Eesti kirjanduse ajalugu - 20

Ei jäta liblesid liikuma,
Ega kõrke kõikumaie.


Laulu wõim.
Kui ma hakkan laulamaie,
Laulamaie, laskemaie,
Mõni mees jääb mõtelema,
Mõni naene nutelema,
Kuusi kubjast kuulamaie,
Seitse walda seisamaie,
Arwawad kägu kukkuwat,
Laanelindu laulawada.
Mina laulsin wälja päälla,
Saare nurme keskeella,
Nii kui kägu kuusikussa,
Nõtkus meie nõmmikussa.


Wanad poisid.
Wanad poisid, waljud poisid
Wiidi müürile magama,
Seni kui tõlda tõrwati,
Wana ratast raswati.
Siis neid wiidi kauba ette:
Wiis sai wana wiisu ette,
Kuus sai kuiwa kinga ette,
Sada sandi saapa ette,
Tuhat tuuli-luua ette.

Woldemar von Ditmar oli agar juba 19. aastasaja hakatusel Eesti rahwa luuldeid koguma. Aastal 1815 awaldas ta sääraseid luuletusi terwelt 48 tükki Rosenplänteri „Beiträge’s“ IV. wihus lhk. 134. Paneme siia nendest mõne ainsa üles:


Pulma-laul.
Oh seda elu ja õnne!
Oh seda pidu ja põlwe!
Oh seda lusti ja rõõmu!
Sul on need ilusad silmad,
Mul on weel haledam süda.
Suud, käed tahan sull’ anda,
Käe pääl tahan sind kanda.
Sini-sukka meistri-mehe poega,
Puna-pärga talu-mehe tütar:
Neist saab wiimaks üks paar.

Ilust pulma, pilli ja tantsi,
Siis kõige rõõmsam on elu!


Sõja-laul.
Tuli sõja-sõnumida.
Kes aga meist sõtta läheb?
Kas läheb isa, wõi läheb ema?
Wõi läheb kõige noorem wend,
Kõige noorem, kõige kõrgem,
Kõige kõrgema kübaraga?
Uhkesema hobusega?
Sai siis nädal, sai kaks,
Kolmandal kodu ootama!
Isa läks õue waatama,
Ei ta tundnud poega noort!
Wend läks õue waatama,
Ei ta tundnud teista wenda!
Õde läks õue waatama,
Õde tundis wenda noort!
(jne. nagu Hupeli juures lehek. 201)


Laisk tööline.
Sureks suweks see ära,
Tõuseks talweks see elama:
Talwe kerge kena aeg,
Sui suure töö aeg.


Kõrtsi-laul.
Oh kurat, kui see pill hüüab!
Seda minu süda wäga püüab.
Waat’ soo, soo, waat soo soo!
Kas kodu parem? Kas kodu parem?
Kes kodu näeb? Kes kodu kuuleb?
Öih, tsa, tsa! Öih, tsa, tsa!


Leina-laul.
Joo, joo, kurgukene,
Joo kurk ja korista kannu,
Wiska witsad witsikusse!
Sinna sündsid suured saared,
Suured saared, harwad tammed,
Kõik oksad orawaid täis,
Lehed olid täis lindusid.
Jõgi aga jooksis alta juure,
Kalad käisid alta kalda,
Siiad olid suured, seljad mustad,
Lehed laiad, laugud otsas;
Need seisawad serwi meres,
Lippi lappi laenetes.
Kalamees püüdis kalad,
Kala püüdis püüdejat.
Wesi aga wõttis wenna noore
Sügawasse haudadesse,
Kõrgemasse kallastesse.
Kõre, kõre, kõre!
Käm, käm, käm!
(Muistsed walu-hüüded.)


Wäljale.
Hellakene, wennakene,
Tee mull’ hella sirbikene!
Ma lähen wälja lõikamaie,
Ette-wälja hernesse,
Taha-wälja taterasse.
Tuli wana walelikku,

Ütles mu isa surewat,
Ema hinge heitewada,
Õde tõstetud õlgele.
Mina aga koju nuttessagi!
Isa istub keset tuba,
Õlle-kann tal põlwe pääl;
Ema niidab siidi-lammast,
Kuldakäärid tal käessa;
Õde sõtkub saia-leiba,
Hõbesõrmus sõrmessagi;
Wend aga künnab kesawälja,
Kiutud küürakad eessa.
Kiudu künnab, selga nõtkub,
Walge weab, pää wabiseb.
Kindu künnab killingida,
Walge weab wana rahada.
Külimit mul killingida,
Wakk mul wanu taalerida.


Teretus.
Tere, äia-papakene!
Tere, ämma-mammakene!
Tere, kappa kulda-kõrwa!
Tere, kannu kulda-kaasi!
Tere, tuba tommingane,
Rehe-alus remmelgane,
Lepased need lehma-laudad,
Kadakased karja-laudad!


