Eesti kirjanduse ajalugu - 06

Kerge on mõista, et Eesti kirjanduses 17. aastasajal ilmalikka raamatuid wälja ei tulnudgi. Kõik, mis ilmus, oli waimuliku sisuga. Taheti waest Eesti rahwast, kellel pärispõlwes maa pääl midagi loota ei olnud, seda rohkem taewaliku rõõmuga trööstida, mis pärast surma oodata oli. Stahli ja tema kaastööliste kirjasid loeti muidugi kõige rohkem, kuid ka mõndagi muud kirja ilmus siin ja sääl trükis.

Koguni katseta ei jäänud küll ka ilmalik mõtete awaldus kirjas mitte. Stahli ja tema kaasaeglaste kirjad oliwad Eesti keele ja kirjanduse kohta suurt waimustust äratanud. Iseärani Tallinnas, kus Stahl elas, tõusis waimustus Saksa ringkondades õige kõrgele, kui ka Eesti rahwas ise sellest midagi ei teadnud ja meile ühtegi Eesti sugu meest ei nimetata, kes asjast oleks osa wõtnud. Asi oli juba tol ajal niisama, nagu pärast, et kes Eesti rahwa seast linnas kõrgemale jõudis ja Saksa keelt hakkas tonkama, see ka end sakslaseks pidas ja Eesti keelest ja kirjandusest midagi ei teadnud. Päris sakslased oliwad Eesti keeles weel paremad ning agaramad. Siin ja sääl tarwitasiwad nemad Eesti keelt kirjas ja kõnes. Iseäranis hoolakad oliwad selle poolest gymnasi-kooli professorid, nagu tol ajal ülemaid kooliõpetajaid hüüti. Nemad hakkasiwad koguni peenemates perekondades pidude puhkudelgi Eesti keelt pidukeeleks tarwitama nimelt kõnedes ja õnnesoowides. Ees otsas oli gymnasi-professor Reimarus Brocmann, kes juba Stahli lauluraamatusse koralisid oli Saksa keelest Eesti keelde tõlkinud, nagu neist oleme ühe ülemal ära trükkinud. Brocmann oli waimustatud sõber Eesti keelele ja kirjutas aastal 1637 tuntud salmiku, mis Saksa keeli nõnda käib:

„ANdre mögn ein anders treiben; Ich hab wollen Esthnisch schreiben. Ehstnisch redet man am Lande| Esthnisch redet man am Strande| Esthnisch redt man in der Mauren| Esthnisch reden auch die Bauren| Ehstnisch reden Edelleute| Die Gelährten gleichfals heute. Esthnisch reden auch die Damen| Esthnisch| die auß Teutschland kamen. Esthnisch reden jung’ und alte. Sieh| was man von Esthnisch halte? Esthnisch man in Kirchen höret| Da GOtt selber Esthnisch lehret. Auch die klugen Pierinnen Jetz das Esthnisch lieb gewinnen. Ich hab wollen Esthnisch schreiben; Andre mögen anders treiben.

Honoris debiti gratia fecit Reimarus Brocmannus, Graecae linguae Prof.“
Eesti keeli on see salmik sõna sõnalt ümber pandud nii:

„Teised tehku muud; mina olen tahtnud Eesti keeli kirjutada. Eesti keeli kõneldakse maal, Eesti keeli kõneldakse rannal, Eesti keeli kõneldakse müüris, Eesti keelt kõnelewad ka talupojad, Eesti keelt kõnelewad aadelimehed, õpetlased niisamati nüüd, Eesti keeli kõnelewad neitsid, Eesti keeli need, kes Saksamaalt tuliwad. Eesti keeli kõnelewad noored ja wanad. Waat’ mis Eesti keelest peetakse! Eesti keelt kuuldakse kirikutes, kus Jumal ise Eesti keelt õpetab. Ka targad Pieri neitsid hakkawad nüüd Eesti keelt armastama. Mina olen tahtnud Eesti keelt kirjutada, teised tehku muud.“

See salmik, olgu temas ka mõni mõte luuleliselt liiale aetud, näitab siisgi, et Eesti keelt armastati. Kirjakeeleks tõusnud Eesti keel meeldis kõikidele, kui teda ka kõhnal kujul üles tähendati. Osawõtmine temast oli suur. Seda näitab juba see lugu, et teda, nagu üteldud, pidude ja iseäranis pulmade puhul tarwitati. Küll tuleb imeks panna, et neis pulmasoowides mitte täiesti puhas ja komblik waim ei walitse, siisgi arwame neist kolme, mis õpetatud Eesti seltsi raamatukogus leidsime, ka siin lugejatele ette panna, et näitaksime, kuda wanal ajal Eesti keelt Stahli põhjusmõtetes ilmalikuks luuldeks tarwitati.

