Eesti kirjanduse ajalugu - 18

K. H. Schmidt kirjutas terwise õpetuse nimega: „Terwisse Katekismuse Ramat“ Tallinnas H. Gresseli juures trükitud 1816, 147 lhk. See raamat on Luce Saksa-keelse raamatu järelt Schmidti poolest Eesti keelde tõlgitud.

O. R. Holtz kirjutas „Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse ja Süddame Juhhatamiseks.“ Tallinnas Gresseli jr. 1817, 216 lhk. Säälsamas ilmus ka Holtzi sulest 1817 üks „Jutlus Eestima Tallorahwa ue Seädusse Pühhitsemisse jures Tall. Toompä-kirrikus.“ Ka see jutlus on tunnistuseks, kui elawalt Eesti talurahwa wabastamisest osa wõeti.

Siis kirjutasiwad weel waimulikka raamatuid K. M. Henning, Ehrenberg, Andressohn, Torma õp. Aswerus, Tarwastu õp. Moritz, Otepää õp. Hehn, Noarootsi õp. Lithander ja teised. Ka kaks Eesti nime on nende seas: Raudjalg ja Wilkoks, kes aga Tartu murdes on kirjutanud. — Siis ka Rosenplänter, kellest peagi rohkem kuuleme.

Juba neist kirjameestest ja teistest weel wähematest nimetamata jäänudest on näha, et Dr. Ahlqvist’il, Soome kirjamehel ja pärastesel Helsingi ülikooli rektoril, õigus on, kui ta ütleb, et Eesti kirjanduse põllul hoopis elawam liikumine oli tõusnud kui endisel ajal. Ahlqvist oli nimelt esimene, kes Soomemaal Eesti kirjanduse ajalugu tutwaks tegi ja nimelt ajakirjas „Suomi“ juba 1855. aastal täiesti 109 lehekülge pika kirjelduse enese sulest awaldas, milles Eesti kirjanduse ajalugu kaunis täielikult oli ärajutustatud — nii palju, kui teda sel ajal üleüldse oli, sest et täielisem kirjandus alles pärast seda kosus. Ahlqvist püüab seda üleüldsemat liikumist Eesti kirjanduse laienduseks ka kaugemalt seletada kui see sisemistest põhjustest wõimalik oleks. Ta kirjutab: „Ja mis on selle kihutuse põhjus, mida enne Eesti keeles harwa tunda? Siin oli mitu põhjust. Prantslaste üleline wõimu-himu oli üleaegseks saanud, ja maailm pääsis wiimaks rahule, mis Saksa-maale niisama hästi kui wabadus oli, sest teda oli sõdija-keiser kõige rohkem surunud. Walitsejate ühised püüdmised kõigi alamatega seda rahwuslist wabadust tagasi wõites sünnitasiwad üks teise wastu seiswates seisustes suurema keskwahelise armastuse ja auustuse. Ka Wene ida-mere maakondadesse, milles Saksa olu on haridusena ja milles sakslased seni ajani kindlamas ühenduses kodumaaga oliwad kui nüüd, ärkas see lõbusam kergem waim ja õnnetumaid maa-kündjaid hakati inimesteks ja wendadeks pidama ja nende keelt uurima ja harjutama. Weel enne kui see ebawagane ja ülem tundmus tõstis talupoja auu see õndsa keiser Aleksandri seadlus, mis kohe pärast Prantsuse sõda awaldati, mille järele aadeli-talupojad orjusest wabastati ja maaisandate ja õigusmeeste olu maal nende wastu seaduse-aluseks tehti. Maa-kohtute mõistjaid ja kirikuherrasid kästi rahwasse puutuwaid asju rahwa enese keelel kirjutada, mis juba muidugi asutatawates küla- ja kihelkonna-koolides õpetada ja selle läbi rahwa harimist edendaw oli. Selle seadluse wõimusõnum lendas nagu elustaw liikumine neist maakondadest läbi, ja keiser Aleksander, keda siin muud wiisil ei nimetata kui „õnnistatud“ nime all, seadis eestlaste ja lätlaste südametes enesele mälestuse-samba, mida ka aja kõik häwitaw wõim langetada ei wõi.“

Johann Heinrich Rosenplänter ja tema kaastöölised.
Selles elawas liikumises, mis 18. ja 19. aastasaja pööril Eesti kirjanduse põllul tunda ja näha oli, paistab iseäranis rohkesti ühe mehe nimi meie silma. See oli kirikuõpetaja Rosenplänter. Tema kui walitseja ja juhataja ümber kogusiwad kõik need, kes Eesti kirjawarast ja keelest kudagi wiisi osa wõtsiwad. Imeks peame panema, kui ära rääkimata suure armastuse- ja wirkusega see Saksa sugu mees on Eesti keelt ja kirjandust edendanud. Tema elulugu wõime siin õp. F. Ederbergi sõnadega meelde tuletada:

„Johann Heinrich Rosenplänter sündis 12. juulil 1782 Wolmari linna posti-jaamas, kus tema isa, ka Johann Heinrich Rosenplänter, jaamapidaja oli. Poisike sai esmalt kodukoolmeistrite käest algusõpetust, mispääle teda Tallinna saadeti, kus ta gymnasiumi-koolis käis. Kaua ta aga sääl küll ei wiibinud. Tema ema Eewa Dorothea, sünd. Bandau, soowis, et poeg Tartu gymnasiumi õppima läheks ja sääl kooliõpetaja Carlblomi ülewaatamise all elaks. Ema surma pärast jäi aga see nõuu katki, ja Rosenplänter läks ühe lähema sugulase juurde Riiga elama ning sai nüüd säälses dom-koolis õpetust. Aga peagi tuli tema kooliskäimisele uus takistus, sest waewalt oli tema teisse klassi jõudnud, kui tema isa suri. Nüüd pidi poeg kodu reisima ja jaama pidamise oma pääle wõtma. Poisike oli aga alles 14 aastat wana ega wõinud seepärast seda ametit täita. Warsti jättis ta posti-jaama pidamise järele ja oleks nüüd uuesti koolipingile läinud, kui raha oleks olnud. Waesel lapsel ei jäänud muud nõuu üle kui kodukoolmeistriks hakata ja selle ameti kõrwal ise hoolsasti õppida ja raamatute waral iseennast koolitada. Maal oli ta koolitajaks ühe kirikuõpetaja majas ja mõnes muus paigas, kuni ta wiimaks Riia sillakohtu kanzelei kirjutajaks hakkas. Kui keiser Aleksander I-se ajal 1802 Tartu suurkool asutati, läks Rosenplänteri õppimise püüdmine uuesti elawamaks. Ta asus Tartusse elama. Siin oli hommiku-maa keelte professor Hezel parajasti ühe õpetuse- ja kaswatuse-kooli asutanud, kus Rosenplänter koolmeistriks sai. Ta õppis nüüd wirgalt ja sai mai-kuul 1803 Tartu suurkooli üliõpilaste hulka üles wõetud. Ta studeeris siin nii hoolsalt usuõpetust, et juba 1806 kauni eksami järel kandidaadiks sai. Nüüd hakkas ta Eesti keelt uurima, mis ta wäsimata hoolega kuni eluotsani edasi toimetas. Kui ta 1807 Liiwimaa kiriku-kohtus oma õpetaja-eksami oli teinud, waliti teda 13. dez. 1808 Tori kiriku-õpetajaks. Ei saanud ta sääl aga kaua wiibida, sest juba 7. mail 1809 kutsuti teda Pärnu Elisabeti ehk Eesti kiriku õpetajaks ja säälse konsistoriumi nõuumeheks. Siin algab tema töörikas elu. Ta pidas siin auusasti 37 aastat õpetaja-ametit, muretses truusti ja hoolsasti oma kiriku ja suure koguduse eest. Tema tööpõld oli aga weel laiem. Oma kirjadega, mis ta Saksa, Eesti ja Läti keeles awaldas, on ta üle Balti kubermangude kuulsaks saauud. Tulusat õpetust ja kasulikka mõtteid on ta palju rahwa sekka külwanud. Kõige rohkem on ta aga Eesti rahwa ja keele edenemiseks tööd teinud. Sellest annawad tunnistust tema trükitud jutlused, kooli- ja muud raamatud, nimelt aga tema üliwäga tähtis ajaleht. Selle juures ei waadanud ta kulude pääle, mis küll wäga suureks läksiwad, sest aitajaid oli wähe.

„Ta püüdis ka rahwast seeläbi edendada, et ta temale tublid koolmeistrid muretses. Ta walitses terased Eesti noored mehed wälja ja koolitas neid ise umbes kolm aastat koolmeistri-ameti tarwis. Nõnda loeme Rosenplänteri kirjadest ühest Andresest, Jaagupist ja Aabramist. Esimesest ei tea meie rohkem, kui et ta Torist pärit oli, ja nagu teinegi, juba poole-aastase koolitamise järel 1815 mõne wäikese Eesti keeli sõnade seletuse Rosenplänteri ajalehes awaldas. Kolmas aga nimega Aabram Holter, Sauga wallast Pärnu kihelkonnast pärit, sai kolme aasta pärast oma küla koolmeistriks, kirjutas mõned wäikesed Eesti keeli raamatud, nagu „Piibliseltsidest, Marri-pu-aia ehhitamisest, Arwo ehk Rehkendamise Eksemplid“ ja mitu wäikest tükki Rosenplänter ajalehte, nõnda et teda Napiersky ja Recke „kirjanikkude leksikonis“ kirjameeste hulka loetakse. — Kui ka Rosenplänter kaugel teaduslistest ja kirjalistest seltsidest elas, siisgi wõttis ta neist elawalt osa. Ta oli Kuramaa kirjanduse ja kunsti seltsi liige, Kuresaare Eesti seltsi auuliige, Riia kodanikkude kirjalise-tegewa seltsi kirjawahetaja liige ning wiimaks weel Läti kirjalise seltsi auuliige. — Rasked mured koormasiwad rängasti töökat meest, sest temal oli wäga suur pere toita ja kaswatada. Ta hakkas põdema, kuni surm teda 15. aprillil 1846 siit ilmast ära koristas. Lesk, sünd. v. Gernet, ja 14 osalt weel wäikest last jäiwad teda leinama.