Wanad naesed.
Wanad naesed waljud naesed,
Mustad kulmud kurjad naesed,
Sundisid mind soldaniks,
Panid pampu kandemaie;
See käis hella hinge pääle,
Kattis kaela soone pääle.


Naene Mari.
Ostsin, ostsin, wennakene,
Ostsin Otilta hobuse,
Rehe-papilt piitsakese,
Saare papilta sadula.
Läksin Kolka kosima.
Kolgas oli kolme neidu,
Üks oli Anne hüüru-hända,
Teine Kaie koeru-kinga.
Mina aga sõitsin koduje:
Eidekene, taadikene,
Kolgas oli kolme neidu,
Üks oli Anne hüüru-hända,
Teine Kaie keeru-kinga,
Kolmas laia laudisega,
Mari laia laudisega.
Kelle wõtan, kelle jätan?
Wõta, wõta, pojakene,
Wõta laia laudisega,
See lõbus laudile minema,
Ilus aset ehtimaie.
Sai siis nädal, sai kaks,
Läksin isa waatamaie:
Eidekene, taadikene,
Tule mu naista waatama,
Minu naene ilusakene,
Silmad kui sibulakesed,
Paled kui Paide saiakesed.


Hää naene.
Pere ütles: Peksa naista!
Talu ütles: Tapa naista!
Mis mina peksan, wennakene,
Mis mina peksan hääda naista!
Heidab söömata magama,
Tõuseb hommikul ülesse,
Peseb käed käskimata,
Sõkub leiwad sõimamata.

Praegu Tartu universiteedi raamatukogus. Toim.


Arnold Friedrich Johann Knüpffer.
Suur Eesti keele edendaja ja Eesti kirjanduse sõber oli ka õp. A. F. J. Knüpffer, Juuru kiriku-õpetaja Friedrich’i poeg, nagu seda juba Ahlqvist nimetab. Ta oli sündinud 24. juunil 1777 Juurus, oli 1787—1794 Tallinna domkoolis, studeeris juba 1794—1797 Saksamaal Jena linnas usuteadust. Aastal 1800 hakkas ta Kadrinasse kirikuõpetajaks. Selles ametis oli ta terwelt 43 aastat, mil pikal ajal ta Eesti rahwa keelt ja meelt põhjani tundma sai. Teda taheti 1833 ülemalt poolt Eestimaa gindralsuperdendiks teha, aga tema ei tahtnud Kadrinast lahkuda Tallinna dom-kiriku pääle õpetajaks minna, mis ametis gindralsuperdent alati peab olema, selle pärast ei wõtnud ta kõrget ametit wastu. Ta suri Kadrinas 1843 oktobri 3. päewal.

Nii hästi keeletundjana kui ka muinaswara korjajana on Knüpffer õige tähtjas mees. Temast leiame Rosenplänteri „Beiträges“ hulga uurimisi Eesti keele üle, mis õige tubli tunnistuse Knüpfferi terawast mõistusest annawad. Kõige rohkem kiidetakse tema wirkust kõnekäändude ja muinastarkuse korjamises. Temast kirjutas Ahrens: „Igal ajal oli tal paber ja tinapulk ühes. Kodus ja külas, jalutamisel ja rändamisel, konsistoriumis ja wallakohtus, igal pool kirjutas ta iga ütluse eestlase suust warsti üles, mis temale tähtjas näis olema.“ Rahwa luulete korjamise läbi on ta Eesti kirjandust wäga märksalt suurendanud, sest tema sulest on meile esimene suurem rahwa luulete kogu jäänud, millest aga kahjuks praegu weel suur osa trükkimata on. Rosenplänteri ajakirja XI. ja XVIII. wihus on ta muu seas nimelt „Salme“ ja „tamme-laulu“ ilmuda lasknud, mis mõlemad Eesti-Soome kirjanduses tähtjad on ja mida raske mõista. Dr. Kreutzwald on mõlemaid luuldeid Kalewipoega kokku seades aastat 40 pärast seda tarwitanud, aga täiesti seletanud ei ole ka tema neid luuldeid. Reiman kirjutab: „Kui ka Knüpffer terwe inimese-ea otsa hoolega ja armastusega korjanud ja kui jõuukas kärutaja lõpmata raiumata ehituse-palkisid ja kiwa platsi widanud on, temast enesest ehituse-meistrit ei ole saanud; üksnes tumedas aimamises on ta ära tundnud, et see mitte kõdu ja muld ei ole, mis Kadrina-Haljala kaewandusest päewawalgele saatis, waid kallis kullapraht; selges sõnas ja teadmises ei ole ta seda mitte suutnud kuulutada.“

Lugejale wõrdlemiseks paneme siia mõned Knüpfferi kogutud luulded „Beiträge“ XI. ja XVIII. wihust üles, nende seas ka kuulsad „Salme“ ja „tamme“ laulud.


