Eesti kirjanduse ajalugu - 15

„Kahesugused wennad. Kaarel auustas oma wanemaid, sest ta kuulis nende sõna ja kandis ikka hoolt, et ta nende meelt ei pahandaks. — Aga Klaus tegi, mis ta meelest hää oli, pani õpetaja hääd noomimised naeruks ja ei hoolinud wanemate sõnast ühtigi, waid tegi oma tolwaste kombete läbi oma wanematele tüli ja weelehaigust. — Kui nad nüüd mõlemad täieks meheks saiwad; siis wõttis mõisawanem Kaarli enesele kutsariks. Sääl mõisas wõttis Kaarel enesele hää ja warmsa naese, sõi hõlpsal wiisil oma leiba ja elas rõõmsaid päiwi seni, kui ta halliks läks. Kui ta nüüd wana oli, siis laskis herra teda mõisast lahti ja andis talle hää eluaseme ja maad, kus ta oma naese- ja lastega rahulisti elas seni, kui surm tuli teda koristama. — Aga Klaus jäi ikka tuhnuseks ja ei mõistnud ega wiitsinud tööd teha. Teda pandi sulaseks santide talupoegade juurde, sest üksgi hää inimene ei tahtnud teda wastu wõtta. Wiimaks läks ta siguriks; aga ei seegi halw amet jõudnud teda toita. Kui ta wanaks sai, käis ta kerjamas Kaarli ukse ees.“

Kirjutaja Arwelius näitab selles jutus, kuda see lugu, et „mõisawanem“ tedagi enesele kutsariks wõttis, juba sellele suureks õnneks tuli arwata, kuna teine, kes seks ei saanud, koguni kerjajaks hakkas. See on õige tunnistus, kui waesel korral Eesti rahwas 18. aastasajal oli ja kui wäga ta rüütlite rusika all seisis.

„Riidlemine saadab rahwa raisku. Ühe küla rahwas oli kaua aega rahu sees ühes koos elanud, ja nende taluasi oli hästi korda läinud. Aga see küla oli kahe walla järele, ja nende põllud ja heinamaad oliwad segamini ühes koos. Ühel pühapäewal, kui perenaesed ühes seltsis oliwad, sattusiwad kaks neist ühe tühja asja pärast riidu ja nii kõwasti, et nad wiimaks teine teise karwu hakkasiwad: üks oli ühest, teine teisest wallast. Need kaebasiwad pärast seda lugu oma meestele ja püüdsiwad neid ühte teise wastu äritada. Siis sündis kadedus rahwa wahel ja keelekandmine. Wiimaks saiwad nad tülisse põllu- ja heina-maa radade pärast, ja igaüks kaebas oma mõisas teise walla rahwa üle ja laimas neid. Seeläbi sai mõisawanemate süda ka täis kadedust ja ei saanud nad seda tüli muidu talitseda, kui et linnakohtusse pidiwad minema. Sääl kulus siis mõnd’ aastat ja palju raha enne, kui kohus wõis selle üle õigust mõista. Et nüüd riid selle küla rahwa pärast oli tõusnud ja et ka see asi nende hääks kohtu ees aeti, siis paniwad mõisawanemad selle rahwa pääle, et see kõik pidi maksma, mis kohtu ees tuli maksta. Wiimaks mõistis kohus õiguse nõnda, et igaühele pärast kui enne tema põllu- ja heinamaa-jagu pidi jääma. Aga raha kulutamise ja teekäimiste läbi, mis seejuures tarwis läks, oliwad kõik talumehed nii kehwaks läinud, et nad waewalt jõudsiwad oma pääd toita, ehk nad küll enne kõik rikkad mehed oliwad olnud. — Waat’, nii suur wiletsus wõib wähesest ajast tulla, kui inimene waenule oma südames maad annab. Rahu toidab, riid rikub. Mõistlik annab järele.“

See jutt on tunnistuseks, et üks jagu Eesti rahwast ka 18. aastasajal juba liig palju kohtus käis, aga ise ka kõik kohtu kulud pidi maksma ning selle läbi oma wäikse waranduse kaotama. Mõisnik, kes ise kohtumõistja ja esimene wahetegija oli, weeretas kulud kõik talupoegade kaela, nagu jutt näitab. Kirjutaja ütleb küll, et talumehed enne kohtuskäimist rikkad olnud, kuid see rikkus, mis üks ainus protsess juba ära neelas, wõis wähene küll olla.