„Tema kirjadest nimetan need, mis ta Eesti keeli kirjutanud.

1. Jutlus, mis Perno kihelkonnas õppetajast J. H. Rosenplänterist essimessel heinaku päwal kolmatkümmend 1812 aastal Perno linnas sai petud. Pange aega tähhele. Pernos 1812. 23 lhk.

2. Kirjotusse-lehhed. Pernos 1818. 21 lehte.

3. Üks ABD ramat. Pernos 1823. 1 poog.

4. Manitsusse-sõnna. (O. W. Masingi Nädala-Lehes).

5. Tallinna Kalendri lisa, Gresseli juures 1821.

6. Andis wälja: Laulud, mis neljandamal heinaku päwal (mil päwal, saa aasta eest, meie Liiwlandima Wenne-wallitsusse alla tulli), 1810 Perno makirrikus laultakse. Pernos (1810). 7 lhk.

7. Lillikessed I. leht. Pernos 1814. 16 lehk.

8. Perno Intressi-Kassa Seadus. Pernos 1831. 15 lehek.

9. Kolilaste seadus, ehk iggapäine meletulletus, mis neil koddo, kolis ja wäljapaikus tulleb tähhelepanna. Pernos 1844. 16 lhk.

10. Leikuse pühha jutlus, ja mõnned õppetused waese aia ja mõne haiguse pärast. Pernos 1845. 48 lhk.

11. Mõnda ajalehes „Beiträge.“

„Pääle selle on ta mõnda Saksa ja Läti keeles kirjutanud ja trükkida lasknud, mis käsikirjas järele jäänud, hoitakse Tartu õpetatud Eesti Seltsi raamatukogus ülewal. Tema käsikirjade järel andis Karl Körber 1860 „Kärneri-ramatu“ wälja, mis Laakmanni juures ilmus.