Salme.
Oli üksi noori naene,
Läksi karja saatemaie,
Leidis kana wainulta,
Wiis see kana kojuje.
Kanast kaswas inimene,
Sula-Salme neitsikene.
Siis sell’ tulid kolmed kosjad,
Üks oli kuu, teine päewa,
Kolmas tähte-poisikene.
Tuli kuu-poisikene,
Wiiekümmenel hobusel,
Kuuekümmenel kutsaril.
Salme hüüdis aidastana,
Kõneles kiwi-kojasta:
„Ei mina kuule lähe.
Kuul on kolmi ametida:
Korra tõuseb koidikul,
Wahel päewa weerangul,
Korra päewa tõusangul.“
Tuli päewa-poisikene,
Wiiekümmenel hobusel,
Kuuekümmenel kutsaril.
Salme hüüdis kaugelt wasta:
„Ei mina päewale lähe.
Päewal palju wiisisida:
Palawasti paistab päewa,
Heledasti heidab ilma.
Kui on hele heina-aega
Siis ta wihmada wihistab;
Kui on kallis kaera-külwi,
Siis ta põudada põristab;
Odrad külwi kaotab,
Kaera põllule põletab,
Linad liitis liiwakuie,
Herned wao wahele,

Tatterad toa tahaje,
Läätsed käänas kändaaie.“
Tuli tähte-poisikene,
Wiiekümmenel hobusel,
Kuuekümmenel kutsaril.
Salme hüüdis aidastana:
„Talli wiige tähe hobune,
Tähe lauku laterie,
Andke ette heinasid,
Kandke ette kaerasid,
Peitke peenie linuje,
Katke laia kanga alla,
Silmad siidie magama,
Kabjad kaeraje lebama! —
Ise tähte istutage,
Ette see ihutud lauda
Taha see tahutud seina,
Alla pinki pihlakane,
Ette need road rohised,
Pääle pipparad paremad.“
Toodi siis tähte tubaje:
„Söö tähte, joo tähte!
Ela tähte rõõmsasti!“
Tähte mõõkada teristab,
Kulda-helkuda helistab,
Kannus-kardada keristab.
„„Ei taha süüa, ei taha juua:
Tooge mu oma tubaje,
Saatke Salme põrmandale!““
Salme hüüdis aidastana,
Üle õue hooneesta:
„Peiukene, poisikene,
Andsid aega kaswadessa
Anna aega ehtidessa!
Kaua ehib see isata,
Kaua ehib see emata,
Kaua waene wööde läksi!
Ei ole eite ehtimassa,
Wanemaid wahwistamassa.
Küla eided ehiwad,
Wanad naesed walmistawad.
Küla annab külma nõuu,
Rahwas raudesse südame!“


Maha jäetud pruudi kaebtus.
Mina üksi kui see teder,
Weel on tedrel teine pool;
Mina üksi kui see pääsu,
Weel on pääsul pääwanem;
Mina üksi kui see kurg,
Weel on kured kuuekesti;
Mina üksi kui see part,
Weel on pardil paarimeest;
Mina ikka ainuüksi!
Mul ’pole oma isada,
Mul ’pole oma emada;
Susi on mind susutanud,
Karu on mind kaswatanud,
Metsa mära mängitanud.
Kõik kullad lähewad koju —
Kuhu läen mina isata!
Kuhu läen mina emata!
Kuhu weeren wennatagi!
Kuhu astun audujata!
Kiwi juurde, kännu juurde,
Puu juurde, pädaka juurde,

