Eesti kirjanduse ajalugu - 21

„Ema ju see oli, kes Masingi, kui see Narwa kooli, kuhu ta praosti Asweruse nõuuandmise ning sobitamise pääle läinud, läbi teinud, ette walmistas sinna maale reisima, kus ta silm näha wõis, kuis õppimine inimest wõib tõsta, kus ta mõneks ajaks unustada jõudis, kui kurwad, koledad lood isamaal — kus ta kõigi tähtsamate selleaegiste teadusmeestega ning kunstnikkudega osasaamises wõis oma kõrget waimu seks harida, mis ta pärast oli. Oli ta Torgaus, pärast Halles, õpetaja-ameti pääle iseäranis õppinud ja 22 aastaseks saanud, siis tuli ta oma isamaale tagasi, — täis põlewat armastust, mis tegusid teha himustas, — ning wõttis enesele kõige päält Tallinna maale v. Tolli juurde kodukoolmeistri-koha.

„1788. a. 3. juulil waliti teda Lüganuse kiriku pääle õpetajaks. Tänuliku poja esimeseks tööks oli ema ning isa oma juurde paluda. Suures südamelikus armastuses ning õrnas hoolekandmises tasus ta nendele nende armu tagasi kuni surma läbi lahutuseni.

„7 aastat kandis ta Lüganuse koguduse eest hoolt, juhatas teda wäsimata usutee poole, siis kutsuti teda Wiru maakonda Nigula kogudusele hingekarjaseks. Ligi 20 aastat oli ta töö selle koguduse päralt. „Sääl olin ma kõige õnnelikum“ ütles ta oma sõbrale Kolbele mitu ning mitu korda, kui kurjade inimeste kawalused tema hääd südant walusasti torkasiwad. Siin leidis ta sõpru, nagu ta neid Saksamaal suurekooli pääl leidnud, siin käisiwad tema kirjad pärast säält lahkumist sagedasti sõpru rõõmustamas ning elustamas, — siin oli see koht, kus Masing oma esimest, hella armastust maitsis: raeherra Ehlertzi tütre Tartust leidis ta enesele truuks abikaasaks ning eluehteks; 5 tütart ja 5 poega ülendasiwad nende õnne.

„Aga — ometi oli ka siin see koht, kus Masing rohkesti Jumala witsa maitsis:

Kuus last suriwad tal ühel aastal ära, mure ning südame härmatus pani laste ema haigewoodisse 7-meks aastaks — ning surm päästis hella kannataja; warsti pärast seda läks Masingi oma ema igawesele isamaale, — niisama tema isa, kes karu-jahi pääl nõnda kangesti põrganud oli, et ta meelest nõdraks jäi. Pääle selle põles Masingi elumaja ära, ja kõik ta rahawaranduse, mis ta enesele korjanud, riisus temalt üks Tallinna kaupmees, kes pankrotti jäi. See oli kõik raske küll, aga Masing oli ka mees, kes Jumala kartuses kanda jõudis, mis Isa wits pääle pani.

„Kaks korda oma elu-aja sees oli ta surma hädaga wõitlemas: Üks kord hullu koera hambis ning teist korda, kui ta nelja hobuse wankri alla jäi, misläbi ta mitu aega haigusega pidi wõitlema.

„Sel ajal (1812), kus sõda möllamas, oliwad ka kõik teised hädad olemas. Kaabakad warastasiwad kõik ta wilja ära. Tallinna-maal oliwad wale-raha tegijad rahwast petmas; mehisel wiisil juhatas Masing neid aga teenitud palgale. Igal pool teatud ja tuntud wargate päämees läks nii häbemataks, et päisel päewal keegi enam julge ei jaksanud olla.

„Mõisadest ja taludest riisuti, mis näppu puutus, õllewaadid ja wiinaankrud lasti tühjaks, aitu lõhuti; kahju tehti otsata: rahwas ja maa ägas. Masingi palwe ja hoolekandmise läbi muretseti asjaloo paranemise eest, — wargad aga lubasiwad Masingile selle tänupalgaks maja pää päält ära põletada. Kõigi nende rängastuste uhu sees jõudis Masing weel nalja teha ja hääd meelt omale hoida, nagu ta selleaegsed kirjad oma paremale sõbrale õpetajale Schubele kirjutatud — tunnistawad.

„Siit rõõmust ja walust kutsuti teda aastal 1815 Tartu lähedale Äksi kiriku pääle õpetajaks, kuhu ta kuni õndsa otsani jäi. „Siin oli ta 15 aastat weel selle rahwa õpetaja, keda ta nii kõigest südamest armastas,“ ütles Kolbe kalli mehe surnukirstu juures.

„Siin waliti teda 1818 Liiwimaa ülema konsistoriumi liikmeks, pärast aastal 1821 Tartu jaoskonna praostiks.

