Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 02

Rikkad oliwad esiwanemad linnade poolest, palju rikkamad kui praeguse põlwe rahwas. Kuid esiwanemate linnu ei wõi olewiku linnadega wõrrelda. Esiwanemate linnades ei leidunud lossisid ega uhkeid hooneid, ei uulitsaid ega turuplatsisid. Ennem wõiksime esiwanemate linna meieaegse külaga wõrrelda, kuid seegi wõrdlus lonkab. Esiwanemate linna majadeks oliwad wiletsad urtsikud, sawitatud lagedega. Katuse asemel katsiwad mullakorrad ja mättad urtsikut. Linna majad tuletasiwad ennem meieaegsid keldrid kui majasid meelde. Linnad ei olnudki rahwale alaliseks asupaigaks määratud, waid pelgupaigaks sõjakorral. Sõjaajal põgenes ümberkaudne nõrgem rahwas linna kokku waenlase eest pelgupaika otsima. Sai sõda otsa, läksiwad kõik jälle endistesse elukohtatesse tagasi. Jäädawalt asus ehk üks perekond alati linnas.

Linnad oliwad mägede ja küngaste otsa ehitatud, enamasti ikka wee äärde; wahel koguni soosaarte pääle, nagu Maalinn Mihkli kihelkonnas. Küngas ehk mägi muudeti kindluseks, nii hästi kui sel ajal osati kindluseks muuta. Mäehari tehti keskelt tasaseks. Mäe serwale ehitati raudkiwidest ehk paest wall. Nagu näha, ei tuntud sel ajal weel lubja ühendawat mõju. Nagu meie kiwiaedu, tehti neid wallisid nii, et kiwi kiwi pääle pandi. Nende wahesid täideti wahel ometigi sammaltega, liiwaga ehk mullaga. Sarnased wallid tehti kuni 5 sülda kõrgeteks. Wäga tihti ei lepitud kiwiwallidegagi, waid wallide pääle ehitati palkidest weel püstaid. Iõudsiwad waenlased ehk kiwiwallist kudagi wiisi ülesse ronida, pidi neid kõrge palkidest püstaed ometigi kinni pidama. Mõned linnad oliwad suured, teised wäiksed. Kärla Lihulinna wall on ligi pool wersta ja Warbjala wall enam kui pool wersta pikk. Warbjala wall oli wäljast poolt 37 ja seest 35 jalga kõrge, alus 35 jalga lai.

Nagu tähendatud, ehitati linnad tawalisesti wete ehk soode äärde. Kus mõnes kohas wett puudus, katsuti kaitseks kraawigi kaewata. Nii näituseks kaewati Waljala linnakraaw 35 jalga laiaks, Lohu linna kraaw Hageris aga 5–6 jalga. – Linna pääsis tawalisesti kiwidest ehk pakkudest tehtud teed mööda, kui nimelt linn sohu oli ehitatud. Sarnasid teede jälgi leitakse praegugi weel mitmes kohas, näituseks Keawas, Warbjalas, Maalinnas j. n. e. Linna juurde ehitati tawalisesti sild. See sild lõhuti waenlaste tulekul ära. Silla kaitseks oliwad mõnes kohas weel eeskindlused. Suurest wärawast pääsis kindlusesse, mille õue pääl sügaw kaew leidus, kust linnas olijad wett saiwad.

Kas Eesti wanemad neis linnades asusiwad, ei wõi kindlasti otsustada. I. Iung arwab, et Lembit igapidi linnas asunud.

Sõja algusel kogusiwad naised, lapsed ja wanad linna warjule, mehed aga malewasse. Ühise walitsuse ja wanema puudusel ei saadud ometi suurt sõjawäge kokku ehk wäga harwa. Sõtta mindi wibudega, nooltega, mõõkadega, odadega, tuuradega, kirwestega, nuiadega; isegi wikatid wõeti wahel platsi. Omasugustest wastastest said esiwanemad weel jagu, aga kui paremate sõjariistadega waenlased ilmusiwad, pidiwad nad alla jääma. Paremate sõjariistade wasta ei jõudnud nende linnadki panna. Waenlased wõtsiwad linnad, purustasiwad wallid. Sõjawäed oliwad selle aja kohta õieti suured. Sajad ja tuhanded saiwad sagedasti sõjas surma. Meresõjas oliwad saarlased kõige wapramad.

Rahwas elas wabaduses. Sõjawangid, ostetud ja riisutud inimesed peeti pärisorjadeks. Nad pidiwad kõige raskemaid töid tegema. Kuda pärisorjadega sõjaajal ümber käidi, sellekohta puuduwad selgemad teated.