„Rehepapid. Teitli Siim oli kaunis hää mees, aga kõigis asjades wähe pikaline ja ei kandnud õiget hoolt omas ametis mõisa rehepapiks olles. Sel aastal oli hää wiljawoos olnud, aga Siimu rehed andsiwad ikka kasina wilja. Selle pärast ähwardas mõisawanem wiimaks teda nuhelda, kui ta rohkem wilja ei saadaks, sest ta arwas teda wargaks. Mis nüüd Siimul nõuuks? Tema oli rumal ja ebauskne mees, selle pärast läks ta arstide ja lausujate juurde ja maksis nendele raha, et nad temale pidiwad ütlema, kes tema rehe juures wargil käis. Need oliwad petised, nõnda kui kõik niisugune rahwas on ja ütlesiwad süüd, kes aga esmalt nende meelde juhtus. Siimu meel oli hää, ja ta läks mõisa selle rahwa üle kaebama, keda lausuja oli nimetanud. Aga kui selle asja järele kuulati, siis leiti seda rahwast ilma süüta olewat, ja nüüd arwas mõisawanem weel enam Siimu ennast wargaks. Selle pärast laskis ta teda hästi nuhelda, ja Siim sai ametist lahti. — Tema asemele wõeti Kristu Herm rehepapiks. Herm oli kärmas ja walwakas mees; tema silm oli kõigis paigus. Kui temal esimest rehte peksti, siis tabas ta kahte noort meest warastamast. Neid nimetas ta mõisa, ja neid pandi wangi. Kui pärast järele kuulati, siis nähti, et needsamad mehed oliwad, kes ka Siimu ajal oliwad warastanud. Siis saiwad need mehed esiti naha pääle; ja pärast pani neid herra üheks aastaks kuninga pajasse taguma. Sääl nad hirmsa raske töö ja nuhtluse läbi õppisiwad wargaametit maha jätma. Sest ajast saadik ei julgenud üksgi enam mõisa rehe juurde wargile minna, sest et Hermal terawad silmad oliwad. Herm saatis ka ikka enam wilja oma rehest, kui ühesgi mõisas ümberkaudu saadi. Seepärast andis mõisawanem Hermale hääd jootraha ja laskis teda kõigest muust mõisa-tööst lahti, et ta ükspäinis talwel rehepapiks oli. Seeläbi wõis Herm siis kõik mured suwel enese talu eest kanda; ja tema talu oli kõige rikkam külas.“

See jutt näitab, kuda lugu muiste palju tuntud „rehepappidega“ oli. Mõni sai „nuhelda,“ ilma et tal süüdi oli wõi ta midagi tegi. Wiimaks kaotas ka koha. Teine, kes jõudis hästi „mõisawanema“ meele järele olla, sai paremini läbi, kuid wanale ei antud enam kohta, ehk pärast küll wälja tuli, et ta ilma süüta oli. Herrade käes ju wõimus oli nuhelda wõi ka paremat käekäiku kinkida, kas õigus ilmsi tuli wõi ei, üks kõik.

„Tasane. Hansu Pärtelit, kui ta külakubja ameti sai ja õigust ja siiwusat elu hakkas pidama, wihkas kõik rahwas ja laimas teda selja taga kibedasti. Aga kui tema seda kuulda sai, siis ei sõimanud ta mitte wastu, waid ütles: „Rahwuke, mis te mind laimate! Mina ei püüa muud midagi, kui teie eneste kasu. Kui külarahwas isekeskes õieti kasinasti ja siiwusal wiisil ei ela, siis ei saa ta ialgi rahulist ja hääd põlwe näha. Küll seda ise aega mööda hakkate tundma, ja küll siis mind tänate, et mina koerusele ja roppudele wiisidele maad ei anna meie küla paigas.“ Ja nõnda see ka tõesti sündis. Pärtel ei tüdinenud oma ametit üles pidades, ja kui ta juba wanaks sai, siis nägiwad mõisawanemad ja kõik rahwas rõõmu selle küla rahwa üle, et nende käsi hästi käis, ja kaugelt juba nähti, et sääl külas kaunid majamehed elasiwad. Iga mees auustas ja kiitis Hansu Pärtelit, sest see oli tema töö.“

See jutuke annab wäikese kuje sellest, mis õieti „külakubjas“ wanal ajal oli. Ta oli kohtumehe asemel, ja saatis selles ametis mõni kord õige suurt kasu.

