Eesti kirjanduse ajalugu - 14

Sääl loeme nõnda: „Kuseni Hindrik pööras südamest oma rumalast ja hooletust elust hinge pärast Jumala poole 1718. aastal kui ta neli neljatkümmend aastat wana oli. Ta oli lambrine Tangenitsa mõisas Kasnewitsi kihelkonnas Rootsi saares, mis Rügeniks hüütakse. Ta oli esimene, kes ühe teatawa õpetaja ametis Jumala poole pööras. See asi hakkas seda wiisi: Ta oli poole aastat oma koguduse juures olnud ja pani suures hinge kurbtuses ja walus tähele, et see kogudus suures pimeduses ja hinge rumaluses elas ja et wähemgi osa rahwa seast, nii hästi wanad kui noored, ei mõistnud raamatut. Noor rahwas oli sel sõja ajal, mis hilja enne olnud, ilma õige õpetuseta üles kaswanud, ja wanad oliwad enamasti seda ära unustanud, mis nad muiste õppinud, sest et nad oma hinge eest ei olnud muret kandnud, kui kange sõjawaew ja hirmus raske tegu nende kaela pääl oli… Kuseni Hindrik, see lambrine, oli muiste mõistnud raamatut lugeda, aga ta oli pea kõik ära unustanud. Tema meeles ei seisnud enam kui kirjatähed. Kui tema seda (õpetaja) manitsust kuulis, pani ta seda südames tähele ja läks ühel kaubapäewal enesele katekismuse raamatut ostma. Siis ta hakkas südamest Jesuse poole õhkama: Helde Issand Jesus, halasta mu pääle ja anna mulle andeks, et ma oma raamatu-lugemise olen ära unustanud ja aita nüüd, et ma oma hinge õnnistuseks wõiksin seda jälle õppida. Seepääle hakkab ta katekismuse raamatust esimese käsu sõnu weerima. Kui ta tundis, et see hästi korda läks, wõttis ta teise, kolmanda käsu ja teised õpetused weerida, seni kui ta katekismust sai läbi ajanud. Pärast seda andis armas Jumal temale suurt himu lugeda… Aga tema ei olnud seega mitte rahul, et ta hästi mõistis lugeda, waid ta püüdis ka õiget kasu saada sellest, mis armas Jumal temale oli andnud… Kui ta õpetaja üks kord tema juurde wäljale tuli ja lambrisega tõsisest ristiusust ja elust kõneles, ütles lambrine: mis mu lammastel rohi, mis lindudel tuules lend, mis kaladel wesi, seda on minu hingele Jumala sõna… Tema luges katekismuse ja Piibli raamatut, kui ta karjas oli… Selle kõrwas oli üks pisuke lauluraamat; sääl sees oliwad need sõnad: „Jumal on oma sulase Lutheruse läbi ka seda hääd oma ristikogudusele teinud, et tema nii palju kaunid waimulikka laulusid nii armaste sündsate lauluwiisidega on walmistanud… Neist lauludest on ka üks kuulus waleõpetaja tunnistanud, et need enam kasu saatnud, kui kõik Luteruse kallid jutlused… Need laulud on ja jääwad iga päew meie koolmeistriks… Danmarki waga kuningas Kristian käskis oma surmahädas laulda: Nüüd püha waimu palume, ja kui see lauldi, heitis ta hinge… Rooma keiser läkitas üks kord ühe käsu Türgi keisri juurde Konstantinopoli… Kui see teel oli, kuulis ta ühe talupoja, kes kündis, selge häälega Saksa keelel laulwat: Nüüd Kristus ülestõusnud on jne. Keisri käsk pani seda imeks, kargas tõllast wälja ja küsis talupojalt, kust ta Saksa keelt ja laulu õppinud. Talupoeg wastas, et ta noorel põlwel Saksamaalt oli wangi wõetud… Kahe pääl on, kas ma isamaale saan, siisgi tahan ristiusku… meeles pidada…“ Kui Kuseni Hindrik need sõnad sai lugenud, wakkas ta wäga häbenema…, et ta õnnistegijat kalliste lauludega ei olnud otsinud… Ta nõudis paremaid laulusid kätte saada… Oma kolm last saatis ta kooli… Ta luges oma lastega ühes… Seitse aastat pärast seda, kui ta oli hakanud patust pöörama, laskis Jumal seda sündida, et üks heinakõrss tema silma sisse sai, kui ta oma lambaid söötis; see wiga oli kui sööja — nõnda, et ta suure waluga sest silmast lahti sai; aga tema kannatas seda suure kannatusega… Pool teist aastat enne kui ta suri, oli ta poole aastat haige ja woodis maas… 1734 näärikuu 16. päewal wõttis Issand Jumal oma lambukese siit kurjast ilmast ära…“ Need üksikud laused terwest jutust annawad märku, mis waimus jutt on kirjutatud. Pärast on weel pikem seletus Eesti rahwale juurde lisatud: „Et kõik, kes seda saawad näha, õpiksiwad mõistma, mis suurt kasu see elus ja surmas saadab, kui inimene järgesti püha kirja loeb… Armas talupoja-rahwas, kes siin Eestimaal Lääne-, Harju-, Järwa- ja Wirumaal ja muus paigas elawad, kus meie Maa-rahwa keel liigub, teid ei ole hukka minewate asjadega, ei hõbeda- ega kullaga luuastatud, … waid Kristuse kui wigata ja puhta talle kalli werega… Waadake, armad talupojad, teie ja teie laste hääks ja hinge kasuks on ühe lambrise Kuseni Hindriku eluwiisid raamatus üles pandud ja Maa keeli ära seletatud…“ — Nõnda on lühedalt esimese jutu sisu Eesti keeles.

