Eesti kirjanduse ajalugu - 08

„Teistest asjadest. Nad hoiawad oma pesu-puid hoolega, et neid ei warastata, muidu ei saaks tuhka. Põllult ei anna nad mulda, arwawad, et sellega õnnistus ära läheb. Oma jahu- ja tera-salwesid ei pühi nad ial koguni puhtaks, waid jätawad ikka natukese sisse, muidu wõiks õnnistus ära minna. Nii ei anna nad ka wiimast raha pungast ära, wõi sülitawad wähemalt sisse. Kui karjased lojustega esimest korda wäljas olnud ja koju tulewad, walatakse neid weega, siis kosub kari suwel hästi. Rukkist ja odrast ei lase nad rohtu kitkuda, kui wili kaswab, muidu minna wili ühes hukka. Kaewude sügawust ei lase nad mõõta, kardawad, et siis wesi kuiwab. Kui tulekahju märkawad, walawad ruttu enese tulde wähe wett, siis ei pidada tulekahju tulema. Nad hoiawad kirweid, et naene wõi tüdruk üle neist ei astu, muidu lõhkewad kirwe tarwitaja käed. Nad hoiawad, et keegi üle nende wöö ei astu, muidu kardawad kärnu ja ohatesi saada. Nad lasewad endid ennemini halja kui kuiwa puuga lüüa, sest pärast saada ihu selle puu sarnaseks. Ka hoiawad nad endid kederwarrega löömise eest, mis õnnetust ja kahju tuua. Kui nad esimest korda terwet leiba lõikawad, wiskawad esimese palukese ära, niisamati heidawad esimese tilgakese kannust wõi riistast ära, millest joowad, miks nad seda teewad, ei tea mina, ohwerdawad wist paganuse aja kombe järele kuradile. Ranna-talupojad on mulle jutustanud, et mõni kord nende paadid nõiutud on — nii, et nad ka hääl tuulel edasi ei saa. Kui seda sünnib, siis ei tea nad muud abi, kui et Excrementum puellae incorruptae (rikkumata tüdruku wäljaheidet) saawad, millega paadi pinkisid wõiawad, siis kaob wiga. Ka ütlewad, et kuradit kõige paremini wõib ära ajada sellega, mis Excrementum foeminarum menstruatarum (kuuriides olewate naesterahwaste wäljaheide) on, sest kurat seda ei salli. Haigetele soewad nad päid, ja kui täid jooksewad ukse poole, siis peab haige surema ja uksest wälja minema. Kui nad kapsataimi müüwad, kastawad neid õllega, muidu lähewad teised taimed hukka ja närtsiwad. Nad ei korista sõnniku-weol maha kukkunud sõnnikut kokku, muidu olla palju kilkisid ja lutikaid majasse karta. Ka teha säärane sõnnik wäljale weetud palju tuliheina ja ussa wilja sisse. Nad ütlewad, et kes kassi wõi koera on ära poonud, see ei tohi herneid ja linu külida, sest see külw läheb hukka, ei kaswa ega idane, selle pärast teemad seda enamasti naesed. Wankrist wõi saanist maha kukkunud heinu ei lase nad lojuseid süüa, ütlewad, et lojused siis täid saawad. Kui nad härjaikkeid teewad, waatawad, et kätt ja sõrmi ei lõika, kardawad, et siis ike härja weriseks litsub. Oma wikatid arwawad nad hommiku wara kaste ajal paremini lõikawat. Oma elajate kellad lasewad nad aprilli kuul teha, ütlewad, et muidu metskiskjad elajaid kiusawad ja murrawad. Lambaid ei niida nad ial külwi ajal, sest ütlewad, et siis will uuesti ei kaswa. Kui nad linu kitkuwad, ei lausu nad sõnagi, kui ka neid teretataks, ei wasta, ei olewat linale hää. Kui nad oma kaelusid („Porsch“ tõug Rosmarini silvestris rabades), mida nad humalate asemel tarwitawad, üles wõtawad, sünnib see sõnadega: „Terre Metzkuningas, se Mahkunningas pallub sünnult abbi,“ siis pidada kaelud nii hääd olema, kui kõige paremad humalad. Aga kui nad põllu- wõi aia-humalaid nopiwad, ütlewad selle juures „Ülles, ülles Röhmuken,“ siis annab humal seda rohkem jõudu. Kui keegi peremees majapidamist mujale wiib, siis paneb ta tähele, mis lojus wõi sulgloom esiti sureb; on lojusel karedad jalad, siis on tal uuel kohal õnne, ja ta saab rikkaks, aga on see hani, kana wõi muu, kellel siledad jalad on, siis arwab, et sellel kohal ta kosu ei tule, waid et waeseks ja paljaks jääb.“

Nõnda oleme siin Forselius-Boecleri raamatu pea kõik ümber pannud; olgu sellest. See on pea täis osa sellest, mis raamatus asjalikult leida. Teise osa, mis Forselius-Boecleri enese sõnad ja sajatamised ebausu üle on, oleme siia panemata jätnud, sest et seda tarwis ei ole. Kui ka kõik see, mis siin oleme andnud, Saksa keeli kirjutatud on ja selle pärast otsekohene Eesti kirjawara ei ole, siisgi on ta meie rahwa suust üles kirjutatud ja on muist Eesti eba- muist Eesti muinas-usk. (Eba-usuks nimetame seda, mis ristiusuga segatud, ja muinasusuks seda, mis wanast paganuse ajast on üle jäänud.) Mis Boecler ja ka oma jagu Dr. Kreutzwald hädaldawad, et rahwas nii pimedas ebausus eksinud, ei ole mitte põhjendatud, sest enam kui kahe saja aasta eest oli ebausk terwes maailmas iga rahwa juures täiel wõimul ja ei olnud Eesti rahwas siin sugugi teistest rumalam wõi pimedam. Mõtleme selle pääle, et just sel ajal Saksa-, Prantsuse- ja Hispania-maal ristiusuga segatud ebausu põhjal nõia-prozessisid peeti ja tuleriitadel inimesi põletati „ketseri-usu“ pärast, siis on see Eesti eba- ja muinas-usk alles ilma süüta asi niisuguste koleduste kõrwal. Ka kirjutajad isegi ei olnud ebausust wabad, ei see siis olnud ime, kui rahwas ebausklik oli. Forselius-Boecleri raamatu sisu ei ole siis Eesti rahwale mitte häbiks, waid ennemini auuks. Mõtleja leiab selles Eesti eba- ja muinas-usus tihti tõe-terakesi eba-koore all, ja teaduse-mees wõib kaunis kergesti wahet teha, mis eba- ja mis muinas-usk on. Ei wõi ka keegi salata, et sellel kirjeldusel — just selle pärast, et ta juba 17. aastasajal on paberisse pandud, oma jagu teaduslist wäärtust on.

Ühel ajal wõi natuke hiljem Forselius-Boecleri kirjaga ilmus ka esimene Eesti rahwaluule kirjas. Sellel salmikul on oma ajalugu. Tema esimene rida kirjutati „Jörru! Jörru! jooks Ma Tullen?“ Nende sõnade järel arwati teda Läti lauluks! Ajaloo kirjutaja Paul Einhorn, kes 1655 suri, arwas lätlasi Gibeoni rahwa järeltulijateks. Keegi reisija Luenclavius arwas nüüd selles laulus seks kahtlemata kinnitust leidnud olewat, sest esimesed sõnad olla „Jerru, Jerru, Mascalon,“ mis igatsust Jerusalemma ja Damaskuse linna järele awaldada, sest nimed Jerusalem ja Damaskus olla laulu esimeses reas sees! Dionysius Fabricius, katoliki praost Wiljandis ning ajaloo kirjutaja, tundis aga ära, et laul Eesti keeli olla — nimelt palwe metsajumalatele! Alles kolmas ajaloo kirjutaja Kelch seletas oma raamatus „Liefländische Historia,“ kus ta laulu wana keele proowiks ära trükkis, õigesti, et see armastuselaul (Buhlenlied) on. Paneme ka laulu siia üles:

„Jörru! Jörru! jooks Ma Tullen?
Erra tulle Ellaken.
Micks ep ella eile tulnut:
Eile ollin Ella üxinesse
Nüht ollen wirbi wiekesse.
Tule Home Homikulla
Sies ollen Jelle üxinesse
Karkotella Kaste Ella
Siuka Sittika Willula
Sies ollen Walmis Wainijulle
Kaunis karja Satemalle.“

See laul on pääle sõna „wirbi“ koguni kerge seletada. Nüüdses keeles wanade lõppudega käiks ta nõnda:

„Jüri, Jüri! Jooks ma tulen?
Ära tule, hellakene!
Mis ep hella eila tulnud:
Eila olin, hella, üksinessa,
Nüüd olen wirbi wiiekesi.
Tule homme hommikulla,
Siis olen jälle üksinessa,

Kargutella kasteella,
Siuka, sitika wilulla;
Siis olen walmis wainiulle,
Kaunis karja saatemalle.“

Paneme selle laulu weel täiesti nüüdsesse keelde, siis näeme, et ta armastuse-kõne neiu ja peiu wahel on, kuda nad üks teisega kokku saaksiwad. Neiu küsib: „Jüri, Jüri! Jooks (see on: kas ju) tulen?“ Peiu wastab: „Ära tule, hellakene! Miks sa, hell, ei eila tulnud, eila olin üksipäini, nüüd olen, wirbi (wist: oks), wiiekesi. Tule homme hommikul, siis olen jälle üksipäini, kargutada (see on: kõndida) kaste sees, siuka, sitika wilul, siis olen walmis wainule, kaunis karja saatma.“

See salmik on siis kõigi Eesti wanade rahwa-luulete isa, nii palju tuhandeid, kui neid uuemal ajal kogutud on, sest ta on kõige waremini kõigist teistest üles kirjutatud. Pärast üles kirjutatud salmikute seas on wissisti mõndagi, mille sisu iseenesest weel waremini rahwa suus on olnud, kuid neid ei ole nii pea kirja pandud.

Teine luule, mis warsti pääle selle ilmus ja mis nimelt J. A. von Brand oma reisijutus aastal 1702 on lugejatele üles pannud, ei ole suurem, kui kõigest 5 wäikest rida, mis nõnda käiwad:

„tulle tenne titerken,
tulle meno juro magghome
anne sud
anne mud
anne ermes netzukan.“

Et selle wiimse salmiku sisu komblik ega ilus ei ole, sinna ei wõi meie midagi parata. Rahwa luuletes juhtub sääraseid sagedasti, ja rahwa luule on ka see salmik täiesti. Et wõõra keele mees teda paremini ei ole osanud üles kirjutada, seda ole ju imeks panna, ei ka seda, et ta mitte ilusama sisuga luulet ei ole keele proowiks walida mõistnud. Enam kui pool teist sada aastat pärast seda on H. Neus mõlemad laulud (oma raamatus „Estnische Volkslieder“ lhk. 241 ja 242) keele poolest hoopis täiemal kujul ära trükkida lasknud, millel nad rahwa suust on uuesti kirja pandud.

Piibli tõlke esimesed katsed, Adrian Virginius ja Tartu murdes Uus testament.
Nagu teame, ei olnud wõimalik Piiblit ega testamenti Eesti- ega Liiwimaal Eesti keelde panna.

„Õnnistawam oli“ nõnda loeme W. Reimani „Piibli ümberpanemise loo“ raamatust, „Liiwimaa meeste püüdmine kuulsa gindral-superdendi Johann Fischeri ühise juhatuse ja hoolekandmise all. See kallis mees oli 1633 Lübekis sündinud ja tuli 1674 meie maale oma kõrge ameti pääle. Lõpmata waewa nägi ta siin, et Läti ja Eesti rahwale Jumala sõna kätte muretseda. 1681 reisis ta Stockholmi linna, et Karl XI. abi ja toetust paluda. Lahkesti wõttis kuningas tema nõuu kuulda, käskis wiibimata suure töö kallale minna ja määras riigi sissetulekust hää summa trükikuludeks. Esimene jagu, 3000 taalrit, mis wälja maksti, oli trahwiraha, mida kuningas gindral Mengdeni pääle pani, kes kaksikwõitluses ühe teise gindrali Sta?l von Holsteini ära oli tapnud. Werehind tuli rahutöö hääks! Kibedasti mindi tööle. Et trükk wiiwitust ei teeks, telliti kohe paber wäljamaalt walmis. Paberi laew aga sattunud tee pääl Algeria mererööwlite kätte. Kui nende päälik järele küsinud, mis jaoks see määratu paber tarwitatakse, kostetud temale, et Jumala püha nime selle pääle tahetakse trükkida. See liigutanud rööwlite päämeest nõnda, et ta terwe laewa ja kõik, mis sääl pääl, lahti lasknud ja rahus koju poole saatnud. Waheajal läks ümberpanemine ilusti edasi. Läti keeli toimetas seda Marienburi õpetaja Ernst Glück, kes Fischeriga ühes meie maale oli tulnud ja kes muidu pärastese keisrinna Katharina I. kaswatamise läbi kuulsaks on saanud. Läti Uue testamendi trükk algas 1682, terwe Piibli oma 1689. Eestis ei läinud asjad mitte nii siledasti. Siin oli raske parajat meest leida. „Ega seda tööd keegi nõdra jõuuga ja hooletu ei tohtinud teha.“ See töö jäi Virginiuse teha.

„Nimi „Virginius“ tuleb Eesti wanemas kirjanduses sagedasti ette. Virginiused oliwad mõisniku-soost ja Pommerimaalt pärit. Gustav Adolf kutsus 1631 Andreas Virginiuse praegu Tartu asutatud ülikooli usuteaduse professoriks. Siin pidas ta kaua ametit, oli mitmel puhul rektor ja ajuti Liiwimaa superdendi asemik. 1656 põgenes ta waenlaste eest Tallinnasse, kus ta surmani, 1664. aastani, Eestimaa piiskopiks oli. Nõndasama tuli Adrian Verginius 1637 Tartu, sai järgmisel aastal Nõo õpetajaks ja ühtlasi ülikoolis abiprofessoriks. See Adrian on Uue testamendi kuulsa ümberpanija wanaisa, kuna tema isa, noorem Andreas, Kambja õpetaja ametit pidas.

„Siin Kambja kirikumõisas nüüd sündis meie Adrian 20. oktobril 1663. Oli ta kodus pisut õpetust saanud, siis käis ta Tartus, Riias ja Tallinnas koolis. Et Tartu ülikool 1656 sõjakära pärast Tallinnasse oli põgenenud ja pea hingusele läinud, millest ta alles 1689 ülesse äratati, seepärast pidi noormees 1681 wäljamaale Kieli linna rändama, et hariduse käiku säälse ülikooli pääl kui usuteaduse jünger lõpetada. Enne aga, kui ta sihile jõudis, juhtus ta ühe baroniga kahewõitluses kokku ja sai haawatud. Isa sai sellest kuulda ja kutsus poja sedamaid koju. Palju aega talle siin ei antud reisi wäsimuse puhkamiseks. Kohe, 1683, pidi tema gindralsuperdendi Fischeri käsul Riiga tõttama, kes ühel hoobil Läti ja Eesti keeles Püha kirja wälja tahtis anda ja Eesti ümberpanemise noore Virginiuse kätte uskus. Töö edenes nõnda jõudsasti, et juba 1686 Wastne testament trükis walmis oli. Uue testamendiga oli hakatus tehtud, aga enam kui 50 aastat kulus ära, kuni lõpp järele tuli. Mikspärast Virginius pärast Uue testamendi tõlkimist Riiast lahkus ja Wana seaduse raamatuid ka ümber ei pannud, on teadmata. Nõndasama tõrkus ta 1690 wastu, kui Fischer teda uuesti palus, et ta terwe Piibli ümber paneks. Wõib olla, et tema tööst mitte nii suurt lugu ei peetud, kui ta lootis; wõib ka olla, et tema waewa wili teiste meeste rüppe langes ja teistele suure töö tegija auu näidati ja ei mitte temale, nagu seda Hornung walusasti maitsta sai. Meie meelest näib Virginius tõesti Hornungi õnnetuse osaline olewat.

„Wastse testamendi ümberpanijateks peetakse ikka Rõuge praostit N. von Hardungi, Adrian Virginiuse isa Andreast ja selleaegist Tartu Eesti õpetajat M. Schützi. Nüüd on aga see kindel teadmine olemas, et asi hoopis teisiti ja Adrian Virginius üksinda terwe töö on teinud. Oli tema ümberpanek Kambja õpetaja Andreas Virginiuse ja Rõuge praosti Nikolaus von Hardungi läbi waadatud ja jõudu mööda parandatud, siis algas kohe Riias ka trükk ja ilmus. Virginiuse tõlge kandis nime:

„Meije Issanda Jesusse Kristusse Wastne Testament, Echk Jummala Pöhä Sönna, Kumb Perräst Issanda Jesusse Kristusse Sündmist pöhist Ewangelistist nink Apostlist om ülleskirjotetu. Rootsi kuningliku majesteedi armu läbi ja eesõigusega.“ Aastal 1686 trükitud.

„Raamat on Tartu keeli ilmunud ja kannab nooruse töö nägu ja puudusi. „Siisgi tänu Jumalale tema ande ja armu eest!…“ Taganõudmine ja ostmise himu oli esiotsa pisukene küll: trükiti ainult 500 tükki, ja alles 1727 oli uut wäljaannet tarwis. Selle teise trüki arw oli 10,000 raamatut suur. Pärast seda, kui Piibli-seltsid elusse tõusiwad, pandi Tartu testament mitu ja mitu korda weel kirja ja laotati odawa hinnaga wälja, nõnda et juba 1855 iga kümne hinge pääle Tartumaal üks Tartu-keelne testament tuli.

„Enne kui Wastse testamendi ladumine lõpule jõudis, lahkus Virgiuius Riiast, ehk küll Fischer wäga soowis, et ta terwe Piibli ümber paneks. 1690 käis ta uuesti Riias ja algas ka tõesti suurt tööd, jättis aga selle pea jälle katki ja pööras koju tagasi. Katsuti weel pärastpoole mõnda korda tööd üles wõtta, aga katseks jäigi. Ei ole tänapäewani Tartu rahwal omas murdes Wana seaduse raamatut, ei ole seda ka tarwis.

„Kewade 1694 lahkus Virginius Puhjast (kus ta õpetajaks oli olnud) ja läks Otepää õpetajaks. Tema säälsest elust ja ameti pidamisest ei tea meie midagi. Pea tuliwad segased ajad: 1700 algas suur Põhjasõda. Palju oli Virginiusel hädaohtu ja wiletsust kannatada. Et elu päästa, põgenes ta omastega 1704 Tallinna wallide taha warjule. 14. juulil langes Tartu kaheksanädalise sissepiiramise järel wenelaste kätte. 24. juulil wandusiwad linna nõuukogu ja kodanikud Jaani kirikus kommandandi Balk’i juuresolemisel zaar Peeter I-le truuduse wannet, mis wäga kange oli. Kardeti, et linn ja maa ikka weel Rootsi poole hoiab. Selle kartusele ohwriks langes Adrian Virginius. Nii pea, kui ta Tartu langemisest kuulis, tõttas ta Tartu, wandus Balk’i nõudmisel wannet ja ruttas maha jäetud Otepää kogudusesse tagasi, et karja koguda, mis laiali pillatud, ja löödud haawu parandada. Selles kogumise töös ta kaugele ei jõudnud. 30. septembril wõeti ta Otepääs wangi ja wiidi Tartu. Siin anti temale raskeks süüks, et tema äraandja olla ja rootslastele Wene wäe liikumise üle sõnumid saata. Virginiuse juurest leiti nimelt Hermann Stammer peidus, kes waremalt tema koolmeister oli olnud, nüüd aga Rootsi sõjawäe pääl seersant. Stammeri wäeülem, kapten Krieg, saatis teda mitme Tallinna õpetatud mehe kirjaga oma kälimehe juurde Otepäässe. Et kirjad küll politikasse ei olla puutunud, siisgi arwas Balk, et nad temale, kui Tartu kommandandile, oleksiwad pidanud enne ette näidatud saama. Seda nõudmist ei olnud Virginius tähele pannud ja pidi see eest raske kahtlustuse all seisma. Küll palus Virginiuse naene, kes seitsme pisukese lapsega hirmsas wiletsuses elas, komandanti mehe eest; küll saatsiwad Otepää wöörmündrid palwekirja sisse ja kaebasiwad, et nad ilma õpetajata kui paganad pidada elama; küll lubasiwad Otepää ja Kambja kirikuwanemad käemeheks heita; küll kostis Tartu nõuukogu tema eest: ei awitanud kõik ühtigi, ei suutnud rasket kahtlustust keegi lahutada ega kõrwale heita. Ligi kaks aastat peeti ta wangis, mõisteti wiimaks süüdlaseks ja hukati 27. juulil 1706 Tartus awalikult kirwega ära, õpetajaga ühtlasi ka tema köster Erdmann. Weel praegu teab Otepää rahwas omast õnnetust õpetajast rääkida ja ütleb, et wana elatanud waher kirikumõisa aias tema istutatud olla.

„Kahetsemise wääriline murrete lahutus oli aga sündinud, mille pahad jäljed tänini kestawad. Wähemalt seati kuninga Karli ees murrete wahe nõnda laiaks, et ta 1684 käsu andis Püha kirja ka Tallinna murdesse tõlkida. Et käsu täitmist wõimalikuks ja kergeks teha, määras ta riigi warandusest selle tarbeks esiotsa 800 taalrit, mis kohe wälja maksti. Edespidiseks ajaks lubati rohkem. Kui agarasti käsku täita katsuti ja kui kindlasti töö kordaminemist loodeti, tunnistab see, et paber wiibimata walmis osteti ja trükkija Tallinnas juba ära telliti. Aga Fischer, kelle kätte Eestimaa piiskopi Gerthi äraolemise pärast terwe asi jäeti, eksis raskesti, kui ta Eestimaa õpetajatelt soowitawat abi ja rutulist tõlkimist ootas. Kaks kallist aastat läks tühja kirjawahetamisega mööda, aga töö ei läinud ikka weel paigast. Ei awitanud muu nõuu, kui et Fischer ametliku käsu läbi paremad Eesti keele tundjad õpetajate seast kokku kutsus. Ilmusiwad siis Augusti kuul 1686 Lindenhofi mõisa Wolmari linna ligidale 12 meest konferenzile. Eestimaalt oliwad tulnud Johann Bender Wäike-Maarjast, Johann Embken Wigalast, Stephan Kniper Jõhwist, Abraham Winkler Raplast; Liiwimaalt Reinerus Brockmann Laiuselt, Bernhard Freier Pärnust, Johann Forselius Kolga-Jaanist ja Adrian Virginius Puhjast; ja wiimaks Saaremaalt Johann Vulpius Karjalt ja Ernst Rüdiger Kihelkonnast. Pääle selle oliwad weel osawõtjaks kutsutud kaks üliõpilast: Bengt Johann Forselius ja Magnus de Moulin. Mis Lindenhofis õieti harutatud, sellest ei kuuldu selgemat ühtigi. Paljalt seda teame, et kuuenädalase waidlemise järele õpetajad igaüks omale poole pöörasiwad. Tehtud ei olnud midagi, kasu saadetud karwagi. Aga Fischer oli raudse tahtmisega mees. Õpetajate leppimata meele pärast ei jätnud ta nõuu katki. Armastus kätte ustud karja wastu ei lasknud teda tüdineda. Uuesti hakkas ta nõuu pidama, uuesti teesid otsima, kudas ühendust jalale seadida ja kuninga käsku teoks muuta. Seks kutsus ta uuesti januari-kuuks 1687 õpetajad kokku, seekord süda Eestimaale, Tallinna- ja Riiamaa piiri lähedale, Pillistwere kirikumõisa, mis lähemal ja kõikidel kergem kätte saadaw oli. Koos oliwad pea kõik needsamad. Üksnes Embkeni asemik oli Järwa Madise õpetaja Jeremias Rublach, Winkleri asemel Kullama õpetaja Reinhold Riesenkampff ja de Moulini asemel teine üliõpilane Johann Hornung. Jällegi ei sündinud meeled mõtted kokku. Räägiti ja waieldi risti ja põiki, riieldi tähtsate põhjusmõtete pärast, aeti tühja jonni kõrwalistes asjades. Tähtsaid küsimisi oli kaks: 1. Kas peab tõlge Lutheruse Saksa-keelse Piibli põhjusel sündima wõi aga alguskirja, see on Ebrea ja ja Greeka keele järele? Mis otsusele siin jõuti, seda ei ole teada. 2. Waieluste kesk-koht oliwad Bengt Johann Forseliuse uuendused Eesti kirjawiisis. Seni peeti Stahli eeskujuks ja koolmeistriks, tema keeletarkust weatuks ja eksimataks. See oli nimelt kõigi wanemate õpetajate arwamine. Nende meelest oli see iseenesest mõista, et ka Piibel täiesti Stahli keele jälgedes pidi käima. Aga waata imet! Ootamata tõusis selle wasta kange torm ja wastuseismine nooremate poolt. Nemad oliwad Stahli mõjust weel wabad, õppisiwad keele rahwa suust kätte ja tahtsiwad otse nõnda kirjutada, nagu rahwas rääkis, mitte nagu Stahl õpetas. Südikaks eestwõitlejaks oli nendel uue kirjawiisi looja ise, Bengt Forselius, temale kangeks toeks üliõpilane Johann Hornung, meie praeguse kirikukeele isa. Miks aga wõttis Forselius uuendusi ette? Ta nõudis, et kirjawara mitte üksnes ei trükita, waid neist ka tarwitatakse, kelle hääks ta walmistatud. Need oliwad Eesti talurahwas. Nemad pidiwad lugema õppima. Lugemise õpetust ja õppimist tahtis Forselius wõimalikult kergeks teha. Seepärast olgu kirjawiis loomuline: Nõnda kirjuta, kudas räägid ja loed? Seda nõudmist ei täitnud senised raamatud sugugi. Esimesed, kes Eesti keeli kirjutasiwad, oliwad wõõrad õpetajad, ja et meie keelel oma kirja ja kirjutuswiisi olemas ei olnud, siis andsiwad nad tähtedele sellesama häälewäärtuse, mis neil Saksa keeles oli. Nad kirjutasiwad Eesti sõnad just nõnda, nagu oleksiwad nad süda Saksa-keelsed. Terwe Saksa tähestik wõeti Eesti keelde; mitmed Saksa tähed segati meie kirjasse, mis sinna kogunisti tarwis ei a olnud, nõnda kui c, ch, ck, z, tz, f, x jne. Arwame segase keele ja kange kirjawiisi juurde weel seda, et mitmed sõnad ja laused otse ehk wähe muudetud kujul Saksa keelest oliwad laenatud, siis wõime küll mõista, et kiri kirju ja wõõras ja lugemine raske ja waewaline oli. Juba Gutslaff ja Göseken oliwad püüdnud puudust parandada ja senise täishäälikute pikendamise märgi h osalt kõrwale heitnud, aga see oli mõjuta mööda läinud. Stahli auuks kirjutati tema järel edasi. Sügawamale läks nüüd Forselius. Kõik üleliigsed tähed heitis ta meie keelest wälja ja puhastas kirja Stahli Saksa-keelistest jätistest. Kõik, mis pärast Hornung omas grammatikas ja raamatutes õpetas ja tarwitas, seks näitas Forselius teed; kõigis suurtes parandustes, mis Hornung korda saatis, astus Forselius esimese sammu. Oliwad senised raamatud nii segase keele- ja kirjaga, „et meie ajal enam keegi nina külge ei pistaks,“ siis tõstsiwad Forselius-Hornungi uuendused meie kirjanduse selle kõrgusele, kus meie kirikukeel tänapäew weel seisab. Uuendused aga, nimelt uuendused paremale järjele, ei saa ilmasgi ilma wõitluseta maad. Nõnda oli lugu ka Pillistweres Forseliuse parandustega. Tema nõudmised oliwad kuulmata, nad pöörasiwad põhjani kõik selle ümber, mis seni wastawaidlemata hääks ja õigeks peeti. Seepärast kange wastaseismine nende poolt, kellel harjunud wiis armsaks oli saanud, iseäranis wanemate meeste poolt, kes igal ajal wäga raskesti ja wisalt wilunud noore ea kombest lahkuwad ja harwa uut ja õigemat jõuawad õppida. Et aga wanemate õpetajate tundmine Stahlist kõrgemale ei ulatanud, siis ei olnud neil oma madala seisukoha kaitsmiseks muud sõjariista, kui see tuulest wõetud ütlemine: senised raamatud saada Forseliuse uuenduste läbi kõrwale heidetud ja ei wõida neid enam siis tarwitada. Olla ka ära nähtud, et talupoegade noor sugu niisama ruttu s. o. ühe talwega lugemise ära õppida, nagu Forselius oma kirjawiisi järele seda wõimalikuks pidada! Tartumaa õpetajad jälle ütlesiwad wõõraid tähti oma murde pärast hädasti tarwis olewat. Niisugusel asjalool ei wõinud see teisiti tulla, kui et wanemate õpetajate wõimus ja enamus Forseliuse parandamise nõuu täiesti tagasi lükkas ja Piibli tõlget Stahli hallitanud liistu järele tahtis painutada.

„Nüüd wõeti tõlkimine käsile. Adrian Virginius oli päätoimetaja ja tegija. Nelja nädaliga oli Uus testament käsikirjas walmis. Uus mõistmata waidlemine ja tülitsemine keelas hää asja edenemist. Inetu kadedus Tallinna ja Tartu meeste wahel tõusis ja sünnitas paksu werd. Tallinnamaa õpetajad soowisiwad Piiblit Tallinnas kui Eestimaa päälinnas trükkida, Liiwimaa mehed jälle Riias, kus praegu Wastne testament walmis oli saanud ja kus terwe töö juhataja gindralsuperdent Fischer elas, kelle silma all ka praegune tõlge pidada trükki toimetatama. Ei sündinud mehed kudagi ühte ja lahkusiwad wiimaks nõnda, et asjata oliwad koos käinud. Kui Pillistwerest hakkasiwad ära minema, oli käsikiri kui tina tuhka kadunud. Üks ajas süü teise pääle, kuningas Karl andis kõwa käsu igal pool otsida ja kuulata. Aga mis kadunud, see oli kadunud.

„Aastal 1694 kutsus Fischer kolmatkorda Liiwi- ja Eestimaa õpetajatest ja Tartu usuteaduse professoritest need kokku, keda tublideks Eesti keele tundjateks peeti. Nende ülesanne oli see, „et nad endised tööd läbi waataksiwad, üksteisega wõrdleksiwad“ ja nende põhjal tõlkimist edasi ajaksiwad. Hallikad selle konferenzi üle on koguni kasinad, otse kuiwad. Koosoleku kohtgi on meil teadmata; arwamise järele wõis see Tartu olla. Jälle tuli endine takistaja, leppimata meel, awalikuks. Tõlkega tehti hakatust, aga kaugemale ei saadad kui Matteuse ewangeliumi lõpuni.

„Järgmistel aastatel ikaldas põld, puudus kaswas hirmsaks, umbes neljas osa rahwast suri nälja kätte; 1699 pani wäsimata gindralsuperdent Fischer raske ameti maha, ja aasta hiljem hakkas hirmus, pikk, suur ja werine Põhjasõda. Rahu töö jäi hoopis kängu, ähwardas täitsa hingusele minna.

„Nõnda jäi gindralsuperdendi otsata waewanägemine wiljata, õpetajate agarus ja usinus oli asjata. Wanast ajast päritud kadedus Tallinna- ja Riiamaa wahel ajas kõik ühise töö hukka.

„Lahkemini kosus üksikute meeste hool. Imeusinad oliwad Tartumaa õpetajad. Tartu Uue testamendi wäljaandja Adrian Virginiuse isa Andreas pani juba 1683 mitmed Piibli jaod Tartu murdesse; pärastpoole seadis ta poja Virginiusega ühes Wana seaduse raamatud Tallinna keele pääle. Seda käsikirja, mida kadunuks arwati, nimetasime ülewal, kui Gutslaffist aru tegime. Ja 1684 andis Adrian Virginius, kes sellel ajal Riias parajasti Uue seaduse raamatut tõlkis, suure ja tähtsa töö trükki, Martin Lutheruse suurema katekismuse, mida Andreas Virginius Kambjast, Rannu õpetaja Lorenz Moller ja Tartu Eesti koguduse õpetaja Markus Schütz oliwad walmistanud. „Selle poolest on Tartumaa weel praegugi Tallinnamaast ees, kellel ikka weel Lutheruse suur katekismus terwel kujul käes ei ole.“

„Aasta hiljem, 1685, ilmus Riias ammu oodatud ja igatsetud Tartu lauluraamat. Tegijad oliwad ülemal tähendatud kolm meest, trükki-panija jälle Adrian Virginius. Kui 6 aasta jooksul esimene trükk otsa lõppis, lisas Adrian Virginius mõned laulud, omalt poolt juurde ja muretses uue wäljaande eest. Nüüd oli terwel rahwal see raamat kätte muretsetud, mida ka kõige rohkem loeb ja tarwitab.“

Eesti kirjanduse teine ajajärk.

Johann Hornung, tema grammatik ning Uus testament Tallinna murdes.
„Seitsmeteistkümnenda aastasaja lõpul hakkas iseäranis üks mees oma tööde läbi Eesti kirjanduse taewas heleda tähena paistma, kui ka tema heledust muist meelega ja muist ilma teadmata paljude poolest näha ei tahetud ega saadud. See hele täht oli kirikuõpetaja Johann Hornung, keda juba kui Pillistwere konferenzist osawõtjat oleme enne nimetanud. Tema elust on paraku wäga wähe teada. Arwatakse teda Rakwere kirikherra Hornungi poja olewat, kuid ka see ei ole kindel. Umbes aasta 1660 ümber oli ta Tallinna-maal sündinud, kuid kus ta õppis ja studeeris ja kuda ta noor iga oli, sellest ei ole nii hästi kui midagi teada. Nagu wanemateta mees tõusis Hornung Eesti kirjanduses üles, tegi tähtsa hiigla-töö ära, wõitles waewaga ja waenuga ja kadus wiimaks haledal kombel jälle ära. Peaaegu tuleb tõeks pidada, et ta Eesti enese sugu mees oli, aga tõeks teha on see muidugi wäga raske. Nii palju on teada, et ta juba üliõpilasena Eesti kirjatööst osa wõttis, pärast Rakweres kirikuõpetajaks oli, ja, et tema uuendused Eesti keeles talle wäga palju wastaseid Eestimaal tegiwad, asus ta Liiwimaale Karulasse kirikuõpetajaks. Oma sõbra Bengt Gottfried Forseliuse läbi Eesti keele loomulikule tundmisele juhitud, astus ta nooruse südidusega Eesti kirjapõllul tööle. Juba aastal 1687 oli ta Puhja kirikumõisas terwe Uue testamendi täiesti Eesti keelde ümber pannud. Aga see töö ei leidnud mitte trükkijat, waid käis kirjalikult kirikuõpetajate käes ümber, kes uue kirjawiisi poolt oliwad. Üks ärakiri sellest Hornungi tõlkest on weel praegu Müncheni linna raamatukogus Baierimaal, ja tõlke ärakirjutaja nimi on Hartmann Creydius, kes Augsburgi linnast a. 1693 oli meie maale tulnud ja siin Hornungiga tutwaks ja sõbraks on saanud. Tema oli juba aastal 1694 Hornungi tõlgitud Uue testamendi ära kirjutanud, sest et ta Hornungi kirjawiisi õigeks pidas. Paneme pärast mõned salmid sellest Uuest testamendist nagu proowiks ette. Siin nimetame aga lühedalt, et Creydius Saksamaalt tulles esiti mõned nädalid Nigula ja pärast 7 aastat Põltsamaa kiriku abiõpetaja säälsele kirikherrale Dorsche’le oli. Siis sai ta 1701 Kursi õpetajaks, aga põgenes pea Põhjasõja pärast Tallinnasse, oli siis weel 1705 ümber Simunas õpetajaks ja läks 1708 ümber jälle oma koju Ausburgi tagasi, kus ta kodus tõlke ärakirja järele jättis. Muidu ei ole Creydius meie maal mõjuga mees olnud, kuna Hornung tähtjaks tõusis.

Warsti pärast Uue testamendi tõlgi-tööd ilmus Hornungi teine tähtjas töö, mis ehk ta küll õige lühike, sellegi pärast otse terwele Eesti kirjandusele uue raja määras, mille järele pärast kõik kirjad kirjutati. See oli tema grammatik.