Lepa sirgee süleje,
Kase kalli kaendelaie,
Aawa halli hõlma alla!
Kellel kurdan kurwad meeled,
Kellel haigeed halatsen,
Kellel wihad weeretan!
Kiwile, kirikutele,
Paele papi wälja pääle?
Kiwi on kõrki, ei kõnele,
Paas on paksu, ei pajata;
Kiwi ei mõista neiu keelta,
Paas ei neiu palweeida. —
Kurdan kullerkuppudele,
Hallan angerwaksadele,
Nutan noorele rohule?
Kullerkupud kolletawad,
Angerwaksad hallitawad,
Rohi noori nõrgastelleb,
Minu kulla kurtedessa
Minu hanne halladessa —
Meie kaksi waesta lasta
Läh’me pühapäew kiriku,
Walged rätikud päässa,
Walged rätikud käessa,
Nutu-kirjad rätikussa.
Läh’me ema haua pääle,
Läh’me isa haua pääle! —
Eita hauasta kõneles:
„Kes see liigub pääle liiwa?
„Kes see astub pääle haua?“
Mina mõistan, kostan wasta:
„Tütar liigub pääle liiwa,
„Tütar astub pääle haua.
„Tõuse üles emakene!
„Tõuse üles isakene!
„Tõuse mu pääd sugema,
„Jala tallaje harima,
„Ande-wakka walmistama,
„Kirstu kaanta kinnitama!“ —
Ema hauasta kõneles:
„Ei wõi tõusta, tütar waene,
„Ei wõi tõusta, ei ärgata,
„Muru kaswan’d pääle mulla,
„Aru-heina pääle haua
„Silmil on sinine metsa,
„Kulmul on kulu puna,
„Jalul on jalaka-metsa,
„Pää lael on pärna-metsa.
„Jumal su pääd sugegu,
„Maria wakka walmistagu,
„Kirstu kaanta kinnitagu,
„Jala allaje harigu!“—
Mina hakkan nuttemaie:
„Tõuse ikka, eidekene!“ —
„Ei wõi tõusta, tütar waene —
„Sööda muru mullikale,
„Aru heina härgadele!
„Murul mullikad wägewad,
„Aru-heinal härjad suured.“ —
Oleks liiwast liitemine,
Hauasta harutamine,
Tooksin linnast liiwa-sõela,
Alewista harwa sõela,
Turulta tulipunase,
Misga sõeluksin sõmera,
Misga liiwa liigutaksin,

Kiwi-kruusi keeritaksin,
Wiskaks’ mulla muile maile,
Kruusigi kiriku teele,
Saadaks liiwa linna poole. —
Aga ei ole liiwast liitemine,
Ei hauasta harutamine,
Kabelist ei kaebamine! —
Ikka mullas eidekene!


Tamme-laul.
Wiisin see tamme koduje,
Istutin isa iluksi,
Tamm ei jõudnud, tamm ei kas’nud.
Istutin ema iluksi,
Tamm ei jõudnud, tamm ei kas’nud.
Wõtin siis tamme süleje,
Wiisin wenna õue alla,
Istutin wenna iluksi,
Tamm ei jõudnud, tamm ei kas’nud.
Siis wõtin tamme süleje,
Wiisin õe õue alla,
Istutin õe iluksi,
Tamm ei jõudnud, tamm ei kas’nud.
Siis wõtin tamme süleje,
Wiisin oma õue alla,
Tamm siis jõudis, tamm siis kaswas,
Tamm siis kaswas taewani,
Tahtis taewasta jagada,
Oksad pilwed pillutada —.
Jooksin jookstes, läksin käies,
Astusin sammud sagedad,
Sammu otsad õigemad,
Läksin wenna palwele:
„Minu hella wennakene!
„Ihu kirwes, häili mõõka,
„Tee westu wesiterawa,
„Tule tamme raiumaie!
„Tamm tahab taewasta jagada,
„Oksad pilwed pillutada.“
Wend tuli tamme raiumaie.
Tüwikust sai tünderida,
Wahelt wiina-waatisida,
Otsast õli-poolikuida,
Ladwast laste laulu-lauda,
Kösteri loetis-lauda,
Keskelt sai kena kiriku,
Sabast wenna saunakene. —
Mööda läksid mõisamehed,
Kaugelt käisid kaubamehed,
Ütlesid linna olema.
Mina kohe kostin wasta:
„Oleks siin see linnakene,
„Küll siis liiguks lindi-laewad,
„Kallaksid kalewi-laewad,
„Sõuaksiwad soola-laewad.
„See’p mu wenna saunakene:
„Ilus on ta päältgi näha,
„Peaksite seest nägema!
„Päält on punela tehtud,
„Seest on sinikiwista!“


Neitsikese meelitus.
Neitsikene, neitsikene!
Mis sa tõrgud meile tulles?
Singud meile saadessa?
Meie õued lõuendissa,
Karja-aiad kangassa,
Pinud pikassa linussa,
Räästad sea-lihassa,
Katused kana-munassa.
Meil on lauad hästi seatud,
Paremini pandud pingid;
Tüwi otsad ukse poole,
Ladwa otsad lapu poole,
Pudelid on pruudi poole,
Kannu kõrwad naeste poole,
Kapa kõrwad meeste poole;
Meil on tuba tunde-puudest,
Ahi on awa-luudest,
Keres on mere-kiwidest,
Põrmand on puna-paedest.
Neitsikene, neitsikene!
Mis sa kardad meile tulles?
Ära karda, neitsikene,
Ära karda, ära kurda,
Ära, lõoke, lõdise,
Ära, wärwuke, wärise!
Seda kardad kaela katki,
Et sul palju põugesida,
Enam hõbe-helmesida!
Kardad pandiks paisatama,
Leiwa ette leisatama.
Ära kurda, ära karda!
Meie õues kuusi aita,
Üks siin ohib otradesse,
Teine kaerasse kahiseb,
Kolmas liigub linnaksida,
Neljas nikerdab nisuda,
Wiies Rootsi rukkisida,
Kuues ju kõwa rahada,
Mis on muiste mungad teinud,
Wanasti martrid tagunud.


