Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 04

Sel ajal, kui Albert lõuna ja homiku pool riigi rajal Wene würstidega rahu ja lepitust tegi, hakkasiwad põhja pool eestlased sakslaste kallale tungima ja neile kahju tegema. Esimene sakslaste ja eestlaste waenlik kokkupuutumine oli merel. 1203 Saksamaalt tagasi tulles sattus Albert seltsimeestega Saaremaa mererööwlite kimpu, kelle käest nemad suure waewaga ära pääsiwad. Ka 1204 tõusis Riiast tagasitulewa Teodòrihi ja eestlaste wahel kange tüli. Maal oliwad eestlased juba kaua aega enne Riia ehitust sakslaste kaubawoorisid Pihkwa ja Nowgorodi teel Tartu ümberkaudu liiwlase nõu pääle ära riisunud ja lätlastega, kes sakslaste poole hoidsiwad, sõdinud. Ilmaasjata katsusiwad Alobrand ja mitmed teised eestlasi sundida, rööwitud asju tagasi andma. Aga kui eestlased sõna ei kuulnud, läksiwad Riia ja Ojamaa kaupmehed ordowendadega ühes Otepää kantsi ette ja pistsiwad selle põlema (1208), et eestlasi selle läbi karistada. Waewalt oliwad sakslased ära läinud, kui Ugaunia ja Sakala eestlased lätlaste wanema Tálibaldi kindluse Bewerin'i ette tungisiwad, kust nad ometi, ilma et midagi suuremat paha teha oleksiwad wõinud, wihaga koju tagasi pidiwad minema. Ühel hoobil häwitasiwad lätlased Sakala maakonda ja tegiwad sääl palju kurja. Et eestlased aga ka nende maal käinud oliwad, seepärast tehti 1209 ühe aasta aja pääle lätlastega rahu.

Waewalt oli lühike rahu aeg mööda läinud, kui eestlased kohe Wõnnu linna ümber piirasiwad (1210). Et aga Kaupo ja Ruudolf v. Jeriko suure wäega ordowendadele appi tõttasiwad, taganesiwad eestlased nende eest Sedejõe äärde metsa. Kaupo ja Ruudolf ajasiwad oma meestega neid taga, aga sattusiwad metsa peitu läinud sõjameeste hulka, kes neid kohe käsile wõtsiwad. Kaupo kaotas siin oma poja Bertoldi ja pääsis wäga wäikese meeste salgaga põgenema. Sakslased Ruudolf v. Jeriko käsu all, ei tahtnud taganeda ja leidsiwad seepärast kuni wiie meheni, kes endid waenlastest läbi lõiwad, haleda surma.

Selle wõidu läbi julgeks saanud eestlased tungisiwad teisel aastal (1211) weel suurema wäega ristirahwa kallale. Et need endid selle wasta walmistasiwad ja eestlastele endist kurja kätte tasuda tahtsiwad, sai 1211 aasta kõige werisemaks aastaks Eesti-, Liiwi-, ja Kuramaa ajaloos. Juba talwel 1210 tungis ristirahwa tugew sakslastest, liiwlastest, lätlastest ja wenelastest kokku korjatud sõjawägi mere äärt mööda Metsepoolest läbi Pärnujõe äärde, langes hirmsa wihaga eestlaste pääle, kellel sõjariistu ei olnud ja tappis kõik mehed ära, keda kätte saadi, kuna rabades ja soodes kange külm põgenejad ära wõttis. Naised, lapsed wiidi orjadeks, ja otsata saak, selle hulgas ka 4000 lojust, wõeti ligi. Selsamal ajal tungisiwad eestlased Lätimaale ja möllasiwad sääl nõndasama, nagu ristirahwas Eestimaal. Koju minnes piirasiwad sakslased Wiljandi linna ümber ja wõitlesiwad wiis päewa agarasti, kuni eestlased wiimaks ristiusku wastu wõtta lubasiwad. Nüüd läksiwad preestrid kindlusesse, kus nad weel elus olewaid mehi, naisi ja lapsi ristisiwad.