„Tillukene rahwas. Üks Põltsamaa mees, kes pikk ja priske oli kaswust, nõnda kui sääl maal palju suuri mehi leitakse, tuli Alutaguse-maale ühte sugulast katsuma. Sääl leidis ta enamasti üsna pisukest rahwast: naesemehed, habemed suus, ise kui poisikesed; wäga harwa leiti meest, kel wähegi mehe keha oleks olnud. Ta küsis oma sugulaselt, kust see ometigi pidi tulema. Sugulane wastas: „Jumal seda teab, aga ju see wist sest raskest tööst ja sundimisest tuleb, misga juba meie lapsi piinatakse, kui nad peawad waimuks käima, nõnda kui meie naesed laulawad:

„Pisukesi piinatakse!
Rammutumaid raisatakse!“

„See ei anna neile maad kaswada.“ — Aga see Põltsamaa mees oli mõistlik, seepärast ütles tema: „Ei ilmas wõi see tõsi olla. Töö kinnitab inimese terwist, ja terwe puu, mis hääs maas seisab, kaswab sirgeks ja priskeks; nõnda ka inimene, kui ta terwe on, miks ta siis ei peaks kaswama? Meie maal tehtakse ka sedasama tööd, mis siingi teha on, ja meie ei lase oma poisikesi ka mitte laiska peksta, siisgi kaswawad nad üles kui aawapuud ja on pärast mehed kui härjad.“ — Kui alles nõnda jutustasiwad, kandis perenaene keskhommikuks rooga lauale. Peremees läks kambri ja tõi wiinapudeli, andis oma wõõrale suutäit ja wõttis ise ka; pärast andis ta ka oma kahe- ja kolme-aastastele lastele ja kaheksa-aastasele poisikesele rüübata. Kui wõõras seda nägi, ehmatas ta ära ja ütles: „Mis sa nüüd teed, kälimees? Oled sa pääst nõder?“ — Teine wastas: „Mis siis on? Need koerad nõnda maiad selle wiina järele, ja see poisike joob teda sisse kui wett, õige nagu wana mees. See on ikka meie maa wiis olnud, et lastele wiina anname, et peawad kõwaks saama. — Siis ütles Põltsamaa mees: „Nüüd ei pane ma enam imeks, et ma teie maal aina masajalgu ja poisikesi meeste asemel leian. Kuda wõib siin inimene täit kaswu kätte saada, kui te ise juba lapsepõlwel tema sisekonna wiinaga ära rikute! Kui sa ei taha, et kutsikas peab suureks saama, siis anna temale noorelt wiina lakkuda. Seesama lugu on inimesega.“ — Õppige, lapsewanemad, selt auusalt Põltsamaa mehelt, et teie oma rumaluse läbi oma eneste laste mõrtsukaks ei saaks, ehk et teie wähemalt nende terwist ei rikuks.“

Selles jutus kuuleme, kuda rahwas raske orjuse üle ohkas, ja koguni paari rida rahwa suust wõetud luulde sõnu on Arwelius jutus kirja pannud; kuuleme ka, kuda Põltsamaal suurema kaswuga inimesed ja kained mehed olnud, kuna Wirumaal mõnes kohas rahwas wiina joomise läbi oli wäikseks jäänud.

„Hulkuja. Tõnu tegi oma lapsepõlwes palju koerust ja ei wõtnud kellegi sõna kuulda. Kui ta suureks sai, siis ei wiitsinud ta tööd teha, waid heitis nalja töö juures, et muu rahwas ei saanud ka tööd teha. Kui ta üks kord mõisas waimuks olles oma laiskuse pärast pidi naha pääle saama, siis läks ta pakku, nõnda kui seda nurjatut wiisi sagedasti meie maa rahwa hulgas leitakse. Nüüd hulkus ta ühest paigast teise üle paari päewa, sest mõistlikkude inimeste juurde ei tohtinud ta jääda, ta kartis, et nemad teda kinni wõtaksiwad, ja rumala ja õela rahwa juures, kes teda muidu küll oleks pidanud, ei saanud ta ka aset, sest et ta tööd ei wiitsinud teha. Kui ta juba poole aastat nõnda oli hulkunud, tuli ta ühe rikka talumehe juurde, kes nurjatu mees oli ja teda mõne nädali enese majas pidas. Aga sääl külas elas ka üks jumalakartlik mees, kes ei wõinud seda ülekohut sallida, et üks inimene teise orja enesele peaks: see andis seda teada. Nüüd wõeti Tõnu kinni ja wiidi, pakk jalas, oma mõisa; sääl nuheldi teda armutumalt ja pandi jälle tema peremehe juurde. Aga see talupoeg, kes teda mõne nädali oli pidanud, pidi iga päewa eest 25 kopikut maksma, ja sinna läks siis kõik tema rikkus. — Aga see jooksmise wiis oli Tõnu meelest ju armsaks saanud; ei ta kestnud enam kodu, waid läks lühikese aja pärast jälle reisima. Ja nüüd ei olnud ta enam omamaaga rahul, waid läks randa ja nõnda üle mere Soomemaale. Soomemaal oli ta nüüd küll kõige tagakiusamise eest warjul; siisgi oli temal sääl wäga raske pidu. Ta pidi kõwasti tööd tegema, et aga enesele nii palju teenis, et jõudis oma kõhtu hagana-leiwa- ja pargiga täita. Kaks aastat kannatas ta seda elu, aga enam ei mitte, waid mõtles enese meeles: „Ma tahan jälle kodu poole minna! Tehku nad sääl minuga, mis tunnewad: aga sääl on ometigi parem!“ — Ta tuli oma koju ja läks sedamaid mõisa, sest ta arwas, et herra talle andeks annaks, kui ta ise oma süüd üles tunnistaks. Aga herra ei arwanud mitte nõnda, kui Tõnu arwas, waid laskis teda weel kibedamasti nuhelda kui esimesel korral, ja seda õiguse poolest: sest kes ühte kurjatööd, mis-eest juba nuhtlust kannatas, meelega jälle teeb, see on kahe wõrra nuhtluse wäärt. — Nüüd ajas Tõnu jälle tüki aega kodus oma elu; aga töö ei tahtnud õieti sigida. Päälegi oli ta wõõral maal hulkudes mõnda kurja kombet õppinud, mille pärast oma rahwas teda ei wõinud sallida ja mille pärast ta sagedasti naha pääle sai. Seda tüdines ta kannatada, ja seepärast läks ta nüüd Wenemaale. Sääl elas ta mõnda aastat sääl ja tääl ja ei olnud kusgil õige rahul. Siisgi ei tahtnud ta enam kodu poole minna, sest ta teadis, et ta sääl nüüd küll weel raskemat nuhtlust wõis oodata. Aga tema mõisa-wanem sai kuulda, kus Tõnu oli, ja ehk ta küll niisugust üleanetut inimest ei tarwitsenud ega tahtnud, siisgi ei tahtnud ta ka mitte teda ilmaasjata kaotada. Seepärast müüs ta teda soldatite sekka. — Nüüd wast algas alles Tõnu õnnetu põli. Küll ta nüüd oma koerust ja hulkumist kahetses, aga see oli wäga hilja. — Tema laiskuse, hooletuse ja rumaluse pärast sai ta igal päewal keppi ja wähe süüa sääl juures. Nüüd mõtles ta, enese meeles: „Ma tahan põgeneda ja jälle oma koju minna ja meelt parandada ega ialgi enam hulkuda.“ Öösel, kui teised soldatid magasiwad, kargas ta ära ja jooksis nii palju, kui ta jõudis, et aga edasi saaks. Ta süda hakkas rõõmsaks saama, et ta soldatite kimbust oli pääsnud. Aga tema rõõmul ei olnud suurt jatku, sest üks soldat, kes teda tundis, tuli tema wasta, wõttis teda kinni ja wiis pääliku kätte. Sääl siis tema üle kohut ei peetud; waid tema pidi põlwili maha heitma, nõnda kui wäe all wiis on, ja kolm soldatit astusiwad oma püssidega tema wasta ja lasksiwad teda maha kui koera. — Nõnda siis Tõnu oma parajal eal oma nurjatu elu otsa leidis, sest tema ei olnud wanem kui kaheksa aastat kolmatkümmend.“

See jutt maalib meile lihtsate sõnadega koleda kuje orja-elust silmade ette. Tõnul ei olnud õieti muud süüdi, kui et teda „laisaks“ peeti ja ta kubja kepi alt ära kargas, kui see talle raskeks läks. Aga pärisorjad oliwad igal pool maailmas ikka „laisad,“ ja kubja kole kepp tantsis iga alati nende seljas. Ning et ta ära kargas, see ’polnud muud, kui õieti iga inimese wabadus ära minna säält, kus ei meeldi olla. Aga selle eest sai ta, nagu loeme, ühte puhku „naha pääle.“ „Herra“ ei kinkinud seda talle. Ta pidas teda enese orjaks, kellega ta nagu oma koeraga wõi riidelapiga wõis teha, mis ta tahtis, sest „herra“ oli ju walla rahwa polizei, kohtumõistja, sundija, timuk ja omanik. Ta müüs ta ka soldatiks ära! Nõnda siis oli alles 1782. aastal wõimalik inimesi müüa meie maal! Ja wiimaks lasti ta maha „nagu koer!“ Seda tuli wälja, kui mõni mees tol ajal weel täiesti ära ei unustanud, et wabadust maailmas oli ja et iga inimene õieti waba peab olema. Arwelius ei oska mõistagi, mis hirmsa loo ta meile siin on lugeda jätnud, ja kuda see ligemalt mõteldes ihu karwad püsti paneb. Arwelius tahtis omast kohast rahwa kasu. Ta oli enese aja laps, ei teadnud seda paremini. Ta pakkus sellele waesele rahwale raamatuid, see on waimutoitu. Ta oskas Eesti keelt ja kirjutas üsna ilusasti ja sorawalt, nagu juttudest näeme.

Redik Willem Willmann.
Tähtjas mees Eesti kirjanduses 18. aastasaja lõpul on Redik Willem Willmann, nagu ta enese Saksa nime Friedrich Wilhelm von Willmann oli Eesti keele näoseks ja maiguseks teinud. Tema oli sündinud Suures-Gramsdenis Kuramaal aastal 1746, aga toodi juba 1 aasta wanaduses Riiga, kus ta erakooliõpetajalt esimest õpetust sai. Oma 11-dast aastast saadik oli ta kellegi herra v. Rummel’i majas Pormsahtenis Kuramaal, sai sääl õpetust, läks 1766 Göttingen’i ülikooli Saksamaale, kus ta usuteadust õppis, tuli 1768 Königsbergi ja uuris siin „erateadusi.“ Aastal 1769 pööras ta Kuramaale tagasi, läks pea Saaremaale, kus ta 1772 Karja kihelkonna õpetaja Bonge abiks heitis ja 10. aprillil ametisse seati. Aastast 1785 seati ta Karja kihelkonna päris-õpetajaks, mis ametis ta 1790 iseäranis oma kirjatööde pärast Austria keisri Josef II-se poolest aadliseisusesse tõsteti. Aastal 1802 wõttis ta meele kurbtuse pärast enesele abi ja pani 1805 kirikuõpetaja-ameti täiesti maha, milles ta ka konsistoriumi assessor oli olnud. Läks 1806 wäljamaale, kuid 1810 tuli ta tagasi ja jäi Karja kirikumõisa ligi maale asuma, kus 20. jan. 1819 suri. — Sellest lühedast eluloost näeme, et Willmann, ehk ta küll noorel eal sugugi eestlaste seas ei elanud, waid alles täiel mehe-eal nende sekka tuli ja nende keelt õppis, Eesti keeli wõis kirjutada ja enese aja üheks paremaks kirjameheksgi saada. Oma nimegi muutis ta Eesti keelseks, kuna nüüdsel ajal paljud eestlased oma ilusad nimed wõõra keelseks pöörawad: tema Saksa mees heitis selle läbi eestlaseks, kuna paljud nüüdsed eestlased sakslaseks heidawad.

Willmanni tähtsam kirjatöö, mille sisu siin tähele panna tuleb, on raamat, mille päälkiri käib „Juttud ja Moistatused kui ka monned öppetussed majapiddamisse pärrast, mis Eestima-Rahwa heaks on ülles-pannud, Redik Willem Willmann, Öppetaja Karja Kirriko peäl, Saremaal, Tallinnas trükkitud 1782.“ Raamatul on ka Saksa keeli päälkiri „Fabeln und Erzählungen zur Verbesserung des Wizzes und Sitten der Ehsten etc.“ Selles nimetab end Willmann „keiserliku konsistoriumi“ assessoriks ja Göttingeni „kuningliku Saksa“ seltsi liikmeks. Saksa keelses eeskõnes seletab Willmann põhjused ära, mis teda on raamatu kirjutusele wiinud. Ka näitab ta, missugune isikline seis temal Eesti rahwa kohta ja mis mõtted temal rahwa eluseisu kohta on. See eeskõne on tähtjas ja wäga wäärt läbi lugeda. Temast näeme, kui wäga soojalt ja õiglaselt Willmann surutud Eesti rahwa poolt on. Selles eeskõnes loeme nõnda: „Põhjuse, miks need walmid trükkida lasen, olen juba enne kuulutuses minetanud. Ta on see: Mõnda wiiwa wiidaks eestlane kasulikult ja mõndagi kombeõpetuse alust jääks temale omaks. Arwan, et sellel põhjusel midagi wõiks hästi ehitada. Aga — ma ei wõi arwata, et paljud seda saada tahawad, waid ümberpidi tõestawad, talupoeg ei pidada mitte liig targaks minema. See ei wõi põhjendatud olla! Hottentottide maal mõteldakse nii, aga ei mitte Liiwimaal, kus walgus ja waim wälja laotatud walitsewad. Ega mina ometi wasta tahtmist, eeskõne asemel, walmi ei kirjuta? — Nõnda siis, kes talupoega kui oma kõrwalist inimest armastawad, kes teawad, et ka tema sestsamast ollusest samaks otstarbeks on loodud, kes mäletawad, et see wihatud rahwas meie häätegija on, need, kes häbiks ei arwa tunnistada, et see rahwas meie toitja on, wõtawad rõõmuga mahti eestlase häid omadusi äratada, mis aga teadmata oleku pühkmete all maetud on. Kust on selle rahwa ohjatute priiskamiste ja ebausu hallikas otsida? Selles surumises, mille all nad suuremat osa õhkawad: kaswatuse ning abinõuude puuduses nende waimu harida. See on mind ajanud esimest kiwi hariduse hoone ehituseks kandma.“