Kiige-lugu.
Laske maha, ma paluksin,
Siia mustale murule,
Kõletanud kõlgastele!
Kui ep lase, en palugi:
Küll ep mina õõtsun õhtuni,
Kiigun keskehommikuni,
Liigun laia walgeni.
Küll ep leppa lüpsab lehma,
Küll ep kaske saadab karja,
Küll ep kuuske kurnab piina,
Waherpuu joodab wasika.


R. J. Winkler.
Juba enne (lehekülg 253) oleme R. J. Winklerit nimetanud, kuid arwame tarwis olewat siin kohal weel iseäranis tähelepanemist tema pääle juhtida. Winkler oli Jüri kirikuõpetaja Tallinna ligidal. Selles ametis wõttis tema Eesti kirjandusest elawalt osa ja edendas teda hoolega. Ta kirjutas mitmed waimulikud raamatud, mis osalt ülemal juba nimetatud. Selle juures oli ta hoolikas kaastööline Rosenplänterile, kelle ajakirjale „Beiträge“ ta hulga kirjatööd ära trükkida saatis. Nimelt on ta mõndagi tuumakat mõtet Eesti keele grammatika seletuse kohta kirjutanud. Ka oli ta omal ajal osaw luuletaja, kes nii hästi waimulikka kui ilmalikka salmisid loi, ja kui ta mitte paremini riimiga ja lappsõnadega ümber ei käinud, kui ta käis, ei olnud see mitte tema waid enam aja süü, sest siis ei mõistetud Eesti keeli luuletusi paremini sünnitada. Luuletamise põhjusseadused ei olnud weel küllalt selgesti ära tuntud. Kõige tähtsam luuletöö on küll Winkleri poolest see, et ta Gellerti walmid Eesti keelde ümber pani.

Saksa luuletaja Chr. Gellerti walmid ehk mõistujutud salmikute näol oliwad igal pool Saksamaal ja ka mujal ning meilgi 18. aastasajal suurt mõju teinud, ja Preisi kuningas Fritzgi oli neid hää meelega lugenud. Ei see olnud siis ime, kui neid muudesse keeltesse pandi. Winkler pani kaunis osakese nendest ka Eesti keelde ja lisas mõne teise Saksa luuletaja, nagu Bürger’i „Laul tublist mehest“ („Lied vom braven Mann“) ja teistelt mõnda luulet juurde. Need laulud ilmusiwad esiti Rosenplänteri „Beiträge“ VI. wihus 1816 ja pärast ka isetrükis ning leidsiwad palju lugejaid ja sõpru. Meie paneme neist siin kolm esimest pala lugejate ette:


Haige ja tema õpetaja.
Üks waene hall mees oli wiimses surma hädas
Ja magas õlgede pääl üksi tühjas majas;
Üks kirwes aga nähti laua pääl ta sängi ees.
„Oh,“ ütles tema õpetaja, „ole wahwas mees!
„Nüüd saab ju wangikoda pea lahti tehtud,
„Kus oled kibedat ja aewa waewa näinud.“
„Ei,“ kostis wana mees, „suurt waewa ma ei ole näin’d,

„Mu käsi on, nii palju kui tean, hästi käin’d,
„Sest tühjad mured ’pole minu südant piinan’d,
„Ja kadedusest mina ühtigi ei tean’d —.
„Mu kirwes on mull’ ikka saatnud leiwapalukest,
„Ja terwise eest tänan Jumalat weel südamest.
„Kel terwis, kirwes ja üks rahuline süda,
„Eks see nii kalli ilma sees wõi rõõmus olla?“
Ei õpetaja wõin’d see wasta mitte rääkida,
Ja küsis tema käest: „Kas sured siis ka rõõmuga?“
„Miks mitte!“ ütles ta, „sest seitsekümmend aastat
„Mind lasknud Jumal ju siin eluõnne maitsta.“ —
Sest, mehed, wõtke, noored ning ka wanad õppida:
Kel piskust küll, see elab rõõmsast’ ja sureb rahuga.


Kõrwits ja tammetõru.
(Jutt, mis isa oma pojale rohuaias kõndides ajab.)

