Eesti kirjanduse ajalugu - 32

Aasta 1881 lõpul kinnitati Hermann riigiwalitsuse poolest ajalehe „Eesti Postimehe“ toimetajaks, mis lehe W. Just oli J. W. Jannseni käest enesele ostnud. Seda lehte toimetas Hermann 4 aastat kuni 1885 lõpuni. Selles lehes tegi Hermann hoolega kirjatööd, awaldas juhtkirjasid, iseäranis ka Eesti rahwa üle, ning andis muid sõnumid. Lehe lugejate arw kaswas. Ei wõi mitte meelde tuletamata jääda, et Hermann sellel neljal aastal ka neli aastakäiku „Muusika lisalehte“ wälja andis, mis Eesti lauluwara rohkendas. Ka tuli neli tähtraamatut nime all „Uus kasuline kalender“ tema toimetusel wälja. Kõige tähtsam töö oli aga raamat „Eesti keele grammatik“, mis 1884. aastal ilmus ja mille kirjutamiseks Hermann juba aastast 1880 saadik kõik priiaja oli tarwitanud. Selles kirjas püüdis ta Eesti keele sõnu loomulikult jagada ja keeleteadliselt seletada.

Aasta 1885 suwel sai Hermann riigiwalitsuselt luba „Laulu ja mängu lehte“ asutada, mis ka käima hakkas. Selles lehes on Hermann hulgal aastatel enam kui tuhat laulu ja lugemata muid muusikalisi andeid ning suure hulga õpetust ja juhatust ning sõnumid andnud, muu seas ka noodi-, komponeerimise-, wiiulimängu-õpetuse ning klaweri saatusega solo- ja dueti-laulusid.

Aasta 1886 algul omandas Hermann enesele ajalehe „Pärnu Postimehe“, mis ta endisesse Tartu tõi ja nime all „Postimees“ hakkas wäljaandma. See leht paisus aasta 1888 algul tema juhatusel 3 korda nädalis ja 1890 lõpul igal päewal ilmuwaks leheks. Selles lehes awaldas ta lugemata hulga juhtkirjasid ja muid kirjeldusi teiste tehtud kirjatööde hulgas. Aastal 1896 läks leht cand. jur. J. Tõnissoni toimetuse alla, kes ülemalt poolt seks kinnitati. Üle 15 aastat oli Hermann ajalehe-toimetaja olnud ja lahkus töö-wäsimusest ja waenust ära tüdinenud sellest enesele muidu armsaks läinud ametist.

Oma kahte lehte toimetades jäi siisgi weel siin ja sääl aega üle mõnda teaduslist kirja üles panna ja trükki anda. Nõnda pidas Hermann pääkõned wõidupidudel 1889 ja 1890 ning andis trükki, wõttis kirjatööde arwustamisest neljal wõidupidul 1887—1890 osa. — Aastal 1889 waliti Hermann endise Tartu ülikooli nõuukogu poolest sellesse ülikooli Eesti keele lektoriks, mis ametisse ta kauaks jäi, ehk tal ajalehe toimetaja- ja lektoriametit ühes küll tõesti raske oli pidada, kuid asi on ometi korda läinud.

Aastal 1889 ilmus Hermanni korjandusel ja seadmisel 40 Eesti rahwawiisi päälkirjaga „Eesti rahwalaulud segakoorile.“ See oli esimene kord, et Eesti rahwawiisid isetrükis wälja tuliwad, ja see oli Eesti muusika kohta wissisti ka tähtjas lugu, sest sõnalise wanawara kõrwal seisab ju laululine wanawara, ja tõendada tuleb, kumb neist kõrgem on. Ka oli Hermann „E. Üliõpilaste seltsi albumis“ I. Eesti rahwawiiside loomu üle kirjutanud, siis Õpetatud Eesti seltsis nendesamade kohta Saksa keeles kõne pidanud ja ka seltsi „Verhandlung’ites“ kirjelduse awaldanud.

Meelde tuletada on weel, et Hermann „Eesti Kirjameeste seltsi“ poolest aastal 1891 toime pandud suure laulupidu arendaja, pidulaulude trükkimuretseja ja laulujuhataja ning pidukõne pidaja pidul enesel oli.

Märzikuust 1890 kuni jan. 1891 oli Hermann „Kirjameeste seltsi“ „tegew president.“ Siis waliti senine auupresident prof. J. Köler ka tegewaks presidendiks. Raske oli siis pidu asutada ja seltsi asja õiendada, sest et presdenti Tartus ei olnud. Pidu oli seltsi wiimane hiilgaw sündus. Juba 1893. aasta algul pandi selts ülemalt poolt jäädawalt kinni ja lõpetati ära. Hermann oli ligi 1½ aastat enne seltsi äralõpetamist koguni seltsi eestseisusest wäljaastunud.

