Eesti kirjanduse ajalugu - 16

„Anne laps. Nabre Hedi läks Koordi Jaagu peresse Tiiud waatama. Mõlemad oliwad kanged teisi taga rääkima. — Hedi kui meeletu kõike suust wälja ajama, ja Tiiu oli salalik. Nõnda lobisesiwad nad ka nüüd jälle, et Hedi suu aga wahutas. Küll Eewad ja Madrid, Kadrid ja Liisud ja mitme waese-lapse hää nimi pidi jälle rahwa suhu tulema, sest muude pääle sant inimene ei julge hakata. Saiwad nad nõnda küll wohminud ja rabanud, et lõõtsutasiwad, siis tahtis Hedi jälle koju minna. Aga Jumalaga jättes — ei Tiiu seda kannatanud ütlemata jätta, mis Annele juhtunud. „Ennäe!“ ütleb siis, „mis õieti unustasin: meie saame joodud, sest juba Mihkli Peetril noort sugu!“ — „Mine!“ ütles Hedi, „oled jamps! ’Pole weel poolt aastatgi, kui pulmad oliwad.“ — „Mis minul sellega tegemist,“ ütles Tiiu, „ei tulnud meeldegi kohe sulle rääkida — jätku mind igaüks nõnda rahu, kui mina.“ — „Ei ka mina seda enesele patuks wõi wõtta,“ ütles Hedi, „mis muidu ka wahest jutu jatkuks tühja paljast ajan: ega sellest lugu! Mis Jumal siis Annele andis?“ — „Jumal hoidku seda nägemast wõi sest kuulmast,“ kostis Tiiu. — „Issand Jumal!“ ütles Hedi, „ometi inimese-laps ikka on?“ — „Ja weel poeg päälegi,“ kostis Tiiu, „aga andku minu patud andeks! ’pole mina seda weel näinud.“ — Hedi süda kipitas kõik seda kuulda, sest see oli Tiiu wiis, kui ta õige kurja rääkis, et ta siis pikale seda wenitas. — „Olgu pääle!“ — ütles ta ka nüüd, „mis minul teise rahwaga tegemist!“ — „Minule ometi räägid,“ palus Hedi. Ja Tiiu ütles siis: „Ehk ma sulle siis räägin, aga ei ühelegi muule, ehk Ann ja Peeter küll mõlemad ninatargad on. — Jah! Olen lapse pääd ja nina näinud!“ — Hedi pani kohe käed risti niuus — „Ega Anne uhkus muidu waoks,“ ütles ta natukese aja pärast. „Mis Peeter ütleb?“ — „Mis see mõistab,“ kostis Tiiu, „meel aga hää, et naene elab.“ — „Wõi meel weel hää!“ ütles Hedi, „hääd olete mõlemad! Aga nüüd näitab Jumal sõrmega nende pääle.“ — „Andku Jumal minu poolest neile patud andeks,“ ütles Tiiu ja ei lausunud nüüd enam sõna sest asjast ühegi wastu, Aga Hedi laotas seda kohe üle kõige küla, sest siit läks ta warmalt Mihkli Aadu juurde; Aadu naene Ingel ruttas Reinu Mardi peresse ja rääkis seda Mardile ja nõnda oli see jutt enne õhtut üle küla. Naesed, mehed, wanad mehed, kõik oliwad liikumas, igaüks sosistas teisele kõrwa ja waletas weel juurde — nõnda, et see laps enam inimese näolinegi ’polnud. Ja Tiiu kuulis seda kõik, ei lausunud sõnagi, õhkas aga ikka. — „Mis aga see tähendab?“ kisendasiwad kõik. „Mis see tähendab,“ üttes wana küla-kubjas, kes ikka mõistlik mees oli „see tähendab, et nüüd kõik, suud lahti õigest inimesest kurja rääkimas; Peeter ja Ann on mõlemad auu wäärt inimesed, ja kui nendele see wiletsus on juhtunud, siis kergitagu Jumal nende südant.“ — Teisel hommikul tuli herra ise seda last waatama, sest see jutt oli ka juba mõisa räägitud, ja proua kes Anne armastas, oli selle pärast wäga kurwaks saanud. — Ja mis leiti nüüd? — Kõik hästi ja õieti. Pää küljes aga oli üks muhk, ja ka sest ei olnud asja. Nüüd lõiwad kõik risti ette: „Kust see jutt ometi tõusnud? — Ja Tiiu ütles: „Seda juttu ei ole küll üksgi teine tõstnud, kui üks kuri inimene.““

See jutt on ka kas koguni Eesti rahwa suust wõetud wõi wäga Eesti moodseks tehtud, Ta annab sellest näitust, kuda külades mõni kord tühje juttusid sünnib, millel ei „asja ees ega teist taga.“ Ta tahab külades säärasele üsna tühja jutu tegemisele piiri panna.

