Eesti kirjanduse ajalugu - 29

Waatame arwustawal silmal raamatukese sisse, siis tuleb esiti luuleline terwitus Eesti rahwale, kellele salmikud ängatud. Siis tuleb Emajõe teretus, mis täis mälestusi ja mõtteid on. Siis tulewad mitmet sugu sisuga luulded, mis Koidula meeleolust kaunist kuje annawad. Siis tuleb isamaaline luule „Sind surmani küll tahan ma kalliks pidada, mu armas Eesti rada,“ mis pärast Kunileidi (Säbelmanni) wiisiga, Soome rahwawiisi põhjusmõtte järele tehtud, rahwa omaks on saanud. Siis tulewad mitmed armastuselaulud — segamini kodumaaliste lauludega, nagu „Üht’ Eesti laulu,“ „Mu isamaa on minu arm.“ Kõige wägewamad ja leekiwamad on Koidula sõnad sääl, kus ta Eesti rahwa raskest minewikust laulab, nõnda nimelt luuletes „Mu isamaa, nad olid matnud,“ „Su priiust olid matnud,“ „Küll tahaks nad“ ja „Mõtted Toomemäel.“

Nüüd on weel mõni pilk heita Koidula kui näitemängude looja pääle. Tema oli esimene, kes Eesti keeli näitemängusid kirjutas, kui need mängud maha arwame, mis Rosenplänter ja Luce 19. aastasaja algul oli toimetanud, mis aga kaduma on läinud. Koidula on siis õieti Eesti näitemängu põhjendaja. Aastasaja algul on siis küll Eesti keeli mängitud, kuid meie ei tea, kuda see mäng oli olnud. Ta oli muidugi kodune mäng huwiasjaks. Koidula mängud läksiwad aga ka trükki ja on nad praegu nagu Eesti klassised näitlused, mida weelgi siin ja sääl mängitakse.

Kõige esimene trükitud näitemäng Eesti keeles oli Theodor Körner’i wäike ühejärguline lustmäng „Der Vetter aus Bremen,“ mis Koidula Saksa keelest nime all „Saaremaa onupoeg“ Eesti keelde ümber tegi. Juba Eesti keelne nimi näitab, et Koidula näitepala on täiesti Eesti olude kohta ümber loonud — nii, et seda wõib waadata ja kuulata, nagu oleks ta Eesti rahwa elust. Kolm osalist on kujudeks Eesti maa-rahwa elust saanud. Näitlus on hästi korda läinud ja tunnistab, et tema ümbertegija kõrge andega inimene on. „Saaremaa onupoega“ mängiti Jaani-päewal aastal 1870 esimest korda. Päältwaatajate hulk oli wäga suur, ja mäng on wäga korda läinud. Sellega oli alles siis awalikult-mängimise hakatus tehtud, ja see on täna päewani edasi läinud. Esimeste mängijate seas oli Koidula ise. Tema oli see, kes näitluse-asja ka edespidi kaitsis ja kosutas. Ta hakkas kohe alguslisi näitlusi Eesti keeles looma. Esiti kirjutas ta lustmängu „Säärane Mulk ehk 100 wakka tangu-soola,“ mis Eesti keeles teine näitlus oli. See on ka üks parematest näitlustest Eesti keeles. Üksnes „Maret ja Miina ehk kosjakased“ ehk on weel kenam, mis Koidula sulest wiimane oli, kuid, nii palju kui meie teame, paraku trükis ei ilmunud. Need kolm näitlust on, mis Koidula kirjutas. Rohkem tema sulest ei ilmunud.

Näitlus „Säärane Mulk“ on küll wäärt, et tema sisust pikemini kõneleme. Temal on 8 osalist: Mäeotsa Peeter Pint, talukoha omanik; Anna, tema naene; Maie, tema tütar; Jüts, tema poeg; Erastu Enn, talupoja poeg; üks noor mulk Männiku Mart; Kure Aadu; walla käskjalg ehk kassakas, nagu sääraseid hüütakse. Juba neist osalistest on näha, et näitlus koguni Eesti rahwa elust on wõetud. Esiti näidatakse, kuda Maie kosilast Erastu Ennu wastu ei wõta, ehk seda küll rikkaks poisiks kiidetakse. See sünnib Maie isa majas. Maie läheb ära. Enn jääb wandudes tuppa, näeb aga Maie pärast Männiku Mardi seltsis tuppa tagasi tulewat. Ta kardab õigusega, et Mart tema wastamees on. Ta tahab näha, kuda lood on ja ronib selle pärast parsile kuulama. Armastaw paar Maie ja Mart astub sisse. Nende kõnedest märkab Enn, et Maie Marti tahab, aga teda mitte. Pääle selle kannatab Enn parsil kõõruse s. o. armukadeduse, põrgupiina, kui peab nägema, kuda Mart Maie ümber lipitseb ja Maie musutab, mis Maie ise häämeelega sallib, kuna Enn mitte ainust armastuse-märki ei ole saanud. Maie isa on kõigi Wiljandi mulkide üle wihane, sest et nad tema hää koha on ära ostnud ja teda kohast ajanud. Koha ostja ei ole keegi muu olnud, kui Männiku Mart ise, kellele ta selle pärast mingi hinna eest oma tütart anda ei taha. Ta soow on, et Erastu Enn ennemini tema wäiks tuleks, aga sellel on paha süda. Juba on kõmu külas, ta olla end selle läbi soldati-hirmust päästnud, et oma pöidla maha raiunud. „Postimehes“ loeb Maie isa Peeter ühes Ennuga, kes end targaks teeb, et tangu-soola pütt Pärnus 8 rubla 20 kop. maksab. Tangu-sool tähendab walget soola. Aga Peeter arwab Ennu poolest eksitatud, et tangu-sool muud ei ole kui tangud ja et Pärnus tangu-pütt 8 rbl. 20 kop. maksab.Tema laseb selle pärast oma 50 wakka otre kõik tangudeks jahwatada, laenab Ennult 125 rubla, ostab selle eest weel 50 wakka otre ja laseb need ka tangudeks teha. Need 125 rubla saab ta üksi selle tingiga, et ta pärast Pärnu teekonda raha tagasi maksku; aga kui ta raha tagasi maksta ei saa, peab ta Maie Ennule naeseks andma. See tehtakse kõik kontrahi järele kirjalikult ära. Oma 100 waka tangudega sõidab nüüd Peeter Pärnu, aga märkab sääl alles, mis hirmsa eksituse osaks ta saanud, et keegi nii palju tangu saada ei taha ja et Erastu Enn ise petetud petjaks on saanud, mõlemad oma rumaluse läbi. Kaupmees, kes tema tangu kõrge hinna eest pidi ostma, naerab tema üle ja ei osta midagi. Peeter, kes ehmatanud ja meelest puru-haige, tuleb Pärnust, aasta 1860 ümber olewast wiljakauplemise kesk-kohast, jälle koju tagasi ja ei julge kellelegi enam oma silmi näidata. Ta enese naenegi pilkab teda, kes enne nii tark tahtnud olla. Muidugi teada on Peetri süda nüüd Ennu üle wiha täis, et see teda nii koledasti petnud. Nüüd ihaldab ta oma lubadust jälle tagasi wõtta, aga ei see lähe: Ennul on kontraht käes, ja raha 125 rubla ei ole tal ka mitte, sest selle raha peaks ta silmapilgul Ennule tagasi andma. Enn ei mõista ka nalja, waid nõuab kas raha wõi Maie. Peeter on suures hädas: Ta ei salgagi nüüd, et ta oma tütart enam talle anda ei taha — juba sellegi pärast, et Enn teda ette nägemata kahjusse on wiinud. Selle pärast sõitleb ta Ennu. Aga kõik see ei awita midagi: Enn nõuab kas raha wõi tütart. Korraga sünnib midagi, mida keegi ei oodanud: Peetri noor poeg, kes alles koolis käib, on Ennu, keda poiss ei armasta, kohtule kui kurjategija üles andnud, et nimelt Enn on oma pöidla ise maha raiunud, end nekruti-wõtmisest päästa. Wallawanem ühes kohtumeestega tuleb ja wõtab Ennu wangi just sel silmapilgul, kui Enn Maie naeseks nõuab. Nüüd ilmub ka Männiku Märt, annab Peetrile need 125 rubla, mis see on Ennult laenanud. Peeter maksab nüüd Ennule oma wõla ära. Mart annab ka teada, et tema nüüd otsuslikult on Peetri endise koha enesele ostnud, ja kui Peeter lubab, et Maie temale, Mardile, naeseks tuleb, siis wõib Maie sääl kohal perenaene olla, kus enne Maie ema on perenaene olnud. Peeter on nüüd sellega muidugi wäga rahul, annab oma tütrele õnnistuse, Mardile niisamati. Nii on näitluse sisu.

Salata ei wõi mitte, et selle näitluse sisu side wähe otsitud on ja selle pärast mitte täiesti loomulik ei ole. Minule on aga üteldud, et see siisgi tõesti sündinud loo järelt on wõetud. Näituse etendusel on osalised palju paremad waadata ja kuulata, sest nende üksikud iseloomud on täiesti Eesti rahwa elust, päris eestlaste kujud, nagu neid 1860-da aasta ümber, kuid osalt ka nüüd, leida. Just neis näitas Koidula oma suurt annet. Koidula mälestus ei ole ka nüüdgi rahwa seast kadunud, waid kestab Eesti kirjanduse sõprade seas edasi.