Aastal 1894 ära peetud suure laulupidu toimetamisest wõttis ta niisamuti osa, walis ühes heliloojate Kappeli- ja Türnpu’ga ning D. Wirkhaus’iga laulud seks wälja ning tegi walmis ja andis trükki, juhatas ka pidul osa suurt koorilaulu.

Aasta 1896 suurel pidul Tallinnas oli ta ka üks laulujuhataja.

Wene keele õppimiseks hakkas Hermann 1889 suurt sõnaraamatut wälja andma, mis 1896 walmis sai. Juba enne 1886 ja 1887 oli ta kaks Wene keele õperaamatut kirjutanud, üks wäiksem ja teine suurem, millest esimene wäga palju ja teine ka rohkesti on koolides tarwitatud.

Aastal 1896 andis Hermann kui mitme aja uurimise wilja raamatu „Eesti keele lauseõpetus“ wälja, mis siin esimest korda Eesti keeles täielisemal wiisil sündis, muidugi teada inimlikud wead maha arwatud. Selles raamatus on ka iseäranis Eesti keele lauselised isedused ära seletada püütud.

Mõned „Postimehes“ ilmunud uurimised ja kirjutused andis Hermann ka eratrükis wälja, nagu „Sumeri-akkadlastest“, „Uurimised Eesti rahwa muinasajast“, „Wanad poisid. Armenlased ja kurdlased. Korea. Abessinia“, „Hiina rahwa elust“ jne.

Suwel 1896 pidas Hermann suurel muinasteadlisel kongressil Riias kaks kõnet, ühe Wene keeles sumerlastest ja teise Saksa keeles Eesti kohanimedest. Mõlemad kõned anti trükki.

Õpetatud Eesti seltsis pidas Hermann Eesti kohanimedest endiste kuralaste ja liiwlaste asupaikadel Liiwi- ja Kuramaal kõnet ja laskis selle ka trükkida. Säälsamas kõneles ja kirjutas ta wahest Soome ja Eesti keele wahel.

Lõpuks on seesinane käes olew raamat „Eesti kirjanduse ajalugu“ Hermanni kirjutatud ja kokku seatud. Siin sünnib, nii palju kui teada, see ka esimest korda.

R. G. Kallas.
Tähtjas Eesti kirjanik ja kõnemees on Rud. G. Kallas. Ta on sündinud Saaremaal Kaarmas lehekuu 10. päewal 1851, käis esiti kodus koolis, siis „Tartu I. kooliõpetajate seminaris“, kus lõpueksami tegi ning 1871 kuni 1875 Tartus I. elementarkooli õpetaja oli. Siis läks ta Tallinna gymnasiumi ülemasse klassi, tegi üliõpilase-eksami ning studeeris Tartus 1878—1883 usuteadust, sai arwuteadlise kirjatöö eest kuldauuraha, tegi kandidaadi-eksami, oli 1884—1887 Eesti kirikuõpetajaks Walgas ja aastast 1887 saadik Rõuges.

Kallas on juba aastast 1873 wäga tegew Eesti kirjanduse põllul olnud. Eesti Kirjameeste seltsi kirjatoimetajaks sai ta juba 1872, ja aastaraamatus 1874 kirjutas ta „Nuhtlus ning palk koolis“ ja „Mõnda Otu Wilhelm Masinga eluloost“. Selle seltsi äratusel andis ta 1874 suure paksu ning täielise arwuraamatu „Mõistlik rehkendaja“ wälja, mis seni ajani Eesti arwu-raamatute ees otsas on. Kallas’e rehkenduse-töö üksikud raamatulised pärastesed jaod iseköidetes on „Ülesannete kogu“ 1875 3 jagu, „Wäljarehkenduste kogu“ 1875. Selle järele ilmusiwad „Mõistliku rehkendaja tarwilisemad õpetused“ ja „12½ toopi pähklid. Wirgemaile rehkendajatele ära närida.“ — Kallas on selle järele suur arwumees. Tema raamatud sellel põllul on Eesti keeles uue põhja arwusteadusele pannud ja on täiesti mõistuse põhjal seisew suur teadline töö, nagu seda waewalt muudes keeltesgi leida. Kes end arwamises tema juhatusele annab, see õpib selle teaduse täielikult ja põhjalikult ära. See on iseäranis nüüdsel ajal tähele panna, mil enam kui enne rehkendamist nõutakse ja mil kõik riiklik ja rahwalik elu arwamise pääle põhjendatud on, sest asjata oleks katse ilma rehkendamiseta elus läbi saada. — Ajalehtedes ja kirjades on ta pääle selle palju kirjutanud.

