Eesti kirjanduse ajalugu - 09

Hornungi grammatik, mis «Grammatica Esthonica» nime all 1693 Riias wälja tuli, ei ole küll õieti muud midagi, kui üksikute sõnade ja nende muudete kogu, aga mis ta sellel näol on andnud, see on enamasti kõik täiesti õige, sagedasti õigem, kui nüüdistest kirjadest ning ajalehtedest leiame. Nõnda ei tea nüüdsed kirjamehed sagedasti mitte, kas õigem on kirjutada õdesi wõi õdesid, hoopisi wõi hoopisid, söötisi wõi söötisid jne., aga Hornung teadis, et lõpp -sid ainult õige oli. Hornung on wissisti, nagu üteldud, kas ise süda-eestlane olnud wõi wähemini täiesti eestlaste seas üles kaswanud, muidu ei oleks ta mitte nii puhtasti ja õigesti sõnakujusid üles kirjutada osanud, kui see ka wanal puudulisel kirjawiisil sündis. Ka kõige peenemaid wahesid oskas Hornung Eesti keeles teha, ja kui mõnel kohal wõõramad sõnakujud leiame, siis tuleb see sellest murdest, milles Hornung on üles kaswanud — puhas meie maa mees. Nõnda leiame, et Hornung kirjutas „köwwemb, suremb, parremb, jne.,“ kus nüüd „kõwem, suurem, parem“ kirjutatakse; see näitab, et Hornungi ajal Tallinna murde wõrrelwõrdel alles -b lõpuks oli, mis nüüd kadunud on ja üksi Wõru murdes leida. Ka leiame Homungi grammatikast weel muud wanad sõnakujud, mis nüüdsest keelest hoopis teist wiisi leida, wõi ka koguni kadunud on, nõnda „lenen, lened, leneb, leneme, lenete, lenewad,“ mis teise aja sõna ees kahtlust awaldas, „ebba temma tulle“ tähendas „ei tema küll tule,“ „omba temma siin“ see on „tema on-gi ju siin“ jne. Ka kirjutas Hornung wõrrelwõrde järel ikka osastawa nõnda „temma on wannemb mind,“ „üks on rikkamb teist,“ „maddalamb ma rohto,“ kus nüüd enamasti üteldakse „tema on minust wanem,“ „üks on teisest rikkam,“ „madalam maa rohust“ ehk ka „tema on wanem kui mina,“ „üks on rikkam kui teine,“ „madalam kui maa rohi.“ Ka tundis Hornung wäga hästi käänete sihitawa ja osastawa wahet, kui ta kirjutas: „temma töi hobbose“ ja „temma töi hobbost,“ „rabbas teise mihhe mahha“ ja „rabbas teist meest mahha,“ „issa andis härja“ ja „issa andis härga.“

„Juba ees- ja tagasõnade tarwitamine näitab, kui wäga tublisti Hornung Eesti keelt oskas. Ta kirjutas näituseks wana-sõna wiisi kõnekäänud (oma grammatikas lehekülg 107, 108) nõnda: „ilma Jummala awwita ei woi meie ühtegi hääd tehha; keik asjad ommad innimesse pärrast lodud; tänna läks paljo Rahwast meie küllast möda; kargab möda metsi; monni käib aeda möda; sedda möda kui luggo näitab; pusep teeb nöri möda tööd; inimesse kohhus on käsko möda ellada; ärra pudo minnusse“ jne. Need kõnekäänud wõime sõna sõnalt nüüdsesse uude kirjawiisi ümber kirjutada, ja nad on karwa päält õiged. Juba neist kõnekäändudest näeme selgesti, et Hornung Eesti rahwa wana tarkust ka küllalt on tundnud. Seda tunnistab ka see lugu, et meie tema grammatikast kaks Eesti wana-sõna ja ühe mõistatuse leiame ja (lehekülg 111) nimelt: „kel öigus on, peaks kohhut sama“, „ärra peksa härga; härg lähheb pekstes hullemaks“ ning (lehek. 113) „pitkemb puid, pitkemb maid, maddalamb ma rohto (tee-rada).“ Need on wanad-sõnad ja mõistatus, mis praegu alles Eesti rahwa suus kõlawad ja mis nüüdses kirjawiisis koguni õiged on: „kel õigus on, peaks kohut saama; ära peksa härga, härg läheb pekstes hullemaks; pikem puid, pikem maid, madalam maa rohtu.“ Mõistatus on ka juba selle poolest wäga tähele panna, et ta tõendus on sellest, kuda Eesti sõna „maa“ on muiste kahe silbine olnud, sest mõistatuse mõõt näitab, et muiste selle teine pool on olnud „madalamb madan rohtoda.“ — Wäga kahju, et Hornung nii kaugel ei olnud, et ta wanawara oleks mõistnud korjata, siis oleks ta töö tähtsus olnud, mida ei suuda seletadagi. Kuda Hornung Püha kirja ja laulu-raamatu ning oma muud kirjad Eesti keelde toimetas, selle üle anname sõna õpetaja W. Reiman’ile, kes nõnda kirjutab:

„Aastal 1694 ilmus Riias imelik raamat: „Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramat,“ kust needsamad jaod ja sellesama sisu leiame, mis weel tänini meie „Eesti Ma rahwa Koddo ja Kirriko Ramatus“ on: laulud, palwed, katekismus jne. „Wahe selle ja Tallinna käsiraamatu wahel, mis aasta warem trükiti, on nii suur, nagu päewa ja öö wahel,“ ütleb 1845 kuulus keelemees Eduard Ahrens. „Juba raamatu wälimine kuju paneb meid imestama. On Tallinna käsiraamat inetul kombel niisama paks kui pikk, siis on Riia raamatul seesama meelepäraline ja käsiline kuju, nagu meie praegustel lauluraamatutel. Aga weel palju enam paneb meid imestama tema sisu: Siin leiame esimest korda tõsist Eesti keelt. Küll ei ole ta weel weata — kus oleks seda üleüldse nähtud, — aga igal pool näeme suurt püüdmist täiesti just nõnda kirjutada, nagu eestlane räägib, ja Stahli wärdjaid eksitusi juureni wälja kiskuda. Painutamine on tähele pandud, eitaw kõnewiis oma õiguse kätte saanud, sugusõna kõigi Saksa käänakutega wälja heidetud ja osastaw kääne parajal kohal õieti tarwitatud. Seda imelist raamatut lugedes unustame hoopis ära, et see töö 150 aasta eest kirja on pandud. Üksnes mõned wigalised wormid tuletawad Stahli aega meelde, muidu peaksime arwama, et raamat 19. aastasajal on trükitud. Kohati on keel niisugune meistritöö ja ilu poolest täieline, et ta ühe tulewa, põhjani parandatud koduraamatu omane näikse olewat.“ Niisugust kõlawad kiitust jagab Ahrens, kes kedagi naljalt ei kiida, uuele Riia käsiraamatule ja tema toimetajale, Karula õpetajale Johann Hornung’ile.

„Koddo ning Kirgo Ramat pani Piibli tõlkimisele alles õige ja kindla aluse. Keel, milles tema ewangeliumid ja epistlid kirjutatud, on ka meie Uue testamendi, jah terwe Piibli keel.

„Hornungi suur tublidus ja kõrged anded „keeli seletada“ oliwad waraselt tuttawaks saanud. Kui ta alles noor üliõpilane oli, kutsuti ta 1687 juba Pillistwere konferenzile, kus ta selle aegiste kuulsamate keeletundjatega Piibli ümberpanemise üle nõuu pidi pidama. Nagu ülemal nägime, läks koosolek nurja. Hornung aga oli siin palju õppinud, muude seas ka seda, et suur ühine töö paljuliikmelise kommissioni läbi iganes ei edene ja sihile ei jõua. Mis kaks konferenzi korda ei jõudnud saata, seda katsus ta üksi ära teha. Weel selsamal aastal (1687) pani tema terwe Uue testamendi Tallinna murdesse ümber, wõib olla enese ja mõne sõbra tarwitamiseks. Trükkimise pääle ta mõtelda ei tohtinud. Mis ta Pillistweres oli näinud, see tunnistas liig selgesti, kui kurwad lood ja lootused oliwad; see näitas temale, et aeg weel seks ei olnud tulnud, kus ühisel meelel Stahli keele wiletsust ja tema ja Forseliuse parandamise tarwitust ära tunti. Hornungi silmad uut paremat päewa ei saanudgi enam näha. Tema uuendused leidsiwad nii käredat wastuwaidlemist ja wihast tagakiusamist wanemate meeste poolt, et tema terwe elu seeläbi mõru ja raske oli. Igal pool rõhuti noort meest maha. Tallinna-maal ei antud Tallinna-keelsele kandidaadile kohta; ära Lätimaa piiri pääle pidi ta põgenema; tema ümberpanemise töö jäeti täiesti tähele panemata; kõigist nõuupidamistest hoiti ta kangesti eemale. Jah, Tallinna-maal loitis wihawaen Hornungi wasta taewani: tema Koddo ja Kirgo Ramat keelati hoopis ära! Et wiha silmad pimedaks teeb, on tuttaw wanasõna. Hornungi keeletarkus ja parandamise töö oli aga nii suur ja hele walgus, et ka tema waenlaste silmad seda ära pidiwad nägema ja tundma, et siin üks wägewam nende puudulise andmise pääle oli tulnud. Kui wäga nad ka Hornungi wihkasiwad, tema keelt nad ometi õppisiwad ja andsiwad 1700 Tallinnas uue „Koddo- nink Kirriko Ramatu“ wälja, mis Hornungi järele on parandatud ja mis Hornungi raamatuga tihti sõna sõnalt kokku käib. Et sarnane Hornungi töö tarwitamine lubamata oli, seda wihatuju neid ei lasknud märgata.

