Eesti kirjanduse ajalugu - 26

Wanast muinaselust Eesti rahwa seas on Neus’i lauludes mõndagi jälge — nimelt sellest ajast, mil alles tarkade ja jumalate usk walitses. Seda on ka selgesti näha laulust, mis „targa tarest“ kõneleb (nr. 27): „Targa tare tammest tehtud, nurga-kiwi põhja kiirust, nõia laulul loodistatud, Soome soolal sortsitatud. Nõgis-mustad nõianöörid tegid nurgad nurgeliseks, tegid wiilud wikeliseks, painutasid seina palka parajasti paarimaie. Pädajalt on aluspakud, kuuse-tüwist küüruspakud, ukse piidad pihlakasta, läwe-lauad lääne-lepast, parred sirewast pärnasta, wihte-lauad wahterasta, toa lagi tommingasta, sarapuusest sarikada, kadakasest katusridwad, kirjust kasest katuslauad, õle pennid õunapuusta, teised pennid peenest puusta, kuusmannista kukepennid, tallapuud olid jalakasta, toa põrand põlwe sawist, kaetisrohu raagudesta, sammudega sõtkutud, tuulest tükki walatud. Põhjast tulid pobisejad, laanemetsast laulunaesed, tuulissaarest tuuseldajad, Soomest soolapuhujad.“ Nõnda on laul „targa tarest.“ Et see paganuse aja jäänus on, selles ei ole tarwis kahkleda. Selles on selge pilt silma ette toodud, kuda wanad Eesti preestrid, nõiad ehk „targad“, nagu rahwas neid nimetas, on enestele majad ehitanud. Igal tükil, igal palgil oli oma tähendus ja päälegi ka usutud salawägi.

Üks osa laulusid on katoliki ajast järele jäänud. Seda on iseäranis sellest äratunda, et Maria, Jesuse ema, nime palju hüütakse. Katoliki preestrid ja mungad ei ole midagi Eesti keeles kirjutanud ega pärida jätnud, aga jäljeta ei jäänud katoliki usu mõju sellegi pärast mitte, sest rahwas ise on salmid loonud, mis seni ajani on kestnud.

Wenna ja õe wahelisest armastusest annab üks laul (nr. 45) iseäranis kauni kuju. Imelik on, et Eesti rahwalauludes õde sagedasti wenda õiglaselt armastab, kuna wend mõni kord õde otse wihkab ja temale kahju soowib. Ühes (nr. 45) laulus on otse õrn armastus õe ja wenna wahel olemas. See armastus on pea niisama suur kui ema armastus oma poja wastu:

„Mul oli weli antud sõtta,
Lipu alla liimitatud,
Wäe hulka wärwitatud.
Säält ei saanud sõnumida:
Isa ikes igatsedes,
Mure murdis ema meele,
Kurbtus kurnas sõsara.
Käidi kolm kord otsimaies,
Kolm kord kaugel kuulamaies.
Isa läks poega otsimaie,
Ema noorta nõudemaie,
Õde õrna hõikamaie…
Kõndisime kuulamaie,
Maada mööda, merda mööda,
Läbi linna, läbi küla,
Kuresaare kuningale…
Tõuk’sime taha Soome silla,
Põhja põllu peenderille.
Sääl leidsime welle, kes oli
Wesi wäljal, laene langil
Maru wahus wangissa“ jne.

Tähele panna on, et selles laulus „Kuresaare kuningas“ nimetatud on. Waewalt on arwata, et see sõna palja alliterationi pärast sisse wõetud. Hoopis ennemini tohiksime mõtelda, et Kuresaares wanal muinasajal on ise-kuningad walitsenud, nagu seda ka muinasaeg Eesti täiest rahwast lauludes mälestab. — Et „Soome sild“ meie rahwa suus koguni tuntud side Soome ja Eesti rahwa wahel oli, sellest annab ka see laul uuesti tunnistust.

Laul ise on selge kuju sõjaajast Eesti rahwa seas. Muist on temas küll wanal ajal juba rahwa suus sündinud, aga et ka uue aja mõtteid hulgas, näitab selgesti sõna „saks,“ mida mitmes laulus kuuleme.

Et wanadel eestlastel õrn abielu-armastus tundmata ei olnud, seda näitab selgesti naese lahusolemise kaebtus (nr. 47). Küll näitawad selles laulus ettetulewad maade nimed, et ka siin uus aeg on mõjunud, aga wanu ollusi on ka seas, mis tunnistawad, kui raskeks armastaw abielupaar iga kaugel-olemist pidas.

Rahwas, kui ta sakslaste alla päriseks sai, oskas küll wahet teha endise ja uue aja wahel. Seda wahet kirjeldawad nii mitmed rahwalaulud. Seda tõendawad ka mitmed Neus’i üleskirjutatud luulded. (Iseäranis tähele panna on siin nr. 48.)