Õpetaja-ametis on Kallas hoolega waimulikku kirjandust edendanud. Nõnda kirjutas ta järgmised kirjad „Igawene ewangelium. Uus jutluse-raamat“ 1889, „Kallim wara ilma pääl“ 1891, „Meie Issanda Jeesuse Kristuse armulaud“ 1891, „Lendaw ja Immanuel“ 1892, „Nädala päikene“ 1892, „Roosa kannel“ 1892, „Saaroni walge lill pulma päewaks. Perekonna raamat“ 1894, „Õlipuu-lehed“ 1897. Kõik need raamatud on woolawas kujerikkas kõnes ja kenas kaunis keeles kirjutatud ja on Kallas’e meie theologide seas kõige paremate kirjameeste sekka tõstnud. Siin kohal tahaksime iseäranis „Perekonna-raamatu“ kohta tähelepanemist juhtida, sest et meie waimulikku kirjandust nii täiesti kõne alla ei suuda wõtta, kuna nimetatud kirjas ka lugemist on, mis ilmaliku kirjawara sekka tuleb lugeda. Selle raamata iseäraline kasu on, et ta ka ilmalikust kirjandusest ning muinasjuttudest ja wanawarast lugejaid osa wõtma kutsub ja kasu saama õpetab. Seda tuleb iseäraliselt kiita. Kuju- ja kujerikas kõne, mis kõigis Kallas’e waimulikkudes kirjades leida, teeb ka „Perekonna-raamatu“ kõnet elawaks. Mõned lugejad ei kannata üksnes Kallas’e otsekohest pahade asjade ja kombete nimetamist, mis peenemalt ehk parem oleks olnud nimetada. Raamat on oma waimustusest leekiwa kõne pärast wäga tähele panna ja saadab wissisti palju kasu, kui ka kujukõne mõni kord liig.

Carl Heinr. Niggol.
C. H. Niggol on üks Eesti tähtsam kooliraamatute kirjutaja. Tema sündis 14. okt. 1849 Wiljandi ligi, käis sääl kihelk.-, pärast Tartu kreiskoolis ja lõpetas oma hariduse „Tartu I-ses kooliõp. seminaris“. Pärast tegi weel kreiskooliõp.-eksami. Kooliõp. oli ta Tartus 1870 saadik esiti I. elementarkoolis, siis endises Tartu kreiskoolis ja, kui kreiskool ära lõpetati, siis ülemas tütarlaste koolis.

Niggoli kirjalisest mõjumisest on küll esiti meelde tuletada tema kaastöö endises „Eesti Kirjameeste seltsis“, kus ta kõnesid pidas ja aastaraamatus kirjutas. Juba aastaraamatus 1873 seisab tema sulest „Mõni sõna tundmisest“, mis tolle aja tarwis mõnus kirjutus on. Ka muidu oli ta agar kirjatöödest osa wõtma.

Niggol on Eesti koolidele kirjutanud juba 1875 aasta ümber „Wenekeele grammatika“ täiema ja lühema wäljaande, millest pärast küll kümned tuhanded lapsed on Wene keelt õppinud — enam kui ühestgi muust raamatust enne ja pärast, kuna ta pärast koolidest wälja jäi, siis weel „Wene keele abd“ ka täiema ja lühema, „Wene keele grammatika“, „Wene keele Krestomatia sõnaraamatuga“ ja „Lugemised Wene keelde ümberpanemiseks sõnaraamatuga“.

Wiimsel ajal on Niggol ka mõned usuteadlised raamatud kirja pannud, nimelt 1884 „Kuda piiblit peab lugema“, siis weel „Jumala tarkus laste toas“, „Lapse suremine“ ja mõnda muud.

Johann Kunder.
C. R. Jakobsoni ja Weske sõber ja seltsimees oli kooliõpetaja J. Kunder. Ka tema oli Wiljandimaalt pärit ja sündis jõulukuu 14. päewal Paistu kihelkunnas Holstre-Kowalil, õppis „Tartu I-ses kooliõpetajate seminaris,“ tegi lõpueksami, oli 1875 kuni 1886 elementar- ja pärast tehtud uut eksami kreiskooliõpetaja Rakweres, õppis 1887 Kasani ülikoolis ja hiljem Peterburi kooliõpetajate instituudis, kus ta 1888. algul aprilli-kuul ootamata suri.

Juba kui ta „Tartu I-ses seminaris“ oli, aastate 1872 ja 1875 wahel, näitas ta üles, et tal nimelt hääd luuleanded oliwad. Ta luuletas juba siis mõndagi salmikut ja laskis nimelt salmikud „Õiekuul“ 1873 trükkida. Ajalehtedes ja kirjades ilmus niisamuti tema luuldeid. Alles pärast tema surma ilmus kogu tema luuletusi nime all „J. Kunder’i algupäralised luuletused“, milles aga ka ümbertehtusi oli. Tema luuletustes näitab end kõrge anne üles, kuid keel ja koor ei rahusta iga kord lugejat, nagu üleüldse keel ka muudes tema enamasti õpetlistes kirjades läbiküpsust ei awalda, waid nagu wähe hooletult ja päälsekaudselt on tarwitatud.

Tähtjad kirjanduses on Kunder’i „Muinasjutud“, mis 1885 ilmusiwad, ja siis weel algusjutt „Jumala kuju“. Wäga huwitaw lugeda on Kunderi mõtted Kalewipojast, mis ta päälkirja all „Kalewipoeg. Lugu Eesti muinaskangelasest“ 1885 awaldas.