„1701 nimetas noor Rootsi kuningas Karl XII. senise Narwa õpetaja ja Ingrimaa superdendi Nikolaus Bergiuse Liiwimaa waimulikuks ülemaks. Kohe 1701 muretses ta selle eest, et Hornungi Koddo Ramat Eestimaal keelu alt lahti mõisteti ja laskis Riias teise trüki kirja panna. Aga tundmise puuduse pärast lükkas ta Hornungi kõrwale ja andis wäljaandmise Pärnu Eesti õpetaja Salomon Vestringi hooleks. Sõjahirmust hoolimata wõttis Bergius katki jäänud Piibli tõlkimise nõuu südisti üles. Küll oli tuttaw, et Hornungil ammu juba osaw Uue testamendi tõlge walmis kapis seisab, aga sest ei tehtud teatawale. Selle wastu anti käsk wigalist Wastset testamenti Tallinna murdesse seadida. Käsu täitjateks nimetas Bergius Pillistwere õpetaja Johann von Bertholdi, Suure-Jaani õpetaja Magnus de Moulini ja Põltsamaa õpetaja Johann Dorsche. Mikspärast kahte esimest, on arusaadaw. Nemad oliwad Adrian Virginiusega ja Laiuse õpetaja Reinerus Brockmanniga omad nimed Hornungi Koddo ja Kirgo Ramatu eestkõne alla pannud, et Hornungi tähtsat tööd oma nime mõjuga kaitsta. Et Bergius eemal seisis, siis ei tundnud ta tõsist asjalugu ja arwas, et Berthold ja Moulin ka ühes on tööd teinud, seda enam, et eessõna alla on kirjutatud: „Pillistweres, 27. septembril 1694,“ ja nimetas neid Uue testamendi tegijateks. Virginiust peeti sellel ajal wangis, Brockmann oli surnud, Hornungi nimi haiswaks tehtud, seepärast oli Bergius sunnitud Bertholdile ja Moulinile mujalt abilist otsima, et töö kiiremini idaneks. Seks walis ta Põltsamaa õpetaja Dorsche, kelle elukoht naabruses ka kergemat läbikäimist ja kokkupuutumist wõimalikuks tegi. Eesti-maal seadis piiskopp Jakob Lange neile kaasaitajateks kõrwa Peetri praosti Johannes Schoppe, Tallinna Püha Waimu õpetaja Eberhard Gutsleffi ja Ambla õpetaja Joachim Salemanni. Aga enne kui ühine töö sai algada, tuli sõjahirm ikka lähemale, ja werewalamine läks suuremaks. Kes wõis, põgenes kindlasse linna. Suurem hulk Liiwi- ja Eestimaa õpetajatest leidis Tallinna müüride taga warju. „Ilma kogudusteta oliwad nad nüüd küll, aga ilma tööta ei tahtnud nemad mitte jääda.“ Iga päew käisiwad nad Eberhard Gutsleffi juures koos ja hakkasiwad kibedasti Eesti sõnaraamatu kallal kirjutama. Waewalt oliwad nad aga esimese tähega walmis saamas, kui nad selle töö katki jätsiwad ja 1705 isekeskes seda kallist ja kiidetawat nõuu wõtsiwad „Jumala abiga Püha Kirja selgesse maa-keelde panna.“