Christian Hieronymus von Schlegel.
Kaheksateistkümnenda aastasaja lõpul, Hupeliga ühel ajal wõi mõni aasta hiljem, tuli keegi Saksamaa mees Chr. H. v. Schlegel Eesti kirja põllul ilmsiks ühelt poolt, kus keegi seda ei oleks oodanud. Aastal 1787 nimelt ilmusiwad Saksa ajakirjas „Teutscher Merkur“ 13 Eesti rahwaluulet, mille all muud märki ei seisnud kui S. See ajakiri on raamatukogus alles, aga Eesti rahwaluuldeid ei pannud keegi tähele. Alles aastal 1896 leidis ülem gymnasi-õpetaja kandidaat O. Kallas wanadest kirjadest üles, et see „S.“ keegi muu ei olnud kui Chr. H. v. Schlegel. See mees oli kas 1755 wõi 1757 Jena linnas sündinud ja oli, kui ta ülikoolist läbi käinud, aasta 1780 ümber Eestimaale kodukooliõpetajaks tulnud. Siin oli ta Eesti keelt õppinud, Eesti rahwast armastama hakanud ja ka Eesti laulusid üles kirjutanud. Pärast läks Schlegel Mohilewi linna Saksa kirikuõpetajaks ja elu teisel poolel Peterburi tähtsaks riigi-ametnikuks, kus ta ka alles 1842 kõrges wanaduses suri.

Schlegel nüüd oligi, nagu üteldud, see mees, kes ajakirjas „Teutscher Merkur“ aastal 1787 „S.“ tähe all 13 Eesti rahwaluulet oli awaldanud. Aga et Saksamaa sakslased Eesti keelt ei osanud ega praegugi oska, siis on ta kõigest 3 esimest luulet päris Eesti keeles andnud, kuna ta 10 wiimast Eesti luulet Saksa keelde ümber on pannud; nende 10 Eesti keeli luulded on kaduma läinud, kas neid ialgi leitakse, on teadmata; kuid nende Saksa keeli tõlge on nii tehtud, et neid üksnes peaaegu sõna sõnalt Eesti keelde tagasi on kirjutada, ja juba tuleb Eesti rahwaluulde mõõt wälja. Seda on siis ka K. A. Hermann, selle raamatu kirjutaja, teinud, ja et need 13 laulu alles „Jörru“ ja Hupeli antud laulude järele kolmandad laulud on, mis Eesti rahwa suust üles kirjutati, ilmugu nad siin kõik Schlegeli poolest antud reas äratrükis. Need on järgmised:


1. Rikka pruudi otsijale.
Peiukene, poisikene,
Kust sa tundsid meile tulla,
Oskasid üle orgude,
Märkasid üle mägede,
Seie peenesse peresse,
Wana taalri talusse?
Peiukene, poisikene,
Sest sa tundsid seie tulla,
Oskasid üle orgude,
Märkasid üle mägede,
Seie suuresse külasse,
Seie peenesse peresse,
Wana taalri talusse:
Hõbenupp oli õuessane,
Kaks oli kaja aiassane,
Wiis oli wärawa pääl;
Meie õued lõuendised,
Katused kana-munega,
Räästad sea-lihaga,
Kinnispakud wõiga wõitud.
Sest sa tundsid seie tulla,
Oskasid üle orgude,
Märkasid üle mägede,

Seie suuresse külasse,
Seie peenesse peresse,
Wana taalri talusse.


2. Peiu kosjateelt.
Tere tere, saajakene,
Tere teelta tulemasta!
Kes teid teele terwestelles,
Kes andis aruda kätte?
Jumal teel teid terwestelles,
Maarja andis aru kätte.
Mis teid teele wiiwistelles?
Ohjad läksid õunapuusse,
Päitsed päewa nääludele.
Kes wõttis ohjad õunapuust,
Päitsed päewa nääludest?
See’p see peiu, poisikene,
Wõttis ohjad õunapuusta,
Päitsed päewa nääludest.


3. Parastus peiule, kui pruut ära karanud.
Hästi, hästi, peiukene,
Kes käskis saajaga tulla!
Eks wõinud salaja tulla?
Neiu hiilis pilli häält,
Neiu lendas lepikule,
Neiu kargas kaasikule.
Wirus wiimaks nähtud neidu,
Harjus anded jagatud,
Paides pääd on sugenud,
Wiljandis on wiheldud.


