Eesti kirjanduse ajalugu - 27

  Teine raamat, mis Kreutzwaldi sulest sigines, oli „Waga Jenowewa eluaeg,“ trükitud esimest korda Tartus H. Laakmanni juures 1842 ja pärast lugemata kordasid. See Jenowewa lugu leidis Eesti rahwa seas ootamata waimustatud wastuwõtmist, ehk ta küll kudagi wiisi Eesti rahwa elusse ei puudu. Jenowewa raamat sai täiesti rahwaraamatuks. Waewalt on eestlast olemas, kes Jenowewa haledat lugu ei tunne, ning weel praegu loetakse teda rahwa seas himuga. Jutu sisu on lühedalt nõnda: Grahw Siegfried Brabantist läheb Karl Martelli all türklaste wastu sõtta ja jätab oma noore abikaasa Jenowewa kodu majawalitseja Golo hoolde. Golo hakkab noort prouad armastama, aga proua ei wõta seda keelatud armastust wastu. Golo saab wihaseks ja laimab Jenowewad kirja läbi grahwi ees, et Jenowewa olla abielu rikkuja. Grahw käseb kirjas Jenowewa surmata. Kaks teenrit wiiwad teda ta pojaga metsa, et teda sääl surmata. Jenowewa palub wastu, ja teenrid jätawad ta elusse, aga Jenowewa peab tõotama ei iganes metsast wälja tulla. Jenowewal on poeg, kes wangis on sündinud. Mitme aasta pärast leiab tagasi tulnud grahw ühel jahil oma naese suures wiletsuses kaugel metsas, ja kurjus tuleb wälja. Jenowewa saab jälle grahwi prouaks, kuna Golo teenitud nuhtluse leiab. Jenowewa jutt on liigutaw ja ilus, ta on Eesti kirjanduses otse rahwa omaks saanud.
  
  Aastal 1843 tuli Laakmanni juures wälja õpetlik raamat „Sipelgas“, esimene jagu. Siin on õpetlisi tükkisid sees, nõnda Amerika leidmisest, kokkuhoidmisest, wiina wastu wõitlemisest jne. Selles raamatus esimest korda näitab end Kreutzwald ka kõrgeandelise luuletajana, kelle salmikud täis õrna kewadest lillelõhna ja kosutawat lehtede haljust on. Teine jagu sellest raamatust ilmus alles 18 aastat pärast.
  
  Aastast 1844 kirjutas Kreutzwald 31 aastat järgi mööda „Eesti rahwa Kasulist Kalendrit“, mis weel praegu Laakmanni juures ilmub. Kalendri lisas kirjutas Kreutzwald ladusat õpetlist juttu. Seda kalendrit loeti rahwa seas kümnetuhandete kaupa. Selles kalendri lisas tuli ka esimest kord wälja Kreutzwaldi naljakas mõistujutt „Reinuwader Rebane“, Saksa keelest Vossi järele ümber tehtud. See naljakas elajate jutt on Kreutzwaldi osawal sulel täiesti Eesti rahwa omanduseks saanud. Kreutzwald näitab siin, et ta kõige magusamat ja maitswamat nalja oskab teha. Kuna seda walmi ehk mõistujuttu Saksa keeles waewalt weel keegi läbi loeb, on Kreutzwaldi jutt weel praegu Eesti rahwal üks armsamatest raamatutest, mida igaüks rõõmuga loeb. Kreutzwald on „Reinuwaderi“ jutule koguni Eesti mundri andnud. Iga kord, kui keegi seda juttu loeb, mõjub see nõnda, et lugeja sellest ilusast ja puhtast naljast otse üles äratatud ja uuendatnd on, ja lugeja peab naerma, et kas katki. Reinuwader rebase kawalus on siin nii naljakalt ära jutustatud, et igaüks ise seda juttu lugegu, küll näeb, kui sisukas ta on. Aga selles raamatus ei ole mitte paljas nali. Nalja koore all on ka õpetus warjul, sest elajad ei tähenda selles jutus muud midagi kui inimesi, kellest üks osawam on kui teine, üks kawalam kui teine. — Reinuwader tuli 1851 ka iseraamatns wälja ja on sest saadik palju loetud raamat. — Kalendrit kirjutas Kreutzwald kuni 1874. aastani.
  
  Kreutzwaldil oli ka nõuu Eesti keeles ajakirja wälja andma hakata. O. W. Masing oli seda teha katsunud, aga juba 4 aasta pärast, 1826, oli ajakiri seisma jäänud. Kreutzwald tahtis asja uuesti ette wõtta. Aastast 1848 ilmusiwad tema sulest anded nime all: „Maailm ja mõnda, mis sääl sees leida.“ Sellest ilmuwast raamatu annete reast pidi aega mööda täieline ajakiri saama. Aga et osawõtmist, see on lugejaid, liiga wähe tuli, siis jäi ettewõte juba wiie ande järel seisma. Küll oli kirjade tuum tubli, aga lugemine ei olnud weel nii suur, et ettewõte oleks wõinud korda minna. Ka puudus korrapäralise ajalehe luba ja käik. Neis ajutistes annetes tegi Kreutzwald esimesed sammud uut kirjawiisi kirjutada, kui ka kirjawiis weel täiesti uus ei olnud, waid niisugune, mis tänase ja endise kesk-kohal seisab.
  