5. Kokkupuutumised läänega.
Õnnelikuks tuleb seda juhtumist arwata, et esiwanemad Läänemere kallastele elama jäiwad. Neil oli seega aken awatud, kust nad Europasse wõisiwad waadata, tee lahti põhjamaa rohkem haritud rahwastega kokku puutuda. Teised suguharud, nagu näituseks karjalased ja wepslased, kes Europa aknast eemale jäiwad, ei saanud kaugeltki seda walgust näha, mis meie esiwanemad. Kuna Läänemere kallastele elamajäämist ühelt poolt õnneks tuleb arwata, tuleb seda teiselt poolt ometigi kahjulikuks pidada: Läänemere kallastel elades jõudsiwad esiwanemad liig teiste rahwaste jalgu. Sõdimise tuhinas tuliwad muud rahwad wäga tihti esiwanematele wõõrsile ja tegiwad kodumaa pinna seega tapluste tallermaaks.

Mitmes ajaloo raamatutes leidub ennemuistne jutt, nagu oleksiwad sakslased alles Eesti, Liiwi ja Kuramaa üles leidnud, just niisama nagu Kolumbus Amerika. Sarnast arwamist kodumaa ülesleidmisest ei wõi milgi kombel tõsiseks pidada. Tõsi on, sakslased ei tunnud küll meie kodumaad, seda enam tundsiwad teda aga skandinawlased, nagu esiwanemad isi Skandinawiat tundsiwad. Kui sakslased meie kodumaad weel ei tunnud, ei tähenda see, nagu ei oleks keegi muu rahwaski Eesti-, Liiwi- ja Kuramaast midagi teadnud; ei, põhjamaa rahwastel oli palju läbikäimist meie esiwanematega ja niisama esiwanematel põhjamaa rahwastegagi.

Läänemere idakallaste rahwad puutusiwad ühtelugu kokku läänekallaste rahwastega kauplemise teel. Meie kodumaa õuest läks suur kaubatee mööda wõi õigem ütelda koguni kaks kaubateed. Mööda Wäinajõge edasi kuni Dnjepri äärde ja Dnjeprit mööda Mustamereni käis üks tee. Teine tee jälle käis Newat mööda edasi Suureni Nowgorodini, kust kas Wolgat mööda ehk muud teed edasi Kaspiamere poole ehk Mustamere poole mindi. Niisama tuldi neid teesid mööda Mustaltmerelt Läänemerde. Wahel aga käidi maateed meie maalt läbi Pihkwasse ja Nowgorodi. Elawast läbikäimisest Bütsantsi riigiga annawad tunnistust arwurikkad Arabia ja Bütsantsi rahad, mis meie kodumaalt ja Skandinawiast leitud. Skandinawia wiikingid oliwad iseäranis agarad kõige kaugemaidki meresõitusid ette wõtma ja säält saaki muretsema.

Sisemaalt sisserännanud esiwanemad ei teadnud esiotsa laewasõidust midagi, aga põhjamaa rahwastega uuel kodumaal kokkupuutudes õppisiwad nad neilt peagi laewaehitust. Mõne aja pärast ilmusiwad esiwanemad juba Rootsi ja Daani randa sealseid naabreid teretama. Ei ilmunud küll kõik, ilmusiwad ometi ranna ja saarte mehed. Iseäranis hakkajateks meremeesteks saiwad saarlased. Need käisiwad Skandinawias kauplemas, käisiwad aga niisama tihti rööwimas. Skandinawlased rööwisiwad meie maal, esiwanemad läksiwad wastu rööwima.

Põhjamaa rahwaste wanad raamatud teawad paljugi sarnastest rööwkäikudest wõi sõdadest kõnelda. Neis raamatutes leidub aga tõsi luulega liig segamini, nii et meil alati raske on wahet teha tõe ja luule wahel. Olgu siin mõned luulega segatud teated kokkupuutumistest tähendatud:

Kuuendal aastasajal teatatakse Skandinawia kuningast Östenist, et ta rööwteekonna Läänemere idakallastele ette wõtnud. Östeni pojast Ingwarist jutustatakse, et ta Eestimaale (Eistland) purjutanud. Siin häwitanud ta kindla koha ära, mis wanus raamatutes „Steini” nime kannab. Warsti aga kogunud eestlased hulga sõjawäge kokku ja tunginud Ingwari kallale. Ingwar langenud, Ingwari mehed põgenenud. Ingwar ise maetud sinnasamasse Steini maha. Seda Steini arwatakse praeguseks Kiidepa, Kiidewa (=Kiwidepää) külaks, kus rahwa juttudegi järele üks Rootsi kuningas maetud olla. Pea tuli Ingwari poeg Anund suure sõjawäega isa surma kätte maksma. Anund häwitas Läänemaal palju kohte ära ja pööris suure saagiga Rootsimaale tagasi.