4. Waese-lapse laul.
Olen üksi nagu wihmakull,
Aga wihmakull on wiiekesi;
Olen üksi nagu part,
Aga part on paari wiisi;
Olen üksi nagu kurg,
Aga kurg on kuuekesi;
Olen üksi nagu hani,
Aga hanil kaks on last.
Mul ’pole isa ega ema,
Kellel’ wõin kurbtust ma kaebata,
Kellel’ wõin haige ohata,
Kellel’ wiha weeretada?
Kaeban ma kuke-lillele,
Kuke-lill saab kahwatumaks;
Kaeban kiwimurru lillel’,
Tema lööb siis tohletama;
Kaeban ma noorele murule,
Näen muru närtsima,
Kui ta kuuleb minu kaebtust,
Waese lapse laulukest.
Tõuse üles, emakene!
Tõuse üles, isakene!
Tõuse kirstu kinnitama,
Weime-wakka walmistama!
Ei wõi tõusta, minu tütar,
Ei wõi tõusta, ei ärgata!
Muru kaswan’d mulla pääle,
Heina-lehed haua pääle,
Sini-mets saan’d silma pääle,
Wõsa wõrsun’d jalgadele.


5. Lõikaja laul.
Paista, paista, päewakene,
Ilus ole, ilmakene,
Et saaks palaw palakata,
Higi ilma linadeta,
Soe ilma sukkadeta!
Paista, päike, pärja pääle,
Hiilga hõbe-helme pääle!
Palaw, ära riku pärga,
Ilus ilm ei helmesid!
Ära paista saksa pääle,
Paista ikka meie pääle!


6. Heinamaal.
Seni heinamaa on ilus,
Kuni hein on niitmata;
Seni kaared käiwad hästi,
Kuni loog on wõtmata;
Seni hein on heledam,
Kuni saod sündimata. —
Parem elu paharetis,
Õnnetus on õndsam põrgus,
Kui on elu meie mõisas!
Päikse tõusul juba tööl,
Kuu paistel kuhja loomas,
Päewa loojakul lõikamas.
Härjadgi meil sööwad ikkes,
Waesed ruunad rakendatud,
Töölised seismas aiateibas,
Abilised aia rõhus —.
Walge wainu herrakene!
Kulda-krooni prouakene!
Hõberõngas noored herrad!
Tõuske üles tooli pääle,
Saage üles saali pääle,
Waad’ke waese rahwa pääle,
Kuda suuri sunnitakse,
Kuda wäikseid winnatakse,
Sõrmepikkust sõimatakse,
Pisikesi pillutakse.


7. Päris-eestlase wara.
Sest on maa nii maha jäänud,
Õled katustelt kadunud,
Et on palju mõisaid maal,
Korstnaid külade wahel,
Walla neelajaid wainutel.
Lammas tõi lauguga talle,
See sai herrale õiguseks;
Emis tõi palju põrssaid,
Saiwad herra praadiwarda;
Kana munes mõnda muna,
Paudi kõik herra pannile;
Lehm tõi härjast wasika,
Pandi herra karja-pulliks;
Mära tõi täkutwarsa,
Wõeti herra ratsaruunaks;
Perenaesel on poegasid,
Saiwad herra kana-poisteks.


8. Nurganaese laul.
Armas noorik, nurganaene,
Kümme kord käis köögi-teed,
Sada korda sauna-teed,

Tuhat korda toa-teed;
Otsis palki ennast puua,
Otsis puud end surnnls lüüa —
Pere nuttis pingi all,
Lapsed aga laua all,
Abielu-mees kambris. — — —
Jesus küsis läbi ukse,
Maarja mõtles akna ääres —:
Mis on Looja teile toonud?
Tõi ta looga tegija,
Wõi tõi kirja kirjutaja,
Wõi tõi haspli ajaja?
Jumal tõi looga tegija!
Pere naeris pingi alt,
Lapsed aga laua alt,
Abielu-mees kambrist.


9. Kiige-laul.
Küla-naesed kiikuma!
Tooge kanu, tooge mune,
Tooge auduwaid hanisid,
Paari-wiisi pardikesi,
Ujulindude jalgasid!
Tulge kiigule kilkama!
Käänake lapsed kätkisse,
Küll isa lapsed imetab.
Läksin kiigele kilkama,
Leidsin palju muste sukke,
Annel kaks kirju paela,
Liisul lina-lõngasid,
Kubja tütrel kuldsed tressid,
Waesel-lapsel wale-tressid.


10. Neitsikesele.
Neitsikene noorukene,
Tõusid sa mõisniku toasta,
Kusa käidi wikelsukes,
Keskel sukkade seas,
Kenade klaaside taga,
Põrandal, kus kanti laiad põlled,
Keset kena kiwimaja.
Ei sind rikkun’d Riia püssid,
Ega Wene werised mõõgad,
Ega Türgi tulised nooled.
Herra oli sinu isa,
Proua oli sinu ema,
Herra tütred sinu õed,
Herra pojad pooled wennad.
Sääl sa teadsid, kus kaswasid,
Tundsid elu, mis elasid,
Mõistsid kohta, kus magasid.
Hani ei tea elu-paika,
Part ei tunne püsipaika,
Kus ta sumbub surema.
Mina ehk ka suren sohu,
Maha jätetud ma maale,
Ehk ma hingan heinamaal.