Kus kohal see jutt on trükitud ja kes tema kirjutaja, seda ei saa enam teada, sest ainus eksemplar, mis tast järele on jäänud, on Õpetatud Eesti seltsi raamatukogus koguni puudulisel näol kõigest weel olemas, ja päälkirja lehed puuduwad.

Hansu ja Mardi jutt sessamas raamatus ei ole õieti pärisjutt, waid on jutuajamine kahe talupoja wahel, kellest nimelt Mart püüab Hansu usklikuks ja jumalakartlikuks teha.

Hansu ja Mardi jutus, milles teretamise järel esiti wiljahindadest ja müümisest kõnelejate wahel jutt on ja pääle selle liia joomise wasta, loeme sõna sõnalt nõnda: „Mart: Üks noor mees on teisel lehekuu päewal enne koitu unes ilmsi näinud, et kirikuaias surnud inimesed kui loogus maas olnud, et ei wõinud jalgagi wahele pista. Ka kirikuaia tagagi ’pole maad olnud enam surnuid matta. Ühte meest on pidanud maetama, aga sääl ’pole muud ruumi olnud, kui üks wesine sookoht, sinna on ka selle keha maha pandud. See noor mees on käsu saanud üles torni minna kella helistama, aga ta ei ole wõinud redelit mööda üles minna, et pulgad ära lagunud, siisgi on ta redeli puud mööda üles roninud. Kui ta kellade ligi saanud, leidnud, et kellade köied ära katkenud olnud. Kui ta maha tulnud, siis on ta näinud, et kaks meest raami pääl ühe surnu metsa wiinud maha matta, et ei olnud enam maad, ei kirikuaias ega sääl taga. Pärast seda on teda kästud rahwale seda kuulutada ja neid manitseda, et nad pidanud patust pöörama, et see aeg ligi jõudnud… Hans: Armas wend, kas see peaks õieti tõsi olema, ehk see on tühi unenägu? Mart: See on tõesti sündinud. Mõned on öelnud: see on tühi unenägu, mõned: see noor mees on joobnud, aga mõned on hää nõuu wõtnud Jumalat kangesti paluda, ja nende wiimastega olen ma ühes nõuus… Hans: Ole terwe, mu hää Mart, kõige hää jutu ja õpetuse eest… Mart: Et kuule Hans, kas pean sulle weel ühte kurba lugu jutustama, mis linnas eila sündis? Hans: Et räägi, ehk ma saan sest ka hääd õpetust. Mart: Eila kell 9 hommikul wiidi üks wang meie sugurahwast wälja, noor priske mees, see hukati ära. Hans: Kas seda oma silmaga nägid? Mart: Nägin, ma olin Tõnismäel, siis tuli hulk rahwast wärawast wälja, pärast tuli see waene wang, kahe õpetaja wahel, kumbalgi poolel käisiwad linnamehed piikidega. Hans: Mis õpetajad tegiwad? Mart: Manitsesiwad seda wangi ja trööstisiwad, et higi mööda palet jooksis, aga teine higi oli wangil, ta silmad oliwad kahwatanud, palus Jumalat raskesti… Hans: Eks sa kuulnud, mis süü pärast teda hukati? Mart: Kuulsin küll, häbi on rääkida, mis muidu, kui et ta weisega ühte pidanud… Hans: Oh Jumal hoia, see on hirmus töö… Mis surma see waene wang sai? Mart: Ta pää raiuti otsast ära.“ — — — See järk Hansu ja Mardi jutust näitab, kui sugused wõõrastawad ja koledad asjad tol ajal weel sündisiwad ja kuda nendest kõneldi.

