Eesti kirjanduse ajalugu - 34

Anna Haawa on wäga kõrgeandeline luulelooja. Tema luuletes puhub õige luuleline lillelehk ja kewadene armastuse õhk. Suur osa tema luuletusi on armastuseluulded. Kuid ka muu sisuga luuldeid on tema salmikute seas. Waimulikugi sisuga on neid olemas. — Anna Haawa armastuse-luuletel on õige wõim ja wägi, hoog ja hoowus. Imeks panna tuleb tema salmikute luulewõimu ja hingeteadlist peensust. Iga salmik waatab armastuse pääle uuelt küljelt, ja siisgi ei korda end üksgi salmik. Üks kord on armastus tähele panew, teine kord õiskaw, kolmas kord kurblik, neljas kord leinaw, wiies kord wihastaw, kuues kord maha jäetud, seitsmes kord põlatud, kaheksas kord uhke, üheksas kord alandlik jne.: Iga kord leiab Anna Haawa õiged sõnad, et oma peeneid mõtteid hingeteadliselt ja luuleliselt ära ütelda. Mõni kord on mõni ainus sõna nimetatud, ja siisgi teab lugeja selgesti, mis mõeldud on. Anna Haawa luulded on otse uue luuleilma lahti teinud. Ka muud luulded peawad endid sagedasti armastuse mõtte alla heitma.

Nagu Anna Haawa armastuse-laulud armastust otse jumaldawad, nõnda on ka tema muud luulded wäga tuumaka sisuga. Enamasti on ka nende wäline kuju ilus ja laitmata. Ka on luuldeid leida, milles luuletaja ihane ja sügaw usaldus Jumala poole ilusasti on südamest wälja woolanud. Nõnda kirjeldab ta näituseks luuldes „Nõder inimene“ otse täielises ja siisgi mõnes sõnas üteldud mõttes inimese hinge olu, kes Jumalast maha jäetud end arwab olewat ja nüüd palwet hakkab tegema, kuid et palwe ei awita, heidab ta meelt, aga siis wõtab hing jälle lootust ja ootab lunastust ning abi.

Ka wäga ilusaid isamaalisi laulusid on Anna Haawa loonud, mis oma tõugu kõige parematele wõiwad kõrwu astuda. Luuletaja õrn, hell, armastaw, ihane loomus näitab end neisgi luuletes, milles tihti ajaratta weeremist ja woolu tunda on. Iseäranis on luuletaja selle üle kurw, et kodumaa laste wahel on lõhesid walitsemas: „Taaralaste targad pojad — ehitage rahu kojad endi keskel ülesse!“

Et luuletajal nii ütlemata peenike tundmus on, siis on ta kõike südames maitsnud, mis ta sõnades awaldab. Teadlistes töödes ei tohi eneselik, isikline tundmus ette tungida, luuletes on ta seda ilusam. Anna Haawa luuletest ja nende õrnast ja peenikesest hingeteadlisest wõimust on juba Soome Helsingi ja meie kodu ülikoolis pikki seletusi ja kaunid kõnesid olnud.

Elise Aun.
Pea ühel ajal Anna Haawaga tõusis weel teine luuleneiu üles, ja see oli Elise Aun. Tema on Wastselinna kihelkunnas umbes selsamal ajal sündinud, nagu Anna Haawa, ja sai haridust erawiisil. Ta astus esiti ajalehtedes luuletega ette, ja siis andis ta oma luuletused iseraamatus wälja. Esimene jagu tema luuldeid ilmus 1888 päälkirjaga „Kibuwitsa õied“, teine jagu päälkirjaga „Laane linnuke“ 1889, kolmas jagu päälkirjaga „Metsa lilled“ 1890, neljas tuli päälkirja all „Kibuwitsa õied II.“ 1895.

Elise Aun on oma luulete põhjusmõtete poolest mitmesugusem kui Anna Haawa, kuid luulelise hoo ja wõimu poolest wähem. Elise Aun ei ole mitte armastuse-laulik ja on selles Anna Haawa wastand. Elise Aun wõtab aineid luuletada elust, loodusest, metsast, laanest, wanemate ja laste armastusest, kewadest, suwest, sügisest, talwest, lilledest jne. Iseäranis tugew temas on usulik tundmus, mis end wagadusel tema salmikutes awaldab ja kirikuõpetajatele ja kiriklikult mõtlejatele wäga meeldib. Mis weel Auni luuletustes wäga meeldib, see on tema luuleliste mõtete lapselik ja kombelik puhtus, nagu ka lõbudus kõne woolus. Tema luuldeid wõib iseäranis kaswaw naestesugu lugeda. Komblik mõju ei jää tulemata. Kuid ka iga muu inimene wõib tema luuldeid kasuga lugeda, sest nad äratawad häid, hellasid, õrnu tundmusi.

Elise Aun on ka mõne jutu kirjutanud, kuid siin ei ole ta weel täiele küpsusele jõudnud. Ka on ta häid õpetlisi kirjapalasid ajalehtedes awaldanud.

