Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 12

August III. lubaandmise järele walitses Biron Peterburgist oma hertsogiriiki ja ei olnud mitte, nagu ta eelkäia Ferdinand, sunnitud oma maalt ära olema. Et Biron wägewa keisrinna Anna nõuandja oli, kes Kuramaa asju wäga hästi tundis, jäi ta Peterburgi elama. Keiserinna kinkis oma mõisad Kuramaal uuele hertsogile, kes Miitawis wana lossi maha kiskuda, mis ordomeister v. Mandern ehk Medem 1265 oli ehitanud, ja uue ilusa asemele ehitada laskis. Uue lossi plaani tegi Peterburi keiserliku talwepalee ehitaja grahw Rastrelli. Biron ei olnud alamate wasta õiglane; kui sellepärast rahwa seas mässamine tõusis, laskis ta 1740 Wene sõjawäge seda waigistada. Kui aga keisrinna Anna 1740 ära suri, nimetas ta pisut enne surma, et troonipärija Joann VI. Antònowitsh alles alaealine oli, Bironi Wene riigi walitsejaks. Biron walitses Wene riiki aga ainult kolm nädalit, sest auuahne feldmarshall grahw Münnich ajas noore keisri ema soowimise pääle asja nõnda kaugele, et Biron 1740 Siberisse saadeti. Kuramaa jäi sel kombel 1740–58 ilma hertsogita; kuningas August andis hertsogiriigi walitsuse jälle Kuramaa ülemate nõuumeeste kätte. Ehk Bironi küll wihati, palusiwad mõisnikud ometi tema pärast armu, aga seda palwet ei wõetud kuulda.

8. Hertsog Karl 1758–63.
Wenemaa loaga sai 1758 kuninga Augusti poeg Saksi prints Karl Kuramaa hertsogi riigi omale lainuks. Uus hertsog sõitis weel selsamal aastal Miitawisse ja walitses kuni 1763. Kui keiserinna Elisabet 1761 ära suri ja Peeter III. trooni pääle sai, sai hulk wangisid Siberis oma süü andeks ja tuliwad tagasi; nende hulgas oli ka Biron. Et hertsog Karl Wene sõjawäge, kes seitsmeaastase sõja wõitlustest osa wõtnud, koju tagasi minnes 1762 Kuramaalt läbi minna ei lasknud, andis sellepärast wihaseks saanud keiserinna Katarina II. uuesti Kura hertsogiriigi walitsuse Bironi kätte, kes warsti selle järele 1762 Miitawisse sõitis. Hertsog Karl pidi Bironi eest taganema, sest et sellel Wene sõjawäed abiks oliwad.

9. Hertsog Ernst Johann Biron teist korda Kura troonil 1763–69.
Bironil oli teist korda hertsogiks saades hulga waenlastega, isiäranis Poolamaa ja prints Karli sõpradega wõidelda. Selle eest, et Wene sõjawäed teda awitasiwad, pidi ta lubama: läbi marssiwaid Wene wägesid säetud hinna eest ülewel pidada, Wene saadikule Miitawis prii korteri anda ja Miitawis Wene kiriku ehitada lasta. Ülematele nõumeestele pidi ta tõotama, et ta Kuramaale elama jääb ja oma poja, Kuramaa troonipärija, Wene teenistusest ära wõtab. Waewalise walitsuse järele tegi Biron 1768 wiimaks testamendi ja määras ses oma poja Peetri uueks Kura hertsogiks. Selle testamendi kinnitas Poola kuningas Stanislaus Poniatowsky 1769. Weel selsamal aastal, 1769, andis Biron hertsogi ameti poja Peetri kätte ja elas kunni 1772 ilma kärast eemal. Pisut enne surma oli temal weel see rõõm, et ta uude lossi elama wõis minna, mis tema käsu pääle oli ehitatud.

10. Hertsog Peeter 1769–95.
Peetril oli hertsogiametis palju raskusi ees, sest mõisnikud oliwad tema wasta ega tahtnud teda sellepärast korralikuks ega õigeks hertsogiks tunnistada, et nende käest tema walimise ajal nõu ei olnud küsitud. Ka truuduse wannet ei tahtnud nad temale wanduda. Wannuti alles mõne kuu pärast, kui Wene saadik Simolin neid ähwardama hakkas. Peetri sisemisest säädmisest on nõnda palju nimetada, et ta Miitawisse 1785 kõrgema gümnasiumi laskis asutada. – Kui Peeter 1779 grahwinna Anna von Medemiga abielusse oli heitnud, lahkus ta 1784 oma armsast Würtsau lossist (poolteist penikoormat Miitawist kaugel) ja reisis abikaasaga ja teenritega Berlinist, Dreesdenist ja Münhenist läbi Italiasse. Berlini tagasi tulles ostis ta sääl ligidal enesele ühe lossi ja Silesiamaal Sagani hertsogiriigi. Hertsoginna läks juba 1786 Würtsausse tagasi, kus Peetri igapäine elukoht oli. Peeter isi tuli alles 1787 Kuramaale. Selle aja sees oli tema lugu mõisnikkudega jälle pahemaks läinud, sest need nurisesiwad selleüle, et ta wõõral maal palju raha ära raiskab.