Meelde tuletada on ka, et aastal 1740 üks wäike raamat, 68 lehekülge paks, wälja tuli päälkirjaga „Wiis head jutto ühhe Õppetaja ja usklikko Tallopoia wahhel,“ Tallinnas Joh. Köleri juures trükitud. Seda raamatut ei ole hästi wõimalik juttude sekka lugeda, sest lugemine tema sees on kõnelemine kirikuõpetaja ja talupoja wahel; kuid kirjandusele, mis otse waimulik ei taha olla, on ta üsna kenaks lisaks.

Wõib aga ka küll olla, et aastatel 1740 kuni 1770 mõnda muud raamatut on trükis ilmuund, kuid järele jäänud ei ole neist midagi. Kui neid oli, siis on nad ära kadunud. Eesti kirjanduse üle walwanud ei ole keegi, ja kellelegi ei tulnud meelde seda raamatukogudesse korjata ega tallele panna. Keegi ei kogunud ka mingit muinastarkust ehk wanawara rahwa suust, ehk Anton Thor Helle ja Eberhard Gutsleff küll just selle poolest wäga kauni põhja oliwad pannud. Kiriku-õpetajad, Eesti kirjandusliste püüdmiste pää-edendajad, mõtlesiwad sellel ajajatkul wissisti: „Nüüd on Eesti rahwal Piibel, ewangeliumid, lauluraamat, katekismus, palweraamat, nendega wõib ta oma waimu-nälga waigistada, muid kirjasid ei ole wajagi.“ Nimetatud raamatud anti ka siis, kui nad jälle otsas, trükis hoolega ikka uuesti wälja, ja tõesti läksiwad need raamatud enam wõi wähem tol ajal Eesti rahwa lihasse ja luusse, muutusiwad nõnda ütelda rahwa waimuseks üdiks ja wereks. Eesti rahwa seas tekkis inimesi, kes Piibli mitu korda läbi lugesiwad ja suured osad temast päha õppisiwad. Ka palwe- ja laulu-raamatuid osati sagedasti pooleldi rohkem pääst ütelda. See aeg jäi ka pärastesele ajale põhjuseks Eesti rahwa tublis usutundmises.

Suur põhja-sõda oli Eesti kodumaad wäga raskesti laastanud. Alles aega mööda paranesiwad sellest saadud haawad. Inimesed otsisiwad waimulikus elus ja usus troosti. Selle pärast wõis Piibel wähe aega pärast seda sõda ilmuda, kuna kõik teised kirjad ilmumata jäiwad. Lugemist õpiti kodus: Ema õpetas last woki juures raamatut mõistma. See armas kombe pani meie rahwa haridusele aluse ja jäi kuni uuema ajani, kus ta juba kaduma hakkab. Kuid soowida on, et Eesti emad oma lapsi alati tulewikus nõnda lugema õpetaksiwad, sest see õpetus on kõige magusam, armsam, tulusam, temast jääb kõige ilusam mälestus lapsele eestulewa elu waraks.

August Wilhelm Hupel.
Põltsamaa alewik Wiljandi linnast 35 wersta Tartu poole wanas Nurmekunnas on selle läbi, et temas aasta 1770 ümber raamatu-trükikoda asutati, Eesti kirjanduses 18. aastasaja lõpul kaunis tutwaks tõusnud. Sinna tuli kirikuõpetajaks August Wilhelm Hupel, Saksamaalt pärit, kus ta ta Weimari würstiriigis Buttelstädti linnakeses 1738 küünlakuu 25. päewal sündinud, siis sääl ka koolis käinud ja pärast wist Leipzigis usuteadust oli õppinud. Himu wõõraid maid tunda ajas teda reisile, mis teda eestlaste koju tõi. Siin heitis ta Äksis 1761 kirikuõpetajaks, kus ta tublisti Eesti keelt õppis. Aastal 1763 läks ta Äksist Põltsamaale kirikuõpetajaks ja jäi kaua sesse ametisse, sest mees lükkas kõik auustawad kutsed Riiga, Tallinna ja Peterburi tagasi — ka selle, et teda 1798 Liiwimaa gindralsuperdendiks walida taheti — nii armastas ta Põltsamaad. Alles 1804, üle 65 aastat wana, pani Hupel kirikuõpetaja ameti maha, läks Paidesse asuma, kus ta 6. januaril 1819 suri. Aastal 1803 oli Tartu ülikool talle mõtteteaduse ja 1818 usuteaduse doktori auunime andnud.

Põltsamaal oli arst Dr. Peeter Wilde ülemal nimetatud trükikoja 1770 ümber asutanud, oli selle omanik ning andis sääl arstiteadlist nädalilehte Saksa keeles wälja. Hupel soowis, et sellest ajakirjast ka Eesti rahwale kasu tuleks ning hakkas teda, Eesti keelde ümber pandud, ilmutama. Seda wiisi on siis Hupel esimeseks Eesti keeli ajakirja toimetajaks saanud. See ajakiri tuli wälja aastate 1770 ja 1780 wahel Põltsamaal. Kas tema numbrid weel kusagil saada, ei tea meie.