  Ikka selgemini tuli Kreutzwald selle nõudmisega wälja, et wana puuduline kirjawiis, mis seni ajani Eesti keeles kirikukeeles oli tarwitatud, peaks maha jääma ja uus loomulisem tema asemele saama — Soome keele kirjawiisi eeskuju järele. Kreutzwald kirjutas selle üle nii hästi Eesti kui ka Saksa keeles. Tema uuendus leidis aga wäga palju wastaseid, ja esiti oli üksi Kreutzwald Ahrensiga uue kirjawiisi poolt. Aastal 1851 jättis Kreutzwald wana kirjawiisi osalt maha ning hakkas „Kasulises Kalendris“ uut kirjutama. Kui aastal 1852 Tartu ülikool oma 56-aastast jubileumit pühitses, siis teretas Kreutzwald ka Eesti keelses luuletuses ülikooli. Teretuse-luuletus oli muist uues kirjawiisis kirjutatud.
  
  Aastal 1851 ilmus ka raamat „Ristisõitjad“ Kreutzwaldi sulest. Selles raamatus jutustab meile Kreutzwald, kuda kesk-ajal inimesed Kanaani-maad püüdsiwad türklaste käest tagasi wõita. Ka tuli sellel aastal esimene jagu „Maa- ja merepildid“ wälja. Need mõlemad raamatud oliwad weel wanas kirjawiisis. Aga kolmas raamat oli juba uues kirjawiisis trükitud, ja see oli nimelt kuulus raamat „Kilplased“. Ka see raamat oli Saksa keelest wõetud, aga sai Eesti rahwa-raamatuks. Imelise rutuga sai see raamat terwe rahwa omaks. Praegugi nimetatakse igaühte, kes lollusi teeb, kilplaseks.
  
  Aastal 1853 ilmus esimene algusjutt Kreutzwaldi sulest; see oli „Paar sammukest rändamise teed“, uues kirjawiisis kirjutatud. Selles jutus kirjutab Kreutzwald, kui ta sissejuhatuseks enesest on jutustanud, ühe wäga härda ja haleda kui ka lihtlabase loo noorest neiu-õiest, kes elu-hommikul surmale närtsis. Jutt näib nagu Kreutzwaldi enese elust wõetud olewat, ja noor neiu, keda kirjutaja kõige ilu- ja õrnusega ehib ja kirjeldab, näitab, nagu oleks ta kuulsa kirjamehe enese südamearm.
  
  Aastast 1853 saadik ei kirjutanud Kreutzwald enam ühte ainustgi raamatut wanas kirjawiisis. Ta oli wigase kirikukeele koguni maha jätnud. Sellel ajal ilmus ka Ahrens’i grammatik uue kirjawiisi tarwis, ja Kreutzwald tegi temale Eesti kirjanduses teed. Ahrens ise ei ole, nagu teame, ühtegi raamatut Eesti keeles kirjutanud, aga tema grammatik, teine trükk, sai uue kirjawiisi põhjaks, kui ka üksnes nendele, kes Saksa keelt oskasiwad, sest Ahrens kirjutas Eesti keele õpetuse Saksa keeles.
  
  Meelde tuletamata ärgu jäägu mitte, et Kreutzwald mitte Ahrens’i järelt uut kirjawiisi ei õppinud, waid ise. Tema kirjutas juba enne Ahrens’i grammatika wäljatulemist uues kirjawiisis, nagu teame juba 1851 ja ennem, kuna Ahrens’i grammatik 1853 wälja tuli.
  
  Et Kreutzwald uut kirjawiisi Eesti raamatutesse tuues palju wastaseid leidis, on teada. Kõik Eesti tolleaegsed kirjamehed oliwad tema wastu. Uue kirjawiisi põhjusmõtted ei olnud kellegi meele pärast. Sõnad „mina, sina, tema, Jumal, tegi, kawal“ üteldi wälja „miina, siina, teema, Juumal, teegi, kaawal“ ja naerdi ja pilgati nende üle. Kreutzwaldi taheti naeruwääriliseks teha. Tõesti oli mehist julgust waja kõike seda pilkamist ja waenu kanda. Küll ei ole Kreutzwald ialgi suur keeletundja olnud ega tahtnudgi olla, aga mis ta kord õige tundis olema, selle eest ta seisis ihu- ja hingega. Waenust ei lasknud ta ennast iganes maha rudjuda. Ei sugugi! Ta kirjutas oma wastastele wasta, et küllalt sai. Kui teda pilgati, siis ei jäänud ka tema wait, waid wirutas wasta. Ta pilkas neid kibedasti, kes õigust ära ei tundnud, ja oma „Kilplaste“ jutus on säärastele mõnigi hoop winnatud. Selle raamatu kirjutasgi ta sellel põhjusel Eesti keelde, et näidata, kui naeru wäärt need on, kes loperguste neljakandliliste ratastega sõidawad, kus ümmargustega kergem on, kes kotiga walgust nõuukotta kannawad, kuna see isegi sisse tuleb, kui aknad kojal on, kes weskikiwa suure waewaga mäest alla weawad, kuna kiwid isegi alla weerewad, kui neid lastakse jne.
  