Kõik, mu poeg, on targasti
Loojast, seatud kaunisti;
Waja ’pole midagi,
Asjata ka ühtigi.
Päike, kuu ja tähed ka,
Mis säält paist’wad auuga,
Ja see wähem põrmuke,
Mis sa silmaga ei näe,
Seis’wad seatud Jumalast
Omal kohal ilusast’.
Iga asi, waat,’ on tääl
Täieline siisgi weel,
Julgeb mõni mõistmata
Üht’ ja teist siin laidata.
Seda julges üks mees ka,
Keda ma ei nimeda,
Kui ta nõdra wääne küljes
Nägi suure kõrwitse,
Raske kui seesinane,
Mis ta ise kaswatan’d,
Waat,’ siis julges ta ja ütles:
„Ei ma oleks riputan’d
„Nii suurt koormat waesek’se
„Nõdra wäänekese külge;
„Kõrwitsed kõik kõrgesse
„Oleksin wist pannud ma
„Suure kõrge tamme külge
„Ilusast’ sääl kaswama.“
Nõnda üteldes ta läks
Ja sai käies uniseks,
Heitis siis end pikali,
Ühe tamme alla warjus,
Kus ta magama ka uinus. —
Mõnel ajal ’polnudgi
Tuule lehku kusagi;

Aga kui ta alles magas,
Tõusis tuul, et tamme ladwas
Oksad aga tantsiwad.
Ja need tõrud kukuwad
Nii kui rahe usinast’,
Kohinal ja walusast.’
Muist küll langes rohu pääle,
Aga üks suur tõru popsus
Otse mehe nina pääle,
Et ta kohe üles ärkas:
Ja ta tundis peagi,
Et ta nina werine.
„See weel läheb wähe korda,“
Mõtles ta ja läks siis ära,
Häbi täis, et tema tahtnud
Tammest saada kõrwitsid.
„Kukkudes need oleksid,“
Ütles ta, „mind surnuks löönud,“
„Oh kui rumal olin ma!
„Looja töö on laitmata.“


Jalutu ja pime.
Üks jalutu sai kogemata
Üht’ pimedat tee äärest leidma,
Ja see ju loodab rõõmuga
Nüüd koju saada teisega.
„Sull’,“ ütleb jalutu, „teed näid’ta?
„Ma waene ei saa ise käia;
„Su jalad aga näitawad
„Weel koorma-kandjad olewat.
„Et wõta mind siis selja kanda,
„Siis tahan teed sull’ jälle näid’ta:
„Waat,’ siis ma käin su jalaga,
„Ja sina näed mu silmaga.“
See pime wõtab õla pääle,
Nüüd teist, kes teda saadab teele:
Ja saawad korda mõlemad,
Et teine teist nii aitawad.
Sul puudu sest, mis rohkest’ teisel,
Ja sinu käes, mis puudub mitmel,
Sest waesusest nüüd tuleb see,
Et seltsis elab rahwuke.


