Eesti kirjanduse ajalugu - 35

Uuemal ajal on Eesti keeles õige rohkesti arstiraamatuid ilmunud. Ees otsas käib Eesti suur kirjamees Dr. Fr. Kreutzwaldt, kes oma mõnusasti kirjutatud raamatuga „Koduarst“ Eesti rahwale tulusat õpetust annab terwise hoidmises. Pääle selle on iga sugu terwise hoidmise raamatuid nimede all „Majatohter“, Kodutohter“, „Maarahwa koduarst“, „Terwise wõti“, M. Tõnissoni Kneippi toherduse raamat ja teised ilma kirjutajate nimeta sarnase sisuga kirjad. Kuid nendel ei wõi seda kasu ega tulu olla, kui päris arstide kirjadel. Meie nimetame nendest siin kõigest kaks.

Dr. P. Schneider kirjutas raamatukesed „Õpetus, kuida haigeid peab rawitsema ja äkiliste haiguste ja õnnetuste juures abi tehtama“ 1886, „Juhatus lapse terwise hoidmiseks tema esimesel eluaastal“ 1889, „Kuidas hoiame oma terwist ja pikendame seeläbi oma elupäiwi? Lühike terwiseõpetus“ 1896.

Dr. P. Hellat on üks tähtsam Eesti arst, kes 1882 kuni 1887 Tartus studeeris, Dr.-i eksami tegi, siis Saksa-, Prantsuse- ja Inglise-maal edasi õppis ning Peterburi elama jäi. Tema on Eesti keelde suure ja tähtsa arstlise raamatu „Terwise õpetus“ kirjutanud, mis 1891—1894 ilmus ja iga pidi teadusliste nõudmiste järele kirjutatud on. Tema on selle raamatu läbi Eesti kirjanduslist teadust suurel wiisil edendanud. Ka muidu on ta Eesti elust edendawalt osa wõtnud: Ta oli kaua aega Peterburi „Eesti Häätegewa seltsi“ president.

Õigusteadlised ja kohtu-raamatud.
Eesti keeles on ka neid uuemal ajal õige rohkesti ilmunud, et Eesti rahwale, seadusetundmises abi anda. Dr. J. Hurt pani Wene keelest ümber Aleksander II-se kohtuseadused, mis aga pärast muudeti. Teistest õigusteadlistest kirjadest ei nimeta me siin muud kui „Wallakohtu seadus“ ja „Rahukohtunikkudest pääle pandawad nuhtlused“. Nimelt olgu weel järgmised mälestatud.

W. v. Güldenstubbe on Eesti keelde pannud kirja nimega „Liiwimaa talurahwa eraseaduse käsiraamat“.

K. Tiisik, ülem preester, J. Truusmann, zensor, ja T. Wares, talupoegade kommissar, paniwad Eesti keelde ümber kirjad „Baltimaa wallakohtu-seadus“ ja andsiwad uuesti wälja „Keisri Aleksandri II. Kohtuseadused“.

A. Aan kirjutas Wene keelest Eesti keelde kirja „Walla kogukonna seadus“ 1892.

A. Nõu andis trükki „Uus trahteri-maksu ja trahteri-pidamise seadus“ 1893, „Elamise tähtede ehk passiseadus“ 1894, „Juhatus walla- ja külawanematele tagawara-wäe kohta“ 1896.

R. Willmann seletas, mis on „Teede tegemise orjus Liiwi kubermangus“ 1894.

L. F. Okushko andis wälja „Eeskirjad joogi- ja tubakamaksuseadusest ja trahteripidamise seadus“ 1895.

Karja-kaswatamise, põlluharimise ning majapidamise raamatud.
Eesti kirjanduses on wiimasel ajal rohkesti kirjasid ilmunud, mis iga sugu töö kohta käiwad, iseäranis aga karja-kaswatamisest, põlluharimisest ning majapidamisest kõnelewad. Kõiki neid siin nimetada ei ole wõimalik. Paneme üksnes mõned tähtsamad üles ja nimetame nende kirjutajad.

C. Blumberg, Kaasani looma-ülikooli professor, kirjutas raamatu „Eesti hobune“ 1880.

M. Treumann, loomade-tohter, andis tulusad kirjad oma ameti asja üle wälja, nimelt „Põllu wäetaja“ 1880, „Hobuse rauutamise õpetus,“ „Põrna põletik“ 1886 ja „Loomade arstimise õpetus“ 1890.

A. Ollino, loomade-tohter, kirjutas raamatud „Loomade arstimise õpetus“ 1893 ja „Piimatallitus ja heade piimalehmade kaswatamine“ 1895.

G. Daniel Kanepis kirjutas „Wiljapuu pidaja“ 1888 „Mesilane. Õpetus, kuda mesilasi kasulikult pidada“ 1889 ja pärast tema surma ilmus „Mesi toiduks ja arstirohuks“ 1896.

H. Laas kirjutas 1898 „Juhataja linaharimiseks“. Pärast on ta hulga põllutöö kirjasid kirjutanud ning annab Jurjewis ajalehte „Põllumees“ wälja. Ka ilmus temalt „Põllumehe Kalender.“

P. Obram kirjutas „Põllumehe käsiraamat“ 1893. See raamat on K. A. Hermanni poolest läbi waadatud ja keele poolest parandatud. Obram kirjutas ka 1891—1892 hulga lugemisi põllutööst „Postimehesse“ juhtkirjades ja muudes õpetustes.