  Aastal 1857 oli Eestis kõigest kaks Eesti ajalehte; need oliwad J. W. Jannseni asutatud „Pärnu Postimees“ ja Tartus enne ilmuw „Talurahwa Postimees“. Neis lehtedes wõideldi nii hästi uue kirjawiisi poolt kui ka wastu. Kreutzwald oli muidugi poolt-wõitleja. Aga uus kirjawiis wõitis ikka enam ja enam sõpru. Kirjamehi hakkas peagi tubli osa tema poole hoidma, ja Kreutzwald oli siis täiesti wõitjaks jäänud, kui see ka mõnegi aasta kestis.
  
  H. Neus oli ühes Kreutzwaldiga hulga Eesti rahwalaulusid rahwa suust kogunud ja aastatel 1850—1852 Tallinnas trükkida lasknud. Tema oli sellega palju imestust äratanud. Kõik oliwad seni ajani enamasti uskunud, et Eesti rahwa suust muid laulusid ei saa kui paljaid lorilaulusid. Aga nüüd nähti, et nende põlatud „lorilaulude“ sees suur warandus warjul oli. Need laulud näitasiwad, et eestlastel muistsel ajal oma wana usk ja jumalad oliwad olnud ja et ka ajalugu nende sees warjul oli, üleüldse, et rahwa hing end laulusõnades awaldas. See tegi äratust ja elu ning andis edasiuurimise hoogu.
  
  Kreutzwald andis ühes Neus’ega Saksa keeles ühe raamatu Eesti rahwa muinasaja- ja nõia-lauludest wälja. Selle raamatu materjal oli sellest raamatust, mis tuntud Boecler enam kui pool teist sada aastat enne oli trükkida lasknud, ja mida ka meie siin raamatus oleme päätuuma järele ära trükkinud. Ka see raamat oli tähtjas, ja Peterburi Keiserlik Teaduste Akademia laskis ta enese kulul trükkida.
  
  Fählmann, kes aastal 1850 suri, oli juba ära tundnud, et Eesti rahwa lauludes suur tuum warjul on. Iseäranis oli Fählmann Kalewipoja laulusid rahwa suust kogunud, ja tema nõuu oli neist suurt lugulaulu kokku seada. Aga tema warane surm tegi seda wõimatuks. Tema mõte aga elas edasi.
  
  Kreutzwald oli ära tundnud, et aeg käes on suurt tööd enese kätte wõtta, see on ühte suurt lugulaulu Eesti keelde soetada. Õpetatud Eesti selts oli ka wäga selle poolt, et Kreutzwald töö enese kätte wõtab, ja soowis seda elawalt. Suure waimustusega hakkas Kreutzwald tööle. See tagawara, mis Fählmann oli korjanud laulude poolest, anti ka Kreutzwaldi kätte. Ise korjas Kreutzwald ka laulusid ja lugusid rahwa suust ja kirjutas üles.
  
  Kreutzwald teadis seda täiesti, et ta ühte suurt ülesannet püüab täita: Ta tahtis suurt lugulaulu kokku seada. Ta tundis oma töö tähtsust, ilma et selle üle uhkustas. Ta hakkas materjali tuulama ja kokku seadma, et see ühiste sihtide ja põhjusmõtete järele kokku sünniks ja temast ilus terwe lugulaul saaks. Palju laulusid oli juba ise salmi näol rahwa suust üles kirjutatud, palju ka palja sõna ja jutu näol. Laulusid seadis ta kokku, ja juttusid walas ta salmiks. Ei see olnud kerge laiali pillutud riismetest ilusat ja terwet luuletust luua, ei see olnud hõlbus lagunenud liikmetest jälle uut keha kokku panna. Need palad, mis rahwa suus juba salmiku näol walmis oliwad olnud, oliwad kerged liita, aga juttusid salmikuks teha, ei see olnud nali. Aga Kreutzwald leidis nõuu. Mitu aastat tegi ta tööd, salmis ja palmis. Sellegi pärast arwati mõnelt poolt tema tööd nõrgaks, sest et see rahwa suus walmis ei olnud leitud, waid Kreutzwaldi tööks loeti. Mõnelt poolt ei tahetud just selle pärast Kalewipojale mitte lugulaulu ehk epose auu anda. Need arwamised ja arwustamised on liiale läinud. Nad on Eesti suurele kirjamehele rõõmu tema tööst rikkunud ja mõnda meest Kalewipoja laulust halwasti arwama pannud, ilma et isegi teadis, kas see ka õige oli. Alles wäljamaa teadusemehed ja lehed andsiwad Kalewipojale jälle lugulaulu auu tagasi ja nimetasiwad teda selleks, ta on selleks ka tänapäewani jäänud ja saab weel suuremat auu leidma. Küll on mõnedgi kohad Kalewipojas Kreutzwaldi enese salmitud, aga salmide materjal on rahwa suust wõetud. Enese pääst ei ole Kreutzwald midagi wõtnud. Selle järele on siis terwe Kalewipoja lugulaul Eesti rahwa suust wõetud, on weri Eesti werest, liha Eesti lihast, luu Eesti luust. Tema terwe tuum on Eesti rahwa oma. Keegi ei ole seda tänini salata tahtnud ega püüdnud, kõige wähemini just wõõrad rahwad. Kõik jätawad Kalewipoja täiesti Eesti rahwa omaks.
  