Elise Auni keel on soraw ja ladus, mõtted selged. Üksnes mõnes sõnas on mõni kord liiga lühendust leida, mis keeleõpilisest küljest hästi ei mõju. Ka mõnda paiksõna tuleb luuletes ette. Kuid keel olgu luuletes lõbus ja sile. Muidugi ei wähenda need wähesed wead Elise Auni luulete wäärtust.

P. Jakobson.
Jakobson, Rakwerest, Eesti rahwale sedasama, mis Hans Sachs Saksa rahwale kolmesaja aasta eest oli, on Eesti keeles õige rohkesti luuletanud. Tema luulded ilmusiwad nimega „P. Jakobsoni luuletused“ I. jagu 1884 ja II. jagu 1885. Pääle selle on ta weel hulga luuletusi mitmes ajalehes ja ka „Eesti Kirjameeste seltsi“ aastaraamatus 1887—1890 awaldanud. Siis on ta mitmed näitemängud luuletanud, millest nimetame „Koit ja Hämarik“, ilmunud Fählmanni tuntud Eesti muinasjutu põhjusel 1884, „Udumäe kuningas ehk kroonitud woorus“ Eesti mumasjutu järele, wäga armastatud ja palju etendatud näitlus 1888, „Kusta kosib Mihklit“ 1895, „Pettuse ohwrid“ 1897. Ka õpetlikku kirjandust on ta edendanud. Ta kirjutas „Ajalugu Eesti alamatele koolidele“ I. Wana aeg, II. Kesk aeg, III. Uus aeg.“ Siis awaldas ta weel ühe romani „Romaan ja Dudoora“ 1880.

Seltslise elukombe edenduseks awaldas P. Jakobson weel 1887—1891 „Kirjakirjutaja, ehk juhatus, kuida wiisi tuleb mitmesuguseid kirjasid kirjutada“, mitmesugused armastuse-kirjad ja wastused ning „Mõistlik seltsiline“, mis kõik kolm mitmel korral trükiti — nii hästi wõttis rahwas neid wastu.

W. Reiman.
Tuumakas kirjamees on Wilh. Reiman. Tema on Wiljandimaal sündinud ja käis 1885 kuni 1888 Tartu ülikoolist läbi, tegi usuteaduses kandidaadi-eksami, oli kuni 1889 Peterburi Eesti Jaani ja siis Liiwimaa Kolga-Jaani koguduses abiõpetaja, siis lühikese aja Walga Eesti kirikuõpetaja ning seati 1889 Kolga-Jaani kirikuõpetajaks.

Reiman on Eesti kirjandusest, iseäranis selle ajaloost, hoolega ja elawasti osa wõtnud ja ise ka selle üle kirjutanud. Esimene tähtsam kirjatöö, mis tema sulest sündis, oli „Eesti Piibli ümberpanemise lugu“, kirjutatud ning trükitud aastal 1889, kui Eesti Piibel 150 aastat wanaks oli saanud. Selles raamatus on Piibli ümberpanek Eesti keelde õige laialt ja elawalt ilusas keeles ära jutustatud. Selle kõrwal kirjutas Reiman lugepalasid, iseäranis juhtkirjasid, ajalehte „Postimehesse“, muist ka „Olewikku“, mitu aastat. Juhtkirjad oliwad enamasti kirjanduslise, nii hästi ajaloolise kui arwustuse sisuga.

Ka oli Reiman „Eesti üliõpilaste seltsi“ albumi ülem wäljaandja, mille esimene leht 1889, teine 1894 ja kolmas 1895 ilmus. Selles raamatus tegi Reiman 1889 tubli seletuse Eesti wanawara ja selle korjamise ajaloost päälkirjaga „Kullakaewajad“. 1894 ilmus „Eduard Ahrens“ ja 1895 „Bengt Gottfried Forselius“. Wiimse üle on Reiman üleüldse esimest korda seletust andnud ja näidanud, kui tähtjas Forselius Eesti kirjanduse ajaloole on.

Siin on weel ühte tööd meelde tuletada, mis pea ainuüksi Reimani auuks tuleb arwata: See on Georg Mülleri 39 jutluse ülesleidmine ja äratundmine, mis Õpetatud Eesti seltsi president prof. Dr. Leo Meyeri läbi trükki muretseti aastal 1891. Mülleri käsikiri seisis Tallinna magistraadi wanade kirjade kogus, kust Reiman ta uuesti leidis. Selle leidise läbi algab Eesti päris kirjanduse ajalugu aastast 1600 ja ei mitte enam aastast 1632, nagu enne. Georg Mülleri jutlustest oleme siin raamatus juba Eesti kirjanduse alguse jutus kõnelenud ja ka proowisid andnud.

Reiman on weel waimulikku kirjandust agarasti edendanud ja puhu- ning pidu-kirjasid rohkesti kirjutanud.

Eraraamatutena tuli tema sulest weel „Üliõpilaste albumist“ wälja trükitud „Eesti kodu“ 1894 ja „Kuidas priius meile tuli“ 1895.