„Rosenplänteri kõige suurem töö aga, mis tema nime kuulsaks teinud, mis meile eestlastele, nimelt kirjanikkudele ülitähtis, mis meie tõega imestama peame, see on tema ajaleht nimega „Beiträge zur genauenen Kenntnisz der ehstnischen Sprache“ (Täielisema Eesti keele tundmise lisandused). Sellest ajalehest ilmusiwad aastatel 1813 kuni 1832 20 annet, iga anne umbes 10 poognat suur. Esimese ande eeskõnes nimetab Rosenplänter selle ajakirja asutamise põhja ja tema sihti järgmiste sõnadega: „Kui Eesti raamatute keelt, nende hulgas ka muidugi Piiblit, sündinud eestlase keelega wõrreldakse, siis näeme imestusega, et mõlemate wahel suur wahe on. Eestlase suust ei kuule mitte üksi uusi sõnu, waid ka sõnade seis ja kõnekäänud on sagedasti, kõige wähemalt minu arwamise järele, teisiti, kui seda praegustes Eesti raamatutes leida wõib. Kui siis ka, iseäranis konsistoriumi-nõuuniku A. W. Hupeli herra läbi, juba wäga palju Eesti keele kasuks tööd on tehtud, siisgi arwan ma, wõib ja peab weel paljugi tema hääks tehtama, kui tema waimu ja rikkust, kui ka tema waesust targu tahetakse tundma õppida. See mõte andis mulle seda nõuu: Täielisema Eesti keele tundmise lisandusi wälja anda.“ Ja selle nõuu täitmiseks on ka Rosenplänter tublisti tööd teinud ja palju tähtsaid tükkisid Eesti elu ja olu, Eesti kirja ja keele kohta kirjutanud. Ta on Eesti keelt püüdnud wõõrastest, nimelt Saksa kõnekäändudest puhastada, ta on katsunud sarnaste sõnade tähenduste wahet (nagu: wiga, kahju, kaotus) ära seletada, ta on grammatika seaduste üle kirjutanud, ta on õigekirjutusele uued seadused andnud ja Masingi üles wõetud tähe „õ“ pruukimist soowitanud ja edendanud, ta on mõnd’ uut sõna ära seletanud, mis Eesti keelde wõõrastest keeltest tekkinud, ta on Eesti keele harimisest ja rikastamisest kõnelenud ning juba nõuu andnud sõna puudusel Soome keelest abi otsida, ta on palju Eesti keeli sõnu sõnaraamatu tarwis kogunud, ühe sõnaga: Rosenplänter on Eesti keele täielisemaks tundmiseks palju töötanud. Siisgi ei usalda ma tema töö üle otsust anda, waid tähendan seda, mis meie kuulus keelemeister Dr. acad. Wiedemann temast ütleb: „Rosenplänter ise ei olnud küll just mitte põhjalik keeletundja,“ ütleb Wiedemann, „aga temale tuleb ometi seda suureks kiituseks panna, et ta märkas ja otsekohe ütles, mis tal puudus, ja et ta õiglase hoolsusega puuduwat püüdis kätte saada. Selle juures oli ta ütlemata hoolas kokkukorjamises, ning ta on wäga tänu wäärt, osalt ka sõelumata materjali keeleuurimiseks järele jätnud.“ Need Wiedemanni sõnad annawad Rosenplänterist tõsist otsust. Rosenplänteril keeleuurija terawat kriitika silma ei olnud, aga üksgi ei wõi ütelda, et temal hää tahtmine puudus. Rosenplänter armastas soojast südamest Eesti rahwast ja Eesti keelt, mis kõigist tema kirjadest, mis ta eestlaste kasuks kirjutas, wälja paistab. Täiesti 40 aastat on ta Eesti keelt uurinud ja edendanud, kõigest kulust ja waewast hoolimata. Kõige selle juures tundis ta aga ära, et ta ial weel nõnda Eesti keelt ei mõistnud, nagu ta oleks pidanud mõistma, ta waidles selle wõõriti-arwamise wastu, nagu wõiks Eesti keelt mõne kuuga kätte õppida. Kurwal meelel kirjutab ta aastal 1817: „Aastal 1806 hakkasin ma Eesti keelt uurima ja olen seda praeguse silmapilguni peaaegu ühte lugu teinud, see on terwe 10 aastat (ma palun seda tähele panna, 10 aastat). Selles ajas, wõiksime arwata, peaks ometi juba ühte keelt mitte ainult kirjutada ja rääkida, waid ülepää mõista wõima. Küll ep näeme, kui kaugele ma selles asjas jõudnud.“ Ja nüüd jutustab tema, kuda ta sagedasti mitte kõigest aru ’pole saanud, mis külamehed temaga ja isekeskes kõnelenud. Õiglasest südamest seletab ta, et ehk ta küll hoolsasti uurinud, see puudus sellest tulla, et ta kõik trükitud Eesti keeli raamatud läbi lugenud. Kõige enam olla süüdlased 7 kirjutatud jutluseraamatut, mis ta oma kälimehe ja eelkäija Dingelstädti käest pärinud ja kust ta enesele keele wigasid nagu sisse imenud. Seepärast annab ta nõuu rahwa suust keelt õppida. Kui wäga temal Eesti keel südames seisis, seda tunnistagu järgmised näitused. Päälkirja all: „Mikspärast Eesti keelt tarwis täiesti tundma õppida,“ kirjutab Rosenplänter („Beiträge“ II):