Õpetlistest kirjadest, mis Kunderi sulest on tekkinud, on weel nimetada „Maakera elu ja olu“ 1877, „Looduse õpetus I. raamat: Elajate riik“ 1877, „II. raamat: Taimede riik“ 1882, „III. raamat: Kiwide riik“ 1885. Kõik annawad märku tublist asjatundmisest. Waheajal ilmus weel „Wäikene Looduse õpetus“ 1879.

Siis on weel nimetada Kunderi luulete kohta käiw kogutöö: „Eesti kirjandus koolile ja kodule. I. raamat: Eesti wanemad laulikud“, kirjutatud 1886, aga trükitud alles pärast Kunderi surma 1890. Selles raamatus kõneleb ta lühedalt Eesti rahwalaulust ja kaheksast Eesti luuletajast ning annab nende luuletest näitusi. Need kaheksa luuletajat on: Kreutzwald, Jannsen, Koidula, Weske, Jakobson, Malm, Kuhlbars, Reinwald.

Wäga tänu wäärt ja tubli on Kunderi luuletuse-töö Eesu näitemängu tarwis. Tema sulest on Eesti keeles mitu tuumakat näitemängu sündinud. Meie nimetame siin näitlused „Mulgi mõistus ja Tartlase tarkus“, 1881, siis weel „Muru Miku meelehaigus“ 1882 ja „Kroonu onu“ 1885, siis weel „Mõrsja ja märatsejad“ ning pärast surma trükitud „Kingu Laos“. Need on paremate näitemängude sekka lugeda, mis Eesti keeles on kirjutatud. Neid mängitakse täna päewani wäga hää meelega ja on oma sisu poolest näitelawale kauniks ehteks. Nad on wäärt, et igaüks neid ise tundma õpiks.

Kunderis läks kõrgeandeline kirjamees enne aegu hauda. Tema oleks weel paljugi kasu Eesti kirjandusele saata wõinud.

Dr. Mihkel Weske.
Eesti tähtsamate luuletajate sekka tuleb ka Dr. M. Weske arwata. Tema on Paistu kihelkunnas Holstre wallas 17. jan. 1843 a. sündinud, käis esiti Paistu kihelkunna-koolis, pärast prof. Dr. Al. v. Oettingen’i nõuul Tartu gymnasiumis, astus kolmandast klassist wälja ja läks Leipzigi missionimajasse, kust paganate juurde missionäriks pidi minema, kuid astus säält pea wälja ning sai Leipzigi ülikooli priikuulajaks keeleteaduses. Et ta nõutud eksamid ära tegi, wõeti ta üliõpilaseks universiteeti wasta, ta tegi ülikooli läbi ja wõitis enesele ka doktori auugraadi wõrdlewas keeleteaduses. Aastal 1873 tuli ta kodumaale tagasi, kus 1874 Tartu ülikooli Eesti keele lektoriks waliti. Selles ametis oli ta kuni 1885, mil ta Ungriamaale kroonu kulul saadeti oma teadust suurendama. Aastal 1887 tuli ta koju tagasi, kuid ei jäänud kauaks siia, waid saadeti Soome sugu keelte õpetajaks Kasani ülikooli, kus tal ülikorralise professori õigus ja palk oli. Kasanis tuli talle lehekuu 4. päewal 1890 ootamata südame rabanduse läbi surm. Tema surnukeha toodi oktobri-kuul samal aastal Tartu, kus ta uue surnuaia pääle maha maeti. Nõnda on lühedalt Weske eluaeg.

Ameti ja kutse poolest oli Weske keeleteadja. Tema on nimelt endises Tartus õige rohkesti keeleteaduse üle nii hästi Eesti kui Saksa keeli kirjutanud. Ei me taha siin aga tema keeleteadusest pikemini kõneleda, kuid nimetame lühedalt, et ta sagedasti keelelisi Saksa keeles reisikirjeldusi kirjutas, milles ta keelt seletas, siis weel Eesti kohanimede lõpust „-were“, Eesti rahwa hariduse ajaloost, Eesti keele murretest, palwetest metsa-jumalatele, Soome ja Eesti keele wõrdlemisest Ungari keelega, Eesti keele kolmest pikkuse järgust, Kalewipoja sisust ja selle teisenditest ja paljust muust. Märgime siia juurde lühedalt, et ta Eesti keele murrete wahed uurijana wäga terawasti ära tundis. See oli tema tugew kui ka nõrk külg. Wäga osa wõtwalt murdeid uurides kaotas ta sagedasti terwe keele silmast ja ei wõinud enam korra järele ehk systematiselt keelt kindlasse kujusse seada, sest et ta murretesse nagu ära kadus. Tema ei wõinud mitte kindla põhjusmõtte järele keele sõnu korraldada ega ära mõista. Seda näeme ka tema Eesti keelelistest kirjadest, mis wäga kirjus ja mitmesuguses kirjawiisis on kirjutatud. Ta nrjutas korra ühte ja korra teist murret, oli täna täis rõõmu wanade sõnakujude üle Kodawere murdest, ja homme ilutses ta Haljala murde iseäraldustest ning oleks kas kirjakeeleksgi kõik murded tõstnud, mis ta ialgi uuris. Murrete uurimiseks on tema töödel iseäraline wäärtus, aga ei mitte keele systematiseks korraldamiseks. Seda näitab ka tema 1879 ilmutatud „Eesti keele healte õpetus“, milles igal sõnal mitu kirjawiisi on ja mis siis kõigest materjali kindlaks õpetuseks annab.