„Kaks nendest, Berthold ja Moulin, oliwad Hornungi hääd sõbrad, kes juba 1694 temale lauluraamatu wäljaandmiseks suureks abiks ja toeks oliwad olnud. Kindlasti tuleb arwata, et ka Hornungi noore ea töö, Uue testamendi tõlge, nendele tundmata ei olnud. Trükitud Uue testamendi puudusel oli nendel ehk koguni Hornungi tööst ärakiri jumalateenistuse ja õpetuse korral pruugitawal, nagu see sellel ajal üleüldse igapäewane asi oli, et need waimulikud raamatud, mis trükis ei olnud ilmunud, käsikirjades ühe õpetaja käest teise kätte rändasiwad ja igamees enesele ärakirja walmistas. Nõnda pääsis põgenemisel Bertholdiga ja Mouliniga ka Hornungi tõlge Tallinnasse ja wõeti ülemal nimetatud meeste poolt rõõmuga „läbiwaatamise ja parandamise alla,“ et seda kui oma tööd oma nime all ilma saata. Selle wälimise arwamise kõrwa astub sisemine tunnistus, mis arwamise kindlaks tõeks teeb: Uues testamendis walitseb täiesti Hornungi keel ja kirjawiis. Ewangeliumid ja epistlid Hornungi Koddo ja Kirgo Ramatus käiwad sõna sõnalt ja täht tähelt Uue testamendi sellekohaste tükkidega ühte. Ahrens on selle arwamise esmalt üles seadnud ja nõnda terawalt ning sügawalt põhjendanud, et otse wõimatu on weel kahtlusele maad anda. Ka Hurt harutab just nõndasama: „Hornung on tõlke teinud ja nimetatud teised õpetajad toimetasiwad seda trükki.“ Üsna halw on mõtelda, kudas Tallinnas wõõrast tööd tarwitati, ilma et tema peremehe, Hornungi, käest luba küsiti. Salamahti aeti asju, Hornungi kõrwa ulatas ometi teatus, et juba teist korda tema waewa wili wägisi käest kistakse. See kord ei suutnud ta enam ülekohut wagusi ära kannatada, waid püüdis oma wihameestele ette jõuda ja nende nõuu tühjaks teha: 23. märzil 1705 andis ta oma Uue testamendi käsikirja Pärnu konsistoriumisse läbikatsumiseks sisse. Sõja pärast oliwad konsistorium, gindralsuperdent ja ülikool kõik Pärnu warjule põgenenud. Wist lootis Hornung, et waimulikud ülemad tema töö osawusest aru saawad ja tema trükkimist soowitawad ja mõjuwalt toetawad. Aga ei olnud seda, kes Hornungi eeskujulisest tõlkest mõistis lugu pidada ja selle eest kosta. Ei wõinud see teisiti tulla, kui et ka tema käsikiri tähele panemata jäeti ja ilma pikema jututa ning läbikatsumiseta kõrwale heideti. Et Hornungi tõlge wäga hästi ja hoolega walmistatud oli, siis ei imesta ka meie mitte enam selle ime üle, kui wanadest kirjadest loeme, et nüüd õigekirjutamises pea ühendusele jõutud ja ümberpanemine lõpule aetud. Muudeti küll ka pisut Hornungi tõlget oma aru järele, aga see aru oli lühikene küllalt ja ei ulatanud palju Hornungi tarkuseni. Harwa on mõni sõna parandatud, kaugelt sagedamini wigasid Hornungi õigesse käsikirjasse sisse kirjutatud. Ja ilma Hornungi meistritööta oli häda kohe suur. Mõned eessõnad, mis Hornungi käsikirjas puudusiwad, on hoopis halwemal ja kangemal keelel kirjutatud, kuna muidu terwe raamatu kõne sula ja lahe on. Iseäranis hoolas ja agar oli Pillistwere õpetaja Berthold. Ehk ta küll wäga haiglane ja nõder oli, kirjutas ta oma käega Uue testamendi wiis korda ümber. Kõige puhtam eksemplar pidi kuningale ette pandama ja trükki minema. 1707 oli töö korral ja täiesti walmis. Aga nüüd jälle ei olnud jõudu, et seda oleks wõinud trükki panna. Raha, mis kuningas Karl XI. juba 1684 selle tarwis kinkis ja wälja maksis, oli osalt paberi ostmiseks tarwitatud, mis aga kauaaegse seismise järele rikki oli läinud. Suurem osa jälle oli 1685 Tallinna domkiriku parandamiseks ära kulutatud, mis wõlga domkogudus raskes sõjakurnas kohe maksta ei jõudnud. Oma kulu pääl ei tahtnud keegi trükkija raamatut wälja anda. Koputas siis piiskopp Lange wiimse ukse pihta. Ta kirjutas noorele kuningale Karl XII-le ja palus teda seda hääd asja oma armuga ja nõuuga edasi aidata. Ehk küll suur werine Põhjasõda, mis juba seitsmendat aastat kestis, riigi kassad tühjaks oli teinud, siisgi lubas waga kuningas kohe armulikult palwet kuulda ja tõotas kõik kulud kanda. Kuninglik ja kuninga wääriline kiri hoitakse weel praegu alal. Liiwimaa konsistoriumi läbi andis kuningas käsku kirja, mis mehed Tallinnas oliwad teinud, Pärnusse kuninga trükkija kätte saata. Kirjutati siis weel kord kõik puhtasti ümber ja saadeti puhas kiri sinna, kuhu oli kästud. Aga sõja kära wiitis tööd, wiiwitas kuninga käsu täitmist ega andnud trükki alustada. Et uuesti tekkinud takistusi ja wiiwitusi kõrwale saata, reisis kandidaat Heinrich Gutsleff Stockholmi, et kuningalt luba paluda, kas ei wõiks trükitööd Saksamaal ette wõtta, kus rahulisemad ajad oliwad ja kus asi rutem edeneks. Et asja toimetamine juba täitsa Liiwimaa konsistoriumi hooleks oli antud, siis ei wõinud kuningas muidugi mitte otsekohe esimest otsust ümber lükata, waid laskis Gutsleffi nõuu konsistoriumile enne teada anda. Pea lahkus Karl XII. kodumaalt kümne-aastalisele sõjasõidule Poola-, Wene- ja Türgimaale. Käsikiri, mida Gutsleff Tallinnast Rootsi oli kaasa wõtnud ja säält Saksamaale sai, läks kaduma ehk peeti wähemalt seks, sest pärast tuli ta sellesama Gutsleffi juures jälle wälja. Kuninga äraolemisel ajasiwad konsistoriumid asja edasi. Mõlemad konsistoriumid, Liiwi- ja Eestimaa, püüdsiwad zensori õigust ja trükkimise toimetust enese alla ja kätte saada. Ja mõlematel oli oma jagu õigust. Liiwi konsistoriumi kätte oli kuningas 1707 trükkipanemise usaldanud, mis Pärnus konsistoriumi silma all pidi sündima. Liiwimaa õpetaja Hornungi töö oli trükiwalmis käsikirjale põhjaks pandud; kolm Liiwimaa meest: Berthold, Moulin ja Dorsche oliwad iseäralise agarusega Tallinnas wiimseid eestöid edendanud. Eestimaa konsistoriumil jälle oli põhja, et tema hoole all asi oli liikuma läinud; tema käsu pääl oli ülemal nimetatud kaheksaliikmeline kommission kokku astunud, tema palwe pääle oli kuningas Karl XII. uuesti abi lubanud. Aga selle asemel, et mõistlikult kokku leppida ja kadedust lämmatada, loitis waenlus edasi ja raisati kallist aega käreda kirjawahetusega, kuni asi kumbalgi käte wahelt kadus. Kus kaks riidlewad, tuleb kolmas ja wõtab tülitsejate osa. See kolmas oli see kord sõda, mis ikka ägedamaks oli tõusnud.