Saxo Grammaticuse teadete järele kuulunud eestlased, liiwlased ja kurelased Daani walitsuse alla ja maksnud alati Daani kuningale maksusid. Aga Saxo peab ühtelugu kaebama, et maksualused ülema walitseja sõna ei taha kuulda. Daani kuningas Hedding wõitis Wäinajõe suus kindla linna ära. Heddingi poeg sõdis esmalt kurelaste kuningaga ja tungis siis Eestimaale Rotala linna ümber piirama. (Rotala tähendab Ridalit, kus ennemuiste linn olnud.) Kawalusega wõttiski ta Rotalia linna ära.

Aastal 730 wõitlesiwad Browalla lahingis rootslased ja gootlased elu ja surma pääle. Seda lahingit nimetatakse kõige werisemaks põhjamaade muistses ajaloos. Ses lahingis wõidelnud eestlased, liiwlased ja kurelased kaasa.

Saxo jutustab pikemalt kuningas Ragnari sõdadest Läänemeremaades. Saxo teatete järele wõitnud Ragnar siitmaalasi ja pannud poja Hwitserki wiimaks Läänemeremaadesse kusagile kuningaks. Kaua ei wõinud uus kuningas siitse rahwa wastu panna. Kui palju kõigist neist teatetest ajaloolisel alusel seisab, on raske ütelda.

Kindlamal ajaloolisel alusel seisawad need teated, mis pühas Ansgariuse eluloo kirjutaja Rimbert annab. Rimbert jutustab, et daanlased umbes aastal 852 Läänemeremaadesse rööwteekonnale läinud, nimelt kurelaste maale. Kurelased hakanud ometi waprasti wasta ja kihutanud daanlased oma teed. Järgmisel aastal tahtnud Rootsi kuningas Oolaw õnne katsuda. Täiesti ootamata tunginud ta kurelaste Seeburgi linna kallale, wõtnud selle ära ja rutanud edasi Apulia linna alla. Sääl teinud kurelased wiimaks rootslastega rahu, lubanud uuesti rootslaste alla heita ja neile maksu maksta. Muidu olgu weel nimetatud, et Rimbert tähendab, kurelased olnud ammu enne seda rootslaste alamad. See sõnumgi tunnistab, et Läänemere ida ja läänekallaste wahel elawat läbikäimist oli.

Eerik Emundi pojast kõnelewad wanad Rootsi raamatud, et ta Soome, Eesti ja Kuramaa ja weel muid maid ära wõitnud ja ära wõidetud maale linnu asutanud. Eerik suri aastal 885. Warsti selle pääle ilmuwad norralased platsi. Weel enne Eeriku surma kõneldakse norralasest Turulfist, et ta suwe otsa Läänemeremaades saaki muretsenud. Niisamasugusid rööwkäikusid teatakse Gonge Rolfist kõnelda, kui ka Haraldi poegadest, kellest teine sel rööwkäigul surma sai. Eerik Werikirwest jälle kõneldakse, et ta wiie laewaga neli aastat järge mööda (913–917) Läänemeremaid rööwimas käinud. Eerik Werikirwe walitsuse ajal käisiwad norralased Egil ja Torulf Kuramaal rööwkäigul. Sest käigust leidub wanus kirjades huwitaw kirjeldus.

Norra kuningast Oolaw Trügwe pojast räägiwad wanad raamatud, et see noores põlwes koguni Eestimaal ja Nowgorodis asunud. Oolawi ema Estrid põgenenud 967 a wenna Sigurdi juurde Nowgorodi waenlaste wasta warju otsima. Teel langenud Estrid pojaga Eesti mererööwlite kätte wangi. Need mererööwlid wiinud Oolawi ja ta ema Eestimaale orjaks. Alles mõne aasta pärast pääsnud Oolaw ja ta ema pärisorjusest wabaks.

Eerik Wõitjast († 994) teawad wanad põhjamaa raamatud, et ta Eesti, Liiwi ja Kuramaa ära wõitnud. Hakon jälle laastanud 997 alates wiis aastat järge mööda Läänemeremaid.

Kuningas Oolaw Pühast kõneldakse, et ta 1007 Ojamaalt maksu nõudnud ja 1008 Saaremaalegi läinud maksu nõudma. Saarlased lubanud maksta. Enne maksmist tõusnud ometi tüli kuninga ja saarlaste wahel. Kuningas wõitnud saarlased ära ja sundinud nad põgenema. – Pea selle pääle tõusis sõda Daani kuninga Knuuti Suure ja Oolaw Püha wahel. Oolaw Püha põgenes Nowgorodi Jaroslawi juurde. Knuut tahtis Jaroslawile seda kätte maksta, et ta Oolawi wasta wõtnud. Knuut tuli Eestimaad laastama, sest osa Eestimaad arwati Nowgorodi walitsuse alla. Knuut heitiski Eestimaa enese alla. Aga ju Knuuti poeg Harde-Knuut pidi sõjakäikusid Eestimaale ette wõtma, et eestlasi paremini sõna kuulma panna.