  Waatame siin lühedalt Kalewipoja sisu pääle teda korrates.
  
  Wana Kalew, Kalewipoja isa on põhja-kotka tiiwul eestlaste maale kantud, nõnda ütleb muinasjutt. See on tähendus, et Eesti rahwas oma endisest kodust Aasiast on põhja-poolsel teel praegusesse kohta elama tulnud. Kalew oli Eesti rahwa walitseja, ta ise on jumalikust sugust Jumalad oliwad endid inimeste sugu neidudega seganud. Kana pojakesest kaswab neitsi Salme, ja munast tekkib neitsi Linda. Salme läheb põhjanaelale mehele. Linda hakkab Kalewi kaasaks. Kalew saab Lindalt õnnelikus abielus 12 last ja sureb siis ära, ise alles täies mehe-eas. Linda nutab oma meest kaua taga. Tema pisaratest sünnib Ülem järw Tallinna juures. Süles kannab lesk Linda kiwa mehe hauale Tallinna Doome mäeks kokku. Tallinnal oli enne ka Kalewa nimi, pärast nimetati ta Lindanisaks, kuna teda nüüd Tallinn, see on Taani-linn hüütakse. Tallinna doome mäge aga arwatakse weel praegu Kalewi kalmuks. Kalewipoja laulu kangelane Kalewipoeg, noor Kalew, sünnib alles pärast isa surma, on siis kõige noorem 12 lapsest. Waewaga kaswatab lesk Linda oma hulka lapsi. Kõige noorem näitab juba wara suurt keha jõudu. Waewalt on ta nooreks meheks paisunud, siis rööwib Soome tuuslar tuuletark lese Linda ära, kes weel ikka ilus naesterahwas on. Poegi ei olnud kodu. Linda wõitleb tuuslari wastu, sest ta ei taha teist kord enam kedagi meheks. Jumalad halastawad Linda pääle ja muudawad ta Irumäel kaljukiwiks, et teda mitte tuuslari poolest ei häbistataks. Kalewipoeg tuleb oma wendadega kodu ja leiab armastatud ema ära olewat. Ta saab aru, et tuuslar on ema ära rööwinud, ja tahab kätte maksta. Ta ajab tuuslarit taga. Et laewa ei ole, heidab ta end merde ning hakkab tuuslari järele Soomemaale ujuma. Ujudes jõuab ta ühele meresaarele, kus ta saare-neitsiga tuttawaks saab ja selle auu ära riisub. Neitsi heidab end merde ja uputab end häbi pärast ära. See oli esimene weresüü, mis Kalewipoeg enese pääle teeb. Ta ujub edasi Soome-maale ja saab tuuslari kätte ning wõidab ta sõdides ära ja lööb ta sortsilased maha. Tuuslar ütleb hädas Kalewipojale, kus ema Linda jäänud, aga Kalewipoeg ei usu teda ja lööb ta tamme-nuiaga surnuks. Selle järele mõtleb Kalewipoeg uute kangelastegude pääle. Ta tellib enesele Soome sepalt hää mõõga. Kui mõõk walmis ja mõõga liikusid joodakse, sattub Kalewipoeg Soome sepaga tülli ja lööb sepa poja surnuks. See on teine weresüü, mis Kalewipoeg enese pääle teeb. Sepp wannub mõõka andes Kalewipoega. Kui Kalewipoeg purjuspääd puhkab, kaswab merest Eesti ja Soome wahel suur tamm, ja sellest saab kuulus Soomesild. Tapetud tuuslari paadis sõidab Kalewipoeg Eesti maale tagasi. Saarest mööda sõites kuuleb ta uppunud neitsi häält mere põhjast. See hääl noomib teda kahekordse weresüü pärast. Irumäel kuuleb ta ka oma kadunud ema häält, kes teda ka sellesama asja pärast armastades noomib ja käseb teda mõõga eest end hoida, mis kord weresüüd pidada kätte tasuda tahtma. Kui Kalewipoeg on kodu jõudnud, wõtab ta walitsuse ohjad Eesti rahwa üle oma kätte. Ta õpetab rahwast põllutööd tegema, kündma, äestama, külima, lõikama. Ise teeb ta hoolega ühes tööd. Seda wiisi walitseb ta Eesti üle. Kord, kui magab, sööwad hundid ta hobuse ära. Kalewipoeg ajab hunta taga ja tapab nad ära. Kui ta teist kord magab, ilmub talle jumal Uku unes, kuulutab talle õnne ja õnnistust hoolsa põllutöö pärast ja manitseb teda walitseja-kohust hoolega täita ning oma mõõga eest end hoida. Sõda tõuseb Eesti-maal, kuna Kalewipoeg kolmandat korda magab. Käskjalgadega saadab ta sõjamehed ees minema. Selle järele tuleb sõda oma koledustega, ja Kalewipoeg jääb wõitjaks. Pärast wõitleb ta paharetiga ja selle poegadega ja jääb ka wõitjaks. Ta teeb kangelasetegusid, wiskab wõidu kiwa, weab wägipulka. Seltsimees Alewipoeg wiib maksmata mõõga hinna Soome maale. Siis otsib Kalewipoeg ilmaneitsi sõrmust, kus juures teda nõiad kaewu tahawad ära uputada, mis aga korda ei lähe. Laua-koorem seljas, marsib ta Peipsi järwest läbi, kus wesi talle kõigest niueteni ulatab. Asjata püüawad nõiad talle kahju teha. Kuna ta järwe kaldal magab, warastab üks nõid ta mõõga ära, aga ei jõua teda kaua kanda, waid wiskab ta Kääpa jõkke, kus ta weel praegu pidada ligunema ja mõnel selgel päikese-walgel päewal nähtaw olema. Imelikul wiisil kõneleb Kalewipoeg jões olewa mõõgaga ja palub teda kas tagasi tulla wõi oma kandja jalad maha lõigata. Sellega arwas Kalewipoeg mõõga warast nõida nuhelda lasta, aga oli õnnetuseks ise enese saatust sellega määranud. Ta ei saa mõõka enam kätte. Ta