„Kõige päält peame selle küsimuse ära kostma: „Kes peab Eesti keele täielist tundmist taga nõudma?“ Üleüldse wõib kosta: Kõik need, kellel eestlasega tegemist, kes temaga koos elawad, temaga asju ajawad, tema kaebtusi kuulewad, temale abi ja õigust andma peawad. Aidamehed, mõisnikud, kaupmehed ja kohtunikud eestlaste maal peawad seepärast, kui nad kasuga igaüks oma kohust täita tahawad, seda tundmist enesele muretsema. Iseäranis olgu see aga Eesti kirikuõpetaja kohuseks, kelle käest siia maale peaaegu kõik parem ja kõrgem haridus eestlasele tuleb ja kes seepärast tublisti keelt peal mõistma, kui ta inimesi tahab kosutada waimu-elus, südameid juhatada, meelt ja mõistust teritada. Kui wäga oleme eksiteel, kui meie paari saja sõnaga ja mõne piibli-kõnekäänuga neid mitmesugu ja kõrgeid eesmärkisid kätte saada arwame. Kõige lihtlabasemas asjas ei kõlba säherdune õpetaja nõuuandjaks ega juhatajaks, weel wähem ühe koguduse mõistlikuks ja tõsiseks juhatajaks elu kõige kõrgematele eesmärkidele. Seepärast on see üks tunnistus wähesest püüdmisest oma ametit kasuga toimetada ja tunnistus rahwa põlgamisest, kui tema keelest ei hoolita ja kõige tema edenemise wastu külm oldakse. Õpetaja peab rahwast walearwamistest õigele arusaamisele, ebausust tõsisele usule, mõtlemata olemisest mõtlemisele juhatama. Ta peab teda harima, kaunistama, trööstima, julgustama, manitsema. Tema peab noort sugu — mis kõige tähtsam on, kui inimlikust õnnest, mõistlikuks- ja paremaks-saamisest kõneleme, — noort sugu peab tema koolitama, tema õpetama, tema maailma wiima mõistlikule elule ja tööle. Ja seda kõik peaks nõnda nimetatud piiblikeelega, kellest mitmed wäga palju lugu peawad, teha wõima? Wõi selle wähese keeletundmisega, mis tema oma lapse- ja poisikese-põlwes nõnda nimetatud kadaka-saksa teenrite käest õppis ja mis ta gymnasiumis ja ülikoolis suuremalt osalt jälle ära unustas? — Sel wiisil ei saa mitte kõige wähematgi tehtud. Sest kui teiste kohta tahetakse mõjuda, siis peab neid, nagu igaüks teab, targu tuntama, nende elamist, nende mõtteid, nende kombeid ja pruukisid. Ja seda kõik ei tohi mitte nagu ühest ümberpanekust tundma õppida, waid selle iseäralikust teest, kellega kõneleda, kelle sisse mõjuda, keda õpetada tahetakse. Muidu räägime puudulikult ja ütleme sagedasti, mis meie ütelda ei tahtnudgi. Ainult oma keeles saab täit aru kätte, ja kes kasuga rahwaga rääkida tahab, see peab, niipalju kui see ülepää wõimalik on, rahwusliseks saama. Iga Eesti õpetaja, kes selles tükis nagu talupojaks saanud, wõib omale õnne soowida, sest ta saab wissisti õnnistusega ja kasuga kõnelema ja õpetama. — Täielik Eesti keele tundmine on üks neist ülematest asjadest, mis üks Eesti õpetaja peab taga nõudma. Kõik teised teadused on, kus keel puudub, kõige wähemalt nendele, kelle pärast õpetajale õpetaja-amet anti, asjata ja kasuta.“

„Paneme weel teise näituse ette. Rosenplänter kirjutab („Beiträge“ XVII): „Soow Eesti ja Läti keele õppimise kohta. Kui meie õiglased oleme, siis peame tunnistama, et meie kubermangus mõnigi tubli mees omas ametis mitte nii kasulik ei ole, kui ta olla wõiks ja tahaks, sest et ta Eestimaal mitte küllalt Eesti ja Lätimaal mitte küllalt Läti keelt ei oska. On nüüd rahwa õnn ja haridus need mõlemad wiimased sihid, kuhu teadused ja kõik uurimised wiiwad, siis on see ainult korraline pärimine, kui soowitakse, et igaüks, kes Liiwi-, Eesti- ja Kuramaal ametit pidada tahab, ka ühe wõi teise rahwa keelt peab mõistma. On küll õige, kui tõstetakse: teda õpitakse ju ka meie suurkooli pääl ja on ju lektorid Eesti kui ka Läti keele jaoks; aga asjalugu näitab, et seda wiisi, kuda siia maale neid keeli õpiti, ial sihile (keele täielise tundmisele) ei jõuta ehk aga wäga hilja, kui 10 ehk rohkem aastaid asjata on mööda läinud. Kas ei oleks seepärast soowitaw, jah ma tahaksin ütelda, hädasti tarwis, et nende keelte õppimisega juba gymnasiumis hakatust tehtakse? Et sääl õpe-asju juba muidugi palju olla, ei saa keegi wastama, kui tulewaste riigikodanikkude tubliduse pääle waadatakse. Ka ’pole minu mõte, et teiste tululikkude asjade tundisid palju wähendataks, aga et Eesti ja Läti keel ka tululik on, siis wõiks neile küll wähemalt 2 tundi nädalis kinkida ja arwata teises klassis sellega hakatust teha. Kui aega on nädalis 2 tundi laulda (ma ei taha siin mitte halwasti laulust kõneleda), 2 tundi joonistada, 2 tundi Inglise keelt õppida, siis on ka aega 2 tundi Läti wõi Eesti keelt õppida. Esimene ja teine klass wõiksiwad siis koos olla. Tarwilikka raamatuid on juba osalt, ja mitu on weel oodata meie auustatud Eesti kirjanduse edendaja praosti hra Masingi poolt. Kõige wähemalt on ometi Eesti piibel saadawal. Riia ja Miitawi gymnasiumis saaks siis Läti, Tartu ja Tallinna gymnasiumis Eesti keelt õpetatama. Et aga ikka weel inimesi on, kes sugugi aru ei saa, mikspärast tarwis on iseäranis hoolsasti Eesti ja Läti keelt õppida, seepärast tahan ainult paari sõnaga mõlemate keelte tähendust meie gubermangude kohta tähendada.

