Eesti kirjanduse ajalugu - 25

Küll ei wõi ka seda salata, et nimelt käänatustes (declinationides), iseäranis aga pööratustes (conjugationides) kõik sõnad otse loomulikul kohal ei seisa ja selle pärast grammatik weel parandust nõuab. Nõnda ei ole Ahrens kolmest pikkuse-järgust midagi teadnud, waid on üksi sääl sõnade seas wahet teinud, kus wähendus (Elision ehk Insertion), sarnandus (Assimilation ehk Dissimilation), kõwendus (Emollition ehk Induration) tõesti häälikute muutmisel tunda on. Aga kus häälikute muutmist kirjawiisis ei ole (näit. looma looma, liiwa liiwa etc.), ei ole ta mingit wahet teinud; niisamati ka sääl mitte, kus umbhäälikud teiselt järgult kolmandale tõusewad (talle talle, nõmme nõmme, salwe salwe jne.). Imelik on ka, et näituseks „wits witsa, laul laulu, nahk naha, piht piha, muld mulla, rand ranna, ait aida, waip waiba, pulk pulga“ jne. ühte liiki arwatakse, nagu puder ja kört, kuni „asi asja, hari harja, kiri kirja“ ju hoopis ise-liiki arwatud on. Niisamati on „ema, kala, kana, kõwa, paha“ jne. üsna õigesti ühte liiki arwatud, aga ka „nuga noa, lugu loo, ladu lau, madu mau, koda koja, sõda sõja“ jne., mis ometi koguni isesugu sõnad oma käänatuse järele on. Kõige naljakam on, et näit. sõnad „jumal, isand, sadul; noorik, poolik, hunik, männik; usklik, kartlik, raismik, kodanik, alandlik, awalik; harjas, wares, kütis; julgus, ahnus, kiitus; kogudus, äpardus, alandus; wõõras, abras, kitsas, kapsas; harakas, hallikas, kuningas, jõuukas, angerjas; rikas, okas, rukis, puhas, waras, hammas, kaigas, koobas; waagen, kaaren, kindel; armas, hirmus, jõudus; kukal, kupar, waher, pöial, küünal, kämmel, pannal, tütar, meister, tempel, suhkur, luukur; aasta, reede, lõuna; mähe, kala, süda, pere, raibe, ase, liige, waene, teine, keskmine, pime, nobe; hooletu, keeletu“ ja tuhat teist sõna, millel loomu poolest üks teisega midagi tegemist ei ole, kõik ühte käänatusesse kokkupaisatud, nagu nõia katlasse, ehk küll igaüks oma-suguste kõrwal on.

Heinrich Neus.
Juba Fählmann ja pärast Kreutzwald on ühes koos 19. aastasaja 4. ja 5. kümnes elawusega rahwa muinas-juttusid ja -laulusid korjanud, aga nad ei ole iseäranis nii hästi kui ei midagi neil kahel aastakümnel trüki läbi awaldanud säärasest rahwa wanawarast — muidugi teada, maha tuleb arwata see, mis Fählmann mythologilistest (muinasjumalistest) juttudest awaldas. Esimene täielisem kogu wanu laulusid ilmus hoopis teise mehe sulest, ja see oli nimelt Heinrich Neus. Tema sündis 26. dez. 1895 Tallinnas, kuhu ta isa Jakob Saksenist oli tulnud, käis Tallinna gymnasiumis ja oli 1814—1817 Tartu ülikoolis kirikuõpetajaks studeerimas, hakkas aga pärast koduõpetajaks ja Baltiskis 1820 kreiskooli inspektoriks, kuid läks säält 1821 Haapsalu samasse ametisse, kus ta kuni 1821 jäi ja siis nõrga silmanägemise pärast tagasi astus. Kreiskooli õpetaja ametis oliwad ka pärastene kuulus Eesti keelemees Dr. F. J. Wiedemann ja Keisri Majesteedi ihuarst Dr. Hirsch tema õpilased. Pärast ametist lahkumist läks Neus Tallinnasse asuma ja jäi siia surmani, mis küünlakuu 10. päewal 1876 tuli. Tallinnas elas Neus üksnes kirjaliste tööde toimetustele. Tema elu wiimased aastad oliwad wäga rasked, sest et ta täiesti pime ja kurt oli. Kirjatöö oli siis ainus, millest aru saadi, et Neus’i teraw mõte ja waim alles oli.