Juba enne oleme mõnedgi laulud tundma õppinud, mis Neus’i korjatud luuletes laulust enesest, laulu rõõmust ja lõbust lõksutawad. Aga neist ei ole weel küllalt, waid Neus on pääle nende weel terwe oma raamatus „des Liedes Lust und Leid“ nimetanud. Siin annab Neus hulga luuletusi, mis üksnes laulust kõnelewad. Tähele on panna, et laulma ja luulma ehk luuletama wanades lauludes ikka ühes koos käiwad. Seda näitawad ka need laulud ja kujustawad üsna selgesti Eesti rahwa waimuelu poolt (nr. 49—55).

Wähemad kirjamehed ja nende kirjatööd.
Üheksateistkümnenda aastasaja keskmistel kümnetel ilmus kaunis rohkesti kirjasid, mis otse iseäralisele tähtsusele ei tõusnud, kuid siisgi õige tublisti rahwasse mõjusiwad. Loomulik oli ka, et need kirjad wanas Hornungi waimus ja tema kirjawiisis ilmutati, kuna juba uuem aeg Soomest saadud uue kirjawiisaga kuulda ja näha oli. Mõned raamatud nende seast oliwad aga iseäranis tähtsad selle pärast, et nad rahwale wäga rohkesti meeldisiwad. Mõnest raamatust ei teata täna päewani, kes tema kirjutaja wõi ümberpanija olnud. Teistest on küll nimi teada, kuid elulugu teadmata.

Kaunis rohkesti Tartu keeli waimulikka raamatuid kirjutas Johann Schwelle. Juba 1839 ilmus temalt „Waimolik Tee-Juhhataja,“ warsti pärast seda „Sündinud luggud wannembide sõamelikkust nink tullitsest armust laste wasta,“ siis 1840 „Kosutawad Usklikku Söame kinnitussed,“ 1844 „Wäekauba wiisil Abbiellusse sundimine“ ja „Abd-ramat,“ 1846 „Wäega armas jne. eenkoju ramatukene,“ 1847 „Illus kullane pegel,“ 1850 „Se hä neitsik Armelle Nikolas“, jne. ja „Luggeda koolja man,“ 1852 „Kaunid wastsed lustilikkud römulaulud nink üks illus ennemuistne jut,“ ning „Kuus waimolikko laulo.“

Tallinna keeli waimuliku sisuga raamatuid kirjutas kirikuõp. O. A. v. Jannau, kelle sulest ilmus 1839 „Palwe-ramat,“ 1847 „Waimulikkud Laulud Eesti-ma Ma-rahwakirriko Laulo-Ramatust,“ sels. aastal „Õppetusse ramat Saksa keelt õppida,“ 1848 „Pühha risti u. õ. wiis peatükki,“ 1850 „Kirriko seaduse ramat“ jne.

J. Thomasson kirjutas 1839: „Wäikese Hanso luggu tühja sare peal“ ja 1840 waimuliku raamatu „Puust rist.“

D. Donner awaldas 1840: „Teda-andmine wina keelmisse pärast.“

Karl Jordan andis 1840 „Lambrise ramatu“ wälja.

Üksküll tegi 1841 „Lühhikene selletus, mis Tallorahwa öigused ja nende selletus on.“

J. A. Hagen kirjutas 1841 „Öppetus, kuida laulomehhed, ja kes muud tahtwad, joudwad notidest laulowisid ülles wötta.“

K. J. Masing, kirikuõpetaja, kirjutas „Piibli luggud,“ mille esimene jagu 1842 Laakmanni juures ilmus. Pärast tuli teine jagu juurde. Seda raamatut oma kahes jaos on lugemata kordasid trükitud ja pea iga eestlase poolest tarwitatud — nii, et teda üksi sajatuhandete kaupa on müüdud. Mis asjas see nõidline wõim seisis, mis selle raamatu nii loetawaks tegi, ei ole õieti mõista. Piiblist oliwad siin pääsündused üksikutes palades, küll ka kaunis hääs keeles, jutustatud, igale palale „Selletussed“ ja laulu-salmid juurde lisatud, ja seda wiisi leidis raamat oma kahes jaos, Wana ja Uue testamendi sisust, nii suurt laialilaotamist Eesti rahwa seas.

Wäga tutwaks ja üleüldse loetawaks tõusis, nagu iga haritud rahwa kirjanduses nii ka Eesti omas, Robinsoni lugu, mis H. G. Lorenzsonn ümber pani päälkirja all „Norema Robinsoni ello ja juhtumissed ühhe tühja sare peal.“ Trükiti Pärnus W. Bormi juures 1842. Seda raamatut on pärast lugemata kordasid uuesti trükitud. Pärast 1853 ilmus Lorenzsonilt jutt „Önnetukkat ehk Willem Reinwaldi norepölwe ellopäwad“ säälsamas.