G. Markus, mõisapidaja Saaremaal, andis trükki wäga tähtsa põllutöö-õpetaja „Mõistlik põllumees“ 1893 ja „Mõistlik põllumees I. õpetus: Karja kaswatusest ja toitmisest“ 1896.

J. Liiw kirjutas „Esimene heinamaa tegija“ ja „Õpetus wiina ja õlle joomisest“ 1878, „Sigade kaswatamine“ 1879, „Noore rahwa mängutuba“ 1879, „Esimene lojuste kaswataja ja rohitseja“ „Täieline hobuse wanaduse tundmine“ 1880, „Esimene tubaka harimise õpetus“ 1888 jne.

J. Spuhl-Rotaalia kirjutas wäga tulusa ja täielise õpetuse kaladest nimega „Kodumaa kalad“ mis tõuud olemas ja kuda neid kaswatada 1896. Siis on Spuhl weel palju ajalehtedesse kirjutanud.

M. Wühner kirjutas ka kirjakese „Kalatalitus“ 1892.

Lyda Panck andis Saksa keeles wälja ja temalt pandi Eesti keelde „Kasuline köögi ja majapidamise raamat“ neljas trükk 1896.

Jaan Koor, õppinud kokk, pani kirja „Koka-raamat“ teine trükk 1896.

Mai Reiwelt, perenaene, kirjutas „Söökide walmistamise õpetus Eesti perenaesele“ 1883 ja „Kookide tegemise õpetus“ 1893.

M. Undi sündis 1858 ümber Sangastes, käis Soome- ja Saksa-maal koolis, oli põllumees ja suri Trentelbergis 1897. Tema awaldas ajalehtedes hulga salmikuid ja kirjutas „Põllumehe kitsikusest“ 1895.

Jutukirjutajad, kellest mõned luuletajad on.
Wiimasel ajal on Eesti kirjandus iseäranis jõudsasti juttude poolest kaswanud. Wõõrastest keeltest on rohkesti paremaid kirjatöösid Eesti keelde pandud. Kuid ka nõrke ja tühje raamatuid on Eesti keelde tekkinud, mis muud hääd ei ole teinud, kui lugemist rahwa seas edendanud.

Meie wõime siin üksnes lühedalt pää-jutustajad nimetada. Tuletame aga meelde, et üksikute kirjameeste hulgas, kellest oleme rääkinud, mitmedgi ka jutumehed on, nõnda Malm, Pärn, Kunder, Eisen, Wilde, Brunnberg, Saal. Jutustajatest nimetame siin kohal järgmised:

M. Grant kirjutas jutud „Wagga neitsit Mai Roos“ 1865 ja „Õnne-tee ehk kuidas wõib rikkaks sada“ 1866. Esimene jutt sai wäga tutwaks Eesti keeles.

P. Lampson, Kursi köster, kirjutas jutu „Kooli Kristjan“ 1870.

M. Stahl tõlkis Eesti keelde „Üks sõddimine Indianide wasta“ 1887.

M. Jaanson kirjutas Eesti keelde jutud „Jak Daawi ehk heategu kannab intressid“ 1872, „Onu ja õepoeg“ 1873, „Emaarmastus ehk pärast wihma paistab päikene“ 1874 ja „Truu lapse armastus“ 1879.

J. Otstawel Pärnus kirjutas luulded „Pärnu laulik“ 1870 ümber ja „Kuldnokk ehk teine Pärnu laulik“ 1875, siis weel jutud „Kaks kosilast, isa ja poeg“ ja „Rikas ja waene wend“ 1882.

David Martson oli omal ajal Tallinnas, kus ta ka Eesti raamatuid kogus, wäga wiljakas raamatukirjutaja, kuid raamatute sisu ei olnud iga kord komblik ega ilus ning oliwad sagedasti tühjad rööwlijutud nende hulgas. Sellegi pärast arwame mõnda raamatut siin nimetada, mis ta on Eesti keelde toimetanud, nagu „Ruutu soldat“ 1872, „Tähe neitsit“ ja „Jutt Saksa-Prantsuse sõjast“ 1874, „Nõiatud lossi waremed“ 1875 ja „Öömaja Oruweskis“ 1876; „Ema armastus tallitseb ka lõwi wiha“ 1877, „Roo Tõnis ja tema tembud“ ja „Kaks kõnet“ 1878, „Helmuut ja Aureelie“, „Jaan Swenson ehk talumehe truus ja würstlik tänu“ 1879, „Hall hunt ja kuninga tütar Helena“, „Romaano Sitsiliaano Carl Zastrowi jär.“ 1880, „Kuidas elu, nõnda surm“, „Pärisorja pruut“, „Ära müüdud kuningas“ ja „Üheksa peaga uss“ 1888, „Jutustamine, kuida soldat Keisri Peetri I. mõrtsukate käest ära peastis“, „Koola pruut“ 1882, „Hiiu ranna tuletorn“ 1884, „Helene Norden“ 1892. Kõige parem tema töö oli „Eesti raamatute nimekiri“ 1888.