„Sest wiimaks, kui Pärnu linna pärast seda kartust sai olema, et ta käest pidi minema, wiidi säält kõik kuninga kirjad, trükk ja raamatud üle mere Rootsi, ja kadusiwad siis kõik paberid ära, mis Tallinnast kuninga käsu pääle Pärnu oliwad saadetud, et neid sääl trükkida. Näitas nüüd asi nõnda, kui oleks jälle kõik töö asjata olnud.

„Nõndasama ikaldas Wana testamendi tõlkimise katse, mida Eestimaa piiskopp Lange püüdis korda saata. Urwaste Johann Gutsleffi poeg Eberhard † 1724 oli Tallinnas Püha Waimu kiriku pääl õpetajaks. Kui isa katku suri, oli ta alles wiie-aastane poisikene. Siisgi isa pärandus, nimelt raamatukogu, oli tema kätte saanud. Säält ta nüüd leidis ka isa Wana testamendi käsikirja. Seda ta näitas Langele. Kohe tõusis Langele mõte päha Uue testamendiga ühes ka Wana seaduse raamatut trükki panna. Eberhard Gutsleff jättis isa töö tema hooleks. Selle andis 1707 Lange Pillistwere õpetaja Bertholdi ja Pärnu-Tori õpetaja Salomon Vestrengi kätte, et nemad Tartu murdelise tõlke Tallinna keelde walaksiwad. Et Gutsleffi töö üksnes prohweti Jeremia raamatuni ulatas, siis pidiwad nad puuduwa jao weel omast pääst juurde tõlkima. Asi läks esiotsa kaunis jõudsasti edasi, nagu Berthold ja Vestring ise tunnistawad. Aga äkitselt kaob kõik kui tina tuhka, ei kuule wähemat sõnumit enam. Üksnes seda teame, et 1710 ka Berthold katkusurma suri ja ümberpanek rahutumal ajal kaduma läks.

„Ikka kibedamaks läks häda, ikka hädaohtlisemaks muutus elu. Kõigi muude õnnetuste juures astus weel 1710 katk ehk must surm, mis hirmsasti möllas ja armuta maad laastas. Sõja tuli loitis weel korra kõrgesse, siis hakkas ta, Jumal tänatud, kustuma. „Lõikusekuul 1710 aastal tuli Wene kindral Bauer Tallinna alla teda wõtma ja oli teda oma wäega kuus nädalit ümber piiramas. Linn ei jõudnud kauemini wasta seista, uskus ja andis ennast mihklipäewal kätte. Nüüd oli meie maa kõigi linnadega Wene riigi walitsuse alla saanud.

„Sõjawiletsus oli nüüd osalt möödas. Teise weel wägewama waenlase wastu aga ei leitud misgi abi ega ohtu. See oli katk. Hirmu wärin käib üle ihu, kui selle vaenlase surmatööst loeme. Jaanipäewa ajal 1710 elas Tallinnas enam kui 52,000 inimest. Küünlapäewa ümber 1711 oli üksnes — 1971 hinge weel elus! 50 Eestimaa õpetajast pääsiwad 15 eluga. Liiwimaa waimulik seisus oli weel harwemaks jäänud; näituseks pidiwad Hornung Karulast ja Svenske Wõnnust terwe Tartu-Wõru kreisi waimuliku hoolekandmise üksi enese pääle wõtma.