Aleksander Saksen kirjutas 1843 „Pühhapäwased lehhed“ Tallinnas Lindwors’i jr. tr. ja 1844 „Ristiinnimesse mötted“ ja „Mailm ja temma uhkus“ mõlemad Tallinnas Gresseli juures trükitud ja 1846 „Waimolikko warrandusse kirstokenne“ Pärnus Bormi jr.

Wäga tutwaks ja loetawaks raamatukeseks tõusis jutt „Griseldis ja Markgraf Walter,“ mis aastal 1843 keegi Wilhelm Nedatz Saksa keelest Eesti keelde pani ja H. Laakmann’i juures Tartus trükkida laskis. Ka seda raamatukest on lugemata kordasid pärast uuesti trükitud ja on tema Eesti rahwa armsamate raamatute seas kaua seisnud. Jutus on ära kõneldud, kuda alandlik Griseldis grahwi prouaks tõusis. Esiotsa on see jutt Italia keelest wõetud, kus ta kuulsa kirjamehe Boccaccio poolest juba 1200. aasta ümber oli kirjutatud.

Aleks. Umblia kirjutas aastal 1844 „Pühha joulu laupäwa öhto, ehk Anton se waene laps,“ mis ka wäga loetud jutt oli. Teised jutud ja kirjad tema sulest oliwad 1845 „Aboni üks karjapois ja Iron temma saatja reisiwad Eteri male,“ 1851 „Ühhe kristlikko öppetaja wagga tüttar Maria ehk se Bernsteini nöid“ ja „Lihhawötte munnad,“ 1852 „Teadaandmissed wöera maade, merrede ja merresarede peäl sündinud asjadest“ I., 1854 „Tallorahwa koddosöbber“ ja „Üks laul, kui waenlane 1853 meie male tulli sõddima,“ 1855 „Warrusse auk,“ 1862 „Wenneriki tuhhanda aastase mällestusse pühhaks 1862,“ 1863 „Se keige parrem pärrandus,“ 1864 „Jut ühhest norest malmeistrist ehk se söalahhingi platsi pealt leitud laps Kustaw.“ Kõik Umblia raamatud on H. Laakmanni juures Tartus wälja tulnud. Neid loeti suure isuga.

Jakob Jobso, Rõika wabriku koolmeister, andis aastal 1855 jutu-raamatukese wälja, mille päälkiri oli „Kuida Krahw Hindrik Eihkenwels Jummala tundmissele sai.“ Selles on jutustatud, kuda üks grahwi poeg oli rööwlitest ära warastatud ja sügawas maa all koopas üles kaswatatud. Kui ta siis kogemata koopast wälja sai, waatas ta imeks pannes loodust, maad, puid, muru ja taewast. Jutt leidis Eesti rahwa seas waimustatud wastuwõtmist ja trükiti mitu korda. Teised tema jutud on „Hohrosi lossi preili ja Ritter Mojaan“ ja „Helene Molnau“ mõlemad 1867 trükitud.

Tähele panemata ei wõi ka jätta mõnda raamatut, mille kirjutajate nimesidgi kindlasti teada ei ole, mis aga siisgi wäga palju loetud oliwad. Nimetame siin järgmised raamatud: „Jöggi merres, könne isseärranis nore rahwa kassuks, agga ka wannamate rahwa öppetuseks,“ „Kuldorg ehk kulla saatja külla“ ja „Ristiinnimesse teekond taewa linna pole“ 1842, Tall. Gresseli juures, „Luige Laus“ 1843 Pärnus Bormi juures, „Irlanda ehk puhta ello wõit“ 1844, mida juttu ka wäga palju kordasid pärast on trükitud, Tartus C. Schümanni juures trükitud; kolm jagu „Mõnned juttud noortele ja wannadele armsaks aeawiiteks“ säälsamas. „Wenne südda ja Wenne hing Suwwe Jaani mällestussed surest Prantsuse söast“ Pärnus Bormi juures juba 1841 trükitud ja 1844 teist korda. 1843 jutt „Peter Pung, kaewandaja poeg.“ — „Leiwa-korwikenne ehk öppetussed ja juttustamissed ma-rahwa kassuks“ 1847—1849 12 wihku Pärnus Bormi juures. Siis weel Schümanni juures 1852 „Karrometsa Ado könned“ I., „Hallika Mihkel“ ja „Rahhomäe Hans.“ „Sõrwema löoke ehk 30 mõnnusat laulo“ 1862 Tall. Gresseli juures.