Kui selle pääle 1794 Suwórow ja Fersen Poolamaa ärawõitnud ja esimene Warsawi pääle tormi jooksmisega Poola mässamise lõpetas, tuli aastal 1795 Poola riigi wiimane jagamine ja täielik otsasaamine. Et Poola walitsuse lõppemisega ka Poola ülem walitsus Kuramaal otsa sai, wõeti Miitawis 1795 maapäewal nõuks terwet Kuramaad Wene walitsuse alla anda. Sellepärast waliti saadikud, kes hertsog Peetri käest, kellel enesel lapsi ei olnud ja keiserinna Katarina II. käest luba pidiwad paluma. Hertsog Peeter kirjutas isi keiserinna Katarina II. kirja, kelles ta Poola ülema walitsuse lõppemise pärast ennast hertsogist lahti wõttis ja keiserinnat siiamaalist hertsogiriiki wasta wõtta palus. Kuramaa saadikud tõttasiwad nüüd Peterburki, kus nad isi keiserinna Katarina jutule saiwad. Kui keiserinna wabatahtliku Kuramaa allaheitmise wasta oli wõtnud, lubas ta uutele alamatele alati armuline olla, aga manitses neid ka sõna kuulda. Pea kuulutas keiserinna ühe kirja läbi usuwabadust ja endiste õiguste edasiwältamist. Sellepääle wandusiwad saadikud senatis truuduse wannet ja pea kogu Kuramaa. Nõnda sai Kuramaa 1795 Wene kubermanguks, kelle esimeseks kindralkuberneriks keiserinna kindral Pahlen'i pani. Kura hertsog Peeter, kes hertsogiameti käest ära annud, sai selle eest hulga raha kahjutasumiseks. Ta elas Silesia ja Böömimaal oma mõisates ja suri 1800 76 aasta wanaduses ära.

IV. Uus aeg.

Wene walitsuse all.

1. Põhjasõja tagajärjed.
Põhjasõda esineb suurena hallina pööripäewana: wiib künkalt sohu, päewapaistelt hämarasse, jäälagunemiselt pakase walda. Sajaaastane järgnew Sisüfuse töö jaksab alles tagasi endise alale upitada.

Põhjasõja eel ja taga kurnas hädade kari meie kodumaad, rõhus nagu raudne rull rahwa rusuks põrmu. Enne sõja algul kannatas maa ju suure wiljaikalduse käes. 1695 sadas Jaanipäewast Mihklipäewani alatasa wihma. Wili mädanes wäljadele. Hall nõudis oma osa. Ei saadud seemetki tagasi. Järgmisel aastal näpistas nälg. Kewadel 1696 leiti teedelt nälga surnud isikuid. Ei jõutud kõiki surnuid enam hauda wiia. Kuhu keegi suri, sinna maetigi. Ülepea langes nälja kätte sel puhul 50,000 inimest.

Sõda tõi uut wiletsust juurde. 10 aastat ühte järgi saiwad linnad ja maa sõjahirmu ja waenuhäda tunda. Langesiwad ka 1710 Eesti- ja Liiwimaa Wene walitsuse alla, ei lõpenud ometi weel waewapäewad. Wälise waenlase, sõjaga, astus sisemine waenlane katk platsi. Sõda ise laastas ja rüüstas küllalt. Esiotsa ei teatud ju weel sugugi, kelle omaks wõidetud maad saawad. Waenuwanker weeres nagu ränk äke lõhkudes ja häwitades üle maa. Wolmar, Walk, Wõnnu, Wiljandi, Karksi, Ruhja ja Põltsamaa alewid tehti ju 1703 maaga tasa. Seesama järg tuli 1708 Tartu ja Narwa kätte. Arwati Tartu ja Narwa kodanikud rootslaste poole hoidwat ja neid salaja toetawat. Selle arwamise põhjusel wiidi Tartu ja Narwa kodanikud Wenemaale wangi, linnad aga häwitati ära. 9. weebruaril 1708 kuulutasiwad Tartu õpetajad kirikust rahwale, et igaüks nädali jooksul kõige oma waranduse müügu ja 18. weebruaril wangimineku teekonna ette wõtku. Nagu ettekuulutatud, nii sündiski.

Riia, Pärnu, Tallinna ja mõned muud linnad jäiwad küll seisma, aga koledad oliwad neil sõja armid. Majad enamasti purustatud, kodanikud suurte koormate all wõlgadega heitlemas. Aastate kaupa seisiwad linnades pärast seda mitmed kirikud ja hulk majasid weel waremetes. Puudus warandus parandada, puudus julgus edasi ehitada.

