Eesti kirjanduse ajalugu - 17

Mis aga Luce kõige suurema õigusega Eesti kirjameheks tõstab, see on tema kiri, mis aastal 1807 Miitawis Steffenhageni trükikojas ilmus ja päälkirjaks kandis „Sarema Jutto raamat“ (Saaremaa jutu-raamat), 192 lehekülge, millest teine jagu Pärnus Markwardti trükikojas aastal 1812 trükiti, 227 lehekülge. Mõlemad raamatud on oma üle 400 leheküljese sisuga tõesti tähtsad kirjad. Nemad on aidanud Eesti terwet rahwast harida, kui nad ka päälkirja kandsiwad, mis aina Saaremaa kohta käib. Rahwas on neid suure isuga lugenud, mis juba sellestgi näha, et neid on mitut korda uuesti trükitud. Et Luce ise ka rohkem terwe rahwa kui üksi Saaremaa pääle mõtles raamatuid awaldades, näeme ka Saksa keeli päälkirjast „Erzählungen zur moralischen und oeconomischen Bildung der Ehsten“ (Jutud eestlaste kombeliseks ja majandliseks hariduseks), mis päälkiri, nagu tol ajal pruugiks, otsegu sakslastele soowiks ja mõistmiseks pidi olema.

„Saaremaa juturaamat“ on seda küll wäärt, et tema sisust mõne sõna kõneleme ja ta tuuma tähele paneme. Nagu juba päälkiri näitab, on mõlemas kirjas jutud. Neil juttudel oli kõrgem siht ja eesmärk, kui üksi aega wiita ja lõbu teha: nad pidiwad rahwast ka „kombeliselt ja majandliselt“ harima. Nad on seda ka teinud. Raamatu kirjutajale peame seda iseäraliseks kiituseks arwama, et ta Eesti rahwa elu terawasti oli tähele pannud ja oma juttusid nõnda westis, et see tema aja eestlastele hästi hõlbus mõista oli, mille läbi haridus ja õpetus paremini rahwa luusse ja lihasse mõjus ja, mis weel tähele panna, rahwa elu kuju nendes leida oli. Selle pärast on ka isikud raamatu juttudes enamasti meie rahwa liikmed, kui ka muidu suur osa juttusid wissisti Saksa keelest on wõetud ja Eesti keelde ümber tehtud. Juttudes tulewad ette peremehed, perenaesed, sulased, ümmardajad, poisid, tüdrukud, wabadikud, kutsarid, toapoisid ja sarnased inimesed, nagu neid Eesti rahwa elus 18. ja 19. aastasaja weerul oli. Need on juttudes tegewad ja kõnelewad. Muidugi teada on peremehed ja perenaesed ning poisid ja tüdrukud kõige tähtsamad, ja nende olu ja elu kirjeldab Luce kõige rohkem — teda parandada tahtes. Ta näitab, näituseks, kuda joodiku ning karske kaine mehe käsi peremehena käib, niisamati, kuda pillawa ja kokkuhoidliku perenaese talus lugu on. Selle läbi tahab ta rahwast pahast eemale hoida ja teda hää poole wiia.

Keel Luce raamatutes on rahwaline, kui ka tema wäljamaa mehena seda täiesti ei suutnud omaks teha. Tema tegi, mis wõis, ta pani rahwa suud nii palju tähele, kui seda temale wõimalik oli. Imeks ei ole siisgi panna, kui ta kõiki peensusi ei osanud; nõnda ei saanud ta hästi sihitusega eituse järele küllalt toime, et tarwitanud osastawat käänet iga kord õieti, ei tulnud ajasõna eitawa kõnewiisiga korda, tarwitas Saksa keele kõnekäändusid jne. Kuid ka teistel tema aja Eesti kirjameestel, nagu Arweliusel, Willmannil, Lükkel ja muudel ei olnud wõimalik endid neist wigadest wabastada, selle pärast ei ole see Lucele süüks, aga tema püüd rahwa elu mööda kirjutada on tõesti korda läinud, ja Eesti rahwal on asja teda tänuga mälestada.

Tema kirjadest paneme siin mõned kohad proowiks üles, et lugejad ise tema mõtete üle otsust wõiwad anda. Ta kirjutas kord:

„Wäga paha meelega olen mina juba universiteetide pääl tähele pannud, et, ehk küll enamasti kõik wõõra maa mehed, iseäranis ungarlased, wenelased, prantslased, Lätimaa mehed ja palju muid eneste keskel oma maa-keelt rääkisiwad, Eesti-maa mehed ialgi eneste seas Eesti keelt ei rääkinud. Mina küsisin mõni kord, mikspärast see nõnda on ja see keel minu arwates nagu meelega rääkimata jääb. Mulle kosteti pilgates: See olla ju üksnes talupoegade keel! — Aga kas teiste rahwaste keeled ei ole ka talupoegade keeled olnud? Miks armastasiwad ja rääkisiwad need oma maa keeli ja mehed, kes Eesti-maalt pärit, mitte? Wiimast otsust selle küsimise üle tahan niisama wähe anda, kui praegu räägitud sõnade läbi ütelda, et kõik Eesti-maa mehed nõnda mõtleksiwad, nagu need studendid, kes sel ajal studeerisiwad. Wõib ehk keegi arwata, et keel iseenesest puuduline on, olgu tuuma wõi kõla poolest. Aga asi ei ole tõesti nõnda.

