Eesti kirjanduse ajalugu - 22

„Peetrit ennast ei olnud sel korral sääl, et nõnda, kuda ütlesime, mõned suured talitused, mille pärast Poola kuningaga nõuupidamist oli, ja mis wiibimist kogunisti ei sallinud, teda Poolamaale wägisi sundisiwad ruttama. Oli see suur keiser selle pärast oma wäge, mis Narwa all seisis, würst Trubetskoi käsu alla andnud ja teda käskinud linna wõtta. Aga enne weel, kui ta oleks saanud ära minna, nägi tema suure meelehaigusega, et tema gindralid üks teise pääle kadedad oliwad, ning et neil kogunisti ühte meelt ’polnud. See paha lugu lõhkus Peetri südant, ega teadnud suur mees, kuda seda kahju keelata, mis tema gindralite isekeskesest wihapidamisest tulemataks ei oleks wõinud jääda.

„Oli parajasti sel korral üks wäeõppinud Prantsuse-maa würst, nimega Dük de Kroa[1] (Duc de Croy) kui woliline (Freiwilliger) Peetri leeris, ilma et ta tema teenistuses oleks olnud; seda palus Peeter wäe walitsemist seks ajaks enese pääle wõtta, kuni Rootsi wägi, mis oli tulemas, saaks ära wõidetud ja linn wõetud, ehk kuni ta ise Poolast tagasi pidi jõudma. De Kroa palus alandlikult wastu ja püüdis keisrile tähendada, et see kogunisti mitte hääks ei saaks tulema, kui wägi tema käe ja sõna alla saaks antama, ja ütles: „Kui gindralid ju ammugi teine teise wasta on, üks ühe ja teine jälle teise nõuu tühjaks püüab teha, ega Trubetskoist lugu taha pidada; weel wähemalt wõtawad nemad mind, kui wõõra maa meest kuulda ja minu käsu järele teha; ega sest siis muud kui aga kahju ja õnnetust wõi tulla.“ Wiimaks läks keiser ise õhtu, kui ära oli minemas, De Kroa telki, ja palus teda wäewalitsemist enese pääle wõtta, mis ka nõnda sündis; ja keiser läks, kõik De Kroa hooleks jättes, selsamal tunnil teele.

„Teisel päewal oli Kaarel ju oma wäega Wene leeri ette tulemas. Kui De Kroa seda wähest hulka nägi, arwas ta teda suurema leeri eelkäija korpuse olewat, tahtis wiisteistkümmend tuhat meest ja kakskümmend neli suurtükki wõtta, wastu minna ja kumbagi siiwa otsa hobuse wäge seada, et waenlasega wõidelda; aga gindralid ei wõtnud kogunisti tema nõuu, waid tahtsiwad oma kõrgete kantside taga waenlast oodata ja kantsides temaga tapelda. De Kroa tahtis ennast nendega rammetumaks rääkida, et seda neile tähendada, kui paha ja kartlik nende nõuu, aga mehed seisiwad wastu ja ütlesiwad ennast paremini teadwat, mil ja kus Wene wägi kõige wahwamalt sõdib ja wõidab, kui et üks wõõra maa tulija ja mineja seda neile teaks, mõistaks ehk oskaks tähendada. De Kroa ütles siis: „Tehke siis, kuda tahate, kostke selle pärast, kuda jõuate; mina wõtan oma sõna, mis ma keisrile olen andnud, tagasi — selle pärast, et ma teiega korda ei saa, ja kuulutan teile ette: et see pihutäis rahwast teie suurt wäehulka, kui teie nõuu ei wõta, maha lööb ja teid nendega wangi wiib, kes saawad ülejääma. Minge nüüd wastupanema, mina lähen päält waatama.“

„Kuda De Kroa ette oli kuulutanud, nõnda sündis ka. Kaarel tuli julgesti oma wähese rahwaga kantside ette, jooksis nende pääle tormi, ja poole tunni pärast oli ta kantsides Wene wäega wõitlemas. Ruumi kitsus ei andnud kõigele Wene wäele maad wõidelda, et ta wäga pakil teine teise taga seisis, ega ka esimestele, kes tules oliwad, saanud abi teha; ja, kui üks Rootsi suurtüki wõi püssi kuul suurde ja paksu troppi läks, siis tappis wõi haawas, kes teab, kui mitu meest korraga. Rootsi wägi wõitles ühes rinnas kui sein, et sõja-töö ja ameti pääle wäga hästi õppinud ja harjunud oli, ja rõhkus oma waenlast maha kui pilliroogu. Oli ilm taplemise hakkamises waikne; aga pärast tuli paks lumesadu kange tuulega, mis lund ja püssirohu suitsu Wene wäe silmi ajas, et tuul temal wastu oli, ja oli siis Rootsil wõitmine kerge asi. Wõideldi, tapeldi ja tapeti seni, kuni öö pimedus keelas nägemast ja werewalamisele otsa tegi. Wene rahwast jäi surnuks platsi pääle kaheksateistkümmend tuhat. Rootsi mehi oli kuus sada kolmkümmend tapetuid ja üks tuhat kaks sada haawatud. Suurem ülejäänud Wene wäe hulk põgenes öösel ära, et eest ära ja kodu poole jõuda; ja kui neid liig palju korraga üle Narowa jõe silla tormates oli minemas, murdus sild nende all, ja uppus palju rahwast ära. Teised wõeti teisel hommikul kõik wangi; sunniti Rootsi wäe ette, oma sõjariistu maha panema ja äraandma, ning lasti neid siis alamate päälikutega sinna minna, kust Narwa oliwad tulnud, aga gindralid ja muud kõige ülemad päälikud saadeti Rootsi wangi minema.