Wäga tuntud kirjameheks tõusis ka B. Gildemann, kes õpetliku raamatu „Juttustamissed Jummala rigist Ma peäl“ juba 1845 Saksa keelest ümber pani ja Pärnus Bormi juures ilmutas; see oli esimene täielisem kirikulugu Eesti keeles. Maadeteaduses andis ta wälja ka Pärnus 1849 „Mailma made öppetus.“ Wäga palju loetud oli tema ümberpandud jutt „Kannatlikko Helena luggu, kes 22 aastat mitmes willetsusses olnud“, ja „Petlemma esimene jõulupühha,“ mõlemad 1850, ja „Rosa, ehk: Lapse armastus“ 1851 trükis ilmunud ja palju loetud, siis 1852 „Lillekesed ehk: Mitme-suggused ja mitmed laulud ma-rahwale elloparrandamisseks ja auusaks aeawiteks,“ kõik Pärnus Bormi juures trükitud ja palju loetud.

Üsna iseäraline mees Eesti kirjanduses oli õp. Karl Körber. Tema sündis aastal 1802 paastukuu 23. p., studeeris end. Tartus usuteadust ja oli 1836 kuni 1859 Wändras kirikuõpetajaks. Noorel põlwel oli ta kaugeid maid waatamas käinud. Nõnda käis ta jala Tartust kuni Rooma linna ja jälle tagasi — mitmest riigist ja maadest läbi, kuna ju tol ajal weel raudteesid ei olnudgi. Wändras kirikuõpetaja ametis oli ta iseäraline, ja praegu jutustatakse temast rahwa seas naljakaid lugusid, kuda ta kord kellegi mõisnikule, kes talle „Mosese keppi“ näidanud, „Aaroni suitsetamise panni“ wasta pannud, ja kuda ta ütelnud, et ta reisil üksnes selle pärast kuristikkudest ja haudadest üle pääsnud, et „Jumal mõtles Wändra koguduse pääle.“ Kirikuõpetajana hakkas Körber ka Eesti kirjameheks ja andis hulga kirjasid wälja. Aastast 1859 kuni oma surmani aastal 1883 jürikuu 22. päewal elas ta Tartus ja on ka siin wäga palju Eesti keeli raamatuid kirjutanud, millest paljud ilma tema nimeta ilmusiwad.

Körber algas oma kirjamehelist tegewust Wändras aastal 1848, mil tema sulest „Jesusse elloramat, luggejalaste walmistamiseks“ ja „Küllaleib“ Tartus H. Laakmanni juures trükiti. Juba enne teda oli aga juba tema õpilane, Wändra kihelkonnakooliõpetaja, pärastene kuulus kirjamees J. W. Jannsen oma „Sioni kandleid,“ „Jutlusi“ ja „Sõnumitoojaid“ hakanud wälja andma. Körber aga laskis nüüd edespidi agarasti raamatuid ilmuda, mis ta oli kirjutanud; nõnda ilmus temalt 1849 „Teine Küllaleib“ ja „Karjalaste luggemisse ramat“ Tartus Schünmanni lese juures trükitud. Aastal 1850 ilmus „Josepi elloramat“ ja „Kina-rahwa ramat“ säälsamas; 1851 „Pähkle-ramat“ Pärnus Bormi trükis, „Palweramat“ 1. ja 2. trükk Tartus Schünmanni lese trükis, siis „Lomisse ramat,“ ja „Pühhapäwa hingeramat“ ja „Waimolik tähtramat“ ka säälsamas, aastal 1853 „Perli-ramat ehk lühhikesed waimolikkud mötted, kel ellowäggi sees“ Tallinnas Gresseli trükis ja „Uus Abd-ramat“ Pärnus, aastal 1854 „Waimolik aastaramat“ C. Mattieseni trükk, 1855 kuulus „Liwapoisi ramat“ Pärnus Bormi trükis, jutustab tõlkes poisikese lugu, kes Londonis liiwa müüs, ja „Elia ramat,“ 1858 „Tui ramat“ ja „Salmi ramat“ Laakmanni juures, 1859 „Tekäia ramat“ Tallinnas Lindworsi pärijate ja „Kirjotusse lehhed,“ aastal 1860 Körberi kõige kuulsam ja tähtsam kiri „Mailma aia-ramat, kus sees on, mis mailma algmissest on sündinud“ Laakmanni trükis, laotas mailma ajaloo tundmist Eesti rahwa seas wälja, oli wäga loetud, kui ka naljaka ja imeliku apra keelega, 1861 ilmus „Laua-rahwa ramat,“ 1862 „Kaunid könned,“ „Küssimissed ja kostmissed,“ 1865 „Uus tekäia ramat,“ „Pissokenne laulo-ramat“ ja pärast weel wäga palju teisi raamatuid. Nagu Körber oma elus iseäraline oli, nii awaldab end ka ta kirjades tema loomu kuiw naljakas olek, mis aga tema kirjad üsna huwitawaks teeb.