J. Jõgewer.
Nende kirjameeste seas, kelle nimi iseäranis ajakirja „Oma maaga“ ning „Eesti Kirjameeste seltsi“ wiimaste aastate tegewusega ühendatud on, tuleb cand. J. Jõgewer kõige tähtsamate sekka lugeda. J. Jõgewer on sündinud Saaremaal 15. juunil 1860, käis Riia waimulikust seminarist läbi, tegi üliõpilase-eksami, studeeris 1883—1887 Tartu ülikoolis esiti õiguseteadust ja siis Wene keelt ja kirjandust, milles kandidaadi lõpueksami tegi, H. Treffneri gymnasiumis õpetajaks, siis Rakweres ja Tallinnas rahwa koolide inspektoriks oli ning pärast 1892 Jurjewis zensoriks sai. — Kui Dr. M. Weske Tartust 1887 ära läks ja koolijuhataja cand. H. Treffner „Oma-Maa“ toimetajaks kinnitati, siis oli kõige rohkem Jõgewer selle ajakirja täitja ja tegeline toimetaja ning on selles ajakirjas hulga kasulist lugemist nii hästi enese kui muude sulest awaldanud.

Wäga tegew ning agar oli Jõgewer ka „Eesti Kirjameeste seltsi“ poolest asutatud wõidupidusid edendama, millest nimelt neli 1887—1890 ära peeti. Pidud oliwad Eesti parema kirjanduse edenduseks. Nende üle anti ka kirjeldused, kaks korda nimelt „Wõidu-pidu raamatud“, mis ka Jõgewer toimetas. Raamatutes on tõesti tuumakad kõned ja luuletused sees.

Pääle nende pidas Jõgewer „Eesti Kirjameeste seltsis“ mitmed õpetlikud ja tuumakad kõned ja kirjutas „E. K. s. aastaraamatutesse“, mis 1887—1890 tema toimetusel ilmusiwad. Nende seas on nimetada 1888 kõne „Soome keelte lugusõnadest“, 1889 „Soome-Ugri rahwaste suguluse küsimus“, „Esimese järgu kahesilbilistest tüwidest Eesti keeles“, ja „Kõige wanem kiri Eesti keeles, mis meie ajani on alale jäänud“.

B. Prants.
Prants sündis 1860 ümber Wastselinna kihelkunnas, käis säälsamas ka koolis. Õpihimulisel noorel mehel ei olnud wõimalik teistesse kõrgematesse koolidesse minna, kuid ta õppis ise ühte puhku edasi, sai Saksa, Soome ja osalt ka Wene keele suhu ning tuli 1886 aasta ümber Tartu asuma. Siin sai ta peagi „Postimehe“ toimetuse liikmeks ning oli seda kuni 1893. „Postimehes“ on tema iga sugu kirjasid sellel ajal rohkesti awaldanud. Nimetatud aastal asus ta „Pärnusse“, kus ta ajaleht „Linda“ toimetajaks ja wäljaandjaks kinnitati. „Linda“ lehes on tema jällegi wäga suure hulga iga sugu õpetlist ja lõbulist kirjandust soetanud. Juba „Linda“ toimetajana awaldas ta weel „Postimehes“ 1894 wäga tähtsa ja õpetliku kirja „Soome-sugu muinasajast. Proseffor Yrjö-Koskise ja Dr. Wäinö Wallini järele,“ mis ka eratrükis ilmus ja milles, kui ka kõik, mis sääl üteldud, kindel ega kahtluseta ei ole, wäga palju walgust Soome sugu rahwaste muinsusesse langeb tubli uurimise põhjusel. — Pärast ilmusiwad tema sulest weel raamatud „Armastuse keeled“ 1887, „Küla leib,“ „Romaan kuninga tütrest,“ „Salapolizei“ ja „Sõjaraamat“ 1898, pääle selle tõlkena Soome keelest „Piimatalituse õpiraamat.“

Kristjan Kannike

(õige nimega: Mauer).
Kristjan Kannike sündis 10. juulil 1864 Maramaal Äksi kihelkunnas, õppis noorelt säälses wallakoolis ja käis pärast Äksi kihelkunna-koolis. Wanemate jõud aga ei jaksanud poega edasi koolitada, ja ta pandi selle pärast Maramaa wallakirjutaja juurde, kes Tartus elas, wallakirjutaja ametit õppima. Siin sai poiss ka mahti oma teadusi iseõppimise läbi laiendada. Wallakirjutaja amet aga ei meeldinud wiimaks enam noorel Kannikesel, ja ta läks aastal 1884 Imawere mõisa piimatalitust õppima, lahkus aga hädise terwise pärast peagi ka sellest ametist ja elas waheajal kodus wanemate juures. Sel ajal ilmutas ta 1885 esimese kirjatöö „Eesti Postimehes“, mis see kord Dr. Hermanni toimetada oli. See oli pikem jutt. Pärast oli ta kaastööline „Postimehele.“ Aastal 1888 asus Kannike Tartu, kus ta esiti „Eesti Postimehe“, pärast (1890) aga „Postimehe“ toimetuse liikmeks sai, mis ametis ta kuni oma surmani 23. webruaril 1891 tegew oli.