Luuletajana oli Weske tähelepanemise wäärt ja kõrgeandeline. Iseäranis luulete poolest, mis rahwusliku loomuga, oli ta wäga tähtjas. Ta on mitmed laulud loonud, mis terwe rahwa suhu on läinud. Kõige tutwam tema loodud laul on küll „Minge üles mägedelle“, mida K. A. Hermanni wiisiga terwe rahwa poolest lauldakse. Kui see laul esiti 1873 wälja tuli, arwati, et ta aina Weske oma on; kuid 1880. aasta ümber tuli wälja, et ta Saksa eeskuju ja põhjusmõtte järele on loodud, kus laul nii algab: „Auf die Höhen laßt uns steigen“. Siisgi on Weske laulu nii oma kombel salminud, et see otse Eesti oma laul wõib olla. Nõnda on ka tema mitmed muud ümbertehtused otse alguslised. Rahwalise koore poolest wõiwad nad mõni kord weel kenamad olla kui Saksa keeles algusnäol. Neid lauldakse sagedasti pidulikkudel puhkudel. Alguslaul „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib lahke Soome laheni“ on Prantsuse wiisiga ka wäga laiali lagunenud rahwa suhu. Weske laulab rahwa rõõmust ja kurbtusest, lustist ja leinast, kergusest ja raskusest nõnda, nagu rahwas ise armastab ja ühes laulab. Weske luuletel on nii ütelda lapselik ilma süüta ilu.

Enam osa Weske luuletusi on tundeluulded; üksnes mõnedes on ka wähe luguluulelist sisu ehk ainet. Ka ei pea Weske wäga waljult siledast koorest kinni, aga luulded on siisgi sorawad ja kaunid lugeda ja hõlpsad laulda. Rahwa maigu-tundmus on juba uue-ajaline, ja ka Weske lauludest on ainult mõned ainsad wana kujuga, kuna suurem hulk uuenäoline on. Aastal 1875 Tartus Mattieseni juures trükitud „Laulud wiisidega“ on kõige meeldiwamad luulded Weske sulest. Pärastestel ei olnud seda jõudu. Üksnes ilus luuletus „Päikesele“ on endistega ühewäärtusline. Ka algupäralisi luuletusi on Weske õige palju loonud, kuid need ei ole seda laialilaotust leidnud kui ümbertehtused. Oma luuletustes elab Weske rahwa sees edasi.

Kõrge wäärtusega on ka tema awaldatud kaks jagu „Eesti rahwa-laulud“, mis 1879 ja 1883 Tartus Schnakenburgi juures trükiti. Need rahwaluulded on enamasti Wirumaalt rahwa suust korjatud ja ilma kirjakeele pääle waatamata üles pandud. Nende seas on wäga ilusaid luuldeid leida, mille tuum ka kaunis on. Luulded näitawad iga pidi Eesti rahwaluulete ilu.

Aastal 1884 sai Weske ülemalt poolt luba ajakirja „Oma Maa“ wälja anda. Selles ajakirjas, mis ta kõigest järgmise aasta juhatas, on ta õige hulga kirjutusi awaldanud, mis Eesti keele ja kirjanduse ning Soome sugu rahwaste kohta käiwad. Selles kirjutas ta ka nimelt seletusi Eesti keele loomust, Eesti sõnade pikkuse järkudest, Eesti keele murretest, siis wanadest Eesti ohwrikohtadest, Kalewipoja jutu riismetest, Eesti rahwa luuletest ja paljust muust. Need kirjutused on pea kõik jäädawa tähtsusega.

Enne surma sai Dr. Weske weel walmis tähtsa teadusetöö «Славяно-финскія культурныя отношенія», milles ta Wene keeles Soome sugu keeli wõrdleb ja näitab, mis sõnad ja kohanimed Wene keelest Soome sugu keeltesse ja Soome sugu keeltest Wene keelde on läinud.