11. Pulma-laul.
Neitsikene noorukene,
Kuda sa kodus kaswasid,
Nagu lumes luik sa käisid,
Nagu hani aia ääres,
Pesksid juukseid merewees,
Silmi walges seebi-wahus,

Mõtlesid saada saapa-meest,
Kübaraga kena meest.
Nägid näljaseid nooriseid,
Vihasemat Wiru sulast,
Kujutlld kübarat Järwamaalt —
Selle pääd sa sugesid,
Selle jalgu kaapisid.


12. Teine pulma-laul.
Neitsikene noorukene,
Kuda sa kodus kaswasid,
Kodus kullana sa maksid,
Isamajas hõbedana,
Wenna wainul wasena!
Kui sa, mari, wõõrsi lähed,
Kala teisele kaldale,
Pardike teisele paigale:
Ei wõi kiita ega laita,
Kas siis maksad weel mullana,
Mis on hani tiiwa all,
Wõi warblase warwaste wahel,
Wõi ka kuke küünte wahel,
Linnu tiiwade liikmetel?


13. Kolmas pulma-laul.
Neitsikene, noorukene,
Ole usin hommikul,
Tõuse üles enne päewa,
Mine lauta lehma lüpsma,
Lehma sarwi silitama!
Leiad lehmalt sa wasika,
Ütle enne ämmale!
Leiad walget lauku talle,
Ütle lahkesti langule!
Siis sind kiidab hästi ämm,
Siis sind kiidab hästi äi,
Sulle naeratab su nadu,
Külas kõneleb sest kaim,
Siis sind kenaks kiidetakse,
Kena naese kauniks tütreks;
Kena naene sind kiigutas,
Kaunis naene sind kaswatas,
Kaunim sind pani mehele.

Nõnda on need Eesti rahwaluulded. Schlegel ise ütleb, et ta uhke olla esimest korda Eesti rahwa-luuldeid Saksamaa rahwale teatada ja sellest rahwast mõndagi kirjutada, mis enne wähe tuntud wõi ei sugugi puudutud. Ka nende üksikute luulete kohta on Schlegel tähendusi teinud, mida meie kõiki siia ei kirjuta. Kolmanda laulu kohta märgib ta, et pruut nalja pärast ära on peidetud ning siis peidmehele seda wiisi lauldakse. Kuuendas laulus on mõisa-tööd kujutatud. Seitsmenda laulu kohta kirjutab Schlegel: „Kas weel elawamal ja tõelisemat seletust selle waese rahwa olekust herrade wastu tahetaks nõuda?“ Teised laulud on nagu kujuks, märgiks ja maaliks Eesti elust, mida lugeja juba isegi tunneb.

Schlegel on enesele nende luulete ülespanemisega Eesti kirjanduses jäädawa mälestuse teinud.

P. H. von Frey.
Üks õige wiljakas ja kaunis andeline kirjamees 19. aastasaja algul oli P. H. v. Frey. Tema oli Saaremaal Püha kihelkonna kirikuõpetaja ja konsistoriumi assessor. Tema elust ei hakka me siin pikemini kõnelema. Ka tema kirjad, mis pea kõik waimuliku sisuga, ei kuuldu ilmaliku kirjanduse liiki, kuid siisgi ei wõi teda hästi tähele panemta jätta, sest et tema kirjades on mõndagi õpetlist kuju 19. aastasaja algusest. Nagu Saaremaa Eesti kirjandusele õige mitu tublid edendajat on andnud, nii on ka Frey Saaremaalt Eesti kirjandust edendanud. Tema kirjad on isegi pea kõik Saaremaa murdes kirjutatud. Sellega ei olnud tema aja kirjamehed ja ametiwennad sagedasti rahul, waid soowisiwad õigusega, et Frey ja kõik teised üleüldist kirjakeelt oleksiwad pidanud pruukima. Nüüdse aja kohta ei tähenda Frey ega teiste murre midagi, ei ole sest ka wiga, sest meie peame ju kõik uude nüüdsesse kirjawiisisse ümber panema.

Frey kõige tähtjam kirjatöö oli üks waimulikkude laulude kogu, mis Hupel’i poolestgi klassiste kirjade sekka on loetud. Igal pool tarwitasiwad kirikuõpetajad ajuti seda raamatut — mõnedes kirikutes koguni lauluraamatuks. Teine raamat, mis Frey kirjutas, oli „Arropiddamisse ehk Arwamisse-Kunst“ Tartus 1806 Grenziuse juures trükitud. — Pääle selle awaldas Frey hulga muid kirjasid, mida meil siin wõimalik ei ole tähele panna.