„Niisugusel lool oli kõik lootus kadunud. Abi tuli aga üsna lähedalt ja nii mõjuwalt, et Piibli töö jälle üles wõeti ja nimelt säält, kus ta 1707 katki läks, kulukandmise punktist. Tuttaw ja kaua-aegne käsiraamatute trükkija Johann Christoph Brendeken pakkus ennast kulukandjaks. 1713 tegi Brendeken Eestimaa õpetajate sinodiga kauba maha, et Uut testamenti oma kuluga trükkida ja omast käest õige ja paraja hinnaga müüa. Ainus takistus tuli sellest, et endine trükiwalmis käsikiri kadunud oli. Pea leiti aga nõuu ka selle wasta. Heinrich Gutsleff, kes 1706 aastast hakates kuni katkuni Piibli kommissionis ühes oli awitanud ja kes 1710 Kullama õpetajaks oli saanud, teadis abi. Õnneks oliwad need paberid terwelt weel tema käes, mis mehed oliwad kirjutanud ja millest need kaks kirja puhtaks ümber kirjutati, mis Pärnu ja Saksamaale oliwad läinud. „Hakkas siis mees kohe tööle, parandas, kohendas ja õiendas weel paljugi, mis weel parandamise wäärt leidis olewat — tema arwates, sest tõe poolest läks tõlge seeläbi ikka halwemaks ja wigalisemaks — ja läks siis selle wahwa inimese käest Uus testament trükki.“ Pea tuli ka käsikiri, mis kord Saksamaale sai, nähtawale. Mil wiisil ja kus, on teadmata, aga wõime küll arwata, et ei muu kellegi kui Gutsleffi enese juures. Läbemata ja kiirelt tegi nüüd trükimeister tööd, et kaua igatsetud ja pikisilmi oodatud raamat wõiks ilmuda. Ja waata, wiis aastat pärast suurt katku aega sai wana aja ihaldus täidetud, õpetajate raske mure rõõmuga lõpetatud, külw, mille tarwis kolmweerand aastasada otsa ja tihti nutuga seemet oli kantud, oli walminud, õiskamisega tuldi ja kanti wihkusid; Tallinnas ilmus 1715 aastal:

„Meije Issanda Jesusse Kristusse Us Testament ehk Jummala Ue Seädusse Sanna, mis pärrast Issanda Jesusse Kristusse sündimist pühhast Ewangelistist ja Apostlist on ülleskirjotud ja nüüd Ma Kelel üllespantud.

„Kui Põhjasõja ajal suurem hulk õpetajaid oma elu kallimaks paniwad, kui oma karja tallede hoidmist, ja linna wallide taga warju otsisiwad, ei olnud Hornung mitte nende sarnane, ei ta põgenenud, waid jäi oma koguduse sekka ja jagas temaga wiletsust ja häda. Kaks korda ta sattus sõjawangi. Esmalt Issand teda weel päästis ahelatest ja kinkis teda karjale tagasi. Ühtlasi kandis ta oma sõbra Adrian Virginiuse koguduse eest hoolt, kes 1706 Tartus õnnetut surma pidi surema. Siis lõi suur hingede karjane aga ka seda ustawat karjast. Uuesti heideti ta wangi köidikutesse. Wangikojast kutsus teda Issand 1715 ära oma taewakotta. Sellelsamal aastal 1715 käis tema Uus testament wälja ja läks ja hüüdis ja palus ka pärast oma tegija surma: „Waadake ja maitske, et Jehowa hää on! Tulge ja maitske Jumala hääd sõna ja tulewa ilma wäge!“

„See aga, kelle töö nõnda hüüab, Johann Hornung, tema on oma ealiste ja järelkäijate seas nagu Goljat härjapõlwelaste keskel. Kõigist nendest, kes iganes Eesti waimulikkude raamatute kallal on tööd teinud, kõigist nendest ei ole üksainusgi wäärt, et ta wana meistri Hornungi kingapaela lahti päästab. Hornung on see Kolumbus, kes Eesti keele uue ilma on üles leidnud. Thor Helle see Amerigo Vespucci, kes uut maailma meile tundma õpetas ja tema warandused awas.“

Proowid Johann Hornungi „Ma kele Koddo ning Kirgo Raamatust.“ Riias, 1695.