„Et Eesti keelt tuuma poolest ei tunta, tuleb muist sest, et teda liig halwaks peetakse. Need, kes seda keelt täiesti ei mõista, ütlewad: „On palju asju ülemas teadmises ja waimu wäljal, mis Eesti keeles ei wõi wälja ütelda.“ Tõsi, sest mis kõrgemalt koolitamata eestlasel tarwis ei olnud oma lihtlabases elus, sellele ei wõinud tema keeles ka nime sündida. Aga kas nõnda ei olnud kõigi keeltega lugu? Iga keelt on selle poolest harides täiendatud, ja ka eestlane saab iseennast aitama. Kui teda ennast wõiks mõtlejaks teha, siis wõiks ta tõesti ära rääkida ja kindlasti ütelda, mis ta mõtleb. Ma tuletan ikka suure rõõmuga ühte kõnet meelde, mis ühes kõrtsis üks õllest ja wiinast rõõmsasse tujusse juhtunud talupoeg teistele pidas ja mis täis ilusaid mõistu- ja wanusõnu oli, nagu pärlinöör. Neid sõnu ei oleks keegi wana Greeka tark häbenenud oma kõnes pruukida. See oli ka Eesti keel, ja ma mõistsin, mis ta tähendas, aga oleksin mina nõnda pidanud järele rääkima, siis oleksin kimbus olnud. Kuulatagu üksnes, ilma tähele pandud olemata, kui eestlased üts teist nalja tehes pilkawad, kui nad terawaid sõnu teine teisele annawad, kas neil sõnadest ja käändudest puudust on oma mõtteid kaunisti, täiesti ja õigel kohal ära ütelda.

„Et siisgi Saksa wõi mõnes muus keeles sõnu järele jääb, mis Eesti keeles ei ole ega saada ei wõi, seda ei wõi meie Eesti keelele sugugi süüks arwata, sest lugu on igas keeles nõnda. Meie oleme Saksa keelde palju sõnu wõõrastest keeltest wõtnud, sest et meil niisuguseid sõnu enestel ei olnud. Ka Eesti keelel on palju sõnu, mida kõigis oma käändudes ja tähendustes mitte ühe ainsa Saksa keeli sõnaga ära seletada ei wõi. See wiga ei ole siis mitte weaks arwata, sest, mis Eesti keel nüüd ei ole, seks wõib ta pärast saada. Ta on niisama kõlblik, nagu iga teine keel, oma enese wanadest sõnajuurtest uusi sõnu luua ja ühe ehk teise iseäralise ütlemise-wiisi tarwis pruukida, sest et tal sõnarikkust mitte ei puudu ja keele põhja järele sõnu küll wõib luua.

„Aga kui siisgi Eesti keelest weel wõiks ütelda, et paljudel Saksa keeli sõnadel temas mitte kohaseid ei ole, siis on ta jälle mitme teise asja poolest teistest keeltest mööda, mis teda meie silmas peaks tõstma — nõnda, et meie teda edendada ja tema puudusi parandada püüame ja teda täiemaks teeme, mis ometi waewa wäärt töö oleks. Tema seestpidine ehitus on nii liht ja kerge õppida, üksnes mõne ainsa põhjusseaduse pääle rajatud; tema ajasõnad muudawad endid peaaegu kõik ühe ainsa moodi järele. Missugusest teisest keelest wõib seda ütelda? Ta on nii kerge ja soraw õppida, et mina sagedasti tähele olen pannud, et õpetajad, kes ka wõõra maa mehed on, warsti selles keeles wõisiwad pääst kõnet pidada, mis nad palju kauema aja ja õppimise järele Saksa keeles mitte ei oleks julgenud teha.[1] Kas see wõiks sündida, kui tõesti nii ränk ehk koguni wõimata oleks oma mõtteid ses keeles awaldada? Ja kui kaugele jõuaksiwad Eesti keeli rääkijad weel, kui nad wähegi hoolega grammatika järele Eesti keelt õpiksiwad ja uuriksiwad ja mitte nii ruttu ära ei tüdineks teda tundma õppimast, kui nad juba, mingu kuda läheb, natuke oma tarwis Eesti keelt mõistawad.

