Eesti kirjanduse ajalugu - 10

Nüüd olgo ikka iggawest Au, kitus Jummalalle, Et temma surest Heldussest Meid awwitanud jälle. Nüüd Melehä meist Jummalal, Suur Rahho Pölw on Taewa al, Keik Waen on Otsa sanud.

Sind Issa meie kidame, Ning pallume sult Abbi, Ke pead ülles targaste Keik omma Sanna läbbi. So Wäggi se on Otsata, Mis tahhad peab sündima, Se on üks kaunis Issand.

O Jesus Önnisteggija, Ke Issast tulled Taewast, Meid tahtsid sinna leppita, Ja päästsid ärra Waewast. Ma pallun keigest Süddamest Sind, kalli wagga Tallekest, Oh anna meile Armo.

Oh! Pühha Waim sa Abbimees, Sa Römustaja Taewast, Meid hoia Pörgo-Haua eest, Et Jesus päästis Waewast, Ni raske mörro Surmaga, Sepärrast seisab löpmata Se päle meie Lotus.

Proowid Hornungi ja mõlematest Tallinna lauluraamatutest 1693 ja 1700 aastast.

1) Ewangelium seitsmendal pühapäewal pärast Kolmainu Jumala püha, Mark. 8, 1—9.

1693. 1695. 1700.
Sel Ajal kus paljo Rahwas sähl olli, nink neile ep olli üchtekit Söhmist, kutzus Jesus omma Jüngrit hennese jure, nink pajatis nende wasto: Minna hallestan hend se Rahwa pähl, sest nemmat ommat nühd kolme Pähwat minno jures jähnut, nink neile ep olle üchtekit süha, nink kus minna nemmat lassexin söhmatta hennesest erraminna, sahxit nemmat Te pähle nelgga Neil Päiwil, kui paljo Rahwast kous olli, ja neil middakid ei olnud süa, kutsus Jesus omma Jüngrid, ja üttel neile: Mul on halle Meel se Rahwa päle, sest nemmad ommad jo kolm Päwa minno jures olnud, ja neil ei olle middakid süa. Ja kui minna neid lassen Kojo minna sömatta, siis nörguwad nemmad ärra Te päle; Sest monni olli nendest kaugelt tulnud. Neil Päiwil, ko wägga paljo Rahwas kous olli, nink neile middakit ei olnut süa, kutzus Jesus omma Jüngrit ennese jure nink ütlis neile: Mul on halle Meel se Rahwa päle, sest nemmad ommat jo kolm Päwat minno jures olnut, nink neile ei olle middakit süa, ja ko minna neid lassexin Kojo minna sömata, sihs nörkowat nemmad ärra Te päle; Sest monni
surrema, sest monniggat ollit kauggelt tulnut. Temma Jüngrit kostsit temmal: Kust wottame meye Leibat sihn Körbes, eth meye nemmad söhtame? Nink temma küssis nemmat: Mitto ommat teile Leibat? Nemmat pajatasit: seitze. Nink temma keskis sel Rahwal, eth nemmat hend Mah pähle istutasit; Nink temma wottis nehd seitze Leibat, nink tennas, nink murdis nemmat, nink andis omma Jüngrille, eth nemmat nehdsammat nende ette pannit; Nink nemmat pannit se Rahwa ette. Nink neile ollit pissut Kallat, nink keskis nehdsammat kahs ette kandma. Nemmat söit aggas, nink nende Kohhut sait toiet, nink pannit üchte nehd üllejähnut Rasokesset, seitze Korwit töiet. Nink nehd ollit liggi nelli Temma Jüngrid wastasid temmale: Kust neid siin Körwes üksigi Leiwadega woib täita? Ja temma küssis neilt: Mittuks Leiba teil on? Nemmad ütlid: Seitse. Ning temma käskis Rahwast mahha istuda, ning wottis neid seitse Leiba, tännas ning murdis, ja andis omma Jüngridelle, et nemmad piddid ette pannema, ja nemmad pannid Rahwa ette. Ning neil olli pissut Kallokessi, ning temma tännas ja käskis ka neid ette panna. Agga nemmad söid, ja nende Köhhud said täis, ning korjasid kokko üllejänud Rasokessi seitse Korwi. Agga neid Söjaid olli liggi nelli tuhhat. Ja temma laskis nemmad ärra. nendest ollit kaugilt tulnut. Temma Jüngrit kostsid temmal: Kust neid sihn Körwes keki Leibade ka woip täita? Nink temma küssis neilt: Mittus Leiba teile on? nemmad ütlit: Seitze. Nink temma käskis Rahwast mahha istuda; Nink temma wottis neid seitze Leiba, tennas nink murdis, ja andis omma Jüngridelle, et nemmad piddid ette pannema, ja nemmad pannit Rahwa ette. Nink neile olli pissut Kallokessi, nink temma tennas, ja käskis ka neid ette panna. Agga nemmad söit, ja nende Köhhut sait täis, nink korristasit kokko üllejänut Rasokessi seitze Korwi. Agga neid Söjat olli liggi nelli tuhhat. Nink temma laskis nemmad erra.
(Terane tähelepanija näeb neist proowidest, et aastal 1693 weel Hornungi mõjust Stahli wana kirjawiisi kohta juttu ei ole,
tuhhat, se söhnut ollit, nink temma laskis nemmat hennesest erra. aga küll aastal 1700, mil weel üks osa kirjamehi Stahlist kinni hoidis, kuid juba sõnu õigemini tarwitas, nagu ka järgmises näha:)
2) Epistel kahekümnekolmandal pühapäewal pärast Kolmainu Jumala püha, Wil. 3, 17—21.

