Eesti kirjanduse ajalugu - 33

Kõige tähtjam Bergmanni kirjatöödest praeguse põlwe eestlastele on küll tema „Üleüldine ajalugu“, mille I. jagu 1879 ja II. 1880 ilmus. See ajalooraamat on enam kui õpiraamat: Ta on täis ajalooline teadusetöö, milles ajalugu lühedalt, aga ime täielikult sees on. Ka on raamat wäga ilusas keeles kirjutatud, millele luuleline maikgi ei puudu. Iseäranis osa Ugri-Soome sugu rahwastest on uus ja meistritöö, nagu ka Eesti rahwa enese lugu. Raamat on küll igale täiskaswanud inimesele nagu lapselegi tähtjas lugeda.

Pärast on Bergmann ennast waimuliku kirjanduse ja waimuliku luule poole pööranud. Nõnda on ta waimuliku sisuga puhu-kirjasid ja kõnesid awaldanud, Uue testamendi uude-kirjawiisi-panemisel ja kiriku-lauluraamatu kokkuseadmisel tegew olnud.

Waimulikud raamatud, mis ta kirjutas, on nimelt „Kodu-laste raamat“ 1893, mis mitu korda trükitud on, „Luteruse wäikene katekismus Piibli salmidega“ 1895, „Piibel pagana-kohtu ees“ 1894, „Missionitöö rahwakoolides“ 1896, „Uued waimulikud laulud“ 1896, „Wiilip Melanthon“ 1897.

Siis laskis weel Bergmann ilmuda kõned „Priiuse püha kõne“ 1894 ja „Gustav Adolf“ 1895.

Harry Jannsen.
Kõrge andega luuletaja Eesti keeles on Harry Jannsen, kuulsa kirjaniku J. W. Jannseni poeg, Koidula wend. Kahjuks on ta Eesti keeles wähe kirjutanud, kuid mis ta kirjutas, on meelde tuletamise wäärt, kui see ka ajalehtedes, kõige rohkem „Eesti Postimehes“ 1874—1882, laiali on. Harry Jannsen on sündinud 1. septembril 1851 Wändras, käis endise Tartu gymnasiumis ja ülikoolis, reisis 1878—1879 wäljamaal haridust omandamas, sai Tartus mõttetarkuse kandidaadiks, oli isa kõrwal „Eesti Postimehe“ teine toimetaja, 1879—1881, põhjendas Tallinnas Eesti meelega kuid Saksa keelega päewalehe „Die Heimath,“ mis 1882 kuni 1884 wälja tuli. Läks siis Riiga, elas aastat wiis trükikodade inspektorina ja zensorina Riias, siis läks ta ühe pahanduse pärast wäljamaale asuma ja jäi sinna.

Harry Jannsen on luuleande isalt pärinud, kuid on seda weel peenendanud. Tema luuletes on mõttetarkusline waatlemine ja luul ühendatud, iseäranis ta wanemates salmikutes. Iseenesest on see lõbus lugeda. Ühes luuldes, mis salmikogus „Eesti luuletused“ 1881 ilmunud, ütleb ta: „Mis ka kewadel ei ärka, taewategusid ei märka, uue-elule ei ärka, alailma wäed ei murra, see wõib surra, see wõib surra!“ See oli ka Eesti rahwa kohta üteldud. Teises luuldes kõneleb ta õnnest ja ütleb, et see saatuse hommiku-anne on.

Tähele on panna, et tema enne kui Heimath’i toimetajaks heitis, sakslaste, eestlaste ja lätlaste ühenemist „baltlasteks“ soowis ja selle üle kirjutas, kui ta „Eesti Postimehe“ toimetaja oli. Tema wastased C. R. Jakobson, Kõrw ja Järw oliwad wäga wihased selle mõtte üle. Sellest tuli niisugune sulesõda, et pärast „baltlase“ nimi juba sõimunimeks tehti ja kaua iga oma partei wastast „sakalaste“, see on ajalehe „Sakala“ sõprade, poolt „baltlane“ hüüti. „Tema on baltlane“ ja „tema on sakalane“ oli kaua aega kahe suure partei lipukiri, mis eestlaste seas 1879 kuni 1889 ja weel kauemgi wastaste erakonna meestele anti, ehk sel ütelusel küll õieti mingit paha tähendust ei ole, sest sakalane oli Sakala-maa elanik ja baltlane Balti-maa elanik.

Et Harry Jannsen ka kõnekeeles on mõndagi kirjutanud, on iseenesest mõista, sest et ta ju ajalehe toimetaja oli.

Saksa keeles on Harry Jannsen mitmed wäga tuumakad kirjad kirjutanud, millest suur osa Eesti asjade ja kirjanduse kohta käib. Nõnda pani ta kaks raamatut Eesti muinasjuttusid Saksa keelde ümber ja kõneles neid uurides eestlaste muinasusust ja tabadest wäga tuumakasti. Siis andis ta „Lieder eines Balten“ ja „Von der Dreitheilung der Gewalt“ ning pärast mitmed muud kirjad wälja.

