parem jutt „Oma tuba, oma luba“. See jutt on pärast ka mitmesse muude keelde ümber pandud. Jutu sisu on lühedalt järgmine:

Lahwardi Kristjan raiub kirwega oma koplis wäikest puid ja hagu. Metsawaht Tõmm tuleb tema juurde, keelab teda raiumast ja ähwardab, et Kristjan ei kuula, Kristjani mõisas peksta lasta, nagu seda 1850 aasta ümber weel sagedasti juhtus, mil jutt mängib. Kristjan ütleb, et mõisaherra ise käskinud kopelt hagudest ja raagudest puhastada. Tõmm ei hooli sellest midagi. Kristjan läheb selsamal päewal mõisa ja ütleb mõisaherrale, mis nõuu Tõmmil on, et ta teda nimelt peksta tahab lasta. Mõisaherra waigistab Kristjani, ja see läheb jälle koju. Metsawahil on süda täis. Tema tütar Leena, kes Kristjani armastab, on wäga kurw isa nõuu üle, et see Kristjani peksta tahab lasta, kuid ei suuda isa meelt pöörata. Ka metsawahi naese Edu sõnad ei mõju mehe juures midagi. Aga see kord on metsawahi nõuu asjata. Ta ei saa muud, kui et Kristjani sõimamise pärast kohtusse kutsub. Kirikuteel hoiatab Leena Kristjani oma isa weel enam äritada. Kristjan lubab ettewaatlik olla. Kohtu-otsus, mille juures mõisaherra kohtumõistja on, teeb aga see kord Kristjani ka wabaks, ja ta saab aga kõigest pehme manitsuse. Tema kontraht uuendatakse Jüri-päewal, uut maksu ja tegu pandakse juurde. Kristjan wõtab otsuseks koha, kus ta rentnik on, ära osta. Ta teeb tööd ja orjab, et iseseiswaks peremeheks tõusta. Siis on tal nõuu oma armsat Leenad siia perenaeseks tuua. — Kördi Andres on rikas peremees, ja tal on poeg Saul. Sellest teatakse igal pool, et ta kõlwatu inimene, päewawaras, joodik ja ööhulgus on. Just see on oma silmad Leena pääle heitnud. Mõlemad isad, Andres ja Tõmm, wõtawad ka kokku lepitud otsuse Sauli ja Leena paari panna. Selle üle on Saul täis rõõmu, aga Leena on ehmatanud. Saul on aga Kalmu rentniku tütre Tiiu ära eksitanud ning selle juures kosida lubanud, kuid sellest ei kellelegi sõna lausunud. Ühel päewal sõidab ta isaga metsawahi Leenale kosja. Aga Leena saadab isa ja poja pika ninaga ära ja käseb neid Kalmu Tiiu juurde minna. Kalmu Tiiu oli nimelt Leenale oma oleku teatanud ja ka seda, et Saul teda petnud. Sauli isa on selle üle koguni juhm, sest sellest ei ole ta midagi teadnud. Ta sõidab aralt wärisewa pojaga Kalmule, kus ta leiab, et Leenal õigus on. Kui auusasti mõtlew inimene nõuab tema ja nõuawad Kalmu Tiiu wanemad, et Saul peab Tiiu naeseks wõtma. Saul teeb seda ka nurisemata. Mõne aja pärast läheb nüüd Kristjan Leenale kosja, kes juba ammugi salaja tema pruut oli. Wana Kristjan jõmab küll weel tublisti, sest et ta auutundmus natuke tabatud on, aga wiimaks annab ta ometi Leenale luba Kristjanile minna. Selle üle on noorel paaril muidugi suur õnn ja rõõm. Aga tõsi on ka, et wana metsawaht ialgi oma luba ei oleks andnud, kui Kristjan mitte mõistliku talituse ja hoole läbi kohaomanikuks ei oleks tõusnud, mis ta nüüd on teinud. Kolme aasta jooksul oli ta nii palju korjata saanud, et ta hää osa ostuhinda koha eest wõis wälja maksta. Kristjanist ja Leenast on õnnelik paar saanud, kes wastastikuses armastuses tööd teeb ja elu maitseb sääl, kus neil „oma tuba ja oma luba“ on. Sauli ja Tiiu lugu ei lähe aga hästi: Saul jääb ka edespidi pahaks ja lohakaks, hulguseks ja joodikuks. Tiiu peab äia ja ämma juures raskesti tööd tegema, mis ta keha rammu ära kurnab: ta Iangeb juba pea surmale. Saul wedeleb edasi, ja teda leitakse kord surnud — kraawis, kuhu ta joobnud pääga sattunud. Tema pärandus langeb teistele. Aga Kristjan ja Leena saawad kainuse, hoolsuse ja usinuse läbi jõuukateks perepidajateks. — Nõnda on jutu sisu. Sellest jutust paistab tema lugejale wäga ilus ja loomuline kuju rahwa elust silma. Pärn on kõik olud wäga õigesti joonistanud. Keegi ei peaks juttu lugemata jätma, kel himu on Eesti rahwa taluelu tundma õppida.