Parajal sõjaajal hakkas katk möllama. Katk algas 1709 Poola ja Preisimaal, ilmudes kewadel 1710 otsaga Riiga, Riiast aga Tallinna, muisse linnadesse ja maalegi. Rahwast oli sõjaajal hulga kaupa linnadesse põgenenud, kus kitsastes ruumides nüüd palju wäge koos asus. Seda hõlpsam oli katkul lõikust pidada. Riias wiis katk 22,000 inimest hauda. Kuresaarest öeldakse, et linn katku kätte „tühjaks surnud.“ Tallinna, kuhu rahwast kogu Eestimaalt kokku põgenenud, katsuti katku eest küll igapidi kaitsta. Kõiki kaugemalt maad mööda Tallinna tulejaid peeti kolm päewa linnast tükk maad eemal kinni, pritsiti äädikaga ja suitsetati kadakatega. Kõige ettewaatamise pääle waatamata tõi, nagu arwatakse, üks Põltsamaa mees katku ometi Tallinna. Linnas hakkas kole tõbi kohe hirmsasti laastama. Septembri kuus 1710 läks ju suremine nii suureks, et surnuid enam ei jõutud kirja panna. Neli kuud jäiwad kirikuuksed lukku, orilad ei hüüdnud, kellad ei helisenud. Peaaegu kõik õpetajad suriwad katku kätte. Enne katku leidus Tallinnas enam kui 20,000 inimest, pärast katku weel 1891 hinge.

Tallinnast tungis katk Eestimaale, Liiwimaal oli ta ju enne möllanud. Maalgi pidas hirmus tõbi koledat lõikust. Enne katku elas Eestimaal 63 õpetajat, pärast katku elas ainult 15. Mõned wallad suriwad inimestest täesti tühjaks, nagu näituseks Nihatu. Kõige rohkem ohwrid nõudis katk Läänemaal, kus ta sajast inimesest enesele 87 saagiks riisus. Harjus langes see arw 81, Wirus 70, Järwas 60 pääle. Kõige wähem puutus katk saari. Suure suremise pärast ei wõidud surnuid enam kirikuaeda matta, waid nagu ennegi näljaajal, sinna, kuhu juhtus. Tihti ei leitud enam matjaidki. Surnud jäiwad maa pääle metsloomadele saagiks. Alles 1711 soikus katk. Kuid maa oli tühi ja paljas.

Nälg, sõda ja katk oliwad meie kodumaa kõrweks muutnud. Paranemist ei tulnud katku lõpemisegagi. Inimeste katku asemel hakkas 1714 loomade katk möllama ja riisus talupoja käest ta abilised põlluharimises. 1716 walitses nii käre külm, kui seda keegi ei mäletanud: mered külmetasiwad kinni, soola puuduski wõttis igal pool maad.

Küladest ja mõisadest paistsiwad pärast sõda ainult aherwarred wasta. Talupojad elasiwad mullast onnides ehk wiletsates urtsikutes loomadega üheskoos. Suurem jagu põldusid seisis söödis: puudus tööjõud, puudus inimesi, puudus loome. Talurahwas oli kerjaja. Palju parem ei olnud lugu mõisnikkudega. Sõda oli kõige waranduse neilt riisunud, neile ainult näljased pärisorjad järele jätnud. Palju mõisnikulapsi lasksiwad enestele kerjamise kirjad anda ja uitasiwad nendega ühest kohast teise päätoidust muretsema. Weel 30 aastat pärast sõda juhtus ainult arukorral kiwist ehitatud mõisamaja nägema. Alles elujärje paranemisega lasksiwad mõisnikud enestele aega mööda toredad mõisad ja lossid ehitada. Rootsi walitsuse ajal arwati mõisnikkude käes Liiwimaal 5000–6000 adramaad, pärast sõda langes see arw 773 pääle. Maa oli koguni kurnatud. Tallinna, Riia ja muude meie maa linnade allaheitmise järele kestis sõda weel enam kui 10 aastat edasi. Maksud ja küüdid koormasiwad rängasti ülemaid ja alamaid. Pääle selle pidiwad tugewamad mehed weel tegelikult teenistusest osa wõtma.

Sõja pärast kadusiwad koolidki, kus nende seemet oli olemas. Ülikool wiidi Pärnusse ja läks warsti hingusele. Niisama jäiwad linnades enamasti igal pool koolid kinni. Riias wõidi alles 1733 sõjaajal seisma jäänud ülemate seisuste jaoks määratud kool awada. Maal oli Rootsi walitsus Forseliuse erutusel koolisid katsunud asutada. Sõda kaotas koolid, kaotas koolmeistrid. Noorus kaswis waimupimeduses üles.