„Ta oli oma ametiwendadele toeks, nendest südamest armastatud; ta oli oma kogudusele isa, truu hingekarjane, abimees, nõuuandja: ta katsus rahwast toorusest ning ebausust lahti päästa, selle ainsa õige rohu õpetuse läbi. Selle tarwis asutas ta oma kihelkonnas kooli, kus ta targemad poisid koolmeistriametit pidama juhatas. Iga õnnetu, haige, jõuetu leidis tema käest sõbralikku, mehist abi. Kuude kaupa olla tema oma koguduse haigeid liikmeid oma majasse wõtnud, neid põetanud ja nendele ütlemata kannatuses ihu ja hinge tohtriks olnud, — weel täna teawad sest halli pääga mehed Äksi kihelkunnas kõneleda ning oma õnnist õpetajat haua põhja õnnistada.

„Tema rääkis mitu keelt (tema seadis Dr. Krusele Mustlasegi keeli sõnaraamatu kokku, mis pärast seda teaduse kohta wäga tähtjas olla olnud), tema oli muusika-tundja, tubli wiiulimängija, laulja; kõige selle juures ei teadnud koguduses keegi paremat põllumeest nimetada kui oma õpetajat.

„Need kõik on wäga hääd ja kallid omadused, aga need ’pole kaugeltgi mitte, mis Masingi Eesti rahwa harimise kohta nii tähtjaks teinud, kui ta on.

„Tüdimata ja wägew oli tema töö oma koguduses suusõnaga ning teoga, aga wägewam weel tema töö sulega wäljaspool kogudust. Siit Peterburisse kutsumist ei wõtnud Masing mitte wasta. Tema tahtis sel pilkasel pimedal kurwal ajal Eesti rahwa kasuks elada, olgu küll, et tema oma kohta wäga sünnib, mis ta laulus: „Wändra metsas Pärnu maal lasti wana karu maha“ ütleb:

„Seda igal ajal nähtud,
Et sell’ ikka waewa tehtud,
Kes kui targem tõega
Rahwast püüdnud walgust’da.“

„1819 kutsuti teda Tallinna piiskopiks, aga Masing arwas Äksis ennem ja enam raamatuid Eesti rahwa kasuks kirjutada wõiwat ning jäi paigale. Kui ma nüüd need raamatud ning kirjad paljalt nimetan, mis Masing osalt otsekohe Eesti, osalt Saksa keeli (enamasti aga ka jälle Eesti asjade parandamiseks) nimetan, siis peame küll, kui ikka ka jälle nende raskuste pääle mõtleme, mis sel ajal Eesti kirjawara surma kütkesse paniwad, õpetaja Kolbega ütlema: „Imestama peame tema suure töörammu üle, imestama selle suure waimu üle, kes nii palju täita jõudis; tema on seda wäärt ja saawad üks kord ajad tulema, kes tänuga ära tunnewad, mis nad Masingile wõlga on.“


Masingi kirjad:
1. ABD ehk luggemise-ramat lastele, kes tahhawad luggema õppida. Tartus 1795. Raamatul on 34 lehekülge.

2. Ehstnische Originalblätter für Deutsche. 1. Heft. Tartus 1816, 62 lehekülge.

3. Pühhapäwa Wahheluggemisest. Tartus 1818, 172 lehekülge.

4. Kaks Ria-ma Katekismuse ümberpannemise katsed. Tartus 1819, 12 lehekülge.

5. Wanna seäduse-aja sündinud asjad, mis Wannast Testamendist kokkukirjutud ja norerahwa õppetuseks trükki pandud. Tartus 1819, 96 lehekülge.

6. Lihwlandi-ma Tallorahwa Seädus. Tartus 1820, 204 lehekülge.

7. Jutlus, mis Priuse kulutamise päwal 12-mal Märtsil 1820 peetud. Tartus 1820, 27 lehekülge.

8. Vorschläge zur Verbesserung der estnischen Orthographie. Tartus 1820, 16 lehekülge.

9. Armas marahwas j. n. e. Tartus 1820, 16 lehekülge.

10. Õppetus, kust ja kuida tunda, kas innimenne tõeste surnud wõi mitte, ja mis siis tehha kui temma pitkas minnestuses on et ta jälle toibuks. Riias 1820, 16 lehekülge.

11. Luggemise lehhed, 28 tükki. Tartus 1821.

12. Õppetus, kuidas neid luggemise lehti kassuga prukida. Tartus 1821, 20 lehekülge.

13. Marahwa Näddalaleht. Tartus 1821, Pärnus 1822, Tartus 1823, Pärnus 1825. Igal aastakäigul on 416 lehekülge (52 nummert).

14. Marahwa kalender ehk tähtramat. Pärnus 1823, 1824. Igal astakäigul 27 lehekülge tähtraamatut ning 45 lehekülge õpetlikka kirjutusi. Tartus 1825, 20 lehekülge õpetust, Tartus 1826, 40 lehelülge õpetust.