Teine asi, mis Hupelit kuulsaks teeb, on see lugu, et tema esimene oli, kes Eesti rahwa suust luuldeid korjas wõi korjata laskis. See sündis kuulsa Saksa kirjamehe Herderi soowil, ei mitte selle pärast, et ehk Hupel wõi mõni muu kirjanik rahwa luulest lugu oleks pidanud. Rahwa luult peeti tol ajal meie kodus alles paljaks loriks, kuna Herder Saksamaal juba selle tähtsuse ära oli tundnud. See Saksa kirjamees awaldas suure kogu luuletusi nimega „Rahwaste hääled lauludes“ („Stimmen der Völker in Liedern“). Et ta ise kord Riias oli elanud, siis soowis ta ka Läti ja Eesti rahwalaulusid oma kirjandusesse üles wõtta. Üks tema sõber Riiast wiis ka Hupel’i nii kaugele, et see tõesti pihutäie laulusid korjas ja Riia kaudu Herderi kätte saatis. Need ilmusiwad enamasti Saksa keeles Herderi kirjades, kuna need alles 1896. aastal, nõnda siis umbes 120 aastat pärast korjamist, Õpetatud Eesti seltsi kirjades professor Dr. Leo Meyer’i toimetusel ka Eesti keeli wälja tuliwad. Prof. Meyer oli nad Saksamaalt Herderi pärijatelt jälle tagasi saanud.

Hupel on pääle selle weel tähtjas, et ta Eesti keele grammatika ühes paksu sõnaraamatuga 1780 Saksamaal Leipzigis wälja on andnud. See keeleõpetus oli tema aja kohta õige suur ja kaunis tuumakas töö, ja selles ilmus ka oma jagu Eesti wanu-sõnu, millel rahwa luulete kõrwal oma jagu kirjanduslist wäärtust oli. Hupel ise, kes Eesti rahwa-luulest wäga wähe oskas lugu pidada, arwas wanu-sõnu ja mõistatusi tähtjamaks — jutlustes ja waimulikkudes kõnedesgi tarwitada. Oma grammatikast ja sõnaraamatust muretses Hupel ise aastal 1818 weel teise trüki, mis Miitawis ilmus ja mõnegi tähenduse ja sõna poolest rikastatud ja täiendatud oli.

Hupeli teised kirjad, mida wäga suur arw on, ei ole tuuma poolest iseäranis tähtsad, waid on enamasti päälsikaudsed ja ühepoolsesti tehtud. Kõige rohkem tähele panna on weel „Nordische Miszellaneen“ ja „Topographische Nachrichten,“ milles wiimses ka Eesti rahwa ja selle kirjawara, elu ja kombete üle teatust on ja mõned rahwalaulud leitakse.

Ülemal nimetatud Eesti rahwa laulud, kui esimene selge üleskirjutatud näitus Eesti luulelisest, waimu-warast, on wäga tähtjas pärandus. Alamal oleme kõik need 8 laulu sõna sõnalt, kui ka praeguses kirjawiisis, ära trükkinud, ja iga lugeja ja osawõtja wõib ise näha, kuda Hupeli ajal Eesti rahwaluul seesamane oli, mis ta nüüdgi on, ja mitmed neist lauludest on uuemal ajal selsamal näol uuesti sõna sõnalt üles kirjutatud. Luulded on järgmised:


I. Laul naese wõtmisest.
Hellakene, wellekene!
Tõotasid naeseta elada,
Abikaasata karata,
Ära koolda kosimata.
Said elama, said olema,
Ei saan’d naeseta elatud.
Wõtsid teha puusta naista,
Wahterasta walmistada.
Puust saab naene puhtakene,
Wahterast saab walgekene,
Õunapuust saab õigekene,
Sarapuust saab sirgekene.
Hellakene, wellekene!
Kolme on naesele wajada,
Sisse hella hingekesta,
Suhu kulla-keelekesta,
Päha marja-meelekesta.
Hellakene, wellekene!
Wõtsid teha puusta naista,

Wisasta tammesta tahuda,
Panna kulda palgeelle,
Hõbedat üle õlade.
Magad öö, magad kaksi,
Läksid kolmandat magama,
Leidsid külmad kullaküljed,
Kaledad kaendela alused,
Jäledad hõbeda jäljed.
Hellakene, wellekene!
Ei saa naista siita maalta,
Neista neljasta külasta:
Seada sääred sõudemaie,
Labajalad laskemaie!
Peid läks pärale mõlatsi,
Seadab laewa Saksa-maale,
Purjud pikad Pihkewasse,
Toob siis naese Saksa-maalta.