Aastal 1211 tungisiwad saarlased laewadega Koiwajõge mööda ülesse, häwitasiwad siin kirikuid ja külasid ära, rüüstasiwad hirmsal kombel ümberkaudist maad ja tegiwad rahwale palju kahju. Selle aja sees oli Albert Roomas ordomeistri riiu lõpetanud ja suure hulga waimulikkude meestega ja suurt sugu rüütlitega Riiga tagasi tulnud. Sedamaid läkitas ta Treideni sõjawäge, kes eestlasi pea taganema sundis, ja tegi siis eestlastega 1211 kolme aasta pääle rahu, misläbi Sakala kuni Paalajõeni piiskopile ja ordole jäi, nõnda et ses maakonnas, mis muu Eestimaa wõti oli, ristiusk juba kindlat sammu wõis astuda.

Enne weel, kui kolme aasta pääle tehtud rahu lõppes, algas uuesti sõda eestlastega. Nagu üks mees wõttis terwe Eesti rahwas sõjariistad kätte, et wana usku, maad ja wabadust, mis nemad kõige kallimaks waranduseks pidasiwad, sakslaste wõimuse eest kaitseda. Hirmus oli wiha, millega mõlemalt poolt wõideldi. Kolm aastat wältas sõda; pea oliwad eestlased, pea jälle sakslased wõitjad.

9. Lembit.
Pääjao teistest wanematest pikem esineb wihases wõitluses Eesti rahwa wabaduse eest Sakala wanem Lembit, mees, kes kodumaad kutsub kallaletungijate wasta wiimse weretilgani wõitlema. Nagu Hannibal tungib Lembit oma meestega küll lõunasse, küll idasse waenlaste kallale, neile hirmu tehes ja haawu lüües. Paganust südamest armastades raputab ta ikka uuesti enesest ristiusu nähtawad märgid, missionäride silmis küll „taganejaks“ saades, aga rahwa silmis suuremana sõjamehena ilmudes.

Esimesed kannused wõitis wanem Lembit enesele 1211 aastases sõjas. Kaupo ja Bertold oliwad Sakalas wõõrsil käies tulisid ja werisid jälgi järele jätnud. Lembit nägi, kohkus. Lembit sedamaid palka maksma. Hulka mehi kokku kogudes ruttas Lembit lätlaste maale. Kuhu läks, tuhk taga; kuhu astus, woolas weri. Isegi Läti Hindreku kiriku muutis Lembit waremeteks. Suure sõjasaagiga pööris Lembit kodu poole tagasi.

Weel selsamal sügisel ilmusiwad lätlased uuesti Sakalasse saaki saama. Lõhaweresse, kus wist Lembitu asupaik oli, lõiwad waenlased leeri üles. Et Lembit sõjawäe laiali saatnud, ei wõidud wastuhakkamise pääle mõteldagi. Seni kui Lembit sõjawäge kogus, tehti ta linn waremeteks.

1212 awaldasiwad sakslased suuremat agarust sakalasi ristiusku heites. Preester Saalomon ilmus, ristiwee kauss käes. Lembit kuulis, wihastas. Nõu warsti peetud ristiusu toojatele sõjawäega kallale tungida. Saalomon nõu omakstele teada andma. Niipea kui sakslased Lembitu nõu teada saiwad, wõisiwad nad enne sõja algust Sakalasse tungida. Lembit pidi tingimata teadete wiimist takistama. Riia poole ruttaw Saalomon oma kahe tõlgiga leidis teel märtrisurma.

Waheajal oliwad wenelased Tartu ja Wirumaale tunginud. Lembitut paluti wenelaste wasta appi. Lembit ei lasknud ennast asjata paluda. Ruttu mehed kokku, Pihkwa poole. Pihkwa wärawad warjuta, Pihkwa wägi kaugel sõjateel. Lembitul kerge Pihkwat ära wõtta. Pihkwa wäge sõjateelt tagasi tulewat kartes ei jäänud Lembit oma meestega ometi kauaks Pihkwasse. Saaki kokku kogudes sammus ta Sakalasse tagasi.