15. Arwamisse-Ramat koolmeistrite ja kolilaste kassuks wäljaantud. I. jagu Tartus 1823. Eeskõnega kokku 94 lehekülge.

16. Täieline ABD ramat, kust makeele luggemist õieti õppida.Tartus 1823, 40 lehekülge.

17. Beitrag zur estnischen Orthographie. Tartus 1824, 39 lehek.

18. Wiiskümmend kaks luggemist Uuest Testamendist wällawallitsetud, kuhhu küssimissi, mis mõtlemist tahtwad, häid õppetusi ja pühha kirja salmisid jure pandud. Pärnus 1824, 238 lehekülge.

19. Täieline Ristiusso õppetus, mis targema rahwa ja koolmeistrite kassuks wäljaantud. Pärnus 1825. Eeskõnega kokku 4+160 lehekülge.

20. Õppetus, kuida uusi rõugid panna. Riias 1835.

21. Beleuchtung der über O. W. Masings Beitrag zur estnischen Sprache erschienenen Bemerkungen vom Vers. der estnischen Orthographie. Pärnus 1827, 27 lehekülge.

22. Ladina keeli kõne Tartu uniwersiteedi sisseõnnistamise päewal. 2 lehekülge.

23. Selleaegse tähtja seitungi „Inlandi“ sisse kirjutas Masing mitmest kirjad, nagu: Inland 1817 lehekülg 58, 65—67, lehekülg 113. 2 Eesti ennemuistist juttu. Inland 1818 lehekülg 210, j. n. e.

24. J. H. Rosenplänteri raamatusse: „Zur genaueren Kenntnisz der estnischen Sprache“ kirjutas Masing Saksa keeli Tähendused Eesti keele üle IV, 102—112. V. 37 kunni 50. Tähendused ühe Eesti rahwalaulu üle, 60—65. Tähendused Tallinne keele lauluraamatu üle, X. 65—71. Kirjad põllumeestele (on Eesti keeli kirjutatud.) XI, 97—109. Eestikeele uurimise üle XII. 33—47. Impromptu, XII, 151. Tähendused, kuda Eesti keeli jutluse kawasid tuleks teha, XIII, 133 kunni 168. 18 tähendust Eesti keele kohta (Masingi kirjadest) XV, 42—61. Üks Eesti keeli kontraht, XV, 149—166. Üks Eesti katekismus (pooleli), XVI, 131 kunni 149. Rewisjoni seadus 9-mast Webruarist 1826, Eesti keeli ümber pandud, XVIII, 131—152 j. n. e.

25. Tartu kalendrite lisa. Tartus 1819, 49 lehekülge.

26. Üle selle kogus ta haiguste ja rohtude Eesti keele nimesid ja pani Saksa keelde ümber.

27. 1819-nest aastast saadik pani Masing kõik awalikud kuulutused, mis kohtute poolest rahwale saadeti, ümber, nagu neid weel „Tallurahwa kulutaja“ seest küllalt leida on.

28. Aastal 1817 kuulutas ta awaliku kirjaga (1 lehekülge), et ta Maarahwa nädala lehte wälja tahta anda.

29. Predigt am Säcularseste der Augsburgschen Confession. Tartus 1830, 28 lehekülge.

30. Mõned tema trükkimata kirjadest — nagu kirjad, mis ta oma sõbra J. H. Rosenplänter’ile kirjutanud, on Tartu Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogus ülewal.“

Wäga tähelepanemise wäärt on see, mis prof. Dr. Ahlqvist oma „Eesti kirjanduse ajaloos,“ ajakirjas „Suomi“ aastast 1855, Masingist ütleb. Ahlqvist’il oli teraw tähelepanemise waim rahwa kirjanduse kohta, ja tema otsused on selle pärast ka iseäranis asjalikud. Ahlqvist kirjutab: „Ehk küll endised kirjutajad… oma wiisi wahwasti Eesti kirjandust edendasiwad, nii hästi Eesti keele tundmist kui ka kirjawara, kirjutasiwad nad seda keelt siisgi weel wanal piibli-tõlgist ja Hornung’ist päritud kirjawiisil, ja kui keegi neist, nagu näituseks Knüpffer tähele pani, et kirjakeel weel hästi mitmekesisem jutukeelest on, ei usaldanud nad korra pruuki tulnud ja rahwa meelde juurdunud kirjakombet hakata mahajätma ega päri-põhjalikusti muutma. See töö oli Masingi tehtawaks määratud, mikspärast tema, kui teistega üheaegne ja Rosenplänteri eeskuju, sõber ja abiline, siin iseäralise meeldetuletuse saagu.“