1693. 1695. 1700.
Keiket minno jerrel, armat Wennat, nink wallataket nende pähle, kumbat ninda keiwat, kudt meye teile Tehhendamissex olleme. Sest paljo keiwat, kumbast minna teile saggedast ollen üttelnut, nühd aggas ütlen minna teile Nutto ka, Christusse Risti Wainlaset, kenne Otz on se Hukkatus, kenne Jummal nende Kocht on, nink kenne Auw hebbedax sahp, neist kennel Ilmalikkut Mottet ommat. Meye Koddanikko Kohhus aggas on Taiwa sehs, kust meye kahs ohtame sedda Önnisteggija, Jesusse Christusse sedda Issanda, ke meye tühhise Ihho sahp seljetama, Käige minno järrele, Wennad, ja waatke neie päle, kummad ninda käiwad, kui meie teile Ette-Tähhendamisseks olleme. Sest paljo käiwad, kellest minna teile ollen üttelnud, agga nüüd ütlen minna nuttes, neid Kristusse Risti Wainlassi. Kelle Ots on Hukkatus, kellel Köht Jummal on, ja kummad omma Häbbe kiitwad, kel maised Mötted ommad. Agga Meie Ello on Taewas, kust meie ka otame Önnisteggijad Issandad Jesust Kristust; ke meie alwa Ihho tahhab ärramutuda, et temma temma ärraselletedo Ihho saarnatseks sago, sedda Wägge möda, Keike minno jerrele, Wennat, ja wahtke nende päle, kummad ninda keiwat, kui meie teile Tähhendamissex olleme. Sest paljo keiwat, kellest minna teile saggedaste ollen üttelnut, agga nühd ütlen minna nuttes, neid Christusse Risti Wainlaset, kelle Otz on Hukkatus, kelle Jummal nende Kocht on, kelle Au Häbbe on, kui nende, kummad üxpeines ajalikko päle mötlewat. Agga meie Ellaminne on Taiwas, kust meie otame sedda Önnisteggija Jesust Christust, ke meie alwa Ihho sahp erraseljetama, et temma temma erraselletut Ihho sarnasex sako, se Wäggi
eth temma ühhe sarnasex sahp temma erraseljetut Ihho ka, se Wähje perrast, kumba ka temma woip keik Aßjat hennese alla heita. kummaga temma keik Asjad woib ennes alla heita. jerrele, kumma ka temma keik Asjat woip ennese alla heita.
(Hornung ja tema järelkäijad aastast 1715 ja 1721 kirjutawad ikka „Pä, hä, päle, häält“, ei mitte „Pea, hea, peäle, healt.“)
Proowid Hornungi raamatust ja Uuest testamendist 1715_a. 1) Ewangelium teisel pühapäewal pärast Kolmainu Jumala püha, Luk. 14, 16—24.