läheb laua-koormaga õlal edasi. Keegi kaebab talle oma häda, kuda ta hiiglaste sekka juhtunud ja nende tuulest paisatud. Siis wõitleb Kalewipoeg jälle tuuslaritega. Ta taob neid lapiti laudadega. Üks siil õpetab teda koopast serwiti lööma. Kalewipoeg tahab siili näha, aga siil ei tule koopast wälja, waid ütleb end alasti olema. Kalewipoeg wiskab talle palakese enese kasukat. Sellest on-gi siil okkad saanud. Endine kaebaja mees oli Kalewipoja kotis surnuks pekstud, sest nõiad oliwad piitsadega löönud, millel weskikiwid sõlmedeks. Lugu siiliga ja laudadega näib tunnistawat, et Kalewipoeg mõistuse poolest küll terane ’polnud, sest et ta ise sellest aru ei saanud, et waja serwiti lüüa oli. Teised lood aga tunnistawad jälle Kalewipoja mõistuse terawust, kes wooruse ja kõlbtuse mõtetest küllalt aru sai, näituseks: ta walitses hästi riiki, maksis kurja kätte, õpetas põllutööd jne. Weel palju kangelasetegusid teeb Kalewipoeg. Nõnda käib ta paari korda põrgusgi. Säält leiab ta kolm ime-ilusat neitsit, keda Sarwik wana-poiss on rööwinud. Neitsid annawad talle mõõga. Sellega wõitleb ta Sarwiku wastu ja wõidab tema ära, kes pakku paneb. Kalewipoeg päästab neitsid põrgust ära. Sarwiku sellid ei suuda talle taga ajades midagi teha. Kalewipoja põrguskäik on lugulaulus üks kõige ilusam koht ja on täis luulelist wõimu ja ilu. Tutwus ja kõnelemine neitsitega on wäga ilus lugeda. Ehk küll Kalewipoeg ise täis armastust neitsite wastu näib olewat, ei heida ta siisgi kellegagi nendest abielusse, waid need kolm neitsit saawad Alewipoja, Olewipoja ja Sulewipoja kaasadeks. Wäga tähelepandaw on ka, et põrgus hinged elawad. See on nagu ristiusu õpetuse moodi. — Kõige õpetlikum on Kalewipoja sõit ilma äärele hõbelaewal, mille nimi „Lennuk“. Tema ise ja ülemad panewad teele kuld- ja hõberiided selga, laewamehed wask- ja raudriided. Soome tark Warrak manitseb ette waadata ja sõidab ühes. Suure kardetawa sõidu järel jõuab laew „Sädemete saarele“ kaugel merel, kus kaks tulepurtskawat mäge on ja kolmas palawat wett purtskab. Tahtmata peame siin Islandi saare pääle mõtlema, kus ju tulepurtskawad mäed on. Vesuvi mägi Italias ega Ätna mägi Sitsilias ei wõi see olla, sest nende kohta kirjeldus ei sünni. Nõnda siis on need Hekla ja Krabla mäed Islandis, kuhu kindlasti Eesti laewamehed on jõudnud, nagu siin Kalewipoja laew. See sünnib ka sellega kokku, mis Sulewipojale saarel juhtub: Sulewipoeg püüab tulepurtskawat mäge ligemini waadata, läheb ligi, aga saab nii palju suitsu ja tossu silmadesse, et ta kirudes ümber pöörab. Siin jutustab lugulaul, et üks mägi tuld, teine suitsu, kolmas palawat wett purtskab. See wiimne sünnib iseäranis hästi Geiseri palawa wee hallika kohta Islandi saarel. Ilma kahtluseta on siis wanad eestlased juba muinasajal Islandi saarel olnud. — Kalewipoeg ja tema seltsimehed näewad siis weel edasi mõndagi ime-asja teekonnal. Kuus laewameest lähewad ühes kohas maale, ja üks hiigla-neitsi arwab neid, kes praegu wäsimust puhkawad, mängukannideks, nopib nad üles ja paneb oma põlle sisse ning wiib koju. Ehmatanud laewamehed peawad siin mõistatuste arwamisega neiu isa ees näitama, et nad inimesed on, siis laseb neid hiigla-mees jälle lahti, ja neiu kannab nad põlles mere kaldale tagasi. — Sõit läheb nüüd külmadest põhja-kohtadest läbi, kus teelised ime-ilusaid wirmalisi näewad wehkima, mis waimude poolest hõbeodadega ja kuldkilpidega sünnitatakse. Üks jagu mehi kardab, aga Kalewipoeg on rõõmus ilusa paistuse üle, sest muidugi ei olnud päikest ega kuud näha. Nõnda on siin siis ka pikk põhjapoolne öö üsna selgesti ära tunda. Nüüd jõuawad sõitjad ühele maale, mille elanikud „koerakoonukad“ on, see on, neil on inimese pää, koera keha ja saba taga. Need tahawad Kalewipoega takistada edasi sõitmast, aga Kalewipoeg wõidab nad ära ja heidab enese alla. Nende maad laastatakse, kuni need, kes elama jäänud, armu paluwad. See sõit on wäga kena ja maadeteadusliselt wäga tähtjas. Ta näitab, et eestlased muinasajal suuri meresõitusid on teinud. Kui selle, mis teekonnal muinasjutu ja ime sarnane on, maha arwame, siis näeme imekspannes, et wanad eestlased muinasajal on Islandi saarel ja põhja-merel käinud, aga nad on ka wissisti Grönlandis ja Amerika kindlal maal olnud, sest koerakoonukad näitawad Eskimo rahwa koerte sõitusid, ja sabaga inimesed ei ole wissisti muud olnud, kui ahwid ehk pärdikud, keda Amerikas küllalt on. Wõimata ei ole ka, et nendes wõi nende seas indianlasi on olnud. Nõnda on siis meie esiwanemad juba muistsel ajal enne Kolumbust Amerika-maal käinud ja koguni Grönlandi üle walitsenudgi, muidugi mitte nõnda mõista, nagu oleks sellest midagi Amerika-maast europlastele tutwaks saanud, sest sõidul on muinasjutu loom. — Keegi wõidetud maa elanik annab nõuu Kalewipojale mitte enam edasi minna. Kalewipoeg wõtab siis ka otsuseks koju tagasi sõita. Pika teekonna järel jõuawad laewateelised jälle koju Lindanisasse tagasi, kus neid suure rõõmuga wastu wõetakse. Olewipoeg ehitab Kalewi kalmu ümber linna suuremaks. Kalewipoeg annab linnale Lindanisa nimeks oma ema mälestuseks ja jääb sesse linna elama, kus ta 7 õnnelist walitsuse-aastat mööda saadab. Siis tuleb jälle sõda Assamallas Pöhja-Eestis, kus Kalewipoeg oma sõjawäega wahwuse-tegusid teeb ja waenlased ära wõidab. Siin laulab Kalewipoeg wahwusest kiidulaulusid ja seletab, et üksi siis õnn wõib walitseda ühes riigis, kui riik jagamata ühe ainsa mehe walitsuse alla jääb. Tagasi sõjast Lindanisasse minnes püüab ühes nõiakoopas wana Sarwik Kalewipoega nälga surra lasta selle läbi, et ta mitu kord pajast leeme ühe lõnksuga ära neelab, aga Kalewipoeg ajab ta jällegi pakku. Kangelased sööwad kõhud täis ja puhkawad pärast sööki. Selle uinuse ajal ilmub nendele ilus unenägu: Murueide iluarmsad tütred näitawad endid nendele ja toowad armsaid kujusid waimu silma ette. Pärast puhkamist läheb Kalewipoeg teist korda läbi koopa põrgu, kus põrgu sortsid pakku lööb ja käe rusikaga põrgu wärawad wärisema paneb. Kalewipoja ema waim annab talle jõuuwett juua, ja nüüd purustab ta põrgu seinad koguni ära. Weel kord wõitleb terwe põrgu wägi enese eest, aga Sarwik ei suuda Kalewipoja wastu hakata. Seitse päewa kestab sõda, ja wõit jääb Kalewipojale, kes Sarwiku ahelasse köidab ja kaljude külge kinni paneb. Kulla- ja saagiga läheb Kalewipoeg jälle koopast läbi maa pääle, kus teised teda rõõmuga teretawad. Lindanisas peetakse pidu põrgu üle wõidu pärast. Lapi tark Warrak nõuab selle järele palka oma töö eest, ja Kalewipoeg annab selleks oma perekonna-raamatu, sest et ta ise lugeda ei mõista. See koht näitab, et muinasajal Eesti rahwa seas on raamatuid olnud, aga rahwas on lugemise ära unustanud, ja raamatud on kaduma läinud. — Natukese aja pärast on jälle sõda. See kord on see juba ajaloolik. See on eestlaste sõda „raudmeeste“ see on sakslaste wastu. Kalewipoeg langeb muresse ja ei saa isa kalmultgi troosti. Ta püüab nüüd oma kuninglikku wara warjata. Ta kaewab selle kusagile maa sisse, kus ta weel nüüd igal Jaani ööl hiilgada. Aga keegi ei ole teda tänini leidnud. Warsti hakkab lahing raudmeeste wasta. Sulewipoeg saab raskeid haawu, paljud surewad, aga Kalewipojale jääb wõit. Juba kahe päewa pärast kaotab Sulewipoeg elu Wõhandu kaldal. Alewipoeg tahab wett Peipsist juua, upub aga selle juures ära. Kalewipoja süda lõhkeb walust sõprade surma pärast. Ta leinab minewikku, annab Olewipojale walitsuse ohjad, ise läheb Koiwa jõe kaldale metsa asuma. Raudmeeste saadikud meelitawad teda kahte korda eneste poole. Asjata! Ta lööb esimesel korral saadikud surnuks ja saadab teisel korral saadikud häbiga minema. Muidugi teada ei ole muinaskangelane Kalewipoeg raudmeestega kokku juhtunud, waid Kalewipoeg on, nagu näha, mitme Eesti walitseja kuju, kelle seas üks jõuu ja keha poolest iseäranis wägew ja suur olnud. Muinasjutt on mitmest ühe teinud, kes nagu paleuseks sai. — Kalewipoeg eksib ümber, tuleb wiimaks Kääpa jõe kaldale, kus sees tema mõõk on. Ta astub jõkke, et läbi sammuda, aga korraga lõikab ta mõõk tal jalad alt ära, nagu Kalewipoeg ise kord oli ütelnud ja warga kohta mõtelnud. Jumalad on seda Kalewipojale nuhtluseks weresüü eest lasknud sündida. Kalewipoeg sureb were jooksmisest. Ta keha katab Riia wakamaa. Ta waim lendab jumatate juurde. Jumalad peawad aru, mis nii wägewa mehega teha. Ta pandakse põrgu wärawa wahiks, et Sarwik wälja ei saa. Waim läheb seks kehasse tagasi, kes aga jalgadeta jääb ja põrgu wärawasse ratsa wiidakse. Jalgu ei suuda ka jumalad enam tagasi anda. Kõrgel sundusel raksab kangelane rusikaga wasta põrgu kalju ja jääb käsi pidi kaljusse kiuni. Nõnda wahib ta, ise wang, põrgulisi. Mõni kord raputab ta kätt, siis wärisewad maad ja mered. Aga Mana hoiab teda kinni, et ta ametit edasi peab. Kuid ei mitte igawesti pea Kalew sinna kinni jääma, sest „ükskord algab aega, mil kõik peerud kahel otsal lausa lööwad lõkendama, küll siis Kalew jõuab koju oma lastel’ õnne tooma, Eesti põlwe uueks looma.“ Nõnda on kuulutus, mis Kreutzwald lõpuks pannud. Kas see kuulutus täide läheb, teab maailmade juhtija, kelle ees wäike Eesti rahwas wähene ja nõrk on.
  