Siin kohal trükime mõned kirjapalad ära, mis Frey on Rosenplänteri „Beiträges“ awaldanud, nimelt osa keiser Aleksander I-se manifesti 1813-st aastast, laulu warjusurnutest ja mõned teised luulded, mis tõlgitud.

„Manifest. Jumala armust Aleksander I kõige Weneriigi Keiser ja Isewalitseja annab Oma truudele alamatele teada.

„Jumal teab ja kõik maa-ilm meiega, missuguse nõuu- ja wäega waenlane Meie riigi sisse tungis …… täis lootust oma riigi ja ligi kõige Europa sõjawägede pääle, mis ta oma rahwaga wõitlemiseks Meie wasta oli kokku saatnud; kihutatud ärawõtmise lõpmata himust ja were-ahnusest julges tema meie laia riigi südamesse tungida ……

„Kas waenlane oma tegudega, mis iga hää inimese meele wastu, oma mässawa sõdimise kombega Wene rahwa meelt ial wõinud nõnda taltsaks teha, et nemad oleksiwad taga nutnud oma haawasid, mis ta nendele lõi? Eks ei olnud näha, kui oli nende were ärawalamine neile julguse ja kindla kannatuse kinnituseks? Eks armastus oma maa wastu enam ei hakanud põlema, kui nende linnad ära põletati? Eks nende usk ei kaswanud ja eks ei süttinud põlema kättemaksmise kustutamata himu nende sees, kui nende templid ära teotati? Sõjawägi, riigiülemad, mõisnikud, õpetajad, linna- ja maa-rahwas, ühe sõnaga kõik seisused ei pannud oma waranduse kulu ja oma elu ohwerdamist miksgi ……

„Waenlane …… astus Meie piiride üle kahekümne riigi ja kahekümnesuguse rahwa wäega, mis ta kokku oli sundinud enese alla. Neid oli arwu mööda 500,000 jala- ja hobuse-meest ja nendega 1500 suurt püssi. Selle hirmutawa wäega tungis ta keskele meie riigi sisse ja ajas lahti ärarikkumist ja surma. Aga mittegi poolt aastat ei läinud mööda, ja ta kadus jälle ilma teadmata kuhu ……

„Muist, keda siin ja sääl maha löödi, kastsiwad oma werega Moskwa, Kaluga, Smolenski, Poola ja Litawa maad; muist on oma päälikutega mõnes taplemises wangi wõetud, kuni mitu tuhat ärawõitja käest armu paludes tema meelewalla kätte oma sõjawäe riistad maha heitsiwad. Muist jälle, arwu poolest nõndasamuti palju, on äkitselt põgenedes ja tagaaetud Meie wõitwate wägedega, nälja ja külma osaks saanud oma suurte püsside-, wankrite-, oma püssirohu laekate- ja oma surnukehadega maanteed katnud. Nõnda on sest päratumast wäehulgast aga pisut pääsnud ……“


—————
„Laul warjusurnute matmisest. Luuletanud v. Frey.

1. Et pangem neidgi tähele, kes lahkuda siit wõt’wad! Et waad’kem hästi järele, kas nemad tõest’ meid jät’wad! Kui mõni surnud nähtakse, kes teab siisgi selgeste, kas on ta tõest’ ka surnud?

2. Oh häda, kui saab hingega pool surnud ihu maetud! Ta oleks wõinud elada, kui ’poleks mullast kaetud. Ehk elaks mõni nüüdgi weel, kui ’poleks elu, õhk ja keel nii warsti pandud lukku.

3. Kui oleks aega mõnele ta surma nähes antud; ja ’poleks teda äkiste kui surnut maha pantud: küll oleks ta weel ärganud, neid õnnistades tänanud, kes teda mattes tapnud.

4. Oh arwa tema asemel nüüd ennast, inimene! Kui surma nägu sul, ja weel ei lahkun’d hingekene, ja enneaegu kaetakse sind lauaga ning maetakse siis mullas hoopis kinni!

5. Mis nõuu sul oleks kirstu sees, kui meel siis ärkab üles? ja üksgi ’pole abimees, sest et sa haua süles? Sa pöörled ennast waluga; sa muidu katsud pääseda: sa heidad meelt ja hinge!

6. Oh mõtle, mõtle, inime, mis häda siis sul oleks! Ja waata teiste järele, et häda neil ei tuleks, kui näik’se hing ju keele pääl, mis siisgi ihus ülal tääl. Oh ära siis neid mata!

7. Et olgu, et hing ihuga ka saaksid mullast kaetud; hing ei wõi siisgi temaga ei ial saada maetud; waid tema pääseb ometi, ja siis ta kaebab alati su hooletuse pääle.