II. Laul pruudile.
Ehi neidu, jõua neidu!
Ehi neile paeladelle,
Pane neile paeladelle,
Mis su ema enne ehtin’d,
Seada neile sääristelle,
Mis su ema enne seadnud,
Pane päha memme pärga,
Otsa ette memme hoolta!
Istu memme istemelle,
Astu memme astemelle!
Ära nuta, neiukene!
Kui sa nutad ehitennes (end ehtides),
Siis sa nutad eladennes (elades).


III. Karskele neiule.
Olga terwe neitsikene,
Oma auu hoidemasta,
Oma kasu kaswamasta!
Saatis sajani sõsarad,
Pulmani õed punased;
Ei saada isale häbi,
Ei saada emale häbi,
Wennale wedu-kübarat,
Sõsarale sõimu suuri.
Olga terwe neitsikene!


IV. Eksinud neiule.
Hukas on minu humalad!
Kahju neista linnastesta!
Pruut on poolele peetud,
Üle määra mängatatud:
Üle soo on andnud suuda,
Üle aru andnud kätta;
Sõjamees oli sõle alla,
Kaubamees oli kaela alla,
Riia-mees oli rinna alla.
Hukas on minu humalad!
Kahju neista linnastesta!
Ehk on titte tiiwa alla,
Äbarik ehk hõlma alla.
Tasa neidu tantsitage,
Kergeesti keeritage!


V. Sõja sõnumid.
Ju toodi sõja sõnumid,
Waenu keeled kanneti.
Kes läheb meilta sõdaje?

Kõige noorem, hella wenda,
Kõige noorem, kõige kõrgem:
Kõige kõrgemad kübarad,
Kõige uhkemad hobused,
Kõige saksemad sadulad.
Ehitellin hella wenda,
Ehitellin, õpetellin:
Minu hella wellekene,
Ära sa ajagu eele,
Ära sa jäägu järele!
Esimesed elbitakse,
Tagumised tapetakse;
Keerita keset sõdada,
Ligi lipu-kandijate!
Keskmised koju tulewad.
Weli tuli sõjast koduje.
Läks ta isa ukse ette:
Tule isa, tunne poega!
Tuli isa, ei tundnud poega.
Läks ta ema ukse ette:
Tule ema, tunne poega!
Tuli ema, ei tundnud poega.
Läks ta wenna ukse ette:
Tule, wend, ja tunne wenda!
Tuli wend, ei tundnud wenda.
Läks ta õe ukse ette:
Tule, õde, tunne wenda!
Tuli õde, tundis wenda.
Kust ma tundsin wenna noore?
Lühedasta riideesta,
Madalasta mantelesta.
Minu hella wennakene,
Ütle mull’ sõja sõnumid:
Kuda sõjas oldanekse?
Kas on sõjas naene armas,
Naene armas, kaasa kallis?
Oh minu õde madala,
Pühi mu saapad sawista,
Äiga mõõka urmudesta,
Siis ma hakkan rääkimaie:
Oh minu õde madala,
’Pole sõjas naene armas,
Naene armas, kaasa kallis,
Sõjas kallis haljas mõõka,
kaunis kangepää hobune,
Kes päästab mehe sõjasta,
Waenu mõõkade wahelta,
Pisi kõrgete käesta.


VI. Peiupoiss (ratsutab ümber pulmarahwa ja laulab:)
Piira, piira, peiupoissi,
Piira pikkada igada;
Rapsi, rapsi, raudakäsi,
Raiu rauda terweeksi.


VII. Pulma-laul (pruuti kambrist tuues ja pulmarahwale tutwustades).
Neitsikene noorukene,
Mis sa kuulad kamberissa?
Seisad seinade tagaje?
Piilutad läbi piitade?
Tule sugu tundemaie,

Hõimuda teretamaie,
Kälil’ kätta andemaie!
Sugu saabas sääri suuri,
Hõimud hõbekübarad.
Neitsikene noorukene!


