Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 01

Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu.

Teine täiendatud trükk.

M. J. Eisen.

Tartus.
K. A. Raag'i kirjastus.
1913.



Eessõna.
Olewik on minewiku toode. Minewik peegeldab ennast meile ajaloos kätte. Olewikust saame niipalju aru kui minewikku tunneme. Ajalugu toob minewiku tegelased näitelawale, ajalugu näitab, kuidas rahwad olemise eest heitlewad ja kudas sest heitlemisest uued olud arenewad. Ajalugu kuulutab ühtlasi kõuekeelel üksikutele tegelastele ja niisama rahwastelegi kohtuotsust nende tegude kohta. Ajalugu, nimelt kodumaa ajalugu peab tingimata tundma igaüks, kes kodumaa asjus kaasa tahab rääkida, kes praegusid olusid püüab arwustada.

Eelolewa kodumaa ajaloo raamatu aluseks sai esimesel trükil saksakeelne raamat: „Leitfaden der vaterländischen Geschichte der Ostseeprovinzen.” Uuel trükil ilmub ennemuistne aeg ja Wene walitsuse aeg algupäralisena tööna, niisama mõni järk muust ajast. Uutes kirjutustes on pearõhk eestlaste ajaloo peale pandud, kuna endises töös eestlased tegewuse alalt kaugemale jääwad.


I. Ennemuistne aeg.

Algusest sakslaste tulekuni.


1. Ajad ja ajajärgud.
Eesti, Liiwi ja Kuramaa ajalugu jaetakse nelja aega. Esimene aeg, ehk nagu igapäewases elus nimetatakse, ennemuistne aeg algab kõige wanemate teadetega rahwa elust ja tegudest ja lõpeb sakslaste tulekuga. Teine ehk wana aeg ulatab sakslaste tulekust kuni 1562, mil orduwalitsus otsa sai ja maad wõõraste kuningate walitsuse alla sattusiwad. Sel ajal oli Eesti, Liiwi ja Kuramaa omawoliline riik, mis ometi Rooma-Saksa keisri ja paawsti omaks pääwalitsejaks tunnistas. Orduwalitsuse lõpuga sai selle riigi isewalitsus otsa. (1562).

Kolmas ehk keskmine aeg ulatab 1562 kuni 1710 (ja 1795).

Sel ajal oliwad need maad mitmesuguste walitsejate ja walitsuse all ja nimelt:

a) Liiwimaa: 1) Poola walitsuse all 1562 kuni 1625.
2) Rootsi walitsuse all 1625 kuni 1710.
b) Eestimaa: Rootsi walitsuse all 1561 kuni 1710.
d) Kuramaa: Poola warjuwalitsuse all 1562 kuni 1795.

Neljas ehk uus aeg 1710 kuni täna päewani. Eesti, Liiwi ja Kuramaa, mis 1562 ühest ära lahutati, ühendati kaheksateistkümnema aastasaja algusel uuesti Wene trooni alla ; Eesti ja Liiwimaa saiwad 1710 põhjasõja ajal Wene walitsuse alla; Kuramaa heitis ise wabatahtlikult 1795 keiserinna Katarina II. alla.

Wana aega jaetakse ülepää nelja alamasse jakku. Esimene ajajärk ulatab saksaste Liiwimaale tulekust 1159 kuni mõõgawendade ordo ühenemiseni Saksa ordoga 1237. Teine ajajärk mõõgawendade ordo ühinemisest 1237 kuni Eestimaa müümiseni 1347. Kolmas ajajärk Eestimaa müümisest 1347 kuni Plettenbergi walitsuseni 1494. Neljas ajajärk Plettenbergi walitsuse hakatusest 1494 kuni orduwalitsuse lõpetuseni Eesti, Liiwi ja Kuramaal 1562.


2. Endised kodumaa elanikud.
Nagu paks loor katab meie kodumaa ennemuistist aega. Ükski käsi ei jaksa seda loori tõsta, ükski silm selle loori taha waadata. Mingisugune Ilias ei laula meie kodumaa ennemuististe poegade wägewatest tegudest, ükski Herodotos ei jutusta selleaegist ajalugu, ükski piramid ei kuuluta muististe meeste tähtsat tööd, ükski Rosetta kiwi ei walgusta seda pilkast pimedust. Kirjalikkude mälestusemärkide puudusel peame ses pimeduses käsi kaudu kobama. Aga nagu uuemal ajal arstiteadus enesele Röntgeni kiired appi wõtnud ja nende abiga sisemist kehade olemist uurib, nii on teadus ennemuistse aja uurimisekski nagu Röntgeni kiired appi wõtnud ja püüab oma kiirtega ennemuistist aega katwa paksu loori alla tungida. Ennemuistse aja uurimiseks annawad ärhäologia ja rahwaluule kiired kõige paremat abi.

Tänini on suur hulk nagu kõikumata usutunnistuseks pidanud seda arwamist, et Läänemere maadel, wähemalt meie praegusel kodumaal ju kõige wanemast ajast saadik eestlased asunud ja alles ajaloolisel ajal sakslased siia tulnud maad pärisomanikkude eestlaste käest ära wõtma. See suure hulga usutunnistus seisab ometi sawistel jalgadel. Arhäologia kuulutab meile kindlasti, et niisama wähä kui sakslased alati Eesti, Liiwi ja Kuramaal asunud, niisama wähä eestlased alati kodumaa peremehed olnud. Arhäologia kuulutab, et enne eestlasi meie kodumaa pinnal muu rahwatõug asunud ja eestlased alles hiljemal ajal Läänemere kaldale elama tulnud. Enne eestlasi on muulased ammu juba meie kodumaal pärisperemeestena wiibides siin Läänemerest ja ta kallaste metsadest enestele päätoidust muretsenud.

Tähtsad arhäologilised leiud on iseäranis kaasa aidanud kodumaa ennemuistsesse aega wähä walgust luua, hulga muude kõrwal Kunda, Reiu ja Wõisiku leiud. Mõne aja eest arwati, et enne eestlasi kiwiajal wähemalt kaks rahwatõugu maal elanud, uuemal ajal on aga õpetlased weel koguni kolmandama rahwatõu jälgi leidnud. Wõisiku luukere leiu järele on õpetlased hakanud oletama, et kõige esimesed meie kodumaa asunikud wist ühe pika pääluuga rahwatõug olnud. Sarnase rahwa jälgi on Kesk-Europast mõnestki kohast leitud; neid jälgi arwatakse umbes 5000 aastat wanad olewat.

Enam jälgi leitakse ju teisest rahwatõust, keda mõned Ugri sugu liikmeks, teised jälle Leedu sugu liikmeks, kolmandad laplaste sugulaseks arwawad. Raua ajal astub aga uus rahwatõug platsi, rahwatõug, keda Germania rahwatõugu loetakse. Mitmed õpetlased, eesotsas professor Grewingk tõendawad, et seda Germania tõugu gootlasteks tuleb arwata. Grewingki jälgedesse astus meie wana aja uurija J. Jung, kes aga gootlaste seletustega esiotsa rahwa poolt naeru ja pilkamist leidis. Siiski pole teadus tänini gootlaste meie maal wiibimist jaksanud weel ümber lükata, nii et oletamine gootlaste meie maal elamisest meie päewil õpetlaste seas wastuwõtmist leiab. Prof. Grewingk kirjutab: „Eesti, Liiwi ja Kuramaa esimesed asujad oliwad kalapüüdjad ja jahimehed, osalt ka meresõitjad, kes põlluharimisega, karjakaswatamisega ja hobusepidamisega tegemist ei teinud. Kala püüdma, nimelt aga suuri kalu ahingaga püüdma, oliwad nad wäga osawad, lindusid ja metsaloome püüdma wäga wilunud noole ja piigimehed. Kiwi- ja luuasju walmistas suur osa noorema Balti kiwiaja elanikka wäga osawasti, neil oli arenenud moemaitse ja nad oskasiwad sawist riistugi teha. Riiete walmistamiseks tarwitawad nad elajate nahku, mis nad soontega, soolikatega ja niinega kokku õmblesiwad. Toiduks oli kala, liha, weekarbiloomad ja taimed. Nende asupaigad oliwad enamasti jõgede, järwede ja mere kallastel, kus nad kala püüdmiseks ja jahil käimiseks iseäralikud kohad walisiwad, kuhu neilt söökidest ja mõnesugustest kalapüüdmise, jahil käimise ja hobusest asjadest riismeid järele on jäänud. Eluasemetest ei ole märkisid järel ega ehitusi wees waiade otsas. Surnud matsiwad nad põletamata maha ehk põletasiwad ära ja paniwad tuha sawikruusidega kiwilademetesse ehk mulda.”

Germania sugu rahwatõug wõi gootlased elasiwad meie maal umbes rahwarändamiseni ehk 400 aastani pärast Kristust. Alles rahwarändamine pani neid kas osalt taganema ehk sulatas peale tükkiwa rahwaga, eestlaste esiwanematega ühte. Wanemates eestikeelseteski ajaloo raamatutes tõendatakse, nagu oleksiwad eestlased ju Kristuse sündimise ajal Läänemere kallastel elanud. Selle wäitega toetawad wanemad ajaloo raamatud endid Rooma kirjaniku Tacituse peale. Tacitus kõneleb nimelt, et eestlased Läänemere ääres elada, merest waiku otsida ja selle merewaiguga kaubelda. Selle ütluse põhjusel, weel enam aga ühe teise kirjaniku tõendusel, et eestlaste eluasemed Weikseli jõeni ulatanud, oletawad wanemad ajaloo raamatud, et eestlased Kura ja Preisimaalgi asunud. Kuid kõik niisugused oletamised põhjenewad eksiarwamistel.

Ajaloo raamatutes esimestest aastasadadest p. Kr. leidub tihti Aestyi, Haesti j. n. e. nimi rahwanimena ja enamasti Eastland, wahel Estland maanimena. Uurijad on ammu ju tõeks näidanud, et need nimed Eesti rahwast ega otsekohe praegust Eestimaad ei tähenda. Palju enam tuleb neid nimesid meie praeguse homikumaa ja homikumaa rahwa nimega wõrrelda. Me nimetame esestest lääne pool olewat merd Läänemereks ja rahwaid läänerahwasteks. Läänes asuwad rahwad hüüdsiwad ju wanal ajal enestest homikupool asuwaid rahwaid homikumaa rahwasteks; nimelt tarwitasiwad seda ütlemise wiisi Skandinawia rahwad. Aestid, Haestid tähendasiwad siis põhjamaa kirjanikkude wanades raamatutes rahwaid, kes neist homikupool elawad. Kas need rahwad eestlased, gootlased wõi muud olnud, seda need kirjanikud ligemalt ei seleta. Estland ei tähenda siis ka ainult Eestimaad, waid kõiki muud ümbruseski olewaid maid, Skandinawiast ida pool.

Meie esiwanemad eestlase nime ei tunnud. Selle nime pärisiwad nad wõõrastelt alles Läänemere kallastele tulles. Wõib olla, et nad endid ennemuistegi „maameesteks” wõi „maarahwaks” hüüdsiwad, nagu nad tawalisesti möödaläinud aastasajani enestele selle nime andsiwad. Alles wõõral mõjul wõtsiwad nad hiljuti eestlase nime wasta.

Eestlasi arwatakse Soome-Ugri rahwaste kilda. Soome-Ugri sugu rahwaste kätkiks peeti warem Altai poolseid maid. Sealt hakkas Soome-Ugri sugu ennast wälja laotama. Millal see sündis ja kudas see sündis, selle kohta ei jõua arhäologiagi kindlat seletust anda. Igapidi peame oletama, et rahwa kaswamine rahwast sundis kaugemale rändama, seda enam, et rahwas ennast kalapüüdmisest ja jahilkäimisest toitis. Edasi nihkumisel jõudis Soome-Ugri rahwa üks ots wiimati Europasse, nimelt Wolga jõe äärde wälja. Teine teisest itta kaugemale minnes hakkas aja jooksul ühe sugu keel teise sugu keelest enam lahku minema ja rahwas mitmeks hõimuks arenema. Uuem uurimine teeb esiwanemate jäljed ainult Wolga ja Urali wahel kindlaks.

Suur rahwaste rändamine algas. Gootlaste riik seisis oma wägewuse tipul. Kuulus gootlaste kuningas Hermanarik wõitis hulga rahwaid ära ja heitis enese alla. Arwatakse, et palju Soome sugu rahwaidki ta sõna pidanud kuulma. Pea aga tõuswad Gooti riigis kodused tülid. Koduste tülide kõrwa tuliwad wälimised waenlased. Aastal 375 tungis hunlaste kuningas suure sõjawäega gootlaste kallale. Wõit jäi hunlastele. Hermanarik suri, Gooti riik sai otsa. Wõidutuhinas tormasiwad hunlased edasi igal pool häwitust ja hukatust külwates. Kes iganes suutis, põgenes koledate waenlaste eest. Üks rahwas tungis teise peale ja sundis teist enese eest taganema. Hunlaste kallaletungimine pani kogu Euroopa liikuma ja peaaegu iga rahwa enesele uut elukohta otsima.

Rahwaste rändamise algusel asusiwad meie esiwanemad wist Wolga ülema jooksu, Ilmajärwe ja Laadoga järweäärsil mail. Sel ajal ei leidunud weel iseäralikku Eesti rahwast, waid selleaegseid esiwanemaid nimetatkse Ühis-Soomeks. See Ühis-Soome rahwas elas kaugema maa peal laiali mitmes hõimus. Eestlased, soomlased, liiwlased, wadjalased, karjalased ja wepsalased ei olnud weel iserahwasteks arenenud, aga siiski kandis neist ju iga sugukond nagu iseäralikku pitsarimärki otsal.

Rahwaste rändamine ehk sundis meie esiwanemadi praeguste elukohtade poole Läänemere kaldal nihkuma. Kudas see rändamine sündinud, selle poolest lähewad õpetlaste arwamised lahku. Igapidi selgub nii palju, et üks osa Ühis-Soome rahwaid enam põhja poole pööris, nimelt karjalaste ja wepslaste suguharu, teine osa enam lõune poole, nimelt wadjalased, eestlased, osa soomlasi ja liiwlased. Neist wõtsiwad liiwlased kõige enam lõune pool enestele aset. Näib, nagu ei oleks soomlastele Eestimaa meeldinud; nad purjutasiwad siit pea üle mere edasi Soome ja jäiwad sinna aset. Eestlastest eemale mere taha minnes arenes wahe Soome ja Eesti keele wahel ikka suuremaks, kuna see wahe rahwaste rändamise ajal ehk suurem ei olnud kui praegute Eesti murrakute wahel. Ülepää ei tule selleaegist rahwaste rändamist meieaegse wäljarändamise moodi mõista. Sel ajal rännati koguni aega mööda: otsiti teel elu ülespidamist seni kuni seda saadi ja kui see lõppes, rännati edasi.

Millal esiwanemad Läänemere kallastele esimest korda ilmusiwad, selle kohta lähewad õpetlaste arwamised lahku. Ühed arwawad, et nad umbes 500 aastat p. Kr. ju praegustel eluasemetel wiibinud, teised jälle, et nad alles umbes 800 a. p. Kr. siia jõudnud. Ei leidu ometi mingisuguseid ümberlükkamata põhjusi, mis keelasiwad, et esiwanemad ju 500 a. p. Kr. meie praegusel kodumaal oleks asunud.

Meie praegusele kodumaale jõudes leidsiwad esiwanemad siin gootlasi eest. Neid hakkasiwad nad eest ära rõhuma. Osalt taganesiwad gootlased eest, osalt jäiwad nad wist siia elama ja sulasiwad aega mööda esiwanematega ühte. Wanad jutud kuulutawad weelgi, kudas mõnes kohas, nagu näituseks Karksi Koodiorus „wanapaganad” asunud, keda ristirahwa laulud wiimaks eemale peletanud. Muidugi mõista, oliwad pääletungiwad esiwanemad ise niisamasugused paganad, nagu need „wanapaganad” keda nad eest ära tungisiwad. Koodiorg paneb meid oletama, et wanapaganad gootlased olnud, kelle meie maal wiibimist arhäologia ju tõeks tunnistab.

Praegusel ajal asuwad mitmel Eestimaa saarel nagu Wormsis, Noarootsis, Naissaarel j.n.e. rootslased. Kas need rootslased muistsete gootlaste järeltulijad on wõi kas nad hilisemal ajal Rootsist sisse rännanud, selle kohta läksiwad wanemal ajal arwamised lahku. Igapidi oli waremal ajal palju rohkem Rootsi asutusi meie maal kui nüüd. Nii näituseks leidus Saaremaal Rootsi asutusi, weel enam aga Hiius.

Hiiu rootslased rändasiwad 18. aastasaja lõpul Wenemaale. Pääle selle oli Lääne rannas Rootsi asutusi. Nimelt elas rannas Haapsalust pääle umbes Paldiskini rootslasi.

Meieaegsed uurijad ei taha saarte rootslasi ometi enam wanade gootlaste järeltulijateks pidada, waid Rootsist siia rännanud rahwakilluks. Wõrdlew keeleteadus juhatab meie rootslaste kodu Rootsi homikupoolsetest maakundadest otsima. Eesti saarte rootslaste, Wenemaa rootslaste ja Nordlandi rootslaste keelemurdes on palju ühtlust. Keeleteaduse nõjal on keeleuurijad uuemal ajal otsuse teinud, et Eesti saarte rootslased Rootsist pärit on. Millal need rootslased siia tulnud, selle kohta puuduwad selged teated. Oletada wõime, et 12. aastasaja algusel, siis sakslaste meie maale tuleku ajal rootslased ju meie saartel ja randadel elasiwad. Näituseks kõneleb Läti Hindrik palju Saaremaa ärawõitmisest, aga Hiiumaa ärawõitmisest waikib ta. Wist asusiwad sel ajal ju Hiius rootslased, kellega saksalsed tüli ei tahtnud teha 12. aastasaja lõpu poole nimetatakse wanus kirjades aga selgesti ju rootslasi.

Igapidi oliwad Eesti saared ja Eestimaagi ammu enne sakslaste siiatulekut tuttawad Rootsimaal ja rootslased pidasiwad nendega elawat läbikäimist. Nii kuuleme mõnda korda Dagaithist, Eysyslast ja Athalsyslast. Dagaithi tähendab praegust Hiiumaad (=Dago), Eysysla Saaremaad (saksa keeli Oesel) ja Athalsysla praegust osa Eesti ja osa Liiwimaa randa. Ojamaal räägitakse wana juttu, et korra suure nälja ajal palju rahwast Eestimaale Dagaithi saarele sõitis, sinna elama jäi ja linnagi asutas. Ülepää selgub kõigist uurijate arutustest, et rootslased wähemalt 1000 aastat ju meie saartel asuwad. Kas nad siit eestlasi eneste eest ära tõrjunud wõi kas siin weel endise rahwa riismeid asunud, selle poolest ei ole uurijad kindlale otsusele jõudnud. Meie saartele ja Lääne randa elama asunud rootslased käisiwad kodumaa rootslastega, nimelt Ojamaa suguwendadega rohkesti läbi, iseäranis kauplemise asjus. Muidu olgu weel meelde tuletanud, et muistsed rootslased kodumaalt tihti wõõrastesse maadesse sõjakäikusid ette wõtsiwad ja meeldiwat kohta leides mõne korra sinna asuma jäiwad. Muistsed sõjakad skandinawlased oliwad kuulsad ja kardetawad.



3. Esiwanemate usk.
Mõne arwamise järele oli muistsetel eestlastel õieti üks ainus jumal, suurema hulga arwamise järele jälle hulk jumalaid. Olewikuni alal hoitud muistse usu riismed nähakse küll tähendada tahtwat, nagu oleksiwad esiwanemad ainult ühe ainsa jumalaga tegemist teinud. Siiski peame wõimalusega rehkendama, et aeg jumala mõiste kohta mõju awaldanud ja ristiusu eeskujul tegewus ühe jumala ümber koondatud. Tunnistagu ka mõned õpetlased ühteainust jumalat kõige maailma peremeheks, ei salga nad ometi suurt wähemate waimude karja. Iumala kõrwa astuwad igal pool haldjad.

Eesti jumalal on hulk sugunimesid wõi liignimesid, kui luba nii ütelda. Esiwanemate jumal kannab Wanaisa, Wanataadi, Uku, Taewataadi, Taara, Kõu, Pikkeri ja Pikse nime. Ajaloolise aja algusel antakse ju Taara nime tundmisest aru. Läti Hindrek kõneleb Taarapita-jumalast. Taarapitat esiwanemad küll ei tundnud, aga seda enam seisis neil sõna „Taara awita!” tähtsatel ettewõtmistel suus. Nad hüüdsiwad Taarat appi. Taara kõrwal räägiti tihti Wanaisast, Wanataadist, Ukust, Taewataadist. Kõik need nimed oliwad jumala auunimed. Uku tähendab sedasama, mis wanataat ehk wanamees. – Tihti näib, nagu tuleks Kõu, Pikker ja Pikne iseolemisteks pidada. Siiski on uurimine kätte näidanud, et alguses Kõu, Pikker ja Pikne muud ei olnud kui Wanataadi iseäraliku tegewuse nimed. Nii pea kui Taewataat oma wäge müristajana hakkas ilmutama, kutsuti teda selle tegewuse järele Kõueks ehk Pikriks. Hiljemal ajal hakati müristajat jumalast lahutama ja isetegelaseks tegema. Öeldi, et Kõu kärgatab, müristab, Pikker aga piksenooli oma kaarega wiskab wasksel wankril warinal pilwede peal sõites.

Fählmann kõneleb, et Wanataat kalewid nagu Wanemuise, Ilmarise, Lämmekese (Lemmingi) j. n. e. loonud. Mitmed hilisemad õpetlased on neid „kalewisi” jumalateks teha tahtnud. Raske on määrata, mis wanad eestlased neist „kalewitest” arwasiwad. Meie rahwasuust on nad nii hästi kui kadunud. Soome eeskujul püüdis Fählmann neid elusse äratada. Wanemuise nimi on koguni wõõriti loodud. Wanemuine on isegi nime järele uuemale ajale wõõras. Uuem aeg tunneb ainult weel muistse aja mängumeest, kes mänguga kõik tantsima pani. Soomes selle wasta on Wäinämöinen praegu alles olemas ja teatakse sääl ta laulu ja mängu mõjust imelugusid rääkida. – Ilmarit ehk Ilmarist on esiwanemad wististi tunnud. Nüüd on aga ta nimi rahwasuust kadunud. Prof. Setälä arwamise järele on Ilmari, Ilmar Soome sugurahwaste seas kõige laialisemalt tuttaw. Ilmar on ilmajumal, õhu üle walitseja, kelle käes alguses muidugi müristamine seisis. Ilmarit nimetatakse taewatelgi walmistajakski. Aega mööda pidi Ilmar Wanataadi tegewuse eest taganema, Wanataat kiskus ikka enam wõimust oma kätte, nõnda et Ilmar wiimaks ainult „kangeks sepaks” ehk „Soome sepaks” kokku sulas. – Lemmingit tunnewad juba Eesti rahwalaulud, aga selle Lemmingi tegewusest ei tea nad midagi suuremat jutustada.

Jumalaid ei auustanud esiwanemad mingisugustes templites. Bjarma rahwast ainult kõneldakse, et neil tore tempel olnud, kus kullatud jumala kuju sees seisnud. Meie esiwanemad teenisiwad jumalat tawalisesti hiites, kuhu nad ohwreidki wiisiwad. Pääle selle et hiites ohwerdati, leidus enamasti iga talu õues Uku kiwi, kuhu ohwreid pääle pandi, niisama tihti aidaski Uku wakk. Kewadel pühitseti weel iseäralikku Uku püha, mil muidugi jälle jumalale ohwreid ohwerdati.

Et esiwanemad jumalatest iseäralikka kujusid oleksiwad teinud, nagu Bjarma rahwas, ei tohi tõendada. Ülepää ei olnud esiwanemad muistsete greeklaste ja roomlaste wiisi hakkajad jumalate ja kõrgemate olemiste kujusid tegema. Nii palju kui teada, leidus esiwanematel kolme kõrgema olemise kujusid: peko, tõnni ja metsiku. Peko ja tõnni kujusid walmistati tawalisesti wahast, Tõnni kuju wahel muustki ainest, metsiku kuju õlgedest. Peko ja tõnni kuju peeti aitades, metsiku kuju wiidi wäljale. Nii palju kui meie ajal aru saab, ei leidnud need kolm kõrgemat olemist üleüldist auustamist, waid enam kohalikku; kus auustati üht, kus teist. Kõigilt neilt kolmelt, pekolt, tõnnilt ja metsikult loodeti auustamisega wilja ja karjasigiduse saamist ja kahju eest kaitsemist. Enam, wähem ohwerdati neile kolmelegi.

Esiwanemad ei kumardanud loodust ega looduse wägesid, waid otsisiwad loodusest ja looduse wägedest waimu. Nad arwasiwad, et nagu inimesel hing, niisama puudel, weel, mäel, maal j. n. e. on. Seda hinge hüüdsiwad nad haldjaks. Nad tundsiwad mets-, wee-, majahaldjaid j. n. e. See haldjas asus metsas, wees, maas ehk mujal ja warjas oma elukohta. Isegi inimesel arwati oma haldjas olewat, kes inimest juhatas ja aitas. Mõne inimese haldjas lahkub ajuti kas liblika, kärbse ehk muu hingelise näol inimesest ja läheb mujale uitama. Uitades saab haldjas muude waimudega kokku ja kuuleb neilt mõnesugusid saladusi. Isegi surnute juurde tungib niisugune kehast lahkunud haldjas ja saab surmariigist mõnesugust tarkust kätte. Inimene, kellel niisugune wahel kehast lahkuw haldjas on, saab targaks ja wõib oma tarkusega wõi sõnadega suuri asju korda saata. Niisugune tark paneb oma sõnadega mitmesugused muud haldjad oma sõna kuulma. Nimelt peawad muud haldjad targa tahtmist tegema, kui tark muude haldjate saladused kätte saanud. Seda wiisi parandab niisugune tark haigusi, wõtab wigasid, saadab kurja kõrwale, toob õnne ja hääd asemele.

Haldjaid oli esiwanemate arwamise järele kõik loodus täis. Looduses ei olnud haldjad elukohtade külge köidetud, waid wõisiwad wabalt mujalegi minna. Ei saanud siis haldjas otsa, kui ka haldja eluase, puu, maha raiuti. Haldjas lahkus maharaiutud puust ja wõttis enesele mõnes muus puus eluaseme. – Nagu tuttaw, toodi wanal ajal puudelegi ohwrid: Mil ohwerdati raha, mil hõbewalget, mil lintisid ja paelu, mil midagi muud. Need ohwrid ei olnud muidugi puule enesele määratud, waid sellele haldjale, kes puus asus. Ülepää usuti haldjatest ja kõigist jumalatest, et nad hääd ja kurja wõiwad teha. Et nad kurja ei teeks, seks neile nimelt ohwerdati. Kui palju esiwanemad kuradit tundsiwad, on raske ütelda. Näib, et nad kurje waimusid palju tundsiwad, aga nende päämehest wähä teadsiwad. „Wanapagan,” kellega meie päiwil wanus juttudes saadanat tähendatakse, näikse alles ristiusu ajal eluõiguse saanud olewat. Niisama on sarwikul, kuradil ja muil selle olemise nimetustel ristiusu maik juures.

Majades elasiwad hoonehaldjad ehk ka majawarjajad. Lõunapoolsed eestlased nimetawad niisugust majawaimu Wiruskundreks. Hoone- wõi majahaldjas kaitses ja warjas maja. Tondist selle wasta arwati, et ta kahju püüab teha.

Tonti kardeti kangesti. Tondi sarnane kardetaw waim oli ka koll. Tulihännad, pisuhännad ehk kratid wedasiwad warandust kokku, küll wilja, küll raha, küll muid aineid. Puuk muretses piima ja wõid.

Metsas asusiwad pääle metshaldja weel tabowane, kõwersilm, metsakaja ja mõned muud waimud.

Wesi on niisama täis haldjaid. Wees asub Wellamo, kellest aga Eestis koguni wähä teatakse; niisama wiibib seal Ahti. Tihti kõneldakse wete emast. Kõige tuttawam weewaim on näkk. Näki püüd on tawalisesti inimesi oma riiki ahwatleda. Sagedasti tuleb ta ilusa lauluga inimesi meelitama.

Surma tulekut kuulutas mardus ette. Elu pärast surma usuti kindlasti. Surnutele anti tihti nende maapäälsed tööriistad, aga pääle selle ka toitu kaasa. Iseäralikkudel kordadel wõisiwad surnud kodu käima hakata. Kodukäijaid kardeti kangesti. Tunti ometi mõnesugusid abinõusid kodukäijate kodukäimise wasta. Arwati, et surnud elusate kallal luupainajateks wõiwad käia ja ööseti oma painamisega elusaid kangesti waewata. Näib, et hallidki õieti surnute hinged oliwad. Hallid käisiwad niisama inimesi waewamas ja inimestele külmatõbe tegemas. – Hingede ajal arwati kõigil surnutel luba olewat maa pääl käia. Siis kaeti neile tubades laud ja kutsuti neid sööma. Maja elanikud katsusiwad sel ajal hästi wagusalt elada.

Surnud elasiwad Manalas edasi. Manala üle walitses Mana. Mana kõrwal nimetatakse weel Tuonet ja Kalmat. Kalma oli kalmude ehk haudade walitseja. Tuone elukoht oli Tuonela. Manala wõi Tuonela oli tume rõõmuta koht. Sinna saiwad kõik surnute hinged, oliwad nad hääd ehk kurjad. Niipalju kui praegusel ajal wõib aru saada, ei tuntud põrgut, wähemalt mitte praeguses tähenduses. Niisama ei tasutud pärast surma ikka elustehtud tegude järele.

Üleüldse näitab esiwanemate usk, et esiwanemad palju naabritelt lainanud. Palju, mis meile näib meie oma olewat, on õieti naabrirahwastelt saadud. Aga esiwanemad on wõõrastelt saadud ainete kallal tööd teinud, esiwanemate luulekujutus ained sulatanud ja neile wiimaks niisuguse kuju annud, nagu oleksiwad nad luu Eesti luust, liha Eesti lihast.

4. Kodune elu ja olu.
Kas meie esiwanemad oma kodumaad ise Eesti ja Liiwimaaks iialgi nimetanud, selle kohta puuduwad teated. Palju enam peame oletama, et wõõrad rahwad need nimed meie kodumaale annud ja meie rahwas need nimed aja jooksul wõõrastelt omandanud. Wõõrad alles hakkasiwad Eesti, Liiwi ja Kuramaa wahel wahet tegema, eestlased ise uuemal ajal neid maid Eesti ja Lätimaaks kutsuma. Esiwanemad tundsiwad wist ainult nime Kuramaa; missuguse üleüldise nime nad aga oma kodumaale andsiwad, selle poolest katsume nagu käpuga pimedas. Selle eest teame aga wäga hästi, kudas esiwanemad üksikuid maakonde nimetasiwad. Läti-Hindreku ajaraamat ja kuningas Waldemari maaraamat annawad selle kohta aru. Praegune Eestimaa, õigem Tallinna kubermang, jaeti ju ajaloolise aja algusel maakondadesse, mille nimed enamasti kõik endid tänini alal hoidnud. Meie kuuleme, et ju sel ajal Eestimaal Harju, Järwa ja Wiru maakond olnud. Läänemaa nimi sellewasta puudub wanus kirjades. Selle asemel puutub meile Rotelwik wõi Rotalia, Rotala nimi silma. Rotala tähendab praegust Ridalit. Selle nimega nimetati Haapsalu poolt Läänemaad, kuna lääne pool küljes maad Soontagana nimega nimetati. Harjumaa jaetakse peale selle kihelkondadesse. Neist nimetatakse Uomentaga, Repel ja Ocriela. Kõik need nimed on meie ajal hoopis tundmata. Wirumaal ulatab „Repel” kihelkond Kadrina ja Halljalagi kihelkonda. Peale selle leidus Wirus weel Mahumaa kihelkond – praegune Nigula kihelkond, Alutaguse, Askala ja Lemmu kihelkond. Needki nimed on praegusele põlwele osalt wõõrad.

Liiwimaal nimetatakse hulk maakonde. Eestimaa piiri leiduwad Waiga wõi Waia, Mõge wõi Mõhu ja Nurmekunna maakond, Emajõe ääres Peipsipool Soopoolse ja praegusel Tartumaal Ugani (Ugania), õigem Uhandi ehk Oandi maakond. Emajõe äärt Wõrtsjärwe juures hüütakse Jogentagana. Wiljandi maakond kannab suuremalt osalt Sakala nime, põhjapoolne osa aga Alempuse nime. Pärnumaa mereäär Salatsi poolt peale on Metsapoole, põhjapolne osa Soontagana, niisama nagu osa Läänemaad.

Iga maakonna üle walitses wanem; tihti aga seisis iga külakond wõi kihelkond isewanema walitsuse all. Kes teab, ehk seisiwad kihelkonna wanemad maakonna wanema walitsuse all. Uuemal ajal arwatakse, et tähtsamad wanemad wõõraste rahwaste eeskujul kuningateks hüütud, nagu rahwaluule Kalewipoegagi kuningaks hüüab. Meieaegsete kuningatega ei wõi neid kuningaid ometi milgi kombel wõrrelda. Ennem wõime neid meieaegsete wallawanematega wõrrelda ainult selle wahega, et wanemate wõimus kaugemale ulatas. Sõjaajal kutsusiwad nad oma külakonnast wõi kihelkonnast rahwast kokku waenlase wasta. Kudas wanemaid ametisse määrati, selle kohta puuduwad meil kindlad teated.

Esiotsa elasiwad eestlased merede, järwede ja jõgede ääres. Aega mööda, kui wete kaldad kitsateks jäiwad, otsisiwad nad mujalgi enestele elukohte. Tawalisesti asusiwad nad külades. Külades asudes wõisiwad nad hõlpsamalt waenlaste wastu panna. Üksi olles langesiwad nad liig kergelt waenlastele saagiks.

Abielu pidasiwad esiwanemad auu sees. Naine wõeti tawalisesti, see tähendab riisuti, nagu ju naisewõtmise sõnagi kuulutab. Riisumise kõrwa astus aga ostminegi. Neiu eest makseti wanematele määratud summa. Ei lepitud kaubaga kokku, rööwiti neiu. Tihti tehti neiuga kosjakaup maha. Rööwimine tõstis mõnegi korra suurt tüli sugukondade wahel. Abielurikkumine oli õpetaja Kelchi teadete järele esiwanemate hulgas kuulmata asi. Iuhtus seda ometi, siis põletasiwad esiwanemad abielurikkuja elawalt ära ja puistasiwad ta tuhka teede peale. Kaua aega hüüti abielurikkumist „tulitööks,” see tähendab tule wäärt tööks. – Lastele andsiwad esiwanemad wanade raamatute teadete järele lindude ja metsloomade nimed. Siiski muid nimesid tarwitati, nagu nimed Lembit, Ilo j. n. e. tunnistawad. Nõrku tütarlapsi ei peetud tihti eluwäärilisteks.

Aja jooksul ei jaksanud weed ega metsad enam peatoidust esiwanematele anda. Iu Läänemere kaldale asudes tegiwad esiwanemad natukese põllutööd ja õppisiwad seda siin wiibides ikka enam tegema. Sügawamasse metsa pidiwad nad tungima ja metsa põlluks muutma. Kirwes raius metsa maha ja tuli kündis esimese põllu walmis. Pärast ei aidanud tuli enam, waid kütis, ader ja äkke pidiwad appi astuma. Alaliste sõdade pärast wõis põlluharimine omaniku ometigi nälga jätta. Sellepärast pandi ju ammusest ajast suurt rõhku karjakaswatamise pääle. Häwitas waenlane ka põlluwilja, ei wõinud ta siiski nii hõlpsasti karja häwitada. Kari aeti kas metsa ehk linna peitu, kui linn nimelt seks suur oli. Ometi kuuleme tihti, et waenlane palju karja ära wiinud; wist tuli waenlane enne kallale, kui karjaomanikud karjaga eest ära pääsiwad. Läti Hindrek teab, et ristisõitjad 1209 Soontaganast korraga 4000 härga ja lehma ära wiinud, hobused ja pudulojused arwamata. Wahel jälle ütleb ajaraamatu kirjutaja, loome wiidud nii palju ära, et neid ei ole jõutud lugedagi. Mõnegi korra käisiwad esiwanemad waenlaste maalt enestelegi karja rööwimas. – Mesilasi pidasiwad esiwanemad rohkesti. Mesilaste pärast tõusiwad hiljemal ajal weel mitmed tülid.