L. J. Schwan kirjutas „Missioni mesilane“ 1873 ja „Metsalillekesed“ 1875.

F. Mõttus kirjutas „Ameerika metsades“ ja „Messina pruut ehk waenulised wennad“ 1875 ning „Oberon, waimude kuningas Wielandi järele“ 1876, „Peeter Slemihl, Chamisso järele“ 1876.

A. Jürgenstein, warjunimega J. Lill, Wändrast, on Eesti keeles mitmed mõnusad jutud ja luulded kirjutanud, millest siin nimetame jutud „Rohtaedas lahke wanakeste seas“ 1875, „Tulewane armukene“, „Öömaja Spessardi mägedes“, „Jutt ilma päälkirjata“ 1877, „Töömehed“ 1879, „Kooperi jutustused Amerikamaalt“, „Bulgaria neiu ja Wene pealik“ ja „Wändra jutumees I“ 1880. Ka ilmus tema sulest pikem luule Eesti muinasajast „Juta“. Jürgensteini kirjad ja tõlked on hästi wälja walitud ja tuumakad. Jürgenstein kinnitati ülemalt poolt 1897 lõpul ajakirja „Linda“ toimetajaks ja wäljaandjaks.

K. Grünwaldt kirjutas ümber „Messina pruut“ 1875, „Hõbe killing reisu peal“, „Orleangi neitsi“, „Punased kingad“ ja „Prantz Drake“ 1888, „Metsluiged ehk Õe armastus“ ja „Õnn wõib ka ühe oksa sees olla.“

A. Blum kirjutas „Üks neeger ehk Must Saam“ 1876.

J. Bachmanni sulest ilmus 1876 „Nõmmiku tont.“

K. Kikajon kirjutas „Iiman Shamiil“ 1876 ja „Möldri poeg aga krahwi wäimees“ 1895. Siis weel luulete kogu „Haapsalu laulik“ 1879.

Lilli Suburg kirjutas jutu „Liina“ Eesti tütarlaste elust 1877, teine trükk 1884. See jutt näitab, kuda nimelt enne ja jaolt nüüd Eesti tütarde käsi linnakoolides käib. Pääle selle kirjutas Suburg „Maarja ja Eewa“ 1882. Aastal 1888 sai Lilli Suburg luba ajakirja „Linda“ iseäranis Eesti naesterahwastele wälja anda. Selles ajakirjas on tema siis ka õige suure hulga kirjandust awaldanud, mis muist wäga kasulik lugeda, muist ka nõnda, et seda mitte igati hääks ei wõi kiita. Muidu on Lilli Suburg waimukas naesterahwas.

J. Leilow Pärnust, studeeris Tartus 1875 ja 1878 wahel keeleteadust, läks 1874 kodukoolijaks Wenemaale, kuid suri sellel reisil. Ta oli juba gymnasiumis Pärnus käies luuldeid loonud, mis „Pärnu laulikus“ ja teistes ilmusiwad. Aastal 1877 kirjutas ta raamatu „Türklaste hirmsad teod Bulgarias.“ Raamat trükiti 1879 teist korda.

M. Lindenberg kirjutas jutu „Kuulus Wene sõjapealik Suworow“ 1877. Pääle selle oli Lindenberg ajalehe „Walguse“ põhjendaja ja esimene toimetaja Rakweres 1879.

J. Weske kirjutas jutu „Wari petab, tõsidus wõidab“ 1878.

A. Petersell awaldas „Esimesed lustilikud Mardi-õhtu laulud ja kõned“ 1878 ja „Teine lustilik Mardi- ja Kadri-õhtu“ 1880.

J. Jõgi kirjutas Eesti keelde „Wangid Kaukasuses“ 1879.

C. Willingeni sulest on „Mälestuse leht teisest üleüldisest Eesti laulu ja muusika pidust, mis Tartus peeti 1879.“

A. Linde, kooliõp. Wändras, kirjutas Eesti keelde „Paljasjalgne tütarlaps Berthold Auerbachi jär.“ 1879 ja „Auroora“ 1880.

M. Tõnisson Wändrast sai esiti kalendri läbi tutwaks, milles endise Tartu Saksa ajaleht koguni mässu lõket sees leidis. Pärast seda on Tõnisson hulga raamatuid kirjutanud ja kirjastanud, mille seas mõni palju wäärt ei ole, kuid mõni üsna kasulik on. Tema töödest nimetame „Waimulikud maasikad“ 1879 ja jutud „Ennemuistsed luuletused“ 1880 ja „Leitud lapsed“ 1884, pääle selle hulk õperaamatuid, millest mitmed teist ja kolmandat korda trükitud, nagu „Aadressid ja proowikirjad“, „Armastuse kirjad“, „Köögiraamat“ ja „Loomade tohter“ 1892, „Noore rahwa seltsiline“ 1893, „Karjakaswatus ja piimatallitus“ 1894, „Uus tohter“, õpetus Kneipp’i järele wee läbi arstida 1895, „Mesilaste kaswatus“ 1896. Kõnejooks on kirjades ladus, kuid keel ei tea teadusest midagi. — Ka luuldeid on Tõnisson kirjutanud, nõnda „Tasku laulud“ 1887, „Sõa laulik“ 1890, „Eestlaste laulik“, „Uus rahwa laulik.“