Jutud, mis pärast „Oma tuba oma luba“ Pärni sulest ilmusiwad, ei saanud enam nii hääd, kui see jutt, kui ka teisi kasuga wõib lugeda. Selsamal aastal 1879 ilmus jutt „Juhan ja Adele ehk armastus ei küsi seisuse järele“, ka Schnakenburgi juures trükitud. Selles jutus kõneldakse, kuda üks kõrgeandeline talu-poiss kaupmeheks hakkab, hästi kõrgemale tõuseb, ühe mõisniku-sugu preiliga tutwaks saab, kaugele reisile läheb ja edasi õpib, siis, kui wana mõisnik surnud on, tagasi tuleb ja preili kosib ning temaga wäga õnnelik on. Sisu lõng on jutus wähe otsitud ning abras, kuid keel kena ja mõte õige.

Pärn’i järgmine jutt kannab nime „Must kuub. Eesti rahwa elust“. Trükitud on jutt Th. Jakobsoni kulul Tallinnas 1883. See jutt wõiks juba romani nime kanda, sest ta on seks paks küllalt. Temal ei ole küll seda täielist sisu, mis jutul „Oma tuba, oma luba“ on, kuid kõlbulik ja kasulik on ta lugeda. Tal on ka oma jagu põnewust sees. Nimetada oleks üksnes, et Pärn meie kodu mõisniku-elu mõnes kohas nõnda ei kirjelda, kuda ta on, sest ta ei ole neis ringkundades elanud.

Aastal 1883 ilmus Pärn’i sulest raamatuke „24 Juttu lastele“ ka Jakobsoni juures Tallinnas. Juba enne oli Pärn Laakmanni juures „Jutud armsa lastele“ trükkida lasknud. Kõik need jutud lastele on sisu poolest wäga mõnusasti kirjutatud, keele poolest jääb mõnda soowida. Laste juttusid oli Eesti keeles ka waja, neid oli seni wähe ilmunud. Mõni neist jutukestest on otse pärl oma tuuma poolest. Ka täis kaswanud inime wõib neid kasuga lugeda.

Selsamal 1883. aastal ilmus Pärni poolest weel raamat „Jumala abiga omast jõuust“ Schnakenburgi trükis. Ka see on algusjutt, aga ei suuda endiste järele saada. Ka on raamatus inimestel wanad nimed sääl, kus neil aja järele seda ei wõinud olla. Nõnda on jutus nimi Salme tarwitatud, kuna see nimi ju jutu ajal ei wõi olla. Wanad Eesti nimed hakkawad alles 1880 ja 1895 aasta wahel moodi tulema, kuid siis ei wõinud nad weel kosja-ealistel inimestel olla.

Siis on Pärn ka mitmed waimulikud raamatud kirjutanud, nõnda nimelt „Tahad sa terweks saada?“ 1883.

Aastal 1894 tuli weel õpetlik jutt „Juuli“ Pärni sulest. See jutt on wäga ilus ja karsk.

Aadu Reinwald.
Aadu Reinwald, sündis Wiljandimaal ja kihelkunnas Uusna wallas Juurika talus talwekuu 25. p. 1847, elas pärast Tarwastus Soone koolis ning jäi asuma Tarwastu Ilissa talus peremehena ja omanikuna. See talu läks aga pärast tema käest ära, ja Reinwald asus Nõosse. Reinwald on siis otse talupojana talutoast kirjandust edendanud, ilma et ta kõrgemat kooliharidust on saanud. Selles seisuses on ta aga salmikuid loonud, mis Eesti kirjanduse ajaloos tähele panemata ei wõi jääda, kui need ka ilma puudusteta ei ole. Ühisest põhjusmõttest ei wõi tema luuletes küllalt juttu olla, kuid siisgi on tema luulete seas salmikuid, milles päris ja eht luulewaim lehwib. Mitte ilma põhjuseta ei ole kõrge waimuga mees Dr. Fr. R. Kreutzwald eluajal Reinwaldist ja tema luuletöödest osa wõtnud ning on temaga Wõrult kirjalikus ja mõni kord harwa ka suusõnalises ühenduses olnud. Reinwald on sündinud luuletaja, kellele saatus kõrgemat haridust ei ole soowinud. Mis teda iseäranis luuletajate sekka tõstab, on tema „Wiljandi laulik“, mille esimene jagu Tartus 1869, teine Wiljandis 1875 ja kolmas jälle Tartus 1877 ilmus. Siis ilmus weel „Õitsi ööpik“ 1876. Pärast nende raamatute kirjutas Reinwald weel kirjakese „Seletus Kalewipoja laulu sisust“ ja palju lugemispalasid ajalehtedesse, kõige rohkem „Wirmalisesse“, mida tema wend Jüri Narwas toimetas ja wäljaandis.