„Et Eesti keele täis-kõla ja moondus kõnelejale wäga tulus ja et tal loomulik mõnu on, ka waimustatud ja tuliseid kõnesid temas pidada, ilma et selle pärast tema armas ja südamelik olemine wäheneks, ei wõi küll keegi jutluse-tegija salata, kes kõike tähele paneb, mis tema kõnele, südant liigutada ja kasu saata, tarwis läheb.

„Niisama wõib Eesti keelt wäga hästi laulu-tegemiseks tarwitada. Naesterahwad, kes ehk weel ialgi ühte Saksa keeli laulusalmi ei olnud teinud, on sagedasti Saksa salmikud Eesti keelde, sessamas mõõdus ja päälegi riimitud, ümber pannud. Iga laul meie laulu-raamatus on sellesama wiisi järele, mis tal Saksa keeles oli, ümber pandud, pea igas salmis seisab see sama mõte, mis tal endisel näol oli, ja mõni laul on ümber pandud ilusamaksgi saanud. Mihuke keel wõib ses temast mööda minna? Ja ometi kaevatakse, tema olla waene, ei olla wõimalik temas kõike ära ütelda! Eestlane salmib pääst; muidugi ei ole need suured kunsttööd, aga see näitab ometi, kui wäga see keel salmimiseks sündlik on.

„Siis läheb Eesti keel minu arwates oma ilusa kõla poolest kõigist keeltest ette, mis mina tunnen. Seda üteldes ei toeta ma ennast mitte selle jutu pääle, kus keegi Eesti keele ilusama ütleb leidwat kui Hispania keele, sest et Eesti keeli sõna „Mine tasa üle silla“ tasemini ja mõnusamini peab kõlama, kui Hispania keeli, waid ma olen palju keeli kuulnud, ja selle pärast ütlen ma nõnda. Saksamaal reisides ütlesin ma mitmes kohas oma seltsimeestele pikkamisi Eesti keeli Issa-meie ette, et nad seda paremini wõiksiwad selle keele iseäralist olemist ära kuulda, ja iga kord oliwad kõik kuuljad täis rõõmsat imekspanemist, et see keel nii armsasti kõlas, paniwad teda ammugi üle Hispania ja Italia keele ja palusiwad enamasti mind weel kord neile ette ütelda, et nad teist korda selle keele kõla wõiksiwad kuulda. Miks ei peaks ka üks keel armsasti kõlama, kus sees nii palju kõwasid hääleta tähti ei ole, kus wäga harwa kaks hääleta tähte teine teise kõrwal seisawad ühes silbis ja kus a kõige sagedamini sõnades leida on juba ajasõna otsuste „ma“ ja „da“ läbi.

„Sellesama pärast on ka Eesti keel iseäranis sündlik muusika (ehk laulu) tarwis, ka selle muusika tarwis, mis kunsti põllul wäga, mõni kord juba liig kaugele, on läinud. Kui tahetaks Italia muusikale uusi sõnu alla panna, siis ei oleks keegi keel seks kõlblisem kui Eesti keel, sest ta saaks muusika põhjusmõtte ja olemise täiesti kuulda andma, ehk ka sagedasti koguni ilusamaks tegema. See maksaks tõesti waewa, et üks tubli komponist kord Eesti keelt katsuks tarwitada, et ta ära näeks, kui wäga see keel laulu tarwis passib.“

Et Luce juttusid sisu kõne jooksu poolest näidata, paneme siin ühe jutu „Saaremaa juturaamatust“ sõna sõnalt, kui ka nüüdses kirjawiisis lugejale ette.

„Musta kepi mees. (Nõnda nimetati wanal ajal soldatid). Üks wana teeninud soldat, nimega Peeter Martinow, pandi ühe talupoja juurde korteri. Ta tegi oma peremehega warsti kauba, et ta oma jahud, tangud ja mis ta muidu kuningalt pidi saama, peremehele tahtis anda ja temale tööd nii palju teha, kui ta pidi jõudma. Kõige selle eest pidi peremees teda laskma oma laual süüa ja tema eest hoolt kandma ning teda talitama, kui ta pidi haigeks jääma. See leping oli wäga talupoja meele pärast. Tema nägi, et Peeter wäga hää ja mõistlik mees oli: tegi tööd nii palju, kui ta oma wigase jala poolest wõis — sagedasti ka siis, kui seda talle mitte ei olnud üteldud. Sest ei olnud weel talle küll, waid ta kihutas ka teisi tööd tegema ja ütles tihti: „Tehke midagi hääd, et te mingit kurja ei tee!“