Siin kohal peame weel mõnda kirjameest meelde tuletama, kes elu järele küll juba täiesti Eesti kirjanduse neljanda ajajärgu sisse tuleksiwad arwata, kuid kirjade järele kolmandasse arwata on. Need on järgmised:

J. Diesweld, omal ajal Tallinnas ettelugeja, kirjutas mitmed waimulikud raamatud, nõnda „Rutta ja peasta oma hinge!“ 1852, „Jöuluanne lastele“ 1853, „Prohweti Jona Jutlus ja Ninewe rahwa pattust pöörminne“ 1854, „Pühha Abbiello-Ramat“ ja „Lapsed on Jehowa pärrisossa“ ja teised kirjad, mida kõiki mitmel korral Tallinnas Lindworsi pärijate juures trükiti.

C. Kersten kirjutas paksu waimuliku raamatu „Taewa Man ello tee peäl“ trükitud Tartus 1854 Schünmanni lese ja C. Mattieseni juures 865 lehekülge.

H. L. Wilde kirjutas „Waenlane Tallinna all“ 1854. Tartus H. Laakmanni juures ja „Ennemuistse Kannamärra Reinu pattutundmisse ahhastus“ 1860, „Noorte meeste kosjajutt“ 1863, „Uhkus, ahnus ja kaddedus“ ja „Meie armsast Eestimaast“ Tall. Lindworsi pär. jr. 1865.

H. Lokkot andis wälja „Uus maarahwa söbber ehk lillekorwikenne“ 1854 H. Laakmanni juures.

Martin Körber, sündinud Wõnnu kirikumõisas 7. juulil 1817, surnud Kuresaares 7. apr. 1893, Anseküla kirikuõpetaja 1846—1875, kirjutas mitmed raamatud, millest üksnes nimetame „Hommiko ning öhto palwed“ 1855 Pärnus, „Kolm lilli waimolikko rohhoaedast“ ja „Palwed pühhade ajal“ H. Laakmanni jr. 1856, „Armo-laud“ 1857, „Igga päwa palwe-ramat“ ja „Joulu-laps Jesus“ 1858, „Joulu-and lastele“ ja „Lapse palwe“ 1859, mitmed jutlused 1861, „Laste Sioni kannel“ ja teised — kõik Tallinnas Gresseli juures. Pääle selle andis Körber wälja nootidega „Laulud Sörwemaalt“ 2 jagu. Laulud oliwad komponeerimise poolest puudulised, kuid meeldisiwad siisgi rahwale. Siis weel „Sarema laulik“ 1864 Kurresares Assafrey jr.

Ants Naber kirjutas raamatukese „Maggus jut“ 1855.

W. Thomson andis wälja „Ristiinimesse ello-ramat“ 1856, „Öppetus Mele parrandamisseks“ 1857, mida mõlemad Tallinnas Lindwors’i juures mitu korda trükiti. „Jesus Pattuste Önnisteggia“ 1859 Tall. Gresseli juures; „Leitud poeg“ 1861 säälsamas trükitud.

F. Wilberg, enne Põltsamaa ja pärast Kolga-Jaani köster, kirjutas mitmed raamatud nagu „Wanna Buhgmann“ 1856, I. „Waene sant Jakob II. Joulo öese“ 1857, „Linno sulled ehk pois Rene“ 1858, „August Wuns, weike trummimees“ 1860, „Öppetaja abbi Inglandi-maal“ 1862. Kõik need raamatud ilmusiwad H. Laakmanni juures Tartus. Neid loeti suure isuga. Wilberg leidis 1870 aasta ümber meelenõtruse tujul haleda surma enese käe läbi.

A. Jakobson, Torma köster ja mängukoori asutaja, pärastese kuulsa kirjamehe isa, kirjutas kirjakesed „Torma mängokoor“ 1856 C. Mattieseni juures Tartus tr., siis weel „Tallorahwa süddamerömust. Monni armastuse sanna mängo ja laulo sõbradele“ 1857 H. Laakmanni juures ja „Josep Haideni ellokäik“ 1862 E. J. Karowi juures. Wiimne kiri leidis rahwa seas palju lugejaid.

M. Jürgens, kes Pärnus elas ja oma nime on Eesti raamatute kogumise läbi kuulsaks teinud, kirjutas esiti oma raamatukogu nimekirja ja laskis Pärnus Bormi juures 1857 trükkida, andis 1860 wälja luulete kogukese „Eesti laulo-söbber“ Tallinnas Gresseli juures trükitud. Siis „Laulo-söbra öhtokönned“ 1864, ja „Sioni meetilgad“ paks waimulik raamat. Pääle selle andis ta weel mitmed laulukogukesed wälja, mis aga ilma nimeta oliwad. See mees on Eesti kirjandust wäga soojalt armastanud.

Kristop Sion, raamatukaupleja, kirjutas omal ajal mitmed waimulikud kirjakesed, nõnda „Meletulletamisse ramat Paradisi aiast“ jne. 1860 Tallinnas Gresseli juures. „Üks auus Sanna waeste innimestele“ 1861 Tall. Diesweldi jr.