Maksimilian Põdder.
Põdder on Eesti kirjanduses üks kõige wiljarikkamatest meestest, kui tema tööd ka enam jagu ümberpanekud on. Tema sündis 19. juunil 1852 Rõika wabrikus koolmeistri pojana, käis Tartu gymnasiumis 1867—1874 ja säälsamas ülikoolis keeleteadlasena 1874—1878 ning oli siis mitu korda kodukoolitaja, pärast erakirjanik.

Tema esimene tõlge oli „Üks pilgatud inimene“ ja teine „Ühe muna pärast“ H. Panteniuse jutt 1878, mis pärast päälkirjaga „Jumala maakeses“ wälja tuli. Siis tuli tõlge „Wilhelm Isbrand Bonteku juhtumised“ 1879, „Jakob Heemskerki ja Wilhelm Borentsi reis põhjamaale“ 1880, „Kommissioni kohus“ 1881, „Kolumbus. Amerikamaa ülesleidmine“ 1881, „Wahwa wägimehe Prantsial-Wentsiani elulugu“ 1884, „Ingel. A. Erichi novella järel, ilus jutt Peterburi elust“ 1887, „Oma ameti ohwer“ 1887, „Kangelased ja kerglased“, „Wana koer“, „Wigurimehed“, „Inimesed ja juhtumised“ 1890, „Kes tegi?“ 1891, „Armastuse ohwer“, „Wiieteistkümne aastane kapten“ 1894, „Kahewõitlus, W. Passaueri naljajutt“ 1895, „Armastus polizei käsul“, „Jooksikud“ 1897 jne.

Pääle nende on ta õpetlikka raamatuid kirjutanud, nagu „Kuu ja kuu usk“ 1881, „Wene keele grammatik“ 1894, siis weel mõned waimulikud raamatud.

Wäga wirk ja agar on Põdder olnud ajalehtede kaastöölisena. Nõnda kirjutas ta palju „Eesti Postimehesse“, kui see leht 1882 kuni 1885 K. A. Hermann’i toimetusel oli, pärast kirjutas ta niisamati palju „Postimehesse“ 1886—1896 ja pärastgi weel sagedasti küllalt, kuid ka „Sakalas“ ilmus tema töösid 1886—1893, ning „Sakala“ lisas ilmusgi tema tähtsam algusjutt „Bob Ellerhein“, mis Eesti olude kohta käib. Pärast kirjutas ta ka jälle „Eesti Postimehesse“, kui leht oli Tallinnasse A. Buschi toimetusele läinud. Paljugi on Põdder ka „Laulu ja mängu lehele“ kirjutanud, kus tema kirjad kas tema nime kannawad, wõi —dd— wõi ka kriipsu —. Kõige tähtsam õpetline kirjatöö Põdderi poolest on just nim. lehe 10. aastakäigus 1894 nr. 7, 8 ja 9, kus ta hulga Eesti muistest ebausku seletab ja näitab, kuda see sagedasti koguni loomulikul põhjal seisab.

Põdder on usin sulemees. Tema keel esimestes kirjades oli kange, aga pärastestes tasane ja ilus ning wäga ladus lugeda.

Paul Undritz.
Kirjutajaid noorele põlwele on Eesti kirjanikkude seas wähe, nagu seda juba enne oleme ütelnud. Paul Undritz on säärane. Ta oli enne kihelkunna-kooliõpetaja Audrus, walmistas end ise ülikooli ette, tegi eksami ja õppis kirikuõpetajaks, oli abiõpetaja Wändras ja sai pärast 1884 aasta ümber Walgas Eesti koguduse õpetajaks, kus ta jõulukuu 1. päewal 1897 suri.

Undritz andis oma raamatud enne ülikooli-aega ja ülikooli-ajal wälja. Esiti tuli P. Põhjandi warjunimel jutt „Kangekaelsus kaotab“. Siis ilmus raamat „Looduse lood lastele I.“ Tartus 1877 ja II. 1878. Raamatus on enam osa ümber pandud lugemised Franz Wiedemanni järele Saksa keelest. Enamasti on need looduse tähelepanemised, mis noorele sugule wäga tulusad on.

Teine raamat aastatel enam edenenud noorele sugule oli „Mõistlik jutustaja“, mis Laakmanni juures 1879 ja 1881 kahes jaos trükiti. Raamatus on õpetlikud palad, jutud, luuletused, muinasjutud ja muud kirjutused, muist alguskirjad, muist ümberpandud. Raamat on waimu hariwa sisuga. Kahjuks on kõigil Undritzi kirjadel wähe kange keel, mis ladusat ja sorawat kõnet küllalt mõjuda ei lase.

Ka Soome keelest on Undritz raamatuid ümber pannud, nõnda nimelt „Kaarlo Suomalaise nowellad“, mis muidu wäga kenad oleksiwad, kui natuke kange keel sorawust ei takistaks. See wiga ei ole aga nii suur, et Undritzi kirjad selle pärast kõlbulised ei oleks. Nad on kasuliste kirjade sekka lugeda.

Kirikuõpetajana ei ole Undritz enam kirjanduse edendusest osa wõtnud.