J. Matto kirjutas 1880 „Weike Willem“ ja andis wiiulitükkisid ning ühe wäikese noodiõpetuse wälja.

H. Lind kirjutas „Kolm päewa koolmeistri elust“ Otto Ruppiuse järele.

G. Kiwikink awaldas jutud „Kättemaksmine. Franz Hoffmanni järele“ 1880, „Julge ja truu“ ja „Warastatud laps“ 1888.

A. Bauer ilmutas jutud „Punane Montenegriinlane“ 1880, „Ameerika jutud“ ja „Randlased, Franz Hoffmanni jär.“ 1884.

H. Krickmann kirjutas „Wana kuub, uus paik“ 1879 ja „Rahwa head ja wead,“ „Wiimsed Falkenburgid“ 1882 ja „Illara ehk õpetus teeb õnnelikuks“ 1885.

W. Hacker kirjutas „Sõja kassa“ ja „Surma suust pääsnud“ 1888.

P. Käär pani kirja „Eesti rahwa wanad jutud“ 1888, lisa Eesti muinastarkusele.

M. Jaakson kirjutas muinasjutust „Kawal Hans ja Wanapagan“ 1888.

Th. Enne kirjutas Soome keelest ümber „Pietari Päewärinta Soome uudisjutud“ 1882.

Fr. Brewer’i tõlge on „Põlgtus ja armastus“ 1882 ja „Lahke külaline“ 1885.

F. W. Eichhorn, tuttaw „Tallinna Sõbra“ toimetaja, tõlkis pääle juba enne nimetatud tööde weel Eesti keelde „Üks lõks päewakiire püüdmiseks“ 1888, „Andersoni ennemuistsed jutud I.“ 1887, kirjutas „Pärispõlwe ärakaotamine Baltimaa kubermangus“ 1894.

Annette Kruus kirjutas Eesti meelse jutu „Isamaa tütar“ 1883.

Aug. Kiiman kirjutas „Truu Juuli Lafontoine jär.“ 1883, „Ilus Melusiina“ 1893 ja „Juma ja Iluroosa“ 1895.

E. Aspe, Eesti neiu Pärnus, kirjutas jutu „Karin“ 1883.

H. Rinck andis trükki jutud „Lilleoru Jaan ja Roosimäe Liisu“ ning „Muistsed pärlid“ 1884. Siis ilmusiwad weel temalt „Eesti rahwa mängud ja laulud“ 3 jagu 1884.

J. Kruus andis Eesti keeles wälja jutud „Ilma nimeta rüütel“ 1885 ja „Ta peab langema“ 1888. Tähele panna, et Kruus ka mõned laulud on loonud ja Eesti rahwawiisid üles kirjutanud ja seadnud. Mõned wiisid on „Eesti kandles II.“ ilmunud.

„Mõnus külajutumees“, selle nime all ilmus 1885 kuni 1894 täiesti 10 annet, milles mitme noorema kirjamehe sulest hulk juttusid ilmus, millest me siin ei hakka pikemini seletama.

G. E. Luiga, rahwakoolmeister Kanepis, pärast Simbirskis ja Siberis, kirjutas palju kalendritesse ja ajalehtedesse. Üksikud tema jutu-raamatud „Kenamäe kaasad“ 2 jagu ja „Muru-neid“ 1886. Pärast ilmusiwad „G. E. Luiga laulud“ 1888.

P. Koit awaldas „Wäljarändajad Suhhum Kaleesse“ 1886 ja „Wana poisi awaldus“ 1893.

J. Nymann andis wälja „Hiiglaste ärawõitja“ 40 pildiga 1887.

A. Täker kirjutas „Eesti uudisjutud“ 1887, „Kukkunud kiri“ 1890 ja „Põnewad uudised“ 1893.

„Postimehe“ lõbulisas 1889, 1890, 1892 ja 1893 on wäga suur hulk juttusid ja luuldeid, mille kirjutajatest meil siin wõimalik ei ole pikemini kõneleda.

P. Grünfeldt, esiti „Postimehe“ kaastööline, siis raamatukaupleja Walgas ja siis „Eesti Postimehe“ kaastööline Tallinnas, awaldas luuletused „Õilmestik“ 1889, „Laste õiewäli“ 1890, „Rõõmsaid pühi“ 1893, „Õitsewat õnne“ 1893, „Priiuse helinad“ 1894, jutud „Arm ja walu“ 1894, „Don Cesar“, „Elawad tulelondid“ ja „Surma suus“ 1895, „Ilma süüta“ ja „Murtud südamed“ 1896, siis weel elukombete juhatajad „Südamest südamesse“, armastuskirjade proowid, „Noorerahwa käsiraamat. Juhatused ning õpetused perekondlise ja seltslise elu tarwis“ 1896, „Uus mõistlik seltsiline“ 1897.