Kui nõnda Ahlqvist lühedalt Masingi elulugu meelde tuletanud, kirjutab ta edasi: „Juba aastal 1795 andis Masing oma kirja wälja ja nimelt aabitsa: „ABD ehk luggemise ramat lastele,“ milles ta juba lahkus endistest harilikkudest arwamistest ja püüdis laste lugema-õppimist uuele ja paremale järjele alustada. Aga tema kirjandusline mõju algab alles siis, kui ta Liiwimaale tulnud oli, kus lähike ülikool, kellele ta Ladina keelses kirjas a. 1802 oli teretust soowinud, omalt poolt ehk on elustanud ja äratanud ka tema kirjutamise-himu. Aastal 1816 andis ta wälja „Ehstnische Originalblätter für Deutsche, 1. Heft.“ Sel kirjakesel, wõi õigemini sellel kirjarodul, mille esimene wihk see oli, oli kahekordne eesmärk. Esitiks tahtis ta selles Eesti keelel niisugust lugemist anda, mis oleks ka haritud lugejale sünnis olnud ja nii ka neid juhataks ja awitaks, kellele Eesti keele tundmine kohuslik oli, seda paremini õppima. Selle pärast leitakse kirja wiimsel poolel wõõraste sõnade ja kõnekäändude seletusi ja keeleõpilisi meeldetuletusi, millest pärast enam. Ja teiseks tahtis ta keelt ennastgi harida — teda säärastes ainetes tarwitades, mille toimetamiseks teda seni ajani waeseks ja wäheseks oli peetud. Nõnda on selle esimese wihu sisu enamast osast Saksa ja iseäranis ka Prantsuse oma kõrwu pandud, ja mõlemad otstarbed on tegija, meie arwates, nii palju kui seda neil mõnel kümnel leheküljel teha wõis, rohkesti täitnud, sest osawal sulel ja mõlema kirjanduse laiemal tundmisel esiteleb tema nende edud ja wead ja tarwitab keelt kõigist kirjanduse ainetest kõneledes nii kaunisti ja kenasti, et seda üsna rõõm lugeda. Imestamine ’polnud ka wähene, kui see kiri lugejate kätte jõudis. Seda ei oleks keegi uskunud, et Eesti alatus keeles wõib nii selgesti toimetada kõrgemaid asju ajada, kui aina neid, mis päewatööde ja arenduste õienduseks tarwis tuliwad! See oli juhmunud sakslaste hüüd raamatu kohta, ja see imestas neid weel enam, et Masing selle kirja Eesti keeles ütles enne walmis kirjutanud olewat (millest ka ta nimigi), ei mitte enne Saksa keeli mõteldud ja siis Eesti keelde tõlgitud, kuda sagedasti enne oma kirjutamisel weel oli teinud. Siisgi tõusis ühes osas osawõtjates kadedust ja teises endisesse eba-arwamisesse sitkeks jäänud loomu, mis mõlemad kusagil nii suured ei ole, kui meie (Eesti) naabri-maal, ning asi jõudis nii kaugele, et Masingi katse Eesti keelt harida edasi ei läinud, ja see esimene wihk jäi ka wiimseks ilmuma. Tõsi on, et ta aastal 1817 Rosenplänteri „abil“ kirjale, mis algatud, iseäralise ajakirja näol tahtis jatku anda, millel nimeks pidi olema: „Kritisches Journal der ehstnischen Sprache und Literatur,“ aga kui tema ilmutus ühte wiisi külmal kombel wastuwõeti, nagu endinegi kiri ja tellijaid ka küllalt ei tulnud, suri ka see ettewõte juba enne sündimist.