Noorel põlwel oli Neus juba ka Dr. Kreutzwaldiga tutwaks ja sõbraks saanud. See sõprus jäi ka pärast seisma. Selle sõpruse wili oli see, et Neus end suure agarusega Eesti keele ja kirjanduse uurimise, iseäranis rahwa-laulude poole pööras. Et ta juba eestlaste seas sündinud oli, mõistis ta hästi keelt, ning see kergitas talle wäga seda toimetamist. Juba aastal 1836 ilmutas Neus ajakirjas „Dorpater Jahrbücher“ kamalu täie wanu laulusid, millest mõned üsna ilusad on. Paneme neist siin kolm luulet nagu proowiks üles:


Waese-lapse laul wõõral maal.
Oh mina waene pisikene lind
Elan’d wõõra maade sees!
Oleks minu olemine,
Teiseks minu tegemine,
Küll ma teaksin, mis mina teeksin:
Ma seoksin sõnad kerasse,
Paneksin siis paela pääle,
Saadaksin wiie wenna teada,
Kuue kulla õe teada,
Kudas mind waesta waewatakse,
Üle liiga piinatakse.
Silmad mul wetta weeretawad,

Wesi mul weereb rindadesse,
Rinnust weereb põlbudesse,
Põlbust waob warbudesse.
Säält sai wenna weski pääle
Minu waese silmawetta,
Minu waese waewawetta.


Maha jäetud pruudi laul.
Minu peigmees sõitis mööda
Linalakka lauguga,
Pisikese paadiga.
Mina jooksin tema järel:
„Pea kinni, peiukene!
„Miks sa mind siis mahajätsid,
„Ilma süüta ärapõlg’sid?
„Kahed keeled, waled meeled
„Käisid meie kahe wahel.
„Otsi rohtu, katsu rohtu,
„Et meist wõiks weel paari saada,
„Kihelkonna keelte pärast,
„Kõige ilma wale pärast!“
Minu süda nõnda külm,
Kui see külmem küünla-kuu,
Minu süda nõnda raske,
Kui see raske raudkiwi.


Neiu sõnad.
Oh mu kulla eidekene!
Oh mu kulla taadikene!
Kus mu kulla-kaelarätik,
Kus mu siidi-narmakindad,
Kus mu siidi-säärepaelad?
Minu kord on kosja minna
Läksin aga talli,
Wõtsin kõrwi alla,
Linalaka teise poole,
Wesihalli teise poole;
Sõitsin linna wärawast sisse.
Tuli siis wastu Truuta, Liisu:
Tere, tere, Truuta, Liisu!
Jumal-eme, peiukene!
Kas teie rahwas terwe sees?
Eit on terwe, ämm on terwe,
Sinu pruut on üksi haige.
Minu süda lõi külmaks,
Kui see külm küünla-kuu,
Kui see wali wastla-kuu,
Kui see külm talwe ilm,
Kui see raske raudkiwi,
Kõige külmem talwe-ilm.

Suure hulga kirjatöösid Eesti keele ja laulu üle on Neus pääle selle weel ilmutanud, kuid meie ei wõi siin kõike nimetada ega kõigest rääkida, sest see wiiks pikale.

Neus ilmutas aga nimelt aastatel 1850—1852 kolm annet Eesti rahwa muinaslaulusid trükis nimega „Ehstnische Volkslieder, Urtext und Uebersetzung“ Tallinnas trükitud. See oli tema suurem töö.

Enne kui neist Neus’i wäljaantud rahwalauludest kõneleme, paneme mõnda rahwalaulust üleüldse tähele. Hakatuses toome jällegi seda ette, mis 1855 professor Ahlqvist Eesti rahwalauludest ütleb, kes ka siin oma otsust kindlal sõnal annab. Ta kirjutab:

„Eesti rahwa-laulust kõneledes peame selle loomust üleüldse ütlema, et see palju lahjem, wähewarasem ja korrapäratum on kui Soome muinasluul. Põhjuseks on wist osalt see lugu, et eestlane nii kaua kõwas orjuses wõõra-rahwaliste herrade all oli, kes eneste poolest kõiki wanaaja mälestusi põlgasiwad ja häwitasiwad, mille läbi orja-meel wõis rahwuslise wabaduse õnnelisi aegasid mäletama juhitud olla. Weel teiseks põhjuseks Eesti laulu nüüdsele nähtawale kehwusele loetakse ka seda, et tema toodeid nii hilja — peaaegu alles siis, kui nad rahwa suust kadunud oliwad, hakati korjama. Aga pääpõhjus selle meie wennasrahwa luule-wähemusele on siisgi sügawamal otsida ja on tema algupäralises loomus leida. Kui terwe Soome rahwa, laiemas tähenduses, jagame karjalasteks ja hämalasteks ehk wõib olla paremini jäämideks, kelleks wiimasteks, salgamata muude-suguluse juhil, pääle Soome-maa hämalaste, weel wepslased, wadjalased ja eestlased lugeda oleksiwad, siis näeme sedasama luulelise wõimu kehwust kõigis neis meie rahwa hämalaste osa harudes. Korrapäratud ja nälja-kase kombel kaswanud on Soomesgi hämalaste laulud „Kanteletar’es“ (Soome rahwalaulude kogus) Karjala wägewasti laenetawa luulewõimu kõrwal! Wepslastelt, kelle wäline olu Aunukses (Olonezis) on praegu ühtlane, kui sellesama maa laulurikastel karjalastel, ei ole Lönnrot’il nende keelt uurides mitte ühte ainust laulu ilmutada, mida tema wähemini kõikidest oleks kõrwale jätnud, kui aga laulusid oleks olnud saada. Vadjalased jälle elawad peaaegu üksikute perede kaupa edela-Ingeri karjalaste ehk ingerikkude (ishoride) segi, nii et mõlematel wenelased kui herrad on, ja kirikudgi mõnel kohal on ühed. Ja määrane wahe nende laulul! Ingerikkude laul on luuleline, täieline, elaw; wadjalaste oma on waewaline, suremas. Niisamati on Eesti laul. Olgu küll sakslaste põlgamine palju selle sorawust surunud, näitab siisgi kõik, et Eesti rahwa luul (runo), samati kui muudegi hämalaste oma, juba algusest on olnud madalama-häälne kui meile järele jäänud Karjala laul. Selles lauses leiame küll ka wastuse selle küsimusele, mis üsna sagedasti kuulda on: Kas on Kalewala terwe Soome rahwa ilmale-saade, nii et karjalastel selle olust muud auu ei ole kui meelespidamine, wõi tuleb Kalewala juba oma sündimise järele karjalaste teoks lugeda? Selle üteluse läbi, mida siin üksnes asja põhjenduseks wõtame, ei taha me siisgi milgi kombel ei eestlasi ega kodu-hämalasi haawata, waid me tuletame asja kõigest nõnda meelde, nagu see meile näib — wähe imestades seda wiha, mis mõnigi üksiku paiga rahwuse kihkuja selle pärast meie pihta heidab.“

Nõnda kõneleb Ahlqvist Eesti rahwa luulest ning arwab teda waeseks. Aga meil on meelde tuletada, et Ahlqvist seda kõik aastal 1855 kirjutas, mil muud rahwaluult wäljas ei olnud kui aina üksi Neus’i kolm wäikest rahwalaulude kogu. Kalewipoja laulu ei olnud siis weel mitte. Neid hulkasid Eesti rahwalauludest, mis uuemal ajal on rahwa seas Dr. J. Hurt’i äratusel kogutud ja ka muude hoolel, ei olnud weel kirjas olemas ega mõtelnud keegi nende pääle. Kui Ahlqvist kõike seda tööd oleks tundnud, mis uuemal ajal meie Eesti wanawara korjamises on tehtud, siis oleks ta wissisti teise otsuse andnud. Juba nende laulude seas, mis uuemal ajal on wäljatulnud, leiame luuletusi, mis oma iluduse ja sileduse ning täielise tuuma poolest iga tahes nende Soome kõige ilusamate, tuumakamate, mõnusamate laulude kõrwa tohiwad astuda, mis „Kanteletar’es“ on ilmunud, sest ka Eesti rahwalaulude seas leitakse sääraseid, mis nagu pärlid teiste seas on ja mille ilu üksgi kunstluule kätte ei saa. Need on ka oma wälise kuju poolest nii täielised, et waewalt seda weel paremini wõimalik on mõtelda. Sellegi pärast on Ahlqvist’il ka oma jagu õigust nõnda kirjutada, nagu praegu oleme kuuluud, sest hämalastel, see on läänesoomlastel, on tõesti wähe laulusid olnud, ja needgi wähesed oliwad palju waewasemad, kui need hulgad suuri ja tuumakaid laulusid, mis karjalastel, see on Soome setukestel, on olnud ja neilt üleskirjutatud. Ka Eesti setukestel ja üleüldse wähemini haritud kohtadel on palju rohkem laulusid olnud, kui paremini haritud paikadel, kus kooliharidus wanad mälestused waikima paneb. Ahlqvist kirjutab edasi:

„Kui ka loodus oleks eestlasele wähemad luuleanded andnud kui need, mille läbi ta muidu kehwemaks oluks määratud karjalast on õnnistanud, siis on rahwalaulu jäänused Eesti rahwuse ja kirjanduse ülendusele ühte wiisi kallid, ühte wiisi tähtsad kui ühelegi teisele rahwale. Seda märkasiwad juba ammugi need mehed, kelle osaks selle keele uurimine ja edendamine oli antud, nõnda Rosenplänter, Knüpffer ja muud. Suurema kogu neist lauludest wõis siisgi alles Heinrich Neus wäljatoimetada. See kogu nimega: „Ehstnische Volkslieder, Urschrift und Uebersetzung“ tuli wälja kolmes wihus aastatel 1850—1852 (Tall. Kluge ja Ströhmi jr.), ja tema sees on tähtjas arw suuremat osa sääraseid laulusid, kui meie „Kanteletar’es“ on. Enne oleme meelde tuletanud, et Knüpfferi kogutud luulded selles kogus teewad umbes poole osa wälja, ja Neus ise on küll ka tubli hulga neid korjanud, aga suur osa siin trükitud lauludest on Kreutzwaldi kogutud, ja temale on toimetaja oma laulud ka annetanud.