„Iseäranis kandis ta selle eest hoolt, et lastel ikka midagi tegemist oli mitmesuguste asjadega, mis teha wõisiwad. Ta õpetas neid korwisid punuma, mattisid niine-koorest, pää harjasid, mängitähtesid kondist ja püssirohu- ning ninatubaka-sarwi tegema. Siis jutustas ta nendele midagi sõjast ja wõõralt maalt, wõi õpetas neid mängusid mängima ja mängis ise ka nendega, wõi ta laulis nendele laulu, mis nad siis aega mööda ka laulma õppisiwad. Laulma õpetas ta neid selle pärast, et nad kord oma töö kallal, põllul wõi heinamaal wõtaksiwad laulda ja oma rasket tööd lõbusa meele läbi kergitada; sest ta ütles: „Kui inimene lõbus on, siis läheb kõik töö-tegemine paremini korda, ja mingisugune töö ei lähe siis raskeks.“

„Seejuures andis ta lastele kõiksuguseid häid õpetusi ja waatas selle pääle, et nad ka seda mööda elasiwad. Iseäranis manitses ta lapsi ikka tõtt rääkida ja ei sallinud seda koguni mitte, kui nad waletasiwad, sest ta ütles „Kui laps waletab, siis on ta juba midagi kurja teinud, ehk ta tahab kurja teha ja tunnistab seega, et ta kõiksugust kurjust ja paha küll pea õpib, sest ta mõistab juba waletada.“ Kõige rohkem waatas ta kangesti selle pääle, et lapsed ei warastanud. Juba kõige wähemat pettust nimetas ta warguseks ja manitses lapsi õige hoolega, et nad seda ial ei pidanud tegema.

„Lapsed armastasiwad wana Peetert kõigest südamest, wõisiwad häämeelega kõik teha, mis ta neid käskis ja saiwad seepärast õige häädeks lasteks, kes wanematele palju rõõmu saatsiwad, ja terwe küla rahwas pidas nendest lugu. Nii hästi noor kui wana rahwasgi peres sai paremaks kui enne, kui Peeter tuli. Tema õpetusi, mis ta lastele andis, wõtsiwad ka wanad kuulda ja neid mööda teha, ja õpetuste märk äratas lõbusat meelt, Jumala kartust ja nobedat töö-tegemist, miks see pere peagi rikkaks sai.

„Aga Peeter oli sagedasti haige, ja tal oli suur walu. Peremees oli tänulik tema wastu ja tahtis häämeelega ikka temaga koos elada. Kahe oma kõige parema hobusega sõitis ta linna ja wõttis sadula enesega. Ta palus seda kuninga arsti, kes sellesama regimendi juures oli, et see wõtaks tema juurde tulla wana Peetert aitama. Ta tahtis oma mõlemad hobused arsti tõlla ette panna, wõi kui arst lustiks ratsa tulla, wõiks ta ühe tema kahest hobusest walida. Aga arst ei tulnud mitte ja ütles: — — — ei ma taha teile ütelda, mis see kõwa südamega mees kostis. Sest on küll, et ta tahtis, et wana haige Peeter pidi linna laatsaretti wiidama. Et nüüd peremees seda waesele haigele Peetrile mitte hää ei arwanud olewat, siis läks ta teise arsti juurde, kes tema palwet kuulis ja häämeelega linnast wälja tuli. Kui nüüd see arst haiget oli waadanud ja talt küsinud kõik, mis talle tarwis läks, kirjutas ta sedeli pääle, mis haige pidi sisse wõtma ja sõitis kiriku-isanda juurde. Teel sõites küsis peremees: „Missugune haigus küll Peetril peaks olema?“ Arst kostis: „Temal on wiga neerudes, mis küll kergesti parandada ei saa. Küll see haigus weel sagedasti ta kallale tuleb, ning sina saad selle pärast palju raha kulutada. Kas see mees küll seda wäärt peaks olema, ei tea ma mitte, sest mulle näib, kui oleks ta palju ihu-nuhtlust saanud.“