Räägime mõne sõna tema luulete sisust „Wiljandi laulikus“. Ei ole ime, kui nendel täieline ja sile nägu, koor ja tuum mõni kord puudub. A. Reinwald on ennast sagedasti eeskujude pääle oma luuletes toetanud. Nõnda on märgata, et ta nii hästi Kreutzwaldi kui ka Koidula ja Kuhlbars’i järelt on õppinud. Ka Schillerist on ta eeskuju wõtnud selle läbi, et ta teda enesele teiste läbi seletada on lasknud. Muidugi teada — pärast on kõige rohkem C. R. Jakobson temasse mõjunud. Jakobsoni mõjust ei ole loomulikult esimeses „Wiljandi lauliku“ jaos midagi tunda, rohkem juba teises, aga kõige rohkem kolmandas jaos. Kui ka Reinwald luuletes mõnigi kord sõnu wägisi lühendab, santisid riimisid pruugib, paiksõnu sisse paneb, siisgi on tema luulded keele ja kõne sileduse poolest paremad kui näituseks Kreutzwaldi ümberpanekud. Et Reinwald üksi Eesti keelt räägib, siis ei wõi wõõra keele mõjust tema luuletesse juttugi olla. Keel ja kõne on sellepärast loomulik ja rahwalik. Üksnes sisu ja tuuma poolist mõjumist muude luuletajate läbi wõime wõimalikuks arwata. Reinwald on oma luuletes palaw isamaalane ja on sooja sisuga isamaa-laulusid loonud, mida wäga kiita tuleb.

Esimesest jaost „Wiljandi laulikust“ läheb üleüldse wäga puhas aateline waim läbi. Teises jaos luuletes on luuletaja mõndagi õppinud, oma teadmist kaswatanud, ning luulded on sügawama, hoogsama tuumaga, kuid endist aatelist waimu ei ole nii enam tunda, kui esimese jao luuletes, ja juba on lõhkuwat mõju tunda. Kolmandas jaos on luuletaja weel kaugemale läinud. Iseäranis usust on ta end koguni ära pööranud, ja tal on wahwust küllaldi tunnistada: „Kes tahab midagi uskuda, ärgu teadku midagi, aga kes tahab midagi teada, ärgu uskugu midagi.“ Iga „dogma“ ei ole muud midagi kui wananenud mõte, ja piibli-lugu on Israeli „muistne jutt“. Et Reinwald selle pärast wastaseid leidis, ei ole ime ja on kerge mõista. Ka tema kadunud sõber Kunder ei kiitnud usu külge puutumist hääks.

Reinwaldi luuletused jääwad muidugi Eesti kirjanduse ajaloos meelde tuletada kui annetega mehe tooded. Ka meie ei ole wõinud nendest mööda minna.

J. Jung.
Uuemate ja paremate Eesti kirjameeste sekka tuleb ka J. Jung arwata. Tema on Pillistwere kihelkunnast pärit, on sääl umbes 1845 aasta ümber sündinud ja käis säälsamas kihelkunna-koolis. Muud kooliõpetust ei ole meie teada J. Jung maitsnud. Aga ta on wäga suure hoolega ennast pärast poole harinud, ise oma jõuul edasi õppinud ning tõesti teadmises kaugele jõudnud. Kui ta umbes aastal 1863 oli koolist läbi käinud, sai ta Halliste kihelkunna Abja walla kooliõpetajaks. Sim on ta terwe inimese-ea tööd teinud, kuni ta wiimaks 1896 Wene keele pärast ametist ära pidi astuma. Oma koolis on ta agarasti töötanud ja kasu saatnud. Ka tema kirjad on kaswatlise ja õpetlise sisuga. Ühes professor Grewing’iga ja prof. Richard Hausmann’iga on Jung hoolsasti wanu haudasid ja kiwiwaremeid lahti kaewanud ja nendest meie maa wanu muinasasju, inimeste jälgi ja elu tublisti uurinud, on aga ühes Grewing’iga selles imelikus arwamises, et meie kodumaal enne on — gotlased asunud! Selleks arwamiseks ei ole mingit põhjust ega õigust. Nii palju kui wanad sõnumid ja keeleteadus õigust annawad arwata, millel ammugi kindlam põhi all on kui muinasteadusel, ei ole meie kodumaal enne eestlasi kedagi muud rahwast elanud.