1) Ewangelium wiiendal pühapäewal pärast Kolmainu Jumala püha. Luk. 5, 1—11. Agga se sündis, kui Rahwas temma jure tungis, Jummala Sanna kuulma, ning temma seisis Kennetsaretti Järwe äres. Ja näggi kaks Laewa Järwe äres seiswa; Agga Kalla Mihhed ollid neist wälja lähnud, ning pessid Note. Siis läks temma ühhe Laewa, mis Simoni pärralt olli, ja pallus tedda, et temma nattokesse piddi Rannast ärralükkama. Ning temma istus mahha, ja öppetas Rahwast Laewast. Agga kui temma löppes räkimast, üttel temma Simoni wasto: Soua süggawalle, ja wissake omma Nota wälja ühhe Loma katseks. Ning Simon wastas, ja üttel temmale: Öppetaja, meie olleme keige Ö Tööd tehnud, ja ei olle ühtegid sanud, agga sinno Sanna päle tahhan minna Nota heita. Ja kui nemmad sedda teggid, said nemmad sure Hulga Kallo; Agga nende Noot katkes ärra. Ning nemmad näitsid Käga omma Seltsimeestelle, kummad teises Laewas ollid, et nemmad piddid tullema nendele Appi weddama, ja nemmad tullid, ja täitsid möllemad Laewad täide, ninda et nemmad wajosid. Agga kui Simon Peetrus sedda näggi, langes temma Jesusse Pölweli mahha, ja üttel: Issand, minne minnult ärra, sest minna ollen pattune Innimenne. Sest temmale olli Hirm päle tulnud, ja keigile, kummad temmaga ollid se Kalla Sagil, mis nemmad ühhes ollid weddanud. Ninda sammote ka Jakobi ning Johannesse Sebedeusse Poegade päle, kummad Simoni Seltsimihhed ollid. Ning Jesus üttel Simoni wasto: Ärra karda, sest Ajast pead sinna Innimessi püüdma. Ja nemmad ajasid Laewad Male, ning jätsid keik mahha, ja läksid temma järrele.

2) Ewangelium Maarja katsumise päewal, Luk. 1, 39—56. Agga neil Päiwil tous Maria ülles, ja läks ülle se mäggise Ma ruttuste, Juda Linna. Ning temma tulli Sakariase Kotta, ja terretas Elisabetti. Ning sündis, kui Elisabet Maria Terretamist kulis, hüppas Laps temma Ihhus. Ja Elisabet sai täis pühha Waimo. Ning temma kissendas sure Hälega, ja üttel: Önnistud olled sinna Naeste säas, ja önnistud on sinno Ihho Suggo. Ning kust mulle se johhub, et minno Issanda Emma minno jure tulleb. Sest wata, kui sinno Terretamisse Hääl minno Körwi sai, siis hüppas Laps römustes minno Ihhus. Ja õnnis olled sinna, et sinna olled usknud. Sest se Peab täidetama, mis sulle Issandalt on ütteldud. Ning Maria ütles: Minno Hing auwustab wägga Issandad; Ja minno Waim on wägga römus Jummala minno Önnisteggijas. Sest temma on waatnud omma Ümmardaja Allandusse päle; Sest Waat, sest Ajast kiitwad mind keik Pölwed önsaks. Sest se on mulle suri Asjo tehnud, ke wäggew on, ja kelle Nimmi pühha on. Ja temma Hallestus kestab Pölwest Pölweni neie jures, kummad tedda kartwad. Temma näidab Wägge omma Käwarrega, ning pillab laiale need, kummad körgid ommad omma Süddame Meles. Temma toukab wäggewad Järre päält mahha, ning üllendab maddalaid. Kel Nälg on, täidab temma Häga, ning lasseb Rikkad tühjalt ärra. Temma on wasto wotnud omma Sullase Israeli, et temma piddi Armo päle mötlema (Ninda kui temma on räkinud meie Wannemille, Aabrahamile, ning temma Seemnele,) iggawest. Agga Maria jäi temma jure liggi kolm Kuud, pärrast läks temma jälle Kojo.

3) Ewangelium Tehwanuse päewal, Matth. 23, 34—39. Se pärrast, waat, minna läkkitan teie jure Prowetid, ning Targad, ja Kirjatundjad; Ning neidsammo tappate teie monningaid ärra, ning löte Risti, ja monningaid peksate teie omma Kirrikudes, ja kiusate neid Linnast Linna; Et teie päle peab tullema keik se wagga Werri, mis ärra on walletud Ma pääl, wagga Abeli Werrest, Sakariasse Parakia Poja Werreni, kedda teie ollete tapnud Jummala Koja ning Altari wahhel. Töest, minna ütlen teile, se keik tulleb sesinnase Sou päle. Jerusalem, Jerusalem, ke tappad Prowetiid, ja Kiwwidega surnuks wiskad neid, kummad sinno jure ommad läkkitud, kui mittokorda ollen minna sinno Lapsi tahtnud kogguda, kui Kanna omma Poege koggub Tiwaste alla, ja teie ei olle mitte tahtnud. Waat, teie Kodda peab tühjaks jäetama. Sest minna ütlen teile: Teie ei sa mind sest Ajast mitte nähha, kunni teie ütlete: Kidetud olgo, ke tulleb Issanda Nimmel.