M. Reisson kirjutas jutud „Inimene on oma tahtmise ori“, „Kaitse ingel. Jutustus Eesti rahwa minewikust“ 1893 ja „Musta näoga mees. Eesti r. minewikust“ 1895.

A. Kitzberg kirjutas iseäranis põnewa ja tõsise jutu Eesti rahwa wanast ajast ja nimelt „Maimu“, mis esiti 1893 „Postimehe“ lisas ja siis eraraamatus ilmus. Ka muidu on tema „Postimehesse“ juttu ja õpetlikka palasid kirjutanud ja on osaw sulemees.

Hella kirjutas raamatu „Tõsine jutt Wiljandimaa neiu elust“ 1893.

Juhan Liiw, kõrgeandeline juttude kirjutaja, kes üksi selle pärast Eesti jutukirjandust suurel wiisil ei wõinud edendada, et ta ihu- ja selle läbi ka waimuterwis nõrk oli. Tema sulest on jutud „Käkimäe kägu“ ja „Kümme lugu“ 1893, millest wiimne iseäranis tuumakas on, siis weel „Mari. Lugu lähemast minewikust“ 1894 ja „Nõia tütar“ 1895.

J. Vau kirjutas Eesti keelde jutu „Suure ilma realistid. Würst Meschtscherski roman Peterburi elust“ 1893.

A. Tammeri, endine Kuuda seminari õpetaja, pärastene erakooliõpetaja ning wiimaks „Postimehe“ toimetuse liige Tallinnas, kirjutas mitmed jutud „Postimehes“ ning 1893 „Bruno Köhleri muhedad jutud“ eraraamatus.

A. Trilljärw kirjutas jutu „Keew weri. Kriminaljutustus Tallinna elust“ 1893.

Karl Hiob Walgast kirjutas palju „Postimehes“ ja andis 1894 kirjakese „Wiimne päew“ wälja.

Anna Kõrw kirjutas Saksa keelest „Lõwide ette“ 1894 ja pääle selle weel palju kirjutusi ajalehte „Walgus“.

J. Normann kirjutas „Karja Miku kosjalugu“ 1894, „Armastuse krambid. Naljajutud“ 1895 ja „Peremees ja sulane. Grahw Leo Tolstoi uudisjutt“ 1896.

Ernst Peterson kirjutas jutu „Ei iialgi!“ 1895.

Laura Suburg andis trükki „Kasuema päewaraamat,“ uudisjutt. 1895.

Ruttliku kirjad on esimene anne 1895 ja muud jutukirjad, nagu „Mahagoni puu lugu“ ja „Mehiku wang“ 1896 ning „Millionäri poeg“ 1897.

Elwine Langsepp kirjutas jutu „Würsti kaasa saladus“ 1896.

Luuletajad ja luuleliselt ning luule üle kirjutajad, kellest mõned ka jutustajad.
Luuletajaid, kes salmikogusid on kirja pannud ja ilmutanud, on Eesti keeles õige rohkesti. Meie oleme paljudest juba üksikult kõnelenud, nagu Kreutzwald, Jannsen, Koidula, Feundlich, Malm, Willigerode, Kuhlbars, Hurt, C. R. Jakobson, Hermann, Bergmann, Kunder, Weske, Redlich, Eisen, Harry Jannsen, Anna Haawa, Elise Aun ja teised. Järgmises nimetame weel teisi, kes seni nimetamata jäänud.

B. Gildenmann, kellest juba enne oleme kõnelenud, kirjutas luulded „Lillekesed“ I. jagu 1864 ja II. jagu 1866.

J. Rosenberg salmis „Nekruti laulud“ 1875.

M. Leppik salmis lauliku „Järwamaa laulik“ 1882.

M. Teimann andis trükki „Laulja kodumaa nurmedel“ 1884.

P. Südda, sündis Saaremaal Kihelkonnas küünlak. 20. p. 1880, köster ja kihelk.-kooliõp. Saaremaal Kärlas, andis wälja „Suur Töll, Saaremaa wägimees“ 1883 ning siis weel „Kane Aadu kosjakäigid“ 1885. Hoolega on ta iseäranis Tölli materjali kogunud. Suur Töll on nimelt Saaremaa Eesti rahwa kohta sedasama, mis Kalewipoeg kindla maa eestlaste suus. Tema juttu siis elustada, tähendab wäga tähtsat kirjatööd. Siin ootab weel täieline materjal korjajat ja korraldajat. Südda on aga tubli alguse teinud ja ka tubli raamatu wälja andnud.

M. Lembit salmis luuldekogu „Uus Eesti laulik“ 1885.

Jakob Liiw salmis luuldekogud „Wiru kannel“ I. jagu 1886 ja II. jagu 1891 ning „Leina lilled“ 1894.

K. Krimm, endine rahwa koolmeister ja pärastene „Sakala“ toimetuse liige, kes noorel eal suri, kirjutas pikema tähelepanemise wäärt luuletuse „Saatuste ja wale wangis“ 1887.

A. Lattik luuletas „Ellerheinad isamaa aasadelt“ 1887. Muidu on Lattik õige rohkesti ajalehtedesse kirjutanud ja luuletanud.