J. Kõrw.
Kõrw on sündinud Torma kihelkunnas umbes a. 1853 ümber, oli säälsamas koolmeistriks, tuli 1875 Tartu nõuuga üliõpilase-eksami teha, kuid oli priikuulaja ülikoolis, läks siis 1878 C. R. Jakobsoni „Sakala“ toimetuse liikmeks Wiljandi ja säält 1881 ümber Rakweresse, kus ta ajalehe „Walguse“ Michail Lindenbergi käest omandas ja selle toimetajaks ja wäljaandjaks hakkas. Pärast C. R. Jakobsoni surma oli ta ühel ajal ka „Sakala“ toimetajaks. Hiljem umbes 1883 ümber läks ta „Walguse“ toimetajana Tallinnasse, kus ta sellesse ametisse wiibis. A. 1888 järel, kui „Wirulane“ ära lõppis, sai tema leht „Walgus“ palju lugejaid juurde.

Kõrw on wäga wiljakas ning agar sulemees olnud. Oma lehes „Walguses“ on ta palju kirjutanud, kuid ka raamatulises kirjanduses on tema nii hästi palju tõlkeid kui ka alguskirjasid awaldanud. Esiti ilmus tõlge „Asujad Kaanada metsas“ 1877 ja „Wene-Türgi sõda“, 4 annet ka 1877, „Pealiku tütar, Puschkini jär.“, pärast „Reisi- ja jahipildid wõõratest maadest“, „Elujuhtumised Wandimeni saarel“, 1880, „Kasaka-hetman Taras Bulba, Gogoli jrl“, „Mõistukõned ja luulejutustused, Herderi ja Krummacheri kirjadest“ ja „Metsarändajad, Gabriel Ferry jär.“ kõik 1880, „Eesti rahwa muistejutud ja wanad kõned“ 1881, „Jõulu õhtu. Inglise luuletaja Ch. Dickens’i jär.“ 1882, „Joosep lumes, B. Auerbachi jär.“ 1883, „Ben Hur ehk Kolgata. Jutustus Kristuse ajast“ 1888, „Kindel eesmärk“ 1889, „Tobi ja Mali, Franz Hoffmanni jär.“, „Kiired kosjad. Eesti jutt Tallinnast“ 1893, „Luigemäe Olli. Kujutused Eesti minewikust 1217—1224“ 1893 ja palju muid juttusid, millest nimetada Rateliffi „Nena Sahib“ „Walguse lisas“ ja hommikumaa ja inimese-sööjate kirjeldused.

Nagu neist nimedest näha, on Kõrw mitmed wäga kasulikud kirjad Eesti keelde muretsenud, mis otse kirjanduse wäärtust kõrgendawad. Wigaks tuleb iseäranis wanematele kirjadele wähe kanget ja wastikut keelt arwata. Jutus „Kindel eesmärk“ ei ole kasu püüdmine teise kahjust kombeliselt kiita. Nagu ülemalt näha, on Kõrw ka Eesti wanu juttusid ja mõistukõnesid kirja pannud ja trükis awaldanud. Teistest iseäranis õpetliku sisuga kirjadest, nagu aiapidamise kunstist, ei kõnele meie siin pikemalt.

Wilh. Linkgreim.
Linkgreim on sündinud Haljala kihelkunnas, käis 1865. aasta ümber Põltsamaa kih.-koolis, oli siis Haljalas rahwakooliõpetaja ja pärast mitmes mõisas pruuli-ametis.

Aastal 1876 ilmus temalt esimene tõlge „Kuida külw nõnda lõikus“ warsti pääle selle „Neegri kuningas Kambuda“. Pärast tuli „Pruudita peigmees“ 1884. Aastal 1890 ilmus luuldekogu „Pidu-laulik“ ja „Mis tarwis on inimene maailmas?“. Siis ilmusiwad õpetlikud „Rasked kunstid“ ja jutud „Ristiisa kingitus Iwan Turgenjewi järele“ 1890, „Maria, Gregor Samarowi järele“, „Miron. Uudisjutt rahwa elust Rumeenias“, „Naljakad kosjajutud“ 1891, „Noore baron Münkhauseni imelikud juhtumised“ 1892, „Tatjana. Aleksei Potjehhini jär.“ ja „Tommi kodu Friedrich Friedrichi järele“ 1895 jne.

Aastal 1894 ilmus Linkgreimi poolest õpetlik raamat „Tegeline juhataja Wiina põletamises“.

Pääle selle on Linkgreim ajalehtedes mõndagi awaldanud. Keele poolest on Linkgreim Wirumaa mees ja räägib õige puhtasti.

J. Järw.
Järw sündis Wiljandi-maal umbes 1852 aasta ümber, oli esiti külakoolmeister, mil juba salmikud „Lillekimbukene“ 1873 trükki andis, siis 1878 C. R. Jakobsoni ajalehe „Sakala“ toimetuse liige oli, kust 1880 Tartu tuli, J. Ainti käest „Tartu Eesti Seitungi“ enese kätte toimetada ja wälja anda wõttis, ja selle lehe „Tartu Eesti Seitungi“ nime all „Wirulane“ 1882 Tallinna wiis, kus leht wäga palju lugejaid leidis, kuid riigiwalitsuse poolest 1888 ära lõpetati ning Järw ise kaheks aastaks Wenemaa seespoole saadeti, kus ta Moskwas elas. Oma lehes „Wirulases“ kirjutas Järw palju esiti Jakobsoni waimus, pärast üleüldse wäga wabameelse joones. Ka andis ta mitmed raamatud wälja, nagu „Italia tõetunnistaja Filoteo Giordano Bruno“ 1884, „Wallimäe neitsi“ ühes E. Wildega 1885 ja muud kirjad.