Paar aastat kestis rahuaeg. Lepingu järele pidi Sakala Riia piiskopi oma olema. Lembit ei tahtnud ometi piiskopi walitsusest midagi teada. Seda ei wõinud piiskop sallida. Oma sulastega ühes saatis ta liiwlasi ja lätlasi Sakala mehi karistama. Waenlased tungisiwad Lembitu linna kallale. Lembit ei olnud seekord ette walmistamata: hulga meestega kihutas ta waenlaste salgad tagasi. Lisawäge saades ruttasiwad waenlased uuesti Lembitu linna alla. Kindlas linnas ei kartnud Lembit waenlasi. Kuid waenlased leidsiwad nõu. Koormate kaupa wedasiwad nad puid wallide taha ja süütasiwad põlema. Kolme rahwa sõjawäed ei suutnud linna wõita; tuli wõitis. Tulesurm ähwardas Lembitu omakseid. Hädas pakkus Lembit lunastusehinda. Waenlased tegiwad tingimiseks: ristiwett kõikide pähä. Lembit ja ta sõjawägi ristiti, linn riisuti tühjaks, ristitud wiidi Lätimaale kaasa.

Pea sakslaste juurest koju tagasi pääsedes mõtles Lembit uue sõja pääle. Saatis saadikud Saarde: saarlased tungigu laewadega Wäinajõe suhu. Ise tahtis Lembit sakalastega, ugalastega ja läänlastega Lätimaad käsile wõtta. Eesti sõjawägi laastas küll tüki Lätimaad, ilma et wastastele suuremat kahju oleks jaksanud teha. Palju enam lõiwad lätlased pea ugalasi.

Sellepääle ilmusiwad ristiusu kuulutajad uuesti Sakalasse. Soome Peeter Kaikkiwalta ja ordo preester Otu ristisiwad Sakalas Paalajõeni. Lembit pani ometi nende tegewusele piiri 1215.

Sakslaste wõimu kaswamisi nähes mõtles Lembit uuesti selle murdmise pääle. Wenelastega wist ära leppides ja nende abi pääle lootes kutsus Lembit kogu Eestimaalt mehi kokku. Lembitu kutse mõjus: kes kuulis, Lembitu lipule ruttas. Kuus tuhat meest ootasiwad Lembitu leeris Paalajõe ääres appi tulla lubawate wenelaste ilmumist. Wenelased ometi wiibisiwad.

Ei wiibinud sakslased. Lätlasi ja liiwlasi kaasa wõttes ruttasiwad nad ühist eestlaste wäge häwitama. Metsadest otsisiwad nad Lembitu leeri. Puutusiwadki pea Lembitu sõjawäega kokku. Werine wõitlemine tõusis. Eestlased wõitlesiwad elu ja surma pääle, teades, et wõit nende tulewikku otsustab. Lõwidena tungisiwad nad wastaste kallale. Pea ometi märkas Lembit, et wastased talle selja takka kallale tuliwad. Seda nähes käskis Lembit taganeda. Paraku sattus Lembit isi lätlaste salgaga kokku. Üks lätlane, Weko, pääsis selja takka Lembitu ligi, torkas mõõga Lembitule selga. Lembit langes. Teised lätlased jooksiwad juure, raiusiwad Lembitu pää otsast. See sündis 21. septembril 1217. Lembituga ühes sai weel mitu teist Eesti wanemat otsa, nagu Wotele, Manawalda j. n. e.

Lembitu langemist nähes kaotasiwad eestlased korraga julguse, hakkasiwad põgema, ilma wastahakkamise pääle mõtlemata. Tagakihutades tapsiwad lätlased enam kui 1000 põgenejat. Ligi 2000 hoost saiwad wõitjad saagiks. Kahjuta ei pääsnud wõitjadki ära: liiwlaste tähtsam wanem Kaupo sattus surmale saagiks. Ühes lahingis langesiwad siis mõlemad: ristiusu poole hoidja Kaupo ja ristiusu wihkaja Lembit. Wiimane tundis, et ristiusk rahwa politilise wabaduse hauda wiib ja see tunne sundis teda kõike jõudu pingutama ristiusu toojatele wasta panna. Kõige tähtsamana Eesti päälikuna wabaduse sõjas jääb Lembitu nagu täht paistma; ta wennal Unipääl puudub Lembitu mehisus ja agarus. Unipää kumardab kaela ikke alla.