P. Laredei sulest on tulnud „Laulu lind laanesoo lepikust“.

K. Sööt on tähtjas luuletaja ja jutustaja. Ta on kirjutanud „Aasa õied“ I. jagu 1890 ja II. jagu 1891, siis weel „Rõõm ja mure. T. Grenzsteini joonistatud piltidega“ 1894 ning jutu „Kuldala. Külajutt õpetuseks noorele ja wanale“ 29 pildiga 1896.

„Liina Täker’i luuletused“ ilmusiwad 1891.

A. M. Saar kogus ning andis wälja 1891 „Tõeterad“, see on kogu iga sugu tarku ja terawaid ütelusi Eesti paremate kirjameeste sulest. See oli esimene säärane kogu Eesti keeles.

A. O. Neufeldt salmis „Sätendawad tähed“ 2 jagu 1892 ja „Eewa. Pildike rahwa elust“ 1893.

H. Schmalz luuletas salmid „Ööpik Wõhandu kaldalt“ 1894, milles mitmed andega salmija luulded leida.

A. Rennit, kes õige palju salmikuid on ajalehtedes awaldanud, pani kirja „Nurmelt ja niidult“ 1894.

J. Leidin ehk päris nimega Speek, on Eesti ajalehtedes, kõige rohkem „Postimehes“, wäga palju salmikuid awaldanud ning on andeline luuletaja, kuid iseraamatus ei ole temalt midagi wälja tulnud.

Adam Peterson andis enese luulded nime all „Adam Petersoni laulud“ 3 jagu 1895 wälja, mis tähele pandaw luuletöö on.

Liisa Reinwald salmis „Koidu kannid“ 1895.

P. Fr. Kõiw andis trükki luuldekogu „Eesti nooremate luuletajate album“ 1896 ja ilmutas ajalehtedes kirjasid ja luuldeid.

R. Laene andis wälja luuldekogud „Laada laulik“, „Sõa laulud“ 1892 ja „Reisi-laulik“ 1896.

A. Pert toimetas trükki kirjad ja lehed „Lendleht meie luulekirjanduse parandamiseks“ 1893, „Feoffan,“ algupäraline näitemäng 4 järgus 1894, „Jõulu leht“ 1895, „Nelipühi leht“ 1896, „VI. Eesti üleüldise laulupidu album“ 1896, „Jõulu album“ 1897, „Lihawõtte album“ 1897.

J. Tilk, kooliõpetaja Torist ja pärast „Olewiku“ toimetuse liige, kirjutas „Joowastawad joogid“, „Torni Tooma elukäik“ 1898 ja „Töömehe sõber I. anne“ 1892, ja mitmed kirjad ajalehtedesse.

Eesti laul ja mäng ja muu wõidus.
Et laul ja mäng ikka käsi käes kirjandusega käib, siis heidame siin lühedalt pilku nende inimeste pääle, kes seda kasulist wõidust (kunsti) on eestlaste hulgas edendanud.

Esimesed laulud Eesti keeles eneses loi Emil Hörschelmann, endine Põltsamaa õpetaja, 1838—1852 wahel, tema üheaegline kaastegelane oli J. W. Jannsen, kellelt ka mõned laulud järele jäiwad. Siis tuli A. Kunileid ehk Säbelmann, kes ka esimese Eesti suure pidu laulu 1869 juhatas. Õpetajad M. Körberr, G. F. Rinne ja A. H. Willigerode, siis Fr. Brandt, P. Abel, C. R. Jakobson, J. Nebokat, F. Kuhlbars ja J. Jung andsiwad 1870. aasta ümber mõned laulud kogudes wälja, nagu see nende meeste tööde jutustamisel juba meelde tuletatud, Dr. K. A. Hermann ilmutas hulga laulu- ja mängukirjandust, mis enne tema tööde seas nimetatud ja juhatas suurtel pidudel 1879, 1891, 1894 ja 1896, nagu ka 1883—1890 suurtel „Wanemuise“ rahwapidudel suurt laulukoori. F. Hollmann andis endise Tartu ülikooli muusika-direktor F. Brenneriga 4 laulukogu wälja „Lauluwara“ ja „Kuus laulu“ 1877—1884. A. Grenzstein ilmutas „Koolilaulmise raamatu“ ja paar muud kogu. J. Kappel awaldas mitmed wäiksed laulukogud, nagu „Järwamaa Ööpik“ 1881, „12 laulu segakoorile“ ja „10 laulu meestekoorile,“ „Kroonimise laul,“ „Keisri laul“ ja juhatas suurt koori laulupidudel 1880, 1894 ja 1896. Miina Hermann loi hulga laulusid, mis „Laulu ja mängu lehes“ trükitud ja ilmutas „Segakoori laulud“ 1889, „Pühade laulud“ 1894 ja oratoriumi „Kalew ja Linda“ 1895 ning juhatas esimest Läänemaa laulupidu Haapsalus ning andis palju konzertisid orelil ja oma kooriga. A. Läte andis wälja „Kuus laulu tenori ja baritoni solole“ 1883 ja „Seitse laulu sk. ja mk.“ 1890. K. Türnpu loi mitmed laulud „Laulu ja mängu lehele“ ja awaldas weel „Jõulu laulu segakoorile“ ja „Kuuenda Eesti üleüldise laulupidu sega- ja meeste-koorid“ 1896 ja Eesti Postimehe muusika lisa 1896, juhatas laulupidudel 1894 ja 1896 laulu. A. Linde andis wälja „Lõbus lõuke meeste häältele“ 1888, J. Leppik „Laulu lilled“ 1889. Pääle nende on weel mõned laulu-kogud, millel nõrk muusik. J. M. Sommer awaldas „Uued meestekoorid“ 1889 ja „Naljakad laulud“.