Sõda muutis kirikudki „tontide tubadeks,“ katk õpetajad Manala kodanikkudeks. Pärast sõda langes iga õpetaja pääle mõnda kihelkonda. Püüti küll õpetajaid ametisse panna, aga tarwilikud isikud puudusiwad. Nõkku näituseks pääsis raamatuköitja sell Ahrends õpetajaks. See raamatuköitja oli rahwale enne palwetundisid pidanud. Samm edasi ja palwetundide pidajast sai õpetaja. Jälle mõnda teist õpetaja ametisse pääsnud isikut ei kõlbanud eluga sugugi hingekarjasteks. Palju neist pidi konsistorium aastate jooksul nende kõlbmata elu pärast lahti laskma.

Aega mööda tuli Saksamaalt uusi õpetajaid juurde, aga need ei mõistnud rahwakeelt. Kulus kaua aega enne kui Saksast tulnud hingekarjased õppisiwad rahwakeelt purssima. Waewalises keeles peetud jutlused ei awaldanud mingisugust mõju koguduse kohta. Kogudus käis enam moe kui sisemise tarwiduse pärast kirikus. Wõõralt maalt tulnud õpetajad jäiwad rahwale wõõrasteks. Kogudused ihkasiwad waimutoitu, kuid seda pakkusiwad õpetajad suuremalt jaolt koguni wäiksel mõõdul. Ei ole ime, et Herrnhuti wennad meie maale ilmudes rahwa poolt wäga lahket wastuwõtmist leidsiwad. Ometi peame tõele au andma ja tunnistama, et õpetajate seas mehigi leidus, kes kõigest wäest kogudustes kristlikku elu püüdsiwad edendada, rohket tööd koguduste kasuks tehes. Need „hüüdja hääled kõrbes“ ei jaksanud ometi pimedust peletada: toorus ja tuimus lehwitasiwad lippu. Eesti waimulik elu ja edenemine esines karuäkkega äestatud laane alena: arukorral juhtus mõni iwa kaswama.


2. Pärisorjus 18. aastasajal ja pärisorjuse aluse esimised õõnistamised.
Rootsi walitsusel oli ammu juba nõu olnud talupoegade elujärge meie kodumaal parandada. Rootsi riigis mujal ju pärisorjust ei tuntud; priid oliwad kõige wanemast ajast saadik Rootsi alamad alati olnud. Rootsi walitsus mõtles mõnegi korra selle pääle eestlasi ja lätlasi muude Rootsi alamate sarnasteks teha, aga jõud ei ulatanud. Wene walitsuse alla heites oskas maa ülem seisus asja nii ajada, et kõik õigused talle kinnitati. Talupoegade õiguse eest ei kostnud keegi. Wene walitsuse ajal kadusiwad Rootsi walitsuse poolt antud maksude määrused, uued astusiwad asemele. Uued kaswatasiwad koormat. Rootsi määruste järele wõidi adramaa päält 60 taalri eest maksusid nõuda. Rootsi walitsuse äralõppemise järele määrati adramaa tööwõimuliste hingede suuruse järele ära. 1715 arwati adramaa kohta 18 tööwõimulist meest ja naist. Selle põhjusmõtte järele hinnati 1725 maad kroonumaksusid määrates. Kroonu nõudis mõisa ja walla eest määratud summa maksu; ligem maksu ärajaotamine jäi mõisa omaniku hooleks. Raharenti talupojad ei maksnud, küll aga pidiwad nad teoorjust tegema, wilja ja muid maksusid maksma. Koha ja hingede aru järele pidiwad talupojad töölisi kas hobusega ehk jala mõisa tööle saatma, kas aasta läbi ehk ainult suweks. Talwel pidiwad naised ja tüdrukud mõisal kedramas käima. Ülepää jäi talupojal koduste tööde jaoks wähä aega, enamasti ikka pidi peremees perega mõisale tööd tegema. Mis ime siis, kui seda wiisi talupõllud wähä wilja kandsiwad, mõisapõllud salwi kuhjani täitsiwad. Talupoeg esitas hoost: töötas hobuse moodi, sai hobuse tasu tööpalgaks: peksa! Mõne korra tuliwad ajad, mil mõnesuguste põhjuste pärast maalt wilja ei lastud wälja wiia. Siis ähwardasiwad wiljaomanikka pahad päewad. Ometi oskasiwad omanikud endid nende eest hoida. Mõisnikud asutasiwad wiinawabrikud ja õlleköögid ja hakkasiwad alkoholi walmistama. Ei walmistanud ainult mõisnikud, walmistasiwad õpetajadki. Mõne aja pärast ilmus õpetajate kohta keeld, mis neile wiinapõletamise tee kinni sulgus. Talupojadki katsusiwad Rootsi ajal wiina põletada, aga mõis tegi pea tõkkeid. Rootsi walitsus käskis omal ajal kõrtsisid teekäiatele puhkepaikadeks seadida. Wiinawalmistajad ja õllepruulijad katsusiwad selle eest hool kanda, kudas kõrtsid nende kaupa rohkem rahwa sekka wõiksiwad saata. Seda wiisi woolas higis teenitud talupoja kopik ülema seisuse taskusse. Talupojad sattusiwad joomisega mõisa orjust wiina orjuks. Saksad pidasiwad talupoegi loomadega peaaegu ühesugusiks. Jah, tarwikorral müüdi talupoegi nagu loomigi. Selleaegistest ajalehtedest leiame mõnegi korra kuulutusi inimeste müümise kohta. Pakutakse kas tubli mehi ehk naisi kaubaks.