„Masingi kirjutamise himu see siisgi ei suretanud, aga nüüd wõttis ta otsuseks oma lugejaid laiemalt ning alamalt poolt otsida, see on rahwa enese seast. Nõnda toimetas ta rahwa hääks kirja „Pühhapäwa wahheluggemised,“ mille esimene jagu ilmus a. 1818 (Tartus). Selles ilmutuses ütleb Masing raskel meelel tähele pannud olewat, kuda rahwas üleüldse loomade kombel olles wõi kõrtsis keha ja waimu olu wiina läbi rikkudes pühapäewa wiidab, ja tahtis nüüd selles kirjas neile Jumala sõna lugemise wahele muud lõbusat lugemist pakkuda. Weel rahwalikumal keelel, kui ülemal antud ja meelde tuletatud kirjas, annab ta neis lugemistes selgeid teateid wõõrastest maadest ja nende toodetest, ja peagi hakkab ta Ida-India looduse rikkusest ja rahwa tähelepandawamatest omadustest kõnelema. Tõesti kasulik on rahwale see, et tegija igas paigas, kus aga sünnis, wõõraste maade, rahwaste ja toodete seletamise Piibliga ühtusesse paneb ja näitab, mis nimel, wõrdlusel wõi muul kombel neist midagi pühas kirjas ülewal seisab ja kergitab seda wiisi paljudel kohtadel pühakirja mõistmist lihtlabasele lugejale. Ja sügawat auustamist tegija kohta äratab lugeja meeles see terwest raamatust läbi jooksew mõte, et, olgu inimene loodud Lapi külmadele tundritele (lumelagedikkudele) wõi Afrika kuumadele liiwawäljadele, siisgi on Looja heldus temale igas olus küllaks õnne ja tüdimist soowinud ja peab tema eest armast hoolt, kui ka inime tema kingitusi ning armastust ise ei tea loota. Õige selget mõistet selle auulise kirja sisust ei arwa me lugejat muidu saawat, kui et selle sisekorra nimekirja ettepaneme; tema päälkirjad on siis järgmised: „Innimesest; Morid, Murjanid; Laplased; Kamtsatkalased (mille osas ta ka walaskala püüdmisest ja Gröönimaa inimestest ning ka Eestisgi laialilagunenud „Wennaste“ ehk Herrnhuti usu-lahust räägib); Idda- ehk wanna India (mis lugu raamatu lõpuni kestab ja milles seletab selle maa kallid kiwid): asbesti, pärlid; Tuukrid, tuukrikollod; riis; suhkur; kohwi; pippar; kannel; muskat; palmipu; tatli-palmid; sago-palmid; leiwapu; pisangi-wõsso; poomwil; elewant; krokodil; kiskjad; Boa; sidi-uss; Hommiko-ma kilid; Wessi-pask ehk weepüksid; Määr-kas; Ahwid“ ja wiimseks weel India rahwas, kus tegija lühikese aga huwitawa kirjelduse selle rahwa majanduslistest kombetest, seadustest ja muist annab. Ühte kokku on kiri 168 lehekülge suur.

„See mõjudus, mida see raamat rahwa seas tegi, oli wäga suur. Igalt poolt sai Masing kiidu-kirjasid koolmeistritelt ja enam haritud talupoegadelt, mis kirjadest Rosenplänter on mõned neistsamadest asjadest temalegi kirjutatud kirjadega enese „Beiträge“ sees ilmutanud (16. wihus 64 lhk. jne.). Neist on näha, et tuimaks ja tänamataks arwatud eestlane wõib liigutatud olla ja tänugi küllalt näidata, kus ta seda näeb tõesti tarwilise olewat. Tegija uuendused kirjawiisisgi, millest pärast enam tuleme kõnelema, näitawad järeliseks ja tarwiliseks. Seda raamatu hääd wastuwõtmist nähes peame imeks panema, miks tegija teist osa kirjast ka trükki ei toimetanud, millest ta Rosenplänteri „Beiträge“ sees juba ilmutuse annab ja millel sisuks oli Lääne-India inimestest ja loodusest. Kindlasti takistasiwad teda ta teised tööd ja toimetused, kes teab ehk raugendasiwad ka wastaste kirjalikud ja suulikud, nagu ka salajased ning awalikud, waenad Masingi rammu. Aga eestlastele ja nende keelele oli sest suur kahju, et see raamat jätkamata jäi.

„Rahwa lugewõimu parandamine oli tal siisgi aina meeles. Juba järgmisel aastal 1819 andis ta wälja „Kaks Ria-ma katekismuse ümberpannemisse katsed, ja Wanna seäduse sündinud asjad.“ Samal aastal wõttis ta ka Eesti keelde tõlkida kõik Riigi-walitsuse seadlused ja kuulutused, mis rahwasse puutusiwad, mida kohust ta 1827. aastani toimetas. Tähtsam ja suurem tema töödest on siin „Lihwlandi-ma Tallorahwa Seädus“ trükitud a. 1820 (204 lhk, 4°), see määrus, milles walitsus talupoegade wabastamist pärispõlwest kuulutas ja nende tulewat olu ja wahet maa-isandate wahel seadles. Seda tõlget pidas Masing enese paremaks tööks, ja ta on-gi seda selle pärast suurel arwul, et siin on leida hulk uusi seaduse-nimesid Eesti keelel ja et see kiri põhjendas keele seaduse- ja käsu-kirjawiisi, sest et seda enne eestlase keeles ja ühises olemises palju seaduse-keeleks ei wõinud arwata. Ka riigi-walitsus andis sellele tööle auu, ja Masing tehti Wladimiri ordu 4. klassi liikmeks. Selle wabastamise mälestusepühal, mida aina weelgi… südamelikul kombel peetakse, pidas tema samal aastal waimustatud ja ihalise jutluse, mis pärast ka trükiti nimel: „Jutlus, mis Priuse kulutamise päwal 12-mal Märtsil 1820 piddanud“ j. n. e. Wäikese kirja seaduse kohta, mis sisemiste asjade ministeriumi poolest wälja oli antud, tõlkis ta ka selle aasta jooksul.