Esimesed Eesti mängukoorid oliwad Tartus 1800, Wäägweres 1840 ja Tormas 1845. Wäägiweres oli koolmeister Wirkhaus juhatajaks, kelle poeg Dawid Eesti mängukoorisid suuresti tõstis ja kõigil suurtel Eesti laulupidudel mängu juhatas. Pärast on eestlaste seas õige rohkesti mäugukoorisid asunud. Mängunootisid on wälja andnud A. H. Willigerode, „Konzerdi mängud“ 1888. Wiiulile andsiwad mängupalasid wälja K. A. Hermann „Laulu ja mängu lehes“ siis J. Matto 1888, H. Schmalz 1893.

Eesti muust wõidusest on nimetada, et Wiljandist J. Köler maalimise professoriks tõusis ja 1850—1890 ümber suur nägude maalija oli. — A. Weizenberg, Kanepist pärit, sai kuulsaks kujuraiujaks, oli Münchenis ja Roomas, kus ta palju kujusid walmistas ja kust 1890 Peterburi tuli. — A. Adamson on suur ja osaw Eesti kujunikerdaja, kes Parisis, Berlinis ja Peterburis oma puust nikerdatud tööde läbi on suurt imestust äratanud. — F. Hoffmann on kõige suurem ja osawam Eesti elust wõetud waawade (maalide) tegija, kes oma pinsliga Eesti rahwast on laialt tutwaks teinud ja Peterburi „Wõiduste akademia“ poolest kroonitud. — T. Grenzstein on niisamati tubli waawade ja kujede looja, kes kaua aastaid wäljamaal elas. — Osawad nägude ja kujede joonistajad on Torm ja F. Goldmann.

Eesti näitemängust ja selle kirjandusest.
Nagu seda juba üksikute kirjanikkude juures näidatud, kes näitlusi kirjutasiwad, on Eesti näitemäng alles noor. Nimelt 19. aastasaja algul oli Pärnus esimene proow Eesti keeli mängida, millest aga palad ja lugu on kaduma läinud, nagu see teisel kohal jutustatud.

Päris esimene Eesti awalik näitemäng oli alles Jaanipäewal 1869, mil Koidula tehtud „Saaremaa onupoeg“ Tartus „Wanemuise“ seltsis etendati. Sest saadik on ühtepuhku mängitud. „Wanemuise“ selts on siis Eesti näitemängu sünnipaik, ja Koidula oli esimeste näitluste kirjutaja, millest siin weel „Särane Mulk“ ja „Maret ja Miina“ meelde tuletatud olgu.

Selle järele kirjutas J. W. Jannsen oma näitlused „Pärmi Jaagu unenägu,“ „Miljonär wangis ehk kihlwedu 5000 rubla pääle“ ja „Tuhalabida walitsus“, millest wiimne üksi on päris-näol alale jäänud, kõik 1870. ja 1873. aasta wahel kirjutatud.

Pea ühel ajal esimeste näitlustega ilmus Dr. Fr. R. Kreutzwaldi sulest kurbmäng „Tuletorn“ 1871 ja pärast „Wanne ja õnnistus“ 1875, mõlemad rasked mängida, selle pärast harwa etendatud, kuid ilusad ja tuumakad.

V. Stein kirjutas 1872 kolme järguga kurbmängu „Kiwi-linad ehk wangitornist taewa,“ mis omal ajal palju mängiti.

Aastal 1873 oli küünlakuu 16. päewal suures Wene riigi päälinnas Peterburis „Palme“ seltsis esimene Eesti näitemäng, mil näitlus „Linnas ja maal“, K. A. Hermanni ümbertehtus, etendati. Hermanni poolt ilmus pea ka „Leppimine surmas“ ja algusmäng „Oksjon“.

Pea järgnes Tallinna linn Eesti näitemängu tehes ja selle järele Eesti wäiksemad linnad ja maine maa. Näitemängusid hakkas nüüd sagedamini ilmuma.

Lustmängu „Kodukäija“ awaldas H. Winter juba 1873; seda etendati sagedasti. Winteri sulest ilmus 1884 „Kohtusse kaebamine ehk: Wana joodik Jaska Härg“.

J. Jung awaldas 1875 naljamängu „Ööwaht“.

„Adwokat tohtri ametis“ ilmus 1876 M. Jürmanni sulest.

Selsamal aastal „Jõulu kiugitused“ J. Permanni poolest.

Saksa keelest Kotzebue järele kirjutas Eesti keelde A. Kitzberg lustmängu wiies järgus „Wirrwarr“ 1878.