  Nõnda oleme Kreutzwaldi tööd sisu poolest tähele pannud. Suur on see töö, suur tema tähtsus, elaw tema kuju Eesti muinasajast. Nagu suur maal seisab ta meie ees. Kerge oleks sellest laialisi seletusi teha, sest Kalewipoja jutt ei ole mitte paljas muinasjutt, waid temas on ka palju ajalugu warjul. Mõned kohad on wissisti palju waremini tekkinud kui teised. Nõnda on wissisti ujumine Soomemaale sest ajast, mil weel laewu ei olnud. Kangelase waimu wäeti olek näitab Eesti rahwa lapseaega, kuna tema suur kehamõõt Aasiast näitab tulnud olewat. Teised märgid näitawad pärastest aega; nõnda need kohad, kus kullast, hõbedast ja muudest metallidest räägitakse. Niisamuti on kohad, milles wooruse aated sees, pärastesest ajast, nii ka need kohad, kus walitseja kohustest jutt on. Niisugused mõtted wõisiwad üksnes haritud ajal tõusta, kuna wiimne ots koguni rüütlitega kokku puutub. Küllalt on lugulaulus kohtasid, mis Eesti rahwa paganuse-aega tagasi ulatawad, aga ka ristiusu ajast on mõndagi pala leida. Palju ilu on Kalewipoja laulust raske pärispõlwe ajal kaduma läinud, ja meie wõime täie lugulaulu ilu waewalt aimata. Sellegi pärast on Kalewipoeg imewääriline lugulaul. Ta paneb Eesti rahwa nende rahwaste sekka, kellel lugulaulud on, ja neid ei ole maailmas rohkem kui pääle eestlaste weel 5 rahwast, need on indlased oma Mahabharata’ga, greeklased oma Ilias’ega, sakslased oma Nibelungidega, rootslased oma Frithjof-saga’ga ja soomlased oma Kalewalaga. Kes waewaks wõtab Kreutzwaldi kokku seatud Kalewipoega mõistuse- ja mõtlemisega läbi lugeda, see leiab säält palju õpetust ja äratust ja teab, kuda Eesti esiwanemad elasiwad ja mõtlesiwad ning oliwad.
  