Kristian Jaak Peterson.
Kristian Jaak Peterson, noor Eesti sugu mees, on ka nende seas leida, kes Rosenplänteri kaastöölised oliwad. Temast kirjutab W. Reiman: „Peterson on Riias aastal 1801 sündinud, kus ta isa Jakobi kiriku teener oli. Ei poisil teraw waim ja suur õppimise himu oli, aitasiwad helded häätegijad teda koolitada nõnda, et ta 1819 Tartu ülikooli usuteadust wõis uurima minna. Siit aga lahkus ta pea, pööras Riiga tagasi, muretses enesele tundide andmise läbi päätoidust ja oli sääl juures ka kirjanduse põllul südi töömees. Lootusrikka elule tegi surm juba 23. juulil 1822 warase ootamata otsa.“ — Peterson on kirjanikuna küll kõige rohlem selle läbi tutwaks saanud, et ta Saksa keeles Rosenplänteri „Beiträge“ XIV. wihus Soome rahwa jumalate kirjelduse awaldas, mis Ganander Thomasson Rootsi keeli oli kirjutanud. Petersoni kirjatöö ilmus Tallinnas 1821 ka iseraamatuna. Peterson pani aga oma poolt selle tööle osa tähendusi ligi, mis Eesti jumalate kohta käisiwad, neid Soome omadega wõrdlesiwad ja mõne sündsa näitusega rahwaluuldes seletasiwad. Nii hästi soomlase Thomassoni kui eestlase Petersoni töö on praegu osalt wananenud, kuid on suuremalt jaolt weelgi tähtjas ja asjakohane. Peterson seletab Thomassoni järele, mis nimed Jumal, Uku, Pikne, Wäinämöinen, Ilmarinen, Kabe (Kaua) Päew, Kuu, Tähed, Hiis, Turis ja muud wõiks tähendada ja näitab, et need kõik Soome, kuid ka Eesti, jumalused olnud. Ta arwab, et Soome nimi Ukko Eesti „Kouk, Kouke“ (Kõu, Kõue)-ga ühte käia, mis muidugi nii ei ole, niisama wähe kui see, et Turis Germani-Saksa Thor’iga üks wõiks olla. Peterson ütleb, et eestlased Aasiast on tulnud, ja nende juhtija praegustesse asupaikadesse olnud keegi Ots, keda pärast ta surma kui jumalat auustatud ja kelle nimi Turise omaga kokku sulanud: Turis-Ots. Nõnda peetawat neid praegu üheks olemuseks. Eestlased mõtelnud müristust wana tõsise walju mehe olewat, kes aga isalikult oma laste eest muret peab. Kui müristanud, siis üteldud: „Wana isa wäljas, Wana isa hüüab.“ „Enamasti ajas ta siis kurje waimusid taga, ja kus ta mõne leidis, majas, puul wõi kaljul, sääl wirutas ta tasuwat pikse noolt ja purustas kurja redupaiga. Siis pandi uksed ning aknad kinni, kui müristust kuuldi, et taga aetud waim inimeste eluhoonesse sisse ei saanud. Aga wägewal müristajal ei olnud üksi wälgud käe pärast, waid, kui tarwis, wõttis ta ka hiilgawa wikerkaare, oma tugewa mõõga, ja raius sellega neid waimusid, kes inimestele paha tegiwad.“ Nõnda kirjutab Peterson ja räägib siis Gutslaffi ja Boecleri järele Piksest, kes Wõhanda jõel (Petersoni arwates õigemini Tartu ümberkaudsuses) asub. Uku teine naene olnud „Maa-ema,“ keda ta ka eestlastele ütleb tuntud olewat ja kes laste kaswatuse eest hoolt kandnud. Ka Päew, Kuu ja Tähed olnud eestlastel muiste jumalad, ja neid on auustatud. Selle arwamise tõenduseks annab Peterson tuttawa rahwaluulde „Salme,“ mis Knüpffer üles oli kirjutanud — üksnes mõne sõna teisiti. Nimelt seisab laulu sissejuhatuses: „Oli üksi noori naene, Läksi karja saatemaie, Leidis kana wainuulta, Wiis see kana koduje. Kanast kaswas inimene, Sula-Salme neitsikene. Siis sel tulid kolmed kosjad: Üks oli Kuu, teine Päewa, kolmas Tähte poisikene“ jne. Soomlastel olnud jumal Ohto, kes ööd walitses. Seda arwab Peterson eestlaste Otiks (karuks tähtedes), kuid see jumal ei olnud küll muud kui eestlaste „õhtu.“ Wanemuisest ütleb ta, et laulud sellest jumalast küll järel olewat, kuid nimi olla kadunud (mis aga pärast Fählmann’i läbi elule tõusis): „Kui ma hakkan laulemaie, Laulemaie, laskemaie, Pisukene pillamaie, Wäikene weeretama: Ei mind (Peterson ütleb „ma“ mis õige ’pole) jõua ohjad hoida, Ohjad hoida, köied köita, Pilwed pikad pidada, Taewas laia talitseda. Ütlen ümber teisipidi, Warsti wana järje pääle: Ohjad aga hoidku hobust kinni, Köied köitku koormat kinni, Taewas laia lunda kinni, Pilwed pikka wihma kinni,“ seda tuntud laulu tunnistab Peterson Wanemuise kiituse olewat, mis wäga wõimalik on, sest et laul inimese laulu kohta hästi ei sünni. Wanemuisel on Soome laulus tütar Hurus; Eesti laulus arwab jällegi Peterson tütre nime kadunuks läinud, mis pärast Juta nime all leiti. Wanemuise tütre kohta teatab Peterson järgmise laulu: „Oli mul üks hella wend, Läks mäele mängimaie, Läks mäele kannelt tegema, Õunapuusta õigest, Sarapuusta sirgest, Wahterasta walgest. Kui hakkas kannel walmis saama: Kust sai kannel keelekese? Mu wennal linakesed, Säält sai keelekese. Kui sai kannel walmis saanud, Kust sai kannel mängijada? Minu wennal wiisi sõrme. Hakkas sõrmi sõitelema, Peialida pööramaie“ jne. See laul käia Soome keeli sarnase lauluga ühte, mis õige on. Et ka „Külm“ ehk „Pakane“ eestlaste seas jumal olnud, selleks ütleb Peterson jutu waesest ja rikkast wennast ja külmast õige tunnistuse olewat, mis ka wissisti nii on olnud. (Jutt „Kaks wenda ja külm“ on ülemal trükitud.) Külma olla tõesti kui jumalat auustatud. Soomlaste jumal „Hiisi“ (omastaw „Hiiden“) elab eestlaste sõnas „hiis“ (om. „hiie“) weel edasi ja ei ole siis mitte kadunud, nagu Peterson arwab: Et jumalate nimed kohtadel on, seda juhtub sagedasti. Sõja-jumala Turise ütleb Peterson weel täiesti eestlaste suus olewat ja kirjeldab selle jumala orjust, mis muist werine olnud, sest et ka inimesi elajate seas ohwerdatud lootuses wõitu saada. Ohwri järele läinud eestlane julgesti sõtta. Kuda ta sääl olnud, seda näidata laul, kus õde wennalt küsib: „Kas on sõjas naene armas, naene armas, kaasa kallis?“ Wend wastab: „Sõjas armas on haljas mõõk, Kaunis kange pää hobune. Sõjas on nõnda meeste päid, Kui kända karjasmaal; Sõjas on nõnda meeste werda, Kui seda wetta weski alla.“ Selle järele arwab aga Peterson, et Eesti rahwas hariduses edeneb ja tänab keiser Aleksander I-st, et see eestlased on pärispõlwest wabastanud. Noore mehe südames põles tuline armastus oma sugurahwa wastu. Aga enne kui tema eestlaste edenemist näha sai, wiis teda surm „toonelasse“ alla ilma ehk „maanalasse,“ mida mõlemaid nimesid Peterson ise ka eestlaste wanadest juttudest on leidnud. Sinna lähewad tema teatuse järele kõik hinged eestlaste wana usku mööda. — Ka „tondist“ räägib Peterson, ja see olla üks Soome „Tontu“-ga. Eestlaste seas kardetud tonti, mis ka järgmisest laulust näha: „Kuningal oli kulda palju, Emandal oli ehteid palju, Herral rahada palju, Minul waesel — waewa palju. Ui, ui! hunta palju, Toa taga tonta palju, Sauna-lawal lapsi palju.“ Laul ei tõenda meie arwates küllalt Petersoni mõtet. Teine laul on: „Leidsin neli metsatukka, Ees oli ise tammetukka, Taga teista saaretukka. Sääl oli neli neiukesta, Ei olnud julgust juurde minna, Ega südant sülle wõtta.“ See laul näitab, et eestlastel usus jumalikka metsaneidusid oli, keda auustati, kuid keda waadata ei julgetud. Weel teatab Peterson laulu: „Tuli wasta tammekene. Mina tammelta küsima: Mis sa iked, tammekene? Mis ma iken, hella wenda: Muud puud maha raiuti, Mind üksi üle jäeti.“ Nõnda jutustab noorelt puhkama läinud Peterson weel mõndagi Eesti muinasusust ja maa-alustest, kelle wiimaste rohi maa-wiha rohi (Vergiszmeinnicht) olewat. Imeks on panna, et Peterson 21 aasta wanaduses Eesti keele kõrwal Soome ja Rootsi, muidugi teada ka Saksa, siis weel Prantsuse, Inglise, Ladina, Greeka, Hebrea ja koguni Sanskriti keeltgi on mõistnud! Kahju, et see mees nii wara suri! Temast oleks eestlastele suur waim saanud. Nagu paleuse-kuju on tema töö meile Rosenplänteri „Beiträge“ sees paistma jäänud.