Peremees wastas: „Auus herra, teie ei tea mitte, kui wäga hää see mees on, ja kui palju asja mul on teda tänada. Ma tahan häämeelega kõik kulutada, kui aga tema elupäewad saaksiwad jatkatud.“ Seda tegi ta ka. Peeter sai paremaks; aga seesama haigus tuli talle sagedasti jälle, ja wiimaks tundis ta oma surma ligi tulema. Lapsed nutsiwad ja nimetasiwad teda ikka: „Meie wana hää Peeter!“ — „Oh,“ ütles ta siis kord, „armsad lapsed! Ma ’pole mitte ikka nii hää olnud, kui nüüd mu wiimaste elu-aastate ajal, ja kes teab, ehk on see ka teile kasuks, kui ma teile teada annan, missugune kurjategija mina olen olnud, et teie siis endid niisuguste kurjategude eest hoolega hoiaksite. — Mu wanematel oli küll sest palju süüdi: Kui nemad mulle oleksiwad hääd õpetuse märki andnud eneste waga elamisega ja mind juhatanud hääd teha, siis ei oleks mina mitte nii kurjaks läinud; aga nendest ei kuulnud ega näinud ma midagi hääd ja mõtlesin siis, et ma hää küll olen, kui aga nõnda nagu nemad elaksin. Mu wanemad ütlesiwad minule, et mind armastawad. Tõsi küll, kui see on armastus, et nad mulle hirmu ei ole andnud. Oh oleksiwad nad mind mu wallatuse pärast karistanud, siis oleks minust parem inimene saanud, ja ma tänaksin neid nüüdgi nende armastuse eest; sest see on õige wanemate armastus, kui nad oma lastele, kes üleantud ja sõnakuulmata on, hirmu annawad selle nõuuga, et lapsed hääks ja selle läbi õndsaks saawad; aga kes oma lastele kõik järele annab, see teeb neid pahaks ja otse seeläbi õnnetuks. Mis mind weel kurjemaks tegi, oli see, et mu wanemad päälegi naersiwad, kui mina kelmistükkisid, kurje ning tigedaid tegusid tegin. Ja mis kõige pahem oli, ma hakkasin juba pisikese lapsena warastama! Mu wanemad teadsiwad seda, nägiwad ka, siisgi ei andnud nad mulle mitte hirmu. Oleksiwad nad mind lapse-põlwes nuhelnud, oh kui palju peksmist oleksiwad nad seega minust ära hoidnud! Mul oleks siis terwe ihu, ja ma ei sureks nüüd niisugusesse haigusesse suure waluga!… Nii kaua, kui ma wäike laps olin, warastasin ma wäikesi asju, aga kui meheks sain, warastasin suuremaid ja kallimaid, ning, Jumal paraku! mu wanemad aitasiwad mind neid warjul hoida ja salaja raha eest ära müüa wõi ära prassida, ja see’p see oli, et mu wargust päewa ette ei tulnud ja mina nuhtlemata ikka enam warastasin. Kui pea 16 aastat wana olin, suriwad mu wanemad äkisti üks teise järel ära. Meie pere anti teise peremehe kätte, ja mina sain sulaseks teise talupoja juurde. Kui ma nüüd oma esimese warguse sellesama peremehe kätte tõin, siis wiis ta mind warastatud asjadega mõisa ja palus, et mind selle pärast nuheldaks. See sündis ka, ja ma sain niisuguse perssetäie witsu, et ma 8 päewa istuda ei wõinud, ja warastatud asjad pidin ma jälle selle kätte andma, kellelt nad olin warastanud. Oleksiwad mu wanemad seda waremini teinud, ma ei oleks ial warastanud. Aga ka selle hirmu pärast, mis ma mõisas sain, ei wõtnud ma tükiks ajaks warastada. Kuhu ka panna? Keegi ei wõtnud mu wargust wasta ega osta. Ma olin kõikidele tuntud waras, kelle pääle igaüks wahtis ja kelle eest end igaüks hoidis. — Wiimaks nägin kord kogemata, et kõrtsmik meie küla kõrtsis warastatud asju wasta wõttis, ja minule tuli jälle himu warastada. Warastasin nüüd sagedamini, wiisin seda kõrtsmiku kätte, sain selle eest wiina ja õlut, ka pisut raha ja sain selle läbi ka weel päälegi joodikuks. Aga mu peremees, kelle juures mul õige hää põli oli, ei tahtnud mind paha sulast enam pidada, selle pärast pidin nüüd ühe sandi ja paha peremehe juures teenima. Selle juures ma sain sandisti süüa, et kõhtgi täis ei saanud, selle pärast varastasin weel enam. — Mõni kord saadi mind ometi warguselt kätte, ja siis nuheldi mind iga kord, aga ma olin juba niisugune tuline waras, et ma seda kõrtsmikku mitte üles ei andnud ja siis end joobnuks jõin, kui mind nii rusuks oli pekstud, et ma peaaegu enam käia ei wõinud. — Ma püüdsin küll ikka suuremat wargust korda saata, ja selle juurde läks mulle abi tarwis; ma eksitasin mõned joomawennad ära, et nemad minuga warastasiwad. Nüüd ei olnud üksgi lukk, aken ega lagi enam kindel, me kiskusime kõik lahti, kust aga ial wõisime loota, et waew tühine ei olnud. Sest sai nüüd ka midagi awalikuks, ja meid peksti hirmsasti. Aga et me endid ei parandanud, siis sai meie herra nii wihaseks, et ta ähwardas meid Siberimaale läkitada, kus meid pidi sunnitama mägedes tööd teha kõige oma eluaja. Selle pärast oli meil nüüd küll hirm, hakkasime kartma ja endid enam hoidma, et wargus awalikuks ei saaks. Ka warastasime nüüd ikka eemal teistes kihelkondades, ei mitte ligidal. Üks kord, kui ühe rikka talumehe aita tahtsime riisuda, tuli peremees, kelle päralt ait oli, meie kaela. Üks minu seltsimees ei wiitnud kauat aega, waid lõi mehele mööda pääd nõnda, et see maha langes, ja meie kõik kargasime ära. — Waadake, lapsed! Nõnda saab waras pea ka mõrtsukaks! Et üks kurjus temast warjule jääks, teeb ta ka teist kurja, mis weel suurem on. Selle pärast hoidke endid esimese kurjatöö eest, ärge warastage mitte, et teil mitte tarwis ei oleks nuhtluse kartuse pärast päälegi tappa. See oli meile weel õnneks, et see talumees mitte ei olnud surnud, waid aga uimaseks oli saanud. Ta sai jälle toibuma ja andis oma mõrtsuka nime teada, kes siis üksi ka Siberisse saadeti sääl mägede sees oma kurjust kahetsema. Meie teised pääsime sel korral, sest et tema meid ei nimetanud. Siisgi uskus iga mees, et ka mina kurjas seltsis olin, ja meie küla mehed paniwad mind wahi alla, kuni nekrutiwõtmine kätte tuli. Siis anti mind soldatiks. Selles põlwes hakkasin jälle kurja tegema, mis talusulase põlwes olin teinud. Warastasin, kust aga ial midagi sain, oma seltsimeeste ja oma peremehe käest, kus korteris oliu, ja mujalt. Mu wargus tuli awalikuks, ja minule anti mitu sada hoopi, miks ma nüüd kidur ja surma ligi olen. Aga, Jumal paraku, need kepimatsud ei parandanud mind sel korral weel mitte. Ma warastasin uuesti ja pidin läbi lipu jooksma. See nuhtlus oli küll wäga kange, ma ei warastanud poolel aastal mitte enam; aga siis oli walu unustatud, ja ma tahtsin midagi saada, et wõiksin kõrtsis juua. Ma hakkasin jälle warastama, ja mind wõeti kinni. Ma pidin jälle läbi lipu jooksma, aga rohkem korda kui enne seda, ja mu seltsimehed oliwad selle pärast, et ma regimendile häbi teinud, nii wihased, et nad lihatükid mu seljast witsadega wälja raiusiwad. — Ka see kange nuhtlus, armsad lapsed, ei oleks mind parandanud, kui mitte üls wana teenin’d soldat minu hinge pääle ei oleks halastanud. See oli ka sääl laatsaretis, kus minu selga parandati, haigete talitajaks. Tema oli waga jumalakartlik ja mõistlik mees. Ta tuli üks kord minu juurde, kui ma enam suurt walu ei tundnud ja ütles: „Noor mees! Mis sa mõtled? Kas tahad end wägisi õnnetuks teha? Eks sa ei tea, et üks kord pead surema ja et siis kõikteadew Jumal, kes kõiki su kurjategusid selgesti teab, sinu kohtumõistja tahab olla, kelle nuhtluse wasta su wiimne nuhtlus tühine on?“ Nüüd seletas ta mulle, kui õnnetu üks kurjategija juba siin maailmas on, aga kui õnnis rahuline ja lõbus selle wastu jumalakartlik inimene on, missuguse rahu- ja trööstimisega tema wõib surra ja mis õnnistust temale weel pärast surma oodata on. Mu süda sai pehmeks, ma hakkasin nutma ja tõotasin, ei ma ial enam ei warasta. „Hää küll!“ ütles tema siis, „aga see ’pole mitte kõik, waid sa ei pea ka enam liiasti jooma, muidu hakkad jooma-himu täita tahtes jälle warastama. Sa ei pea ka mitte waletama, sest nii kaua, kui sa seda teed, oled ikka warguse teel. Sa ei pea mitte petma, sest see on ka wargus, mis aga teist wiisi nimetatakse. Üleüldse pead nõudma kõigis asjades waga ja õige mees olla. Kõigi oma mõtete, sõnade ja tegude juures pead ikka selle pääle mõtlema, et sa ühtigi ei tee, räägi ega mõtle, mis ülekohtune on, muidu wõid pea jälle wana kurjuse sisse langeda. Üle selle pead nõudma, et ikka midagi hääd tööd wõid teha, mis sinule ja teistele kasuks oleks, siis ei wõta sa mitte kurja pääle mõtelda. Sa pead ka Jumalat paluma ja iga päew oma hääd nõuu ja ettewõtmisi uuendama.“ Mina tõotasin kõigest südamest seda kõike teha. Siis langes wana soldat minu woodi kõrwa põlwili ja tegi minu käest kinni hoides ja seda taewa poole tõstes palwet. Ma hakkasin kibedasti nutma ja wõtsin kindlasti nõuuks tema nõuu ja manitsust mööda teha ja hääks inimeseks hakata. Jumal olgu kiidetud! Esmalt oli see mulle küll raske kõiki oma kurje kombeid ja tegusid maha jätta ning alati enese mõtete, sõnade ja tegude üle walwata; aga ma olen oma tõotust pidanud, ja mul on rõõm selle üle, et ma oma wana hääd seltsimeest weel igaweses elus tema hää nõuu eest wõin tänada. Ma suren nüüd rahuga ja rõõmsa lootusega. Ma ’pole küll wõinud kõike hääks teha, mis olen kurja teinud; aga ma loodan Jumala halastuse pääle, et ta mulle armust seda wõtab hääks arwata, mis ma teile, armsad lapsed, olen teinud. Ärge unustage aga minu õpetusi mitte ära, ning jääge hääks ning jumalakartlikuks otsani, küll siis me teine teist jälle taewas leiame. Ja teie, kes wanemad olete, õppige mu kurjast eesmärgist, missugust õnnetust oma lastele ja teistele saadate, kui oma laste üleantust ja wallatust sallite ja neid mitte hästi ei kaswata. Selle pärast peate üks kord Jumala kohtu ees wastust andma. Ma tänan teid, armsad lapsed, kõigest südamest, et sõnakuulelikud minule olete olnud ja oma armastuse läbi mulle nii palju rõõmu saatnud! Olge terwed ka, teie wanemad, et mind olete talitanud, toitnud ja minuga kannatanud.“

Wana Peeter tahtis weel enam rääkida, aga tema walu sai nii kangeks, et ta keeletuks jäi. Ta heitis pea pärast hinge, ja wanad ning noored nutsiwad ja oleksiwad teda kõik häämeelega weel eneste juures pidanud.“

Muidugi on nüüdsed Eesti keele tundjad ja õppijad hoopis teise mõtte Eesti keele üle saanud ja arwawad teda ammugi raskemate keelte liiki. Ei ole ta seestpidine ehitus nii liht ega muuda endid ajasõnad nii ühe mõõdu järele, kui siin Dr. Luce arwab. Mis auus kirjutaja siin wõõra maa meestest ütleb, et nad Eesti keele nii hõlpsasti ära õpiwad ja temas warsti räägiwad, ei ole ka just õige, sest niisuguste meeste rääkimine ei ole weel kellegi keel, ja kui nad siisgi temas julgewad kõneleda ja Saksa keeles mitte, siis sünnib see selle teadmisega, et rahwas keele põhjast midagi ei tea ja rahul on, kui aga aru saab, ja et õpetatud kuuljaid ei ole. Rm. krj.

Eesti kirjanduse kolmas ajajärk.

Kirjanduse seisust aastasaja pööril.
Üheksateistkümnenda aastasajaga algab Eesti kirjanduses uus ajajärk, mida järje ja loomu järele kolmandaks wõime nimetada. Siin muutub mõndagi, mis enne teisiti oli olnud. Esimestes kahes järgus oliwad peaaegu ainult sakslased, kes Eesti keeli raamatuid kirjutasiwad, sest pärispõlwes olewa Eesti rahwa seast ei tõusnud kedagi kirjameest, ja kui mõni eestlane kõrgemale hariduse-astmele sai, siis ei tunnistanud ta end enam eestlaseks ega wõtnud osa Eesti kirjandusest ega waimuelust. Aga selle kolmanda ajajärguga astub ka eestlasi endid waimuwäljale ehk siin kirjanduse-põllule. Juba sellest on arwata, et uus ajajärk algama pidi, mis ka kirjandusesse suuremini mõjus — kõige rohkemini muidugi kirjakeelde, sest loomulik oli ju, et sündinud eestlased hoopis rahwa suu pärasemat Eesti keelt rääkisiwad ja kirjutasiwad kui need, kes alles õpinõuude najal seda keelt kui wõõrast keelt oliwad enestele püüdnud omaks teha, mis aga muidugi hoopis raskem on.

Enne kui üksikute kirjameeste töösid hakkame tähele panema, peame weel siin ühe sünduse juures wiibima, mis ka meie kirjanduse kohta oma jagu tähtjas oli. See oli nimelt aastal 1802 Tartu ülikooli ehk universiteedi põhjendamine õndsa Keisri Aleksander I-se läbi. Küll ei wõi salata, et Tartu ülikool otsekoheselt wähe Eesti kirjandusesse mõjus, sest ta oli läbi ja läbi Saksa asutus. Siisgi ei jäänud ta mitte koguni hää mõjuta: Loomulik oli ju, et palju tema kaswandikkusid Eesti keelt mõistsiwad ja selle läbi ametit eestlaste seas saiwad ning sellel wiisil ka kirjandust Eesti keeles edendama hakkasiwad. Olgu ka see lugu meelde tuletatud, et ülikoolis Eesti keele õpetamise ja kirjanduse edendamise tarwis lektori amet asutati. Eesti keele lektor Tartu ülikoolis, oli ta kes tahte, seisis Eesti kirjandusega enam wõi wähem ikka tutwuses ja edendas ka ise teda, kus parajat aega sai.