Kirjatööde arw, mida Kannike oma lühikesel tegewuse-ajal kirjutanud, ei ole mitte wäike. Saagu siin järgmised nimetatud. Aastal 1881 ilmus „E. Postimehes“ pikem jutustus „Auuwõlg ehk miljonite püüdmine“, 1881 ilmusiwad „Postimehes“ „Tundmuste wangis“ ja „Möldri saladus“. „Hääd naabrid“ ja „Kõwad kiwid“ ilmusiwad 1889 „Eesti Postimehes“ ja „Oma süü pärast“ sellelsamal aastal „Postimehe“ lõbulisas. 1890 ilmusiwad K. Busch’i kuluga Tallinnas „Raamat, mida kõigil waja ’pole lugeda“ ja jutt „Eksiteel“. See ei ole kõik, mida Kannike on kirjutanud, tema sulest ilmusiwad ka weel mõned tõlked, millest iseäranis kaks nimetame: „Orjatüdruk“ ja „Yuma“ 1890 „Postimehes“ ning hulk luuletusi, mis siin ja sääl ajalehtedes awaldatud on.

A. Saal.
Saal on Eesti agaram ajarooliste juttude kirjutaja. Tema oli 1888—1897 pääle wäikeste waheaegade Grenzsteini „Olewiku“ toimetuse liige ja kaastööline. Sellel ajal on ta ka oma jutud kirjutanud. Ta algas tõlkega „Põgenenud kloostri kaswandik“ ja hiljem „Sõstra-silmad“. Pärast läks algusjuttudesse, ning 1889 ilmus „Wambola“, jutt neljas andes Eesti wanast ajast. Siis tuli jälle tõlge „Turgenjewi luulekõned“ 1891. Aastal 1892 ilmusiwad jutud „Aita, jutustus Liiwi- ja Eestirahwa wabaduse wõitlustest“, „Leili“ wiis annet, „Ämariku tunnid“ ning „Kunstniku paleus“, ms 1893 „Dan ja Singa“, ja 1894 tõlked „Romaanlik kosimine ehk karistaw kihlwedu“ ja „Waimude wallas, tõsise sisulised luulejutud piltidega“, siis weel jutud „Uudu ja Meeta“ ning „Hilda.“ Et Saal Eesti ajalugu on uurinud ja teda oma jagu mõistab, ei ole salata; sellegi pärast puudub tal sügawam ja küpsem eesharidus niisuguseks kirjutamiseks, ja juttude sisu ei käi igal pool hästi ajalooga kokku, kui ka ta jutud tänu wääriline töö on. Loomuline on, et Saal ajaloolisest jutust ajaloo enese sisse juhtus. Selle pärast leiame siis ka tema sulest õige mitmed ajaloo-raamatud; nõnda awaldas ta 1891 „Päris ja prii. Eesti rahwa pärisorjuse ajalugu I. jagu 1215—1891“ ja 1894 „II. jagu: „Eestlaste priiuse ajalugu algusest meie ajani 1819—1866.“ Selle raamatu ilmumise wahel 1893 tuli Saali sulest „Üleüldine isamaa ajalugu. I. Eestlaste ajalugu kõige wanemast ajast nende priiuse kaotamiseni.“ Ka need raamatud on tänu wäärt kirjad, kuid et nad küllalt põhjaliku ajaloo- ja keeletundmise põhjal ei seisa, on palju eksitusi sisse läinud, wanad kirjamehed, nagu Herodot ja Tacitus, mõni kord ära wahetatud jne. Sellegipärast on Saal teinud, mis wõis, ja ta on wähemalt materjali korjanud eestlaste ajaloo tarwis, mida tulewikus tublisti uurida tuleb. — Saali kirjakeel ei ole milgi kombel täieline, nagu seda ajaloo uurijalt nõuda tuleb, waid on puuduline ja mitmekesine, ei seisa teaduslisel põhjal.

Jakob Tamm
on üks kõige andelisematest uuema aja luuletajatest Eesti kirjanduses. Tema on mitmes ajalehes hulga luuldeid awaldanud, mis wäga palju kiitust on leidnud. „Eesti Kirjameeste selts“ on wiimastel wõidupidudel Tamm’ele auuhinda luulete eest andnud ja on tema luuldeid „Wõidupidude raamatutes“. Pärast 1892 on temast salmikogud „Ärganud hääled“ 2 jagu ilmunud, mis wäga korra pärast on seatud ja niisama kõrget annet awaldawad.

J. Tischler
studeeris Tartus 1885 kuni 1889 usuteadust, tegi eksami ja sai Wiljandi Kõpu kiriku abiõpetajaks. Tema kirjutas 1888 õpukirja „Kalewipoja sisust“, mis wäike kiri wäga terawaid ja õigeid ning teaduse põhjale rajatud mõtteid Eesti suure lugulaulu kohta awaldab. Tischler näitab sääl wäga selgesti, mis põhjal Kalewipoja järele Eesti rahwa muinasusk seisab.