Kui Järw Moskwast oli tagasi tulnud ja Tallinnasse elama asunud, hakkas ta waga ja wagase mõttega kirjasid ilmutama. Siis tuliwad tema sulest „Mehised mehed“ 1889, „Ilm ja elu“, „Inimesesoo häätegijad“, „Ristitütar. Ajalooline jutustus katoliku ajast“ 1890, „Joomise katk ja wõitlemine tema wastu“ 1890, „Karolus. Ajalooline jutustus Eesti minewikust“ 1892, „Joowastawad joogid“, „Waenlane sõbra näol“ ja muidu raamatuid ja kirjasid ajalehtedes — pärast, kui Järw end korraks spiritismuse ehk waimude usu poole pööranud, siis tuli ka wälja „Tunne iseennast, mõtted ja tõendused hinge suremata oleku üle“ 1896.

Järw on kõrge andega inimene ja loodud kirjamees. Tema salmikutel on päris luuleline wõim ja waim sees. Ka muusikas on tal andeid, sest ta on mitmed üsna tuumakad wiisid loonud, millest nimetada on laulud „Kõrges kõlagu Eesti poegade auusus“ ja „Õieke, ära nii kaunisti õilmitse“.

C. M. Redlich.
Üks andelisematest endise „Tartu I. kooliõpetajate seminari“ kaswandikkudest oli C. M. Redlich, kes pea ühel ajal Kunderiga nim. õpeasutuses käis. Redlich awaldas 1875 Tartus Schnakenburgi juures kogukese salmikuid nime all „Lillepõõsas ehk elu ja armastus“, millele 1876 järgnes raamatuke „Metsa roosid. Lillepõõsa ehk elu ja armastuse tõine jagu“. Kolme aasta pärast 1879 ilmus weel kolmas luuldekoguke „Oh rõõmusta ja laula!“ Need luulded ja mitmed ajalehtedes ilmunud salmikud on Redlichi wähesed kirjatööd luulewõiduses, mis andega luuletajat awaldawad. Kui ka riimi ja keele poolest mõndagi soowida jääb, on luuletel siisgi ladus ja soraw keel ja ilus kõne. Mitmed Redlichi salmikud on parajate wiisidega rahwa suhu kõlama läinud. Kahju üksi, et Redlich oma hääd annet weel enam ei ole tarwitanud ja mitte enam kirjutanud kui ta kirjutanud. Mõned ainsad Redlichi luulded on ka jutusalmise (balladise) loomuga. Enam jagu tema luuldeid käib armastuse kohta ta selle wastolu pääle elu kohta. Soowida on, et neid parajal kohal tähele pandaks ja loetaks.

Pääle selle kirjutas Redlich weel Eesti keelde jutu „Indianlaste isamaal“ 1879 ja „Silmamoondaja ehk nõidusekunst“ 1880, mis kirjadest midagi iseäralist ütelda ei ole.

C. M. Redlich elas pärast poole Waiwaras.

Michael Jürmann.
Eesti kirjanduse ajaloos ei wõi M. Jürmannist mööda minna, sest ka tema on Eesti kirjandust rohkendanud. Tema sündis Põltsamaa Kamari Rudisaarel 6. januaril 1852, käis Põltsamaa kihelkunna- ja elementari-, siis Kaarlimõisa gymnasiumis, kust ta selle lõpmisel 1872 Tartu gymnasiumi tuli, siit 1873 üliõpilaseks sai ja 1877 pärast lõpueksami Nõo ja mõne aasta pärast Tarwastu kirikuõpetajaks kutsuti.

Tema on üliõpilase-ajal raamatuid kirjutanud. Aastal 1876 awaldas ta kaks raamatut nimega „Kodukool“, millele 1880 weel kolmas raamat juurde tuli. Esimeses kahes raamatus on mitmed teaduslised seletused wäga ilusas ja puhtas keeles. Kahetseda on üksnes, et Jürmann seda tööd edasi ei teinud. Lugemised kirjutamise-kunstist, paberist, silmast, soojusest, kartusest on wäga tuumakad. Hingeteadline kirjutus kartusest on iseäranis meisterlik, sest Jürmann on tubli asjatundja hingeteaduses. Hingeteadust oleks otse tema sulest soowida olnud. Kolmas raamat „Kodukool“ kõneleb keiser Aleksander II. õnnistatud walitsusest ja paneb kallimeelsele walitsejale eestlaste seas ilusa mälestuse. — Ülikooli ajal tegi tema ka Eesti keelde ümber Hackländeri näitemängu „Der Magnetiseur“ päälkirjaga „Adwokat tohtri ametis“, mis 1876 Schnackenburgi juures ilmus. See lustmäng on omal ajal mitutgi kord Eesti keeles mängitud.