Lembitu langemise järele sattus kogu lõunepoolne maa sakslaste wõimuse alla. 1217. sai Emajõgi ja Paalajõgi sakslaste maade rajaks.

10. Piiskopp ja ordo.
Lühikene rahu aeg andis nii hästi piiskopile kui ka ordole mahti Roomas ettemääratud ettewõtmisi korda saata. Et Albertil täis wõimus käes oli, pani ta siiamaalise Dünamünde kloostri walitseja Teodórihu eestlaste piiskopiks, nimetas Lihula tema piiskopiwalla pesapaigaks ja säädis Lippe endise grahwi Bernhardi Teodórihu asemele kloostri ülewaatajaks ja walitsejaks (1211). Selle pääle ühendasiwad endid mõlemad, piiskopp ja ordo, ja wõtsiwad nõuks maajagamisest tõusnud tülile seda wiisi otsa teha, kudas paawst käskinud. Üleüldse jäi see maajagamine nõndasamasuguseks nagu ennegi; üksi mõnes tükis wõeti wäikesi muutmisi ette. Pääleselle, et ordo Liiwimaa kirikut kaitses, pidi ta ka piiskopi sõna kuulma. Ainukene maks, mis ordo piiskopile maksis, oli ordomaade kümnese neljas osa. Piiskopi õigus oli maid wälja jagada, ordo järele waadata ja waimulikka ametnikka ametisse panna. Maade üle wäljas pool Läti- Liiwimaad ei pruukinud ordo piiskopile mingisugust wastust anda.

Mõõgawendade ordol on ainult kaks ordomeistrit olnud: Winno ehk Winhold v. Rohrbach ja Wolkwin v. Winterstädt.

Esimese walitsuse aeg ei kestnud kaua. Juba aastal 1209 tapeti ta ära. Tema mõrtsukas oli kõlwatuma elu pärast ordost wälja lükatud rüütel Wigbert. Et seda kätte maksta, kutsus Wigbert ordomeistri enese juurde ja 1õhkus sääl ta pää mõõgaga pooleks. Ehk mõrtsukas küll kabelis warju otsis, ei pääsnud ta ometi õige nuhtluse eest. Mõrtsukas wõeti kinni, wiidi wälja, surmati ära. Uue ordomeistri Wolkwin v. Winterstädti ametisse astumisega muutis ennast sedamaid ordo olek piiskopi wastu, sest Wolkwin ei olnud mitte nagu ta eelkäija piiskopist, waid ordowendadest ametisse walitud. Ordo nõudmine ülemat walitsust piiskopi käest ärawõtta, ilmus nüüd selgesti nähtawale ja wiis mõlemad, piiskopi ja ordomeistri Rooma, kus wõit ometi esimesele jäi.

Kuralased kes Riia ehitusest saadik rahu pidanud, langesiwad 1210. oma rööwlaewadega reisil piiskopi kallale ja surmasiwad piiskopi 30 meest. Et see wäike wõit kuralaste naabrite seas palju kihinat tegi, ei olnud wõitjatel raske Leedu rahwast, wenelasi ja salaja sakslastest lahkunud liiwlasi Riia kallalekippumisele ja pääletungimisele kutsuda. Riias oli see kord wäga wähe sõjamehi. Kuralased purjutasiwad 1210 ette tähendatud päewal Wäinajõge mööda ülesse Riia linna ette. Tormikella helistati ja alew põletati ära, et waenlased kuskil warju ei leiaks; kõik wõtsiwad kiireste sõjariistad kätte ja ruttasiwad linna kaitsema. See päew oli üks kõige kardetawam, mis noor riik näinud. Kuralased aga ei saanud mingisugust abi. Et liiwlased awalikult enne üles astuda ei julenud, kui kuralased wõitnud ei olnud ja Rudolf v. Jeriko wenelasi Kokenhusi lähedal tagasilõi, pidi asi pooleli jääma. Sellewastu tuliwad riialastele esmalt holmlased, siis Konrad v. Üksküla, teisel päewal ka Kaupo ja ordomeistri abiline Bertold Wõnnust appi. Kuralased jäiwad weel kolmeks päewaks pahemale Wäinajõe kaldale ja purjutasiwad siis koju tagasi.