„(Neus’il ei näi seda järjestamise wõimu olewat, mis peaaegu aimates määrab, kuhu kohta iga luule on panna; selle loodud anni poolest on Lönnrot nii rikas. Neus ei näi kusagil terwet kogulisedust (ühtlasedust, mis oma sisu poolest kokkukäib,) nõuuks wõtnud olewat ega tea teisendid muud wiisi tarwitada, kui üksnes ühte teise järel sama nimetuse alla panna. Keel on ebatasane ja eraline seda mööda, kellelt ja kust mingi laul on kirjutatud. — Raamat on trükitud Tallinnas leitawa seltsi: „Die ehstländische literärische Gesellschaft“ kulul, mis selts muul wiisil eestiline ei ole, kui et ta Eestimaal asub.)“

Nõnda ja nii lühedalt kõneleb Ahlqvist H. Neus’i Eesti rahwalauludest. Tema lugupidamine nendest ei ole mitte suur. Tõsi on, et Neus’i kogu mitte seda wäärtust ei tohi enesele omandada, mis Soome laulude kogul, mille nimi „Kanteletar“ ja muud, on. Aga niisama tõsi on ka, et Neus iseäralist ilusat ja täielist kogu, milles kõige paremad Eesti rahwa luulded leida, ei ole tahtnudgi wäljaanda, waid kõigest neid, mida tal just oli. Need laulud, mis Neus on trüki läbi awaldanud, on korjamise ja kogumise läbi tema kätte sattunud. Nende pää-korjaja on, nagu Ahlqvist ka ütleb, Knüpffer olnud, kuid siis on weel Kreutzwald ja Fählmann osa neid korjanud. Et Neus nad raamatus awaldas, on temale suureks auuks. Kui need laulud ka mitte kõige ilusamate sekka ei wõi arwatud olla, siisgi on nad mitmeti wäga tähtsad ja on sääl seas mõndagi laulu, mida nüüd enam rahwa suust kuulda ei ole. Ka on juurde lisada, et Neus’il wissisti nõuu ei olnud seda laulukogu nii toimetada, et temast oleks terwe lugu, mis sisu poolest kokkukäiks, wäljatulnud. Oleks Neus oma kogust otse terwet lugu teha tahtnud, siis oleks laulukogu tulemata jäänud, mis temast nüüd on saanud.

Neus’i trükki toimetatud laulud on sisu poolest üsna ilusasti korraldatud, ja nende seas leitakse mitmesuguseid salmikuid, mis rahwa luulelist elu mitmest küljest kujustawad. Ees otsas (nr. 1—4) on laulud, mis Kalewipojast ja tema sündimisest jutustawad, mis Kreutzwald pärast oma lugulaulu kokkuseadmises tihti sõna sõnalt on tarwitanud. Nimelt on Salme pulmapidu tähepoisiga pikalt siin kirjeldatud ja ristitantsu lugu mitmeti korratud.

Wanast Eesti usust ja elust on siit Neus’i kogutud lauludest paljugi õppida. Küll on näha, et pikk orjaaeg Eesti luuletuse wõimu on rammestanud, aga kõik ei ole siisgi kadunud, kui ka suurem osa mythologiast on kadunuks jäänud. Nõnda leiame (nr. 7) laulu, mis küll wäga wana peab olema. Laul jutustab nimelt ühest imetaolisest „pürjelinnust“, kelle poegadest, keda ema pesast wäljapillub, aega mööda päike ja kuu sünnib ning siis ka weel kiwid wäljal. Tahtmata tuleb siin meelde, et ka Hiina ja Mandshu rahwas päikese ja kuu saamist ime-linnu mõjul usuwad. Nõnda tähendab siis laul wana halli aega, kus ime-linnud weel mõjusiwad. Laul ise käib nii:


Pürje-lind.
Küla-tüdrukud, õeksed,
Küla-poisid, pooled wennad,
Küla-naesed, noored naesed,
Pange selga uued kuued,
Katte kroogitud käised!
Lähme merde pühkimaie,
Mere äärta äigamaie!
Pühime pühkmed meresse,
Äigame laastud lainesse!
Läheme homme waatamaie,
Kes siin pööran’d pühkmeida:
Püha pürje-linnukene
Otsind ta pesa aseta
Reegudessa, raagudessa,
Mere kümnesse kiwisse,
Ranna paksu pae-murdu,
Üle ilma laia maa,
Üle Ilwese-kiriku.
Tuli wastu kolmi põõsast:
Üks oli põõsas sinine,
Teine puu-põõsas punane,
Kolmas kulla-karwaline.
Põlgas ta põõsa sinise,
Põlgas ta põõsa punase,
Wõttis kulla armaaksi.
Hakkas ta pesa koguma,
Kogus kuu, kogus kaksi,
Pääle paari päewasida.
Hakkas ta mune munema,
Munes kuu, munes kaksi,
Pääle paari päewasida.
Hakkas poegi haudumaie.
Haudus kuu, haudus kaksi,
Pääle paari päewasida.
Said pojad weri-sulile,
Hakkas poegi pillutama,
Pillutas kuu, pillutas kaksi,
Pääle paari päewasida.
Ühe pani kuuks taewaasse,
Teise päewaks pääle ilma,
Kolmas söödile kiwiksa.
Seda teab taewa taadikene,
Seda arwab armas rahwas,
Kus need tuntaneksi,
Ajad kallid arwatakse,
Mõjud mustad mõõdetakse,
Kui ’pole söödilla kiwida,
Ega kuuda taewaassa,
Ega päewa pääle pilwe.

Järgmises (nr. 8) laulus ilmub imelind uuesti. Sellel linnul on siin „pürje“ nime kõrwal weel uus nimi ja nimelt „sinisirje“. Neus juba arwab õigesti, et lind ja nimi pagana-ajast on jäänud ja sugulane on Soome metsajumala Tapio emandaga, keda ka Soome jutus „Sinisirku“ hüütakse. Linnust räägitakse siin, kuda ta üle kolme metsa lennanud, ja kelle päralt need kõik olnud. Laul on nii:


Sinisirje-lind.
Sinisirje-linnukene,
Sinisirje-silmapilge,
Lende läksi, looke läksi,
Lendas üle nelja metsa.
Neli oli metsa kõrwustikku:
Üks oli kulla-kuusemetsa,
Teine õile-õunametsa,
Kolmas oli kallis kasemetsa.
Neljas niiske niinemetsa.
Sinisirje-linnukene,
Sinisirje-silmapilge
Lende läksi, looke läksi,
Lendas üle kolme järwe,
Kolm oli järwe kõrwustikku:
Üks oli wiha wiina järwe,
Teine õile-õlle järwe,
Kolmas mõlgutas mõduda.
Sinisirje-linnukene,
Sinisirje-silmapilge,
Lende läksi, looke läksi,
Lendas üle kolme wälja.
Kolm oli wälja kõrwustikku:
Üks oli kallis kaera-wälja,
Teine ruuge rukki-wälja,
Kolmas nikerdas nisuda.
Mis oli kulla-kuusemetsa,
See oli noorte meeste metsa;
Mis oli õile-õunametsa,
See oli noorte neitsikeste;
Mis oli kallis kasemetsa,
See oli noorte naeste metsa;
Mis oli niiske niinemetsa,
See oli wana-meeste metsa.
Mis oli wiha wiinajärwe,
See oli noorte meeste järwe;
Mis sääl mõlgutas mõduda,
See oli noorte neitsikeste.
Mis oli kallis kaera-wälja,
See oli noorte meeste wälja;
Mis oli ruuge rukki-wälja,
See oli noorte naeste wälja;
Mis sääl nikerdas nisuda,
See oli noorte neitsikeste.

Üsna selge mälestus on ühes laulus (nr. 9) ühest jumalast, kelle nimi on Külm ehk Wilu, sest et külm siin täitsa inimese näol etteastub. Ka mina mäletan weel ühte muinasjuttu, milles külm jumala näol etteastub, aga selles jutus ei olnud ta nimi mitte külm, waid Pakane. Et suur külm weel praegu Eesti keeles „pakase“ nime kannab ja see sõna ka Soome keeles wäga tuntud on, siis ei ole kahtlust, et ta üks jumalus, wõi ka mitu, Eesti wanas usus on olnud. Laul ise on nii:


Laul Külmale.
Wilu, Wilu! Külma, Külma!
Wilu külmetab minuda!
Mina külmetan käsida,
Walutellen warbaaida!
Oot’, oot’, Külma, no, no Külma!
Las’ tuleb suwi, saab sügise!
Kui tuleb tarka talwekene,
Küll sa hulud ukse taga,
Karjud kamberi läwella,
Sääl sa wiimaks haiguteled,
Oma kätta kergitelled,
Ootad uksest tuppa saada
Lingi paela liigutama,
Otsid soojada tubada,
Kütetuida hooneeida,
Ahju paisteta palawat.

Õpetlik on laul (nr. 11) Hallija ja Murueide tütrest, kes Eha poegi kardab. Aga üks Eha poeg hakkab Murueide tütrega naljatama ning riisub ta ema-päranduse ära see on neitsi auu, ilma et Hallija ja Murueit sest arugi saawad, kes mõlemad siin abielu rahwana ilmuwad. See ei sünni, päält näha, muu muinasusuga kokku, mille järele Murueidel ikka hulk ilusaid noori tütreid on, kes alati nooreks jääwad. Wõib siisgi olla, et teised Murueide tütred siin meelega nimetamata jääwad, kelle auu Eha poeg rööwis. Laul ise käib nii:


Murueide ja Hallija tütar.
Laulu-poissi ladus-suuga,
Widewikulla wilulla,
Walwas Eha walgeella.
Mis sääl kuulis, kuuluteli,
Kuuluteli kulda-keeli.
Waimud marjult waarikusta
Tulid tuulilla tuhinal,
Kaste karmet kargutella
Udu pilulla pimedas.
Hakkas nalja naksutama
Hallija tüteril ainusal,
Murueide kaswandikul.
Kallis lapsi kulda-riides
Heitas Eha poja pärast,
Kisendas appi kitsikus.
Kõiwu (Kõo?) Hallijas halli särki,
Paju- (pao-) Hallijas paljas särki
Tuliwad tüteri tülilla
Neitsit närbeda aitama.
Waimu-poissa, warda-jalga,
Läksi langu laaneesse
Pugesi põrmule põllule,
Waariku wagasse kambrisse.
„Mis sa tönnid, tütrekene,
Mis sa heitad enne aegu?“
„„Waimu-poisid, pooled herrad
Pooled loomad koduta,
Tuliwad mind narrimaie.““

„Tütar noori, ära karda:
Kel ei keha, ei keela sind.
Kehaga kelmid on kurjemad:
Nende eesta, neitsikene,
Hoia, mis emalta pärinud!“
Tütar aga ikes imelikult:
„„Lähem lepa lehispoega
Riisus, mis emalta pärisin.““

Imelik on lugeda, mis kandle saamisest on (nr. 13) üteldud. Siin jutustab laul, et kannel on tapetud neitsi haual kaswanud kase-puust tehtud. Neitsi tapjad on „käliksed,“ see on tema wendade naesed. Laul ise käib nii:


Kandle saamine.
Teella laulid tütarlapsed;
Teella laulid, maalla laulid,
Küla alla laulid neiud.
Ma laulin kiriku teella,
Kirikussa, karjamaalla.
Käliksed minugi tapid
Suurella muna-kiwilla,
Terawalla kirweella.
Kus nad wiisid neiu noore?
Wiisid kulla marja-soosse.
Mis säält minusta kaswas?
Minust kaswas kallis kaske,
Ülenes metsa ilusa.
Mis säält kasest tehtanekse?
Kasest kannelt raiutakse,
Wiiulida westetakse.
Kust said lauad kandelelle?
Lõhe suure lõuasta,
Hawi pika hambaasta.
Kust said keeled kandelelle?
Juuksest sai neiu noore,
Karmast sai kodukanase.
Ei olnud pilli peksijaida,
Kandele helistajaida.
Minu hella wennakene,
Wii see kannel kamberisse,
Sea sängi kõrwa pääle,
Peksa ise pöidelalla,
Oska sõrme-otsadella,
Rapsi rauda-kämbelella!
Nõnda hüüdis wenna pilli,
Haledasti ainsa kannel,
Nagu nut’wad Wiru piigad,
Haledasti Harju neiud,
Minnessa isa kodunta,
Minnessa ema kodunta,
Mehe koju minnessana,
Kaasa koju käiessana.

Üseüldse tuleb sugulaste tapmist Neus’i lauludes ette, nõnda nimelt mehe-tapjast, kes kõiki puid palub end päästa (nr. 12), kuna teises kohas (nr. 6) ema oma tütred uputab minile meelehääks, aga mini on laisk, ja ema peab nüüd kõik tööd ise tegema, näit. wett tooma, lehmi lüpsma jne., mis enne tütred on teinud.

Kuda wanad eestlased jõgesid, kõige rohkemini muidugi Emajõge, pühaks pidasiwad, nagu selle kõrwal ka Wõhandu, Kääpa ja muid jõgesid, sellest annab mõnigi laul tunnistust. Üks neist (nr. 14) on tuntud õnnelikuks-kiitja Ema-jõe kohta: „Kõigile ei õnneks antud, õnneks antud, palgaks pantud, Ema-jõe jälgi käia, Ema wahtu waadataie, Ema kohamist kuulata, Ema seljas sõiteledes, Ema silma waadataie, Ema silmas ennast näha.“ Nõnda kiidab wana usk seda õnnelikuks, kes püha Ema-jõe kaldal asub ja peab seda õnnetuks, kes kaugel on.

Miks arwasiwad wanad eestlased kõiki õnnelikuks, kes pühade jõgede nagu Ema-, Kääpa- ja Wõhandu- ehk Wõo-jõe kallastel asuwad? Noh, selle pärast just, et jõed pühad oliwad ja inimesi oma kallastel ka paremaks, pühamaks, kallimeelsemaks, usklikumaks tegiwad, oma kalda-elanikkudele ka õnnistust andsiwad, nagu nad ise õnnistatud oliwad, oma kalda-elanikkusid jumalatele lähendasiwad ja meelepäraliseks tegiwad, nagu nad ise jumalate meele pärast oliwad.

Wanasse muinasaega tagasi wiib meid ka ohwri-laul sõjajumalale Turisele (nr. 16). Ohwerdaja laulab siin nõnda: „Turisele tuura-andeks, tuura andeks, kirwe kildaks, ohta warre elbatilleks, mõgusa mõõga mõrsijaks tapame siku sarwilise, ähmame sõrgale kuninga. Öho, öho! sarwilista Sõmer-hiie Sõstra-poega! Wõta sõrga sõlme kihluks, kintsu soon ta kinnituseks sapsu tükki salapandiks. Kui läen merda murdemaie, taga saarte sahkamaie, kõrge randa kolkimaie, tabar-annet tabamaie, naudil naista kosimaie: las’ siis saaki saja wõrra wagu täita waksa kõrgu, sisikonnad Uku kiuru tänawuse tänu andeks ilmukesella ilulla! Uku õnnistust minijale, wõõrsist tagas-tulijale! Kaare tuuled kasinasti laande langud, lahedasti, wene põhja weeretajad, purje-riide paisutajad, kõlpa koorma kergitajad! Turis-siku sarwe otsa sõlmisin muistese sõnumi, punusin püha-hiie pühkemed, ennemuistesed muurikud. Turis-silma, Turis-kõrwa kuulutaja kuulejalle!“ Nõnda on Turise ohwrilaul. Näha on selgesti, et laul muud ei ole kui riismed pikemast ohwrilaulust. Mõned sõnad on otse selle pärast rasked seletada, aga küllalt selgesti on lugeda, et ohwerdaja siin Turiselt sõja-õnne palub, kui saagi-käik tuleb. Ka palutakse wenele hääd sõitu, purjedele tuult ja tublid saaki saajale. Kõige rohkem on palwe merekäiguks, millest näha, et wanad eestlased palju mere-sõitusid ka sõja-käikudeks on teinud.

Laulust enesest on ka selgesti näha, kust sõjajumala Turise enese nimi on tekkinud. See on saanud nimelt sõnast „tuur“, ja peaks õiguse pärast „Tuuris“ kõlama, uu wõib aga ka lühikeseks u-ks lüheneda, mis ju Eesti keeles ka muidu sagedasti sünnib. Turis on siis jumal, kes tuura kannab ja kellele weel ohwriks „tuura-annet“ kantakse.

Ka näitab see laul, kuda sõnast „ohta“ on sõna „oda“ saanud, üks pää-sõjariist „Turise talguks.“

Turise ohwri-laul käib ka Soome juttudega ühte, nagu seda Neus ise seletuses laulu eesotsas meelde tuletab. Sõjajumal Turis, Soome keeli Turisas, ei ole Soome jutus mitte tundmata. Soome sõjajumal asub Äyräpääs Karjala karedal maal. „Ka nimetawad setukesed weel praegu,“ nagu Kreutzwald jutustab, „sügisel peetud püha Turis-siku pühanduseks, ja Sõmer-hiis oli wist wana püha koht nüüdse Sõmerpalu juures wõi kohal Wõhandu jõe kaldal, ohwrikoht Turisele.“ Sõstra-poeg, kelle tähendus tume, näib Turise liignimi olewat.

Ohwrist enesest on wissisti arwatud, et temal ka inimese kohta iseäraline üleloomuline wõim on. Seda näitawad sõnad: „Turis-siku sarwe alla sõlmisin muistese sõnumi jne.“ Ohwrist loodeti siis ka, et ta wana aja sõnumid alles hoiab. See näitab, et eestlastel muinasajal ajalooline meel ei puudunud, kui ka kirja ülestähendada ei olnud.

Laul ise on kõige selgemaks tõenduseks, kuda wanadel eestlastel hiitel-ohwerdamine täiesti pruugiks ehk wanal Eesti keelel „tabaks“ on olnud. Niisamati tõendab laul, et mitte ohwert üksi ei wiidud, waid et iga kord ka palwe ligiaitajaks ja kaasamõjujaks oli. Ime on, et ohwril Eesti keeles, minu teada ka Soome keeles, mitte nime ei ole. Wist nimetati teda põletamiseks wõi suitsetamiseks wõi ka kõrwetamiseks. Nimi on aastasadade jooksul wissisti kaduma läinud, kuna ohwerdamine, hiied ja hiites kaswawad pühad puud, enamasti tammed, alles nüüdgi rahwa seas tuntud ja mõnes kohas weel pühaksgi peetud asjad on.

Ohwerdamise pruuk on wissisti wäga wana, sest et teda juba aastatuhandetel pea kõige maailma rahwaste juurest leitakse. Missugune rahwas tema esimene leidja on, kes seda teab! Piiblis on koguni esimesed inimesed ohwerdanud: Kain, Abel.

Üks terwe osa raamatust on (nimelt nr. 18—23) wana nõidus. Säält on leida ussi-, hundi-, raha-augu-, hambawalu-, sirbi-heite- ja hobu-weo-sõnad.

Selles osas on ka suur osa (nr. 24 ja 25) luulet laulu wõimust, millest selgesti näha, kui wäga wana eestlane on laulmist armastanud. Laulule antakse nii suur jõud, et see suurem on kui kangelase rammu. Paneme siin teisenditest rahwasalmiku laulu wõimust üles:

„Üks nüüd ütleb: laula laula!
Teine ütleb: laula, laula!
Mina aga laulan; miks ma’p laula!
Kui mina hakkan laulemaie,
Laulemaie, laskemaie,
Pisukene pillamaie,
Wäikene weeretama,
Ei mind jõua ohjad hoida,
Ohjad hoida, köied köita,
Ega suitsed mind suruda,
Ega päitsed paelutada,
Meri musta meelitleda,
Pilwed pikka ei pidada,
Taewas laia talitseda.
Tulge siis, kubjad kuulamaie,
Wiisi walda waatamaie,
Waesed siis wärati päälta,
Rikkad riku katuksilta!
Ma laulan mered muruksi,
Mere ääred ätseeksi,
Mere põhjad põllumaaksi,
Mere kiwid killingiksi,
Mere liiwa literiksi;
Ma laulan merewee mõduksi.
Mere kaldaad kaluksi,
Mere paed paateriksi;
Edewäina taterida,
Keske-wäina keeru-kaeru,
Wäina naswad nairis-maaksi,
Wäina lappaja linuja.
Kui mina hakkan laulemaie,
Laulemaie, laskemaie,
Enne siis puudub Pursa puista,
Pursa puista, Pamma maista

Kura kuiwista, kalusta,
Sõrwe sääre säinuesta,
Enne kui minu sõnusta.
Mul on kodus kotitäied,
Parsil mul palakatäied,
Woodis uue teki täied,
Kui on tarwis, taas ma laulan jne.
Helise, helise, metsa,
Kõlise, kõlise, kõrbe,
Hüüa wastu, hiiekene,
Laula wastu, laanekene,
Minu hea hääle wastu,
Minu kulla-kurgu wastu,
Lahedama laulu wastu!
Kuhu hääli kuuluneksi,
Sinna metsa murduneksi,
Ise puud pinusse lähewad,
Halud ristati ajawad,
Süllad õue sünnitawad,
Kuhjad õue kukutawad,
Ilma noorita mehita,
Terawata kirweeta.
Õekesed hellakesed,
Teeme õhtule iluda,
Päewa minnesse menuda!
Ilu kuuldub Hiiumaale,
Menu meie mõisa-ie,
Lewala lepad lehiwad,
Kabalad kased jämedad,
Säält jookseb jõgi kõwera;
Jões on kalad kawalad,
Siiad suured, seljad mustad,
Lõhed laiad, laugud otsas,
Haugid pikad, pääd jämedad.
Need seisid selili meressa
Haledaissa hallikaissa,
Lippi lappi laanedessa.“

Nii suure mõju ütleb wana eestlane laulul olewat, et ta otse loodusesgi juba muutusi sünnitab ja maad liigutab. Petersonil on küll õigus, kui ta ütleb, et seesugused laulukiituse kohad laulujumala Wanemuise kohta käiwad, sest inimlikul laulul ju seda wõimu ei wõi olla.

Üks laul (nr. 26) luuletab une-nägemisest. Tähele on panna, et unenägemine siin mitte sügawa tähendusega ei ole, waid enam rõõmu, lusti, lõbu asi. Nõnda näeb siis noor neid und: „Magasin Mari mäella, nägin und ma magadessa: Wiigipuu toa eessa, kollapuu koja läwella, õunapuu õue aiassa, sarapuu sauna eessa, arukask oli aidateella. Minu hella eidekene, mõista mu unenäguda! Mis on sesta mõistemista, mis on enne mõistetatud, ülespoolele üteldud, üle poolele mõistetud? Wiigipuu — sul joodi wiinad, kollapuu — sul käisid kosjad, õunapuu — su õnnekene, arukask — su armukene, sarap’ — suuri saianaene.“

See on üks kõige ilusamatest unenäo tähendustest, mis mina iganes olen lugenud, lõbuline ja lahke läbi ja läbi.