4) Epistel kaheksandal pühapäewal pärast Kolmainu Jumala püha, Rom. 8, 12—17. Sepärrast Wennad, ep olle meie nüüd Wöllalissed Lihhale, Lihha möda ellama. Sest kui teie Lihha möda ellate, surrete teie; Agga kui teie Waimo läbbi Lihha Teggo surretade, ellate teie. Sest kedda Jummala Waimust aetakse, need ommad Jummala Lapsed. Sest teie ei olle mitte Orja Waimo sanud, jälle karta, waide teie ollete Lapse Waimo sanud, kumma läbbi meie hüame: Abba Issa. Sesamma Waim annab ka Tunnistust meie Waimulle, et meie Jummala Lapsed olleme. Agga ko meie nüüd Lapsed olleme, olleme meie ka Jummala Pärrijad, ning Kristusse Kapärrijad, kui meie temmaga kannatame, et meid ka Auo sisse tõstetakse.

5) Epistel kahekümnewiiendal pühapäewal pärast Kolmainu Jumala püha, 1. Tess. 4, 13—18. Agga minna ei tahha mitte, Wennad, et teil peab täädmatta ollema neist, kummad ommad maggama lähnud, et teie kurwaks ei lähhä, ninda kui teised, kel Lotust ep olle. Sest kui meie ussume, et Jesus on surnud ning üllestõusnud, ninda tahhab ka Jummal need, kummad Jesusse läbbi ommad maggama lähnud, temmaga ette tua. Sest sedda ütleme meie teile Issanda Sanna läbbi, et meie ke ellame, ning ülle jäme Issanda Tullemisse Ajaks, ei pea mitte neie ette joudma, kummad ommad maggama lähnud. Sest temma isse se Issand tahhab sure Söa-Häle, ning Pä Engli Häle, ja Jummala Passunaga Taewast mahha tulla, ja Surnud Kristusse sees peawad essiti üllestõusma. Pärrast peab meid, ke ellame, ja olleme üllejänud, ühtlaise nendega kistama Pilwedes Issanda wasto Taewa alla, ning olleme ninda ikka Issanda jures. Sepärrast römustage nüüd teine teist neie Sannadega.

6) Epistel Jaanipäewal, Jes. 40, 1—5. Römustage, römustage minno Rahwast, ütleb teie Jummal. Räkige Jerusalemmiga armsaste, ja kulutage temmale, et temma Söddiminne otsas on, et temma Üllekohhus on andeks antud, et temma kahhe wörra Issanda Kääst on sanud keige omma Patto eest. Hüüdja Hääl on Körwes; Walmistage Issanda Teed, tehke Wälja pääl Teed tassaseks meie Jummalalle. Keik Orgo peab üllendadama, ning keik Mägge ning Mä kinko peab allandedama; Ja mis köwwer on, peab öigeks sama, ning mis mätlik on, peab tassaseks Teeks sama. Ja se Issanda Auw peab awwalikkuks sama, ja keik Lihha ühtlasse peab näggema, et Issanda su on räkinud.


7) Laul:
Ma tullen Taewast üllewelt, Häid Sannumid toon teile säält. Neid toon ma teile Römoga, Neid tahhan minna kuluta.

Üks Laps on tänna sündinud, Kui ammo Ajast tootud, Üks kaunis illus Lapsoke, Se sünnib Neitsist puhtaste.

Se on se Issand Jesus Krist, Ke tahhab aita Häddalist, Se on teil Önnisteggija, Ke tahhab Pattust lunnasta.

Keik Ön saab teile temma Kääst, Mis Jummal pakkund iggawest, Et teie woite meiega Nüüd Taewast järgest ellada.

Nüüd pange Tähte tähhele, Et Söimes Mähkmes leitasse, Ja waesest alwa Lauda sees, Se iggawenne Abbi-Mees.

Sepärrast lakki Römoga, Nüüd Karjastega watama, Mis Jummal Pojas kinkinud, Ke meile Hääks on annetud.

Mo Südda panne tähhele, Mis on, me Söimes nähhakse? Kes on se kaunis Lapsoke? Se on se armas Jesuke.

Oh! olle terwe tullemast, O Poeg, ke tulled Jummalast, Sa tulled Häddast aitma mind, Kes märkab se eest kita sind.

Oh! keige Asja Teggija, Kui wägga alwaks lähhäd sa? Et sinna Söimes maggad sääl, Se kowwa Weikse Pöhho pääl.

Ehk lähhäks Ilm weel laiemaks, Ja ennast Kulda ehhitaks; Siis olleks siiski kitsuke, Ka kitsa Kätkiks sinnole.

Ei holi sinna Surussest, Ei kalli Sidi Rietest; Sa leppid Heindes maggades, Kui omma Taewa Rikkusses.

Se teggid sa hä Melega, Et minna piddin näggema, Et Au ning Rikkus Ilma sees, Ei kölba mitte sinno ees.

Oh! wotta, armas Jesuke, So Sängiks minno Süddame, Oh! wotta selles hingada, Et minna sind ei unusta.

Sest hüppan minna Süddamest, Ning kidan omma Jesukest; Ma laulan sure Römoga, Mind Jesus ikka awwita.

Nüüd kiitkem meie Jummalad, Se aino Poja Andijad, Need Englid towad röömsaste, Nüüd ue Aasta Sannume.


8) Laul: