Eesti kirjanduse ajalugu - 05

„Pajatame se tödde sees| sünnul olcko kihtus ninck selgkus| tenno ninck kahs suhr auw| O Iggawenne Jummal| ke sinna hendes nöitat| ninck meid tenna omma ande kahs| iholickult ollet söhtnut.

„Wotta wasto sesinnase Tenno-opffer| O Issa ninck loja| kumba meije sünno poja siddes| O wotta se meele hehr| ninck lasse temma omma denistusse kahs| maxma meije keickide ehs.

„Sest middakit on mellestada| mea sünnul woix tassuma| keick armu ninck helduse| techtut meije nödrussell| och kui woip sihn mah pehl| eth keick sünno perral on| sünnulle maxtut sahma.

„Issand wotta wasto meije tenno| ninck sesinnase kihtusse laulo| ninck anna andix| mea weel waja on| tehha sünno meele perrast| O te meid hennesse sarnasex| eth meije sihn sünno armo sees| ninck sehl iggawest ellame.“

Ericus Simonius Bussz, Karuse kirikherra, kirjutas nii:

„ISsand Jummal| issa taiwa rickus| Meije sünno lapset keick üchtlisse pallume sünno nüdt süddame pohjast| söhta meid keick sessinnasel tundil.

„Awwa ülles omma ricka rochcke kehje| hoida meid patto ninck kahjo eddes| anna meile rahw| ninck öhe meele| hoida meid kahs kalli aigka eddes.

„Eth meije onsast ellame| sinno rickuse iggawest perrandame| meije Issanda Christusse nimmi siddes| ke sedda tahap| pajatatut| AMEN.“

Nagu lugeja näeb, on kõik nende meeste tööd keele poolest sarnased, nagu üks muna teise moodi on. Kõikide keel on puuduline, ja kõik nad wõitlewad grammatika muudetega ning ei saa nendega hästi toime. Iseäralist ei ole nende tehtud koralites midagi, kui Vestringiuse laulu maha arwame, mis ka Saksa keeles wist meie maal on sündinud ja mille üks salm sellest kõneleb, kuda ligi wiie saja aasta eest see maa „Saxalle on antud,“ et nad pidanud paganatele see on eestlastele Jumala sõna õpetama, kuid nad olla üksnes oma kasu, auu ja himu nõudnud, ei mitte Jumala riigi kasu, selle pärast ei ole ka nuhtlus tulemata jäänud. Tähele on panna, et Stahl’i ajal kõik jutlustajad endid „Pfarrherr“ nimetasiwad, see on „kirikherra,“ mis nimi ka weel praegu Eesti rahwa suus tarwitada on. Keele poolest kirjutas Fabricius „armasta hend,“ kus „heida armu,“ Lund „hallesta hend,“ kus „halasta,“ Renteln „lohtap hend,“ kus „loodab,“ Wagener „keip,“ kus „käib,“ Mühlen, et kuri põrgus „ep woip doch erra polletama,“ kus „ei wõi siisgi ära põleda,“ Vestringius „tahaxit unnustama,“ kus „tahaksid unustada,“ Sartorius „emmis münno wihmbse otza,“ kus „kuni minu wiimse otsani,“ Walde „ilma keick wigka,“ „taiwa ricku perrima,“ kus „ilma kõige wigata“ ja „taewa riiki pärima,“ Bagge „patt ep woip münnul kahjo teggema“ ja „münno teggo on alp,“ kus „patt ei wõi mulle kahju teha“ ja „minu tegu on halb“ jne. oleks. Waim on walmis, tundmine nõrk.

Joachim Rossihnius ja Tartu murre.
Juba Eesti trükitud kirjanduse alguse ajal hakati Tallinna ja Tartu murde wahel wahet tegema, kui ka seda õieti sugugi tarwis ei olnud, sest iseseiswaks kirjanduseks oli ja on Tartu murre liig wäike, ning pääle selle on wahe mõlema murde wahel nii wähene, et tartlane tallinnlast küllalt mõistab ja Tallinna murdes trükitud kirjadest hõlpsasti aru saab. Aga et kord seda wahet on tegema hakatud, siis peame teda ka kirjanduses tähele panema. Oma kohast on küll ka asjast kasu, sest nii hästi Tallinna kirjakeel kui ka Tartu murre oliwad ja on üks ainus Eesti keel ja on igale eestlasele mõlemad murded arusaadawad. Imelik juhtumine on see, et Saksamaa mees, kes Tartu murret kirjades hakkas tarwitama, Tallinna kaudu Tartumaale oli jõudnud. See mees oli Joachim Rossihnius, kes umbes aasta 1600 ümber Stargardis Pommeri maakonnas oli sündinud, Frankfurtis Oderi jõel ülikoolis õppinud ning pärast seda siis wiimaks Tallinnasse tulnud, kus ta 6. nowembril 1622 mõisnikkude maapäewa käsul Tallinna waimuliku walitsuse poolest Wigala kirikherraks õnnistati. Aga juba 26. januaril 1626 õnnistati ta Tartu linna Eesti „undeutsche“ (mitte-Saksa) kirikuõpetajaks, nagu Gadebusch teatab. Siis teatawad Napiersky ja Beise weel, et ta pärast ka Sangaste ja Karula kirikherraks olnud, kus wiimses tal igal 5. pühapäewal olnud jutlust ütelda. Pääle selle olnud ta 1636 Tartu alama konsistoriumi assessor ja Tartu kreisi 2. jao praost 1637 kuni 1645. Ka Kodaweres ning Alatskiwil on ta jutlust ütlemas käinud, kus 1644 kirikuõpetajat ei ole olnud, kuna ta enam Sangastes ei ole käinud. Rossihnius suri 8. juulil 1645. Nõnda oli lühedalt Eesti kirjamehe elukäik. Waatame nüüd tema kirjade pääle.

Rossihnius (ei mitte Rossinius, nagu mõned kirjutawad) elas Stahliga ühel ajal ja on ka just selsamal ajal oma kirjad wälja andnud, mil Stahli omad ilmusiwad. Rossihniusel, wäljamaa mehel, ei ole wist sugugi kerge olnud Eesti keelt ära õppida, siisgi on ta seda paremini teinud kui Stahl, kes terwel eluajal eestlaste seas elas. Rossihniuse kirjades on tõesti parem keel kui Stahl’i omades, ja kui ka tema ei ole jõudnud end wigadest ja puudustest koguni lahti teha, siis oli see rohkem kombeks wõetud kirjawiisi kui Rossihniuse enese süüd. Keeleõpetuse raamatut ju weel ei olnud, ja pärast ilmunud grammatikast, mis Stahl wälja andis, ei wõinud keegi Eesti keelt ära õppida. Ei jäänud muud järele, kui tuli keelt rahwa suust kuulata, mida ka Rossihnius on teinud.

Nagu säärasel ajal muud wõimalik ei olnud, oli ka Rossihniuse töö Lutheri katekismuse ewangeliumide ja epistlite tõlk Eesti keelde Tartu murdesse ja on tema raamat, nagu Stahligi oma, juba aastal 1632 trükis ilmunud, kui ka wist mõni kuu hiljemini Stahli omast. Raamatu eeskõne on, nagu muudel toonastel kirjadel, kaunis pikk ja kuuleme säält ka mõnda Eesti rahwa elust Wõru- ja Tartumaalt. Rossihnius kaebab, et „meie Tartu jaoskonnas“ palju ebajumala-teenistust ja ebausku talupoegade sisse alla juurdunud ja üle käte wõtnud. Küll olla weel abinõuusid säärast paha takistada, aga pahareti mammon tahta wägiwallal takistada ja ei mitte lubada, et tõsine Jumala tundmine olu ja tahtmise järel elusse läheks, kuna muidu kõigi asjade kadu wõida tulla. Kõige parem abinõuu olla paha wastu, et Lutheri katekismus Eesti keelde tõlgitaks. Küll olla saadan seda tööd wiiwitanud ja takistanud ning tema edenemist kinni pidanud, siisgi olla töö wiimaks ikka walmis jõudnud, sest helde Jumal olla tööd imelikult juhti|| nud, edendanud ning lõpule wiinud, miks põhjust olla teda tänada.

Nõnda kuuleme siis, et Rossihniuse tööl on raskusi ära wõita olnud. Raamat on kahele herrale pühendatud, need oliwad: Heinrich Abel Ziegenmayer, „pärisherra Büllenstedtis ja Sebis ja Sangaste plenipotens“ (wolimees), kes lagunenud kiriku olla parandada, kirikumõisa ehitada lasknud ja tööd edendanud, ja Christoffer Ludwig Rasch, „rüütel ja Rootsi kojanõuunik, Sangaste, Walga ja Wattenbergi pärisherra“. Mõlemaid nimetab Rossihnius „suured helded patroni-herrad“ ja kiidab neid, et nad kirikut ja jutlust armastawad ning hää meelega edendawad ja kuulawad. Paneme siin proowid Rossiniuse kirjadest üles, kuid enne nimetame selle juures, et oleme säärased kohad Rossihniuse kirjadest wälja otsinud, mis kudagi wiisi selle kirjamehe aegsest elust märku annawad. Kõige esiti oleme Lutheri katekismuse wiis päätükki, siis mõned palad usuõpetust, hommiku- ja õhtu-palwe, siis püha kirja salmid piiskoppidele, leerilastele, kohtu-isandatele, alamatele, abielu-meestele ja -naestele, wanematele, lastele, sulastele, pererahwale, noorele rahwale, leskedele, kogudusele, laulatatawatele üles pannud. Nagu juba neist päälkirjadest näha, on terwe kiriklik elu Rossihniuse ajal puudutatud, ja terane lugeja saab, kui ka waimulikul kombel, terwe kuju rahwa elust ja eestseisjatest. Kirjakohad Rossihniuse raamatust ise käiwad nii:

„Jummala kümnest Kessust.

„Se Ehsimenne Kesck: Minna ollen Issand sinnu Jummal, sinnul ei pea mitte teiset jummalat ollema minno ees.

„Se Teine Kesck: Sinna ei pea Issanda sinnu Jummala Nimmi mitte ilmasjata mannitsema.

„Se Kolmas Kesck: Sinna peat se aicka pöha pöhitzema.

„Se Neljas Kesck: Sinna peat omma Issa ninck Emma auwustama, et sinnu kessi hästi keuko, ninck sinna kauwa ellako ma pähl.

„Se Wiges Kesck: Sinna ei pea mitte erratapma.

„Se Kuwes Kesck: Sinna ei pea mitte se abbi ello errarickma.

„Se Seitzmes Kesck: Sinna ei pea mitte warrastama.

„Se Kattessas Kesck: Sinna ei pea mitte kawalat tunnistust andma sinnu lähembe innimesse wasto.

„Se üttessas Kesck: Sinna ei pea mitte tachtma sinnu lähembe innimesse Kodda.

„Se kümnes Kesck: Sinna ei pea mitte tachtma sinnu lähembe innimesse Naist, Sullast, Neutzikut, Töpprast, ächk kihck, mea temma perralt om.

„Neistsinatzist kessust kikist lausub Jummal nünda:

„Minna se Issand, sinnu Jummal, olle ütz wihane Jummal, egga neine pähle, kumbat minno wihastawat, need pattut neist Wannambist koddo otzib neine latzede pähle, ammo kolmande ninck neljande Luhlihckmisse sisse, enge neile, kumbat minno armastawat ninck minnu kessut piddawat, the minna hästi, ammo tohande suggu wössa ninck Luhlihckmisse sisse.

„Se Christlick Usck. Kui se ütz peremehs ommalle Perelle lühikeiselt ehnluggema peab.

„Se Ehsimene Tück. Sest:

„Minna ussu sisse Jummala se Issa, kikeweggiwä, Taiwa ninck mah Loja.

„Se Teine Tück. Sest Erralunnastamissest:

„Ninck sisse JEsum Christum, temma aino Poja, meie Issanda, ken sündinut om Pöhast waimust, ilmale tulnut Mariast puchtast Junckrost, kannatanut all Pontio Pilato, Risti pähle pohtut, errakohlnut, ninck maha mattetut, alla astnut Pörckohawalle, kolmandel peiwal üllestousnut Surmast, üllesastnut Taiwatte, istub hähl kägel Jummalast sest kihke weggiwest Issast, sählt sahb temma tullema, sündma neid ellajet ninck kohljet.

„Se Kolmas Tück. Sest Pöhandussest:

„Minna ussu sissw pöha Waimo, ütte Pöha Risti Kercko, neine Pöhade ühendusse, andis andmise neist Pattust, üllestoußmisse Liha kahn, ninck ütte iggawetze Ello, Amen.

„Se pöha Palwe: Kui se ütz Peremehs omalle Perelle lühikeiselt ehnluggema peab:

„Issa meije, ken sinna ollet Taiwa sissen.

„Se Ehsimene Palwe: Pöhatut sahkut sinnu Nimmi.

„Se teine Palwe: Tulckut sinnu Rickus.

„Se kolmas Palwe: Sinnu mehle perrast sündkut, kui Taiwa sissen, nünda kahn Mah pähl.

„Se neljas Palwe: Meije peilwaliko Leiba anna meile tennapeiw.

„Se wiges Palwe: Ninck anna meile andis meije Sühd, kui meije andis anname ommille Sühdleisille.

„Se kuwes Palwe: Ninck errasahta meit kurja huckutusse sisse.

„Se Seitzmes Palwe: Enge errapästa meit sest kurjast.

„Se Sacrament sest pöhast Ristmissest: Kui se ütz Peremehs ommalle perelle Lühikeiselt ehnpajatama peab:

„Ehßmalt. Mea om se Ristmine?

„Se Ristmine ei ole mitte ütznes paljas Wessi, enge se om se Wessi Jummala sädusse sissen tabbatut, ninck Jummala Sönna kahn sölmätut.

„Ninck se suggune Jummala Sönna om:

„Kun meije Issand Christus ütleb, Matthaeusse ramato sissen, wihmse Capittli sissen: Mincket sinna kihke se Ilma sisse, ninck oppeket kihck Pagganat, ninck Ristiket nemmat se Issa, ninck se Poja, ninck se Pöha Waimo nimmel.

„Teiselt: Mea annab ächk mis tarbis tulleb se Ristmine?

„Temma tallitab se andis andmisse neist Pattust, pästab sest surmast ninck Kurratist, ninck annab se iggawetze Önnistusse kikille, kumbat sedda usckwat, kui need sönnat ninck se towutus Jumalast kuhlutawat.

„Neesuggutzet sönnat ninck towutus Jummalast om:

„Kun meije Issand Christus ütleb, Marcusse ramato sissen, wihmse Capittli sissen: Ken sähl Vssub ninck Ristitut sahb, se sahb Önsas sahma, ken enge ei mitte Ussu, se sahb Hucka sahma.

„Se Sacrament sest Altarist. Kui se ütz Peremehs ommalle Perelle lühikeiselt ehnluggema peab:

„Me om se Sacrament sest Altarist? Se om meije Issanda JEsusse Christusse töisine Ihu ninck werri, all se Leiba ninck Wina, meile Risti rahgwalle Süwa ninck Juwa Christussest essi sisse sätut.

„Kun seisab se kirjutut? Nünda kirjutawat need pöhat Evangelistit, Mattheus, Marcus, Lucas, ninck se Pöha Paulus:

„Meije Issand JEsus Christus sell öhl, kui temma errapettetut sai, wött temma se Leiba, tennas, ninck murdis, ninck andis ommille Jüngrille, ninck laus: Wötket, Söket, se om minnu Ihu, kumb teije ehst antut sahb, sedda techket minnu melletusses.

Selsammal kombel wöt temma kahn se Karricka, perrast sedda öddanko söhmaicka, tennas ninck andis se neile, ninck laus: Wötket ninck Johket kihck sählt sissest, sesinane Karrick om se wastne Testament minnu Werre sissen, kumb teije ninck paljude ehst errawallatut sahb, pattude andes Andmisses, sedda techket ni saggedaste kui teije sest johte, minnu melletusses.

Oppus: Neine ehst, kumbat Jummala Lawale tachtwat minna:

„Kahs sa ussut, et sinna ütz Pattane inimene ollet?

Ja, minna ussu, minna olle ütz Pattane inimene.

„Kust tijat sinna sedda?

Neist kümne Kessust, need ei olle minna mitte piddanut.

„Om sulle kahn haicke mehl sinnu Pattu perrast?

Om küll, seperrast, et minna Jummala wasto Pattu tennut olle.

„Mea ollet sa sihs Pattude kahn Jummalalt verthenut?

Temma wiha, ajaliko Surma, ninck se iggawetze Hucka minnemisse. Rom. 6.

„Kahs sa lohtat önsas sahda?

Ja, minna lohta.

„Mis enge om sinnu röhm?

Minnu armas Issand JEsus Christus.

„Ken sihs om Christus?

Jummala Poick, ütz töttelick Jummal ninck Inimene.

„Middo Jumalit omat?

Utz enge, ninck kolm Personit, se Issa, Poick ninck Pöha Waim.

„Mea om sihs Christus sinnu ehst tennut, et sinna hendas temmast römustat?

Temma om minnu ehst errakohlnut, ninck om omma werre Risti pähl errawallanut Pattude andis andmisses.

„Se Homokone Palwus: Homokult, kui sinna üllestouset, peat sinna hendas Tähendama se pöha Risti kahn, ninck ütlema:

„Sedda tachtko Jummal Issa, Poick, ninck pöha Waim, Amen.

„MInna tenna sinno, minnu taiwane Issa lebbi JEsum Christum, sinnu arma Poja, et sinna minno sesinatze Ö sissen kihcke hidda ninck kurja ehst paimendanut ollet. Ninck ma palle sino, sinna tachesit minno sesinatze peiwa sissen kahn hoida pattude ninck kihcke kurja ehst, et kihck minnu teggo ninck ello sinnu mehle perrast olcko. Sest minna anna hendas, minu Ihu ninck Henge, ninck kick sinnu Kette sisse, sinnu pöha Engel olckut minnu kahn, et se kurri Wainlane üttekitweggi ülle minnu löitkut, AMEN.

„Se Öddankone Palwus: Öddankult, kui sinna Maggama lähat, peat sinna hendas tähendama se pöha Risti kahn, ninck ütlema:

„Sedda tachtko Jummal Issa, Poick, ninck pöha Waim, Amen.

„MInna tenna sinnu, minnu Taiwane Issa, lebbi JEsum Christum, sinnu arma Poja, et sinna minno sesinatze Peiwa sissen armolikult paimendanut ollet: Ninck ma palle sino, sinna tachesit minnulle andis anda kihck minnu Pattut, kunna minna kurjaste tennut olle, ninck minno sesinatze Oh sissen armolikult hoida, sest minna anna hendas, minnu Ihu ninck Henge, ninck kihck sinnu Kette sisse, sinnu pöha Engel olckut minnu kahn, et se kurri wainlane üttekit weggi ülle minno löitkut, Amen.

„Oppus: Neine Bisckoppide, Kircko- ninck Juttusse Issanditte ehst:

„Vtz Bischop peab ilmanuchtlematta ollema, ütte Naise Mehs, Parraws, Möchto piddaja Söhmse ninck Johmse sisse, Kassin, Rochk, hä oppeja, kui ütz majapiddaja Jumalast, ei mitte ütz Wihna johja ei mitte Rihdleja, ei pea kahn ilmaausaliko ammetit piddama, enge hiljo mehlelick, ei mitte tappleja, ei mitte achne, kumb omma hennesse Koa ehst hästi murre kannab, kummal sönnawötlikut Latzet ommat, kihke auwo kahn, ei mitte, ken hendas wastsest, se ussu pähle heitnut, kumb sähl peab se sönna man, kumb kindma om, ninck oppeda woib, et temma olckut weggef mannitzema lebbi se önsa oppusse, ninck nuchtlema need wastopajatajat.

„Oppus: Neine Kuhljalatzede ehst:

„Se Issand om kescknut, et need, kumbat se Evangelium kuhlutawat, peawat hendas sest Evangeliummist täitma. 1. Cor. 9.

„Ken oppetut sahb se sönna kahn, se jaggaket kikisuggust hähd sello, ken tedda oppeb, Errapahandaket hendas mitte, Jummal ei lasse hendas mitte ossatella. Gal. 6.

„Need Wannambat, kumbat hästi ehn saiswat, need piddaket kattekordalisse auwo sissen, essi erraldes, kumbat sähl tö teggewat sönna ninck oppusse sissen, sest se kirri ütleb: Sinna ei pea selle Herjalle, ken sähl tö tehb, mitte sedda Suh Kindi keutma.

„Item: ütz Töteggia om omma Palcka währt. 1. Tim. 5.

„Meije palleme teit, armat weljet, et teije tunnete, kumbat teye man Töteggewat, ninck teile ehnsaiswat, se Issanda sissen, ninck teit mannitzewat, piddaket nemmat ennamb armsaste, neine Teggo perrast, ninck olcket rawolikut neine kahn. 1. Thess. 5.

„Olcket sönnawötlikut teije Oppejaile, ninck keuket neine perran, sest nemat walwawat ülle teije hengede, kui need kumbat rekenschoppi neine ehst teggema peawat, et nemat sesamma römu kahn techkut, ninck ei mitte puchkmisse ächk lätzmisse kahn, sest se ei olle teile mitte hä. Eb. 13.

„Neist kohto Issandist: Eggamehs olckut allaheitlick kochto Issandelle, kumbal Weggi ülle tema om. Sest ei ole ütteki Kochte Issandat, ilma kui Jumalast. Kun enge kochto Issand om, se om Jumalast sätut. Ken hendas nüd wasto sedda Kochto Issandat panneb, se wastopanneb Jumala sädust. Kumbat enge wastosaiswat, sahwat ülle hennese ütte kochto sahma. Sest temma ei kanna sedda Möka mitte ilma asiata, tema om Jummala Sullane, ütz Sündia nuchtlema need, kumbat sähl kurja teggewat. Rom. 13.

„Neine Allambaste Oppus: Andket selle Keysrille, mea se Keysri kohus om, ninck Jumalalle, mea Jumala kohus om. Sihs olcket nüd heddast Allaheitlikut, ei mitte ützines se Nuchtlusse perrast, enge kahn ütte puchta Söame perrast. Seperrast peate teije kahn kümnest Andma, sest nemmat ommat Jumala Sullaset, kumbat nisuggutze Hoidusse ülle peawat piddama. Sihs andket nüd eggamehelle, mea teije wölgo ollete, Kümnes selle, kelle kohus om anda, Tolli selle, kelle Kohus om, Auwo selle, kelle kohus auwo annab. Sihs mannitze minna nüd, et ützeggalick kike asjade ehst ehßmalt tehb palwe, Luggemise, Ehstpallemisse, ninck Tennamisse kike Inimeste ehst, neine Kunnigatte, ninck kike üllembaste ehst, et meije ütte waick ninck rawoliko ello piddada woime, kike Jumala peljusse, ninck auwo sissen, sest nisuggune assi om hä, sähl man kahn wastowötlick Jumala meie Önnisteggia ehn. Melleta neile et nemmat selle Fürstille ninck neile üllembetzelle allaheitlikut ninck sönnawötlikut ommat. Olcket allaheitlikut kikelle Inimesseliko Sädusselle, se Issanda perrast, se olckut selle Kunningalle, kui selle üllembetzelle, ächk neile Pähmehille, kui neile Lähatuile temmast, sundussest ülle neine Kurjateggiatte, ninck kittusses neist Waggust. 1. Petr. 2.

„Neine Abbimehste: Oppus: Teije Mehet, ellaket omma Naiste man Mötlikult, ninck andket selle Naisterahgwalle, kui Nörkalle annummalle, temma auwo, kumbat kahnperrandajat sest Armust ninck Ellost ommat, et teije Palwus ei sah mitte üllespehtut. 1. Petr. 3.

„Teije Mehet, armastaket omma Naiset, ninck erraolcket mitte hapnat neine wasto. Col. 3.

„Neile Abbinaisille: Need Naiset olckut allaheitlikut omille Mehelle, kui selle Issandelle, kui Sara Abrahammille sönna wötlick olli, ninck heickas tedda Issandas, kumba tütteret teije sahnut ollete, kui teije hästi techte, ninck ei olle mitte heitlikut.

„Neile Wannambille: Teije Issat, errawihastaket mitte omma Latzet, et nemmat ei mitte Heitlikut sah, enge kaswataket nemmat ülles se Peljusse ninck Mannitzmisse sissen sest Issandast. Eph. 6.

„Neile Latzille: Teije latzet, olcket sönnawötlikut ommille Wannambille, se Issanda sissen, sest se om kohus, Auwusta sinu Issa ninck Ema, se om se ehsimene Kesck, kumbal towutamine om nimme kahn, et sinnu kessi hästi keuko, ninck sina kauwa ellako mah pähl.

„Neile Sullastelle, Neutzikulle, peiwapalckulistelle ninck Töteggialle: Teije Sullaset, olcket sönnawötlikut ommille ihuliko Issandille, peljusse ninck werrisemisse kahn, kui Christuselle essi, ei mitte ützines thenistusse kahn silmade ehn, kui neine Inimeste mehle perrast, enge kui need Sullaset Christussest, et teije nisuggutze Jumala mehle perrast techte, söamest, hä tahtmisse kahn. Lascket hendas tutta, et teije sedda Issandat ninck ei mitte neid Inimest thenitzete, ninck tehdked, mea ütz eggalick hä tehb, se sahb temma sahma, temma olckut Sullane ächk Wabbadick. Eph. 6. Col. 3.

„Neile Koddaissandille ninck Emandille: Teije Issandat, techket kahn sedda sama wasto neid, ninck lasket omma efwardamine, ninck tehdket, et teil kahn ütz Issand taiwa sissen om, ninck ei olle temma man üttekit kajemist se Inimesse suhresse pähle. Eph. 6.

„Selle Nohrelle raghwalle: Teije Nohrembat, olcket neile Wannambille sönnawötlikut, ninck näitket sähl sissen omma Allandusse, sest Jummal wasto saisab neine Körkede, enge neile Hiljomelille annab temma Armo sihs allandaket hendas nüd se weggiwä kägho alla Jummalast, et temma teit üllondakut ommal ajal. 1. Pet. 5.

„Neile Lesille Lesjalle: Kumb ütz eucke lesck ninck ilma abbikasata om, se panneb omma lotusse Jumala pähle, ninck jähb se palwe sissen öhd ninck peiwat, kumb enge häde peiwade sissen ellab, se om ellawelt kohlut. 1. Tim. 5.

„Selle Koggudusselle: Armasta sinu Lähembest Inimist, kui hendas esi. Se Sönna sissen ommat kihck Kessut üttewötut. Pidda kindi luggemise ninck pallemisse kahn, kihke Inimiste ehst. 1. Tim. 2.

„Se Laulatamisse ramat: SIHn om ütz par raghwast N. N. need tachtwat hendas Jumala sädusse perra se abbi ello saisusse sisse anda, ninck pallewat, et meije Risti Palwe neine ehst, peame teggema, et nemat Jumala Nimmel woisit nackada, ninck neine kessi hästi woiß keuwa; ninck lasckwat hendas nüd awalikuit allakuhluta essimetzel, teisel, kolmandel hawal; kui nüd kellekit neine pähle middakit om pajatamist, se techkut sedda aicksambaste, ninck jähkut perrast waick. Jummal andkut neile omma Onne ninck armo, Amen.“

Epistel ehsimetzel Joulupöhal. Tit 3.

„ARmat weljet, kui enge paistis se heldus ninck arm Jummalast meye lunnastajast, ei mitte se teggo perrast sest euckedussest, kumba meie ollime tennut, enge temma rochke armu perrast tehb temma meit önsas, lebbi se möskckmisse sest jellesündmissest, ninck wastse teggemisse sest pöhast waimust, kumba temma welja wallanut om ülle meye rickalikult, lebbi JEsum Christum meye önnisteggia, et meye lebbi sesamma armu, eucket ninck parrandajat olleme sest iggawetzest ellost, perrast sedda lohtmist, se oma töttelikult tössi.“

Ewangelium ehsimetzel Joulupöhal. Luc. 2.

„NInck se sündi sel ajal, et ütz kesck sest Keysarest Augustussest welja letz, et kihck ilm saj arwatut, ninck se arwamine olli se kihke ehsimene, ninck sündi sel ajal, kui Kyrenius mahsundja olli Syria mah sissen, Ninck eggamehs letz, et temma hendas arwada lasck, ütz eggalick omman lihnan. Sihs walmistis hendas kahn Joseph, Galiläa mah sissest, ninck lihna sisse David, kumb sähl nimmetas Bethlehem, seperrast, et temma Davida koast ninck suggust olli et temma hendas arwada lasck Maria omma kichlatut naise kahn, kumb hendas olli. Ninck kui nemmat sähl ollit, tulli se aick, et temma piddi ilmale tohma, ninck temma tei omma ehsimetze Poja, ninck mächkis tedda mächkmette sisse, ninck panni teda ütte reddali sisse, sest neil iß olle muito ennamb madh se maja sissen. Ninck sähl ollit karjusset ülle sel welja pähl, need walwsit ninck hoidsit öhse omma karja, Ninck kaje, se Engel sest Issandast astis neine mannu, ninck se selgus sest Issandast paistis neine ümber, ninck nemmat pelgsit hendah wägh kahn. Ninck se Engel lauß neine wasto: Errapeljaket hendas mitte, kaje, minna tunnista teile suhre römu, kumb kihkelle rahgwalle sahma peab, sest teile om tähmba se lunnastaja sündinut, kumb om Christus se Issand, Davida lihna sissen. Ninck se olckut teile tähes, teye saate löidma se latzikeise mächkmette sisse mehitut, ninck ütte reddali sisse pantut, Nazaretti lihnast, se Juda mah ninck ni pea olli se Engli man, se weggi sest taiwaliko kogudussest, need kitsit Jummalat, ninck pajatasit: Auwo olckut Jumalal taiwa sissen, rawu mah pähl, ninck neil inimessil ütz hä mehl. Ninck kui need Englit neine mant taiwa letzit, ütlesit need karjusset ütz teine teise wasto: Lascket meit minna Bethlehemmi lihna, ninck se imme netta, kumb sähl sündinut om, kumba meile se Issand om andnut. Ninck nemmat tullit eckitzelt, ninck löidsit möllemat Maria, ninck Josephi, ninck se latzikeise reddali sissen. Kui nemmat enge se nennut ollit, laotasi nemmat se sönna welja, kumb neine wasto sest latzikessest ütteltut olli. Ninck kihck, kumbat sedda kuhlsit, immetellit hendas ülle se pajatusse, kumba neile need karjusset üttelnut ollit. Maria enge piddi kick need sönnat omma söame sissen, ninck melletis nemmat. Ninck need karjusset kähnsit jelle ümber, kitsit ninck auwustasit Jummalat kihke ehst, mea nemmat nennut ninck kuhlnut ollit, kui kahn neine wasto ütteltut olli.“

Epistel wastse aasta pehwal. Gal. 3.

„ENne kui enge see usk tulli, saime meye se säduse hojetut ninck ktndisulletut, se ussu pähle, kumb piddi awalick sahma, Nünda om se sädus meye johataja olnut, Christusse pähle, et meye lebbi se ussu önsas saime, et enge nüd se usck tulnut om, ei olle meye mitte enamb all se Meistri, sest teye ollete kihk Jummala latzet, lebbi se ussu JEsusse Christusse sisse, sest ni palju teie sean ristitut ommat, need ommat Christum hennesse pähle tombanut. sihn ei olle ützkit Juda ächk Gräki raghwas, sihn ei olle ützkit sullane ächk wabbadick, sihn ei olle ützkit mehs ächk neine, sest teye ollete kihck üttet Christusse Jesusse sissen. Ollete teye enge Christusse, sihs ollete teye kahn Abrahhami sehmne, ninck se towutamisse perra perrandajat.“

Evangelium wastse aasta pehwal. Luc. 2.

„NInck kui kattessa peiwa möta ollit, et se latz leikatut saj, sihs saj temma nimmi nimmetut Jesus, kumb nimmetut olli sest Englist, enne, kui temma omma Ema ihu sisse sahtut saj.“

Nõnda oleme siis Rossihniuse keelt ja kirja tundma saanud. Nagu üteldud, on tema keel ja kiri palju parem kui Stahli oma, sest ajasõna -da ja -ma lõpuga saab tema hästi toime, nagu ka muud muuted enamasti õigemad on, kui ka omastawa käände ning ees- ja taga-sõnade tarwitamine ja Saksa keele maiku kõnekäänakud weel sagedad küll on, nagu see tema aja kohta imeks panna ei olnud.

Stahli ja Rossihniuse kirjade mõjust.
Et Stahli kirjad, mis trükis ilmunud, rohkesti mõjusiwad, seda oleme juba enne tähendanud, ja seda oli ka sellest märgata, et terwe rida kirjamehi ette astus ja kirjasid wälja andis. Muidugi ei jäänud ka Rossihniuse töö mõjuta, kui ka temal juba ta kirjades leitawa murde pärast seda mõju ei wõinud olla, kui Stahlil oli. Tartu ülikooli Eesti keele lektor Jürgenson, kes aastal 1842 Eesti kirjanduse lühedase ajaloo Saksa keeles kirjutas, ütleb Stahli ja Rossihniuse kohta, kui ta nende tööd oli tähtjaks nimetanud, nõnda: „Nemad kui wäljamaa mehed on teinud, mis nad abinõuudeta ja eestöödeta teha wõisiwad ja on selle pärast kiitust ära teeninud.“ Keele kohta ütleb Jürgenson, et wahe nende ja nüüdse keele wahel järgmine olla: 1) kahe pää-murde wahe oli nende ajal wähem kui nüüd; 2) mõlema mehe keel on täis Saksa kõnekäändusid, millest mõned nüüd kadunud, aga teised rahwa suhu on läinud, ja 3) Stahli ja Rossihniuse käänamine ja pööramine on teist wiisi kui praegune. — Ei ole salata, et Stahlil ja Rossihniusel sõnu on, mis wanemal järjel seisawad, kui need sõnad nüüdsel ajal. Jürgenson kirjutab edasi: „Stahli ja Rossihniuse kirjade mõju näitas end pea. Eesti keel tuli auusse ja sai õpiasjaks ei aina waimulikkudele, kellele selle keele tundmist ameti pärast waja oli, waid ka teistele, kes teda just ametis ei tarwitanudgi, kuid kes lusti pärast priiajal teda tundma õppisiwad.“

Tõesti õpiti Eesti keelt palju enam kui enne, ja paljud mehed ja naesed kõnelesiwad ja kirjutasiwad Eesti keeli ja Eesti keeles, nagu seda ka pulmalauludest näeme, mis selles raamatus, ja nimelt järgmises lugemises, oleme awaldanud. Eesti keel oli tõesti kõnekeeleks ka osalt haritud perekondades saanud.

Stahli mõju on see ka olnud, et piiskopp Iheringi kihutusel mitmed kirikherrad hakkasiwad piiblit Eesti keelde ümber panema. Ihering palus seks ka 1642 rüütlite abi. Seda ta ei saanud, sest wastati, piibli tõlkimine olla kirikherrade asi, ja rüütlitel olla Saksa keeli piibel. Tööst ei tulnud midagi wälja.

Johann Gutslaff, kes 1630 Urwaste kirikuõpetajaks sai, kirjutas raamatu Eesti rahwa „ebausu“ see oli muidugi wana paganausu wasta, sest Eesti rahwas oli seestpidi ikka weel paganlise muinasusu pidaja. Gutslaff kirjutas Wõhandu jõe ja Pikse auustamise wasta. Seesama Gutslaff andis ka a. 1648 Tartu murde grammatika wälja, et oma poolt Eesti keele õppimist kergendada. Sõda sundis Gutslaffi Tallinna põgenema, kus Ihering tema käsikirjade üle rõõmus oli. Kuid ka tema tööd ei ilmunud trükis ja läksiwad kaduma. Gutslaff ja Ihering leidsiwad mõlemad Tallinnas 1657 katku läbi surma. Ka Hageri kirikuõpetaja Christoph Blume, kes Gutslaffi lese wõttis ja ta tööd edasi tegi, ei leidnud mahti kirjasid trükkida lasta ja suri 1669. Nende juurde tuleb weel Simon Blanckenhagen arwata, kes Pärnus 1617 õpetajaks sai ja siin 1640 suri; andis esimese Eesti keeli jutluse-raamatu wälja, mida aga ka enam leida ei ole.

Ilmalikust kirjandusest Stahli ajal.