1. Lätlased ja eestlased saawad ikka weel mitmetest sakslastest põlatud. See põlgtus kaoks ära, ja lugupidamine astuks asemele, kui nende waimurikast ja wägewat keelt osataks ja tuntaks.

2. Rahwa laps, kes siin ehk sääl gymnasiumis istuks (ja wissisti saab neid siin ikka rohkem oma aset ja haridust leidma), õpiks ise oma keelt auustama ja tema seadusi tundma. Mul oleks selleks palju näitusi, et rahwa pojad oma emakeelt üsna Saksa keele järele painutasiwad ja teda seepärast üsna wiletsalt kirjutasiwad.

3. Edespidistel kohtunikkudel poleks enam waja seda teistest ümber panna lasta, mis Eesti wõi Läti mees kohtus kõneleb.

4. Edespidised tohtrid ei saaks enam haiget eestlast wõi lätlast nende weretuksumise ega ihukarwa järele arstima, waid nagu teisi inimesi nende üteluste järel, mis haige omast haigusest awaldab.

5. Edespidised õpetajad saaksiwad ülikoolis suurema kasuga Eesti ja Läti lektori ettelugemisi kuulma. Nüüd käidakse neid wähe kuulamas, ja need wähesed ei pea asjast hoolt — osalt seepärast, et nad arwawad neid keeli, keda mõni palju paremaks ei pea kui Tulemaa rahwa keelt, warsti kätte saada, osalt seepärast, et nad neid liig wähe tunnewad, et rõõmuga õppida ja edasi astuda.

6. Edespidistel mõisnikkudel, kaupmeestel, rentnikkudel, kirjutajatel j. n. e. jääks nende keelte täielisema tundmise läbi mõnigi äpardus tulemata, mis nüüd seeläbi sünnib, et talupoja keelest pooleti, wõõriti ehk sugugi aru ei saada.“

„Saagu neist näitustest küll. Mis tunneb meie süda, kui meie seda kuuleme? Kas ei unusta meie ära, et need sõnad täna ’pole öeldud, waid ligi saja aasta eest? Kas mõtleme ka neid sõnu kuuldes, et neid üks Saksa soost Pärnu õpetaja ütelnud, wõi arwame neid pärimisi mõne meieaegse nõnda nimetatud noor-eestlase suust tulewat! Jah, imelik on see küll! Waatame need aastad tagasi, ikka üks ja seesama lugu, ikka üks ja seesama soow — Eesti keelele rohkem haridust, õigust! Näitaks, nagu oleks lugu selle poolest wana wiisi. Nõnda ka on, muud kui nüüd ei seisa enam Eesti keele eest Saksa soost õpetajad waid — eestlased. Kui wäga temal selle nõudmisega tõsi taga oli, näeme sest, et ta aastal 1818 ühe Eesti keeli lugemise-raamatu gymnasiumi tarwis ilmutas. See raamat on kui ajalehe „Beiträge“ XI. anne ilmunud. Temas leiame 115 Eesti keelelist lugemise tükki, mis gymnasiumides tulewad Saksa keelde ümber panna ja mida mitmed Eesti mehed kirjutanud. Rosenplänteri enese kirjutatud on sääl ainult üks kiri „Aabramile“ ja mitmed Eesti wanad-sõnad. Selle ande on ta Tartu koolikommissionile pühendanud — selle palwega, et ta kooli-raamatuks wasta wõetaks ja teises trükis ilmuda wõiks. Soow on aga soowiks jäänud.

„Rosenplänteri enese sulest on nimetatud ajalehes wähe Eesti keeli kirjutatud tükkisid, ainult mõned jutluse kawad, üks kolmekuninga püha jutlus, millele koolipoiss Aabram eeskõne kirjutanud, pääle selle soldati- ja ameti wande-ümberpanekud ja wallakohtu-protokollide proowid.

