Eesti kirjanduse ajalugu - 30

Mõni kirjamees ja luuletaja on alandliku meelega, ei taha sagedasti, et tema nimegi nimetataks. Säärane on Friedrich Kuhlbars terwel eluajal olnud. Tema tööd on enam tuntud olnud kui ta enese isik. Tema laulud on enam kuuldud olnud kui tema enese hääl. Aga tema laulud on seesugused, et nad peenikese tundmusega ja tublisti õppinud meest näitawad. Meile on üteldud, et tema noorel põlwel palju on raamatuid lugenud — nii hästi Eesti kui Saksa omasid. Selle pärast leiame ka tema luuletes seda, mis muidu palju ei leita: Eesti muinasõpetust ja jumaluste loomusid. Ka Saksa kirjandust on Kuhlbars palju uurinud, ja Gervinus, Gottschall, Kurtz ja Scherr on talle tuntud mehed, kes teda Saksa kirjanduse mõistmisele on juhtinud. Saksa kirjameeste lugemisel on ta oma maiku peenendanud, aga ka wanad Greeka ja Ladina kirjamehed, kui ka tõlgetes, ei ole tähele panemata jäänud. Kuhlbars’i tark waim pani teda sagedasti wanast ajast mõtlema ja enesele säält ligemaid sõnumid saatma, selle pärast leiame ka tema luuletes, et palju muinasusulisi ja jumalusteadlisi aineid on puudutatud ja nimetatud.

Kuhlbars on iseäraline, aga selle juures wäga meelepäraline luuleloomus. Temal on wäga suur luuleanne ning armas moondusewõim. Kahju üksnes, et ta weel rohkem ei ole kirjutanud ja ka et tema kirjatööd mitte ühes koos ei ole trükis wälja tulnud, waid kõik mitmes kirjas ja ajalehes laiali. Sellegi pärast on Kuhlbars Eesti kirjandusele tähtjas. Ta on üks kõrgeandeliste luuletajate sekka loetaw salmija. Ühes koos on tema enese wälja antud — pääle waimulikkude laulude kogu „Kuulsad waimulikud segakoorid“ — kaks noodiraamatut, mille laulude sõnad suurt annet awaldawad, need on 1) „Laulik koolis ja kodus“, milles küll ilusad, kuid enam koolile sündsad laulud sees, juba 1868 ilmunud, ja 2) „Wanemuine ehk neljakordne laululõng,“ laulude kogukene, milles sõnad otse klassised ilusad, kuna nende wiisid kõik Saksa keelest wõetud neljahäälsed meestekoorid on. Sõnad on algupärased luulded, mis pea kõik on täiesti rahwa suhu läinud. Kuhlbars näitab end neis ja teistes luuletes tähtja tundeluuletajana. Ta on Koidula kõrwal nende luulete läbi küll tähtjam isa- ja kodu-maa laulja, kelle luuletel hoogu ja elu on, ja kes rahwale wäga armas. Igaüks tunneb tema laulusid: „Kui Kungla rahwas kuldsel a’al“ wõi ka „Eestimaa, mu isamaa,“ „Oh kaljuwald,“ „Ma kõnd’sin kord Endla wee ääres“ jne. Kuhlbars laulab hääl meelel Eesti rahwa muinasaegsest ilust ja herrandusest, eestlaste maa kaunidusest, kodumaa ja rahwa wastu truudusest — waimustawal ja waimustatud keelel. Et need luulded ilusad ja Eesti omad on, siis on mitmed nendest Saksa wiisi asemele ka Eesti wiisi saanud ja lauldakse neid wiisisid ka hääl meelel. Teised laulude sõnad on muidugi Saksa keelest ümber tehtud, nõnda „Sull’ olen end andnud“ (Saksa keeles „Ich hab’ mich ergeben“), „Ei tea, mis saab sest küll saama“ (S. k. „Ich weiß nicht, was soll es bedeuten“), „Nüüd head ööd sull’, metsake“ (S. k. „Ade, du liebes Waldesgrün“) ja teised. Weel ümbertehtustessegi punub Kuhlbars isamaalisi mõtteid.

Keel Kuhlbars’i luuletes on selge, mõistetaw, soraw ja kõlaw, rhytmused selged, loomulikud ja meeldiwad. Sisu on tuumakas, mõtterikas ja kujekas. Wanasse aega tagasi minnes puudutab ta ka wanu muinas-jumalaid ja toob kõnele Wanemuise, Murueide tütardega, Ilmarise ja muud sarnased armsad ilu-isikud Eesti muinususust. Mõni kord paneb ta ka kõnelaulu-sarnaseid luuldeid muude sekka, kuid ikka Eesti muinasasjust. Tõsi on, et Kuhlbarsi luuletest Mardust kiljatama kuuleme, seda imelist maa-alust wana Eesti häält, mis kurbtust ja rõõmu kuulutab. Kuhlbars oskab meid wanasse ilma wiia ja meie sees luulelisi tundmusi äratada. Ta ei soowi, et teda ennast selle juures nimetataksgi.