„Wene wägi oli küll enne seda mitu kord Türgi wäe, tatarlaste- ning ka Persia rahwaga sõdinud, neid ka mitmele korrale wõitnud, aga oli seesinane lahing, Narwa linna all, temal esimeseks katseks Europa-maa õpetatud ja haritud sõjawäega wõidelda, päälegi weel Rootsi wäega, mis sel ajal oma sõjatarkuse pärast kõige kuulsam maa ja mere pääl oli; ning ei ole selle pärast Kaarli julgust mitte nii wäga laita, kuda mõned teinud, seda et ta kaheksa tuhandega kaheksakümne tuhande pääle usaldanud minna.

„Seda iseenesest mõista, et kõik, mis Wene laagris oli, wõitja omaks jäi, wäe rahakirst, 173 suurtükki, 171 lippu, 24 tuhat püssi ja ilmotsata inimeste ja hobuste moona, ning muid sõjatarwitusi.

„Kui Peetrile need pahad sõnumid toodi, et kõik hukka ja raisku läinud, ütles ta suure tasadusega: „Wõtku minu rahwas ja mu riigi suuremad sest kahjust seda õppida, et ühe rahwa kõlbtusest ja tarkusest enam lugu pidada, kui tema paljusest ja suurusest.“ Pääle seda lisas ta weel need sõnad juurde: „Jah! ma tean, et Kaarel meid järsku weel mitu kord saab wõitma; aga meie õpime tema käest teda ennast wiimaks ärawõitma.“

Nõnda on Masingi kirjutus põhjasõja kohta.

Prof. Ahlqvist kirjutab edasi nõnda: „Aastal 1824 toimetas Masing wälja: „Viiskümmend kaks luggemist, Uest testamentist wäljawallitsetud,“ milles ta uue testamendi sisust jutustuse andis küsimistes ja kostmistes, ja niiwiisi jatkas ja täiendas ta seda enne meelde tuletatud wana testamendi usu-ajalool alustatud seletust Piibli-raamatu kirjadest. Sellele järgnes a. 1825 tema wiimane kiri Eesti keelel: „Täieline Ristiussu õppetus, mis targema rahwa ja koolmeistrite kassuks wälja andnud“ j. n. e., milles ta terawasti ja kindlasti Luteri usu-õpetuse päätõdedused ette-seab. See, nagu ka tema teised waimulikud kirjad, on kasu teinud ei ainsasti nii wiisi, et nad rahwa usust hämarat wähemaks ajasiwad, waid ka teist wiisi, et kiriku-õpetajad ja nendeks saada tahtjad, kellest paljud sagedasti enne maakeelt ei õpi, kui nad ametisse saawad, saiwad neis (kirjades) hääd keelt lugeda just enese tundmise-asjas (aines), mis jälle arwatawasti rahwale hääks pööras.

„Nende kirjade kõrwas leitakse temalt Rosenplänteri „Beiträge“ sees pea igas wihus kord midagi Eesti keeles ja kirjanduses, ja mitmed nende „Beiträge“ warematest lisandustest Hupeli sõnakirjasse on korjatud otse tema kirjadest! Tema katsumist, keelt ülemaks tõsta kui ainult igapäewase rahwa-õpetuse kujuks tarwis, näeme nii hästi tema eel nimetatud kirjadest kui ka muudest lugudest. Nii leidub temalt Hirsch’i kirjas: „Die gewöhnlichen Krankheiten des menschlichen Körpers, Riga und Dorpat 1822“ taudide, rohtude ja muude arstinõuude Eesti keelsed nimed ülesloetud; nii ütleb Rosenplänter oma „Beiträge“ 20. wihus leitawas Eesti kirjanduse nimekirjas enese taga Masingi tehtud käsikirjutuse olewat nimega: „Versuch einer grammatischen Terminologie zu einer künftig ehstnisch abzufassenden Sprachlehre,“ mis Rosenplänteri kogudega ühes ehk Tartu Eesti (Õpetatud) seltsi omaks on saanud; ja nii teatakse tema walmistatud laiapõhjalikust Eesti keele sõnakirjastgi kõneleda. Seda pakkus ta Peterburi Teaduste Akademiale trükkida, kuid Akademia ei leidnud sellest seda täielisedust, mis ta oma töödelt nõuab, ning asi jäi seda kord seisma. Pärast poole algas ta enese surma-aastal seda (sõnaraamatut) Tartus trükkima, aga et kirjatähed tema meele pärast ei olnud, ei tulnud sellest ettewõttest muud wälja, kui et esimene poolpoogen sai laotud ja sellest mõned näitelehed saiwad (wõetud ja) trükitud, millest paar tükki weel eel nimetatud Seltsi kirjakogus leidub ühes nende kirjadega, mis Masing on Rosenplänterile kirjutanud, milles ta temale, oma sõbrale, oma sõnakirja wastukäimist ilmutab.