„Rosenplänteri ajaleht „Beiträge“ on selle poolest tähtis ja üli tulus, et temale kõik selleaegsed kuulsad kirjamehed ja Eesti keele uurijad kaastöölisteks heitsiwad. Esmalt oli neid ainult kolm, parast aga umbes 30. Kõige esimene awitaja oli Dr. J. W. L. v. Luce… Kaastöölistest nimetame weel: õpetaja Frey Pühast, Bochmann Audrust, Everth Kodawerest, Knüpffer Kadrinast, Berg Hallistest, A. W. Hupel, endine Põltsamaa õpetaja, Oldekop Põlwast ja O. W. Masing Äksist. Wiimsele oli Rosenplänteril wäga palju tänu wõlgu, sest Masing oli kui tubli eestlane alati oma nõuu- ja jõuuga abiks. Rosenplänter wahetas temaga palju kirjasid ja küsis tema kui wanema sõbra käest alati nõuu. Kui Masingi „Näddala leht“ 2 aastat Pärnus trükiti, aitas Rosenplänter seda wälja anda. — Ka Soomemaal oli Rosenplänteril kaastöölisi, kes Soome asjust kirjutasiwad, nagu Arwidson ja Gottlund.

„Aastal 1814 kuulutas Rosenplänter, et ta üht uut ajalehte nimega „Livländisches Magazin“ wälja tahta anda, kus meie maa elust ja olust, nimelt aga Wene kirjandusest pidi kõneldama. Juba oli selle tarwis mitu tükki kirjutatud, aga ajaleht jäi lugejate puuduse pärast ilmumata. Niisamuti jäi teaduslik raamat „Die Sprache der Ehsten“ (Eestlaste keel) wälja tulemata.

„Rosenplanteri järele jäänud käsikirjad saawad suuremalt osalt Tartu Õpetatud Eesti seltsi raamatukogus ülewal hoitud. Sääl leiame pääle 100 tihedalt kirjutatud poognat «Bibliotheca Esthonica,»[1] kus kõigi Eesti keeles ilmunud ja Eesti keele üle kirjutatud raamatute nimed kuni 1844 aastani ülesse kirjutatud. Pääle selle jäiwad käsikirjas järele: jutlused, palwed, lasteõpetuse ja mõnesugused grammatikalised kirjad.

„Kui meie nüüd lõpetuseks pääle nende hulga kirjaliste toimetuste pääle mõtleme, et see iseäralik mees agar õpetaja oli, oma suure linna ja maa koguduse eest tublisti hoolt kandis, rahwa koolisid asutas ja neile ise raamatuid kirjutas ning et ta ka pärnlaste meelejahutuste ja rõõmustuste eest muretses, siis näeme küll, et tal silmapilkugi aega raiskamiseks ’polnud.

„Tema toimetuse all etendati Pärnu linnas koguni järgmised esimesed Eesti keeli näitemängudgi: aastal 1816 „Der Talkus, “ ein Lustspiel in einem Akt, in deutscher und estnischer Sprache, nebst einem Chor.“ Selle tegija on kuulus Kotzebue, kes kaua Eestimaal elades Eesti keelt oli õppinud! Aastal 1824 mängiti rahwa suureks rõõmuks „Permi Jago unnenäggo, Schnurre, in estnischer Sprache in 2 Aufzügen nach Kotzebue,“ keda näitleja Steinberg kirjutanud. Suwel 1829 etendati „Liso ja Ado ehk: See kawwal Peigmees, Scene in estnischer Sprache mit estnischem Gesang und Tanz,“ ning selle jätk: „Liso ja Ado kihlatuse päew, estnische Scenen mit National-Liedern und Tänzen.“ Neist näitemängudest ei ole üksgi trükitud.

„Kui ka Rosenplänteril teraw arwustaja silm puudus, misläbi mõni kirjatükk ajalehte ülesse wõeti, mis parem trükkimata oleks pidanud jääma, siisgi on Rosenplänter nii palju hääd Eesti rahwale ja Eesti keelele teinud, ta on mõlemaid nii soojast südamest armastanud, et iga eestlase kohus on teda tundma õppida ja teda tänuga mälestada.“