Waiksesti on Kuhlbars kaswanud, endises Tartu kooliõpetajate seminaris inspektor Maass’i all õppinud ja pärast otse terwe inimese-ea Wiljandi linnas elementar-kooliõpetajana elanud ning wanal põlwel säält weel luuldeid wälja saatnud. Tema ei ole end sagedasti luuletegi all nimetanud ja niisama sagedasti on ta enesele warjunimed wõtnud, nagu „Mangu Sild, E. I. Keegi, Williandi, Idna Illiw “ ja muud. Iga nime all on ta ilusaid ja tuumakaid luuldeid loonud. Aastal 1897 kirjutas ta weel kogukese enese luuldeid «Kuhlbars’i Laste lauliku“ nime all. — Tema laulud saawad küll niisama kaua kõlama, kui Eesti laulust üleüldse osa wõetakse.

Eesti Kirjameeste selts.
Warsti pärast suurt laulupidu 1869 tõusis eestlaste seas mõte ühte seltsi asutada, kelle ülesanne ja eesmärk pidi olema Eesti kirjandust edendada, see on häid raamatuid Eesti keelde toimetada. See mõte tõusis kõige esiti Wiljandimaa meeste seas, kellest nimetada on: koolmeister Adamson, H. Wühner, Ainson, Henno, C. R. Jakobson ja teised. Peagi tehti niisuguse seltsi põhjuskirjad ja saadeti Wene riigiwalitsusele kinnitada. Põhjuskirja alla oliwad järgmised põhjendajad oma nimed kirjutanud: J. Hurt, gymn. koolm. Tartus; J. W. Jannsen, redaktor; W. Eisenschmidt, õp. Tartus; B. Stern, koolm. Tartus; Martin Wühner, stud. pharm. Tartus; H. Rosenthal, stud. med. Tartus; Corn. Treffner, gymn. koolm. Tartus; Hugo Treffner, stud. philol. Tartus; G. Blumberg, koolm. Tartus; A. Kurrikoff, stud. theol. Tartus; A. Erlemann, kih.-koolm. Helmes; J. Kuppitz; J. Käärik; M. Sõber kih.-koolm.; J. Raudsepp; H. Henno; A. Rennit; walla-koolm.; Schneider, koolm.; J. Wühner; J. Eglon, koolm.; J. Lellep, koolm.; J. Adamson, kog.-koolm.; H. Nyländer, köst. ja kih.-koolm.; C. R. Jakobson, gymn. koolm.; A. Paulson, kog.-koolm.; M. Jakobson, kog.-koolm.; J. Wahi, kog.-koolm.; A. Grenzstein, koolm.; J. Paulmeister, koolm.; G. Rosenberg, koolm.; J. Kapp, kih.-koolm., P. Auksmann, koolm.; P. Abel, koolm.; Hermann Jürgenson, adwok., Fr. Kuhlbars, koolm. Wilj.; A. Wahlberg, walla-koolm.; H. Wühner, koolm.; P. Tekkel, koolm.; S. Auster, koolm.; R. Auster, koolm.; C. Rossmann, koolm.; A. Thomson; J. Perna, koolm. Seltsi kinnitus tuli aastal 1872, ja esimene koosolek peeti Wiljandis ära. Siin waliti uue seltsi presidendiks cand. theol. J. Hurt, see kord gymnasiumi-kooliõpetaja, abideks õp. W. Eisenschmidt ja C. R. Jakobson, kirjutajaks R. Kallas, abideks H. Wühner ja C. Niggol, raamatukogu hoidjaks kooliõp. H. Beckmann, abideks B. Stern ja F. Kuhlbars, kassahoidjaks G. Blumberg, abideks T. Pekk ja J. Kapp. Dr. Kreutzwald waliti auupresidendiks, Jannsen, Wiedemann, prof. Köler ning mõned wõõramaa mehed waliti auuliikmeks. Alustajad saiwad kõik liikmeteks, ning aasta jooksul ja pärast poole tuli ühte puhku uusi liikmeid juurde, nende seas Hermann, Jürmann, Pärn, Reinwald, Jung, Kerg, Kunder, Weske, Kõrw, Järw, Bergmann, Harry Jannsen, Ederberg, Mohrfeldt, Lipp, Kurrik ja teised. Koosolekuid peeti esimestel aastatel kaks kord aastas, pärast sagedamini. Kirjatööd hakati hoolega tegema. Pea kõik eestseisuse liikmed ja muud ülemal nimetatud mehed kirjutasiwad raamatuid ja kirjasid „aastaraamatusse“, mis selts ka wälja oli hakanud andma. Üks meel seltsi liikmete seas oli suur. Esimesel kuuel aastal ei olnud kõige wähemat lõhet märgata, 1872—1878. See oli Eesti kirjanduse ilu- ja õie-aeg, mil igaüks aina tubli kirjatöö läbi teisest püüdis ette saada ja selle läbi Eesti asja edendada.