Oskar Kallas,
õp. R. Kallas’e noorem wend, kes 1888—1893 kodumaa ülikoolist keeleteadlaseks tõusis, on mitmed kasulikud kirjad awaldanud. Ta awaldas päewalehes „Postimehes“ mitmed õpetlikud kirjutused. „Eesti Üliõplaste seltsi albumis“ I. ilmus tema sulest aastal 1889 „Mõni sõna neist kahest, kes wälja läksiwad wanu laulusid koguma“. Tema on nii hästi kui Eesti rahwa selle surewa oksa ülesleidja, millest weel riismed Lutsi maakunnas, Witebski gubermangus elawad, ja kirjutas sellest raamatu „Lutsi Maarahwas“ 1894. Ka oli temale osaks arwatud aastal 1895 Kanaani maale reisida, mis reisi üle raamatukese „Pühal maal. Reisikirjeldused Palästina teekonnalt“ awaldas. Tema oli 1896 aasta lõpust saadik „Postimehe“ toimetuse liige Peterburis, kus ta kooliõpetaja on.

„Wanna juttomees“ kolm jagu 1862 kuni 1867 ja ilmalikud „Naljatilgad ehk loe ja naera“ 1868.
H. Hoffmann awaldas „Piibli salmid katekismuse õp. seletuseks“ 1866, „Missioni lugemised“ 1890, „Mina ja minu pere tahame Jehowat teenida. Igapäewane kodune jumalateenistuse raamat“ 1896.

A. F. Raudkepp, enne Amblas, pärast Krimmis kooliõpetajaks, kirjutas „Wanna seaduse Israeli Jummala tenistus“ 1869 ja „Inglid ehk Jumala lapsed“ 1870. Pääle selle kirjutas Raudkepp „Eesti Kirjameeste seltsi“ aastaraamatusse“ 1873 jne. Kirjutas ka Eesti ajalehtedele. Andis raamatud „Tarkuse ja wooruse pildid ajaluost“ 1881 ja „Weikene kirikulugu“ 1883 wälja.

E. Wegener, endine Äksi kirikuõpetaja, kirjutas „Üht asja on tarwis. Uus jutluse raamat“ trükiti esimest kord juba 1876 ja siis kuni 1886 mitu korda.

G. Rosenberg kirjutas „Jumala riigi wäljalaotamise lugu“ 1870?

A. Kurrikoff, endine Türi kirikuõpetaja, kirjutas „Koduraamat. Igapäewased püha kirja tunnistused“ 1881, „Ristiinimese wabadusest.“ „Kohtlane wiis Jumalat paluda. Dr. M. Luteruse järele“ 1883, „Matteuse ewangelium. Eesti rahwale ära seletatud“ 1884. — Siia tuleb lisada, et Kurrikoff ka ilmaliku luuletajana wäga osaw on. Ta andis juba 1876 „Härmann ja Doora“ Goethe järel wälja ja on 1874 „Eesti Postimehes“ balladisid awaldanud.

W. Schultz, endine Eestimaa gindralsuperdent, kirjutas „Issand on mo walgus. Uus Epistli jutluse ramat“ 1877, „Mitmesugused annid, aga seesama waim. Uus Ewangeliumi jutluse raamat“ 1894 wiies trükk.

N. v. Nolcken, Pöide kirikuõpetaja Saaremaal, on kirjutanud „Õndsa Lutteruse igapäine usuõpetus ja kinnitus“ kaks jagu 1878.

Fr. Hollmann, endine rüütelkunna wallakoolmeistrite seminari direktor ja pärast Liiwimaa gindralsuperdent, kirjutas „Lutheruse weikene Katekismus wallakoolis“ alama astme lastele 1884 ja „Lutheruse weikene Katekismus“ 3 jagu koolmeistritele juhatuseks. Pääle selle andis tema 1877—1884 ka „Lauluwara“ noodiraamatu 3 jagu wälja, milles kaunid waimulikud ja ilmalikud laulud. Koolmeistritele on kirjutatud „Kõned laste kaswatamisest ja õpetamisest“ 4 annet 1890 jne.

J. Eglon, kurtkeeletute kooliõpetaja Wändras, andis trükki „Piibli lugudes jutustatud hinge õnnistuse sündus“ 1881. Pääle selle ilmus temalt „Wiinakoda ja waenuoda“ 1891.

J. Buck andis trükki „Mina olen see! Ehk Jeesuse heal maailma mere peal“ 1882 ja „Tulge minu juurde“ 1885.

K. Aanier kirjutas kaks palweraamatut „Ristirahwa palwekoda“ I. jagu 1882 ja II. jagu 1891. Suured paksud raamatud.

C. Allas kirjutas ning andis trükki „Patu-ema ehk joobnukstegew jook“ 1883.

Paul Eberhard kirjutas seletuse „Pauluse raamat Rooma rahwale“ 1888.

J. Nymann andis trükki „Ürikene ja wäga kallis armuaeg“ 1886, „Jehoowa on mu walgus“ 1888, „Kiwikruusid ääre tasa“ 1888, „Laste ristimise lugu“ 1890.

J. Dunkel kirjutas „Usklikkude sõbra-tuba“, „Usklikkude sõber“ 1884, „Lamp ja walgus“ aastaraamat 1889, „Laulud Kolgata risti all“ 1893, „Igapäewased südamekinnitused“.