G. Ellerberg kirjutas raamatukesed „Wanna Juttomees“ 1862, „Sioni Usso-Lamp“ 1864, „Ma-rahwa Wanna Juttomees. Teine Jaggo“ 1865, kõik kolm H. Laakmanni juures trükitud.

Karl Rosenbach kirjutas „Julius ja Maria ehk lapselikko armastuse wäggi ja au,“ „Kes nuttes külwawad, sawad auuga leikama,“ „Ludwig ärrakaddunud poeg“ 1860, „Krahw Wlorentin Praunstein ehk Mustlasse Prido“ ja „Wilhelm Kind“ 1863 kõik Laakmanni trükk.

F. W. Eichhorn kirjutas „Laul kiriko-kellast“ 1860. Pärast on Eichhorn palju kirjutanud. Ta oli 1878—1895 ajalehe „Tallinna Sõbra“ toimetaja ja suri 1896.

Fr. Brandt, wäga wiljakas kirjamees, kes hulga waimulikka ja ilmalikka raamatuid on kirjutanud, algas 1861 kirjutama. Temast räägime pärast.

W. F. Duglas kirjutas „Jaan Harmsen se waene laps“ 1861 Tall. Diesweldi juures trükitud.

Woldemar Hansen, endine Paistu kirikuõpetaja, kirjutas raamatud „Missioni-töö Tamuli rahwa seas“ Tartus Karowi jr. trk. 1861, „Ristiusso õppetus“ 1862 Laakmanni trükk ja „Koliteadus.“

Pääle nende nimetatud kirjade on weel palju teisi wälja tulnud, kuid meil ei ole siin ruumi kõikidest rääkida. Ka ilmus wäga palju raamatuid ilma kirjutaja nimeta. Kõige tähtsamad nendest oliwad küll „Koliramat“ seitse jagu, millest 1. jagu 1852, 2. ja 3. j. 1853, 4.—7. pärast wälja tuliwad. Raamatud andsiwad õpetust tähtsatest teaduse osadest ja oliwad enamasti kirikuõpetajatest kirjutatud. — Pääle selle tuliwad juba aastasaja algusest ühte puhku kalendrid wälja. Laakmann, Lindwors, Gressel, Mattiesen ja teised on neid palju trükkinud ja nad oliwad õpetliku ja jutustawa sisuga.

Eesti kirjanduse neljas ehk kõige uuem ajajärk.

Sissejuhataw märkus.
Umbes aastaga 1855 algab Eesti kirjanduses uus ajajärk, mis meid praegusesse aega juhatab. Iseäranis neli kirjameest oliwad need, kes seda kõige uuemat järku ette walmistasiwad. Need neli oliwad kirjanikud Fählmann, Schüdlöffel, Neus ja keeleuurija Ahrens. Need juurdusiwad oma kirjanduslise edenemisega küll weel wanas kirjutamise- ja kirja-wiisis, kuid ei olnud mõju poolest weel wägewad ja wõimsad küllalt kirjandusele täit hoogu andma, kui nad ka uue aja õhku ja waimu aimasiwad ning ka muist ära tundsiwad, sest kirjanduse tähtjam osa käis weel wanades harjunud roobastes. Palju waimulikku ja wähe ilmalikku kirjandust ilmus trükikodadest, kus Eesti raamatuid wälja talitati. Kreutzwald ja Jannsen juurduwad ka wanal keele ja kirja põhjal, kuid nemad astusiwad wanast julgesti uude järku, ja suurem osa nende pärastesi kirjasid on juba täiesti uuel ajal ja selle nõudmiste järele ilmunud, kui nad ka osalt kolmanda järgu kirjameestega ühel ajal elasiwad.

Tähele panna on ka nimelt see wahe kolmanda ja neljanda ajajärgu wahel: Kolmandal oli hulk Eesti kirjamehi, wõib olla suurem osa, sakslased, kuna wähem osa sündinud eestlased oliwad, kui ka eestlaste töö oma mõju poolest hoopis tähtsam oli; aga neljandal kõige uuemal ajajärgul jääwad wõõrad koguni wäheseks ja kaowad pea sootumaks ära, ja üksi eestlased jääwad weel kirjanduse põllule, kus nad Eesti rahwale raamatute läbi õpetust ja lõbu pakuwad. Kõige uuem järk on Eesti kirjanduse suurenemise, laienemise, rohkenemise ja jõudsa sammumise aeg. Eesti kirjandus tõuseb siin palju kõrgemale, leiab ka kaugemal tähelepanemist ja lugupidamist. Siin ja sääl wõõraste maade rahwateadlistes kirjades leiame juba seda tunnistust, et Eesti rahwas, kui ka wäike ja wähe-arwuline, siisgi Europa haritud ning haridus-rahwaste sekka tuleb arwata. Mida enam aeg edeneb, seda selgemini on seda tunnistust muude rahwaste iseäranis ka sakslaste kirjadest lugeda.