Friedrich Brandt.
Iseäranis wiljakas kirja- ja sulemees on F. Brandt, kes Tallinnas on elanud. Kõige suurem osa tema kirjadest on waimuliku sisuga. Esimene tema kiri trükiti aastal 1861 Tallinnas Diesweldi juures päälkirjaga „Ristiinnimesse Usso Lamp. Ehk: Kristusse tähhendamisse sanna kümnest neitsist.“ Aastal 1863 järgnes „Ello ja surma pegel ehk rikkas mees ja waene Laatsarus“ Tall. K. Assafrey juures ilmunud. Sest saadik on pärast lugemata hulk raamatukesi tema sulest sündinud — nii et juba päälkirjade üleslugemine suure hulga ruumi wõtaks.

Brandt on ka üks neist kirjameestest, kes wana kirjawiisi ajast uue ajasse on ühes läinud. Tema esimesed raamatud on kõik wanas kirjawiisis, uuemad ja wiimased uues, on siis selle poolest paranenud. Kui kõigi tema kirjade sisu hulga wääriline oleks, siis oleks need kirjad suureks Eesti üleüldise kirjawara rikkuseks. Armsad on rahwale tema kirjades kõik olnud: Suur hulk neist on teist ja mitmendat korda trükitud.

Waimulikkude kirjade kõrwal kirjutas Brandt luuletusi ja juttusid. Iseäranis luuletusi ehk „laulikuid,“ s. o. laulude ehk luulete kogusid, on tema sulest õige mitmed ilmunud. Nii näituseks ilmus 1869 „Läne Lilleaed“ ja „Eesti Ööpik,“ 1870 „Teine Eesti Ööpik,“ 1873 „Laulik noorerahwale,“ 1874 „Harju Laulik,“ 1875 „Harju Ööpik“ ja „Eesti kukulind,“ 1880 „Tallinna Ööpik,“ 1881 „Ajalik Tasku-Laulu-raamat“ ja muud laulikud. Ka neist on mitmed, nagu näituseks „Harju laulik“, mitut korda trükitud.

Brandt on ka juttusid kirjutanud. Nimetame siin tõlked „Kolm kuninga poega“ 1869, „Nalja natukesed“ 1870 ja oleks „Hans Wähter ehk üks waene patune“ 1872.

Luuletustest on ütelda, et nad wälise koore poolest walju arwustuse nõudmisel mitte seisma ei wõi jääda. Ka sisu poolest puudub sagedasti tuum ja luuleline hoog. Siisgi ei wõi salata, et Brandt’i nii hästi waimuliku kui ka luulelise sisuga kirjad kombelisel otstarbel on Eesti rahwale kasu ja lõbu saatnud ja hääks juhiks ja meelelahutajaks olnud. Mõnigi nendest on küll Saksa keelest wõetud, kuid ka alguslisi kirjasid on nende seas, mis Eesti rahwa enese kohta käiwad. Nad on Eesti rahwa seas lugemist aidanud wälja laotada ja luulelist meelt kosutada ja tõsta.

M. Kirsel.
Kirsel oli kooliõpetaja Wiljandimaal. Tema hakkas hoolega Eesti kirjanduse põllul töötama, ja tema kirjad leidsiwad hääd wastuwõtmist rahwa seas, ning neid loeti suure himuga.

Oma esimesed raamatud kirjutas ta weel wanal kirjawiisil. Need oliwad „Wiis kentsakat ennemuistest jutto“, „Kannatlikko Hirlanda luggo“ 1862, „Maggusad Pähkleterrakessed nore ja wannale öppetusseks ja aeawiiteks kirjutud“ ning „Essimenne noor juttomees“, mõlemad wiimsed 1864 Tartus E. J. Karowi jr. tr. „Weodor ja Olga,“ „Inimese mõtted ei ole Jumala mõtted“, ja „Siimon. Ühe neegriorja elulugu Brasilias“ 1876, „Kuidas härra nõnda teender“ 1879, „Gustav Wasa“ 1884.

Kõik need jutud ja weel mõni teine on Saksa keelest ümber pandud. Keel nendes on ladus ja kena. Kirjawiis, et just sellest ajast, mil wana uuega wõitles, ei wõinud ühetasane olla. Et orjasid just see kord Amerikas wabastati, siis wõeti orjaelust wõetud juttudest seda suurema isuga osa.

Mart Sohberg.
Üks wäga wiljakas rahwusline kirjamees, kellest Eesti kirjanduse ajalugu mööda minna ei wõi, on Mart Sohberg. Tema sulest on wäga palju kirjasid wälja woolanud. Juba aastal 1865 astus ta oma „Essimesse laulotooja“ raamatuga wälja, millele 9 teist jagu pärast kuni 1883 juurde tuliwad, mis kõik ruttu ära ostetud on, sest et nad rahwale meeldisiwad. Oma laulikutesse on Sohberg wanal kombel salmitud luuletusi, kuid ka mõndagi rahwaluulet wõtnud. Wälise koore poolest ei ole kõik laitmata. Ka sisu on mõnigi kord puuduline küllalt. Kuid sääl, kus Sohberg päris rahwaluuldeid on kogunud, nagu oma „Neljandas laulutoojas“, on laul mõnes salmikus wäga ilus ja tuumakas ning on Eesti muinasluule rikastamine. Sohberg on ka oma puudustes kirjandusele tublist kasu saatnud.