Friedrich Ederberg.
Ederberg on üks Eesti wirgematest waimulikkude raamatute kirjutajatest, kuid algas enne ilmalikkude kirjadega. Tema sündis Wirumaal Haljala kihelkunnas Kawastu mõisas ja elas noorel elal Karitsas ja Loobus Wirumaal, käis Tallinna gymnasiumis ning tuli 1879 Tartu ülikooli usuteadust õppima. Ülikoolis oli Ederberg hoolas kirjutama — nii hästi luuldeid kui juttusid ja õppetlikku lugemist, mis ta esiti ajakirjas „Meelejahutaja“ awaldas. Sel ajal sündis ka üks näitemäng „Nujnni kosjakaup“. Aastal 1884 lõpetas Ederberg ülikooli lõpueksamiga, oli Wändra abiõpetajaks, kust ta sel aastal Saaremaale Kaarmale läks ja säält lühikese aja ka Kuresaare õpetaja kohuseid täitis.

Ka jutustajana on Ederberg tutwaks saanud. Tema sulest on jutud „Masajalg“, „Kaks jutustust Napoleoni elust“, „Kuninganna Luise ja kingsepp“, „Rätsepp Kergepüks“, „Wenemaa ajaloost“, „Wenemaast ja rahwast“ 1881, „Öömaja Iwan Turgenjewi juures“ 1882. Kõik need jutud on Ederbergi ülikooliajast.

Ederbergi waimulikkudest raamatutest on nimetada „Kuldne waranduse kastike“ 1888, „Sõna ja sakrament“, „Püha ristiusk“, „Katehetiko“ 1893, „Piibli teadus“, „Kristuse kannatamine ja surm. Paastujutlused“, „Meie usuisa Dr. Luterus“ 1894, „Piibli jäljed praeguse Palestina kombetes“, „Õndsa Luteruse esimene peatükk — jutlustes“ 1896.

Aleksander Mohrfeldt.
Mohrfeldt on sündinud Peetri kiriku juures 14. jan. 1857. Ta käis Tallinnas koolis ja oli 1876—1877 Põltsamaal kihelkunna-kooli teiseks kooliõpetajaks. Siit asus ta 1878 Tartu, kus end looma-arsti-kooli õpilasena ülikooli ette walmistas. Ta tegi eksami ära 1878 lõpul ja oli enne arstiteadust ja siis usuteadust ülikoolis õppimas. Tema mõjul ja äratusel oli ülikoolis 1879—1885 wäga ärgas kirjandline elu Eesti noorte meeste keskel. Mohrfeldt oli üliõpilasena Laakmanni ajakirja „Meelejahutaja“ kirjutaja ning awaldas selles ise hulga iga sugu kirjatöösid — juttusid, õpetusi, naljasid. Need leidsiwad see kord õige lahket wastuwõtmist rahwa seas. Ka toimetas Mohrfeldt 1882—1886 Laakmanni juures ilmuwat „Kasulist kalendrit“, mille „sabasse“ ta juttusid andis. Aastal 1881 andis ta raamatu „Rutuline abi hädas“ wälja. Kui ta ülikooli lõpueksami 1885 oli teinud, läks ta Peterburi Dr. J. Hurt’i juurde Eesti Jaani koguduse abiõpetajaks. Pärast waliti ta Nowgorodi Saksa koguduse õpetajaks, kus talle aga pärast ka sääl gubermangus elawate eestlaste kogudus juurde tuli.

Aastal 1891 astus Mohrfeldt weel kord suurema kirjatööga ette, ja see oli nimelt „Kirikulugu“, mis wäga tublisti ja kaunil keelel kirjutatud on, nagu üleüldse Mohrfeldti kirjades wäga tuumakat ja meelepäralist kõnet leidub, mis naljaga hästi elustatud on.

M. J. Eisen.
Üks kõige wiljakam ja nobedam kirjamees on Mathias Joh. Eisen, ja Eesti kirjanduse ajaloos on temale tähtjas ase kindel. Eisen on 16. sept. 1856 Wigalas sündinud ja pärast Haapsalus koolis käinud, kust Pärnu gymnasiumi läks. Aastatel 1880—1884 oli ta Tartu ülikoolis usuteadust õppimas, tegi siis eksami ja oli 1885 Lembalas Ingerimaal, 1886 Petrosawodski-, selle järele Kattilas ja Moloskowizas ning wiimaks 1887 Kroonlinnas Eesti kirikuõpetajaks, kuhu ta kauaks ametisse on jäänud.

Juba siis, kui ta alles gymnasiumis Pärnus oli, awaldas ta oma esimesed luulded „Lehekuu õied“, mis aga puuduline algaja töö oliwad. Peagi hakkas nüüd Eiseni sulest nii palju kirjatöösid ilmuma, et see meil sugugi wõimalik ei ole siin nende kõikide päälkirjasidgi nimetada. Kirjade seas on nii hästi luulete kui ka õpe- ja juturaamatuid rohkesti. Kõik Eiseni kirjad on oma ladusa ja sorawa keele ja laheda ning mõnusa kõne pärast rahwa poolt sooja wastuwõtmist leidnud. Meie nimetame siin luuletest järgmised: Eiseni kõige parem, kuid ühes Bergmanni-, Mohrfeldti- ja Ederbergiga tehtud, salmikogu on „Eesti luuletused“, mis aasta 1881 jaanikuu 18. (30.) päewaks „Eesti Kirjameeste seltsi“ poolest „Suomalaisen Kirjallisuuden Seurale“ (Soome Kirjanduse seltsile) kui 50 aasta põhjenduse piduks pühendati. Selles luulekogus on kõige ilusamad salmikud kogutud, mis enne 1881. aastat luuletatud oliwad, ning enese poolt pani Eisen mitmedgi luulded weel juurde. Eiseni luulete omadus on ka seesama, et nad lõbusad ja ladusad lugeda ja hõlpsad mõista ja wiisiga laulda on. Ütleme siin kohal juba kohe, et need „Eesti luuletused“ aastast 1881 ruttu ära osteti — nii, et neid enam kusagilt saada ei olnud, ning et Eisen oli sunnitud „Uued Eesti luuletused“ aastal 1888 trükki andma, mis ka wäga tulus ja tuumakas raamat on, kuid „Eesti luuletuste“ wasta ei saa, sest et Eisen mitme tähtsama luuletaja salmikud on wälja jätnud ja teistest liig palju sisse wõtnud. Waheajal ilmus rida teisi luuldeid Eiseni sulest, nõnda „Helinad Emajõelt“ 1884, „Sädemed“ 1884, „Kõu ja Pikker“ 1885, „Uus Tasku Laulik“ 1885 ja „Uus Laulik“ 1887, juba enne ilmus „Rahwa Laulik“ 1881, siis weel „Minu laulud“ 1890, „Karskusse laulik“ 1894 jne. Salmiku-kogud leiawad muidugi rahwa poolest rohkem ostjaid, sest et siin mitme luuletaja töösid ühes koos lugeda on. Kõik need, pääle paari, on Schnakenburgi trükis ilmunud.

Eisen on Eesti keeles riimisid leidnud, mida enne kuuldagi ei olnud, nagu ju Eesti keel riimide poolest kehw on. Koore poolest on Eiseni pärastesed luulded loomulikult paremad kui esimesed. Sedasama wõib ka tuuma kohta ütelda. Kuna luulete suurem osa keskmise häädusega on, leidub aga luuldeid, millel kõrge luuleline lend ja wäärtus on.

Juba nimetatud salmikust „Kõu ja Piker“ peame iseäranis kõnelema. Selles on Eisen warjunime all A. Maine luguluulde salminud, mille sisu wanast Eesti muinasaja jumalate usust on wõetud. Luule on wäga korda läinud, ja Eisen on Eesti luulekirjandust kaunisti rikastanud. Salmik on hexameterites loodud, mis ladusad lugeda. Wana-isa Uku, Kõu ja Piker astuwad luuldes tegewalt ette, — Wanemuine ka, kuid luuletaja on teda siin Soome wiisil Väinämö nimetanud, mis Eesti keelega hästi kokku ei taha sündida. Wäikese lugulaulu sisu on järgmine: Wanataat Uku istub pilwedel. Wanemuine ehk Wäinämö tuleb kurwal näol sinna. Uku küsib, miks muidu nii rõõmus laulujumal nii kurw. See wastab, et Sarwik ilmas palju paha teeb ja ilmale seda õnne osaks ei lase saada, mis saada wõiks. Uku lubab abi saata ja Sarwikut nuhelda. Siis tuleb rõõmu- ja lõbu-jumal Lämmekene ka kurwa näoga ja kaebab Ukule niisama Sarwiku üle, kes ilmas palju kurja teeb. Uku kutsub sepp Ilmarise ning annab talle käsu Sarwiku tarwis nuhtluseriistu teha. Ilmarine taob esiti ilmatu suure wankri, mis üle pilwede peab sõitma, siis taob ta nooli. Kõuele annab ta käsku ilmaneitsilt IImatarelt jumalikku tuld tuua, sest keegi teine ei julge jumaliku neiu ligi minna. Piker peab koledat kära ja müra sünnitama, mida see ka lubab. Kõu toob siis tõesti tuld kõrgemal pilwe serwal istuwalt Ilmatarelt. Aga Ilmarine ei suuda seda rahutumat sinist kera, millel tuli sees, mitte taltsutada. Kõu aitab teda nooli teritada ja karastada, millega Sarwikut nuhelda tuleb. Mõlemad sõidawad nüüd üle pilwede, ja Kõu wiskab nooled igale poole Sarwiku pihta, kus aga seda näha ja kus see kurja püüab teha. Uku tellib Ilmatarelt uue seitsmekarwase kanga, mis weest uut wara pilwedesse winnab. See on wikerkaar, millel wana muinasusu järele küll see otstarbe olla. Niipea kui Sarwik end näitab, wirutawad Kõu ja Piker oma wälgud ja nooled tema pihta. Sarwik tahab end päästa ja jookseb hirmsa rutuga siniste noolte kera ees, kuni ta muud ei saa, kui heidab end ruttu wette, kust ta inimesi enam nii ruttu ei hirmuta.

See lugulaul on üks ilusamaid luuldeid, mis Eisen on loonud. Eesti muinasusk on õigesti tarwitatud. Üksnes mõned wäiksed wead on sees: Nõnda on Eisen Kõue ja Pikse (Pikeri) tegewuse ära wahetanud: mitte Kõu ei pillu nooli, waid Piker, ja mitte Piker ei mürista, waid Kõu; weel praegu ütleb rahwas „Kõu müristab, Kõu kärgib“ ja „Pikse nooled“ ning „Äikese (tule) pilw“, nagu praegugi Magyari keeli „tuli“ ég on, mis sõnaga „äike“ üks ja sama. Siis ütleb luuletaja, et Ilmatar teeninud „põlastust“, wist oli tal nõuu ütelda „auukartust.“ Wäga õige on aga, et Eisen Kõue ja Pikeri kumbagi erajumalaks teeb. Tõesti on Äike, Kõu ja Piker kolm isejumalat Eesti muinasusus ja ei ole mitte üks jumal kolme nime all, nagu Eisen seda pärast kord on arwanud. Äike korjas pilwi ja tegi tuld, Kõu müristas ja kärkis, Piker ehk Pikne pildus nooli. Muidu on luguluule Eesti kirjandusele ehteks.

Pärast on Eisen weel agarasti luulewäljal tegew olnud. Nõnda ilmus tema sulest aastal 1890 Soome lugulaulu „Kalewala“ esimese poole tõlge, millele teine pool järgneb. See oli tähtjas töö. Õpetliku sisuga kirjasid on Eisen rohkesti kirjutanud. Neist nimetada on „Loomise saladused“ 1876, „Eesti Liiwi ja Kuramaa ajalugu“ 1877, „Kuldne maja warandus“ 1878, „Keiser Aleksander II. ja tema walitsuse aeg“ 1880, „Ajalugu elulugudes“ 1881, „Elu pärast surma“ 1883, „Kalewipoeg ja Karskus,“ mille põhjusmõttega wõib ühel meelel olla, kuid mitte selle wiisiga, et ta meie suure lugulaulu kangelase täiesti kõlbmataks teeb ja selle läbi tema lugemist takistab, ja mitmed muud kirjad. Iseäranis tähtjas oli, et Eisen tähtjate meeste kirjasid ja elulugusid awaldas ühise nime all „Tähtsad mehed“ 6 annet, milles Masingi, Fählmanni, Kreutzwaldi, Runebergi, Lönnroti, Jakobsoni, Jannseni, Merkeli, Snellmani, Luce, Rosenplänteri ja wiimaks Läti Hendriku ja Stahli elukäigud muist muude muist Eiseni enese sulest leida.

Eiseni jutusisuga kirjade arw on wäga suur, kui ka nende suurem hulk tõlked on. Nimetame siin üksi järgmised: „Jutustused Wenemaalt,“ „Kaks sõjawangi,“ „Wabaduse wõitlused,“ „Willi,“ „Neli Wene Robinsoni“ kõik 1876 trükitud. „Wõitlemised Plewna linna ümber“ 1878, „Mehikomaa ärawõitmine,“ „Schoti kuninganna Maria Stuart,“ „Parisi mässajad,“ „Kaabakad“ ja „Raudse näokattega mees“ 1880, „Esiwanemate warandus,“ „Guijana metsades,“ „Rändaja kaljumägestikus“ ja „Hudsoni jõe ääres“ 1882, „Dr. Fählmanni kirjad,“ „Endise põlwe pärandus,“ „Masepa,“ „Naljajutud“ ja „Wallensteini surm“ 1883, „O. W. Masingi kirjad“ 1883—1886, „Kalju saarel“ 1885, „Eesti rahwa mõistatused“ 1889, „Tartu saladused“ 1891, „Uut ja wana,“ „Wanapagana jutud“ 1892 ja „Rahwa raamat. Neli kogu wanu jutte,“ „Hiiu köster ja Saare kirikuherra“ ja „Kyprianus“ 1893, „Raha-augu jutud,“ „Kuningajutud“ 1894, „Krati raamat“, „Rahwa nali“ 1885, „Kodused jutud,“ „Teine rahwa nali“ ja „Kolmas rahwa nali“ 1896, „Luupainaja,“ „Hans ja wanapagan“, „Näki-raamat“ 1897, jne.

Nagu juba neist päälkirjadest näha, on Eisen — iseäranis wiimasel ajal — õige rohkesti hakanud Eesti rahwa muinastarkust awaldama, millest päälkirjad oleme ülemal sõreda kirjaga trükkinud. Tema on seda ka õige suure usinusega kogunud ning terwelt maalt palju wanawara saanud. Muidugi teada on see trükitud näol jälle oma jagu tulu saatnud. Wana aja uurijal on siin palju materjali.

Eisen on siis weel näitemängu-kirjandust edendanud, millest siin järgmised näitlused nimetatud olgu: „Kaks tundi kohtumees“ 1886, „Isaisa wiisi“ lauludega nali ühes waatuses ja „Kuda nõiaks saab“ nali ü. w. „Alkoholi õnnistus,“ ühes waatuses 1892, „Keisri kuue pärast ehk Kroonlinna külaline“ ja „Kalewi kannupoisid“ mõlemad ühes waatuses 1893. Palju etendatud näitlused.

Eisen on wäga palju õpetlisi ja teatelisi kirjasid ajalehtedele kirjutanud ja nendes awaldanud.

Waimulikku kirjandust on Eisen kiriku-õpetajana muidugi teada ka rohkesti edendanud. Nõnda kirjutas ta raamatud „Taewa tee juhataja“ ja „Tasku palweraamat“ 1879, Teine „Tasku palweraamat,“ „Uus Sioni kannel“ ja „Ristirahwa pühade kannel“ 1883, „Kodune lauluraamat I.“ 1891, „Ewangeli lauluaasta“ 1892, „Palugem: Uus palweraamat“ ja „Peetruse ewangelium“ 1899, „Lihawõtte pühade raamat“, „Katekismuse jutlused“ 1894 jne.

Nagu kõigest sellest näha on Eiseni kirjade hulk wäga suur ja on Eisen tähtjas kirjamees.

J. Kurrik.
Kurrik on agar kirjandusemees ja pärast nimelt kooliraamatute kirjutaja olnud. Ta sündis Wiljandi wallas lehekuu 17. päewal 1849, käis walla- ja siis kihelkunna-koolis, oli siis 3 aastat kih.-kooliõp. abi Tarwastus ja 5 aastat Rõuges sessamas ametis, käis aasta Karalene seminaris Preisimaal ning oli siis 13 aastat Tartu endises wallakooliõpetajate seminaris õpetaja, selle järele mõni kuu Rannu köster ja sai 1890 aasta ümber Tartu Maarja koguduse organistiks ja köstriks.

Kurrik oli „Eesti Kirjameeste seltsis“ ja Aleksandri-kooli pääkomitees kirjutajana mitme aasta jooksul tegew ning edendas sellena hoolega Eesti kirjandust. Aastal 1879 hakkas ta raamatut „Arwuwald“ wälja andma, mille I. jaos on „Algebra oma algusõpetustega,“ siis „Arwuwalla wõti.“ Aastal 1880 ilmus „Arwuwald II jagu: Nelja liikme ja ruumi arwamine“ ning 1888 selle „wõti.“ „Laste arwuwald“ 3 jagu ja selle „wõti“ tuli 1884—1890 wälja. „Turnimise raamat“ oli juba 1879 ilmunud. „Kirjutamise õpetus“ tuli wälja 1882.

Iseäraliseks auuks on Kurrikule arwata, et ta Eesti keele tarwis on kiirkirja (stenographia) wälja mõtelnud, mille järele igaüks, kellel himu, wõib Eesti keeli kõnet pea rääkimise kiirusel üles kirjutada.

Pääle selle on Kurrik pärast seisma jäänud ajakirjas „Meelejahutaja“ hulga kirjapalasid awaldanud, kui ta selle lehe kirjutamist ka üleüldse toimetajana juhatas.

A. Grenzstein.
Eesti kirjanduses tõusis oma wiisi elu tegijana tutwaks Aadu Grenzstein, warjunimega Piirikiwi. Sündinud on ta algekuu 24. päewal Tarwastus, õppis 1867—1869 Tarwastu kih.-koolis, oli 1869—1871, Tarwastus 1869—1871 kih.-kooliõpetaja abi, käis 1871—1874 Walgas Zimse juhatuse all olewas köstrite ja kih.-kooliõpetajate seminaris, oli 1874—1876 Audrus kih.-kooliõp. ja köster, 1876—1878 Tartu wallakoolmeistrite seminaris kooliõpetaja, 1878—1880 Wienis pädagogiumi ja ülikooli erakuulaja, 1881 Tartus „Eesti Postimehe“ toimetaja ja 1882 saadik enese asutatud „Olewiku“ toimetaja.

Aastal 1877 ilmus tema sulest „A. Piirikiwi esimesed luuletused,“ ja siis „Saksa keele õpetaja“ kolm jagu 1877, 1878 ja 1879, aastal 1878 „Kooli laulmise raamat“ kuus jagu, 1880 „Looduse nõuud ja jõuud“ 3 annet, 1883 „Maleõpetus,“ 1884 „Eesti sõnaraamat,“ 1885 „Naljapildid Pollad ja Lollad,“ 1886 „Linnaseadus,“ „Eluea kontsert meestekoorile,“ 1887 „Rahwapidu laulud,“ 1888 „Pildi-aabits,“ „A. Piirikiwi laulud ja salmid,“ 1889 „Riigikeele õpiraamat“ 3 j., 1890 „Eesti lugemise raamat“ 2 j., ja „Soldati sõnaraamat,“ 1891 „Elumaja ehe,“ 1894 „Eesti küsimus. Sada juhtmõtet,“ 1896 „Elutarkus ja ilmakunst“ jne.

Nagu neist kirjade nimedest näha, on Grenzstein mitme poolse andega mees. Ta on luuletaja, laulude looja, õpetlikkude raamatute kirjutaja, muusika-, ehte-, male-, seaduse-, nalja-, keele- ja kooli-mees.