Eesti ajakirjandus, see on ajalehed, mis pea kõik selle kõige uuema ajajärgu sünnitus on, paisub ikka tähtjamaks ja suuremaks ja saab sedasama wõimu Eesti rahwa kohta, mis muude haritud rahwaste ajakirjandus on nende kohta saanud. Igal tähtsamal juhtumisel on ajalehtedel sõnakene ligi ütelda. Eesti rahwa käekäik leiab suurt osa nendes oma peeglikuju ja muist ka koguni rada ja teed. Ka üleüldised majanduslised olud leiawad ajalehtedes läbikõnelemist nagu tuulamist ja sõelumist. Esiti awaldab end see kõik nädalilehtedes, kuid pärast hakkab üks leht „Postimees“ ka igal päewal wälja tulema ja tõstab sellega Eesti ajakirjanduse muude haridus-rahwaste omaga kõrwu.

Raamatulise kirjanduse pääle waadates tuleb tunnistada, et see kõige uuemal ajajärgul rohkem on edenenud ja paisunud kui kõigel kolmel esimesel järgul kokku. See tuleb nii hästi üksikute raamatute arwu kui ka tuuma poolest. Armastus Eesti rahwa, keele ja kirjanduse wastu ajab üsna sagedasti kirjamehi sulge kätte wõtma ja kasulisi kirjasid ilmutama. Kuna enne pea kõik kõrgemale hariduse järjele jõudnud eestlased oma sugu salgawad, on nüüd ühes osas juba see tundmus elawaks tõusnud, et see inetu ja häbi-asi on end sugurahwast lahti lüüa. Kui ka Eesti õpetlaste suurem osa weel wõõrast Baali kummardab, on ometi üks jagu olemas, kes ka oma rahwa liikmeks end tunnistab ja ka oma rahwa kasuks tööd teeb.

Dr. Friedrich Reinhold Kreutzwald.
Tähtjas Eesti waimukangelane ja kirjamees on Dr. Friedrich Reinhold Kreutzwald ehk oma päris Eesti nimega Widri Rein Ristmets, nagu ta end mitmel kohal, ka ühes kirjas, on nimetanud. Tema on küll oma tööde pärast wäärt, et pikemini temast räägime.

Kreutzwald sündis jõulukuu 14. päewal 1803 Jõepere mõisa all Wirumaal. Nimi Kreutzwald ei ole muud midagi, kui Eesti keeli Ristmets Saksa keelde ümber pandud. Aga Ristmets oli selle talu nimi, kus Kreutzwaldi esiwanemad ammust ajast saadik oliwad elanud — juba mitu sada aastat. Kreutzwaldi isa oli juba endisel aastasajal pärispõlwest wabaks lastud, nõnda sündis Kreutzwald wabas põlwes, kuna weel muidu pärispõlw Eesti rahwast surus. Alles Kreutzwaldi õrnas lapsepõlwes läksiwad tema wanemad Kaarlimõisa elama. Kaarlimõisas kosus meie Kreutzwald meelemärkajaks, kaswas koguni Eesti rahwa seas üles ja ei rääkinud muud keelt kui puhast Eesti keelt, mis tema emakeel oli.

Iseäralise waimustusega kuulas wäike Kreutzwald muinasjuttusid ja walmisid, mis rahwa seas jutustati. Noored waimutüdrukud ja muud neiud ajasiwad ajawiiteks, nii hästi töö juures kui ka õhtuti sagedasti, ennemuistest juttu, ja poisike kuulas seda suure himuga ning oli ühte puhku mõisa peretoas külaliseks, kus pikkadel talweõhtutel jutt otsa ei saanud. Küll keegi ei oleks wõinud arwata, et poisikesest kord kõige suurem Eesti muinasjuttude westja pidi tõusma. Ka Kalewipoja laulusidgi on tema juba siin kuulnud. Wana mõisateener Jankowits on, nagu Kreutzwald pärast ise tunnistas, temale juba siin mitmed Kalewipoja laulud ette laulnud, mis Kreutzwald päha õppis. Kalewipoja nägu ja tegumood liikus juba siin wäikese poisi waimu silma ees. Ka käis Kreutzwald neid kohtasid waatamas, milles muistse jutu järel Kalewipoeg elanud ja liikunud ja mis säält kaugel ei olnud. Nõnda sattus wäike Kreutzwald wara nagu kogemata sellele põllule, millel ta pidi pärast nii tähtsaks minema.

Kui Kreutzwald 12 aastat wana oli, sai ta Rakwere kihelkonna-kooli õppijaks. Kihelkonnakooliõpetaja oli sääl köster Gööck. Kahe aasta pärast läks ta säält kreiskooli, aga ei saanud wanemate waesuse pärast seda läbi teha, waid läks 1½ aasta pärast Tallinnasse kaupmehe juurde õpipoisiks. Kuid ta tundis pea ära, et ta kaupmeheks ei sündinud, ja läks aasta pärast wanemate juurde tagasi, kes nüüd Hageri kihelkonnas Ohulepas elasiwad. Siin kuulas jälle nüüd nooreks meheks paisunud Kreutzwald rahwa suust muinasjuttusid ja kirjutas mitmed ülesgi. See oli Kreutzwaldi esimene kirjameheline katse, millest ta ise pärast hääl meelel kõneleb. (Tähtsad mehed I, lhk. 65 ja 66.)

Noor Kreutzwald sai kogemata Wennaste seltsi wanema Genge-ga tutwaks. See andis talle nõuu kooliõpetajaks hakata. Kahe teise noore Eesti mehega läks Kreutzwald Tallinnasse end kooliõpetajaks walmistama. Saksa keele oli ta kreiskoolis suhu õppinud. Uuesti astus ta Tallinnas esiti kreiskooli ja tegi selle läbi. Pärast walmistas ta end eratundides ette ja tegi aastal 1823 elementarkooliõpetaja eksami Tallinnas ära. Ta pandi ka kohe kooliõpetajaks ametisse. Siin aga hakkas Kreutzwald wahetundides Ladina ja Greeka keelt õppima. Talle tuli suur himu ülikooli minna, sest et ta end kooliõpetajaks küllalt kõlbuliku ei tundnud. See himu tõusis weel, kui Kreutzwaldile üteldi, et kooliõpetajate seminar, kelle õpetajaks ta end oli walmistanud, raha puuduse pärast pidi asutamata jääma. Kreutzwald wõttis Peterburisse kodukoolitaja koha. Siin oli tal waheajal aega end ülikooli eksami tarwis ette walmistada. Juba 1½ aasta pärast tegi ta selle eksami ära ja astus päälinna Medizini-akademiasse õpilaseks. Aga juba ühe kuu pärast astus ta säält wälja ja reisis Tartu, kus ta aastal 1826 end arstiks-õppijate studentide sekka laskis ülikooli wasta wõtta. Et tal wanemate poolt abi ei olnud, siis oli ta elu Tartus õppides raske. Ta pidi tundide andmisega ja muul wiisil end üles pidama. Sellegi pärast sai ta edasi ja wõis aastal 1833 arsti-eksami doktori-auunimega ära teha ning oli ülikooli sellega läbi teinud.

Tartus sai Kreutzwald wäga sõbraks Eesti keele lektor Jürgenson’iga, keda ta juba Tallinnas oli tundma õppinud. See tegi teda Eesti keele uurimisega weel soemini sõbraks, kui ta juba oli. Pärast Jürgensoni oli Dr. Kreutzwald niisama soe sõber Dr. Fählmann’iga, kes ühes temaga arst, aga ka Eesti keele lektor ülikoolis, oli. Fählmann oli hoolega materjali kogunud Kalewipoja-laulu wälja anda.

Aastal 1833, kui Kreutzwald arstiteaduse tohtriks oli saanud, sai ta koha Wõru linnas, kus kreisi- ja linnatohtriks oli. Selles ametis on ta täitsa 44 aastat tegew olnud ja haigeid ja hädalisi awitanud oma arstinõuuga. Siin selles ametis kirjutas Kreutzwald ka oma kõige tähtsamad kirjatööd, mis tema nime üle maailma on kuulsaks teinud ja weel praegn teewad. Jürgenson’i-, Fählmann’i- ja teistega jäi Kreutzwald sõbraks ja wahetas nendega elawalt kirjasid. Kui aastal 1838 Tartus Õpetatud Eesti selts põhjendati, oli Kreutzwald ka üks põhjendaja. Selts wõttis nõuuks ka Eesti kirjawara, see on rahwa kirjandust, raamatute wäljaandmise läbi edendada. Häid Saksa keeli raamatuid wõeti nõuuks Eesti keelde ümber panna. Kõige esiti taheti joomise wasta wõidelda. Raamatute kirjutajate sekka loeti muidugi Kreutzwaldi esimeseks, kes ta ju ise eestlane oli ja Eesti keelt hästi oskas. Tema pani siis ka ühe raamatu Eesti keelde ümber, see oli Zschokke kiri joomise wastu. Kreutzwald pani raamatule päälkirjaks „Wiina katk.“ Raamat trükiti esimest korda 1840, aga on weel praegu saada, kui keegi teda osta soowib. Ta ei peaks kellelegi tundmata ega lugemata olema.

Kreutzwald oli esimese sammu kirjanduse põllul astunud. See ei pidanud wiimaseks jääma. Ta kirjutas Eesti keele ja kirjade üle nii hästi Eesti kui Saksa keeles. Iseäranis rohkesti kirjasid ilmus tema sulest ajakirjas „Inland.“ Ka wõitles siin Kreutzwald juba nende wasta, kes wõõriti Eesti püüdmistest arwasiwad.