Wiimaks kostis talupoegade wiletsus riigiwalitsuse kõrwu. Riigiwalitsus kuulas lugu järele. Riigiwalitsusele wastati 1739 mõisnikkude poolt: 1) Talupoeg on ihuga ja hingega pärisherra oma. 2) Talupoeg ei tohi enesele wara korjata, waid pärisherrale. Pärisherra tarwitab talupoja warandust oma hääksarwamise järele. 3) Mõisnik määrab oma hääksarwamise järele talupoegade orjuse ja maksud ära. 4) Mõisnikul on piiramata wõimus talupoja karistuse kohta, wälja arwatud surmanuhtlus. 5) Rõhumise ja wägiwalla üle ei tohi talupoeg kusagile kohtusse kaebata.

See seletus kuulutab selgesti, et talupoeg kõige sügawamasse pärisorjusesse langenud ja tal suuremat õigust ei ole kui loomal – tapmine maha arwatud. 1765 aasta Liiwi maapäew tunnistab weel omalt poolt, endistele seletustele nagu krooni pähä pannes: talupojad on pärisorjad Rooma õiguse kõige täielikumas mõttes, nii kaugelt kui see ristiusuga kokkukõlas wõib seista. Ristiusk waatas pärisorjust päält ja ta esitajad – waikisiwad nagu surnu hauad. Oliwad ju ristiusu esitajad pärisorjuse peremeeste poolt ametisse pandud ja saiwad nende poolt mõnesugust kasu. Kelle leib, selle laul. Pääle selle paniwad pärisorjade peremehed tawalisesti niisugusid ristiusu esitajaid ametisse, kellede poolt nad tulewikus mingisugust wastarääkimist ei pruukinud karta. Sedawiisi wõis maapäew seda kergemini tunnistada, et orjus ristiusu sisuga ühte läheb. Alles aega mööda saiwad mehed ametisse, kes ära näidata julgesiwad, kudas pärisorjus ja ristiusk teine teise wasta käiwad, teine tuld, teine wett esitades.

Torma õpetaja Eisen oli esimene, kes õpetajate hulgast pärisrahwa eest häält tõstis. Pärisorjade seas elades nägi ta iga päew nende wiletsat põlwe. See lõikas talle südamesse. Awalikult astus ta rõhutud rahwa eest wälja. Kodumaal naerdi ometi ta wäljaastumise üle. Eisenil oliwad hääd sõbrad Peterburis. Peterburis lootis Eisen paremini pärisorjade eest seista wõiwat. Kindral Löweni kaudu pani Eisen oma mõtted suurwürst Peeter Feodorowitsile ette. Warsti selle pääle sai Peeter keisriks. Kohe kutsus ta õp. Eiseni Peterburki asja laiemalt seletama. Paraku tuli keiser Peetri surm wahele. Eiseni kawatsused katkestusid. Koju tagasi jõudes walmistas Eisen siiski täieliku plaani pärisorjuse ärakaotamiseks. See Eiseni kirjatöö sai esimeseks üleüldiseks tõukeks pärisorjuse kaotamiseks. Lawin oli mäeharjalt weerema hakanud. Weeres pikkamisi; ei jõudnud enam tuli ega wesi takistada.

Eiseni järele astusiwad weel muud teised õpetajad, nagu Hupel Põltsamaalt ja Jannau Laiuselt. Hupel ei julge ometi waljult pärisorjust hukka mõista, kui ta ka seda ajast ja arust arwab olewat. Käredamalt selle wasta astub Jannau platsi. Jannau kirjutas raamatugi pärisorjuse kohta.

Waljult wasaraga pärisorjuse kantside pihta hakkas kui ka mitte õpetaja, siis ometigi õpetaja poeg Garlib Merkel põrutama. Prantsuse mõttetarkade kirju priiusest, wennastusest ja õnnest lugedes, wõrdles Merkel mõttetarkade mõtteawaldusi meie oludega. Wõrreldes leidis ta: Prantsuse mõttetarkade ihade ja meie olude wahel wahe nagu taewa ja maa wahel. Merkel ei leia enam rahu: wälja rõhutud Eesti ja Läti pärisorjade eest! Ta kirjutab raamatu „Lätlased, iseäranis Liiwimaal filosofia aastasaja lõpul.“ Ses raamatus pöörab ta ennast haritud Europa poole Europat õnnetumatele pärisorjadele appi kutsudes. Osawa sulega kirjutatud raamat mõjus. Lugijad kohkusiwad, keeled kerkisiwad, suled liikusiwad; mõisnikuseisus kees.

Juba ilmus mõisnikkudegi sekka laiema silmaringiga mehi. Need saiwad ikka enam ja enam aru, et kauemini talurahwaga enam elajate wiisi ümber käia ei tohi. Esimene mõisnik, kes talurahwa elu parandada püüdis, oli parun Karl von Schoultz. Pikema wiibimise järele wõõral maal wõttis ta kodumaale tagasi tulles wanematelt päritud mõisade walitsuse oma kätte. Wõõral maal oli ta Prantsuse mõttetarkade aadetega tuttawaks saanud. Neid aateid püüdis ta kodumaalgi tõeks teha. Ta walmistas 1764 oma waldade rahwastele iseäraliku seaduseraamatu, mis talupoegade õigused ja kohused ära määras. Schoultzi seaduse raamatus leiduwad järgmised mõtted: 1) Talupoega ei tohi mõisast müüa ega kinkida, kui talupoeg ise seda ei soowi. 2) Talupoja warandus on talupoja päralt; talupoega ei wõi kohast wälja tõugata, kui talupoeg maksud ära maksab. 3) Talupojalt ei wõi rohkem nõuda kui maksuraamatusse määratud. 4) Talupoega wõib küll karistada aga 5) Talupoeg wõib ülekohtu pärast kohtusse kaebata.

Parun Schoultz wiibis maanõuniku põlwes mõne aja Peterburis ja nõudis sääl meie maa olude uuendamist. Keiserinna Katarina sõitis 1764 ise meie maale siinsid olusid üle waatama. Kui palju ta neid tõesti tundma õppis, on raske ütelda. Igapidi andis ta kindralkuberner Brownele Riias käsu maapäewalt 1765 talupoegade elu kergitust nõuda. Maapäew lubas poole suuga kergitusi ette wõtta, aga koju tagasi jõudes oliwad lubajatel lubamised unustatud. Palju enam kaebasiwad mitmed maapäewa isad, uued õigused teha talurahwa rahutumaks. Parem olla, kui kõik olud wana wiisi jääda. Ei ole siis ime, kui peaaegu igal pool talupoegadega endist wiisi ümber käidi. Elujärje parandamine jäi ainult paberile.

Eestimaal püüdis mõni mõisnik talurahwa põlwe ometi parandada. Wigala parun Üksküll andis 1789 oma rahwale seaduse raamatu ja pea ka parun Toll Ääsmäe ja Pajaka wallale. Paar aastat hiljem pani parun Stackelberg Allikul ja Rawakülas Wigala seadusi maksma. Ses seaduse raamatus ilmuwad needsamad nõudmised, mis Schoultzi seaduse raamatus. Pääleselle määratakse Wigala seadustes talupoja seisusest liikmetega wallakohus. Wiimaks nõutakse, et lapsi mõisa poolt asutatud kooli saadetagu. Kuid kõik need üksikud eluparandused jäiwad hüüdja hääleks kõrwes! Mujal mängis orjus oma trumpässa wälja.

3. Wennaste kogudus.
Uinuwasse koguduste elusse tõi ärkamist ja tegewust Herrnhut, tõi sakste saalidesse, tõi talurahwa tubadessse. Nagu torm murdis ta siin põliseid puid, kaswatas sääl uusi künkaid. Nagu kulutuli käis uus liikumine meie kodumaast läbi, nagu torm tõstis ta mere laenetama, waimuliku elu mere keema. Kaua aega awaldasiwad weel laened mõju. Rahwa elu sai korraga uue pöörde, waimulik elu hõiskas, ilmalik jäi wana wiisi põdema.

Silesias oli grahw Zinzendorf 1722 tagakiusamise pärast kodumaalt wäljarännanud Määri wennad oma mõisa wasta wõtnud neile asupaika andes. Armastuse põhjale rajas ta sääl Määri wendade seas uue koguduse. Pea hakkasiwad wennad Herrnhudist wäljarändama ja Herrnhudi eeskujul mujalegi kogudusi asutama. Mõni aeg pääle selle ilmusiwad esimesed wennad Saaremaale ja kuulutasiwad Saaremaal armuõpetust. Herrnhudi wennad leidsiwad saarlaste poolt lahket wastuwõtmist. Eestlaste seas takistas keel neid missioni tööd tegemast. Suur liikumine käis küll läbi Saaremaa aga nähtawaid jälgi see liikumine esiotsa weel järele ei jätnud.

Paar aastat hiljemini kutsus Kremoni õpetaja Grüner enesele Herrnhudist abilisi hingekarjase tegewusele, nimelt käsitöölisi, kes elugagi Kremoni kogudusele hääd eesmärki annaksiwad. Kolm meest sõitsiwad õpetaja Grüneri palwe pääle Liiwimaale. Riiga jõudes hakkasiwad nad wägewalt jutlusi pidama. Jutlused sünnitasiwad segadusi. Kubermangu walitsuse poolt anti pea Herrnhudi jutlusepidajatele käsk Riia tolmu jalgadelt ilma wiiwitamata raputada. Herrnhudi mehed täitsiwad käsku. Teadsiwad nad ju, et neid mujal oodati.

Kremonis wõttis õpetaja Grüner Herrnhudi külalisi suure rõõmuga wasta. Ju mõne päewa pärast nägi aga õpetaja, et ta abiliste asemel peremehi saanud. Tähtsam Herrnhudi wend Kristjan Dawid tahtis Kremoni koguduse elu kõik Herrnhudi wiisi seadida ehk, nagu ta ise ütles, „apostlite wiisi järele.“ Dawid tahtis, et õpetaja Grüner ainult tema käskusid täidaks. Sellega ei leppinud õpetaja. Tüli tõusis. Tüli tagajärjel lahkusiwad wennad Kremonist ja asusiwad Wolmari mõisa kindrali proua von Hallarti juurde, keda wendade uus õpetus kangesti waimustanud. Siia jäiwad wennad peatama ja hakkasiwad Läti keelt õppima. Siiamaale oliwad nad ainult saarlaste seas ewangeliumi seemet külwanud, aga nad ihkasiwad lätlastegi seas külwata. Seks läks neil Lätikeelt tarwis. Kindrali proua v. Hallart soowitas tutwatelegi Herrnhudi käsitöölisi. Kristjan Dawid kirjutas kohe Herrnhuti ja warsti ilmus ühte ja teise mõisa Herrnhudist küll kingissepa, rätsepa, sepa, isegi korstnapühkija-töötegijaid. Esiti tuliwad Herrnhudi käsitöölised kutse pääle ainult, pärast aga lihtsalt „kohta otsima.“ Saksamaa käsitöölisi wõeti mõisades igal pool wendadena wasta. Igal pool algas kohe suur armastuse armuõpetuse kuulutamine, esiteks Saksa keeles, pärast talurahwale Läti ja Eesti keeleski, nii pea kui wennad wiimasid keeli õppisiwad purssima. Kirjatarkust wõõrad palju ei osanud, mõni wend ei osanud kirjutadagi, aga selle pääle palju ei waadatud: waim esines pääasjana. Kes hästi oskas kõnelda ja küsida, kudas lugu südamega, see oli lugu peetud wend, see „maailma peremees.“

Wennad astusiwad rahwa sekka, käisiwad rahwaga käsi käes. Rahwas hakkas neid armastama ja hää meelega nende jutlust kuulama. Wennad kõnelesiwad palju lihtsamalt kui õpetajad kirikus, osates usuasju palju armsamini äraseletada. Rahwal oli ammu himu hingetoidu järele. Wennad pakkusiwad seda hingetoitu ohtrasti. Hulga kaupa tungis rahwas enamisti igal pool wendade juurde Jumala sõna kuulma. Näis, nagu oleks mõnes kohas nelipühi tuul üle maa käinud ja seisaks uus sündimine ukse ees. Urwastes paniwad wennad koguduse kangesti liikuma. Igal pool peeti palwetundisid. Ei leitud kusagil enam palujate jaoks ruumikat maja. Metsas lausa taewa all kuulutati Jumalasõna. Mõnda inimest waimustas uus õpetus nii kangesti, et uue õpetuse kuulja kodused tööd täiesti unustas. Loog jäeti maha, põld kündmata. Loowõtjad ja kündjad ruttasiwad Jumalasõna kuulma, ehk mõned koguni Herrnhudi wendade eeskujul kuulutama. Tegiwad ju wennad oma kogudustes rahwale uksed lahti koguduste korraldamisest ja ettelugemistest osa wõtta, kuna rahwas siiamaale kõigest tegelisest osawõtmisest eemale oli jäetud. Wendade käes oli rahwa südame wõti. Wolmari asutasiwad wennad seminari, kus 120 noort meest kodumaalise missioni töö jaoks õpetust saiwad.

Murdlainetele tõstsiwad wennad Saaremaa. Suurelmaal ei sallinud suur hulk õpetajaid wendade tegewust. Saaremaal sellewastu pakkus superintendent Eberhard Gutsleff wendadele kätt ja edendas igapidi nende tegewust. Kaarma kihelkonnas hakkas 1740 Upa-Jüri naese Triinuga päris ewangelistiks. Nad kiitsiwad äralepitamisest saadud armu nii wägewate sõnadega, et pühapäiwiti rahwast karja kaupa nende juurde kokku woolas. Tuli talupoegi, tuli kodanikka linnast, tuli saksugi. Mõne nädali pärast ei leitud kuuljatele enam kusagilt ruumi. Mindi wäljale, peeti palwetundi lausa taewa all. Gutsleff ise saatis Kuresaarest Upakülasse, pidas kokkutulnud rahwale „prohvetikiwi“ otsast jutlust. Gutsleff andis luba jutlusi pidada igaleühele, keda ta ärganud hingeks arwas. Pais oli eest, Herrnhuti wool wõis maad uputada.

Lühikese ajaga wõttis uus liikumine igal pool Saaremaal wõimust. Ei leitud sest liikumisest puutumata walda ega talu. Rahwas ei rutanud pea enam Upakülasse, sest et igal pool koosolekuid ja palwetundisid peeti. Nagu suurelmaal, awaldas Saaremaalgi uus liikumine rahwa kohta rohket mõju. Ärganud hinged põlgasiwad kõik lustid ja rõõmud ära. Pulmades lauldi ja paluti ainult. Naisterahwad heitsiwad ehted enestest ära ja käisiwad lihtriietes. Torupillid, wiiulid ja kandled põletati ehk wisati nurka. Wiina ja õlle joomine jäi järele. Karskusel näis kuldne aeg koitwat. Rahwas käis hoolega kirikus ja laual ja elas jumalakartlikku elu. 1740–1745 ei olnud Saaremaa kohtudel ainustki kuritegu seletada.

Pea kippus aga uus liikumine märatsemiseks muutuma. Lugejad ja kuulajad pidasiwad iseäralikuks armumärgiks wärisemist ja mahalangemist. Mustjalas ristis üks tüdruk neid uuesti, kes talle pattusid tunnistasiwad. Pääle selle ütles see tüdruk ennast nägemist nägewat. Teised jälle arwasiwad, et nad werist Kristuse pääd ja kätt näewad, niisama werd taewast maha sadawat ja muud sellesarnast. Lühedalt, märatsemine wõttis Saaremaal wõimust, usuhullustus segas silmi. Kirikuwalitsus ei näinud nähes, waid kutsus liikumist taewalikuks armuilmutuseks pidades Herrnhudist weel abilisi juurde.

Selleasemel kaswis mujal waimuliku seisuse ja wendade wahel lõhe. Küll oli Zinzendorf ise 1736 meie maal käinud ja kuninglikul wiisil igal pool wastu wõetud. Tallinna õpetajad awasiwad Zinzendorfile kantsli uksed. Mõisnikud tahtsiwad Zinzendorfi koguni Eestimaa piiskopiks teha. Zinzendorf soowis ometi ennem ülemaaline piiskopp kui Eestimaa piiskopp olla. Warsti selle pääle kaotati Eestimaa piiskopi amet hoopis ära. –

Riias katsuti Zinzendorfile niisama lahkelt wastu tulla. Isegi kindralkuberner ilmus kirikusse Zinzendorfi jutlust kuulma. Liivimaa kirikuwalitsus palus Zinzendorfilt Läti keeli piibli wäljaandmiseks raha. Saigi. Sest saadik hakkasiwad lätlased wennaste koguduse mehi, nimelt Saksamaa isandaid, õieti oma häätegijateks pidama.

Pärast Zinzendorfi tagasiminekut Saksamaale kadus aegamööda hää wahe wendade ja meie maa õpetajate wahel. Tallinnas tõusis niisugune tüli wendade ja õpetaja Mickwitzi wahel, et esimesed wiimase koguni wande alla paniwad. Et Mickwitz wendade tegewust edasi waljult arwustas, katsusiwad wennad õpetajat Mickwitzi surnuks paluda. Palwed ei läinud ometi täide. Wendade piiskopp Bieser, kes tawalises elus habemeajaja ametit pidas, kihutas linnarahwast igal pool õpetajate wastu wainule. Lugu paranes alles siis, kui habemeajaja Bieser kroonu küüdiga linnast wälja saadeti.

Eesti- ja Liiwimaalt hakkas kaebtusi wendade pääle kokku woolama, iseäranis palju Liiwimaalt. Walitsus ei wõinud kauem niisugust lugu waikides päält waadata. Kindralsuperintendendi Fischeri ettepanekul määras maapäew 1742 kaks komisjoni Herrnhudi wendade asja läbi katsuma, ühe Eesti, teise Läti jaoskonda. Õpetajad pidiwad wande meeldetuletusel kindlaid teateid wendade tegewuse kohta andma.

Wennad ometi ei kartnud. Herrnhudist otsisiwad nad abi. Ei wõinud ka grahw Zinzendorf ise Amerikas wiibimise pärast appi tulla, ilmus ometi grahwi proua. Liiwimaal ei jõudnud grahwi proua wendade kasuks midagi korda saata. Peterburis lootis ta paremat tagajärge. Kuid kõle põhjatuul puhus talle sääl wastu. Waeneke ei pääsnud sääl keisriproua jutulegi. Ometi saatis ta keisriprouale kaks seletuse kirja. Neis lükkas grahwi proua kõige süü Eesti ja Liiwimaa õpetajate kaela ja palus, et wennad konsistoriumi ülewaatamise alt täiesti wabaks saaksiwad. Wennad oliwad süütuse eeskujud.