„See osa Masingi kirjalist toimetamist, mis kõige rohkem kõige wanemuse armastajaid ehmatas ja temale kõige rohkem nii hästi sõpru kui ka waenlasi saatis, oliwad tema uuendused ja parandused Eesti keele kirjutamises. Iga soomlane, kes Eesti keele kirja on silma saanud, teab, kui hullusti selle keele kirjutamine on põhjendatud. Kui nimelt eelkäiwa silbi täishäälik on lühike ja lõpetab silpi, siis wõtsiwad Eesti keele esimesed kirjutajad järgmist umbhäälikut kahekordselt kirjutada, ehk see küll kõnesgi ühekordselt kuuldus; nii kirjutasiwad nemad: innimenne, hobbonne, jummalatte, kus kõrw üksnes kuulis: inimene, hobune, jumalate; selle wasta teise umbhääliku jätsiwad ära, kus eelkäiwa silbi täishäälik pikk oli ja kirjutasiwad näituseks kõnekeele sõnad: kaare, keele, liiwa, kooli, kuuse, oma kirjakeeles: kare, kele, liwa, koli, kuse, ja kahekordse hääliku paniwad nad kirjutades aga säärasesse pikka silpi, mida umbhäälik sulgus: kaar, keel, liiw, kool, kuus. Arwatawasti oli sellest ebaloomulisest kirjutusmoodist palju wiga. Peagi saatis umbhäälikute tühjaks-ütlemine lühikeste häälikute järel paljugi segadusi, sest kui umbhäälik säärase hääliku kõnekeelesgi kahekordne oli, siis ei wõidud seda kirjakeeles sugugi märkida, ja, nõnda kirjutati sõnad: waras ja warras, kana ja kanna, mure ja murre, wanutama ja wannutama ühel wiisil: warras, kanna, murre, wannutama. Masingi teraw silm ei olnud seda ebaloomulisedust märkamata, ehk ta küll Soome keelt tundis, ei siisgi püüdnud ta selle loomupäralist kirjawiisi Eesti keele kasuks tarwitada, waid kirjutas need sõnad endisel kombel — üksnes kõrge märgiga wahet tehes esimesel silbil järgmise umbhääliku kahekordsustele. Nii kirjutas tema: „murre“ on südames, „múrre“ keeles, „warras“ wõtab (asja ära) ja „wárras“ seisab püsti, „kanna“ pesas on muna, „kánna“ taga kannus, „wannutan“ riiet, „wànnutan“ inimest. Ehk liig umbhäälik siis niigi kirjutades ka põhjuseta saadud paigale sai, siis oli siisgi see wiga, et harjumata lugeja ei teadnud, millal see kahekordne kiri kahekordseks ja millal ta ühekordseks lugeda oli, nüüd ärawõidetud, ja lugeja wõis Masingi kirjades kõik kahekordsed umbhäälikud hooleta ühekordseks lugeda, kuni ta kõrget märki nägi, mida ta hõlpsasti wõis umbhääliku omaks pidada. (Pääle selle umbhääle tõsist kahekordsust märkides tarwitab Masing kõrget märki ka lühikestel häälikutel lõpetawa silbi pääl, mille järel täishäälik tuleb, näituseks kóus, mis sõna ilma märgita oleks Eesti tawalise kirjawiisi järele lugeda: koous; ka lahutab ta kõrge märgiga kaks täishäälikut, mis kahe silbi päralt on, et neid mitte üheks silbiks ei loetaks, kuda neist sõnadest, milles need seisawad, koguni teised sõnad saaksiwad, näituseks: „raud“ ja „ràud“).“ Siin wahel on meelde tuletada, et nüüd meil uus kirjawiis selget wahet teeb, kui ta kirjutab „mure“ ja „murre,“ „kana“ ja „kanna,“ „wanutan“ ja „wannutan,“ siis aga „koos,“ „raud“ ja „raod.“ — Ahlqvist kirjutab edasi: „Aga see tarwiline parandus ei pääsnud siisgi üleüldseks. Palju kirjutajaid ütlewad weel umbhäälikud lühikesed täishääliku järele, mis silpi lõpetab, ja see ebakeelsus on juba nii rahwassegi juurdunud, et keegi enam haritud eestlane, kes ise kirjameesgi on, minule seletas sõna „isand“ loetawat üksnes siis ühekordseks, kui see tähendab inimest, kes herra on, „isand“ aga kui see taewalist Jumalat tähendab, siis tuleb ta kahekordse s-häälikuga lugeda, mis arwamine on nii rahwa sisse jõudnud, et keeletundmata kiriku-õpetajad on seda sõna jutlust üteldes nõnda ümberhäälistanud, aga keeles eneses ei ole seks wähematgi põhjust. Järgmises saame näha, kuda Eesti keele nüüdsed kirjutajad sellest pahast pääseda püüawad.“ — Ka siin wahel tuleb nimetada, et Ahlqvist seda kõik on kirjutanud aastal 1855, kus nüüdne kirjawiis, mis Soome keele järele on, alles sündimas oli. Muidugi on tõsi, et alles praegu sõnad „isand“ ja „Issand,“ „isa“ ja „Issa“ seda wiisi lahutatakse, nagu Ahlqvist siin ütleb; ta kirjutab edasi:

„Teine niisama tähtjas parandus, mis Masing Eesti keele kirjutamises korda saatis, oli, et ta kirjas isemärgiga märkis seda seni ajani tähele panemata jäänud ehk hoolimata jäetud pehmendust (Mouillieren). Mõned umbhäälikud (enamasti l, n, r, s ja teisal ka t) saawad nimelt iseäralistes sõnades sellesama pehme hääle, mis Wene keeles on neil umbhäälikutel, mille taga seisab ь. Ka meie Soome keelesgi ei ole see pehmendus tundmata, sest nõnda pehmendades lausutakse Wene Karjalas näituseks sõna kallis, ja see, kes terawamini on sawolase kõnet kuulanud, on pea märganud, et tema ei ütle näit. sõnu: tuli, rani, suri, susi mitte nii kahesilbiliselt, ei ka nii kõwahääleliselt ühesilbiliselt kui: tul, ran, sur, sus, waid enamasti nagu sulatab järgmisesse silbisse umbhääliku ära ja i-poolsesse häälde neid sõnu nõnda kõneledes, nagu wenelane ütleks enese keeles kirjutatud: туль, рань, сурь, сусь. See just säärane pehmendus on Eesti keeles hoopis üleüldsem kui Soomes, ja Masing on esimene kirjutaja, kes seda märkas ja sellele oma märgi kirjas andis. See märk on selles keeles seda tarwilisem, et mõnelgi sõnal on ilma pehmenduseta koguni teine tähendus, nagu näit.: „mänd, õlg, wars, wil“ ilma pehmenduseta on Soome sõnad: „mäntä, olka, varsa, villa,“ aga täishääliku järel järgmise umbhääliku pehmendusel on nad Soome sõnad: „mänty, olki, varsi, näppy.“ Aga siin eksib Masing, et ta pehmenduse märki ei pannud päris umbhääliku kohta (wõi alla ehk pääle), nagu seda sest asjast esimesel korral kõneledes tegi (Ehstn. Originalblätter lhk. 51), waid pani selle eelkäiwa täishääliku alla, pea niisamati nagu Greeka keeles iota subscriptum. Sest kahtlemata on pehmendus enam umbhäälikus kui täishäälikus, nagu näit. rootslased umbhääliku järele j liidawad ja nii saawad toimetada Prantsuse keelest laenatud sõnade pehmendust, nagu on sõnades: familj, kanalj, Prantsuse keeles: famille, canaille. Eel olewas näituses oleme meiegi pehmendus-märgi (^) pannud täishääliku kohta, aga üksnes sellel põhjusel, et kartsime trükikojas ei mitte neid sääraseid märkisid leida, mida selle õigele kohale oleks wõinud näidata. Aga ehk selle märgi kombekswõtmine küll ka hää parandus keele kirjutamises oli, suur hulk lugejaid ei ole sedagi wõtnud pruukida, ja nüüd ei näe seda enam (mujal) muudes kirjades kui keeleõpilistes, ei ka kõigis neisgi.

„Parem õnn oli Masingi kolmandal uuel kirjamärgil õ. Eesti keeles leidub nimelt iseäraline hästi kurgu päral üteldaw häälik, mis o-ga sugulane on ja i-ga ühendatud nõnda kuuldub aewa kui Wene keele ы, nii kui näit. mõisa (Soome keeles: moisio) — häälestatakse niisamati ja tähendab sedasama kui Wene keeles мыза. Enne Masingit oli seda häälikut kirjas märgitud kord oe ja kord oö, aga wiimati paigutas tema selle kindlaks märgiks õ, ja seda parandust ei ole nüüdsedgi kirjutajad põlanud. Ainult Ahrens ütleb enese keeleõpetuses, seda ei tarwitatawat, mis paremini kui muu tunnistab, kui osaw keeleuurija ta on.