Esimene pulmasoow, ehk õigemini laul pulmapäewaks, on jällegi Reimarus Brocmann’i, Tallinna gymnasi professori tehtud, kes ka Stahli kaastööline oli, ja nimelt Eesti kirjaniku Heinrich Gösekeni pulmaks 16. juulil 1638 Dorothea Siegel’iga, Rootsi kadunud õpetaja Joh. Weidlingi lesega. Soow käib nii:

„Oda Esthonica Jambico-Trochaica, Auff die Melodie: Letztmahls ich meine Chloris etc.

„KVß olli teistkord kaunis Ilm Ninck olli soi| ninck mitte külm| Linna Werrast Röhmo perrast Ma lexin köndma Welja pehl; Sihs kuhlket| miß ma kuhlsin sehl.

„Ma kuhlsin Linnut Taiwa all| üx olli walgke| töine hall; Nende Sugku Lauliß Lugku| Kumb minna tahan laulma nüdt; Sihs mincket erra mitte sihdt.

„Ma negksin ükskord Silma kahs| Eth üx sehl olli Wohdiß mahs| Temma hühdiß Abbi pühdiß: Kuß minna Armo mitte nehn| Sihs minna töddest hucka lehn.

„Miß sünnip? warssi tulli ten üx kauniß nohre Neitziken; Töstis ülles Tedda sülles| Ninck küssis Rochto temma kehs| Sest temma olli Hedda sees.

„O Armaß| ke sa ollet nohr| Sa ollet münnul kudt se Kohr; Tulle tenne| Neitzikenne| Ninck heita Nalja münno kahs| Ninck laß münd Armo nehha taaß.

„Ma ollen töddest waine Meeß Ni suhre rascke Murre sees| Minna othan| Jergkest lothan| Eth sa saht armast pidda münd Sel kombel kudt ma piddan sünd.

„Sünd tahap üxnes münno Meel| Muith rehckip mitte münno Keel; Kuhle| Kanna| Münno Sänna| Ninck anna münnul waisel Nouw| Se sahp sull issi olla Auw.

„Se Neitzit sai kahs Armu töiß| Ninck temma Südda köitiß Köiß| Kesckis töa Wihna jöa; Sel Tundil olli röhmsamb Aigk| Ninck mitte tepß Meeß olli haigk.

„Sihs tullit üchte mollembat| Ninck kudt weel tenna tegkewat| Lexit Senge| Tegksit Menge| Ninck töine töisel andiß Suh Ninck magkas mitte kudt üx Puh.

„Ma ollen laulnut otzani. Sihs jehket önsat surmani: Önne Toaß| Önne Koaß| Ninck önne uechket Keike sees| Sest Jummal töddest on heh Meeß.


ἐυνοἱας ἔνεκεν ἐποίησε
Reinerus Brocmannus, Graecae Linguae Prof.“
Teine pulmasoow Joachim Saleman’i, gymnasi kooliõpetaja, salmitud ja nimelt Hans von Höveln’i, Mustpääde wanema, ja neiu Margaretha Stahl’i, suure gildi ülema Jürgen Stahl’i tütre, pulmaks 20. now. 1637. Luule on nii:

„Der Herr Bräutigam redet seine Liebste an: Im Thon: Falscher Schäffer ist es recht etc. (Peidmees kõneleb pruudiga: Wiisil: Petis lambur, kas on õige etc):

„Sest et nühd se Pehw on kehs| Kumbal mul sahp abbi antut| Sahn kahs issi Abbi-Mees; (Me meil sahkut önnex pantut.) Sest ma paljo röhmo nehn; Taiwast meye pehl on nechtut| Taiwast meil se röhm on techtut: Ep ma sinnust erra jehn.

„Se Arm tullep Jummalast| Ke se Abbi-Ello pühdnut Algma kaunist illusast| Ninck tahs meid se juhre hühdnut: Temma andis meil se meel| Temmast anti nisarn mötte| Temmal on se Südda-Wotta| Temma Meel kahs sündko weel.

„Sinna Pruht| mo Auwo-Crohn| Ollet minno Südda-woitja| Saht nühd minno hinge hohn| Minno armas Ello-töitja| Keick Önn tulko sinno kah! Minna annan hendes sinnul| Sinna annat hend kahs minnul Uchtleiss’ hehsti ellada.

„Och mincksarn Röhm sahp doch se Olla| kus mey' ilma wihha| Ilma waino ellame; Kus sehl sahwat kax üx Lihha| Ninck üx Südda kahhel jehp; ühet teggut| ühet keelet| ühet mõttet| ühet meelet Meile kahhel Jummal teep.

„Jummal| sinna Taiwa-Mees Meye pehl (ma pallun) wahta| Lass meid jehma armo sees| Meye Ketkel suggo sahta; Keickest assjast önnista| Ninck meid sinnu hohlex wötta| Hedda sees meil abbix totta| Sinna körkem Kaitzya.

„Mis ma ennamb pallun sind Jummal? rehki minno ette| Kurri Keel kus laitap mind; Lass keick tulla nende kette| Ke mul kurja künniwat; Parranda need kurjat meelet| Taggenda need Waino-Keelet| Minno Auwosojmajat.