Eduard Magnus Jakobson, kuulsa kirjamehe C. R. Jakobsoni wend, on agar ja hoolikas kirjamees waimulikul põllul olnud. Tema raamatus on aga ka ilmalikka juttusid ja muinasjuttusidgi ning õpetust. Tema kirjadest nimetame siin „Apostli Pauluse ümberpöörmine. Spurgeoni jutlus“ 1888, „Eesti rahwa tuikene“ 1889, „Teadaandmised missioni põllu pealt“ 1889, „Sioni sõnumitooja leht“ täitsa 8 jagu täis iga sugu waimulikku ja ilmalikku lugemist, „Rõõmsad ewangeliumi laulud“ 1896. — Keel tema kirjades on ladus, kuid grammatika poolest puuduline Torma murre, mis omadusesõna pea sugugi ei muuda ning lõppudest wäljagi ei tee.

G. Allo pani kirja „Kiri Sardese kogudusele“ 1888, „Sina pead pühapäewa pühitsema“, „Ärge jooge täis wiina“ 1892, „Kas tead, kus sa seisad“ 2 jagu, 1893, „Sõber! Kas sa tead, mis sa teed?“ 1895, „Wõeras wägi, ehk üks tähelepanek kõige suitsetajatele“ 1895, „Armastuse ühendaja“ 1894, „Kahte sugu lapsed“ 1897.

J. Aunwerdt kirjutas raamatu „Igapäewane waimulik reisikepp“ 1889.

J. Markus pani Eesti keelde ümber „Kirjad põrgust“ 1889 ja „Kirjad taewast“ 1890.

E. Bruhns kirjutas „Silva, Wana Testamenti jutlused“ 1890.

J. Kasemets kirjutas maailmakuulsa Toomas Kempis’e raamatu „Kristuse järelkäimisest“ Eesti keelde ümber ning andis trükki 1890.

K. Hasselblatt kirjutas „Wäikesed asjad, mis risti-inimesele tarwis on teada ja pidada“ 1893.

M. v. Glehn awaldas „Jääge minu sisse“ 1893, „Õpetus palwe elust“ 1894, „Kuidas püha kirja peame lugema“ 1896.

P. Lampson, kirjutas „Hommiku ja õhtu roa ohwer“ I jagu 1893 ja II. jagu 1897.

M. Tamwerk kirjutas „Taabori Mäelt Kolgatale“ kaks jagu 1895 ja 1896.

Õpetliku sisuga raamatute kirjutajad, kellest mõned ka juttusid, luuldeid, nootisid on awaldanud.
Kõige rohkem siia on lugeda need kirjamehed, kes õperaamatuid koolile on kirjutanud, kuid ka need, kes muid õpetliku sisuga kirjasid, nagu keeleteadlisi ja maadeteadlisi awaldusi, on andnud. Olgu nendest järgmised nimetatud:

J. Nebokat andis trükki juba 1870 noodiraamatu „Ilmalikud meestekoorid,“ pääle selle ka „Saksa keele õpetuse“, „Pildid Pohla sõjast“ 1874 ja „Meremadu“ 1875, aastal 1884 ka „Kündja Eesti keele õpetuse“ Ahrens’i ja Wiedemanni järele, oli siis weel mõned aastad enese asutatud ajalehe „Kündja“ toimetaja Riias. Leht jäi pärast seisma. Nebokat kirjutas weel „Üleüldine Maailma ajaraamat“ 1882 ja „Õnnetumate aitamine senni kui arst tuleb“ 1886.

G. Rosenberg, kooliõpetaja esiti Tallinnas ja pärast Kroonlinnas ning wiimaks rändaw raamatukaupleja, kirjutas hulga raamatuid 1870—1885 wahel, millest üksi „Imperator Aleksander I“ siin nimetada oleks, mille raamatu keel Wene keele maiku on.

G. Blumberg, endise Tartu gymnasiumi eeskooli asutaja, „Eesti Kirjameeste seltsi“ kaasalustaja, kirjutas juba aastal 1871 esimese trüki „Juhataja kodu- ja isamaa tundmisele“, mida pärast mitu korda trükiti. Ka kõneles Blumberg sellest „E. K. seltsi“ koosolekul ning awaldas sellest kirjapala 1874 aasta raamatus. — Blumberg leidis meelenõtruse tujus, kui ta kool ära lõpetati, enese käe läbi otsa 1890 ümber.

J. Kapp, Wiljandi-Kõpu kihelkunna-kooliõpetaja, oli agar Eesti kirjandust ja meelt edendama. Ta oli üks „Eesti Kirjameeste seltsi“ alustaja, pidas esimestel aastatel seltsis kõnesid, awaldas neid aastaraamatus. Pärast 1878 kirjutas ning awaldas Kapp „Geometria“ raamatu ning „Eesti ema. Lühikene teejuht emadele, kuda nad lapsi esimestes eluaastates kaswatama peawad.“ Kapp suri aastal 1895.