Aega mööda hakkawad wanad põhjamaa raamatud ikka enam ja enam Läänemeremaade rahwaste rööwkäikudest põhjamaale kõnelema. Magnus Hea ajal (1042–1047) käisiwad kurelased ja muud Läänemeremaade rahwad Daani randu rööwimas. Nende waenlaste tagasitõrjumiseks pidi Magnus Norras elades enese asemele Daanimaale asekuninga määrama. Sedasama pidi kuningas Swen Estridi poegki tegema. Ta pani aastal 1046 norralase Hakoni riigi randu kaitsma „kurelaste ja muude Läänemeremaade rahwaste wasta.” Niisama wõitles nende rahwaste wasta Knuut Püha (1080–1086). Ju noores eas oli ta teekonna Läänemere idakallastele ette wõtnud ja Eesti mererööwlite wastu wõidelnud. Öeldakse, et ta kümme wäikest würsti ära wõitnud. Daani kuningaks saades jätkas ta sõda ja püüdis kurelastele ja muile Läänemere rahwastele seda kurja kätte maksta, mis need ennemalt daanlastele teinud. Saxo ütleb, et mererööwlid Knuuti walitsuse ajal enam ei julenud Daani randa ilmuda.

Pärast Knuuti surma hakkasiwad aga meie maa mererööwlid jälle Daani ja Rootsi randu laastama. Daani kuningas Waldemar Suur katsus 1170 neile piiri panna. Ölandis sai kuninga laewawägi eestlaste ja kurelaste merewäega kokku. Eestlased ja kurelased andsiwad daanlastele kõwu pähkleid närida, aga wiimaks jäi wõit ometigi daanlaste kätte.

Mõne ajaraamatu järele oliwad need eestlased, teise järele kurelased, kes selleaegse kõige tähtsama Rootsi linna Sigtuna ärahäwitasiwad ja pääpiiskopi Johannese surmasiwad. Wõimalik, et mõlemad rahwad sest sõjast osa wõtsiwad. Igapidi tarwitas Sigtuna linna ärahäwitamine rohket sõjawäge.

1208 puutus piiskopp Albert Rootsimaal Saaremaa 16 mererööwli laewaga kokku. Need mererööwlid oliwad wähä enne seda ühe kiriku ära põletanud, kellad ja muu waranduse ära riisunud, maakonda laastanud ja inimesi tapnud ja wangi wõtnud, „nagu Eesti ja Kura paganatel wiisiks teha Rootsi ja Daani riigile.” Hiljemini puutus Albert Wisbis uuesti eestlastega kokku. Taplus tõusis. Wõit jäi wiimaks sakslastele. Arwatakse, et eestlaste poolt ses wõitlemises umbes 500 meest osa wõttis.

Rootsi hallikate järele liikusiwad paganad Määlari järwe saartel aastal 1206. Rootslased kogusiwad ometi suurema sõjawäe kokku, tungisiwad kallaletungijate kallale ja põletasiwad nende laewad Löfö saarel ära. See koht sai sest nime Estaskär. See nimi tähendab omast kohast, et mererööwlid eestlased oliwad.

Kõik need ülemal nimetatud teated tunnistawad läbikäimist Läänemere ida ja läänekallaste wahel. Siit poolt mindi Rootsi ja Daani poole, isegi Norrasse ja säält käidi siin. Meie pool tunti hästi skandinawlasi ja Skandinawias tunti hästi meie rahwast. Kui ka mõned teated kuulutawad, nagu oleksiwad skandinawlased meie maad ära wõitnud, siis tuleb seda ikka nii mõista, et see ajuti sündis. Oliwad skandinawlased meie maalt ära läinud, arwasiwad meie esiwanemad, et wõõras walitsus otsas ega tahtnud skandinawlaste sõnakuulmisest enam midagi teada. Sel põhjusel pidiwad skandinawlased siis ikka uuesti ja uuesti meie maale tulema, meie maad alla heitma. Nagu enne tähendatud, on skandinawlaste teadetest raske aru kätte saada, kui palju kellegil lool ajaloolist alust on. Kindlad ajaloolised teated algawad alles Läti Hindreku ajaraamatuga ja sakslaste meie maale tulekuga.