„Kuhle meye palwe-hehl: Toita meid keick heh-kahs| Tulko keick Önn meye pehl| Aita meid so helde keh-kahs: Paljo terwet paljo heh| Paljo Rahwo koddas jehko| Kahjo koddast erra lehko; Meie Söbber Jummal jeh!

Scr. Joachimus Saleman| Sponsae Fr:“
Kolmas pulmasoow Peter Koch'ile, kui ta Elisabeth Saleman'iga 27. jan. 1651 pulme pidas mõne sõbra poolest, käib nii:

Carmen Alexandrinum Esthonicum ad leges Opitij poëticas compositum.

„Kui önniss on se Mees| ke Issa pehle lohtap| (Ke keickes Paigkas on) ninck Önne jerrel ohtap| Kumb Jummal issi tohp| kumb Jummal annap neile| Ke hehsti keiwat ehl| O Risti Rahwas teile!

„Seperrast süddamest sünd| Peickmees| kihtan minna| Eth ollet Meele kahs ni kouwe ohtnut sinna| So auwsa Ello sees se suhre körgke Önne| Kumb Jummal annap nühdt; ku töddex teep mo Könne.

„Se Abbikahs on Ön| kumb Jummal issi lohnut Ninck sünnul tennapehw on Röhmux issi tohnut. Se Pruth on kaunis kül: se Issa on kül rickas| On lebbi omma Töh sihn Warra saudnut ickas:

„Sahp Terraw kutzetut; on temmal doch kül Höbbe; Kül temma issi tehp| eth Ahnus on suhr Többe. Me enne Tallinnas on temmast kogko pantut| Sest Rahast sahp sul Tück (kes tehp?) nühdt temmast andtut.

„Sahp perrast nehha kül! Ke mitte annab Raha| Kus Temma anda woix| ninck Armo jettab maha| Se on üx tigke Meess| se on jo töddest rummal Ninck teep se wasto kül| me kesckip meile Jummal.

„Se körgke Jummal teep ni suhre sünnust Lugku| Eth Temmal lebbi Sünd nühd tahap anda Sugku| Kumb töddest Ilma pehl sahp paljo Wilja nihtma Ninck emmis igkawest sünd| Jummal| Taiwas kihtma.

„Sest peat sinna kahs nühdt suhre Röhmo tehha| Eth ni suhr Issa-Arm on sünnu jure nehha. Ep olcko südda kurb| sest Jummal Armo nöitap| Ninck omma Welje kahs keick Ilma Ihut töitap. Ninck kuss se kurri Waim Teid tahap erra neelma| Sahp tedda wegkiwast se Kõrgkemb erra keelma.

„Eth kuhle, kuhle doch eth kuhle münno Sanna: Se Pulm on Otzas nühdt| nühdt lehp jo Nohr ninck Wanna. Nühdt lehp jo igka Meess ninck tahap Koddu mata. Miks sinna wiwit weel? sest igka Meess lehp; wata. Sihs minne sinna kahs| ninck aja hehsti tagka| Lass hehsti teha Töh eth kül sa ollet wagka.

„Sihs anna armsast Suh| ninck hacka kangest Kaila| Kei kodda Prute kahs: ninck pehsta kaunist Paila. Se Pruth sahp keima ehl| needt toiset keiwat perra| Ninck nutwat wehka| eth üx neist sahp witut erra. Sihs mincket mengema| eth pea kül sahp nechtut| Miss teije Menge kahs on Öhse Ajal techtut.“

Nagu lugeja ise näeb, ei ole pulmasoowide sisu mitte just ilus ega komblikult puhas, nagu ka nende keel koguni puuduline

on. Üks katse on neis siisgi ära tehtud, ja see on: need pulmasoowid on esimene proow Eesti keelt luulde mõõdul tarwitada. Mõõt neis luuletes on laitmata, kui ka sisu palju ei kõlba. Nad näitawad ka seda elawat osawõtmist, mis Eesti keele wastu üles näidati.

Neist pulmalauludest näeme ka päälkirja lehtedelt, missugused raamatutrükikojad 1637—1651 Tallinnas oliwad: Esimene laul on J. Reussneri lese, teine selle sama ja kolmas Heinrich Westphali trükikojas ilmunud. Nõnda siis on Tallinnas juba mitu trükikoda olnud, kuid Stahl laskis oma kirjad Riias Schröderi juures trükkida.

Esimesed mõõduga ja riimidega kirikulaulud.
Nagu teada oliwad koralid, mida enne Müllerit, Stahli ja Rossihniust, nende ajal ja pärast neid kirikutes lauldi, üsna ilma mõõduta, nende järele laulmine siis raske ja ka wist ilutu. Seda nähti aega mööda ära ning hakati mõõduga koralite pääle mõtlema, see on niisuguste kirikulaulude pääle, mis täiesti wiisidele sündsad oliwad selle läbi, et nende silbid loomu järele loetud oliwad. Juba pulmalaulud oliwad näidanud, et Eesti keelt küllalt wõidi mõõduga lauludeks tarwitada. Piiskopp Joachim Ihering Tallinnas kutsus mitmed kirikuõpetajad kokku, nende seas praost Göseken Kullamaalt, Brocmann Kadrinast, Martin Gylläus Keenist ja teised, kes lauldawaid laulusid pidiwad soetama. Suurem töötegija ja raamatu toimetaja oli Mag. Abraham Winkler, kes 1641 kuni 1657 Tallinna doomkiriku õpetaja oli. Nende meeste ühendatud jõuul ja nõuul ilmus ka siis aastal 1656 esimene kirikulauluraamat küll Stahli kirjawiisis, kuid mõõduga ja riimidega laulud sees. Need meeldisiwad muidugi kogudustele palju rohkem. Kui ka Stahl weel elas, siisgi oli uus lauluraamat ilmunud, aga tema suri juba 17. juunil 1657 ära, nõnda siis nägi ta, kuda teised sammu edasi astusiwad, mis temast astumata jäänud, kuid lugupidamine ning auustus tema wastu kestis kuni surmani.

Uuest lauluraamatust, mis 1656 ilmus, paneme siin mõned laulud sõna sõnalt ja täht tähelt üles ning nimetame ka nende tõlgete luuletajaid, ilma et arwame tarwis olewat nende üle pikemini kõneleda.

Reinerus Brocmann luuletas nii:

„Kus ollex Jummal erra sihdt, Kes tahax Kurja keelma? Kus meil ep ollex Jummal nühdt, Sihs sahx se Ilm meit neelma, Ni kut needt waiset Lambakest, Ep pehswat Hunti Kühne seest, Ep pehsam’ meije Heddast.

„Se Weeha suhr on meite pehl, Kus ollex Jummal tachtnut, Nühdt ollexim’ üx tühhi Hehl, Meit ollexit keick lachtnut, Keick ollex errakaddonut, Kut ollex Merres huppotut, Se hirmsa Waino perrast.

„Sest Auw saap meije Jummalal, Ke lacht on teenud Werra, Se Lind nühdt lennap Taiwa all, Koh’ tahap, Keel on erra, Se Keel on katki, Meije frij, Se Issand andkut Otzani Meil Abbi keickes Paickas.

Georg Salemann luuletas nii:

„Meij’ Jummal on üx kindel Lind, Me pehl se Usk woip trotza: Se aitap keickest Heddast mind, Ninck sahtap sest heh Otza, Se wanna Pörgko-Konn Ni töis sest Weehast on, Suhr Weggi, Kawwalus On temma Walmistus, Ep olle temma sarnast.

„Ep middakit on meie Wehs, Se kaddup pea erra: Meij’ Abbi on se öigke Mees, Ke meit ep jettap perra; Ke se on, küssit wist? Se hühdtax Jesus Christ, Se Issand Zebaoth, Ep sahp toist Jummalat, Se Woimus temma Kehs on.

„Ninck ollex Ilm töis Kurratit, Ke tahxit meitet neelda: Ep kartame doch keddakit, Sest Jummal neil sahp keelda. Se Ilma-Kuningas Kui hirmsast nöitap kahs, Ep teep doch kahhiut, Et on jo sünditut, Üx Sanna löhp sen Maha.

„Se Sanna ickas seisma jehp, Kui Jummal kallist wandnut: Meij’ Heddas temma Abbix lehp, Se Waimo meil on andnut. Meilt wottap erra nühdt Keick Auwo, Iho, Hühdt, Laß minna eddespitt, Neil hehx ep tullep mitt, Meil jehp doch Jumla Rickus.“

Martin Gylläus tegi nõnda salmisid:

„Monni Abbi Ello laitap: Och se on üx kurri Wihs; Kurrat sedda tehha aitap, Hoidkem hendes se ees sihs, Christus sedda auwustis, Imme Töh kaas kinnitis, Kui Johannes ütlep.

„Cana Linnas Galiläas, Üxkord techti Pulmat kah, Sehl Maria olli sehas Perre Naisex sundmatta, Christum ninck Apostolit Peigk ning Pruht kahs kutzusit Abbi Ello Auwux.

„Wihna puhdmas ütlis Emma: Wihn se loppep, Hedda Kehs; Christus ütlis wasto temma: Aita sinna Hedda sees; Minno Aick ep tulnut weel, Mis sa opma tullet eel? Kül ma tehn, mis waja.

„Emma kostis mitte jelle, Otze warsi olli waid, Ütlis aggas Sullasille: Techket, mea keskip teit. Wessi Kruhsit ollit sehl Juda Kombe perrast weel, Neid kesk Christus töita.

„Wahta me sehl sündis Immet; Wihnax warse sai se Wett, Christus hühdis nende Nimmet, Keskis wija Kaffri Kett, Se ep tehdis mitte kust, Maitzma olli temma Lust, Rehkis Peigkul ninda:

„Iggamees tohp eßmalt ette Pulma Rahwal, me on heh, Sinna annat alwamb Kette, Mea mitte hackap Peh; Se se se on armas Wihn, Sedda paljo on kahs sihn, Mis sa ollet teenut?

„Ke sehl Abbi Ello laitap Polle Christi Söbber mitt, Christus Abbi Rahwa aitap, Auwustap needt pehlekit; Erra karta hendes nühdt, Ke woip mitte ella muhdt, Astko Abbi Ello.

„Kus sull on üx tühhi Tallo, Monni Assi puhdup sehl, Christus aitamas on Jallo, Lohta aggas temma pehl; Christus Tarwet hehsti nehp, Wessi temma Wihnax teep, Murre Röhmux kehnap,

„Seisa armas Jesu Christe Igkas meije Maja sees, Sihs kahs seisme kaunist püsti Perre, Lapset, Naine, Mees. Tallust Kurrat’ hirmota, Siis meij’ ellam’ Rahwo ka, Ninck se ees sind kihtme.“

Henricus Göseken (waata järgmine tükk) salmis nii:

„Och olle Jummal Kihtut, Suur Tenno sahko sull, Eth Meije ollem’ söhtut, Ninck Janno kustut küll, Et sinno Armo nehme, Ninck Ussus kindlat jehme, Et Jummal ollet meil.

Echk meil on Rohgk kül olnut, Ja lihga Lusti kaas, Ninck lebbi meil on tulnut So hirmus Weeha tahs, Doch tah’xit Armust sinna Se Andix lasta minna, Et maxnut on so Poick.

„Ni sahko ickas toitut Mo Hing so Wehje sees, Ninck Christo siddes hoidtut Keicksuggo Patto ees, Et temma ilma Nelja Woix kaunist neuta welja, Ninck ella iggawest.“

Nagu näeme, ei ole neis lauludes keele poolest edu, aga laulda wõib neid küll.

Henricus Göseken ja tema aeg.
Aasta 1660 oli Eesti kirjandusele selle poolest tähtjas, et Eesti keele Tallinna murdele teine grammatik wälja tuli. Selle uue grammatika kirjutaja oli Henricus Göseken, Saksamaalt meie kodumaale tulnud mees, Hannoveri Braunschweigist pärit, Läänemaal Kullamaa kihelkonna kirikuõpetaja, pärast ka ümberkaudse koha praost ja Tallinna kuningliku konsistoriumi liige (assessor). Ka temal kui wõõra maa mehel wõis Eesti keel raske õppida olla, kuid siisgi on ta sammu edasi astunud ja selle keele weel wähe paremini ära õppinud kui Müller, Stahl, Rossihnius ja kõik need, kes enne teda kirjutasiwad, ehk nimelt Rossihnius küll ajasõna -da ja -ma lõpuga ja mõne keelepeensusega paremini toime sai kui Göseken. Kui ka Gösekengi Saksa keele kütkesse kinni jäi ja Stahli põhjal seisis, oli ta ometi esimene, kes ka juba wähe rohkem tähelepanemist üksikute sõnade tähenduse ja murrete ning rahwa keele pääle juhtis. Oma grammatikale andis ta päälkirjaks Ladina keeli «Manuductio ad Linguam Oesthonicam» ja Saksa keeli „Anführung zur Öhstnischen Sprache,“ Tallinnas trükitud ja kirjastatud Adolph Simoni juures. Oma grammatika on Göseken hulgale kõrget sugu meestele ja naestele pühendanud, kelle nimed raamatu eesotsas nimetatud, keda aga siin tarwis ei ole tunda, pääle selle weel Tallinna suurele, wäiksele ja Canuti gildile, millest näha, et kõik need isikud ja kogud ka Eesti keelest osa wõtsiwad. Eeskõnes näitab Göseken, kuda Adam enne pattu-langemist keelt osanud ja kõigile loomadele nimed andnud, kuid pärast läinud keel segi ning lahkunud Babeli torni ehitusel weel koguni hulgaks keelteks. Tema tahta üksi Eesti keelest kõneleda, mida ikka weel puudulisesti tuntawat, ei tehtawat wahet, mis on „warra“ (=wara), „warras“ (=waras), „warret“(=wäraw), „warrex“ (=kirik), „warrut“ (=warrud), „warrux“(=ahi); „walle“ (=wale), „walli“ (=wall), „wallo“ (=walu), „waljo“ (=wali), „wallato“ (=wallatu), „waljat“ (=waljad). Nüüd olla juba mehi tõusnud, kes keelt seletawad, kuid mõnedgi kõrgemad mehed ning rahwas isegi ei pidada tööst lugu, waid ütelda, et ennegi olla ilma keeleõputa läbi saadud, ja raamatud segada keelt enam, kui nad seletada. Olla seni Eesti raamatuteta elatud, kõneldud, jutlustatud, lauldud, miks nüüd neid waja! Kuid Göseken näitab, et Eesti keelt maa elanikkudele wäga tarwis olla, waimulikkudele meestele jutlust ütelda ning ametit pidada, sest puudulikus keeles jutlust ette lugeda ei olla kõlbulik; ilmalikkudele inimestele maal olla teda waja, majapidajatele majas, kaupmeestele kauba juures, käsitöölisele tööd müües, reisijale teed käies. Juba selle pärast olla tarwis hästi keelt tunda, et Eesti keeles kolme sugu ei ole. Kõnet lubab Göseken õpetada ning annab seks keeleõpu, sest et Stahli grammatik juba otsas olla. Et kergem oleks kõiki sõnu teada, panna tema sõnaraamatu ka ligi, millest wõimalikult iga sõna leida, ja igaüks, kes maal tahab leiba teenida, wõib keele poolest edasi saada. Seda ei sündida mitte auuks ega lõbuks, waid selle läbi olla „meie armsat isamaad“ tarwis teenida Jumalale auuks ja kirikule kasuks. Selleks palub raamatu kirjutaja kõiki herrasid ja prouasid ning gildisid appi, kellele ta teise uue täielise eeskõne teeb, milles ta ka kõiki nende häätegusid meelde tuletab. Kolmas eeskõne on raamatu muudele tarwitajatele ja lugejatele kirjutatud. Siin waatab esiti kirjutaja nende meeste töö pääle tagasi, kes enne teda oliwad Eesti keeles raamatuid ja just grammatikuid kirjutanud, nagu nimelt Stahl ja Gutslaff. Siis astub ta jälle mehisesti Eesti keele puhtuse eest wälja ning arwab, et kõige puhtam Eesti keele murre olla Läänemaal, sest sääl ei seista Eesti keel kellegi muu keele mõju all, nagu ida pool, kus Wene keel, mere pool wasta põhja, kus Soome keel, ja linnades ning nende ümber kaudu, kus Saksa keel mõjuda. Ütelusel on oma jagu õigust sees, kuid sellegi pärast ei ole ta täiesti tõsi, sest kõige puhtam Eesti keel on Kesk-Eestimaal, nagu Wiedemann seda nimetab. Göseken on aga ära märganud, et igal kihelkonnal on oma murre, ja ta nimetab seda. Tartu murdes olla „Terra“ (=tare) ja „Penni“ (=peni), Tallinna keeli „Tubba“ (=tuba) ja „Koyr“ (=koer), Saaremaa murdes olla „Renni“ (=reni) ja „Lack“ (=lakk), mis Tallinna murdes „Laud“ (=laud) ja „Kübbar“ (=kübar) on. Mõned nimetada „Kiriow Siuck“ (=kirju siuk, rästik), mis teised „Sissalick“ (=sisalik) hüüawad ja teisipidi, mõned nimetada kobrast „Nartzick“, teised „Sabel,“ ühed „Kehje peck“ (=käe päkk), teised „Kehje Labba“ (=käe laba). Ka on Göseken selle poolt, et säärastele asjadele, ametitele, loomadele, kiwidele jne., millel Eesti keeles nime ei ole, nimed wõõrast keelest wõetaks, mis ju ka kaunis rohkesti on sündinud. Kuid Eesti keelest annab Göseken tunnistuse, et ta sõnade poolest õige rikas olla, ja selle pärast ei tohtida keegi uut Eesti sõna kuuldes ütelda: „Mina ei ole seda kuulnud, selle pärast ei ole see Eesti keel.“ Õpetatud herra D. Georg Preusse, kellega Göseken sellest rääkinud, ütelnud, et ta Eesti keelt nagu oma emakeelt kõneleb, kuid kolmandatgi osa Eesti sõnadest ei tea.

Grammatika keelest ei taha me palju rääkida, sest et see enamasti Mülleri ja Stahli keel on, kui ka, nagu üteldud, siin ja sääl wähe õigem — nii, et wäike samm edasi märgata on. Grammatikale on ka wäike katse lauseõpetust juurde lisatud, mis teine wäike samm edasi on, mõnda õpetust annab, aga ka palju segast mõtet. Kolmas ja kõige suurem samm edasi on see, et Göseken oma aja kohta õige suure sõnaraamatu grammatikale ligi on andnud, mis Eesti kirjakeele kohta siin esimest korda sündis. Sellest sõnakogust, milles küll palju puudusi on, leiame aga ka palju õpetlikku materjali, mis näitab, mis järjel see kord Eesti keel oli ja kuda nimelt Saksa keel temasse mõjus. Sõnade hulgas on aga weel iseäranis tähtjas asi, et Göseken on pihutäie päris Eesti rahwa wanu-sõnu awaldanud. See on siis esimene kord, et Eesti päris muinastarkusest midagi kirja on pandud — juba nüüd ligi kahe ja poole saja aasta eest! Seni ei ole seda märgatud. Göseken on rahwaga ümber käinud ja teda hoolega tähele pannud. Aga et ta kui Saksamaa mees Eesti keelt ial täiesti ei saanud mõistma, siis ei ole ime, kui ta ka rahwa suust kuuldud sõnu karwa päält ei ole üles kirjutanud, waid on seda nõnda teinud, nagu ta seda õigemaks arwas oma puudulise tundmise järele. Sellegi pärast wõime näha, et sõnad rahwa suust on wõetud ja paneme tänuga imeks, et Göseken seda juba nii wara on teha osanud. Selle läbi saame meie juba 17. aastasajast rahwa tarkusest sõnumid ja näeme, et see tol ajal niisamane on olnud nagu nüüd. Paneme Gösekeni poolest kogutud wanad-sõnad, mille seas kaks mõistatust on, siia täht tähelt üles:

„Jo armamb laps; jo kibbedamb witz. Többe tulleb hobboste ka| lehb herje ka jelle erra. Parramb on lehm lüpsis kudt tappis. Jalapoiset| noppet poisit. Kui mah| ni wihsz| kui lind| ni laul. Saxa rahwa tuisk| on mah rahwa usck. Kus haigk on| sehl on kessi| kus Arm on| sehl on Silm. Ricka meehe többe ninck waise meehe ölle on kuhlis. Emma pistab lapsel küll nissat suhhe| aggas ep annab meelt mitte. Naaber kohrib naabri perse. Üx kaarn ep raijub toise Silma pehst mitte. Üx kurrat ni heh kudt toine. Üx kernane lambas suttitab keick karia. Saddul soitab sax| uddul huljub hunt. Heh mees löhb| herris (=kelm) kockotab. Saxa unne on santi Söhmen aigk. Sigga puppreb hend Sauna (oamisse) perrast. Lind kollub wibbo pehl. Üx rickas sahb waiwal taiwa sisse. Minne hihre hinge (pehle, kassi) kassi kaihla pehle. Tössi on kuhlia| walle neggia| kuhlmas on tössi| näggemas walle. Suh suizeb| habba werriseb| louwat loddisewat| hambat kerrisewat. Kus se pehw ni ergas on| ep olle jel heh. Pehwlik kaswatab kannit| Lapset wicht. Rohpe suiz| ninck tucka wing on Saxa hing. Saxa pasck on mah rahwa usck. (Kui saksu palju, siis üteldakse:) Üx wax| üx sax. Se andia tüib erra| se wottia mitte. Kaddo erra kuh kuhlmata| pehw neggematta. Igga lind laulab omma keele ka| rabbiseb tybbade kaas. Keicke puhtamb kuld on se keicke rasckemb. Leht sa Sütt i ees paggo| loijat sa karro ees. Me on hunti Suhs| se on hunti perses (Incidit in Scyllam, qui vult vitare Charibdim. Ex inferno nulla est redemptio). Öhhes Sannas on nouw nick wöimus. Ke suhr on| minne möhda| ke püssokenne on| astu ülle. Mo Ellul on üx mehr (otz). Jennix leickab meze| johxeb wössade pohle (Lepus proripit se ad dumeta). Üx lühhekenne keel| rickub lühhise kaihl. Heh mees towotab| herris peab. Koggodamb weix| suhremb koggo. Jo tuhlesamb Ilm| jo parramb warrastada. Metz kexub ninck plexub. Jo ennamb koyrat koos ommat| jo weddalamb sahb lackmine. Emma Tödder kuddrotab. Rawwas müggizeb ninck kübbizeb. Ep olle se Helmkuh wehl möhda| siis on suhr packne külm. Üx noitab Peh| toine Pers. Ke kannab kurja| kannab kulda. Ep tullewat keick kannaset Puh pehle. Wanna koir haiataxe metza| kus ep olle kutzik ouwes. Se Rickus ruhkitaxe kurjaste otzides| sahdes ninck piddades. Kui Lind| ni Laul. Nöddrus woitab| kangkus kaotab. Hedda hajab Herja kajwo sisse. Rebbane kirriseb| ep olle tal öigke Hehl mitte. Pappi külmet| ninck kotti Sopp ep sahb iel töis. Jummal annab Aigka Parrandusse pohle. Temmal on kurri Moisa Asse| ep woib mitte kax Issandat sallida. Kiwwi kannde ees woit sa möhnda erra| Aggas kuria Sanna ees mitte. Heina Tirt salwab ninck parramdab. Kauwa techtut kaunikenne| pea techtut pilla pallal. Omma Silm on kunningas Pehs. Sipplokenne on püssokenne ninck kangke| ninck kannab suhremba koorma| kudt temma issi on| keib kuumulis koorma all| waid karro neelab tedda pessa kaas hoopis erra. Kus pörn maust jehb? (=Gleiches zieht sich zum Gleichen.) Kuhlaps| tühhi loom. Suh on süddame tulck. Lihw teeb sedda Sauwa sitkex. Kus sa sedda koira löht echk silletat| sedda peab temma icka meeles. Kurri ep woib üxkit errawotma. Tee on ubbamb (oamb) minnis| kudt tullis. Issi nehha| loida| tunda. Weix johxeb ulla. Mis toi tullis| se soi ollis. Libbe keel| kibbe meel. Kurtus ommast Ihhust| heitis ommast Leehast. Tühhy teeb torro. Igamees teeb omma Tabba perrast.“ (Kaks mõistatust on järgmised): „Lip Lippe pehl| lapp lappi pehl| ilma nöhla pistmata“ (kapsas). „Alt söhb| pehlt sittub“ (oherd).