VIII. Laul orjapõlwest.
Mina ep lähe, tütar, tööde pakku,
Marjawarssi onade pakku,
Ei Jaani aseme pakku:
Ma lähen kurja saksa pakku,
Hirmsa isanda pakku;
Ma lähen kurja saksa põlwe,
Hirmsa isanda põlwe,
sandid löödi sambaaie,
Mehed kangisid kolisid,
Naesed hulk’sid ukse suussa,
Muna kindaad käessa,
Munade kirjad kinda’assa.
Kana kääksub kaendelassa,
Hani haljas alla hõlma,
Põrsas põllessa piriseb,
lammas laugib wangerilla.
Mis kanad munad munewad,
Needgi saksa waagenasse;
Lammas tegi laugu talle,
Seegi prae-wardaasse;
Lehm tegi härgse wasika,
Seegi saksa wälja pääle;
Hobu tegi täkust warsa,
Seegi saksa saani ees;
Naesel oli ainus poega,
Seegi saksa sambaasse.
Mis on elu, elbitakse,
Ehk on põlwe — põrguesse,
See’p on meie mõisaasse.
Sääl söödi tuline leiba,
Joodi kirjene karikas.
Tuli leiwa tukkumusse,
Sädem on sisu kena,
Wits on wiilaku wahella.
Kui ma pääsen mõisa-eesta,
Siis ma pääsen põrgu-eesta:
Pääsen kui soe suusta,
Lõwi lõugade wahelta,
Hawi hammaste päralta,
Kirju koera kiskumast,
Musta koera murdamast.
Ei mind kisu kirjukene,
Ega murra mustakene,
Hammustele hallikene:
Mul on peos penide kakku,
Musta merde ette käessa,
Halli kakku kaendelassa.
Nagi raasud põuessa.

Oma grammatikas on Hupel weel kaks õige ilusat rahwa luulet ära trükkida lasknud. Üks on kaunis armastuse- ja teine sõja laul. Meie paneme nad mõlemad siin üles:


Armastuse-laul.
Oh Mari muru-madala,
Angerpiiga peenikene,

Miks sa mullu mull’ ei tulnud,
Kui käisid käsud järele,
Wiied wiinad, kuued kruusid,
Seitsemed saja sõnumid?
Ma oleks ammu aida teinud,
Aida teinud hani munast,
Kamberi kana munadest,
Keldri teinud puna-kiwist;
Sisse teinud siidi-sängi,
Noore nooriku magada,
Uue kaasa uinutada.


Õe õpetus sõtta minewale wennale.
Ehitellen hella wenda,
Ehitellen, õpetellen:
Minu hella wellekene,
Ära sa ajagu eele,
Ära sa jäägu järele:
Esimesed elbitakse,
Tagumised tapetakse.
Keerita keset sõdada,
Ligi lipu-kandijate,
Keskmised koju tulewad.

Friedrich Gustav Arwelius.
Et Eesti keeles jutukirjandusest seni ajani palju juttu ei wõi olla, oleme juba ütelnud ja näinud, sest pea kõik, mis trükis ilmus, oli waimuliku sisuga, ja üksi mõne ainsa tüki ning muinasusu ja wanad-sõnad wõime siit wälja wälja arwata, mida aga jutukirjanduseks lugeda ei tule.

Esimeste seas, kes Eesti keeles ilmaliku ja õpetliku sisuga kirjandust hakkas edendama, on Friedrich Gustav Arwelius.

Friedrich Gustav Arwelius on ära teeninud, et et teda paremate Eesti kirjameeste sekka üles wõetaks. Tema ei ole küll palju kirjutanud, ei ole ka see, mis ta kirjutas, just kõige parem kirjandus, aga ta oli esimene, kelle kirjad imelikul õpetlikul kombel rahwa sisse mõjusiwad ja rahwa poolest rõõmuga wastu wõetud ja palju loetud oliwad.

Juba tema isa oli Eesti kirjamees olnud. See tema isa oli Nigula kirikuõpetaja, Wiru maakonna praost ja Eestimaa konsistoriumi assessor ja oli mitmed jutlused Eesti keeles kirjutanud; need jutlused on wanemas jutluse-raamatus trükitud. Säält ehk on ka poja himu tulnud Eesti keeli kirjutada. Pääle selle oli Arwelius’e perekond Soomemaalt pärit, kus ju ikka enam haritud inimesed on rohkem rahwa kirjandusest osa wõtnud kui meie maal.

Arwelius on sündinud küünlakuu 5. päewal 1753 Tallinna linnas, kust ta wanematega peagi maale Nigula kirikumõisa läks. Siia jäi ta 16. elu-aastani. Õpetust sai ta ühes oma noorema wennaga isa käest. Ka pidas isa temale koduõpetaja. Pärast seda läks ta Tallinnasse Ritteri- ja Dom-kooli. Et meie oma maal weel ülikooli ei olnud, siis läks Arwelius aastal 1771 pärast gymnasiumi läbikäimist Leipzigi linna Saksamaale. Siin õppis ta unversiteedis 4 aastat jumalasõna-teadust, kirjatundmist ja uuemaid keeli. Kui kodumaale tagasi tuli, siis hakkas ta koguni kooliõpetajaks. Ta oli 14 aastat kahe mõisniku juures Eestimaal kodu-kooliõpetajaks. Aastal 1790 sai ta usuteaduse ja Ladina keele professoriks Tallinna gymnasiumis. Selles ametis suri ta aastal 1805, kõigest 52 aastat wana.

Arwelius on Eesti keeles kolm raamatut kirjutanud. Need on 1) „Üks kaunis Jutto-ja Öppetusse-Ramat. Söbra polest, meie maa-laste heaks, ja nende röömsaks ajawiiteks koggutud ja kokko pandud, kes aegsasti öppiwad luggema I. jaggo“ Tallinnas trükkitud Lindworssi kirjadega, 1782; 2) sellesama raamatu „II. jaggo“ Tallinnas 1787, ja 3) „Ramma Josepi Hädda ja Abbi-Ramat,“ Tallinnas 1790.

Esiti nimetatud jutu-raamat oma kahes jaos on wäikeste õpetlikkude juttude kogu. Need jutud on suuremat osa Saksa keelest Eesti keelde ümber tehtud, ei mitte ümber pandud. Saksa keeles oliwad nad Rochow’i lugemise-raamatu nime all tuntud. Aga suur hulk neist jutukestest on ka täiesti algupärased ja on Eesti rahwa enese elust wõetud. Üks osa on nii osawasti Saksa keelest ümber tehtud, et nad nagu algupärased lugeda on.

Arwelius on need mõlemad jutu-raamatu jaod sellel ajal kirjutanud, mil ta Eestimaal kahes mõisas järgimööda kodukooliõpetaja oli — ja nimelt esimese jao Kikla mõisas Alutaguse maal. Oma 14 aastases kodu-õpetaja ametis oli tal mahti küllalt Eesti rahwast õige tublisti tundma saada. Mis ta nägi ja kuulis, seda pani ta siis oma wiisi kirja. Tema jutukeste najal saame üsna selge pildi Eesti rahwa elust, kuda see end 110 kuni 150 eest awaldas. Nii hästi rahwa eluwiisid kui ka töö, warandusline olek ja waimuelu paistawad meile Arwelius’e raamatut lugedes üsna selgelt silma.

Kiriku-õpetajad ja mõisnikud on Baltimaal pea ikka ühes nõuus olnud ja käsi käes käinud. Ei ole see siis ka ime, et Arwelius, kiriku-õpetaja poeg ja koduõpetaja mõisniku juures, rahwast noomis waga olla ja „mõisa-wanemate“ sõna kuulda. Seda märkame igal pool tema kirjasid lugedes. Häda sellele, kes mõisniku sõna ei kuulnud! See sai armuta „nahha peale,“ nagu Arwelius nii mitmes kohas oma juttudes truult meile teatab ja seda üsna õigeks arwab. Üleüldse on peksmine selle raamatu järele nagu iseenesest mõistetaw asi, ilma milleta läbi ei saa. Meie ajal on see raamat hoopis imeline lugeda. Meie oleme juba selles mõttes harjunud, et mõisnik mitte rahwa wanem ei ole, waid ta ei ole muud midagi kui suure põllu omanik rüütliseisusest, on siis just üsna täiesti päriskohaomaniku sarnane, kes ju ka põlluomanik on, kui tal ka mitte nii suurt wälja käes ei ole kui mõisnikul, ja ta mitte rüütliseisusest ei ole. Et see nõnda õige on, seda näitab ka uuem seadus: Riigiwalitsus ei anna mingisugust woli mõisnikule walla üle ja on mõisa-polizeigi ära kaotanud, ei tunnista siis mitte mõisa omaniku „wanemaks,“ weel wähem karistajaks ehk nuhtlejaks. Hoopis teine lugu on Arwelius’e raamatu järele. Sääl on mõisaomanikud ikka „mõisa-wanemateks“ ja rahwa ülemaks ning omanikuks arwatud.

Üksikutest juttudest, mis Eesti rahwa elu kohta passitud ehk sellest wõetud, wõime, nagu öeldud, kaunis selge pildi raamatust saada. Oma põhjusmõttele truuks jäädes püüab Arwelius üsna sagedasti näidata, kuda selle inimese käsi hästi käib, kes „mõisa-wanematega“ hääl järjel seisab. Iseäranis hästi arwab ta weel selle käe käiwat, kes mõisas kas aidamehe, kutsari, toapoisi, rehepapi wõi mõne muu ameti saab, wõi kui Eesti naesterahwast kas toa- ehk köögitüdruku wõi ka pesunaese ehk ka muu töölise arwu wõeti. Ka siis, kui midagi pahandust rahwa enese wahel oli, mindi raamatu teatamise järele üksnes „mõisawanemate“ juurde õigust otsima, ja mis need tegiwad, see oli täiesti tehtud, muust kohtust ega muust õiguse mõistmisest raamat ei räägigi. Õige rohkesti tuleb seda ette, et raamatus „nõidade“ ja „tarkade“ tegusid ära laidetakse ja nende eest hoiatatakse. Sagedasti kaebab raamatu kirjutaja rahwa rumaluse üle, et nimelt rahwas ise ei mõista oma kasu nõuda, waid koguni tuim olla — iseäranis kooli ja õppimise-asjas, nagu seda ka eeskõnes loeme.

Raamatust on suure selgusega näha, et rahwas ihu- ja hingega mõisa päralt oli ja et pärisorjal wõimalik ei olnud ilma mõisniku lubata oma elukohtagi muuta. Sagedasti on ette tulnud, et Eesti pärisori püüdis oma elu selle läbi kergitada, et ta mujale maale ära põgenes, nagu seda tükist „Hulkoja“ loeme. — Ülem süü, mis siin inimesele süüks anti, oli „laiskus.“ Et laisku inimesi on, seda teab küll igaüks, aga kas ärapõgenemine pärispõlwes elawate eestlaste seas igakord laiskusest tuli, see on küll küsida; palju ennem wõiks arwata, et priiuse püha säde meie rahwa südamest weel ei olnud kustunud, ja see ajas neid mõnikord mujal maal paremat elu otsima.

Olgu nüüd Arwelius’e mõtted, kuda nad on. Ta oli oma aja laps. Aga tänu wäärt on seegi, et ta ometi Eesti keeles raamatuid kirjutas, ja seepärast jääb ta Eesti kirjanduses tähtjaks.

Teine raamat oli arsti-teaduse raamat rahwalisel meelel ja keelel. Sellel õpetab Arwelius eestlasi puhtalt elama. Ta näitab esiti, kui hirmus see on, kui inimene elawalt hauda maetakse, jutustades, kuda keegi mõisaproua oli minestuses mahamaetud ja pärast hauas ülesärganud. Siis näitab ta, kui kasulik see on, kui inimene oma terwise, maja ja riiete puhtuse eest hoolt kannab. Et lugejal kerge mõista, siis teeb ta seda jutuwestmise wiisi. Seda wiisi õpetab Arwelius meie rahwast ja püüab oma mõtte järele tema elu ja olu kergitada ja parandada, mille eest talle tänu olgu. Igaüks, kes kirjanduse edendamise eest hoolt kannab, on tänu teeninud. Arwelius, kes waesele pärisrahwale waimu-walgust tõi, on seda iseäralisel mõõdul teeninud. Auu tema mälestusele!

Et igaüks ise Arweliuse tööst wõiks otsust anda, selle pärast paneme siia mõned jutukesed Arweliuse raamatu esimesest jaost üles. Need jutukesed oleme nõnda walinud, et nad oma jagu kuju ja kuje annawad Eesti rahwa elust umbes poolteise aastasaja eest, iseäranis ka olekust „mõisawanemate“ ja „herra“ wasta, mis sõnad Arwelius auustamise täheks ikka suure tähega kirjutab, kuna meie jutud oleme nüüdsesse kirjawiisi pannud ja säärase auustamise ära jätnud. Jutud on järgmised:

„Waene lapsehoidja. Üks waene tütarlaps, kes wõõra rahwa lapsi pidi hoidma, istus ja nuttis. Siis küsis peremees temalt: „Miks sa nutad?“ — „Oh!“ wastas waene laps, „kui ma mõtlen, mis minust wiimaks peab saama, siis pean ma küll nutma. Muud külalapsed käiwad kooli-toas ja õpiwad mõnda hääd asja, ja mina kaswan üles kui seawõtid wäljal. Ma ise olen waene laps, pean teenima, et ma aga leiwapalukest saan, kust wõtan ma raha, et ma koolmeistri maksan? Ma pean tuhnuseks jääma. Ja kes wõtab küll tuhnust oma majasse, kui ta mõistliku inimese wõib saada! Ma teeksin hääl meelel öösel tööd, kui mind aga keegi selle eest kooli paneks, et ma wõiksin midagi hääd õppida!“ — Need sõnad hakkasiwad perenaese südame pääle, ja tema mõtles iseeneses: „Ma tahan selle waese tütarlapse pääle halastada. Jumal ise tahab, et meil peab lahke meel olema waeste wasta; ja see on see kõige suurem hää töö, mis wõime teha, kui kedagi awitame, et ta midagi hääd wõib õppida.“ — Sest päewast saadik läkitas ta seda last igal nädalil mõned tunnid koolituppa; ja mida enam tütarlaps õppis, seda truumasti ja nobedamasti tegi ta tööd.“

See jutuke on ilus kuju sellest, kuda juba 18. aastasajal niisuguseid inimesi on eestlaste seas olnud, kes laste koolitamise kasu tundsiwad ja waestele lastele koolitamise läbi hääd tegiwad. Ka näitab jutt, et juba tütarlapsigi on olnud, kes õpetust ihaldasiwad.