  Kreutzwaldi elu oli täiesti kokku sündiw. Pääle Kalewipoja, oma kõige hiilgawama töö, on ta weel kaks teist suurt alguskirjatööd ära teinud. Need kaks on tema kogutud „Eesti rahwa ennemuistsed jutud“ ja tema enese luuletatud kunstlugulaul „Lembitu.“ Ka neist oleks mul pikalt ja laialt kõneleda ja näidata, kui tähtsad nad Eesti rahwa elu kohta on, aga see wiiks liig pikale.
  
  Nimetan üksnes seda, et „Ennemuistestes juttudes“ ka õige rohkesti sääraseid muinasjuttusid on, milles palju Eesti muinasaja jumalustest ja usust kõneldakse ja millest osawale uurijale terwe uurimise-töö tuleks teha, mis seni ajani tegemata on jäänud. Uku, Taara, Kõu, Piker, Äike, Paristaja, Rõugutaja, Maa-alused, Murueit oma tütardega, siis aga weel ka Sarwik wanapagan, Tont, Näkineitsid ja muud üleloomulised olemused astuwad siin meie silma ette ja näitawad, mida moodi Eesti wana usk oli. — „Lembitu“ lugulaulus on Kreutzwald sünduse ette toonud, mis ilus on, kuid Lembit ei ole siin mitte Eesti rahwa ajaloo kangelane, kes Eesti rahwa wabadust kaitstes suri, waid koguni teine eestlane, kes rahu soowis ja neid sakslasigi elama tahtis jätta, kelle läbi Eesti rahwa priius kadus ja Eesti mehed surma saiwad. Kreutzwaldi Lembit on Kreutzwaldi luulekujutus, peaaegu Kreutzwald ise oma pärasteste aastate mõtete ning soowidega. Oma nooremal põlwel ei oleks Kreutzwald niisugust liig rahunõudjat meest mttte luuldes ette astuda lasknud.
  
  Kreutzwald on meie Eesti esiwanemate tarkuse hiilgawam koguja ja pääle selle kõrgeandeline salmija, kes meie rahwale suremata iluga kirjatöösid lugeda jätnud.
  
  Ka näitemängusid on ta kirjutanud, nõnda näituseks „Wanne ja õnnistus“ ning „Tuletorn“, mis täis luulet ja põnewust on ja üksnes rohkem õppinud mängijatest wõiwad etendatud olla.
  
  Wäga armsaid ja ilusaid salmikuid on Kreutzwald oma kahes jaos „Rahunurme lilledes“ pärida jätnud. Need on kaunilt lehkawad lillekesed rahu nurmelt, mis siin lugeja ette toodakse. Ei nad ole just ususalmikud, aga nad äratawad õrnu rahutundmusi ilmast wäsinud südames.
  
  Kreutzwald elas oma wiimsed elu-aastad Tartus, kus ta aastal 13. augustil 1883 suri. Temas läks Eesti kõige kuulsam ja kõrgeandelisem kirjamees hauda. Aga tema tööd käiwad tema järel. Need ei unune. Kerge on igaühel tema mõtteid lugeda, wõib ju mõne kopiku eest igast raamatupoest tema kirjasid saada ja enese waimu nendest kinnitada ja karastada. Jäägu kuulsa kalli mehe mälestus alatiks Eesti rahwa südamesse!
  
  
  Johann Woldemar Jannsen.
  Uuema Eesti kirjanduse teine pää-isik oli J. W. Jannsen, läbi ja läbi Eesti rahwa kirjamees, nagu enne ja pärast waewalt keegi teine.