„Need parandused ühes muude keeleõpiliste kirjawiisisse puutuwate uuendustega pani ta teaduslikult ette kirjakestes: „Ehstnische Originalblätter“ (selle mälestustes) ja „Vorschläge zur Verbesserung der ehstnischen Schrift, Dorpat 1820,“ aga weel enam ja laiemini kirjas: „Beitrag zur Ehstnischen Orthographie, Dorpat 1824.“ Tarwitades esitas ta neid parandusi kõigis enese kirjades ja saatis nad rahwa teaduseks oma suuremas abitsas, oma lugemise-lehtedes ja nende järel käiwas õpetuses (nagu enne teatatud) wälja. Nagu juba enne meelde tuletasime, tõstsiwad kõige wanemuse eest seisjad hirmsat maru tema wasta, ja kui Masing end ka keeleõpilistesse uurimistesse segas, milles tema otsused mitte kindlad ei olnud, saiwad wastased tema eksitustest põhjust ka tema asjapäralisigi uuendusi põlata ning halwendada. Kõige loetawamad tema wastu kirjutatud wõitluskirjadest on: „Bemerkungen über O. W. Masing’s Beitrag zur ehstnischen Orthographie von einem Freunde der ehstnischen Sprache“ (keegi kirikherra Steingrüber), trükitud Pärnus 1826, ja Hirschhausen’i „Ausführliche Anzeige und Beurtheilung der Schrift: Beitrag zur ehstnischen Orthographie von O. W. Masing, Reval 1827.“ Nende kirjade kui ka muude ajalehtedes ilmunud etteheidete pääle wastas Masing kirjas: „Beleuchtung der über O. W. Masing’s Beitrag zur ehstnischen Orthographie erschienenen Bemerkungen, vom Verfasser des Beitrages zur ehstnischen Orthographie,“ Pärnus 1827, mis wiimne tema kirjutus on.

„Nii wõitles see kõrgewaimune mees enam kui kolmkümmend aastat oma isamaa hariduse ja rahwa keele eest. Ja ehk see toores erakond, kelle meelest kõik uuem, oli see nii hää kui tahte, on täis puhast tühjust ja jumalatadust, küll kõigel wõimul ja wiisil tema wasta wiha kandis ja osalt ka tema wõimu mõju raugendasgi, on Masing sellegi pärast Eesti keele loetaw ülem kangelane. Õnnistades mälestawad teda edespidisedgi mehepõlwed, ja ehk tema kaas-aegsed küll ei ole weel saanud õiget jutustust (elu-lugu) tema õielisest elu-ajast, siisgi on tema waimutoodetes elu-lugu, mis teda kauemini ja paremini kiidab kui kõige paremad haua-kõned.“

Nõnda kõneleb prof. Dr. Ahlqvist Masingi üle. See waimustus, mis Ahlqvist tema kohta tunneb ning awaldab, tuleb ühest tükist selle pärast, et suurem samm Eesti kirja-keele muutmises alles astumata oli, mis Ahrens juba küll oli alganud astuma oma grammatika teise trüki awaldamise läbi aastal 1853, nõnda siis umbes kaks aastat enne Ahlqvisti praegu ettetoodud kirjelduse awaldamist. Ahlqvisti sõnadest oleme näinud, et ta selle kirjelduse kirjutamisel Ahrens’i tähtsusest weel õieti arugi ei ole saanud, waid teda koguni wäheseks keeletundjaks arwas, kuna Ahrens Eesti uuema kirjawiisi põhjendaja on. Aga meie uuem kirjawiis on Soome keele kirjawiisi põhjusel seismas, mille üle ainult edespidi kõneleme. Masing ei ole aga Soome kirjawiisi tähtsust weel mitte täiesti äratundnud, mis ka Ahlqvist ise tunnistab. Masingi keeleuuendused ei ole mitte wast nii tähtsad, kui see tema püüdmine Eesti keelt haritud keeleks tõsta ja tema töö selle tarwis. Masing tundis ennast eestlase olewat ja püüdis selle pärast ka oma esiwanemate keelt kõrgemale järjele tõsta. Seda näitab selgesti küllalt Masingi ajalehe põhjendamine ja muud kirjad. Masing oli Eesti rahwale nii hästi waimu- ja kui ka ihu-priiuse walmistaja, mida ta ka osalt näha sai ja rõõmuga teretas. Tema oli selle töö ja püüdmise kesk-paik, millest Ahlqvist räägib, kui ta ütleb: „Selle (19.) aastasaja teisel kümnel näeme Eesti kirjanduses uut waimu süttiwat, mis end selles näitas, et keelt agaramini ja terawamani uuriti kui enne, et kirjakeelt wõrreldi rahwa kõnekeelega ja katsuti seda parandada, ja et kirjanduse toodeid püüti rahwalisemaks teha, mille pärast mõndagi kirja Eesti keeles õige sorawal keelel kirjutati, Saksa keelest laenatud sõnu ja nõnda nimetatud „Dorfismusi“ ja „Kirchspielismusi“ (küla- ja kihelkonna-kõnekäändusid) keelest wäljakitkuti ja nende asemele pandi kodusündsaid ja üldsemasti mõistetawaid lauseid. Kirjandus laienesgi nüüd kõigile harudele nii, et sellel aastasajal on Eesti keeles kahte wõrt enam kirjasid ilmunud kui enne seda terwel ärakulunud ajal.“ Nõnda kirjutab Ahlqvist aastal 1855. Nimetame siia juurde, et siin üleüldistest oludest räägitakse, milles muidugi üksikud kirjamehed tööd tegiwad. Need üksikud kirjamehed elasiwad ja mõjusiwad muist juba enne Masingit, muist tema ajal, muist pärast teda, aga tema oli üks kõige tähtsam. („Masingi kirjad“ on selle päälkirjaga nüüdse aja tarwis ja nüüdses kirjawiisis Schnakenburgi juures iseraamatutena ilmunud ja wõib neid laiemalt igaüks ise lugeda ja tundma õppida, mida soowida on.)