„Järgmisel aastal 1821 oli Masingi wõim weel õielisem Eesti kirjandusele. Nüüd toimetas ta nimelt trükist 38 suurt „lugemise lehte,“ tehtud rahwakoolide tarwis, mida nimetatud wabastamise-seadluse järele hakati asutama. Masing, kes neis lehtedes lapse esimesest õpetusest algab ja teda seni juhatab, kui ta tubli ja terane lugeja on, tahtis nendega kuni oma uue kirjawiisi juureni saata, sest tema wastased paniwad harilikult tema uuendusi temale takistusteks, et nad rahwast neist eemale hoiaksiwad, kes weel uuendustega ei olnud wilunud. Lugemise tabelite seletuseks ja koolmeistrite juhatuseks andis ta mõnda hääd nõuu oma järgmises wäikses kirjas: „Õppetus kuida neid luggemise lehti kassuga prukida.“ Weel rõõmsam sõnum eestiduse sõpradele oli tema sellel aastal alustatud „Maarahwa Näddala-leht.“ Eesti keeles ei olnud sest saadik muid ajalehti wäljatulnud kui aastal 1806 Oldekop’i ja Roth’i toimetatud „Tarto-maa rahwa Näddali Leht,“ kes siisgi suri juba selsamal aastal, kui 41 nummert oli wäljaantud. Masingi nädalilehte tuli 52 nummert aastas, iga nummer poole poogna suurune 8°, ühte kokku neli aastakäiku, nimelt a. 1821, 1822, 1823 ja 1825. Miks leht a. 1824 wälja ei tulnud, ei tea meie, aga wist suuresti ei eksi me, kui wäliseid mõjusid selle põhjuseks ütleme olnud olewat. —

„Selle nädalilehe sõnumite sisu on peaaegu üheline kui Beckeri samal ajal toimetatud „Turu Wiikkosanomitas,“ mida (Soome lehte) Masing ka tundis ja mida ka teisel kohal niisamati kui selsamal aastal alustatud Läti rahwa lehte oma lehe kõrwal õnneliseks kiidab selle pärast, et neil niipalju kui tarwis lugejaid on, keda ta enesel mitte ei ütle olewat. Kodumaa sündused, tähtsamad juhtumised ja leiud wäljamaadel, looduse imede seletused, Eesti kirjanduse paremad tööd ja töömehed, säärased on Masingi „Näddala-lehe“ ained (sisu). Wagasema sisu (ainete) seas annab ta wahel ka mõistatusi, lauluriismeid ja muud „naljakat juttu;“ et wahel keel täis rikkust ja õnnistunud lauseid kubiseb, siis loeb seda lehte weel nüüdgi hääl meelel igaüks, ja keeleuurijale on sellest peaaegu säärane hallikas, millest mööda minna ei wõi („ammuntamatoin“). Pärast lehe lõpmist aastal 1825 ei ole Eesti keelel muud sõnumilehte enam tulnud, kui see juba enne ka asutatud „Tallorahwa kulutaja,“ mida walitsuse poolest Riiast toimetatakse — nummer wõi kaks igal kuul, ja milles muud midagi ei leita kui seadlusi ja kohtute kuulutusi. Wälised põhjused on takistanud muud rahwa nädali-lehte wälja-anda.

„Pääle oma nädali-lehe toimetas ta a. 1823 trükist rehkenduse-õpiraamatu nimega „Arwamisse-Ramat, koolmeistritte ja kolilaste kassuks,“ mida aga ei kiideta iseäraliseks hääks muu kui keele poolest. Parem oli tema „Täieline Abd-ramat, kust maa-kele luggemist õiete õppida.“ Selsamal aastal alustas ta ka almanahi wäljaandmist nimega „Maa-rahwa Kalender ehk Tähtramat,“ mida ta siis weel kolm aastakäiku toimetas, nimelt aastatel 1824—1826. Nagu järgmises näha saame, on see kirjanduse haru Eestis wäga wiljakas, ja aastaste tähtraamatutega saab rahwas odawa hinna eest kõike sugu hääd lugemist oma kõige parematelt kirjameestelt. Masingi kalendrites leitakse pääle tawalise almanahi osa umbes 40 lehekülge igas aastakäigus kodumaa-maadeteadlisi ja ajalugulisi ning ka arsti-tundmislisi kirjutusi. Esimeses ja teises aastakäigus on wäga kiidetud ja kiidetaw lugu Peeter esimesest, kelle ajal maa Wene walitsuse alla tuli ja kes selle pärast eestlaselegi tähtsam teiste walitsejate seas on. Aga et Masingi kirjutusmoodi uute märkidega näitaksime, ning sisu enese pärast, wõtame sellest Peetri lugust siia järgmise jutustuse Narwa taplusest. Et pooled Rootsi sõjawäest selles mälestatawas olus oliwad soomlased, siis ei arwa me lugejat pahandada, kui selle siia ülespaneme ja pärast järeletulewat soomendust oleme mõnelegi lugejale tarwiliseks arwanud.“ Nende sissejuhatawate sõnadega paneb prof. Dr. Ahlquist järgmise tüki, mida meie aga paremaks arwame nüüdsesse kirjawiisi panna, Masingi kirjadest lugeja ette:

„Neewa jõgi, mis Peterburi linnast läbi läheb, tuleb Ladoga järwest, läheb Peterburi gubernangust läbi, ja otse kohe suurde merde. Peterburi gubermangu nimetati ennemuiste Ingri-maaks, ja oliwad Rootsi kuningad seda wanal ajal ära ja eneste kätte wõitnud. Et seesama maa üks mereäärne maa on, ja lai ja sügaw Neewa jõgi temast läbi käib, mõistis keiser Peeter, et tema riigi ja rahwa kaubaajamise pärast tarwis, seda soowitawat maad jälle tagasi pärida, et ta õiguse poolest enneseda Wene riigi pärismaa olnud: ja tõusis siis selle pärast suur sõda Rootsi kuningaga, mis kümme aastat aega wõttis, ja nimetatakse seda suureks põhjamaa sõjaks: et pärast Poola ja Daani kuningas, türgid ja tatarlased ka sõdima tõusiwad ja ennast wahele segasiwad. Oli see sõda meie maale üks ränk ja raske nuhtlus; tema järele tuli nälg ja wiimaks katk, mis kõik kihelkonnad rahwast aina lagedaks tegi.

„1700. aastal küsis Peeter Ingri-maad tagasi, aga Rootsi kuningas, Kaarel XII., oli kaheksateistkümne aastane noor walitseja, wapper, julge ja tark: tema sõjawägi maa ja mere pääl ju wanastgi oma wahwuse, oma wäewalitsuse, oma õppinud sõdade ja oma tarkade gindralite ja päälikute pärast kuulus, sest et Roots ju mitu sada aastat haritud rahwa maa oli, aga Wenemaad hakati wast harima, kuda seda selle suure keisri tegudest teame, kelle elust praegu oleme rääkimas. Teame ka minewa aasta tähtraamatust, et sel ajal, mil Peeter walitsuse pääle sai, Wenemaal wäge küll oli, aga et sõjariistad ja nõuud ja tema sõaimise wiisid seesugused oliwad, et aga tatarlaste ja türkidega dpeldes juhtusiwad wõitma, aga kui õppinud ja paremasti harinenud Rootsi wäega kimpu minna, juba siis seda päält oli näha, et wiis ehk kuus meest ühte Rootsi sõjameest ei jõudnud wõita. Selle pääle oli Rootsi kuningas julge: põlgas Wene riigi wäge ja oli tema pärast mureta ega andnud siis ka mitte Peetrile Ingri-maad tagasi, et teine küll ähwardas oma wäega tulla ja seda wägisi wõtta, mis ta siis ka Kaarlile Moskwa linnast, 19. augusti kuu päewal, 1700. aastal, kuulutas ja kirjutas. Kogus keiser kaheksakümmend tuhat meest ja tuli 9. septembril Narwa linna alla, ootas nüüd muist wäge, mis taha oli jäänud, järele jõudma. Kui kõik wägi koos oli, siis laskis Peter ise oma käega, 2-sel oktobril, esitiks kaks pommi linna pääle. Aga oli temal hädasti tarwis Poolamaale minna, et säälse kuningaga mõnda nõuu pidada ja kokkurääkida, mis keegi paremasti ei arwa tegewat, kui ise ennast; ometigi lootis päewast päewa linna kätte saawat, et kõwasti tema pääle lasti: aga linna hoidjad oliwad oma wäe-walitsejaga wahwad mehed, kes ei andnud temast jagu saada.