11. Mõned Eesti sõdadeaegsed tähtsamad mehed.
Eesti sõdade ajal nimetatakse pääle Alberti ja Wolkwini weel mitu tähtsamat meest, nagu: Taalibald, Kaupo, Lembit, Russin ja Bertold. Et need mehed meile suuremalt osalt tuttawad, tähendame üksnes weel, kudas nad wiimaseid elupäiwi lõpetasiwad. Lätlaste päämees Taalibald leidis eestlaste ja saarlaste wasta wõitluses kurwa otsa, kui need aastal 1215. Treideni ja Riia poole endist kurja kätte maksma läksiwad. Taalibald wõeti wangi ja surmati tule ääres ära. Liiwlaste päämees Kaupo lõpetas Paalajõe ääres elu, kus ta 1217, odaga läbi pistetud, wõitluses eestlaste wasta langes. Suurema osa warandust oli Kaupo Liiwimaa kirikule kinkinud; tema surnukeha maeti Kubesele kindlusesse maha. Paalajõe äärses lahingus oliwad eestlased Lembitu juhatuse all. Lembit oli küll korra ristiusku heitnud, aga hiljem jälle ära taganenud. Lembit leidis mitme teise päämehega Paala jõe kaldal 1217. koledas wõitluses surma. – Kuulus liiwlaste päämees Russin („kõige tugewam mees liiwlaste seas“) ja ordokomtur Bertold, kes enne sõpradena Eestimaal rööwimas käinud, sõdisiwad 1214 liiwlaste kindluse Dabreli ees teine teisega, kus Russini juhatuse all liiwlased sakslaste wasta wäljas oliwad. Russin teretas, raudkübarat pääst ärawõttes endist seltsimeest Bertoldi nende pilkawate sõnadega: „Noh sõber, millal meie jälle Eestimaale sõtta läheme?“ Selsamal silmapilgul trehwas nool Russini pääd, nõnda et Russin surnult maha langes. Bertold leidis wenelaste wastu wõitluses surma; need oliwad endid eestlastega ja saarlastega ühendanud ja sakslaste wasta sõtta läinud. Otepää kindluse juures tõusis kibe taplus. Sääl langes Bertold. Sakslased ei jõudnud kaua wasta panna, nälg sundis neid pea kindlust wenelaste kätte jätma.