A. Tido kirjutas aastal 1881 näitemängu kolmes waatuses „Kidsi rüütel“.

A. Jürgenstein (Lill) kirjutas 1880 „Uks eksind inimene“ ja 1886 „Juta,“ nelja järguga kurblik luulelugu Eesti rahwa elust.

Rohkesti edendas J. Kunder, nagu tema elu kirjelduses juba näidatud, Eesti näitemängu ja kirjutas 1888 „Mulgi mõistus ja Tartlase tarkus,“ 1882 „Muru Miku meelehaigus,“ 1885 „Kroonu onu,“ 1887 „Mõrsja ja märatsejad“ ja 1890 „Kingu Laos“.

Aastal 1882 ilmus Ederbergi ja Mohrfeldti sulest „Nunjni kosjakaup,“ naljamänguke.

A. Kuusik andis wälja 1883 naljamängu „Kolmekordsed pulmad“.

Joh. Mäemees kirjutas 1883 „Kadri“ ja 1884 „Hallmantel ehk bürgermeistri äpardus“, naljamängud 1 järgus.

Ernst Pohl andis wälja 1883 „Poissmehed“ naljamängu kahes järgus ja 1887 „Armastus ja kadedus,“ kurbmängu 4 järgus.

H. Stein kirjutas 1883 „Kosilane Kaukasiast,“ lustmängu 3 järgus.

J. M. Sommer (J. Silla) kirjutas 1884 „Kihlatud,“ „Aing-fo-hi,“ „Õepoeg,“ „See olin mina,“ lustmängud.

M. Lipp kirjutas 1888 Soome keelest „Öö ja päew.“

P. Jakobson kirjutas 1884 „Koit ja Hämarik“, 1888 „Udumäe kuningus,“ 1895 „Kustas kosib Mihklit,“ 1897 „Pettuse ohwrid“.

D. Martson kirjutas 1884 „Teie käsu pääle hra leitnant,“ nali ühes järgus.

A. Karotom awaldas 1886 „Üks öö Tartus“.

M. J. Eisen kirjutas 1887 „Isaisa wiisi,“ „Kuda nõiaks saab,“ 1892 „Alkoholi õnnistus,“ 1893 „Kalewi kannupoisid“ ja „Keisri kuue pärast“.

W. Luik andis wälja 1888 „Kolme kordne kosjakaup,“ nali ühes waatuses.

J. Leppik tõlkis ümber Körner’i „Tooni“ 1885 ja Schiller’i „Vennapoeg onuna“ 1886.

A. Sackaria kirjutas 1886 „Kingsepp, suure lossi wõitja“.

J. Orgusaar kirjutas 1887 „Hullu Antsu abiga“ ühes ja 1888 „Inimese hind ja wäimehe wäärtus“ kolmes järgus naljad.

C. Laurenberg kirjutas 1890 „Kõrwalops,“ nali kolmes waatuses.

A. Pert andis wälja 1894 „Feoffan,“ algupäraline näitemäng wiies waatuses.

A. Weizenberg kirjutas 1895 „Maie ja Mihkli kosjad ehk klaas weini,“ näitemäng 3 waatuses.

R. Müller andis wälja 1896 „Enesetapja,“ „Maja maantee ääres“ ja „Suured segadused“ 3 nalja 8 järgus.

J. Orra pani ümber 1897 Lessingi „Minna von Barnhelm,“ A. Reinwald „Bagdadi kalif“ wiies waatuses, — Willem Waher Goethe „Faust“ üksikud osad. Pääle selle weel on muid mängusid.

Eesti näitemängul ei ole weel kindlaid näitehooneid ega direktorid olnud. Näitlusi on etendanud enam asja armastajad linnades ja maal. Aastate 1870 kuni 1878 wahel wõtsiwad ühes teistega mitmed Eesti üliõpilased „Wanemuine“ seltsi näitemängimisest osa, kes nim. ajal ülikoolis oliwad. Esiti mängisiwad Koidula ja ta wennad Harry ning Eugen Jannsen, siis K. A. Hermann, M. Jürmann, J. Leilow ja teised ühes, kelle seas iseäranis mehed C. Müller, C. Tõnisson ja J. Napp, abikaasadega, R. Sachker, A. Wiera ja proua Reinberg ning neiud Tõnisson, Rebane, Napsepp j. t. kiitusega nimetada on.

„Wanemuise“ seltsis juhatas Aug. Wiera siis aastast 1878 saadik näitemängusid. Tema juhatusel mängis suur seltskond, kellest kõigest nimetame abielupaari M. ja A. Jakobsoni, A. Sakaria, J. Techneri ja J. Tõnissoni. — Tallinnas tegi seda 1890 aastast saadik A. Pert.

Eesti ajakirjandus.
Ajakirjanduse wähene algus ulatab 18. aastasajasse, mil A. W. Hupel 1770 ja 1780 wahel Põltsamaal arstlist wäikest ajakirja toimetas. Teine katse oli aastal 1807, mil ülem kirikuõpetaja Oldekop ja lektor v. Roth 42 nummert ajalehte „Tarto-maa rahwa Näddali leht“ wälja andis. Kolmas kord katsus asja O. W. Masing, kes aastatel 1821, 1822, 1823 ja 1825 „Maarahwa Näddala lehte“ wälja andis.