„Korraga tuli, kuus päewa pärast Marti, sõnum, et kuningas Kaarel oma linnale suure wäega appi tõttamas ja tulemas. Üksgi ei arwanud seda wõimaliku olewat, sest ju selle pärast mitte, et Kaarel Daanimaal Daani kuningaga oli sõdimas, ja suur hulk wäge Poola kuninga wastu oli seismas, et teda Riia linna päält ärakeelata. Pääle seda sügisene aeg: kanged pööripäewa marud, mis usaldust ei andnud sõjawäega üle mere tulla; ehk kui see ka wõimalikuks oleks juhtunud, siis oliwad sügisesed ilmad maanteed, mis sel ajal weel wäga sandid oliwad, põhjatumaks teinud; maa oli tühjaks söödud ja rahwas sügawatesse metsadesse pakku läinud: nõnda, et kõigest mõista ja selgesti seda oli uskuda, et see üks wõimata asi pidi olema, et Narwa linnale Rootsist ehk mujalt wäge pidi appi tulema, mis kaheksakümne tuhandega oleks jõudnud wõidelda ehk nende wastu hakata. Aga Kaarel oli kuue nädaliga Daani kuninga ära wõitnud ja temaga leppinud. Kui ta Stokholmi, mis Rootsi kuningate pesalinn on, tagasi tuli, tuli temale Tallinnast üle mere sõnum, et Wene wägi Narwa linna ümber piiranud, ja teda kiwikangruks laskmas. Jala päält wõttis kuningas kaks sada gardi-soldatit ja ja mõnda tublid gindralit ja läks laewa pääle, et Tallinna jõuda; aga wastased tuuled ja hirmsad marud sundisiwad teda Pärnu, kus siis terwelt, kaasawõetud omastega, maale jõudis. Säält ruttas ta ratsa-hobusel Rakwere, kus pisut wäge, aga üks suur moonaait hobuse- ja jalawäe tarbeks, seismas oli; wägi, mis Pärnus seisis, tuli taga järele, ja Tallinnast kutsuti gindral Wellingit kõige oma wäega wiibimata ka Rakwere tulema. Kui kõik wägi, mis ligemalt oli saada, koos oli, siis oli wiis tuhat meest jalawäge ja kolm tuhat rüütlit kokkukorjatud. Neid kinnitas noor, wahwas ja wapper kuningas selle sõnaga, et neile ütles: „Mehed! neid on palju, meid on wähe; aga nemad ei mõista, mis meie mõistame; see on üks weisekari, ja tean, et mehest mehesse, iga üks kümme meest enese pääle ärawõidetawaks wõtate.“ „Jah!“ hüüdsiwad mehed wastu, „jah! kuningas! wõtame;“ ja nõnda hakkas wägi Rakwerest Narwa poole liikuma.

„Kuulajad oliwad Wene leeri sõnumi toonud, et kuningas suure wäega tulemas; aga gindral Scheremetjew waidles wasta ja ütles: „Need maad siin pool merd onRootsi wäest tühjad, sest et kõige suurem hulk Riia linna on warjamas, ja teine wägi ei saanud üle mere tulla: kui kuningas kõik wäge Pärnust, Tallinnast ehk Tartustgi kokkukogunud, siis ei wõi temal enam, kui kaheksa, ehk, kui õige palju, üheksa tuhat meest olla,“ ja oli ka tark mees õieti küll arwanud. Selle pärast andis ta nõuu linna ümber nii palju wäge jätta, kui tarwis laagrit ning ka linna hoida, et keegi sest wälja ei saaks tulla, et tagant pääle hakata, ja teise wäehulgaga andis nõuu kuninga wastu ja tormates tema wähese rahwa pääle minna. Aga ei kiitnud teised gindralid, ega ka Peeter isegi seda nõuu hääks; waid arwati nõnda, et Pühajõele kolm tuhat, ja Sillamäele niisama palju, aga Waiwara mägede pääle kuus tuhat meest wastu saata, kes kantsisid pidiwad tegema, ja nende taga waenlast ootama, teda wäsitama ning kõrwaltkäijate (flanköride) laskmise- ja nakkamisega teda segama, wiitma ja tema rahwa hulka haawhaawalt wähendama.

„Kui Kaarel Pühajõele jõudis, laskis ta eest suurtükkidega kantsi pääle ja saatis neli tuhat jala- ja kaks tuhat hobuse-wäge alamalt jõest läbi, et tagant kantsi pääle hakata. Kui Wene wägi seda nõuu märkas, läks ta tormates Sillamäe poole, kus, kuda ülemal öeldud, ka kolm tuhat meest kantsis oli seismas. Kaarel ruttas järele, ja kui teda kantsi pääle nähti tormawat, heitis Wene wägi jooksu, et nendega, kes Waiwaras oliwad, suure leeri juurde jõuda, mis Narwa linna all seisis. Öö tuli pääle; Rootsi wägi oli ära wäsinud, ja sadas weel päälegi kangesti wihma ja lund segamini: Jäädi siis puhkama, ja teisel hommikul puhte ajal hakkas jälle Narwa poole liikuma, kuhu enne lõunat kella kümne ajal jõudis. Andis Kaarel oma rahwale neli tundi aega puhata, priskesti süüa ja juua, ja ütles: „Rootsi mehed! kellu kaks hakkame tööle: aga hommen puhkame rahuga Narwa linnas.“ Kellu kaks oli kõik wägi rinnas kuninga käsku ootamas, et päälehakata. Kui Wene wägi seda pihutäit wäge Lagena poolt nägi tulewat, hakkasiwad muist päälikuid naerma, et Roots seesuguse wähese rahwaga ütlemata suure kogu pääle tuli hakkama, ja ütlesiwad mõned: „Neid paneme kahe pihutäiega suhu ja neelame neid alla.“