Esimeseks Eesti keele lektoriks Tartu ülikoolis waliti Georg v. Roth. Kirjanduses ei ole temast palju jälgi järele jäänud, aga wissisti on ta Eesti kirjanduse sõber olnud ja seda ta, nii palju kui seda selle aastasaja hakatuses oli, Tartu ülikoolis õpetanud. Enamasti oli lektori-ametiga ka zensori-amet ühes.

Tartu ülikoolist on ka tulnud need hulk Eesti kirjanduse sõpru, kes Rosenplänter’iga ühes Eesti kirjandust edendasiwad ja kellest pärast poole tuleme rääkima.

Need Eesti kirjamehed, kes aastat kümme enne Masingit elasiwad ja kirjutasiwad, seisiwad muidugi alles täitsa wanal Hornungi põhjal ja kirjutasiwad Eesti keelt muist puudulisemini muist ka paremini. Aga kõik oliwad osa wõtmas elawad. Muidugi teada oli kõigi Eesti keeleliste kirjade päätuum usulik ja waimulik. Juba Schwabe raamatute nimekirjas leiame suure hulga Eesti kirjamehi, kes 19. aastasaja algul, nimelt 1800—1820, Eesti keeles raamatuid kirjutasiwad. Nende kirjutatud raamatuid üksikult nimetama ja arwustama hakata wiiks liig pikale. Suuremad kirjamehed Hupel, Arwelius, Willmann, Ludse, Frey, ka Winkler, oliwad ülemad hooandjad olnud.

Nende ajal juba 1774 kirjutas Christoph Henkel oma raamatukese „Jummala surest teggodest“ Tallinnas trükitud.

Nõo õpetaja praost Sczibalski poolest on suur Eesti keeli jutluse-raamat — Tartu murdes — ilmunud, mille eeskõne on kirjutatud: „Ney keriko man 1779.“ Selle lisana on ka „Nelli kannatusse jutlusi jne.“ Põltsamaal 1788 trükitud.

Siis on weel nimetada J. G. Schnell, Suure-Jaani kirikuõpetaja, kes 18. aastasaja lõpul ja 19. algul mitmed waimulikud kirjad wälja andis, mille seas „Lühhike Piibli-Ramat“ Tartus 1791 Grenzius’e juures, selsamal aastal ka teist korda ja aastal 1803 kolmat korda trükitud.

N. v. Hagemeister kirjutas 1790 õpetuse uppunute päästmiseks, Tallinnas Iwerseni ja Wemeri juures trükitud.

Iseäranis wiljakas oli A. H. Lükke, Ambla õpetaja ja Järwa praost, kes hulga waimulikka raamatuid kirjutas, nõnda „Ristiusso üllemad õppetussed 1796,“ „Uus katekismuse ramat 1887“ ja enne neid weel „Õppetusse ramat nende heaks, kes Jummalat püüdwad selgeminne tunda“ Tall. Iwerseni ja Wemeri juures, 1795, 173 lhk. Kõige tähtsam oli aga tema ilmutatud laulu-raamat ewangeliumide- ja epistlitega.

Kambja kirikuõpetaja Erxleben kirjutas „Wanna Piibli-Ramat“ Tartus Grenzius’e juures 1796.

Iseäranis rohkesti on 19. aastasaja algul raamatuid ilmunud, mille kirjutajad mitte teada ei ole, sest paljud kirjutajad ei pannud eneste nimesid mitte üles. Nimetame siin üksnes mõned, kelle nimed teada on:

Friedrich Dav. Lenz, Tartu ülem kirikuõpetaja, kes Tartu keelemurdes kirjutas, andis seaduse-raamatu wälja, Tartus Grenzius’e juures 1804 ja muid raamatuid.

G. Marpurg, Vastseliina kirikuõpetaja, kirjutas ka Tartu murdes: „Weikenne oppetusse nink luggemisse Ramat.“ Tartus 1805 Grenzius’e juures.

R. J. Winkler, Gellerti ümberpanija, kirjutas „Meie Risti usso õppetussed“ Tallinnas Gressel’i juures 1806, 223 lhk. ja „Eesti-ma Ma-wäe sõa-laulud“ säälsamas 1807. Ka Lenz on selsamal aastal sõja-laulusid Tartus wälja andnud. See tähendab siis, et sõja-tuju ja tuhin walitses, kui Napoleon ähwardas ikka ligemale tulla, mis küll Eesti kirjandusesse mõju awaldas.

Justus Walter andis wälja: „Lühhikene õppetus nende abbiks, kes näitwad surnu ollewa, ja ommeti weel ellawad“ Tallinnas Gresseli juures 1811. „Ämmade õpp.“ 1812.

K. E. Berg andis wälja „Uus ABD ja Luggemisse ramat“ Pernus G. Markwardti jr. 1811. Säälsamas ilmus 1816 Bergi sulest „Jutlusse-ramat“ ja „Luterusse ello“ 1818.