Nii palju leiame wana rahwa tarkust Göseken’i raamatust. See wana tarkus on kõige pärast korjatud muinastarkuse algus ja saab wist seks ka jääma. Meie paneme kõik need wanad-sõnad ja 2 mõistatust nüüdsesse keelde, et neid paremini praeguse keelega wõrrelda.

„Mida armsam laps, seda kibedam wits. Tõbi tuleb hobustega, kuid läheb härgadega jälle ära. Parem lehm lüpsis kui tapis. Jalapoisid nopped poisid. Kuda maa, nõnda wiis, kuda lind, nõnda laul. Saksa rahwa tuisk on maa-rahwa usk. Kus haige, sääl käsi; kus arm, sääl silm. Rikka mehe tõbi ja waese mehe õlu on kuulus. Ema pistab lapsele nisa suhu, aga ei pane meelt päha. Naaber koorib naabri persse. Üks kaaren ei raiu teise silma pääst. Üks kurat nii hää kui teine. Üks kärnane lammas ajab terwe karja kärna. Saol sõidab saks, udul hulgub hunt. Hää mees lööb, heris ähwardab. Saksa uni on sandi sööma-aeg. Siga pöherdab sauna pärast. Lind kallub wibul. Rikas saab waewalt taewasse. Mine hiire hinge pääle, kasi kassi kaela pääle. Tõde on kuulja, wale nägija, (ehk: kuulmas on tõde, nägemas wale). Suu suitseb, habe wäriseb, lõuad lõdisewad, hambad kärisewad. Kus on päike põletamas, ei ole ial hää. Päike kaswatab kanad, wiht lapsed. Roobi suits ja tuki wing on Saksa hing. Saksa pask on maa-rahwa usk. (Kui saksu palju, siis üteldakse:) Üks waks, üks saks. Andja tüdib ära, wõtja mitte. Kadus kuu kuulmata, ära päewa nägemata. Iga lind laulab oma keelega, sabistab oma tiiwaga. Kõige puhtam kuld on kõige raskem. Lähed hundi eest pakku, leiad karu ees. Mis (on) hundi suus, see (on) hundi persses. Ühes sõnas (on) nõuu ja wõimus. Kes suur on, sellest mine mööda, kes pisikene, sellest astu üle. Elul on määr. Jänes lõikab metsa, jookseb wõsade poole. Lühikene keel rikub lühikese kaela. Hää mees tõotab, heris peab (pilkamine). Kogusam weis, kogusam keha (suurem kogu). Mida tuulsem ilm, seda parem warastada. Mets keksub ja pleksub (?). Mida enam koeri koos on, seda wedelam lake. Emateder kudrutab. Rahwas mühiseb ja köhiseb. Kui helmekuu ei ole mööda, siis on pakane külm. Üks näitab pää, teine persse. Kes kannab kurja, (see) kannab kulda. Ei saa kõik kanad õrrele. Wana koer aetakse metsa, kus ei ole kutsik õues. Rikkust pruugitakse kurjasti otsides, saades ning pidades. Kui lind, nii laul. Nõdrus wõidab, kangus kaotab (mõnikord). Häda ajab härja kaewu. Rebane kiriseb ei ole tal õiget häält. Papi külimitt ja koti sopp ei saa ial täis. Jumal annab aega paranduse poole. Kellel kuri mõisa-ase, ei wõi kahte isandat sallida. Kiwi ja kandude eest wõid sa mööda minna, kurja sõna eest mitte. Heinatirts salwab ja parandab. Kaua tehtud kaunikene, pea tehtud pilla palla. Oma silm on kuningas. Sipelgas on pisukene, aga kange ning kannab suurema koorma, kui ta ise on, käib kummuli koorma all, kuid karu neelab teda pesaga hoopis ära. Kus põrn maost jääb? Kuulaps, tühi loom. Suu on südame tulk. Liiw teeb sawi sitkeks. Kas koera lööd wõi silitad, koer peab ikka meeles. Kurja ei wõi üksgi ära wõtta. Tee on hubam (huwitawam, hoopsam) minnes kui tulles. Ise näha, leida, tunda. Weis jookseb ula. Mida tõi tulles, seda sõi olles (=Wie gewonnen, so zerronnen). Libe keel, kibe meel. Kurtis ihust, lõppis lihast. Tühi teeb toru (=nälg teeb nuttu). Iga mees teeb oma taba (=kombe) järel.“ (2 mõistatust:) „Lipp lipi pääl, lapp lapi pääl ilma nõela pistmata. Alt sööb, päält situb.“