Selle mehe surnukeha on weel praegu Tallinnas, Nigula kiriku maapäälses surnu-keldris näha. Tema oli wiimseks Tallinna kuberneriks, ja et liig uhkesti ja suuresti elas, kulutas ta enam, kui temal sisse tulemist oleks olnud, ja sai selle pärast enesele ilmotsata wõlga. Kui ta siis ära suri, lasksiwad wõlaandjad tema surnukeha kalliste rohtudega wõida, et ta ei pidanud wanaks ega hukka minema: ehtisiwad teda nõnda, kuda suurt sugu inimestega tehtakse; paniwad teda puusärgiga Nigula kiriku keldri seisma, ja kirjutasiwad Prantsusemaale, et seda seni matmata maa pääle tahtsiwad jätta, kuni suguwõsa tema wõla pidi ära maksma: aga suguwõsa ei wõtnud seda kuulda; ja nõnda on tema tänapäewani maa pääle seisma jäänud, ja weel päälegi Tallinna linnale seda kulu tegemas, et, kui tema must siidi-sameti mantel ära pleekinud, tema walged siidi-sukad ja tema suur lokkidega paruk wanaks läinud, teda jälle uuesti peawad ehtima. Masingi tähendus. Selle juurde tuleb lisada meeldetuletus, et de Croy surnukeha kuni 1896. aastani seda wiisi matmata oli, kuid nimetatud aastal wiimaks linna walitsuse poolest hauda mulda maeti. Raam. kirj.


Waheaeg aastast 1830 kuni 1838.
Pärast Masingit algab aeg, mil jälle nagu wäsimus Eesti kirjameeste üle tuli, sest et enam nii elawalt raamatuid ei kirjutatud ega trükitud, kui esimesel kolmel 19. aastasaja kümnel. Ei wõi ju just küll weel ütelda, et raamatute arw oleks Eesti keeles wähenenud, sest raamatuid ilmus rohkemalgi wiisil edasi, aga just ühte iseäralise eesmärgiga püüdmist ei olnud sellel ajal mitte. Kuid Eesti rahwas ja tema kirjandus oli enesele aastasaja esimesel kolmel kümnel palju sõpru saanud ja osawõtjaid omandanud, kes ikka kõige eestiduse sõbraks ja osawõtjaks jäiwad. Need kirjutasiwad Eesti keelde hulga raamatuid. Paraku on rohkema hulga raamatute kirjutajate nimed tundmata jäänud, sest see oli wäga pruugiks ja kombeks saanud ilma nimeta kirjutada. Kahjuks on see kirjanduse ajaloole rohkesti, sest et raamatute saamist õieti wõimalik seletada ei ole.

Kõige rohkem raamatuid oli ka sellel ajal waimuliku sisuga. Kõike ilmalikku juttu ja kõnet peeti „lori“ asjaks. Üksnes harwa tuli ka mõni raamat ilmaliku sisuga wälja. Rahwa meel ja mõte käis ka selle aastasaja esimesel poolel nii hästi kui täiesti üksnes taewalikkude asjade kohta, ja ilmalikkudest ei peetud nii hästi kui ei midagi lugu. Kirikulaulusid, lauluraamatuid, epistlid ja nende seletusi, katekismusi, püha õhtu-sööma aja kirjasid, õige rohkesti jutlusi ja seletusi pühast kirjast ilmus ühte puhku trükist — rohkem osa Tallinna ja wähem osa Tartu murdel. Waimulikkude raamatute seas oli wähem jutustawa sisuga raamatuid, kui piibli-lugud maha arwame, mida rohkesti trükiti ja loeti. Nimetada oleks mõned raamatud, mis rohkemini mõjusiwad, nõnda „Sõbra and Eesti Maa-rahwa lastele.“ Tallinnas Lindworsi jr. 1831, 48 lhk. — „Ühhe pattust pöörnud Negri-orja sündinud asjad ja ellaw usk Jesusse Kristusse sisse“ Pernos; K. Markward 1834, 32 lehek. — „Laewa pois Pop teeb omma öäla Kaptenile ta surma wodi peäl ihho ning hinge polest head.“ Tartun Schümann 1836, 15 lhk. — „Kristian Welits“ etc. Pernos Markward 1837, 20 lhk. — „Se õige Soldat ehk Peter Lohbekki Ello käik,“ Tartun Schümann 1837, 16 lhk.