Pääle oma laulikute on Sohberg hulga raamatuid kirjutanud, mis jutustawasse kirjandusesse lugeda tulewad. Need on nimelt raamatud, mis ühise päälkirjaga „Jututoojad“ on ilmunud ja mida kümme jagu on. Nad on kõik nõnda ilmunud „Esimene, teine, kolmas, neljas, wiies, kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas ja kümnes Eesti jututooja“. Mõnel ei ole päälkirigi õiges kirjawiisis. Sohberg on nõnda kirjutanud, nagu just mees rahwa seast kirjutada wõis. Ta on nimelt muinasjutud ja lood rahwa suust ilma ilustamata üles wõtnud, jämedaid sõnu tarwitanud, roppe kohtegi kirja seisma jätnud. Ta on ka oma tarkust rahwa tarkuse sekka wõtnud ja ei ole seda just mitte jutu kasuks teinud. Kõige suurema wäärtusega on tema lisad jutule „Kawal Hans ja wanapagan“, ehk see muinasjutt küll Sohbergi, Kõrwi ja Eiseni kirjadegi läbi weel täiesti uuritud ei ole. See lugu on küll wäga tänulik ühele suurele kirjamehele, kes sellest ühise kirjatöö Eesti muinaspilkeainetest saatana kohta wõib kokku panna.


Dr. Adalbert Hugo Willigerode.
Willigerode nimi jääb luuletajana ja laulu edendajana Eesti kirjanduse ajalooga ühendatud. Tema on, ehk ta küll Saksamaalt siia tulnud perekunna wõsa oli, Eesti rahwaga ikka käsi käes käinud. Willigerode on sündinud Eestimaal küünlakuu 2. päewal 1816, ta käis Tallinnas Dom-koolis, õppis siis 1837—1841 Tartu ülikoolis enne keeleteadust ja siis usuteadust, tegi eksami, oli 1842—1848 kirikuõpetajaks Kaarmal Saaremaal, 1848—1857 Karulas ja 1857—1885 Tartu Maarja koguduses. Siin sai ta praostiks ja konsistoriumi nõuumeheks. Aastast 1885—1893 elas ta rahul wanaduses ja suri suwel 1893 juunikuu 25. päewal. Enne surma sai ta weel ülikooli poolest usuteaduse auudoktori nime.

Oma kirjamehelise tegewuse alustas Willigerode meie teada Eesti keeles aasta 1857 ümber, kus ta 1. juulil 1857 asutatud ja ilmuma saanud Eesti ajalehe „Talurahwa Postimehe“ toimetaja oli, mis leht 1858 Äksi õp. Theol’i ja 1859 Wändra õp. Körber’i toimetada oli. Kuid leht ei suutnud end pidada, waid läks 1860 lõpul hingusele: J. W. Jannsen’i toimetatud „Pärnu Posttmees,“ mis 1. juunil 1857 Pärnus ilmuma hakkas, ei lasknud teist lehte enese kõrwal tähtsaks minna. Willigerode toimetatud osa lehte on parem kui teiste kahe oma.

Willigerode on alles oma elu teisel poolel Eesti raamatuliseks kirjameheks hakanud. Tema esimene raamatuke ilmus küll aastal 1865 Tartu keeli päälkirjaga „Meie omma laulu. Eesmänne jaggo. Tartun K. Mattieseni trükk“. Raamatus oliwad waimulikud laulud. Laulumeistriks on Willigerode pärastgi jäänud, mille juures ta ka muusikatundja oli. Tema mure oli siis ka Eesti keelde laulusid nootidega muretseda. Aastal 1870 tuli Laakmanni trükis wälja „Laulo-salgokenne. Segakoorile.“ Sellesama raamatu teine jagu ilmus 1872. Mõlemateks oli kõige rohkem küll esimene Eesti laulupidu aastast 1869 äratust andnud: Willigerode oli pidupresident olnud. Neis kahes raamatus on õige mõnusad Saksa laulud, millele Willigerode sündsad Eesti sõnad oli alla pannud. Sõnad ise oliwad kaunid luulded, kui nad ka just kõrgest luuleannist märku ei andnud. Tema toimetusel ilmusiwad weel 1881 „Kontserdi laulud. Waimulikud ja ilmalikud sega- ja meestekoorid.“ Ka siin on tuumakad Saksa laulud Willigerode mõnusate Eesti keeli sõnadega. Nimetamata ärgu jäägu ka, et Willigerode J. W. Jannsen’i „Eesti Postimehes“ palju luuldeid awaldas ja ka mitmedgi lugemisetükid selles ajalehes kirjutas.

Waimulikka salmikuid on Willigerode iseäranis rohkesti loonud. Tema oli nimelt agar ja wirk oma kogudusele iseäralisteks pühadeks laulusid looma, mis ta lehtede pääle trükkida laskis. Juba nii saatis ta palju laulusid rahwa sekka.

Aastal 1885 andis ta ka kirjamehena raamatukese wälja, mis päälkirja kandis „Ümber-ristijad ehk Baptistlased. Mis peame meie Ewangeliumi-Luteruse kiriku rahwas nende õpetusest ja tööst meie seas arwama?“

Lõpuks tuleb Willigerodest iseäranis nimetada, et ta kõige soojema südamega, nagu ta 1869. aasta pidust osa wõttis, ka 1879. ja 1891. aasta pidudest on osa wõtnud, ega ole end ialgi eemale hoidnud. Imeliku armastusega ütles ta: „Olen terwel eluajal Eesti rahwaga käsi käes käinud, ei suuda ma ka nüüd eluõhtul temast lahkuda.“ Selle sõna ütles ta, kui keegi teine kirikuõpetaja ei tahtnud pidujumalateenistust pidada.

Kõige ilusama ja tuumakama waimulikkude laulude kogu sai Willigerode just parajasti enne oma surma walmis, ja see oli „Kätkist hauani. Vaimulikud kodulaulud“ 1893 Laakmanni trükis ilmunud. See laulude kogu on kõige ilusamate ja tuumakamate sekka lugeda, mis Eesti keeli waimulikul põllul on ilmunud. Iga püha ja pidu ning puhu tarwis on siin laulusid leida.

Nõnda on siis Willigerode Eesti rahwa tõsine sõber ka kirja- ja luule-põllul olnud.

Dr. Ferd. Joh. Wiedemann.
Siin kohal ei taha me Wiedemannist mitte kui Eesti kirjamehest kõneleda, mis ta ju ei ole, waid kui Eesti grammatikamehest, kelle töö mõju Eesti kirjandusesse tähtjas oli. Tema oli niisamati kui Ahrensgi üksnes keeleuurija, kes keelt ennast ega selle kirjandust otse nõuuga ei edendanud ega rohkendanud, waid mõlemaid õpetlasena ja teadlasena uuris.

Wiedemann sündis 18. märzil 1805 Haapsalus Saksa wanematest, käis sääl Neus’i juhatuse all olewas kreiskoolis ja pärast Tallinna gymnasis ning astus 1824 Tartu ülikooli, kus ta adwokaadiks studeeris ja ka lõpueksami tegi. Kuid kui juba adwokaadina tegew oli, tuli talle nõuu keeleuurijaks heita, ja ta tegi ka selles asjas eksami ära ning läks Miitawi gymnasiumi wanade keelte õpetajaks 1830—1837 ja säält Tallinna gymnasiumisse sessesamasse ametisse 1837—1857. Juba kreiskoolis oli Neus kui suur Eesti keele armastaja temasse mõjunud, ja Tallinnas oli Wiedemann küllalt Eesti rahwa ja keele keskel, et end selle poole pöörata. Kuid Wiedemann hakkas ka Eesti keele kaugemaid sugulasi otsima ning nende keeli tundma õppima. Seda wiisi kirjutas ta siin Mordwa, Syrjani, Wotjaki, Tscheremessi, Liiwi ja teiste Soome sugu keelte lühikesed grammatikad, mis Peterburi Keiserliku Teaduste Akademia poolest nii tähtsaks arwati, et Wiedemann 1857 selle Akademia tõsiseks liikmeks kutsuti.

Peterburis elades hakkas ta nüüd iseäranis Eesti keelt uurima, kuna ta teisi Ugri-Soome sugu keeli nagu seletuseks ühes wõttis ja nende üle kirjutas. Wiedemanni uurimise töö wili oli suur 1000 leheküljeline Eesti-Saksa sõnaraamat, mis 1869 päälkirjaga „Ehstnisch-deutsches Wörterbuch“ Akademia kulul Peterburis ilmus. Raamat oli tuumakas ja tähtjas ja oli wäga põhjalikult kokku seatud. Kirjawiis oli Wiedemanni oma, mis ta Ahrens’i põhjal sünnitanud, kui see ka Eesti keele iga peensust ei märkinud. Sõnade arw oli wäga täieline.

Wiedemanni töö läks Eesti keele põllul edasi. Aastal 1875 ilmus tema sulest suur 700 leheküljene Eesti keele grammatik, mis niisamati Akademia kulul päälkirjaga „Grammatik der Ehstnischen Sprache, wie sie zunächst in Mittelehstland gesprochen wird, mit Berücksichtigung der anderen Dialecte.“ See grammatik oli wäga rikas materjali poolest, mida Wiedemannil wõimalik oli üli rohkesti koguda, kuid sõnade ärajaotamise poolest ei toonud ta mitte just paremust Ahrens’ist. Küll jagas Wiedemann Eesti keele sõnad oma wiisi ära, kuid see wiis ei olnud mitte selgem kui Ahrens’i oma. Keele sõnade tagawara tuleb nõnda ära jagada, et sõnad, millel ühesugune muutumine on, ka ühte liiki panna tulewad. Seda Wiedemanni juures ei leita. Kuda sõnad „jalg, jalga, jala“ ja „kala, kala, kalu“ ja „siga, siga, sea“ ühte esimesesse käänatusesse kokku, „keel, keelt, keele“ ja „meri, mere, merd“ teisesse kokku, „õige, õiget, õige“ ja „ehe, ehet, ehte“ ning „sügawam, sügawamat, sügawama, armas, armsat, armsa“ ja „säde, sädet, sädeme“ ühes wiiendasse käänatusesse kokku wisata wõimalik on, nagu kapsad ja herned, sellest ei ole sugugi aru saada. Niisamati on koguni wõimata, et ajasõnad „walama“ ja „putkama“ ning „parandama“ ühes, „puhkama“ ja „õmblema“ ning „magama“ jälle ühes, „rebima“ ja „hakkima“ ning „kohkuma“ ka ühes pööratuses seisawad, sest neil ei ole muutumise poolest ühel teisega midagi tegemist. Ka ei ole Wiedemann kolmest pikkuse järgust, mis keeleseadus ometi otse Eesti keele terwest organismusest (kehastusest ehk ehitusest) läbi käib, nagu kude, mitte midagi teadnud. Tema keeleõpetus on siis wäga tänu wääriline töö materjali poolest, millest aga keegi muu peab õigemad muudetused kokku seadma.

Aastal 1876 ilmus Wiedemanni kolmas suur kirjatöö Eesti keele põllul nimega „Aus dem äußern und innern Leben der Ehsten (Eestlaste wälisest ja sisemisest elust).“ Selles on suur hulk wanusõnu, kõnekäändusid, ebausku, muinastarkust ja tabasid üles kirjutatud, mis Wiedemann eestlaste hulgas elades ja käies oli kuulnud ja üles tähendanud. See on Wiedemanni töödest pea kõige kasulikum, sest selle läbi edendas ta tõesti ka Eesti kirjandust ja pani Eesti wanawara kokku ning andis trükki. Seda raamatut saab Eesti kirjanduse sõber ja edendaja ikka hääl meelel lugema ja uurima. Pääle nende kolme suure kirjatöö on Wiedemann weel mõndagi wähemat kirjatööd Eesti keele kohta teinud, milles ta Eesti kirjakeele, piibli-keele ning murrete, iseäranis Wõru murde, kohta seletusi andis, kuid sellest ei taha me siin enam kõneleda. Tema ei ole ialgi kirjakeelt ennast ülesse seada tahtnud, nagu Ahrens seda tahtis. Tema pääle ei ole siis kirjakeele edendajal mitte toetada.

Wiedemann elas — uurimisetööd tehes ja oma endiseid uurimisi täiendades — weel kuni 1887 ning suri siis 17. dezembril ära. Tema mälestus jääb kustumata. Tema suurema töö, sõnaraamatu, on Dr. J. Hurt pärast tema surma 1895 teises trükis wälja andnud, mis töö ka Keiserliku Akademia soowil sündis, et ta pidi Wiedemannile mälestuse panema, sest selle mõtted on raamatus puutumata jäetud.

Karl Eduard Malm.
Üsna loomulik on, et Eesti kirjanduses kõige suurem osa tõlked ehk ümberpanekud on. Need tõlked on ammugi enamast jaost Saksa keelest ja üksnes wähemast jaost Wene, Rootsi ja Soome keelest, harwa Ladina, Greeka, Prantsuse, Inglise wõi muust keelest. Et Eesti rahwa seas Baltimaal palju sakslasi elas, kes kodus ka Saksa keelt kõnelesiwad, selle pärast oli eestlaste maa edenemine ka kõige rohkem Saksa moodi. Selle pärast pandi siis ka Saksa raamatuid kõige rohkem Eesti keelde ümber, ja ka Eesti alguslistele kirjadele oliwad Saksa kirjad mõni kord eeskujuks. Paljud kirjamehed ei ole muust keelest raamatuid kirjutanud kui Saksa keelest.

Ülepää on arwamine nõnda, et tõlke-kirjandusel seda wäärtust ei ole, mis alguslisel kirjandusel on. See on ka üsna õige, sest ümberpandud raamat on ju teisest keelest wõetud, on wõõra mõtleja oma, kes rahwa liige ei ole, tuleb siis muust ilmast kui omast ja, kui ta jutt on, ei ole temas ette tulewad isikud mitte rahwa luu ja liha. Selle pärast ei ole salata, et tõlkijal peab hää haridus olema, kui ta töö rahwale, kelle keelde ta kirjatööd paneb, suu järele waimutoiduks peab saama. Üksi siis jõuab ta ühe keele kirja nõnda teisse keelde panna, et rahwale sellest kasu on ja et ta seda rahwa waimutoiduks muuta suutnud.

Weel enam teisiti kui tõlgetega on lugu salmikutega, mis ühest keelest teisesse ümber teha tulewad. Nagu ju enne oleme näidanud, ei ole siin midagi wõimalik sõna sõnalt õiendada, ei wõi siis siin ka tõlkest juttu olla, waid üksnes ümbertegemisest. Juba salmi-mõõt ei luba ialgi sõna sõnalt ümber panna, waid üksnes mõte tuleb salmis sekssamaks teha püüda, mis ta endises keeles oli. Kui salmik ehk luule mitte wäärtust ei pea kaotama, mis tal enne oli, siis peab ümbertegijal ka luuleannet olema. On tal seda, siis wõib sündida, et ümbertehtud luule uues keeles weel ilusam ja tuumakam saab kui ta alguskeeles oli. Ümbertegijal on ju seesama luuleline tundmus, kui esialgusel loojal. Kui ümbertegijal annet ei ole, tuleb luule muidugi uues keeles nõrgem ja wiletsam, nagu see ju enamasti ümberpanekutes ja ümbertehtustes ära tunda. Paraku on ka Eesti keeles küllalt nõrku ümbertehtusi. Need on enamasti ka pool haritud meeste tööd, kes täiesti ei Saksa ega muud keelt, millest nad ümber paniwad, ei ka Eesti keelt mõistnud — nii, et oleksiwad mõlemas keeles wabasti liikuda wõinud. Wäga palju ümbertehtusi ja ümberpanekuid on Eesti keeles, kuid paljudel ei ole seda wäärtust, mida tuleb nõuda. Mõnedgi on ka liig sõna sõnalt ümber pandud. Saksa keelest on sagedasti sugusõnagi ümber pandud (der, die, das = see; ein, eine, ein = üks!) Pääle selle on kõnekäänud ja mõtted sagedasti karwu pidi ümber kistud ja tõlkele Saksa keelest Saksa keele ja Wene keelest Wene keele maik juurde pandud, mis muidugi Eesti keele mõtte järele ei ole, sest iga keel tuleb enese loomu järele tarwitada, muidugi ka Eesti keel. Ka ei osata sagedasti wahet teha, mis on „ehtima ja ehitama, walima ja walitsema, pärima ja pärandama“ jne., mis küll ka alguslises kõnes wõib juhtuda.

Kui ümberpanija wõi ümbertegija andeline inimene on, siis wõib, nagu üteldud, ümberpanek wõi ümbertehtus ilusam ja tuumakam olla, kui kirjatöö alguskeeles, olgu ka lugu enamasti ümber pööratud. Niisugune tubli ja kõrgeandeline ümberpanija ja ümbertegija Saksa keelest on Eesti keeles Karl Eduard Malm, Rapla kihelkonna kirikuõpetaja. Tema on sündinud küünlakuu 10. päewal 1837, oli aastatel 1854 kuni 1856 kodukoolitaja Amblas Eestimaal, hakkas 1856 Tartus keeleteadust ülikoolis studeerima, aga sai pea usuteaduse jüngriks ja tegi 1860 kirikuõpetaja-ameti kandidaadi eksami ära. Siis oli ta Kambjas jälle kodukoolitajaks, pärast ka Tapal ametis, sai 1864 Eestimaal õpetaja-abiks ning aastal 1865 Rapla kirikuõpetajaks, mis ametis ta weel 1897, mil seda kirjutame, on. Selles ametis waliti ta 1878 Lääne-Harju praostiks ja 1886 ka Eestimaa konsistoriumi assessoriks.

Nagu ta elulugu näitab, on ta ikka eestlaste maal ja seas elanud, selle pärast oskab ta ka wäga hästi Eesti keelt ning on tal rohkesti keeleannet. Tema on paljugi Saksa keelest Eesti keelde ümber pannud ja ümber teinud, ja need ümberpanekud ja ümbertehtused ei ole mitte nõrgemad ega wiletsamad kui Saksa alguskirjad, waid on enamasti sellesama wäärtusega, mõned ka weel ilusamad kui nad Saksa keeles oliwad. Tema on õpetlisi kirjatükkisid ja jutukesi Saksa keelest Eesti keelde ümber pannud. Hää hulk Saksa luuletusi on tema osawal ümbertegemisel nõnda Eesti kirjanduse osaks saanud, nagu näituseks Shakesper’i tööd Tieck’i ümberpanemisel Saksa kirjanduse osaks on saanud. Malm on ju ise ka luuletaja, kellel hää anne ja õrn tundmus on. Tema mõistis luuletusi nõnda tunda kui nende luuletajad, aga mõistis nendele ka Eesti nägu ja koort anda. Ta wõis seda, sest et ta Eesti keelt oskas ja rahwa loomu tundis. Tema õpetlikud kirjad on hääs keeles kirjutatud ja palju loetud. Suuri koosolewaid kirjatöösid ei ole ta minu teada mitte teinud. Tema kirjad on mitmes koguraamatus laiali. Nõnda leiame jutustawaid palasid raamatus „Wana ja uut“, siis aga ka koolilugeraamatus „Laulud ja lood“. Tema luuletusi leiame neissamades kirjades nagu ka noodiraamatus ülekirjaga „Laulud nelja healega.“ Ka on J. Kunder osa tema salmikuid oma kirjakeses „Eesti kirjandus koolile ja kodule“ üles wõtnud. Iseäranis rohkesti on Malm waimulikka laule luuletanud, nõnda nimelt salmikuraamatus „100 laulu“ ja weel pärast sagedasti. Ka uude Eesti kiriku-lauluraamatusse on mõnigi tema luule wõetud.