Aastal 1878 alustas C. R. Jakobson Wiljandis ajalehe „Sakala“. Selles hakkas ta pea wabameelselt kirjutama ja kirikule ja kirikuõpetajatele pihta andma. Hurt, kes juba 1872 aastast saadik kirikuõpetaja oli, ei olnud sellega rahul. Selle läbi tõusis põnewus, mis mitte ainult nende kahe wahele ei jäänud, waid seltsi liikmed kõik kahte parteisse lahutas, ilma et just awalikku lõhet näha oli. Suurel laulupidul 1879 ja ka muidu oli aga seda juba küll märgata. Et ajaleht „Sakala“ sellel wiisil edasi kirjutas, ütles J. Hurt end awalikus kirjas „Eesti Postimehes“ juba sellel aastal C. R. Jakobsonist lahti teda kirikumüüride lõhkujaks nimetades. See tegi lõhe suuremaks, ja katsed Hurti ja Jakobsoni lepitada läksiwad nurja. Hurt läks waheajal Peterburi Eesti Jaani koguduse õpetajaks. Siis tuli mälestuse wäärt koosolek 28. augustil 1881. Hurt pani presidendi-ameti seltsis maha, sest et õpetaja-amet seks talle mahti ei anda seda pidada. Üks osa soowis C. R. Jakobsoni, teine Dr. K. A. Hermanni uueks presidendiks. Esimene sai walimisel 94, teine 64 häält, seega oli C. R. Jakobson walitud. Sellega ei olnud need, kes teda ei soowinud, mitte rahul, waid astusiwad, ees otsas kõik wana eestseisus ning seltsi põhjendajad pääle mõne mehe, seltsist wälja. Pärast astusiwad ka seltsi auu-president Dr. Kreutzwald ja auuliige akademikus Dr. F. J. Wiedemann seltsist wälja. Sellega oli lõhe Eesti kirjameeste kuid sellega ka terwe rahwa wahele tekkinud, mis kaua kahju saatis. Seltsi jäiwad Jakobsoni auustajad põhjendajad ja hulk liikmeid, nende seas Dr. Weske, Kunder, H. ja C. Treffner, Henno, Adamson, Jürgenson, Thomson ja muud. Jakobson pidas seltsis küll kõnet, et selts nüüd kosub, kuid pärastene lugu ei ole seda näidanud. Mõned wanad liikmed, nende seas Dr. Hermann, astusiwad küll paari kuu pärast seltsi tagasi, kuid sellel ei olnud mõju. Liikmete arw kaswas küll, kuid kassa aruanne näitas, et seltsil nendest raha ega siis ka waimu kasu ei olnud. C. R. Jakobson sai sellest peagi aru, kutsus oma lehes jälle ühendusele, oli ka palju waiksem kirjutades, oleks wist ka ühendusele jõudnud, kuid korraga suri ta ära. Tema järelekäijad ei tahtnudgi enam ühendust „baltlastega“. Dr. Weske waliti seltsi presidendiks. Nüüd läks kirjatöö tasasel sammul edasi. Aega mööda langes liikmete arw wäikeseks (1882 oli nime järel 1118 liiget, aga 1886 umbes 200). Aastal 1886 oli Dr. Weske Ungrias ja läks 1887 algul Kaasani, Soome sugu keelte õpetajaks professori õigustega. Tema asemele waliti cand. H. Treffner, kes ametit kuni maikuuni 1890 pidas, kuna ta juba märzikuul seltsi asjade talitamisest oli tagasi astunud. Nüüd waliti Dr. K. A. Hermann „tegewaks presidendiks“. Kuid, et tema wastu küllalt usaldust ei olnud, waliti januaril 1891 auupresident prof. Köler ka tegewaks presidendiks. Wiimastel seltsi eluaastatel peeti 1887—1870 seltsil igal suwel üks „wõidupidu Eesti parema kirjanduse kasuks“ ära, millel paremaid kirjatöösid auuhindadega krooniti ja mis palju äratust andsiwad.

Wiimane wõidupidu 1890 oli õige suur ja rahwa osawõtmine arwukas ning elaw. Aastal 1891 Keiser Aleksander Kolmanda walitsuse 10-aastase walitsuse puhul tehti Kirjameeste seltsi poolest nagu hiilgawaks lõputipuks suur Eesti laulu- ja mängu-pidu, mis suurte pidude reas neljas oli. Sügisel algas lõhe seltsi eestseisuse ja liikmete enamuse wahel. Ühel pool seisis seltsi enamus I. abipresidendi Dr. Hermanniga ja teisel pool president ja auupresident prof. Köler muu eestseisusega. Et ühendust ei saadud ja selts päälegi J. Kõrwi enesest wälja heitis, kes siis kaebas, astus ka Dr. Hermann eestseisusest wälja. Pärast olla keegi „eestlane“ ülemale poole kaebanud, et selts Eesti hariduslist ja rahwuslist iseseiswust ihaldada. President prof. Köler ei teinud midagi seltsi eest, ei ehk tahtnud ega suutnudgi teha. Siis tuli sisemiste asjade ministri poolt 1893 algul käsk, mille järele selts ära lõpetati.

Nõnda on wäga lühedalt seltsi wälimine ajalugu. Oma 20-aastase wältuse ajal on selts oma „toimetuste“ sekka 90 raamatut wastu wõtnud ja neid nagu enese omasid soowitanud, mille kirjutajate nimed ja päälkirjad kõik „Eesti Kirjameeste seltsi“ aastaraamatutes üles on pandud ja mis ka kõik siin Eesti kirjanduse ajaloo raamatus on nimetatud, kui ka mitte üteldud, missuguse numbri all nad seisawad.

Inimesed, kes „Eesti Kirjameeste seltsist“ on osa wõtnud, ja teised, kes tema lugu sügawamini uuriwad, saawad ära tundma, et seltsi kurblik saatus sellest on tulnud, et kirjalist asja isikliseks asjaks tehti ja et mehi ülemaks juhtijaks pandi, kellel seks osawust ei olnud.

Dr. Jakob Hurt.
Eesti uuema kirjanduse üks tähtsam eesolija on õp. Dr. J. Hurt. Tema on sündinud heinakuu 10. päewal 1839 Põlwa kihelkunnas Himmastes. Ta käis endise Tartu kreiskooli, mille inspektor Dr. Oettel pärast tema äiaks sai, läbi, astus sessamas linnas gymnasiumisse, tegi aasta 1858 lõpul üliõpilase eksami ja sai 1859 Tartu ülikooli õpilaseks usuteaduses. Juba ülikoolis wõttis ta wäga elawalt Eesti keelest ja kirjandusest osa ja õppis teda tundma, nagu ta Eesti rahwast üleüldse soojasti armastas, kellest ta ise wõrsunud. Kui ta neli aastat ülikoolis oli õppinud, tegi ta kandidaadi-eksami ära. Selle järele sai ta kodu-koolitajaks Hellenurmes Tartu kreisis 1865 ja 1866. Kui ta lühikese aja erawiisi elanud, mil ajal ta Eesti keelest hoolega osa wõttis, kutsuti ta Kuresaare gymnasi-kooliõpetajaks 1868, kuid Hurt jättis selle koha pea maha, sest et teda endisesse Tartu gymnasi-kooliõpetajaks kutsuti, mis ametisse ta 1872. aastani jäi. Siin kirjutas Hurt mõndagi, nagu kalendritesse ja raamatutesse, pani ka seadusi Eesti keelde ümber.

Aastal 1869 oli Tartus pärispõlwest wabastuse 50 aasta mälestuseks esimene suur Eesti laulupidu. Hurt oli see kord pidu pää-kõnelejaks walitud ja pidas hiilgawa ja waimustatud kõne, mis wäga rohkesti mõjus. Kõnes pani ta rõhku Eesti keele ja hariduse põhjusmõttelise iseseiswuse ja selle alleshoidmise ning edendamise pääle. Kõne tegi wäga palju rääkimist wasta ja poolt. Rahwas oli waimustusega Hurti poolt. Nagu pidu üleüldse, nõnda oli ka see kõne oma jagu põhjuseks, et kodumaaline waimustus seitsmekümnendatel aastatel suur ja elaw oli.

Hurt oli too-aegses kirjanduslises ja isamaalises liikumises üks päämees ja oli ka kirjamehena rohkesti tegew. Nõnda hakkas ta J. W. Jannseni kaastööliseks „Eesti Postimehes“, mis see kord mõõduandew leht oli. Hurt kirjutas selle lehe lisa ning awaldas sääl keelelisi, ajaloolisi ja lõbusisulise tuumaga kirjatöid. Keele poolest olgu tähendatud, et Hurt Wõrumaa mehena oli sündinud ja enne Wõru murret kõnelenud, kuid pärast õppis ta kirjakeele selgeks, mida ta siis ka hästi räägib. Hurti too-kordsed kirjapalad on palju selgust Eesti keelele toonud, ja neid wõeti hääl meelel wastu. Rõõmuga loeti ka tema kirjutusi Eesti rahwa wanast ajast ja sakslaste siiatulemisest, nagu seda Läti Hindrik teatab. Täiesti asjalikul tasasel toonil seletas Hurt siin Eesti rahwa elu üksikuid ajaloolisi sündusi. Osawal sõnal pani ta ette, kuda sakslased aega mööda eestlaste üle wõidu saiwad. Need kirjutused on pärast ta iseraamatus päälkirjaga „Pildid isamaa sündinud asjust“ ilmunud ja on wäärt, et neid loetakse.

Hurt’i lõbusisulised kirjad ei ole rohked. Tema ei taha lõbustada, waid ta tahab uurida ja teadlist kirjandust edendada. Siisgi on ta mõnda kirjutanud, mida siia tuleb arwata, nõnda kalendri-lisade kirjad ja ka mõnda ajalehe „E. Postim.“ lisas.

Luuletajana on Hurt küll mõne ainsa korra ette astunud. Ta salmis luulde „Enne ja nüüd“, mis esimest korda 1869 C. R. Jakobsoni noodi-raamatus nimega „Wanemuine kandle healed“ trükis ilmus. Selles luuldes wõrreldakse Eesti muinasaega olewikuga. See luuleline wõrreldus et ole aga olewiku kasuks: Muinasajal olnud palju laulu ja luult, ja igaüks eestlane pidanud sellest lugu, kuid nüüd olla see koguni teist wiisi, ei olla enam armastajaid Eesti laulul ega luulel. — Muidu ei ole Hurt luuldeid loonud, sest et ta end luuleandeliseks ei pea. See ei ole selle luulde järel küll tõeks arwata, sest ta wõiks wissisti luuldeid luua, kui selle salmiku pääle waatame.

Eesti rahwusline elu sai, nagu üteldud, a. 1869 pidust äratust ja hoogu. Siis tõusis Wiljandi eestlaste seas mõte ülemat Eesti kooli põhjendada. Palwekiri anti Wene riigiwalitsusele sisse, ja kui mitmekordsed läbirääkimised, kõnelemised ja küsimised olnud, lubati walitsuse poolt kõrgem kool Eesti õpekeelega põhjendada, mille tarwis ka luba tuli terwe rahwa seas raha korjata. Õpeasutusele pandi Eesti rahwa wabastaja keiser Aleksander I-se mälestuseks „Eesti Aleksandri-kool“. Asutati siis pääkomitee, kes kooli asutamist ja raha korjamist pidi juhtima, ning Hurt waliti selle pääkomitee presidendiks. Raha korjamine läks peagi tubli hooga edasi, ja kooli asutamise asi sai pea terwe rahwa asjaks. Mitu kümmend komiteed terwel maal astusiwad kokku ja korjasiwad asutatawa kooli tarwis raha ning rääkisiwad sellel kombel Eesti asjust ja keelest üleüldse. Seda wiisi tegi Aleksandri-kool terwele rahwusele äratust ja elu.

Ühel ja selsamal ajal tuli ka teine tähtjas Eesti ettewõte elule. See oli „Eesti Kirjameeste selts“, kelle põhjuskirjad riigiwalitsuse poolt kinnitati. Hurt oli aastal 1872 Otepä kirikuõpetajaks walitud. Hurt waliti säält seltsi esimeseks presidendiks, ja ta juhatas ka seltsi hoole-, armastuse-, tundmuse- ja hää tagajärjega. Seltsi kogus hulk haritud Eesti mehi, kes ka kirjasid wälja andsiwad, mis nimede all „Aastaraamat“ ja „Eesti Kirjameeste seltsi toimetused“ ilmusiwad. Rahwa seas tõusis osawõtmine kirjatööst. Wäga mõnusad oliwad kõned, mis seltsis peeti ja mille seas Hurti keelelised seletused tähtsad oliwad.

Aleksandri-kooli asutamise asi edenes ühes koos ühte puhku ja leidis ka wastaseid — iseäranis Saksa ringkundades. Tuntud mõisnik Hermann von Samson Urwastest, Tapa-Tartu raudtee ehitaja, astus Hurti wasta „Neue Dörptsche Zeitungis“ ja „Eesti Postimehes“ korraga wälja, mõistis kooli põhjendamise mõtte hukka, talle süüd otsides. Hurt wastas mõjuwa ja selge sõnaga ja jäi wõitjaks. „Esimeses aruandes Eesti Aleksandri-tööst“, mis aruanne ka kirjandusliselt poolt wäga tähtjas oli, põhjendas Hurt kooli mõtet suure osawusega. Hurt seletas siin loogiliselt ja põhjalikult, kuda ka eestlastel oma rahwuse- ja keelega eluõigus on, kuda ka nemad wõiwad oma keelt ja kirjandust harida ja edendada ja kuda ka nendel on õigus emakeeles õpetust saada, mida siis mitte puudutada ei tule, nagu iga teise rahwa oma.

Esimest aastakümmet, mis „Eesti Kirjameeste selts“ Hurti juhatusel ära elas, wõidi õnnistatud ajaks nimetada. Hurt ise kirjutas mõndagi, mis keele seletusel kasulik oli, ja äratas ka teisi tööle. Saksa keeli kirjutas Hurt see kord seletused kohanimede lõpust „ste“ ja side sõnadest „ehk“ ja „wõi“.

Kirjameeste seltsi esimehena on Hurt ka oma pää-tööle, see on wanawara, nagu wanade rahwaluulete, wana tarkuse, muinasjuttude, mõistatuste, wanasõnade ja kõnekäändude, korjamisele põhja pannud ja on pärast selle õige kõrgele järjele ja muinaswara suurele hulgale wiinud. Tol ajal ilmusiwad esimesed wihud wanawara kogust nime all „Vana Kannel, täieline kogu wanu laule“ jne. Wäljaandmine jäi pärast pooleli, sest ta pidi kõik terwe muinaswara enesesse mahutama. Hurt ei saanud õpetaja-ameti talitamisel seks küllalt aega.

Aastal 1880 kutsuti Hurt Peterburi Eesti Jaani koguduse kirikuõpetajaks. Ta läks Otepääst Peterburi elama. „E. Kirjameeste seltsi“ presidendiametit pidas ta weel ühe aasta enese käes. Aga tema wasta oli juba aastast 1878 saadik nagu kihutust ning waenu ühe jao seltsiliikmete poolt ära tunda, mis ka 1879 aasta suurel laulupidul märgata oli. Wastaste seas oli ka C. R. Jakobson, kes oma põhjendatud ajalehes „Sakalas“ päält näha kiriku-waenulisi mõtteid awaldas, mikspärast siis Hurt juba 1879 „Eesti Postimehes“ end temast lahti ütles, nagu seda teisel kohal teatatud. Sest ajast saadik jäi sisemine pragu Eesti kirjameeste ja kodumaalaste wahele. Seda pragu märgati ka kirjanduses. Hurt pani mälestuswäärilisel koosolekul lõikusekuu 23. päewal 1881 Wanemuise seltsi saalis „E. Kirjameeste seltsi“ presidendi-ameti maha. Hurt ja tema seltsilised astusiwad siis seltsist wälja, sest et C. R. Jakobson presidendiks waliti, kes aga juba 7. märzil 1882 suri. Pragu mõlema erakunna wahel läks weel suuremaks, kui 1883 Hurt ka Aleksandri-kooli pääkomitee presidendi-ametist häälte enamusel lahti waliti. Kool astus aastal 1888 Wene õpekeelega elusse.

Pärast E. K. seltsist lahkumist ja Al.-kooli pääkomiteest lahtiwalimist ei wõtnud Hurt enam awalikkudest Eesti asutustest osa. Ta pidas kirikuõpetaja-ametit ja juhatas wanawara kogumist. Mõni kord kirjutas ta ka mõnda tükki ajalehte, pidas mõnda kõnet seltsides, ühe ilusa kõne 1896. aasta suurel laulupidul Tallinnas, mis pärast ka trükis ilmus. Iseäraliseks tööks tuleb talle kirjapõllul arwata, et ta Keiserliku Teaduste Akademia soowil kadunud Dr. F. J. Wiedemanni Eesti-Saksa keeli sõnaraamatu teist korda trükki andis. Enne oli ta juba Aleksander II-se kohtu-seadused Eesti keelde ümber pannud.

Aastal 1886 sai Hnrt Helsingi ülikoolis tehtud eksami tõttu mõtteteaduse doktori auunime. Wäitekiri oli Eesti keele ja nimelt lõpu „-ne“ üle ja oli ta siin Eesti keele põllul terawa uurimise-töö otse mikroskopilisel waatlemisel ära teinud. Tema päätööle, wanawara, trükkipanemisele, on kõige rohkem edu soowida, sest selles on Hurt kõige rohkem kodus ja tunneb oma materjali.

Carl Robert Jakobson.
Iseäraline ja elu-tegew nähtawus Eesti kirjanduses on C. R. Jakobson, kellel suur mõju ja tagajärg oli ja kes palju sõpru wõitis. Ta oli nagu meteor, mis Eesti kirjanduse taewas heledalt nähtawale tuli ja pärast jälle ära kustus, kui ta wiisteistkümmend aastat hiilganud. Tema tähtjus oli kahekordne 1) politine ja 2) kirjandusline. Muidugi on meil siin üksnes tema kirjanduslise tähtsusega tegemist, sest et ta eestlaste tähtjas kirjamees oli.

C. R. Jakobson sündis heinakuu 14. päewal 1841 Tartus, kus ta isa tol korral ülikooli teener oli. Isal oli ärgas ja haridusline waim, ja ta õppis mõndagi, muu seas ka laulu ja mängu. Nagu juba enne temast oleme rääkinud, oli ta Torma kihelkunnas, kuhu ta 1844 oma perega läks, köster ning alustas sääl mängukoori ja tegi end ka Eesti kirjanikuna tutwaks. Ta on oma kooriga koguni „wõidusmatka“ (kunstireisi) Soomemaale teinud, ja aastal 1883 ilmus „Suomen Kuvalehti’s“ mängukoori kujegi. Et isa ka Eesti kirjamees oli, on juba üteldud. Isa tegewus mängumehena ei ole wiljata jäänud, sest C. R. Jakobson andis ka pärast kolm laulukogu wälja: „Wanemuine Kandle healed I. ja II. jagu“ ning „Rõõmus laulja“. Jakobsoni üks õde sai lauljaksgi.

Tormas elas C. R. Jakobson noorel põlwel ja käis kihelkunnakoolis isa juhatusel, kes ühes kihelkunna-kooliõpetaja oli. Temaga ühes kaswas tuntud uudisjuttude kirjutaja J. Pärn. Pärast läks C. R. Jakobson köstri-seminari Walka. Ennegu ta seminarist läbi sai, suri ta isa ära. Torma kihelkund walis C. R. Jakobsoni tema isa asemele aasta pärast kihelkunna-kooliõpetajaks, kui see alles 19 aastat wana oli. Aga tulise loomuga noor mees juhtus kogudusega uuenduste pärast ja kihelkunna sakslastega mõtete pärast pahandusesse ja läks Jamburisse uude kohta, säält aga pea Peterburisse. Sääl tundis ta pea, et talle weel haridust waja oli ning hakkas suure hoolega edasi õppima ning andis ise õpetust. Oma ilusa käekirja pärast oli Suurwürst Konstantini tütar, pärastene Greekamaa kuninganna, ilukirjas tema õpilane. Ka Ladina keelt õppis Jakobson ja luges Cicero’d, kelle mõttetarkus temale meeldis.

Peterburis tuli muutus tema elus: Ta sai Eesti rahwa ja kirjanduse sõbraks. Tema oli Saksa haridust saanud ja oli saksastatud. Wõiduste akademia professor Köler sai temaga tutwaks ja wõitis teda Eesti asjale. Jakobson sai peagi Eesti isamaalaseks. Ta põles himust midagi rahwa kasuks teha. Et ta kooliõpetaja oli, heitis ta silma koolide pääle, et sääl kudagi kasu saata. J. W. Jannseni lehes „Eesti Postimehes“ astus Jakobson juba 1865 awalikult wälja ja nõudis uuendusi, muutmisi, parandusi, paremusi. Tema wasta tõusis sulesõda, ei tahetud uuendajale ja ümberpöörajale maad anda. Jakobson kirjutas edasi. Ta õhutas eestlaste rahwusetundmust lõkendama, ta nimetas ja laitis puudusi ja wõitles oma waenlaste wasta. Kooliolu tahtis ta paremaks muuta, sest seda pidas ta kõige päält puuduliseks. Juba aastal 1866 andis ta lugemise õpiraamatu wälja nimega „Uus aabits, kust 50 päewaga lugema ja kirjutama wõib õppida.“ Raamat trükiti kahte korda.

Kõige suuremaks puuduseks pidas Jakobson, et Eesti koolides uut testamenti lugemise-raamatuks tarwitati, sest et sündsat lugeraamatut ei olnud. See oli wissisti tõsine puudus. Jakobson hakkas uut koolilugeraamatut kirjutama. Et tal kooliõpetajana hääd loodud anded oliwad, sai uus kiri, mis nime „Kooli lugemise raamat“ kandis ja 1867 wälja tuli, wäga hää ja otse klassine raamat oma tõuus. Lugemise-palad selles raamatus on suure osawusega walitud ja on ka igale täiskaswanud inimesele kasulikud lugeda. Seda raamatut andis tema trükkija Laakmann, isa ja poeg, mitu korda wälja. Pärast Jakobsoni surma on Kunder tema uuesti ümber teinud, kuid paremaks ei ole raamat selle läbi mitte saanud. Parem oleks olnud aja kohaseid muudetusi raamatule lisaks panna, kuid mitte teda sisust muuta. Liiwimaal tehti pea kõigis koolides raamat tarwitatawaks, aga Eestimaal tarwitati enamasti K. Malmi lugeraamatut „Laulud ja loud“, millel aga Jakobsoni raamatu wäärtust ei ole. Kaua on Jakobsoni raamat koolides lugeraamatuks jäänud. Jakobson on selle raamatuga enesele jäädawalt Eesti kirjamehe nime omandanud. Teised raamatud tuliwad juurde. Nõnda kirjutas ta põlluharijatele kirja „Teadus ja Seadus põllul“ ja pärast raamatu „Weikene Geografia“ ja ühe maakaardiraamatu, mis kõik palju laialilaotamist leidsiwad.

Aastal 1874 andis Jakobson oma „Kooli lugemise raamatu“ teise jao wälja, mis aga ialgi koolides tarwitatawaks ei saanud. Too-aegne kooliwalitsus keelas raamatu koolidele selle pärast ära, et tema sisu wäga rahwusline oli ja kooliwalitsuse meelest liig palju rahwusetundmuse leeki loitma puhus. Seda tuleb küll tunnistada, et sisu rahwusline on. Eesti rahwa lugu, kirjandus ja iseloom leiab raamatus tähelepanemist. Kui ka raamatut koolides tarwitada ei tulnud, siis on ta ometigi rahwa seas palju äratust teinud, kus teda tublisti loeti. Lugepalad on Jakobson mitmelt kirjamehelt wõtnud, iseäranis Hurti sulest, kuid ka ise palju kirjutanud. Ka see teine jagu on suure kaswatuse osawusega kokku seatud. Teda wõib iga haritud eestlane lugeda ja on see juba selle pärast kasulik teha, et sääl sees kogu nende kirjameeste waimutöösid on, kes enne aastat 1874 elasiwad ja kirjutasiwad. Wana kirjandusega Stahlist kuni Mannteuffelini on Jakobson wähe tuttaw olnud, seda rohkem aga nende kirjameestega, kes 1840 kuni 1874 kirjutasiwad.