Jung on Eesti keeles hulga kirjasid mitmesuguse sisuga trükki andnud. Suurem osa neist on küll ümberpanekud ja wähem alguskirjad ja oma uurimised.

Kõige esiti on nimetada noodiraamatud „Laulud Kolme häälega“, millest I. jagu 1871 ja II. 1876 Laakmanni juures trükiti. Neis kahes raamatus on peaaegu kõik tähtsamad Saksa laulud Eesti koolidele ja lauljatele ümber pandud, ning mõni ainuke laul on Jungi enese tehtud. Just selle läbi on aga raamatud ühepoolseks jäänud. Laulude sõnad sünniwad enamasti wiisiga hästi ühte, kui nad ka koore poolest wanal kombel on ümber tehtud — puuduliste riimide- ja paiksõnadega.

Õpetlist ja jutustawat kirjandust on Jung õige rohkesti edendanud. Esiti tulewad siin tema kirjutatud 10 annet kirjasid nimega „Kodumaalt“ meelde tuletada. Jung on siin enesele kiidu wäärt eesmärgi pannud rahwast meie kodumaa minewikuga tutwaks teha. Oma eesmärki on Jung suurelt jaolt täitnud, kui ka see lugu, et keel tema raamatutes wähe liig wõõrast maiku ja kange on, asja wähe on takistanud — nii, et raamatud küllalt lugejaid ei ole leidnud, mis nad küll on teeninud. Lugemise materjal näib nagu wähe ära seeditud olewat. Esimene anne „Kodumaalt“, ilmus 1874, mille järele teised anded aega mööda trükiti. Esimeses wihus on ajalooline aine ettetoodud Iwan Hirmsast ja tema wäist würst Magnus’est, kes wiimne Põltsamaa lossis elas ning ilmas ainus mees on, kes Liiwimaa kuninga nime ja auu kandis, kui ka lühikese aja ja nõrgal põhjal. Kuningas Magnus oli Daani kuninga Fredrik’i II-se wend. Teistes annetes ilmunud lugemised on ka enamasti ajaloolise sisuga. Teises ja kolmandas andes kõneleb Jung sõjast ja elust Liiwimaa jaoskunnas, neljandas sõjast Wolmari ja Rakwere linna all, wiiendas liiwlaste würstist Kaupost, seitsmendas Wiljandi ja selle maakunna minewikust ja nõnda sarnasel wiisil teistes annetes. Kahju, et keel ja kõne nii kuiw ja kange.

Kõige tähtsam on küll Jung’i töödest Läti Hindriku kirjade ümberpanek Eesti keelde 1881. Seda on ta otse Ladina keelest teinud, ei mitte Saksa keele kaudu. Juba selle raamatu algul oleme sellest J. Jungi tööst kõnelenud.

Teised kirjad Jungi sulest on „Ärra tee ülekohhut“ 1873, „Liiwimaa Wene walitsuse alla saamisest keiser Peter I-se ajal“ 1882, „Õndsa Dr. Martin Lutheruse elulugu“ 1883, „Geograhwia õpetus walla-koolile“ 1892, „Halliste ja Karksi kirikute ja kihelkondade ajalugu“ 1893.

Nagu näha on Jung meie kirjandusele tublisid ja tuumakaid kirjasid soetanud. Juba kaua oodati tema sulest ka ühte muinasteadlist raamatut meie kodumaa kohta, kuid seni, kui meie raamat wälja tuleb, ei olnud see raamat kahjuks ilmunud.