Ümber tehes on Malm kõigest end eemale hoidnud, mis eestlasele raskem wõis mõista olla. Nõnda näituseks pani ta Saksa luulde „Es wuchs in unserm Garten ein grüner Lindenbaum“ Eesti keelde „Üks kask meil kaswas õues just maja ukse ees“. Et pärnapuu eestlaste maal harwem leida on kui kask, siis wõttis ta kase pärna asemele, mis Saksa keeles oli. Keel Malmi ümbertehtustes on soraw ja sile ning lõbus lugeda. Ta tarwitab kõnekäändusid rahwa suust. Nii pani ta Saksa luulde „Zu Straßburg auf der Schanz, da ging mein Trauern an“ Eesti keelde igatsuse lauluks wõõral maal „Mis teen ma waene mees siin wõõra rahwa seas!“ Saksa luule „Morgen müssen wir verreisen“ on tema ümbertehtuses „Homme tuleb teele minna.“ Kõnekäänd „tuleb — minna“ on süda-Eesti oma. Kahju on, et Malm oma kõrgete annetega mitte rohkem alguslist kirjatööd ei ole teinud; see oleks temal wissisti wäga õnnistunud. Kirjawiisis käib Malm Wiedemanni teed, kes aga õieti ühtegi kirjakeelt luua ei ole tahtnud, waid üksnes murdeid uuris ja üles pani.

Prof. Dr. Ferdinand Hörschelmann.
Siin kohal ei wõi ühte kirjameest nimetamata jätta, kes ka Eesti keeles on kolm raamatut kirjutanud. Wissisti oleks ta weel rohkem Eesti kirjandust rikastanud, kui tema pärastene elu ei oleks teda Eesti olust lahutanud. See kirjamees on Dr. Ferdinand Hörschelmann. Tema on sündinud 21. dezembril 1833 Eestimaal, studeeris Tartus 1850 kuni 1854 usuteadust, sai kandidaadiks, oli Eestimaal Sinalepas 1855 kuni 1858 kodukoolitaja ja 1858 kuni 1861 õpetaja-abi Wiljandi-Kõpu kihelkunnas, 1861 kuni 1875 Wiljandi-Kõpu kirikuõpetaja ja 1873 ja 1875 ühes ka Wiljandi-maa praost, aastast 1875 saadik Tartu ülikooli tegelise usuteaduse professor, 1883-st saadik Erlangeni ülikooli Dr., 1884-st saadik Liiwimaa konsistoriumi liige.

Kui Hörschelmann Wiljandis Eesti kirikuõpetajaks oli, siis oli ta ühes ka Wiljandimaa Eesti koolide katsuja. Sel ajal wõttis ta Eesti kirjandusest osa ja hakkas ka ise raamatuid kirjutama. Esimene raamat tema sulest oli „Tulle ja wata! ehk juhhataja ue Testamenti tundmissesse.“ See raamat ilmus aastal 1865 ja tarwitati palju koolides ja kodus. Aastal 1874 tuli wälja „Mattias Zell,“ kirikuajaloolise sisuga kiri. Selsamal ajal ilmus ka „Maja-peegel. Kaheksa kõnet ristiinimese majaelust.“ See raamat on wäga sooja wastuwõtmist rahwa poolest leidnud, sest temast on täiesti 5 trükki tehtud. — Eesti keel neis raamatutes on õige puhas ja laitmata ning on soraw ja lõbus lugeda. Raamatud on tänu wäärt rikastus Eesti waimulikule kirjandusele, kui nad ka waljul nõudmisel alguskirjad ei ole; kirjutaja on nad Saksa kirjade järel üles pannud, kuid selle juures oma teed käinud. — Sest saadik aastast 1875, kui ta ülikooli professoriks ja kirikuõpetajaks on, ei ole ta Eesti keeles enam ühtigi kirjutanud.

Friedrich Kuhlbars.