Nime järele on aga neist aastatest ka mõnigi mees tuntud. Nimelt on neid järgmised 6 meest: Janter, Henning, Jannau, Knüpffer, Freundlich ja Schwelbe, kes kirjasid kirjutasiwad ja trükki andsiwad.

Christian Friedrich Janter sündis 5. jan. 1801, mul teadmata kus, studeeris Tartus 1825—1828, grad. stud., aga sai alles 1845 Kursi kirikuõpetajaks, mis ametis ta 1859. aastani oli, siis Tartus elas, kus ta 16. nov. 1882 suri. Janteri kõige wiljakam kirjameheline tegewus oli just sellel ajal, mil ta weel kirikuõpetaja ei olnud, ja tema sulest ilmus siis raamat raamatu järele — muidugi kõik waimulikud, ning jutustawa sisuga on neist kõigest kaks, need on: „Ühhe jummalakartlikko emma ja temma pattust pöörnud tütre ello.“ Tall. Lindwors 1838, 32 lhk. ja „Mikko Elisabeth’i ello“ säälsamas 1838, 48 lhk.

Karl Matthias Henning, Järwa-Jaani koguduse kirikuõpetaja, oli üks neist, kes Saksamaal studeerisiwad ja eestlaste seas ametit pidasiwad. Henning on agar Eesti kirjanik olnud ja rohkesti raamatuid kirjutanud. Juba aastal 1819 ilmus esimene raamat „Ristiussu õppetus, noortele õppetud ja kidetud.“ Tall. Gressel’i jr. 1821 ilmus temalt 3 kirjakest; aastal 1835 ilmus tema palju loetud kiri „Suur Ärralunnastamisse pääw,“ Tall. Lindwors, 264 lhk., a. 1837 ilmusiwad „Luggemissed Jummala rigist ja temma tullemissest“ säälsammas; a. 1839 ilmus „Waene Mart“ 44 lhk., a. 1840 „Kolmekordne nöör“ 148 lhk., kõik Lindw. jr.; a. 1841, „Käimissest Kristusse järrel“ Gresseli jr. Need raamatud on üsna kaunis Eesti keeles kirjutatud.

Dr. Heinrich Georg v. Jannau sündis 3. aug. 1789 Liiwimaa Eesti osas, studeeris Tartus usuteadust 1806 kuni 1810, sai kuld-auuraha kirjatöö eest studendina. Aastal 1811—1822 oli ta kirikuõpetajaks Harglas, reisis 1816 wäljamaal ja sai sääl doktoriks, aastal 1822—1864 oli ta kirikuõpetaja Laiusel, aastast 1842 ka konsistoriumi nõuunik; oli Tartu Õpetatud Eesti seltsi kaaspõhjendaja ja pärast auuliige; kirjutas palju puhukirjasid Saksa keeli, enamasti kõik eestlaste üle. Elas pärast ameti mahapanemist korda mööda Tartus ja Dresdenis ja suri Dresdenis 6. (18.) sept. 1869.

Dr. Jannau oli suur ja kuum Eesti rahwa ja kirjanduse auustaja. Tema on palawa armastusega Eesti meelest ja keelest kõnelenud ja kirjutanud. Üteldakse, et tema ka liha poolest eestlane olnud. Tema kõnest arwata wõiks seda küll, sest ta on palawamini Eesti keele ilu üle ilutsenud, kui nüüdse aja eestlased, ja on Eesti keele auusust kõrgesti kiitnud. Südamelikult on ta Eesti rahwa alatusest osa wõtnud ja rahwa õigusi sündimise maa kohta iseäralise mõjuga tõendanud. Saksamaalgi püüdis ta kirjade läbi osawõtmist Eesti rahwa ja keele kohta äratada. Nõnda kirjutas ta kirjatükkisid ajalehtedesse ja lõbu-lexiconidesse. Oma üli pikal kirikuõpetaja-ameti pidamise ajal, mis 53 aastat wältas, oli tal aega ja mahti küllalt rahwast wäga mitmelt poolt uurida ja tundma õppida. Ka oma kihelkonnas on ta hoolega püüdnud rahwa enese-tundmist äratada. Selleks andis ka seda enam põhjust see lugu, et v. Jannau wabameelsemate kirikuõpetajate seast oli, keda sel ajal „rationalistiks“ hüüti. Sellest annawad ta tema waimulikud kirjad siin ja sääl tunnistust. Aga tema „rationalismus“ ei keelanud teda mitte kirjasid waimuliku sisuga kirjutada.