6. Kokkupuutumised idaga.
Weneriigi asutamise ajal kaebawad tshuudlased, slowenlased, kriwitshlased ja wesslased: „Meie maa on suur ja wiljakas, aga ei ole temas korda, tulge meid walitsema ja olge meie würstid!” Saadikud walisiwad kolm wenda warägide seast würstideks; need wõtsiwad hulga mehi kaasa ja tuliwad praegusele Wenemaale. Wanem wend Ruurik asus Nowgorodi, teine Sineus Walgejärwele ja kolmas Truwor Isborski. Nii kuulutab Nestor Weneriigi asutuse kohta. Nestori teadete järele wõtsiwad tshuudlased ja wesslasedki würstide kutsumisest osa. Tshuudlaste nimega tähendab Nestor ja niisama muud wanemad Wene ajaraamatud tawalisesti Soome sugurahwaid, nimelt eestlasi, hämalasi, karjalasi, wahel muidki. Kui wanad kirjad tsuudlastest kõnelewad, ei tea me alati, kas nad eestlastest wõi muist Soome sugu rahwastest kõnelewad. Nestorilt kuuleme, et tshuudlased slaawlastega üheskoos enestele würstisid kutsunud. Siingi jääb meil teadmataks, kas need tshuudlased mõni üksik Soome sugu wõi kõik lähemad Soome sugu rahwad olnud. Igapidi näeme, et tshuudlasedki enestele würstisid soowinud. Päälegi asusiwad würstid ka Soome sugu alale ehk piirile. Ruurik wõttis eluasemeks esmalt Soome sugu alal olewa Wana-Laadoga linna ja kolis alles hiljemini sealt Nowgorodi, Sineus jäi Soome sugurahwa wepslaste maale elama ja Truwor peatas Eesti piiril Isborskis. Õpetlased arwawad, et wanasti Eesti piir kaugemale Irboska wõi Isajõe poole ulatanud.

Uued würstid elasiwad lühikese aja. Nagu näha, lõi muist tshuudlasi järele tulewate würstide walitsuse alt neist lahku. Wähemalt ei tohi me eestlastest ütelda, et need wõõraste würstide alamateks kauaks ajaks oleksiwad jäänud. Pealegi ei jõudnud Isborsk kuigi suurele tähtsusele tõusta. Pihkwa ja Polotsk Wäinajõe ääres jõudsiwad pea Isborskist ette, Nowgorodist olgu rääkimata. Nowgorodi würstide kõrwal hakkasiwad Pihkwa ja Polotski würstid wägewateks saama. Eestlased hoidsiwad küll wahel wiimaste poole, ei pidanud neid ometigi oma walitsejateks. Würstide ja nende päälinnade wõimus kaswis kordkorralt suuremaks, eestlaste wõimus jäi aga kängu. Korra puudus walitses nende seas edasi. Ei nad kutsunud enestele enam würsti, kes neid oleks kokku kogunud. Jõudude ühendamise puudus tegi muistsed eestlased nõrkadeks, jõudude koondamine slaawlased tugewateks.

Esimese aastatuhande lõpul walitses Nowgorodis würst Wladimir. See oli osaw walitseja, kes rahwast ümberkaudu oskas sõna kuulma panna. Arwatakse, et eestlasedki temale maksu maksiwad, wist aga mitte kõik. Igapidi kõnelewad Rootsi raamatud, et Wladimir ju 977 Eestimaalt maksu nõudnud. Hiljemini tungis Wladimir Wene ajalooraamatute järele Polotski würsti kallale üheskoos slaawlastega ja tshuudlastega. Wististi oliwad need tshuudlased eestlased, kes, nagu ülemal tähendatud, Wladimirile maksu maksiwad. Muidu kuuleme weel Nestori raamatust, et Wladimir lõune pool slaawlaste maal linnu asutanud ja neisse linnadesse paremaid mehi tshuudlastegi seast asuma pannud. Keda tshuudlased siin tähendawad, jääb teadmataks.

1000 aasta ümber räägitakse mitu korda läbikäimisest Slaawi ja Skandinawia walitsejate wahel. Nii põgenes Wladimir 997 Skandinawiasse, kust ta alles kolme aasta pärast tagasi tuli ja skandinawlaste abiga jälle walitsuse kätte sai. Wähä enne seda oli Oolaw Trügwe poeg mõnda aega Nowgorodis wiibinud. Knuuti wõidurikka sõja ajal põgenes Oolaw Püha 1028 Nowgorodi Jaroslawi juurde. Iga niisugune põgemine tõi enesega enam, wähem sõjateekonde kaasa ja niisugustest sõjasõitudest saiwad eestlased tihti kannatada, seda enam, kui ehk eestlased niisugusel korral kellegi poole hoidsiwad.

Igapidi ei tahtnud eestlased Jaroslawile enam maksu maksta. Jaroslaw nõudis maksu. 1030 tungis ta sõjawäega Nowgorodist lõuna poole Eestimaale. „läks tshuudlaste kallale, wõitis neid ja asutas Jurjewi linna” praegusele Tartu kohale, kus wist enne Eesti linn seisnud. Jaroslaw oli ristimises enesele Jüri nimeks saanud. Selle nime järele hakati Jaroslawi asutatud uut linna Jurjewiks hüüdma. Suuremat tähendust sellel Jurjewi asutamisel ei olnud. Kindlat jalaaset ei wõinud asutajad saada. Ainult esimest tutwustust tegiwad eestlased ehk ristiusuga, ilma et nad ometi ristiusku oleksiwad heitnud. Aega mööda lainasiwad eestlased enestele slaawlastelt mitmed ristiusu sõnad, nagu rist, ristima, raamat, paast j. n. e.

Ju Jaroslawi pojast Isjaslawist kuuleme, et ta püüd selle pääle käis eestlasi enese alla heita. See allaheitmise püüd tunnistab selgesti, et Jaroslawi Jurjewi ehitusel ja lõunepoolse maa allaheitmisel tagajärge ei olnud.

Esiotsa ei tunginud Isjaslaw ise eestlaste kallale, waid saatis pääliku Ostromiri. Eestlased hakkasiwad aga waprasti wasta, palju nowgorodlasi sai surma ja Ostromir pidi taganema. Nüüd tahtis Isjaslaw ise eestlaste kallale minna. Isjaslawile naeratas õnnepäike paremini wasta. Isjaslaw jõudis sõjateekonnal „Osek Kedipiw” linnani ja wõttis 1054 selle ära. (Osek Kedipiw koht leidub praegusel Keawa linnamäel Rapla kihelkonnas.) Ostromir katsus hiljemini weel korra eestlaste wasta sõjaõnne, langes aga ise lahingis.

Isjaslaw nägi uuesti tarwiliku olewat sõjakäiku ette wõtta. 1060 tungis ta „sosolide“ (teisendites „solide“) kallale ja wõttis neilt 2000 kriuna maksu. Kes need „sosolid“ wõi „solid“ olnud, nõuab päämurdmist. Mõned arwawad neid Sakala rahwaks, teised saarlasteks; „sosolid“ wõiksiwad aga ka sooäärsid tähendada, nagu wanus kirjus wahest Soopoolsest maast räägitakse. Wõidetud rahwas maksis küll esiti maksu, kihutas aga pea maksunõudjad maalt minema. Järgmisel kewadel tungisiwad „sosolid“ Tartu ümberkaudsete külade kallale, riisusiwad sääl, põletasiwad Jurjewi ära ja jõudsiwad sõjakäigul kuni Pihkwa linnani. Wiimaks tuli Pihkwa ja Nowgorodi sõjawägi neile wasta. Wenelasi langes ses lahingis 1000 meest, „sosolisi“ lugemata hulk. Nii palju kui wanust kirjust aru saame, jäiwad slaawlased sest saadik mõneks ajaks Tartumaalt eemale.

Aastal 1111 hakkas Nowgorodi würst uuesti püüdma eestlasi oma alamateks teha, wähemalt neilt maksu nõudma. Würst Mstislaw tungis Wõrumaale ja kippus Koiküla (Очела=Adsel) kallale. Kudas see kallaletungimine lõpes, ei ole selgelt teada. Niisama jääb kahtlaseks, keda need tshuudlased tähendawad, kelle kallale ta paar aastat hiljemini tungis. Igapidi näikse Mstislawil kange tahtmine olnud olewat eestlasi oma walitsuse alla saada. Nowgorodi ja Pihkwa sõjawäega seltsis tuli würst Mstislaw Tartumaale ja wõttis 1. nowembril 1116 Otepää linna ära, pääle selle „lugemata palju“ külasid ja läks siis hulga wangidega Nowgorodi tagasi.

Nagu näha, ei pidanud eestlased endid ometi Nowgorodi würsti alamateks. 14 aastat hiljemini pidi würst Mstislawi poeg Wsewolod uue sõjakäigu eestlaste maale ette wõtma. Wsewolod ühendas ennast Polotski würsti Isjaslawiga ja Smolenski würsti Rostislawiga, tungis siis nendega üheskoos tshuudlaste kallale, wõttis neilt maksu, tappis mehi, laastas maad ja wiis naisi, lapsi wangi.

Kordaminek andis Wsewolodile julgust. Wsewolod lootis Eestimaalt weel rohkemat saaki. Sõjawäega tungis ta talwel Waiga maakonda wõtma, mis wõtta sündis. Kuid pea puutus ta eestlaste sõjawäega kokku. Tubli taplus tõusis 23. januaril 1132. Nüüd maksiwad eestlased Nowgorodi meestele selle kurja kätte, mis need enam kui aasta eest Wõrumaal eestlastele teinud. Palju Nowgorodi sõjamehi langes ses lahingis. Wsewolod pidi suure kahjuga taganema.

Nowgorodi tagasi jõudes ootas uus äpardus Wsewolodi eest. Wsewolod sattus Nowgorodi rahwaga tülisse. Nowgorodlased kutsusiwad enestele Pihkwast ja Laadoga linnast abi ja kihutasiwad Wsewolodi minema. Ometi läks Wsewolodil korda mõne aja pärast walitsust uuesti kätte saada. Nüüd ihkas ta kohe eestlastele Waigas saadud kahju kätte maksta. Kes teab, ehk oliwad eestlased Pihkwa sõjawäega üheskoos Wsewolodi äraajamisest osa wõtnud. Ükskõik, Wsewolod tuli eestlastele kätte maksma. Ta wõitis 9. webruaril 1134 Tartu linna ära, mis eestlased waheajal oliwad üles ehitanud. Pea pidi Wsewolod uuesti Nowgorodi tagasi pöörma, kus uued tülid tõusiwad. 1136. kihutasiwad nowgorodlased Wsewolodi lõpulikult oma teed ega lasknud teda enam tagasi. Eestlased pääsiwad seda wiisi tagakiusajast lahti.

Ei ole teada, kui suur meie kodumaal sel ajal näljahäda oli, aga naabruses ida pool andis see ennast hirmsasti tunda. Kui ida pool naabruses suurt häda tunti, ei wõinud lugu meie kodumaal paremgi olla. Wene ajalooraamatute järele seisis 1127 lumi aprilli kuu lõpuni maas, kewadel walitses wilu ja sügisel wõttis hall rukki ja suwewilja ära. Näljahäda tõusis suureks. Pool Tallinna wakka rukit maksis poole kriuna. Uus kewade tuli, aga ei toonud paremat aega kaasa. Wili ikaldas uuesti. Rukki pool wakka maksis juba kriuna ja sellegi hinna eest ei saadud kusagilt osta. Inimesi suri hulga kaupa, suri teedele, suri metsa. Surnuid ei jõutud enam mattagi. Alles 1129 aasta andis paremat saaki ja parandas endiste aastate haawu.

Mõni kümmekond aastat ei kuule me enam tülitusi hommiku poolt. Seni tundsiwad eestlased juba nii palju jõudu wõitnud olewat, et „kogu tshuudlaste maa“ 1177 aasta alguses Pihkwa poole sõjakäigu ette wõttis. Eestlaste ja Pihkwa wäe wahel tõusis taplus. Kolm wastaste päälikut langesiwad ses tapluses. Eestlasigi öeldakse ses sõjas palju surma saanud olewat, siiski pöörsiwad nad wõidumeestena sõjast tagasi. Selle wasta tuli Nowgorodi würst Mstislaw kolm aastat pärast seda 20,000 mehega eestlasi nuhtlema. See sõjakäik ulatas ometi ainult wõrulaste maale, nimelt Koiküla kallale tungis ta. Kaheksa päewa tegi ta wõrulaste maal tulega ja mõõgaga tööd. Öeldakse, et rahwas mere poole põgenenud ja põgenemisel paljud surma saanud. Mstislaw wõtnud hulga inimesi wangi ja pöörnud suure saagiga koju tagasi.

Seega lõpewad tähtsamad kokkupuutumised eestlaste ja wenelaste wahel. Edespidised kokkupuutumised langewad juba selle aja pääle, mil sakslased meie kodumaale jala tõstnud ja meie täielik ajalooline aeg algab. Igapidi sai wenelastega kokkupuutumist kõige rohkem Wõru ja Tartumaa tunda, osalt ka ehk Wirumaa. Muud kaugemad maakonnad jäiwad Wene salkadest tawalisesti riiwamata ehk arukorral riiwas mõnda üksikut neist Nowgorodi ehk Pihkwa poolt tulnud salk.



7. Teised rahwad.
Wanade ajaraamatute kirjutajad nimetasiwad endisel ajal Eesti, Liiwi ja Kuramaad kõiki üleüldise nimega „Liiwimaaks”. Praeguses Kura kubermangus elas wanal ajal neli isiäralikku rahwa sugu: 1) Liiwlased, Riia lahe õhtupoolses rannas peaaegu Windawi jõeni; 2) kurelased, õhtu pool Kuramaal; 3) semgallased, keset Kuramaad, praeguses Miitawi ja Bauske maakonnas; 4) seellased, lõuna pool kitsas Kuramaa jaos, Friedrihstadti ja Jakobstadti maakonnas. Kuramaa lõunepoolse raja pääl, osalt nüüdses Kowno kubermangus elasiwad shemaitlased.

Praeguses Liiwi kubermangs elas nõndasamuti neli rahwa sugu: 1) Liiwlased, Riia lahe homiku pool rannas, umbes Wäina jõest Pärnu jõeni; 2) letgallased ehk rajalätlased, Liiwimaa keskhomikupoolsed jaos; 3) lätlased, liiwlaste ja letgallaste wahel, mispärast nad oma maad ka Widsemmeks, see on: keskel olewaks maaks nimetasiwad; 4) eestlased, põhja pool Liiwimaal ja terwes Eesti kubermangus.

Semgallased, seellased, shemaitlased, lätlased ja letgallased on Leedu, teised Soome rahwa sugu.

Kurelased on suutumaks kadunud; liiwlastest on weel pisut Kuramaal järel; lätlasi üksi on küllalt. Et wiimased endid kord korralt ikka rohkem wäljalaotasiwad ja maad eneste alla wõtsiwad, sulasiwad teised wähemad rahwad nendega ühte. Praegu on lätlaste all terwe Kura ja lõunapoolne Liiwimaa. Eestlaste ja lätlaste piir hakkab wäikse Peipsi järwe lõuna poolt otsast pääle ja läheb siis Walga kaudu Ruhjast läbi Riia lahesse, Salatsist põhja poole. Terwe Eesti, Liiwi ja Kuramaa (1754 penikoormat ühte kokku suur) rahwa hulk on üle 2 miljoni suur. Neist on arwata üle miljoni lätlasi, miljon eestlasi ja ligi 200,000 sakslast. Mis peale selle, on wenelased, juudid ja rootslased.

Lätlaste Jumalateenistus oli niisama looduse teenistus ja auustamine kui eestlastelgi. Lätlaste ülem jumal oli Pehrkuns, kellel peaaegu nõndasama suur wõimsus oli kui Eesti Taaral olewat arwati. Ka lätlased põletasiwad surnuid kõigi sõjariistadega ära ja pühitsesiwad hingede auuks iga aasta sügise lõpul surnute püha. Põletatud kehade tuhk pandi sawist riistade sisse ja maeti kõrgemate kohtade pääle maha. Sõjas otsa leidnud meestega lasksiwad endid sagedaste naised nagu Indiamaal ühes ärapõletada. Ülepää läks neil ja eestlastel mõnda elukombet ja seadust teine teisega ühte.

II. Wana aeg.

Esimene ajajärk 1159–1237.

Sakslaste tulemisest ja maawõitmisest kuni mõõgawendade ordu ühinemiseni Saksa orduga.

1. Sakslaste tulek Liiwimaale.
Saksa laewamehed purjutasiwad 12. aastasaja algusel küll ju Läänemerel, ulatasiwad sõitudel Ojamaani, aga mere idapoolsetest randadest ei teadnud nad midaqi. Kogemata sattusiwad Breemeni laewamehed wiimaks Läänemere randa.

1157 jõudis üks Breemeni kaubalaew Läänemere tormi kätte. Torm ajas kaubalaewa tuntud teelt kõrwale, ajas Sõrwenina ja Donneskeesi wahelt läbi Riia lahte. Kartusega waatasiwad meremehed merd ja kaugel sinawat maad. Kuhu minna? Kust leidsiwad nad ankrupaiga? Korraga nägiwad merehädalised ühe laewa tüki maad eemal purjutawat. Breemeni laewamehed tüürisiwad kohe selle laewa järele, lootes, et eel purjutaw laew sadamat tunneb, sadamasse purjutab ja et nemadki selle laewa järele teed sadamasse leiawad. Wõõras laew purjutas Wäinajõe suhu, Breemeni laew järele ja leidis siin warjupaiga tormi eest.

Ümberkaudused asunikud liiwlased tuliwad warsti kaldale sakslaste laewa waatama. Sakslased ei julenud kohe maale minna, waid jäiwad esimeseks ööks laewale. Teisel homikul wõtsiwad nad ometi julgust maa tundmata rahwaga kaupa sobitada. Muist laewamehi jõudis maale, wiis tühje tündreid kaasa, pani tündrite pääle leiba, õlut ja muud. Ühtlasi kutsusiwad nad liiwlasi eneste juure. Kui ümberkaudu asuwad inimesed nende juure ilmusiwad, andsiwad sakslased neile suhkurt, wiigimarju, saia ja muud maiust. Seda wiisi katsusiwad nad liiwlasi lahketeks teha. Kolmandal päewal tuliwad maa asunikud jälle tagasi ja tõiwad wõõrastele laewameestele omalt poolt mett, piima, kanu, mune, lindusid ja jäneseid wasta. Nüüd algas kauplemine. Laewas leidus mõnesugust kaupa. Sakslased andsiwad Wäina ranna rahwale nõelu, kammisid, nugasid, wöösid, peeglid, kübaraid ja muid asju. Järgmistel päewadel tõiwad liiwlased juba lambaid, kalu, linu, mett, waha, nahku ja muud.

Toodud ained paniwad Wäinajõe äärsed kaldale maha ja andsiwad sakslastele kätega märki, et toojad neid aineid tahawad sakslaste kaubaga wahetada. Sakslased paniwad iga kauba iseäranis ja iga kauba kõrwa raha. Maa pärisrahwas aga ei soowinud raha, waid sakslaste kaupa. Üks kerjaja pakkus sakslastelt saadud kauba eest mõne muna. Sakslased ei leppinud ometi munadega waid andsiwad märkidega mõista, et nad rohkem nõuawad. Nüüd wõttis ta põuest kaks orawanahka, mille külge hõbelitreid oli pandud. Igapidi hakkas kauplemine iga päew paremini edenema.