Pärast, õpetaja-ametis Tarwastus, on Jürmann iseäranis waimulikku kirjandust edendanud: Ta kirjutas raamatud „Piiskop Aueri elulugu“ 1884, „Haigete kinnitus“ 1887, „Pühade manna“ 1888. Muidu on Jürmann ajalehtedesse ja raamatutesse lisasid andnud.

J. Bergmann.
Kõrge andega luuletaja on Eesti kirjanduses Jaan Bergmann, kes end kord warjunimega Mägine nimetas. Tema sündis 1856 jõulukuu 17. päewal Kolga-Jaani Soosaare walla Niilul Põltsamaa naabruses. Ta käis 1867 kuni 1869 Põltsamaa kihelkunna-koolis ja siis lühikest aega sääl Saksa elementarkoolis, kust 1871 Tallinnasse gymnasiumi läks ning aastast 1878 kuni 1882 Tartus ülikoolis usuteadust õppis. Ülikooli lõpueksami järele läks ta Peterburi Eesti Jaani kiriku abiõpetajaks, kust 1884 Liiwimaale Wiljandi ligi Paistu kirikuõpetajaks waliti.

Bergmanni kõige ilusamad luulded ja tuumakamad ilmaliku sisuga kirjad on tema studeerimise-ajal tehtud. Pärast hingekarjase-ametis ei ole tal küllalt aega enam olnud kõnendlisi kirjasid kirjutada. Tema luuletused oliwad otse imekspandawa mõjuwa sisuga ja päris luulelise ilu- ja aatelise lennuga. Küll ei ole ta neid iseraamatus, mis weel tulemas, wälja andnud, sest need on kõik laiali ühes ja teises kirjas ja salmikogus. Bergmanni luuletes liigub armas kewadene õhk ja lillede lehk, neiulik õrnus ja nooruslik wärskus. Keel, mõõt, riim ja sisu on pea ühte wiisi täielikud, mõtete käik ladus ja soraw ning selge, kõne kaunis ja lõbus. Bergmann oli nooruses luulelise mõtte kujutamise meister nii hästi keeles kui sisus ja koores. Teda tuleb tagasi hoidmata kiita — juba tema puhta ilma waleta isamaa-armastuse pärast, mis end ka ta luuletes ilmutab.

Esimene töö jutustuses Bergmanni sulest ilmus 1878 nime all „Ööwahi uus aasta“. Juba see jutt on õieti luuletus kõne wõi jutu näol.

Aastal 1871 ilmus M. J. Eiseni toimetusel „Eesti Kirjameeste seltsi“ poolest salmikute kogu „Eesti luuletused“ terwituseks ja teretuseks „Suomalaisen Kirjallisuuden Seura“ (Soome kirjanduse seltsi) 50-daks alustuse jubileumi päewaks. Selles kogus ilmusiwad esimesed ilusad Bergmanni luuletused. (See raamat ei ole enam saada.) Bergmanni luuletused on siin nii hästi tundelised kui jutulised (lyrised ja balladised). Tundelised luulded isamaa-, aasta-aja-, hommiku- ja õhtu-, armastuse- ja keisri-laulud ja on kõige ilusamate Eesti laulude sekka lugeda. Jutuluulded on nimelt siin „Salme“, siis üsna iseseiswalt salmitud „Igawene Juut“, wäga kaunis lugulaul „Ustaw Ilo“ ja kurwkena romanz „Linda“. Niisuguste luulete poolest on Eesti keel seni kehw olnud, kuna tundeluulet õige rohkesti leiti. Seda suurema wäärtusega on siis Bergmanni luguluulded (balladid), mis ka iga muu rahwa kirjandusele ehteks oleksiwad. Neid ei peaks keegi Eesti kirjanduse sõber lugemata jätma. Mida rohkem neid keegi loeb, seda enam tuleb nende ilu tunda. Nii hästi ajaloolikud kui hingeteadlised peensused on neis märgata.

Bergmanni luuletustel oli rahwa seas waimustatud wastuwõtmine. Et neid iseäralises raamatus wälja ei tulnud, kirjutati neid ühte puhku ära. Sagedasti on nende üle eestlaste seas elawaid kujesid tehtud — nii hästi seltsides kui eramajades. Rahwa luuleline maik on selle läbi wäga peenendatud.

Bergmann on ka suuremaid luuletusi Eesti keelde ümber teinud, nõnda nimelt Greeka keelest „Batrachomyomachia ehk hiirte ja konnade sõda“, mille päälkiri juba hexameter (kuuetõusune salmimõõt) on. See ilmus esiti ajakirjas „Meelejahutajas“, nagu ka mõnda osa Greeka luuletaja Homeri lugulaulust „Meelejahutajas“ ja „Eesti Üliõpilaste albumi“ esimeses lehes, nagu ka wäike näitemäng Lutherusest säälsamas.