Jakobson läks koolikirjanduse rohkendamises edasi. Juba 2 aastat pärast teise jao ilmumist awaldas ta „Kooli lugemise raamatu“ kolmanda jao, aastal 1876. Ka see raamat on wäga tuumakas ja on osawasti kokku seatud, aga ei saanud ka ialgi koolides tarwitatawaks — wist et seda wajagi ei olnud. Lugepalad selles kirjas on kõik juba küpsema mõistuse tarwis arwatud ja wõib neid iga täiskaswanud inimene hariduseks lugeda, sest raamatu sisu tahab üleüldist inimlist haridust edendada ja laiendada. Olgu tema pääle siin iseäranis näidatud.

Üleüldlikult oleks ütelda, et sääraseid raamatuid kui, need ülemal teatatud kolm kooliraamatut on, waewalt muudes keeltes on leida. Jakobson tõstis Eesti koolikirjanduse korraga kõige kõrgemale järjele. Eesti kirjanduse ajaloos ei wõi sellest ialgi tähelepanemata mööda minna. Järelkäijaid saab Jakobsonil wähe olema, sest selle läbi, et Wene keel Eesti rahwa-koolides õpekeeleks on, ei maksa kooliraamatuid Eesti keeles enam trükkida — wähemalt mitte nii palju kui enne.

Oma lugeraamatu-kirjanduse lõpetas Jakobson aastal 1880 selle läbi, et ta tütarlaste tarwituseks koolilugeraamatu „Helmed“ wälja andis. Nagu enne, nii selles raamatus näitab kirjutaja suurt kaswatlist osawust ka tütarlaste õpekirja kokku pannes. See raamat on tütarlaste lugemise ja hariduse wara õrnema loomu kohane, kuid ei ole meie teada mitte sagedasti tarwitatud. Pääle mõne ainsa on lugepalad kõik ilusasti walitud, ja mõni wäike puudus ei wähenda raamatu wäärtust.

Kooliraamatute kõrwal kirjutas Jakobson ka muid kirjasid. Natuke tagasi minnes tuletame nimelt seda meelde, et tema „Kolm isamaa kõnet“ aastal 1873 trükis ilmusiwad. Need kõned oliwad enne „Vanemuine“ seltsis peetud. Jakobson oli nad nõnda seadnud, et esimesel kõnel sisuks oli „Eesti rahwa walguse aeg“, teisel „Eesti rahwa pimeduse-aeg“ ja kolmandal „Eesti rahwa koiduaeg“. Walguse ajaks nimetas Jakobson Eesti muinasaega, mil rahwas oma jalal rikas ja õnnelik olnud, pimeduse aeg oli see, mil rahwas Saksa mõisnikkude all pärispõlwes ohkas, ja koidu aeg oli see uus aeg, mil pärispõlw lõppis ja mil rahwal jälle lootust oli waimu walgust maitsta saada. Seni ajani ei olnud ajalugu muul wiisil kirjutatud, kui Saksa-Balti seisukohast, millelt Saksa mõisnikud ikka rahwa suured häätegijad on. Jakobsoni mõiste oli teine. Armuta kutsus ta neis kõnedes Saksa mõisnikka ja patrizisid ajaloo kohtu ette selle pärast, et nemad endisel ajal eestlased, kes waba ja omast kohast haritud rahwas olnud, oliwad orjakarjaks teinud. Kes seda raamatut luges, ärkas rohkem kui ühegi muu kirja läbi. Rahwa enesetundmus tõusis wäga suuresti, Jakobson sai suuremaks rahwameheks, kui keegi teine. Wanameelsed sakslased ja nende meelsed rahwa seas oliwad põlewat wiha täis ja saiwad Jakobsoni waenlaseks. Nad põhjendasiwad „Tallinna Sõbra“ kadunud toimetaja Eichhorni all oma eestwõitlejaks, kes ka Jakobsoni kirjale erawastuse andis nimega „Rahu kosutab, waen kaotab“. Eichhorn püüdis Jakobsoni tuhnijaks ja mässajaks teha, kes eestlasi kõrgusele tõstab, millel nad ei ole seisnud ega seisa. Aga Eichhorni katse oli kasuta. Keegi ei olnud tema poole. Rahwas oli Jakobsoni pool. Temale anti õigus. Ta ei arwanud Eichhorni wastusegi wäärt.