Dr. K. A. Hermann.
Eesti keele ja kirjanduse põllul on Karl August Hermann noorest east saadik tegew olnud. Tema sündis mihklikuu 11. päewal 1851 Põltsamaa ligidal Wõhmal, käis Anikwere küla-, Põltsamaal kihelkunna- ja säälsamas Saksa elementarkoolis aastal 1861 kuni 1867. Siis sai ta Põltsamaa teiseks kihelkunna-kooliõpetajaks ja selle kõrwal isekooli-õpetajaks. Aastal 1869 tegi ta kewadel Paistu külakoolmeistri- ja Tallinnas sügisel elementarkooliõpetaja-eksami. Ta wõttis Tallinnas ka muusikaõpetust nimelt kuulsa organisti Seywangi juures oreli- ja kokkukõla-, Johannsoni juures wiiulimängu- ja suure klawerimängija Klipp’i juures klawerimängu-õpetust, juhatas Põltsamaal laulu- ja mängukoori ja komponeeris tol ajal oma esimesed laulud.

Aastal 1870 kirjutas ta esimese raamatu „Imelikud juhtumised“, mis järgmise aasta 1871 algul trükiti, kui just Hermann Peterburi kooliõpetajaks läks. Peterburis oli tal tublisti tegemist, kuid selle kõrwal wõttis ta ikka Eesti kirjandusest osa. Ta kirjutas sääl ka oma teise kui ka noore ea puuduliku raamatu „Suur Saksa-Prantsuse sõda 1870 ja 1871“. See raamat ilmus 1872 lõpul trükis. Ka käis ta suwel 1872 kodumaal, kus Tartus „Eesti Kirjameeste selts“ oli asutatud ja see kord siin esimest koosolekut pidas. Siin pakkusiwad sugulased Goldmannid Hermannile abi ka ülikooli tarwis end ette walmistada, mis see rõõmuga otsuseks wõttis. Ta läks weel aastaks Peterburi kooliõpetaja ametisse. Aastal 1872 ja 1873 algul tegi ta sääl Ifflandi näitemängu „die Hagenstolzen“ Eesti keelde ümber päälkirjaga „Linnas ja maal“. Hermann otsis ja waimustas teisi suguwendi ja -õdesid Peterburis Eesti näitemängu teha, ja see näitlus etendati siis ka küünlakuu 16. päewal Peterburis Palme seltsi saalis. See oli esimene Eesti keeli näitemäng ja lõbupidu suures Wene päälinnas. Hermann tuli suwel 1873 Tartu end ülikooli ette walmistama. Selle kõrwal kirjutas ta weel kaks näitemängu: üks oli algusmäng „Oksjon“ ja teine tõlge Saksa keelest Körneri järele „Leppimine surmas“, mis mõlemad järgmisel aastal 1874 trükiti ja wõõriti-mõistmisel „Eesti Kirjameeste seltsi toimetuste“ sekka saiwad, kuhu neid selts järgmisel koosolekul 8. jan. 1875 mitte wastu ei wõtnud, sest et mängul, „Leppimine“ „Saksa keele kõnekäänud“ sees olla. Kes aga loeb, leiab, et „Eesti Kirjameeste seltsi“ aastaraamatus ja teistes seltsi toimetustes tol ajal rohkem „Saksa keele kõnekäändusid“ sees on, nii siis põhjust paljalt otsiti — wist, et selts näitemängusid toimetuste sekka ei wõtnud ega tahtnud, mida tal ka pärast ei olnud. Aastal 1874 trükiti ka „Eesti Kirj. seltsi“ aastaraamatus Hermanni pikem muusikaline kirjeldus „Bach ja Beethoven“. Aasta 1875 algul trükiti siis „Linnas ja maal“.

Tartus oli Hermann 1874 lõpul üliõpilase eksami ära teinud ja wõeti 1875 algul usuteadust studeerima ülikooli wastu. Juba 1874 oli ka hulk Hermanni laulusid walmis saanud, mis 1875 algul päälkirjaga „Eesti kannel“ trükist wälja tuliwad. See oli esimene Eesti laulukogu, kuna enne mõni üksik laul J. W. Jannseni, Kunileidi ja M. Körberi poolt ilmunud oli ja E. Hörschelmanni laulud alles trükkimata oliwad. „Eesti kannel“ wõeti rahwa seas lahkesti wastu. Selsamal 1875. aastal trükiti ka Hermanni „Koori ja Kooli Kannel“ I, mis juba 1870 oli käsikirjas walmis olnud.