8. Siis pangem neidgi tähele, kes lahkuda siit wõt’wad, ja waad’kem hästi järele, kas nemad tõest’ meid jät’wad! Kui mõni surnud nähtakse, kes teab siisgi selgeste, kas on ta tõest’ ka surnud?


—————
Witscheli raamatust „Morgen- und Abendopfer in Gesängen“ ümber pannud kiriku-õpetaja ja konsistoriumi-assessor v. Frey:


Nääri-päewa hommikul.
Issand, kenn’ ees suures taewa ruumis
Tuhat päikest kaunist’ paistawad,

Kelle selge trooni ümberringi,
Tähed waiksesti sääl weerewad;
Kes sa elad ikka, kel on lahti
Kõik, ka hauad kõik, mis ial tääl,
Kes sa sest, mis põrmuks ammu saanud,
Uued loomad kutsud ikka pääl’:
Sinu aastad ’pole pandud üles,
Ei su eluaeg wõi lõppeda;
Maailm aga näitab sinu tunnid,
Ning su päew ei ial otsa saa.
Oh mis küll on see, kes põrmust sündin’d,
Lapsest saandi kaduw inime,
Et sa mõtled hoides tema pääle,
Kuni elab ja ta surmasge?
Et nii mitme häda kanges tormis
Tema elulaew ei hukka saa;
Et ta lootes tüürib, kuni tuleb,
Kuhu teda nõuad armuga?
Sa jääd ikka! Mina nagu rohi
Närtsin ära, surmast niidetud —
Sa jääd ikka — kui sa saaks kui riie
Päewa selgus ära kulunud.
Sinu käes on nõuu ning abi ikka,
Kõik sa oled wäga hästi tein’d.
Rõõmsast’ nuttes tänab sind mu süda,
Et ka mina sinu heldust näin’d.
Allaheitlik tahan mina kanda,
Kui mu pääl’ su käsi raskeks jäeb,
Ikka lootes, kui mu teekond lõpeb,
Et mu öö ?? päewast selgeks läeb.
Sest mul siin ei rõõmu ega õnne
Oma palwes ’pole soowida.
Miks ma, mis sa kõigil’ annad, palun?
Sind ma palun aga tänuga.


Nääri-päewa õhtul.
Looja, sinu öö mu ümber piirab;
Lahkun’d aasta pääle mõtlen ma,
Kõige rõõmu pääl’, mis mööda läinud,
Mõne pääl’, kes läks ju hingama!
Nii kui talwe kangest külmast rohi
Oh nii pea närtsib inime!
Nii kui koldseks läinud puu leht pudeb,
Nõnda waob hauda temage.
Eks sa kuule, säält ja siit ju tõuseb
Mis su rõõmu ära kaotab?
Enne kui weel oled rõõmu maitsnud,
Surm ju jõudes seda lõpetab.
Elu Issand, nõnda kõik siit lahk’wad
Siis, kui surm on kätte tulemas;
Siin ja sääl siis elu tuli kustub,

Wiimne rõõmu kiir on lõppemas.
Aga kas mu meel sest peaks kaeb’ma
Et siin elul surm on lõpetus,
Ja et suurest elu-jõest näha
Surma nii kui elu wahetus?
Mis on seatud igaühel’ osaks,
Eks see ole kõigil’ paremaks?
Kui ka sina sured, eks see mõte:
„Kõik ju sureb!“ sind ei kinnitaks?
Aga kuni elu tund weel käes on,
Olen mina wäga rõõmus sest,
Pruugin, mis sa, Jumal, mulle andnud,
Lootes, olles rahul südamest;
Tänan sind ka igal õhtu-ajal,
Et mu elu-päew on jatkatud;
Ja muud ’pole minu hingel muret,
Kui et meel saaks enam parandud.
Rahu nüüd ja üks kord suurel päewal,
Rahu kõigel, kes on inime!
Kandkem, lootkem! Ja see usk meil olgu,
Et, mis Jumal teeb, hää on see töö.
Ärgu olgu muret hombse pärast!
Rõõmsast’ armu süles uinun ma.
Isa, kui ma tulen sinu juurde,
Kus ma kiites tahan lahkuda.


Pühapäewa hommikul.
Keda päike, kuu ja tähed kiit’wad,
Keda kiidab taewa wäe hääl,
Keda minu süda kurwal päewal,
Nii kui rõõmsal, Isaks hüüab tääl,
Ülem Waim! kes oled kõiges paigas,
Keda usklik Issaks nimetab,
Keda kõige targem weel ei tunne,
Keda usk siin aga tunnistab:
Kuule mind sel sinu auu päewal!
Rahu on mu ümber rõõmuga
Kuule minu palwe koidu piiris
Ja su auu riigis armuga!
Jumal, Issa! Las’ mind armu leida,
Kui mu südant süitab armastus!
Armu, kui ma nõder su ees räägin,
Su ees, kel on päewaks pimedus!
Kas meid seati wale-wõrgu wangiks?
Lahti saagem tõe-riigi sees!
Ehk kas sünniks patu öösel käia? —
Anna walgust käia sinu ees!
Kas saab maa-ilm ülekohtust õndsaks?
Õndsaks meie saagem õigusest!
Kas wõib õelus meelel’ rahu anda?

Rahu tuleb wagast südamest!
Kõigel kaunil olgu rõõmu palgaks!
Rahu maa pääl järgest’ elagu!
Õigus olgu kõigil auu-krooniks!
Ärgu olgu süda armutu!
Pime wale teeb, et maa-ilm riius —
Kõige raskem süü on kadedus.
Oh nii kirikus kui hinges olgu
Lootus, kindel usk ning armastus!
Waikne nüüd on lugu pühapäewal,
Mis kõik maa su auuks pühitseb.
Kellad hüüdwad. Paks hulk templi käies
Äripäewa pärast taganeb.
Olgu neil su arm! Sa neidgi tunned.
Saada neidgi eemal’ kaunil teel!
Laulgu laulu nende hing ja süda,
Palwet tehku selge puhas meel!
Saada mujalt kõik, kes alles hulk’wad,
Sisse sinu tõe templisse!
Ja kui wiimne tund meid ära kutsub,
Lase tulla meid kõik taewasse!


Pühapäewa õhtul.
Kiida oma Loojat, oh mu süda!
Mis ta sulle tegi, mälesta!
Isa, sinu maad küll öö nüüd katab,
Aga taewa tegid lahti sa.
Kes küll oskab sinna waad’tes leida,
Kuhu taewa täht’dest wiimne läeb?
Kuhu piiri kõik, mis loodud, ulab,
Kuhu rõõm ja elu wiimaks jäeb?
Oh, mis ial loodud, ei see lõpe
Minul’ ennast üles näitamast;
Ja sa oled suur ja armu Jumal
Waatad ka mu pääle haledast’.
Rahu saadad sa nüüd ööga maha;
Mis sa loonud, on kui tempel tääl;
Taewas hiilgab kõigis oma täht’des;
Arrnu näitad siin ja sääl.
Tänu sinul’, Issa, kes seks eluks
Andsid meile walgust taewa seest!
Nüüd weel aimab tema, aga siisgi
Hoiab tema surma hirmu eest
Kui truu sõber, kes meid waeseid trööstib,
Kes täis armu wagu armastab;
Ja kui ingel, kes ka surmawoodist
Armsast’ wiimaks taewa juhatab.
Kõik maailma tühi mure kaob,
Rahu, Jumal, tunnen taewa poolt;

Rõõmu maitseb süda nüüdsel õhtul,
Et mu hing’ eest täna kanti hoolt.
Küll ju käsk on tuimal meelel päewaks;
Helde oled, kebja on su koor’m.
Rõõmsast’ kuuleb see, kes tark, su sõna
Enne weel, kui teda kutsub surm.
Heldest’ annad kuulda kõrgest taewast,
Kui siin põrmus eksib inime;
Heldest’ hüüab Issand: Laps, oh ole
Hää, su püha Isa sarnane!
Isa, helde Isa, su all olla,
Kui su oma hoides sinu pool’,
Ja siin teha mitmel’ teisel’ rõõmu:
Oh see olgu minu hool!
Omast idust tõuseb, kaswab wili,
Teised loomad maa pääl kaswawad:
Kas meil üksi sünniks taha jääda,
Meil, kes meie nende ülemad?
Kas seks eluks aga meie sündin’d?
Eks ka eluks, mis jääb igawest’?
Eks sa meid ei seadnud nende seltsiks,
Kes sind taewas rõõmsast’ kiidawad?
Ons meil omas elus õige rahu,
Kui, miks meie siin, ei mälesta?
Kas su maa pääl sa meil armas oled,
Kui meilt kaunist tööd ei tehtud saa?
Kas meid tänab see, kes järel’ tuleb
Kui me päewatöö ei lõppenud?
Kas siit minnes wõime rahul olla
Kui on aega muidu kulunud?
Oh kui nobest’ lendab elu ära,
Wäga ruttu, nii kui linnuke!

Dr. Johann Willem Luddi Luce.
Neist meestest, kes 18. ja 19. aastasaja weerul ning Eesti kirjanduse teise ajajärgu lõpul iseäranis elawalt Eesti rahwa elukäigust osa wõtsiwad, oli üks tähtsamatest Dr. Johann Wilhelm von Luce ehk nagu ta ise oma nime oli eestistanud, Johann Willem Luddi Ludse. Juba see lugu, et ta oma nime oli Eesti keele järele muutnud, näitas wäga selgesti, kui suure soojusega ta kõigest eestidusest, see on Eesti keelest ja Eesti rahwast, osa wõttis. Tema tõusis ka Eesti tähtsamate kirjameeste liiki, miks tema elu siin lühedalt ette toome.

Willem Luddi Ludse oli Saksamaa mees. Ta oli aastal 1750 lõikusekuu 25. päewal Braunschweigi linnakeses Hasselfeldes Harz’i mägestiku ligi sündinud. Kui ta 4 aastat Halberstadti Domkoolis läinud, läks ta 1774 Göttingi ülikooli usuteadust studeerima, kus ta 2 aastat oli ja siis Helmstädtis usuteaduse kursuse lõpetas. Selle pääle oli ta kodukoolitaja, mis ametist teda Lüneburgi rüütliasutuse professoriks kutsuti; kuid, kas see professori-amet küllalt kasulik ei olnud wõi oli sääl muu wiga, Luce ei wõtnud kutset wasta. Ta läks, nagu tal kange himu oli, wõõraid maid ja rahwaid waatama, ning selle pärast wõttis ta kapten von Stackelbergi kutse wasta, kes teda Saaremaale oma laste õpetajaks tõi, kuhu ta 1781 jõudis. Ehk Lucel küll himu oli maailmareisisid ette wõtta, jäi ta siisgi Saaremaale, kus ta 1783 Püha kihelkonna kirikuõpetajaks heitis. Et paremini ametit pidada, hakkas Luce siin hoolega Eesti keelt ja kirja õppima. Aga juba lihawõtteks 1785 pani ta äkisti meelekurbtuse ja usulikkude kahtluste põhjusel kirikuõpetaja ameti maha ja sai mõisaomanikuks. Juba 1789 jättis ta oma abikaasa surma pärast selle kutse maha ja läks Saksamaale, kus ta Göttingi ülikoolis arstiteadust õppis ja juba 2½ aasta pärast doktoriks sai. Siis tuli ta Peterburi ja püüdis luba Wenemaal haigeid arstida, kuid ei saanud esiotsa seda luba. Ta tuli Saaremaale tagasi ja ostis siin Kõrgetamme mõisa, kus ta 1793 Kihelkonna kihelkonna eestseisjaks 10 aasta pääle waliti. Aastal 1795 sai ta Rooma keiserlikuks aadelimeheks ja wõeti warsti ka Eestimaa rüütliseisuse õigustesse wastu, sai 1798 talupoja-maksukommissioni liikmeks, 1798 rüütelkonna hospitali walitsejaks (kuratoriks), 1801 Lahetaguse mõisa omanikuks, aga läks Kuresaarde, kus ta kohtuherraks, õpetatud raeherraks ja polizeimeistriks waliti ja ka suure gildi dokmann (wanem) oli. Siit sõitis ta jälle Peterburi, kus ta eksami tegi ja nüüd kõik arstiteaduse doktori õigused Wenemaa kohta sai. Ta tuli Kuresaarde ning hakkas arstiks. Aastal 1804 pani ta kõik oma raekohtu-ametid maha ja heitis Saaremaa koolide inspektoriks kuni 1820. Aastal 1817 asutas ta Kuresaares Eesti kirjanduse seltsi. See selts ei suutnud küll kirjatöösid Eesti keeles ette wõtta, kuid oli äratuseks ja elustuseks Eesti keelt ja kirja uurida. Oma wiimsed elupäewad elas ta paiukat saades Kaarma kiriku-mõisa ligi maarahus ja suri Kuresaares 23. mail 1842, kus ta haud linna kirikuaial weel seisab.

Nagu ta eluloost näha, oli see wäga rahutu ja wahetlik. Sagedasti muutis ta elukutset. Siisgi oli tal weel mahti Eesti keelt õppida, Eesti kirjandust edendada ja ka ise kirjutada. Eesti keele oli tema, päris Saksamaa mees, kes alles täiel elueal eestlaste sekka tuli, nii suhu ja sulge saanud, et ta tõesti Eesti kirjameheks on tõusnud. Eestlased ei wõi säärasele mehele, kes Saksamaalt siia tuli, üsna eestlaseks heitis oma nimegi eestistades. Eesti kirjandust edendas ja rikastas, oma imekspanemist mitte keelata.

Luce on Eesti keeles mitmed raamatud awaldanud. Kõige esimene raamat tema sulest ilmus Tallinnas 1785, oli waimuliku sisuga ja kandis päälkirja „Juhhataja Piibli ramato sisse;“ seda trükiti 1789 teist ja pärast weel mitut korda.

Oma teistes kirjades on ta paljugi, muidugi enamasti Saksa keeles, „Eesti, kuid kõige rohkem Saaremaa ja Kuresaare, olust ja ajaloost, saarlaste toherdamisest, pulma, ristimise ja matmise wiisidest wäga palju ja mitmel puhul kirjutanud.“