J. Pärmann oli omal ajal wiljakas kirjamees, käis „Tartu I-ses kooliõpetajate seminaris“, kuid suri warsti pärast kooliaega. Ta kirjutas öpetlikud raamatud „Looduse lugu“ 2 jagu 1878 ja „Tõotatud maa“ 1879, kuid weel enne seda „Abellino, suur bandiit ehk eluwõtja“, „Willandi jutupuhuja“ ja „Notre-Daame kellalööja“ 1876, „Paron Münkhausen“ 2 jagu ja „Till Öökullipeegel“ 1877 ning „Ilus Mageloone“ 1878. Pärmann oli hääandline kirjanik, kuid eksis mõni kord rööwlijuttude riiki ära, nagu ta ka wähese sisuga lõburaamatuid awaldas, nõnda „Bosko kunstükid“ 1879, „Wäike unenägude seletaja“ 1883 ja „Suur unenägude seletaja“ 1884. Kõige sündsam nendest oli weel „Laste lust, 50 mängi koolilastele jne.“ juba 1876 wälja antud.

J. Tülk, ameti poolest maamõõtja, oli Genfis ja Parisis edasi õppinud ning tuli 1875 wõõralt maalt kodumaale tagasi, kus matematikat õpetas, „Eesti Kirjameeste seltsis“ kõneles ja kirjutas, ning awaldas „Kerged ja lühikesed geometria õpetused“ 1879, „Maamõetmise juhatus“, „Esimesed geometria õpetused“ 1880, „Wiisika õpetus“ 1881, „Weike weeloodija ja kalakaswataja“ 1884. Pärast hakkas Tülk „Eesti Postimehe“ toimetajaks, mida 1886 kuni 1894 oli, kuid leht ei edenenud, waid läks pärast Tallinnasse, kus A. Busch ta rohkem elama pani. Ka oli Tülk hulga aastaid „Tartu Eesti Põllumeeste seltsi“ president ning astus alles pärast seltsi 25-aastast alustuse-pidu sellest ametist ära.

J. Muchel kirjutas „Geografia õpetuse käsiraamat“ mis 1880 ümber trükiti ja mis 1889 teist kord wälja anti.

J. Lüdimois, endine Wändra kihelkunnakooli-õpetaja, kirjutas kirjad „Laste karistus“ 1879 ja „Uus aabitsaraamat“1880.

J. M. Sommer, kooliõpetaja Tallinnast, on mitmed õpe- ja juturaamatud enamasti ümberpannud, millest nimetada on „Kolmed wanemad. Õpetlik kõne“ 1888, „Teekond Soome laulupidule“ 1885 ja juturaamatutest „Kodaniku weri“ 1884, „Kadunud! Hoffmanni jutustus“ 1885, „Peruamaa wiimse Inka ehe“, „Wõrgutuse paelad“ 1890, „Wõitlus elu eest“ 1891, „Õnnetusest õnnele“, 1892, „Alide. Uudisjutt“, „Eewa õun, jutt rahwa elust“ ja „Keiserinna saatjalg“ 1893, „Hiline päike. Jutustus“, 1895, „Wannutud Rootsi kirik ehk waleraha tegijate pesapaik“ 1895. — Pääle selle on Sommer ka weel noodiraamatuid trükki andnud, nõnda nimelt „Uued meestekoorid“ 1889 ja „Naljalaulud meestekoorile“ 1890. Sommer suri õnnetut surma 1896.

H. Einer kirjutas aastal 1884 pärast Dr. Hermanni „Eesti keele grammatikat“ just selle kirjawiisis raamatu „Lühikene Eesti keele õpetus rahwakoolidele.“ Wiga selle raamatu juures on, et kirjutaja mitte ka sõnade sissejagamises sedasama teed ei täinud kui Hermann. Nüüd on selles raamatus paljud sõnad ühte ja sessesamasse klassi pandud, mis ühes klassis ei tohi seista, sest et nendel midagi ühist ei ole. Selle läbi on raamatu õpetus ära rikutud.

A. Bilow, kes Peterburi ülikoolis matematikat õppis, kirjutas 1885 „Füsika“ õpetuse raamatu, mis asjatundlikult ja hästi on kokku seatud.

J. Jurkatam on õpetlikka palasid ajalehtedes ja kirjades ning ühe „Wene keele õpetaja iseõppijatele“ 1880 awaldanud.

J. Johannson-Pärna on õige rohkesti ajalehtedesse kirjutanud ja ühe „Wene-Eesti sõnaraamatu“ kokku seadnud, millel 1600 sõna sees 1889. Ka kirjutas tema mälestuse-raamatu „Kuulus Eesti rahwa hariduse töötaja C. R. Jakobson“ 1891.

M. Salem, gymnasiumi kooliõpetaja Eesti keele tarwis Tallinnas seadis kokku „Eesti-Wene sõnaraamatu“, mis aga T. Kuusik pärast lõpetas ja trükki andis 1890, sest et Salem juba enne oli ära surnud

T. Kuusik oli wäga tegew õndsa Salem’i „Eesti-Wene sõnaraamatut“ 1890 wälja andmas, mis ka siis wälja tuli. Tema on ka muidu osaw kirjamees ja on raamatu „Ristirahwa tähtsad päewad“ ilmutanud, milles nimelt Wene usu järele tähtpäewad ära seletatud on, siis aga weel wäga tähtsa kirjatöö, nimelt Inglise luuletaja Miltoni raamatu „Kadunud ja jälle leitud Paradiis“ 1895 Eesti keelde ümber pannud. See on tänu wääriline töö. Ka keel ei ole tema raamatutes paha, kui ka kõik teaduse põhjal ei seisa. Siis andis Kuusik weel Eesti keeles wälja „Balakirew, Peter Suure kuulus naljahammas“.

J. M. Jaanus andis trükki õpiraamatud „Wene-Eesti keele sõnaraamat. Umbes 1700 sõna“ 1893, „Kooli sõnaraamat“ 1894 ja „Wene keeles pruugitawate Wõerakeele sõnade seletaja“ 1896. Ka on ta juba enne ja pärast nim. raamatuid mitmed jutud kirjutanud, millest siin kohal nimetame „Ema armastus“, „Tõsised sõbrad“, „Kuningas Apoloonius“, „Mai Roos“, „Merehädalised“, 1891, „Roosa“, „Peiud ja neiud“, „Merekoolis“ ja „Õnne soon, Franz Hoffmanni jr.“ 1893, „Saardami töömees“, „Tõde tõuseb“, „Tubli poiss“, „Woorus wõidab“ 1894, kolm wiimast Fr. Hoffmanni jutud Saksa keelest. Aastal 1895—1897 kirjutas ta mitmed õpuraamatud, nagu „Naeste pähkled“, „Maaleri kool“, „Pidu kõned“, „Püha Jüri“, „Rahwa tohter“, „Seebikeetmise õpetus“, „Talupoja tarkuse raamat“.

J. R. Rezoldt, sündinud 1850 aasta ümber Palmses, oli kooliõpetaja Tiflises, kust tema kirjade läbi „Eesti Postimehes“ 1882 eestlaste liikumine Suhhum-Kalesse tõusis. Pärast tuli ta kodumaale tagasi ja oli siin Ülema talurahwa-kohtu president, lahkus aga sellest ametist ning asus Tallinnasse elama.

Tema on mitmed kirjad Eesti keeles kirjutanud. Nimetame siin tema kirjadest „Üleüldine Eestlaste ajalugu“ I. jagu 1890, II. jagu 1893, „Tark kohtukäija“ 1893, „Eesti luuletajate album. Piltidega“ 1895, „Babeloni torn. Üks tähtjas leidus, et Soome sugu rahwas, sellega siis ühtlasi ka meie suguwennad, on nimetatud torni esimesed ehitajad olnud“ 1896.

J. Wolde, kooliõpetaja Narwas, kirjutas „Kronika ehk Narwa linna ja Hommikupoolse Eestimaa mälestused wanast ja uuemast ajast I. 1224—1674-ni“ ja siis weel „Lugemise raamat. Õpetlikud jutud Wene ja Saksa keele kirjadest“ 1890. Sisu poolest kasulikud kirjad, kuid keel koguni wähe teadusline. Siis kirjutas Wolde weel „Noore rahwa jututuba“ 3 jagu 1891 ja 1892.

P. Org andis wälja raamatukese „Wäike kirjaõpilane“ 1885 ja „Kirikulaulude kogu“ 1893. Pääle selle weel ilukirja õpulehed.

M. Kampmann, kooliõpetaja ja 1894 ajaleht „Sakala“ toimetaja ja wiimaks köster Wiljandis, awaldas mitmed kasulikud luule- ja õpukirjad, nagu „Hoolas lüpsiline“ 1894, „Maaweise sooparandus“, „Piibliloo õpetuswiis“ ja „Loogika õpetus“, „Lahtised kirjad emadele“ ja „Kanade pidamine sissetuleku suurenduseks“ 1896. Luuletajana awaldas ta „Kandle hääled“ 1896. Siis weel nimetada jutud „Tõe pärast. Inglise uudisjutt“ ja „Uue aja waim ehk Amori wangid“ 1896.

M. Neumann, endine rahwakooliõpetaja ja 1895 saadik „Postimehe“ toimetuse liige, kirjutas palju päewalehes „Postimehes“ nii hästi juttusid kui ka muid kirjapalasid. Tema on 1896 saadik „Karskuse Sõbra“ president, kus „Eesti Karskuse Seltside aastaraamat 1897“ tema toimetusel ilmus. Selles on ka üks algupäraline jutt tema sulest. Pärast „Fridtjof Nansen’i reisijuhtumised Põhjajäämere jääl ja pimeduses“ 2 jagu 1891.

J. Leppik kirjutas raamatud „Lühikene õpetus põllumehe päewaraamatu pidamisest“ 1883, „Maailma keel Volapük, grammatik ja sõnaraamat“ jne. 1890, jutt „Mesilaste kuningas“ 1886 ja mitmed laulikud 1868 „Eestistatud laulud“ 2 jagu, 1884 „Salmikud“ ja „Laululind“ 2 jagu 1890.

W. Waher kirjutas Esperanto keele-õpu „Postimehe“ lõbulisas 1893 ja „Esperanto-Eesti sõnastiku“ 1895.

Arstiraamatute kirjutajatest.