Aastal 1875 kuni 1882 kirjutas Hermann Dr. Kreutzwaldi järelkäijana ammugi wälja tulewat Laakmanni „Kasulist Kalendrit“ „sabaga“. — Aasta 1875 suwel käisiwad Jürmann ja Hermann üliõpilastena Rootsi-, Norra- ja Daani-maal pikal teekäigul. Selle teekäigu pani Hermann aasta lõpul kirja, ja kirjeldus trükiti aastal 1876 „Eesti Kirjameeste seltsi“ aastaraamatus. Sellel 1876. aastal ilmus ka trükis „Kasuema ja kasutütar, jutt jumalakartlikkude elust“, tõlge Saksa keelest. Selle aasta jooksul kogus ja kirjutas Hermann hulga lugemisi, muist alguslisi muist ümbertehtusi, ja need ilmusiwad aastal 1877 päälkirjaga „Loe“ trükis. Ka oli ta enne ilmunud laulud meestekoorile seadnud ning uusi juurde teinud, mis aga, et ei teatud, kas neid maksab wälja anda, ajalehes kutsutud 800 ettetellimise põhjal ka 1877 päälkirjaga „Kodumaa Laulja“ trükiti. Ka see uus laulukogu wõeti rahwa poolest lahkesti wastu ja oli esimene säärane Eesti laulukogu meestekoorile. Et juba 1877 pidi suur Eesti teine laulupidu olema ja luba seks riigiwalitsuselt oli tulnud, siis walmistas Hermann, kellele pidutoimekunna poolest pidulaulud oliwad ilmutada jäetud, neid laulusid ette. Laulud ilmusiwad ka trükist päälkirjaga „Eesti teise üleüldise laulupidu meestekoorid“. Kuid, et Wene- ja Türgimaa wahel sõda tõusis, lükati pidu 1878. aasta, ja et sõda ka siis weel otsas ei olnud, weel edasi 1879. aasta pääle. Waheajal oli Hermann, ehk ta küll usuteaduse lõpueksami ees seisis, aastal 1878 Saksa-maale läinud ja Leipzigis keeleteaduse õpijaos studeerinud. Säält käis ta 1879 suwel kodu Tartu suure laulupidu laulu juhatamas, sest teda oli laulujuhatajaks walitud.

Pääle pidu reisis Hermann jälle tagasi wäljamaale, mil puhul ta ühes Goldmanniga läbi Poolamaa, Schlesia, Breslawi, Austria Wieni, Graz’i, Triest’i kaudu Italiasse, nimelt Venedigu, Padua, Bologna, Florenz’i, Ajazzo kaudu Rooma ja Neapeli linna jõudis, wälja kaewatud Pompeji linna waatas, siis jälle Neapeli, Rooma, Florenzi, Bologna, Modena, Mantua, Verona, Ala, Merani kaudu Saksa-maa poole, nimelt Innsbrucki, Müncheni, Augsburgi, Erlangeni ja Altenburgi kaudu Leipzigi tuli, kust Goldmann koju reisis. Hermann õppis weel siin, reisis siis ühe kuu aega Wieni kaudu Ungria-maale Budapest’i linna, kus Ungria õpetlastega, nende seas Hunfalvy- ja Budenz’iga, tutwaks sai ja nendelt õppis, siis jälle Leipzigi tagasi pööras ja sääl 20. jan. 1880 doktori-eksami tegi. Kewadel aprilli-kuul 1880 jõudis ta jälle koju, kus warsti kirjatööd hakkas tegema. Põltsamaal elades kirjutas ta E. Marlitt’i romani „Wana mamseli saladus“ Eesti keelde ümber, mis järgmisel aastal trükis wälja tuli.

Aastal 1881 astus 28. augustil J. Hurt „Eesti Kirjameeste seltsi“ presidendi-ametist ära, ja siis soowis hulk liikmeid Hermanni presidendiks. Walimisel langes aga 94 häält C. R. Jakobsoni ja 64 häält Hermanni pääle. Nii jäi siis Jakobson presidendiks, kuna Hurt ja teised tema seltsimehed seltsist wälja astusiwad. Aastal 1881 tekkis ka teine jagu „Koori ja kooli kannel“, mis järgmisel aastal trükis walmis sai.

Õpetatud Eesti seltsis tegi Hermann kõnesid ja kirjutas trükki sugulusest Mandshu-Tungusi ja Soome-Eesti keele wahel 1882, ja pärast 1890 ja 1894 Eesti-Soome sugulusest Hiina ja Türgi keelega.

Aastal 1881 tuli ka teine jagu „Eesti kannel“ wälja mõlemad Schnakenburgi juures, kuna warsti pääle selle kogutud laulud kui „Eesti kannel“ kolmas jagu 1884 Laakmanni juures trükiti.