1695. 1715.
Üks Innimenne teggi sure Öhto-Söömaja, ja kutsus paljo. Ning läkkitas omma Sullast Söma Tunnil kutsotuile ütlema: Tulge, sest keik on jo walmis. Ja nemmad wõtsid keik järristikko ennast wabbandada. Essimenne üttel temmale: Minna ollen ühhe Pöllo ostnud, ning ning pean wälja minnema, ja sedda waatma. Ma pallun sind, wabbanda mind. Ning teine üttel: Minna ollen wiis pari Härgi ostnud, ja lähhän neid katsma. Ma pallun sind, wabbanda mind. Ja üks teine üttel: Ma ollen Naese wotnud, ja se pärrast ei woi minna tulla. Ning se Sullane tulli taggase, ja räkis sedda omma Issandale. Siis wihhastas Koja Issand, ning üttel omma Sullaselle: Minne warsi wälja Üks Innimenne teggi sure Öhtosömaja, ja kutsus paljo. Ning läkkitas omma Sullast Söma-Tunnil neile ütlema, ke ollid kutsutud: Tulge, sest keik on jo walmis. Ning nemmad wotsid keik pärrastikko ennast wabbandada. Essimenne ütlis temmale: Minno ollen ühhe Pöldo ostnud, ja pean wälja minnema, ja sedda waatma, ma pallun sind, wabbanda mind. Ning teine ütlis: Minna ollen wiis Pari Härge ostnud, ja lähhän neid katsma, ma pallun sind, wabbanda mind. Ning üks teine ütlis: Minna ollen Naese wötnud, ja se pärrast ei woi minna tulla. Ja sesamma tulli taggasi, ja räkis sedda omma Issandale. Siis wihhastas Koija-Issand, ja ütlis omma Sullasele: Minne warsi
Linna Ulitsade ja Tede päle, ja to seie sisse Waesed, Wiggased, ning Jallotummad ja Söggedad. Ja se Sullane üttel: Issand, se on sündinud, ninda kui sa käsksid, agga sääl on weel Maad. Ning se Issand üttel Sullase wasto: Minne wälja Tede päle ning Aedo möda, ja sada neid sisse tullema, et minno Maja täis sago. Sest minna ütlen teile, et üksigi neid Mehhi, kummad ommad kutsotud, ei pea minno Öhto Söömaja maitsma. wälja Linna Ulitsade ja Tede päle, ja to seie sisse Waesed, Wiggased, ning Jallotumad, ja Söggedad. Ning se Sullane ütlis: Issand, se on sündinud, ninda kui sa käsksid, ning on weel Maad. Ning Issand ütlis Sullase wasto: Minne wälja Tede päle, ja sata neid sisse tullema, et minno Kodda täis saab. Sest minna ütlen teile, et üksigi neist Mehhist, ke on kutsutud, minno Öhtosömaja ei pea maitsma.
2) Epistel kaheteistkümnendal pühapäewal pärast Kolmainu Jumala püha, 2. Kor. 3, 4—9.

1695. 1715.
Nisuggune Lotus on meil Kristusse läbbi Jummala pole. Ei mitte, et meie ennesest isse kölbame, middakid mötlema, kui isse ennesest, waide meie Kölbaminne tulleb Jummalast; Ke meid ka on tehnud kölbawaks ue Testamendi Sullaseks, ei mitte Kirja Tähhes, waide Waimus. Sest Kirja Täht surretab, agga Waim teeb ellawaks. Agga kui Surma Ammetil Kirja Tähhes, kumb Kiwwide sisse olli kirjotud, Selgust olli, ninda et Israeli Lapsed ei woinud mitte Mosesse Nisuggune Lotus on meil Kristusse läbbi Jummala pole. Ei mitte, et meie issiennesest kölbame middakit möttelda, kui issiennesest, waid meie kölbaminne tulleb Jummalast, ke meid ka on teinud kölbawaks ue Sädusse Sullaseks, ei mitte Kirja Tähhes, waid Waimus. Sest Kirja Täht surretab, agga Waim teeb ellawaks. Ja kui Surma Ammetil Kirja Tähhes, mis Kiwwide sisse olli kirjotud, Au olnud, ninda et Israeli Lapsed ei woinud mitte Mosese Pallet
Pallet wallatada, temma Palle Selgusse pärrast, kumb ärralöppes; Kuis ep peaks paljo ennamb Waimo Ammetil Selgust ollema? Sest kui Hukkatusse Ammetil Selgust olli, paljo ennamb peab Öigusse Ammetil sedda suremad Selgust ollema. wata, temma Palle Selgusse pärrast, kumb ärralöppis. Kuis ei peaks paljo ennamb Waimo Ammetil Selgust ollema? Sest kui Hukkatusse Ammetil Selgust olnud, paljo ennamb peab Öigusse Ammetil sedda suremat Selgust ollema.
Neist proowidest on näha, kuda Uue testamendi trükkiandjad aastast 1715 Hornungi tööd on tarwitanud ja kõigest mõnes ainsas sõnas muutnud, kord puudulisemaks tehes, kuid harwa ka parandades. Puudulisemaks tegiwad nad kirjutades „Härge, sata, kölbame middakit möttelda“ jne., kus Hornungi käsikirjas õigemini seisab „Härgi, sada, kölbame, middakid mötlema“, kuid parandus on, kus Hornung ütles „üttel, löppes“, aga Uue testamendi trükkiandjad õigemini „ütlis, löppis.“ Muidu jääb Uus testament aastast 1715 täiesti Hornungi tööks. Proowid Hornungi ja Tallinna lauluraamatust 1721 aastast.


1) Jerusalemma Linna
1695. 1721.
hirmsast Ärrahäwwitamissest, kumb neljalkümnel Aastal pärrast Kristusse Taewa minnemist on sündinud.
Kui Aeg hakkas Kätte joudma, et Jummal Jerusalemma Linna, ning Juda Rahwa päle omma wimist Wihha tahtis lasta käia (ninda kuida Prowetid ja Issand Kristus isse neile ähwardades ollid enne üttelnud), siis on nisuggusid Tähte enne nähtud: üks Sawwaga Täht, otsego Hirmsast Ärrarikmissest, mis neljakümnel aastal pärrast Kristusse Taewaminnemist on sündinud.
Kui aeg hakkas kätte joudma, et Jummal Jerusalemma linna ning Juda rahwa päle omma wimist wihha tahtis lasta tulla, ninda kuida Prohwetid ja Issand Kristus issi neile ähwardades ollid enne üttelnud, siis on nisuggused tähhed enne nähtud: üks sabbaga täht
Möök, on Taewas nähtud, sesamma on terwe Aasta Linna kohhal seisnud, ninda, et iggamees sedda on nähnud. Mahla Ku kahheksamal Päwal, kella ühheksa Aegus Ösel, otse Hapnematta Leiwa Päiwil, on Jummala Kojas Altari jures nisuggune wallus Paistminne paistnud, et iggamees möttelnud Päwa ollewa. Suur waskne kange Wärraw Jummala Koja seestpidditsel polel, kumba kahhekümne Mehhele sai tösta, kui temma lahti piddi tehtama, ja keigepiddi Raud Lukko ja Röngastega olli kinni pandud, se on ennast kuendal Tunnil Ösel isse lahti ajanud. Jani Päwa Ku kahhekümne päle essimessel Päwal ommad Taewa al ja Pilwedes Wankrid nähtud, ning otsego suur Hulk Rüütlid ning Jallawägge kokko minnewa, ja ösel taplewa sure kärrinaga. Nelli Pühhi Laupäwal, kui Preestrid Jummala Kojas tahtsid walmistada, mis Pühhade Aegus tarwis olli, siis ommad nemmad suurt Müddinad kuulnud, pärrast on üks Hääl kuuldud kissendawa: Läkki siit ärra. Ehk kül monningad sedda siis ütlewad sündinud, kui se otsego möök on taewas nähtud, sesamma on terwe aasta linna kohhal seisnud, ninda et iggaüks sedda näinud. Mahla ku kahheksamal päwal, öse kello ühheksa, otse hapnemata leiwa päiwil on Jummala koias altari jures nisuggune walge paistminne paistnud, et iggamees möttelnud päwa ollewad. Suur waskne kange wärraw Jummala koia seestpiddisel polel, mis kahhekümne mehhele sai tösta, kui sedda lahti piddi tehtama, ja keigepiddi raudlukko ja röngastega olli kinnipandud, se on ennast öse kuendal tunnil issi lahti aianud. Jani-ku essimessel päwal kolmatkümment on mitmes paigas taewa al ja pilwedes wankrid nähtud, ning otsego suur hulk hooste ning jallawäggi kokkominnewad, ja öse taplewad sure kärrinaga. Nellipühhi laupäwal, kui Preestrid Jummala koias tahtsid walmistada, mis pühhade aegus tarwis olli, siis on nemmad suurt mürrinat ja kärrinat kuulnud, pärrast on üks hääl kuuldud, se on kissendanud: Läkki siit ärra! Ehk küll monningad ütlewad, et se siis on sündinud, kui se ettepodud tek
Eespowa Tek keige pühhama Paiga ees Jummala Kojas Kristusse Kannatamisse Ajal on ärrakatkenud. etc. keige pühhama paiga ees Jummala koias Kristusse kannatamisse aial on katkenud. etc.

2) Laul:
Lhk. 34. Oh leinagem, ning kaebagem! Suurt Murret tulleb kanda, Jesust, Issa ainust Last, Tuaks Hauda panda.
Oh Hallestust, ning Willitsust, Nüüd surnud Jummal ärra, Saatnud meile keigile Sega Taewa Warra.
Oh Pattune, waat, sinno Tö On tälle Surma tehnud, Et sa ollid kurjaste Ülle kelo lähnud.
So Kossija on Werrega Sind isse ärrapesnud, Omma Prudiks heldeste Patto Moast töstnud.
Oh! Pallekest, oh! Kaunikest, Kui wägga lödi sedda! Keik, mis ellab Ilma pääl, Nuttab sinno Hädda.
Oh! watage, mis waeseste Nüüd surreb Jesukenne, Ei woi sedda Nuttota Nähha Innimenne.
Suurt Önnistust, ning Römustust, Woib Innimenne leida, Ke se Hauda-Pannemist Meles tahhab hoida.
Nüüd pallun ma sind Nuttoga: Mo Jesus aita sinna, Et sa ei woi Surmaski Minno Melest minna. Lhk. 69. Oh leinagem! Ning kaebagem! Suurt murret tulleb kanda, Jesust Issa ainust last Tuaks hauda panda.
Oh ahhastust Ning kurwastust! Nüüd surnud Jummal ärra, Saatnud meile keigile Sega Taewa warra.
Oh pattune! Waat sinno tö On temmal surma teinud, Et sa ollid kurjaste Ülle keeldo läinud.
So kossia On werrega Sind issi ärrapesnud, Ja sind prutiks heldeste Patto muddast töstnud.
Oh pallekest! oh kaunikest! Kui wägga lödi sedda! Keik, mis ellab Ilma pääl, Nuttab sinno hädda.
Oh watage, Kui ärdaste Nüüd surreb Jesukenne, Ei woi sedda nuttota Nähha innimenne.
Suurt önnistust Ning römustust Woib innimenne leida, Ke se hauda-pannemist Meles tahhab hoida.
Nüüd pallun ma Sind nuttoga: Mo armas Jesus aita, Et sind woiksin surmani, Issand! ihhaldada.
Need mehed, kes aastal 1721 Tallinna keeli lauluraamatu uuesti trükki andsiwad, nagu ülemal antud proowid näitawad, seisawad muidugi Hornungi põhjal, kuid oliwad juba selle muutuse teinud, et kõik nimesõnad, kui nad sugunimed on, wäikse tähega kirjutasiwad, kuna Hornung ja Uus testament aastast 1715 neid suure tähega tähendasiwad, nagu enne neidgi. Ka on aasta 1721 lauluraamatu trükkiandjad õige tublid Eesti keele tundjad olnud, kui nad ka mõne sõna wähem õigesti on kirjutanud, nagu „ülle keeldo, prutiks,“ kus Hornungil õigemini „ülle kelo, Prudiks“ oli, kuna teisel kohal õigemini kui Hornungil seisab „walge, möttelnud ollewad, muddast“ kus Hornungil on „wallus, möttelnud ollewa, Moast“. Hornungi põhjal seisma jäi edespidi 150 aastat Eesti kirjawiis — nii hästi waimulikkudes kui ka pärast ilmuwates ilmalikkudes raamatutes. Üks wiga oli aga Hornungi kirjawiisis Püha kirja kohta, ja see oli: Hornung ja kõik teised kirjamehed täna päewani muutsiwad Püha kirja pärisnimed, neid Eesti suu järele teha tahtes, nii ära, et Eesti keeles wäga raske on teaduslikult nende üle kirjutada. Nõnda kirjutas Hornung „Tawet, Petlem, Kaiwas, Tehwanus“ jne., kus ometi alguskirjas „Dawid, Bethlehem, Kaiphas, Stephanus“ seisab. Pärisnimedest ei oleks mitte pidanud wõõraid tähti wälja heidetama, kui nad ka Eesti keelele wähe rasked ütelda. Kõiki pärisnimesid ei wõi, ei tohi me ümber muuta, sest et need selle läbi oma iseduse kaotawad. Hornungi muutus on siin suure segaduse teinud. Pärisnimede kirjawiis peab wõimalikult nõnda jääma, nagu ta alguskeeles oli, siis on hõlbus teaduslikult kirjutada, nagu Soome keeles, kus ka c, f, ch, ph, sch, q, x, z ei ole, aga siisgi on need tähed pärisnimedes puutumata jäänud. Muidu on Hornungi töö tähtjas ja tänu wäärt.

Ilmalikust kirjandusest Uue testamendi ilmumise ajal.
Et endised aastasajad Eesti kirjanduses ilmaliku sisu poolest waesed on, seda oleme juba tihti näidanud. Ka siis, kui Uus testament ilmus, ei juhtu meile midagi sarnast silma, kui me selleks mitte Käsu Hansu nutulaulu, mõnda pulmalaulu ja ühte lugu ühe warga kohta siia ei taha lugeda.

Põhja-sõja ajal on nimelt keegi Käsu Hans, kes enne Puhjas ja pärast Tartus Eesti kiriku köstriks olnud, muidugi ka ise eestlane, ühe nutulaulu Tartu linna kohta luuletanud. Laul leinab selle õnnetuse üle, mis Tartu linnal suure Põhja-sõja ajal kannatada oli. Linn sai Rootsi alt Wene alla, ja selle juures oli linnas rööwimist ja laastamist selle toore aja kombe järele, et wõitja enesele saaki wõttis. Köster Käsu Hans laulis siis: „Oh sa waene Tartu liin, suur ja raske sinu piin.“

Stahli ajast saadik oli weel pruugiks jäänud, et Saksa perekondades pulmade puhul Eesti keeli õnnesoowisid trükkida lasti. Nõnda leiame siis 17. aastasaja lõpust ja 18. algust weel mitmed pulmalaulud Eesti keeles. Neid ei taha me siin aga ligemini enam seletada. Nad on endist moodi, kui ka pärastesed keele poolest paremad. Ühe päälkiri aastast 1717 on: „Pulma Laul mis Selle ausa Issanda Hellere Hinrike, ning Selle ausa Neitsi Wröliko Tio Elso, Pulma Päewal 1717 17 Neäri kuu Päewal, Maal lauldi neist Ölletaiaist.“

Selle laulu juures on ka ülemal juba nimetatud „Üks Ennemuiste Luggu ühhe Warga peäle,“ millest me siin kohal pikemalt ei kõnele.

Tolle aja inimesed mõtlesiwad üksnes waimulikkude asjade pääle, ja ilmalikka kirjanduse töösid ei leia me nii hästi kui sugugi, kuid üksnes rahwa muinastarkus jõudis enesele siin ja sääl tähelepanemist ja üleskirjutamist nõuda.

Eberhard Gutsleff ja tema wälja antud grammatik.
Aastal 1732 ilmus jälle kord Eesti keele õpetus, mis pool Saksa ja pool Ladina keeli päälkirja kandis ja nimelt: „Kurzgefaßte Anweisung zur Ehstnischen Sprache, in welcher mitgetheilet werden I. Eine Grammatica, II. Ein Vocabularium, III. Proverbia, IV. Aenigmata, V. Colloqvia. Denen, welche das Evangelium Christi der Ehstnischen Nation deutlich und verständlich zu predigen von GOtt beruffen werden… Zur Anleitung mit Fleiß zusammengetragen… Auf gutbefinden des Herrn Avtoris mit einer Vorrede herausgegeben von Eberhard Gutsleff, Diacono bey der Ehstnischen Stadt-Gemeine in Reval“ („Lühedalt kokku pandud juhatus Eesti keelele, selles on teatatud I. grammatik II. sõnaraamat, III. wanad-sõnad, IV. mõistatused, V. kõnelemised… Nendele, kes Kristuse ewangeliumit Eesti rahwale selgesti ja mõistetawalt jutlustada Jumalast kutsutakse… juhatuseks usinasti kokku kantud… kirjutaja hääksarwamisel eeskõnega wälja andnud Eberhard Gutsleff, Eesti linna-koguduse abiõpetaja Tallinnas.“) Raamat oli trükitud Saksamaal Halle linnas Stephan Orbani trükikojas.

Selle grammatika wäljaandja, nagu päälkirjast näha, oli Eberhard Gutsleff, kelle elust meil wäga wähe wõimalik on teatusi saada. Meie ei tea muud, kui et ta Jenas ja Halles on ülikoolis käinud ja siis diakonus, abiõpetaja ehk pärastlõune-jutlustaja Tallinnas oli, nagu ta ise kirjutab. Tema enese üteluse järel on selle grammatika kirjutaja ehk „autor“ keegi teine ja nimelt Eesti piibli tuttaw trükkiandja Anton Thor Helle. Wiimne olnud palju materjali kogunud ja grammatika kirjutanud, aga selle trükiwalmis-tegemise ja seadmise Gutsleffi hooleks andnud. Miks ja kudas see sündinud, seda jutustab meile grammatika enese eeskõne. Säält loeme, et juba puudus Eesti keele õpetuse poolest käes olnud, sest endised grammatikad olnud otsas. „Seda puudust on nüüd kõrgeauuwääriline herra pastor ja keiserliku konsistoriumi assessor Eestimaal, Anton Thor Helle, Eesti Jüri kiriku koguduse õpetaja ja truu hingekarjane, parandanud, sest tema on oma ande läbi, keelt õige põhjani uurida, alatisel ümberkäimisel Eesti talupoegadega, hää tagawara keeleõpulisi tähelepanemisi kogunud ja üksnes talupoega ennast enesele õpemeistriks walinud. Selles püüdmises on ta nii agar olnud, et, kui ühegi sõna poolest wähegi kahe wahel oli, ta enne ei puhanud, kuni ta edespidisel järeleküsimisel ja katsumisel talupoegade suust täielisele kindlusele jõudis. Nõnda on ta siis kogutud wara siin korda seadnud, millest auus lugeja, kellel Eesti keel tähtjas on, seda rohkem kasu wõib loota, kui kirjutaja herra juba enam kui 20 aasta eest seks hakatuse on teinud ja pärast selles on edasi läinud, kuni see grammatik tema waewa hääks wiljaks on saanud. Siisgi ei taha kirjutaja raamatut muuks kui algamiseks pidada, mis edespidi weel wõimalik on edendada ja rohkesti suurendada.“ Nõnda ütleb eeskõne. Sellesama eeskõne lõpul on järgmist lugeda: „Herra pastor Anton Thor Helle on minewatel aastatel oma ameti talituste kõrwal nii hästi Eesti käsiraamatu kui Eesti Uue testamendi tõlke kallal nii kiiresti tööl olnud, on ka nende raamatute wäljaandmisel palju abi andnud, aga nüüd on ta uuesti auustusewäärilise konsistoriumi poolest nimetatud — ühe abilisega Eesti Wana testamendi tõlke tähtsat tööd ette wõtta. Et aga see temale selle raamatu wäljaandmisel suurt wiiwitust oleks teinud, siis meeldigu sulle, armas lugeja, et mina ilma edespidise wiiwituseta selle töö olen enese pääle wõtnud seda raamatut trükki anda üleüldseks tuluks, et selle läbi seda kasulist nõuu, nimelt selle keele paremat harimist, seda rutemini edendada.“

Sellest seletusest raamatu eeskõnes näeme selgesti küllalt, kes raamatu kirjutaja ja wäljaandja on olnud. Et Anton Thor Helle oma 20 aasta jooksul kogutud materjali kellelegi ei wõinud anda, kes Eesti keelest midagi ei mõistnud, on muidugi teada: Eberhard Gutsleff ise oli Eesti keele tubli mõistja ja oskaja; ta parandas ja silis, hööweldas ja poleeris, kuni grammatik tema meelest kaunis ja täieline küllalt sai, siis andis ta selle trükki.

Aga siin ei wõi meie nimetamata jätta, et, ehk küll Anton Thor Helle ja Eberhard Gutsleffi grammatik materjali ja sisu poolest suurem ja rikkam oli, siisgi ta tuuma ja terawuse poolest Hornungi omast natuke tagasi jäi. Ka on sisust näha, et see grammatik täiesti Forselius-Hornungi põhjal seisab, mida tema toimetajad küll on tundnud ja ka tarwitanud. Nii ei ole siis küll Anton Thor Helle kõike materjali üksi korjanud. Bengt Forselius ja Johann Hornung on tema eestöölised olnud. Selle pärast ei taha me milgi kombel Thor Helle ja Eberhard Gutsleffi töö wäärtust wähendada, waid arwame teda koguni tähtjaks ja kasulikuks.

Nagu tol ajal kombeks oli, on ka Eberhard Gutsleff oma grammatikale mitu (kolm) eeskõnet pannud, kõik muidugi Saksa keeli. Esimeses eeskõnes räägib ta oma ametiwendadega, see on kirikuõpetajatega, ja näitab, kuda kirikuõpetaja-ameti kandidaatidel seni ränk olnud Eesti keelt õppida. Nendele ja ka ametiwendadele, kellele tarwis, tahta grammatik abiks olla Eesti keelt õppida. Ta näitab, kuda ka sellegi keele õppimine Jumala sõna kuulutada osa nelipühi andest olla, milles keelte mõistmine waimu wäljawalamisel wõimalikuks olla saanud. Grammatik olla rahwa keele järele tehtud; sõnastik olla rahwa suust wõetud: rohtude ja kohtade nimed olla õiged ja wõida neid igaüks ise täiendada. Seda wiisi soowib ta siis raamatule Jumala õnnistust Eesti rahwa seas ewangeliumit kuulutada.

Teine eeskõne on lugejatele määratud, ja temast oleme juba ülemal osa ette pannud. Ees otsas näitab ka Gutsleff, kuda sellest wäga kahju olla, et Babeli torni ehitusel keeled on segatud, kuna enne üks ainus ja nimelt küll Hebrea keel, ilmas olnud, mis muidugi uuemate uurimiste järele mitte nii ei ole. Gutsleff on ka koguni märganud, et Eesti keeles mõned sõnad Hebrea sõnade sarnased on, nõnda nimelt Eesti keeli „ema, isa, see, tall, naesed, paluma, kapp“ jne. Hebrea keeli on needsamad sõnad: „eem, iisch, seh, taleh, nasihm, kab.“ Kas neil sõnadel sisemist sidet on, seda tuleb keeleteadusel seletada. Koguni wõimata ei ole see sisemine side mitte, sest uuemate uurimiste järele on maailma kõige wanem keel Sumeri keel; see keel on Eesti keelega wanasti sugulane, ja temast on palju sõnu Assyria, Arabia, Phönizia ja Hebrea keelde läinud. Miks ei wõi siis need sõnad niisamati sinna juhtunud, aga muidu ühest juurest olla? — Selle järele näitab Göseken, kuda Eesti keelt eestlaste maal waja olla õppida ja seletab selle põhjused ära. Siis waatab ta lühedalt Stahli, Gösekeni ja Hornungi pääle tagasi, kuid arwab, et praegune grammatik nende omadest kõigist palju täielikum on. Selle juures tuletab ta ka Bengt Johannes Forseliust meelde, kuid ka tema sõnadest ei tule selgesti wälja, kes õieti Forselius on, kas Johannes Forseliuse Põltsamaa õpetaja wend wõi poeg. Kui ta weel Stahli ja enese grammatika kirjawiisi wahel wahet on teinud, ka teatanud, et umbes 40—50,000 eksemplari juba Eesti keeles uuel kirjawiisil raamatuid wälja on antud, ja kui ta siis weel sõnastikust ja wanadest-sõnadest ja mõistatustest rääkinud, siis lõpetab ta kõnet.

Grammatika kolmas eeskõne ei ole Gutsleffi sulest, waid selle on Gutsleffi endine õpetaja professor Dr. J. Rambach, pärastene superdent ja esimene usuteaduse prof. Giessenis, kirjutanud. See herra wõtab Lutheri usu wäljalaotamisest meie kodumaal elawalt osa ja on selle üle rõõmus, tuletab ka meelde, et paljud eestlaste maa kirikuõpetajad, ühes Gutsleff ise, tema õpilased on, ja soowib lõpuks jõudu ja rammu kõigile kirikuõpetajatele kui Issanda sulastele ning loodab õigusega, et Gutsleffi grammatik Eesti keele oskamist edendab ja kergeks teeb.

Gutsleffi grammatik ei ole aga kirjanduse ajaloole nii tähtjas, sest keel temas on ju kõige suuremat osa Hornungi oma. Kuid, mis seda grammatikat iseäranis tähtsaks ja tuumakaks teeb, on jällegi Eesti wanad-sõnad ja mõistatused, millest selles raamatus, 72 aastat pärast Gösekeni, teist korda õige suur hulk on ilmutatud: Wanu-sõnu on nimelt siin ühte kokku 525 ja mõistatusi 135 awaldatud. See on õige suur kogu, mis näitab, et sest osast muinastarkusest osa on wõetud. Küll ei ole Thor Helle kõiki neid korjanud, sest grammatika teises eeskõnes, kus neist mõni sõna räägitakse, on otse üteldud: „Sõnastik nagu ka wanad-sõnad ja mõistatused on ühe kristliku sõbra wäsimata wirkuse läbi korjatud (colligiret) ja … kirjutaja poolest läbi waadatud (revidiret).“ Kes see „kristlik sõber“ on olnud, ei ole teada; ta nimi saab küll kadunuks jääma. Meil on asja arwata, et ta eestlane on olnud, sest sakslase nime oleks raamatu kirjutaja wissisti nimetanud. Selle märkuse läbi eeskõnes wäheneb Thor Helle ja Gutsleffi töö grammatika juures tublisti, sest Hornungi põhjal seisab grammatik, on osalt ka selle materjalist wõetud, ja sõnastiku ja mõistatused on „kristlik sõber“ korjanud, ning need kolm on pää-tööd raamatus ja suurem osa sellest, nõnda siis ei ole Thor Hellel ja Gutsleffil muud olnud kui seada, läbi waadata ja trüki-walmis panna, kus juures wist Saksa-Eesti keeli sõnastik ja kõnelemised raamatu wiimses otsas ka nende tööks arwata tulewad. Ammugi suurema töö on „kristlik sõber“ teinud. Anton Thor Hellele auuks on aga see lugu, et ta selleks tööks äratust on andnud ja ise küll ka ühes korjanud. Oma raamatuga on kirjutaja ja wäljaandja, kõige rohkem aga weel „kristlik sõber“, enestele hiilgawa mälestuse ja Eesti kirjandusele ilusa osa jätnud. Meie arwame iseäranis wanu-sõnu ja mõistatusi, kuid ka kõnelemist rahwa elu kohta nii tähtjaks, et me nad siin uuesti ära trükime, otse sessamas reajärjes, milles nad Gutsleffi raamatusgi on, kuid nüüdses kirjawiisis.

Wanad-sõnad on järgmised:

1. Aeg annab hääd nõuu. 2. Aega mööda asjad käiwad. 3. Ahi ahne, pott nõid. 4. Annab Jumal wõõraid, siis ta annab ka wõõraste wara. 5. Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki. 6. Ära waata koera karwast, waid hambast. 7. Ära kiida iseennast, lase teised kiita. 8. Ära kiitle ega hoople enne, kui sa üle oja saanud. 9. Ära naera, küll sa sööd ise oma sülitatud kapstad. 10. Ära peksa härga, härg läheb pekstes hullemaks. 11. Ära suuremat nõida otsi kui wõõras majas. 12. Harwasti waene laps punaseks saab, siisgi ei sallita mitte. 13. Ahne inimene wõtab teise töö teo, leiwa jätku ja kõik, mis ta näeb, ära. 14. Auu maksab raha. 15. Auu olgu sulle, häbi olgu mulle. 16. Auus laps nutab ahju pääl, wärdjas wärawa taga.