Kirjutanud ei ole Dr. v. Jannau Eesti keeles mitte palju. „Jesusse Siraki Tarkusse raamat“ Tallinna Lindworsi jr. trükitud 1837, 122 lhk. on tema ainus raamat Eesti keeli, ja ei ole mina rohkem tema sulest raamatuid lugenud. Eesti kirjanduses on ta aga ta sellega kauni mälestuse jätnud. Tema nimewennast Otto Aug. v. Jannaust, kes palju rohkem on Eesti keeles kirjutanud, räägime pärast.

Georg Magnus Knüpffer, sünd. Eestimaal 15. apr. 1785, studeeris Tartus theologiat a. 1802—5 ja Saksamaal Göttingis 1805—6. Aasta 1812-ni oli ta kodukooliõpetaja, 1812 kuni 1852, nõnda siis täitsa 40 aastal, Eestimaal Wäike-Maarjas kirikuõpetajaks. Ta suri säälsamas, kus ta pärast ametipidamist elas, 1. apr. 1863.

Knüpffer ei ole mitte tähtjas Eesti kirjamees, aga küll keelemees. Omal pikal ametipidamise ajal oli ta küllalt Eesti keelt kuulnud ja selle nii selgesti äraõppinud, et ta mõnedgi seadused selles esimest korda äratundis, nõnda nimelt wahe nimetawa (nominativi), omastawa (genitivi), sihitawa (accusativi) ja osastawa (partitivi) wahel, nagu seda juba ennemini oleme kuulnud. Ta oli grammatika seadusi Eesti keeles ikka iseäranis agar seletama, ning Ahrens on ka otse tema najal mõndagi selgust Eesti keelde saanud. Et ta sagedasti Tartus käis, oli ta ka oma mõtteid siin Eesti keele kohta awaldanud ning oli ühes teistega Õpetatud Eesti seltsi kaaspõhjendaja, kus ta mõndagi kord oma mõtteid Eesti keele kohta seletas ning awaldas.

Eesti keeles kirjutas ta 1837 raamatu järgmise nime all: „Õppetusse ramat Saksama lamba-karjastele.“ Tall. Gresseli jr. trükitud 70 lhk.

C. W. Freundlich on õige wiljakas kirjamees. Tema algas oma kirjamehelist tegewust juba a. 1837 wäikese kirjaga, mis seda imelist päälkirja kannab: „Siin on Magdeburgi-linna hirmsast ärarikkumissest. Muhhu-maa hundi jahhist. — Jännesse õhkamissest ja Rehhepappist luggeda. Pernos, Markwarti jures trükkitud 1837.“ 15 lhk. — Nimetada on, et Freundlich oma kirjades mitte just kõrget haridust ei awalda, sest et ta ise kõrgemalt õpetatud mees ei olnud: Minu teada oli ta köster Muhumaal. Et ta rahwaga palju kokku sai ning rahwaloomulist Eesti keelt kirjutas, liiatigi, et XIX. aastasaja esimesel poolel wähe ilmalikku kirjasid ilmus, siis oli iga ilmalik kiri rahwale wäga meele järele, ning Freundlichi esimene kirjakene trükiti aastal 1843 teist korda, päälkiri wähe muudetud ning tükk „waesest teomehhest“ selle sisse lisatud; trükk sündis seekord Bormi juures. Teine raamatuke, mis Freundlich awaldas, oli: „Appollonius, Tirusse ja Sidoni kuningas. Pernos trükkitud W. Bormi kirjadega 1846“ 56 lhk. See kirjakene leidis rahwa seas ärarääkimata suurt wäljalaotamist ja lahket wastuwõtmist, sest teda on a. 1846 kuni täna päewani ühte puhku lugemata korda trükitud ja loetakse alati suure himuga. Sisuks on tal Saksa keelest wõetud jutukene wanast ajast, kuda nimelt Appollonius abikaasa sai.

Freundlich’i kirjutatud on ka wäga tähtjas kiri põllumeestele, nimega „Põllomehhe ait. Õppetakse: Lojuste arstimist, Messilaste piddamist ja Wilja seemne leutamist. Lõppeotsas: pöllend ehk raiutud hawade parrandamist. Pernus, W. Borm 1849“ 119 lhk. Seda raamatut osteti omal ajal wäga palju, sest et ta põllutöös maamehele hääd nõuu andis. A. 1857 ilmus pisike kiri: „Ajalikkud elluluggud, mis laulude moodi armsa Marahwale on üllespantud.“ Pernus W. Borm. A. 1864 andis Freundlich weel teise põllumehe-raamatu Kuresaares Assafrey juures wälja nimega: „Põllumees ehk hea nõu põllo-ussi ärrakaotamissest, kündmissest, äestamissest, külwamissest“ jne. 46 lehekülge.