Oma ajakirjandlises tegewuses ei ole tema püüdmistest aru saada olnud. Rahwa kasu ta ikka wist nõudis, kuid see ei hoidnud teda selle üle pilkamast. „Eesti Postimehe“ toimetajana juhtus ta C. R. Jakobsoniga riidu, mis ka „Olewikus“ kuni Jakobsoni surmani edasi läks, siis tuli riid koolidirektor H. Treffneri wasta, mis kuni 1887 kestis, selle järele tuli riid Dr. K. A. Hermanni wasta, mis 1887 kuni 1896, nõnda siis ligi kümme aastat wältas ja sellega lõppis, et Grenzstein kirjanduslistes asjades Hermanni mitu kord kohtu ette kutsus, ilma et kohus Hermanni süüdlaseks mõistis.

Martin Lipp.
Luuletajana ja kirjamehena on ka Martin Lipp Eesti kirjanduses tutwaks saanud. Lipp sündis 2. apr. 1854 Tarwastus, käis 1874 kuni 1878 Tartu ülikoolis, tegi kandidaadi lõpueksami, oli 1880 kuni 1882 Tartu Saksa Jaani koguduse abiõpetaja, siis 1882 kuni 1884 Saaremaal Kaarma ja aastast 1884 edasi Nõo kirikuõpetaja.

Lipp on esiti luuletustega ette astunud, kuid ei ole neid ühes koos trükkida lasknud. Esimene tema luuletus ilmus küll raamatus „Eesti luuletused“ 1881, teine tuntud laul on „Kel kannel on, see kõlistagu keeli“. Pärast esimeste luuletuste awaldust on Lipp kirjapõllul agarasti tööl olnud. Iseäralise armastusega on Lipp Soome kirjandusest ja üleüldse Soome asjast osa wõtnud. Ta on Soome keele ära õppinud ja siis Soome juttusid Eesti keelde ümber pannud. Tema sulest ilmusiwad „Soome uudisjutud“ I. jagu 1882, II. jagu 1883 ja III. jagu 1886 Tartus C. Mattieseni juures. Need jutud, nagu ka oma luuletused awaldas Lipp warjunime all „Lillenupp“. Iseäranis on need Th. Hahnssoni, Kaarlo Suomalaise, Pietari Päiwärinta ja teiste jutud, kes Soomemaal jutustajatena tuntud.

Uuemal ajal on Lipp iseäranis rohkesti waimulikka raamatuid kirjutanud. Siin nimetame „Piibli lugu seletustega. Wana seadus“ 1892, „P. l. s. Uus seadus“ 1893. „Kooli-laste piibli lugu. Wana ja uus seadus koos“ 1892, „Katekismuse kool 1. päätükk“ ja „2. päätükk“ 1895, „Kooli katekismus“ 1896, „Ristirahwa koduraamat. Esimene jagu: Kodu-kannel“ ja „Teine jagu: Kodu-altar“ 1894.

Weel pääle selle on Lipp hakanud ajalugu uurima. Esiti oli see muidugi kiriku-lugu. Selle üle awaldas ta aastal 1892 raamatu „Kristliku kiriku lugu“, mis oma kohast wäga ilus ja tulus raamat on. Sellega sugulane ja ühte tõugu on „Kodumaa kiriku ja hariduse lugu“, I. ilmunud 1896 ja II. küll 1898. Wiimane raamat püüab mõnusal kombel näidata, kuda meie kodumaal ristiusk on wälja lagunenud ja rahwas haridusele jõudnud.

Lipp kirjutab ladusat keelt, ja üksnes mõned wäikesed puudused, nagu liig luulelised hüüud ja keeles tema kui Soome keele tundja seda imelikumad iseäraldused (teu, näu, ilusaste, kauniste, kus teo, näo, ilusasti, kaunisti peab seisma) eksitawad muidu tuumakat ja siledat kõnet.

Eduard Brunnberg.
Brunnberg, kes end kirjamehena warjunimega ka „Bornhöhe“ nimetab, on Tallinnas elanud, käis sääl koolis, oli Kaukasias ja wäljamaal reisidel, tegi üliõpilase-eksami ära ja käis aasta endise Tartu ülikoolis keeleteadlasena, oli pärast Tallinna ringkunna-kohtus Eesti keele tõlk.

Tema on ennast mitme jutu läbi Eesti keeles tutwaks teinud, mis hääd jutuannet awaldawad — iseäranis ajaloolisel wäljal. Jutt „Rööwel ja mõisnik“ ilmus 1878, kuid ei mõjunud weel küllalt Brunnbergile tuntud nime anda. Aastal 1880 ilmus põnew jutt „Tasuja“ Eesti rahwa wanemast ajaloost. See jutt andis Brunnbergile löögiga tuntud kirjamehe nime. Pärast 1881 ja 1882 andis ta „Lindanissa“ I. ja II. wälja. „Tasuja“ trükiti 1888 teist korda. Siis tuliwad weel jutud „Willu wõitlused“ 1890, „Tallinna narrid ja narrikesed“ 1892, „Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad“ ja „Kristlased ehk Jumal ja keiser“ 1893, „Tsaari pruut“ 1894, „Robinson“ 1885 ja „Reinuwader“ mis muud ei ole, kui muudeldus Kreutzwaldi jutust, 1896. Mitmed jutud on Brunnberg Saksa ja Wene keelest ümber pannud, kuid iseäranis „Tasuja“ ja „Willu wõitlused“ on Eesti ajaloost uudisjutud, mis tähelepanemist ära teeniwad.