Selle kirjelduse lõpuks arwame tähtja küllalt olema seda, mis professor Ahlquist omalt poolt Rosenplänteri ja tema kaastööliste kohta ütleb, üles panna, kui siin ka mõnda korratud on. Ahlquist kirjutab: „Nõnda tuli rahwa terawam tundmine maa enam haritud elanikkudele rohkem ja rohkem tarwiliseks. See, kes esimeseks seda tarwet hakkas tundma ja täitma, oli Pärnu kirikuherra Rosenplänter. Tema algas a. 1813 sellest linnast neid ka Soomesgi tuntud „Beiträge zur genaueren Kenntnisz der ehstnischen Sprache“ toimetama, mida a. 1831 saandi, mil see toimetus lõppis, 20 wihku wälja tuli. Need „Eesti keele terawama tundmise abid“ tunnistawad pea igal leheküljel toimetaja tänuwäärilist himu, nii hästi ise õppida kui ka muid juhatada Eesti keelt ja selle kirjandust tundma. Selle pärast leitakse siin nii kui tema muudes töödes korjatud Eesti keelseid lugusid (laulusid), wanu-sõnu, mõistatusi ja muinasjuttusid, sellele keelele kirjutatud ajapärasemaid laulusid ja koralisid, iga sugu kohtuskäimise ja ametliste kirjade kawasid; uurimisi Eesti keele õpetusest, 24 lisadust Hupeli sõnakirjale, millest mitmed on selle järgmisesse trükki sisse wõetud, ja jutustusi Eesti kirjanduse wanematest ja ilmutusi ning arwustusi selle nüüdistest toodetest. 17. wihus (lhk. 28—31) paneb ta juba maakeelte (Eesti ja Läti keele) õpetamist gymnasiumides ette, ja kindlasti walmistab ta seks juba 11. wihus toimetatud Eesti keeli lugemist. 14. wihus on see, Soomesgi tuntud, Gananderi Soome jumalate-muinasjutustuse uuesti tehtud Saksa keelne tõlk „Literat“ Petersonilt Riias, mis kiri nii kaua on ainus hallikas olnud selles asjas. Kui wähe selle, 21 aasta eas (a. 1828) surnud, tegija siisgi Soome keelt on tundnud ja selle keele asju, tõendab üks temalt Rosenplänterile kirjutatud kiri (Beiträge 15. wihk 70 lhk.), mille lugeja huwituseks ümber paneme. Tema ütleb: „Runo sõnaga tähendab Ganander kõiki wanematest aegadest jäänud Soome rahwalaulusid. Aga need, olgugi kui wanad, on soomlastel puhtamalt ja segamatumalt püsinud kui meil eestlastel. Soomlane laulab ja mälestab oma wanades lauludes enese wanu jumalaid, eestlane on jumalad kõik ära unustanud, ja kui ta mõni kord metsas ebausu ohwridgi teeb, ohwerdab ta tundmata ebajumalatele, keda ta üksnes wõib ülise nimega nimetada. Kust tuleb see märgilisem lahutus ehk wahe neis kahes muidu nii ühtlases rahwas? Aewa loomuliselt sest, et soomlastel oli olu ja asi, mille läbi tema muinsuse alal hoidis; see asi oli tema runo-kirjas (Rootsi keeli: runa, runor), mida nad skandinawlastelt saiwad. Kuje-kirjutusi oli neil sauadesse pügaldatud, mis ohwri-pappidest oliwad hoitud ja mida nad ohwerdades ja nõidudes pühadeks kujudeks pidasiwad. Nii wõidi neis sauades lühikestel tähendustel ja kujudel ka laulusidgi tagawaraks hoida, mida järele tulewad põlwed siis wõõra-keelse nimega „runo’ks“ hakkasiwad kutsuma.“ — Kui tagasi Rosenplänteri toimetustesse läheme, on terwe 19. wihk iseäraline kirjutus: „Ueber die Grund- und Ursprache der Ehsten und die Mittel zu einer allgemeinen ehstnischen Schriftsprache zu gelangen,“ Laiuse kirikherra v. Jannau tehtud, mis kirjutus, kui ka suurel õpetlusel ja wõimul kirjutatud, ei ole tähtjas muu kui selle poolest, et Liiwimaa esimesed asukad (elanikud), need nüüd juba peaaegu kadunud liib- ehk liiwlased, kelle pärijuurest õpetlastel nii palju arwamist on olnud, mõnest märgist nende keeles selles kirjelduses puhtateks eestlasteks tehtakse. Tegija eksib aga siin, et otsustab liiwlaste keelt Eesti keele emaks olewat, mida kogunigi ütelda ei wõi, sest nii wiisi tuleks ka Soome keel Liiwi keele tütreks arwata. Ennemini näib see keel mõni wanem murre Eesti keelest olewat ehk ka selle kaksik-õde, mis asjast selge mõiste wõime saada, kui meie maa mehe akademikus Sjögren need päris-põhjused, uurimised ja laiemad sõnakirjad ilmutab, mis teda sellest keelest ja selle jätistest enese reisidel teame korjanud olewat aastatel 1846 ja 1852 (aga selle kirjutuse kirjutamise ajal on Sjögren, nagu praegu kuuleme, ära surnud, kuna temast järele jäetud paberid peaksiwad siisgi tema järele ilmuma). Seesama Jannau, kes on ülemal nimetatud kirjutuse tegija, oli ka kiiwas (südi) maarahwa harija ja peab seda kuulsat rahwa-kooli weel praegugi kalli meelega ülewal, mida (kooli) ta on enese ümberkaudsusesse põhjendanud ja millest soomlasedgi mag. Tikkase sulest nime all „Kihelkonna-kool Laiuses“ (Pitäjan-koulu Laiusissa) jutustuse leiawad. Selle kooli tarwis on Jannau mitmed Eesti keelsed kirjad kirjutanud.