Otto Wilhelm Masing.
Ühel ajal Rosenplänteriga hakkas Eesti kirjanduse põllul teine mees, O. W. Masing mõjuma ja tähtjaks tõusma. Suure otse tulise armastusega on see mees Eesti keelt edendanud ja tema kasuks tegew olnud. Kindlasti ette wõetud nõuu oli temal Eesti keelt haritud rahwa keeleks tõsta. Waimustusega kirjutas ja kõneles ta seks otstarbeks. Tal oli ka selles nõuus palju järge, kuid täit wilja ei näinud ta mitte. See jäi tulewikus oodata. Paneme tema elu õp. R. Kallas’e kirjeldust mööda tähele.

Õp. R. Kallas kirjutab nõnda: „Otto Wilhelm Masing sündis 28. oktobril 1763 aastal Lohusuus Peipsi rannas. — „Tema pääle tuleb nagu sündinud eestlase pääle waadata, sest ta isa oli köster, tema ise kõneles lapsepõlwes Eesti keelt (emakeelt),“ ütleb Ahrens, — „selle läbi see tuli, et ta pärast seda ka Eesti keeli mõistis mõtelda!“

„Tema ema, kelle ainus poeg ta oli, oli loomu poolest wäga wiisakas naesterahwas. — Ema see oli, kes juba warakult poja sees armastust kõigi wooruste wasta, himu kõige teadmise järele äratas, ema see oli, kes poega sel wiisil mõistis Jumala abiga ja tema kartuses kaswatada, et Masingil pärast poole rammu küllalt elurängastustele, — mis muidu ta elu küll wäga hapuks oleksiwad wõinud teha — wasta oli panna, — pea 70 aastat wana, särasiwad ta silmad nagu kahekümne wiie aastasel noorel mehel weel.

„Liigutatud südamega kõneles Masing sagedasti weel mehe-põlwes oma hellast emakesest.