Eduard Wilde.
Uuemal ajal on end Eduard Wilde kõrgeandelise ja tubli jutumehena Eesti kirjanduses tutwaks teinud. Tema on sündinud ja kaswanud Tallinna ligi Keilas, käis Tallinnas kreiskoolis ning haris end pärast iseõpetuse ja reiside mõjul tublisti edasi. Ta elas mõned aastad wäljamaal, iseäranis Saksamaal, ja tuli siis jälle kodu tagasi, kus ta peagi kuulsaks kirjameheks tõusis, kelle juttusid rahwas kõige suurema isuga loeb.

Juba ajaleht endine„Wirulane“ awaldas palju lugemist Wilde sulest, kes selle lehe toimetuse liikmena ka kuulsa jutu „Wallimäe neitsi“ kirjutamisest osa wõttis 1884. aasta ümber. Pärast ilmus tema sulest „Töömehe tütar“ 1886, „Musta mantliga mees“ 1877, „Rõuge armid“ 1888, „Õmblusmamsli jõulumehed“, „Naene pudelis“ 1890, „Kus sandid saia sööwad“, „Kuul päha“, „Tema ja ta laps“ ja „Naer on terwiseks“ 1891, „Kännud ja käbid,“ „Peiu käsiraha,“ „Wanakawala küüned,“ „Rööwitud tiiwad“ ja „Õlest katuse all“ 1892, „Karikas kihwti,“ „Miljon westitaskus“ ja „Wästriku Aadu. Kippari unerohi“ 1893, „Meie Mihkel,“ „Muhulaste imelikud juhtumised“, „Linda aktsiad“ 1894, „Herzogi west“ ja „Minu postipoiss“ 1895, „Külmale maale“ 1896 jne.

See on terwe rida juttusid, mis ise tubli osa kirjandusest wälja teeb. Nad ei ole aga kõik, sest palju on nimetamata jäänud, paljud otsa ostetud. Tähele panna on, et „Töömehe tütar,“ „Kannud ja käbid,“ „Peiu käsiraha,“ „Wästriku Aadu,“ „Linda aktsiad“ ja iseäranis „Külmale maale“ ja teised otse Eesti rahwa elust on wälja wõetud ja kõige paremaid kujusid sellest annawad. Wilde naljajutud on kõik nii kirjutatud, et watsa wabisema panewad.

Oma juttudega on Wilde lühikesel ajal Eesti jutukirjanikkude ette otsa tõusnud. Temal on omadused, mis teda päris jutustajaks teewad, nagu 1) peenike hingeteadline iseloomu joonistamine, 2) wäga põnew ja lõbus jutulõnga edendus, 3) ilus keel ja ladus kõne. Lugeja wõtab lugedes Wilde jutu tegewate isikute loost kõige elawamini osa. Wilde oskab juttu nõnda seada, et see iseloomude ja olude järele loomulikult pääotsuses lõpeb. Küll ei ole salata, et mõni juhtumine wähe otsitud ja liiale aetud ja teine imelikkude wahesõnade läbi lugeja osawõtmist ja kaastundmust osalt wähendab, kuid pääjutt jääb ikka tõelikuks. Wildele on loodus ise õiguse andnud kirjameheks hakata, sest ta oskab elu nõnda joonistada, kuda end see tõesti awaldab. Tema jutud saawad Eesti kirjanduses jäädawalt loetawateks kirjadeks, ja tema harwa liiale minew loomuline nali annab asja naeruks ja lõbuks.

Anna Haawa.
Üks neist Eesti kirjanduse põllul tegewatest neidudest, kellele osaks on saanud kadunud Koidula jälgedesse astuda, on küll Anna Haawa. Ta on umbes 1868. aasta ümber Kodaweres sündinud, käis endise Tartu ülemast tütarlaste koolist hiilgawalt läbi ja tegi suure koolipreili-eksami. Selle järel elas ta muist maal, muist oma koolilinnas 1895—1897. Ka ajuti Peterburis ja sisemisel Wenemaal.

Anna Haawa awaldas oma esimesed luuletused ajalehes „Postimehes“ 1886. Ruttu mõjusiwad need laulud rahwa sekka, peagi oli terwe Eesti rahwa silm oma kõrgeandelise tütre poole waatamas, ja igaüks ootas temalt uusi luuldeid, mida ta ka aega mööda on andnud, nagu ta üledüldse üksnes luuldeid awaldas.

Esimene tema iseseisew luuldekogu ilmus 1888 päälkirjaga „Anna Haawa luuletused“. Teine jagu sellest ilmus 1890. Esimese jao teine trükk ilmus 1891. Kolmas jagu „Anna Haawa luuletusi“ trükiti 1897.