Enne seda Saksa keeli eeskõnet loeme Eesti keeles: „Kui peeglist näed, et silmad mustad, pesed sa neid puhtaks. Kui sa õpetusest tunned, et su süda roojane, siis hari südant. Maailma ilu kaob; waimu ilu jääb sulle igawesti.“ Nõnda on raamatu sissejuhatuse wäga ilus ja tuumakas juhtmõte.

Raamat ise on küll weel nõrgemas keeles kirjutatud kui muud ühe-aegsed raamatud, nagu näituseks Arweliuse oma, ja ta wäärtus on enam tuumas ehk sisus. Nõnda ei ole kirjutaja end suutnud Saksa keele järele tehtud wigadest lahti teha, nagu sellest, et ta ikka „kaks innimesed, kolm hobbused, nelli majad“ jne., kus „kaks inimest, kolm hobust, neli maja,“ ja „kes seäl mitte ellab, kes sedda mitte teab,“ kus „kes sääl ei ela“ ja „kes seda ei tea,“ ning „paljo rottid,“ „ennam warrandused,“ kus „palju rottisid, enam warandusi“ peab olema. Ka on raamatus palju Saaremaa murret, mis aga wiga ei ole, waid ennemini keele rikastus.

Raamatu sisu kohta kirjutab professor Dr. Ahlqvist, kes juba aastal 1856 Soome keeli Eesti kirjanduse ajaloo ajakirjas „Suomi“ kirjutas, nõnda: „Just seda raamatut ei tohi Eesti kirjanduse ajaloo uurijad milgi kombel ega puhul tähele panemata jätta… Pääsisu on raamatus 90 walmi ja juttu, mille seas enam osa neid elaja-walmisid on, mida kõigis Europa kirjandustes tol ajal wäga hää meelega loeti ja millest Soome keeles kõigest wäike jagu on. Iga walmi ja jutu järel on sisu kohta sünnis „seletus“ ehk „õpetus,“ mis ka inimese elu kohta käib ja ka eestlaste ränka elukorda näitab, nõnda siis muude inimeste tarwis õieti ei passigi.“

Üksikute walmide ja juttude loomust on ütelda, et see mitte Eesti rahwa elust nii selget kuju ei anna kui Arweliuse juttude oma. Selle wasta on aga Willmanni walmid ja jutud seda erapooletumad ning asjakohasemad, nagu seda ka Ahlqvist ülemal antud kirjakohas näitab, ja tahawad rahwale tema raskes elus lõbu, õppu, troosti ja nõuu anda. Kahtlemata on, et suur osa neid walmisid ja juttusid algusliselt Eesti rahwa suust on wõetud, kuna teine suurem osa Saksa keelest on ümber pandud wõi ka mõnest muust keelest. See wiimne töö on aga nii osawasti tehtud, et ta hästi Eesti rahwa elu kohta sünnib ja Willmanni aegsele eestlasele hästi mõistetaw on. Kui ka Willmann täiesti Eesti keelt ei oska, on ta siisgi rahwa kõnekäändeid hoolega kuulanud ja tarwitab neid nõnda, et ta kõne soraw ja jutt rahwaline on, päälegi on kõnest igalt poolt näha, et Willmann rahwast armastab ja tema elust soojalt osa wõtab.

Willmanni walmid ja jutud näitawad, et nende kirjutaja rahwa seas on elanud ja rahwa kombeid hästi tunneb. Selle pärast on-gi nende kirjutaja Eesti rahwa sõprade sekka lugeda ja on Willmann nendes enesele ilusa mälestuse pannud. See mälestus ei ole puust ega kiwist, waid on kirjandusline.

Willmanni raamatu lõpul on pihutäis mõistatusi. Neid ei ole aga Willmann ise rahwa suust kogunud, waid on nad Eberhard Gutsleffi ja Anton Thor Helle järelt grammatika seest aastast 1732 lihtsalt ära trükkida lasknud, ei ole aga ütelnud, et ta need mõistatused on säält wõtnud.

Kolm jutukest Willmanni raamatust „Jutud ja mõistatused“ paneme nüüdsesse keelde ja kirjawiisi, et iga lugeja Willmann’i jutulaadi wõib tundma saada. Jutud on järgmised:

„Joobnud talupoeg. Üks suur ja rikas herra, kes Tallinna läks, leidis kesk tee pääl ühte talupoega kui surnud magamast. Küll raputasiwad teda sulased, et ta pidi üles ärkama, aga ei aita ühtigi. Nüüd tuli selle herra meelde lusti temaga pidada. Ta käskis seepärast, et see talumees pidi tõlla sisse pandama, ja kui nemad linna temaga saiwad, siis pidiwad sulased wanad hilbud tema ümbert ära wõtma, teised kallid riided tema ümber panema ja teda siis woodisse tõstma. Seepääle käskis herra, et sulased pidiwad teda üles passima ja talitama kui oma herrad. Nüüd palus herra kõik oma sugulased, prouad ning preilid kokku, et ka nemad pidiwad enestele lusti talupojaga tegema. Sai nüüd talupoja uni lahkunud, siis tegi ta suu ammuli lahti ja waatas enese ümber nagu pärdik; ta ei teadnud mitte, kus ta pidi olema ning mis aee pidi tähendama. Sedamaid tuliwad sulased kummardades sisse, ja teised tõiwad temale wett ning rätiku, teised jälle wiina, kookisid ja kõiksuguseid kallid ja magusaid asju. Tema, kes terwe eilase päewa söömata olnud, neelas nüüd ning lakkus õieti pääle. Sai ta söönud, siis juhatasiwad sulased teda suurde saali, kus saksad koos oliwad. Need kummardasiwad, hirwitasiwad ja palusiwad teda, et ta pidi maha istuma. Aga tema kui lõõp inimene ei tea mitte, mis sündinud. Kõik läheb ilusasti ja hiilgab, kõik kummardawad ja auustawad teda, selle pärast hakkab ta kõike uskuma ning arwab end taewas olewat. Juba jälle käseb ta, et laud peab kaetud saama. Laud saab kohe kaetud, ning sea-liha ja saia, kalu, praadisid, õunu ja joodawat wiina pandakse rohkesti pääle. Mees istub siis maha ja hakkab jälle neelama ning paneb ka kõik taskud täis, mis-üle kõik täiest suust naersiwad. Kui nad nüüd oliwad söönud, siis läksiwad nad kõik aeda, ja prouad ja preilid andsiwad kummardades temale käsperi-marju ja õunu, mees pani ikka nahka. Pärast hakkasiwad kaartisid temaga mängima, misläbi ta enam raha sai, kui ta terwel oma eluajal oli näinud. Wiimaks läksiwad nad temaga tantsima, siis oli kära õige lahti, sest küll wõib arwata, kuda tema tantsis. Oli see kõik sündinud ja kõik imeteod temaga tehtud, siis nemad andsiwad temale jälle nii palju wiina ja õlut, et tal küll oli, ja ta jäi jälle magama. Kallid riided wõeti jälle ära, ja wanad nartsud pandi talle ümber, ning nõnda joobnult wiidi ta sinnasamasse, kus nad teda oliwad leidnud. Sai ta üle ärganud, siis nägi ta ennast jälle wanas põlwes, selle pärast arwas ta, et ta unes taewa-riigi rõõmu näinud.“

See jutt on sama, mis J. W. Jannsen umbes 1870. aasta ümber nime all „Pärmi Jaagu unenägu“ näitemänguks tegi, kuid see näitemäng läks kaduma ja on uuesti nüüd jälle mälestuse järele üles pandud. Jutt ise on 18. aastasajal küll igas Europa haritud keeles leida olnud.

„Tark mees. Ühel peremehel oli wäga rumal naene, kes kõik hooletu meelega suust wälja ajas. Selle mehele juhtus, et ta naese nähes ühe rahapoti leidis. Mees teadis küll, mis lugu naesega oli, selle pärast püüdis ta asja nõnda pöörata, et kui naene sest leitud rahast peaksgi lausuma, üksgi seda ei usuks. Ta ütles siis: „Oh mu kallike, mis pahu asju olen ma eila õhtu kuulnud! Arwa, siin meie maal peab sõda olema!“ — „Issand Jumal!“ ütles naene. „Jah,“ ütles mees, „aga mina ei hooli millestgi, kui aga sind hoian.“ — Naene wärises kui aawa-leht ja kisendas: „Oh ma waene, kus pean ma nüüd jääma!“Aga mees ütles: „Ole wait, praegu tuli mul hää nõuu meelde: Nurgas on suur tühi tõrss, mis kummuli seina äärde pandud, poe selle alla!“ Naene puges ka kohe alla ja istus sääl wagusasti. Mees wõttis otre ja wiskas neid kui haawlid wasta tõrre põhja ja pani siis kanad sinna pääle sööma. Need lõiwad otre süües nokkadega wasta tühja tõrt, kostis nagu trummid ja suuredtükid, et naese meelest juba sõda wäljas ja tema ise nõnda hirmu täis, et ta oleks maa alla pugenud — ja mis ka siis koguni ei olnud, seda ometi tema kõrw kuulis. Seni aga läks mees ja pani raha-poti paigale. Kui ta tagasi tuli, oliwad kanad juba odrad ära nokkinud. Mees tõstis tõrre üles üteldes sõja otsas olewat, ja naene ronis, higine kõik, alt wälja. Nüüd hakkas peremees rääkima, kuda hobuse- ja jala-wägi tulnud ja mis need kõik teinud, kuda nad wiimaks tema raha leidnud ja ära wõtnud ja ka perenaist püüdnud üles otsida. „Aga tänu Jumalale,“ ütles ta, „et sind mu hellakest mõistsin peita!“ Naene langes tema ümber kaela ja nuttis tema rinnal teda tänades õige ärdasti. Mees läks teine kord naesega heinu tooma. Mees ajas hobust, naene istus aga, selg wasta teda. Saiwad tüki maad sõitnud, wiskas mees tagast saiasid ülespidi, et need naese sülle langesiwad. Naene seda imetsedes küsib: „Mis see ometi peaks tähendama?“ Mees ütleb: „Ennäe, nüüd on taewa õnnistus näha, mis ikka sõja järele tuleb, sest leib antakse ülewalt maha.“ — Selle järele käisiwad nad üks kord sugulasi waatamas. Kui nad sinna saiwad, ei jõudnud end naene pidada, waid oli kohe rääkimas, et mees raha-poti leidnud. See jutt wenis mõisa, sest mehe wennad tahtsiwad sest ka osa saada. Läkitati siis tema järele, et ta naesega mõisa-wanema ette pidi tulema. Peremees läks; ja kui ta teretanud, küsis herra tema käest, miks ta raha-koti ärasalanud ja kohe mõisale teada ei andnud. Peremees pani imeks, kes ometi seda juttu pidanud tegema. „Mis sa salgad?“ ütlesiwad teised, „su oma naene on seda rääkinud.“ Mees ütles siis: „Kui paremat märki ei ole, siis waob küll see raha nagu see jutt; sest seda ei mõista üksgi, mis lugu minu naesega on: Wahest räägib kui inimene ja on ka siis inimene — ja siis jälle ’pole teada, mis see on. Oleks tal ikka terwe meel pääs, ega ta siis niisugust juttu teeks, mi õieti mehe waewaks on.“ — Kästi siis ka naist ette tulla. Ta tuleb, silmad häbi täis, mehe pääle waadates, — aga nüüd pidi ta ju rääkima. Mõisa-wanem küsib tema käest: „Kui palju raha sinu mees leidis?“ Naene kostis: „See pott oli õige täis.“ — „Et waata inimest,“ ütles mees, „millal see siis oli?“ — „Eks siis, kui sõda oli,“ kostis naene. — „Millal see sõda siis oli?“ küsis mõisa-wanem. — „Waadake, see oli siis,“ kostis naene, „kui need saiad taewast maha langesiwad.» — „Mine kust sa tulid!“ ütles nüüd herra, „sa oled jamps.“ — Siis läks peremees ja hoidis oma raha, ja naene rääkis ikka pääle potist ja sõjast.“

See jutt on meie teada Eesti oma ja on rahwa suus nime all „noka-sõda“ juba alati tuntud olnud. Ta on siis Willmanni läbi üles pandud ja trükki antud.