13. Waldemar II. Eestimaal.
Mida rohkem Riia kirik kaswis, seda rohkem hakkasiwad naabri riigid kadedate silmadega ta pääle waatama ja wõimust wähendada katsuma. Juba 1218 tungisiwad homiku poolt Nowgorodi würsti Swätoslawi juhatuse all 16,000 meest Liiwimaale, piirasiwad rüütlite päälinna Wõnnu ümber, läksiwad pea ometi jälle tagasi, ilma et linna ära wõtta oleksiwad wõinud. Et kättemaksmisehimulised eestlased endid wenelastega Alberti wasta wäljaminemiseks ühendasiwad, nägi Albert juba ette ära, et need rahwad piiskopiwõimuse äralõpetawad, sest et ühel hoobil ka ordogi piiskopi waenlane oli. Seepärast palus Albert wägewat Daani kuningat Waldemari II. (1202–41) eestlaste ja wenelaste wastu appi. Waldemar, keda „wõitjaks“, ka „lõwiks“ nimetati, oli piiskop Albertile enne kui ta weel trooni pääle sai, kallid kingitusi Liiwimaale saatnud ja esiotsa ennast sakslaste kärme edasitungimise üle wäga rõõmustanud, sest et ta ristiusu wäljalaotusega mererööwimist arwas lõppewat, miska eestlased kõigile mereääristele maadele hirmu tegiwad. Kui aga Albert ikka kaugemale jõudis ja wõimuses wägewamaks sai, tõusis Waldemari südames piiskopi pääle kadedus. 1206 purjutas Waldemar sõjawäega ses mõttes Saaremaale, et esmalt seda ärawõita ja selle järele siit ka Eesti- ja Liiwimaale tungida. Aga see ettewõtmine ei läinud Waldemari tahtmist mööda korda. Ehk ta küll kindluse laskis ehitada, käskis ta selle ometi jälle mahakiskuda, sest et ükski sõjamees kindluse hoidjaks ei tahtnud jääda. Kuningas pööris, ilma et ettewõtmisest midagi wälja oleks tulnud, Daanimaale tagasi, läkitas siiski Lundi pääpiiskopi Andrease ja Shleswigi piiskopi Nikolause kahe laewaga Riiga, wist selle salanõuga, et siin Alberti Saksamaal olemise ajal mõnda suuremat meest eneste poole wõita. Riialinn, kus Andreast lahkesti wasta wõeti, oli nõnda Andrease meele järele, et ta talweks 1206. siia piiskopi lossi jäi, palju paganaid ristis ja hulga waimulikka mehi enese ümber kogus. Alles lihawõtte pühade eel, kui Albertit iga päew juba tagasi oodati, wõttis Andreas nõuks Daanimaale tagasi minna. Et kuningas Waldemar paawsti käest luba sai kõik maad, mis ta paganatelt ära wõidab, oma riigiga ühendada, walmistas ta ennast Eestimaale mineku wasta. Aastal 1218. tuli piiskop Albert isi Daanimaale kuninga Waldemari juurde ja palus seda wägewat kuningat sõjawäega eestlaste ja wenelaste wasta appi. Daanimaalt läks Albert Saksamaale ja jäi kunni 1218 aasta lõpetuseni sinna, et säälgi noore riigi hääks abi korjata.

Mai kuu sees 1219 purjutas Waldemar, nagu ta Albertile lubanud, hulga laewadega ja suure sõjawäega Eestimaale. Lindanisa kohal tuli ta maale. Siin oliwad daanlased juba enne käinud, nimelt Knuut IV. all, kes 1080 oli katsunud osa Eestimaad ärawõita ja rahwast ristiusku pöörda. Pea tuliwad lähemate eestlaste suguharude wanemad Waldemari juurde, heitsiwad ta alla ja lasksiwad endid ristida. Aga see kõik ei olnud muud kui pettus. Waewalt oli kolm päewa mööda läinud, kui äkisti ämariku ajal igast küljest sõjariistadega suured karjad eestlasi daanlaste kallale langesiwad ja nuiadega ja odadega hirmus palju werd ärawalasiwad. Waldemari sõjawäe hulgas oli ka ülemal nimetatud pääpiiskop Andreas ja Lihula piiskopp Teodórih; wiimane oli Albertiga Daanimaale ühesläinud ja nüüd Daani sõjawäega Eestimaale tagasitulnud. Teodórih leidis juba pääletungimise hakatusel surma. Eestlased nägiwad ta telgi uhkust ja ilu ja arwasiwad, et kuningas isi sääl sees on. Ikka edasi tungisiwad eestlaste hulgad. Seda nähes ruttas Wiglaw, Rüügeni saare noor würsti poeg, kes Waldemariga ühes oli tulnud ja mere ääres wahti pidas, hulga meestega daanlastele appi. Need ühendasiwad endid nüüd ja sundisiwad eestlasi taganema. Eestlased põgenesiwad metsadesse, kus waenlased neid nii pea enam kätte ei saanud.

Waldemar näitas juba aegsasti, et ta wähem Alberti aitamise kui isienese kasu pärast Eestimaale tulnud. Selle koha pääle, kus wana Lindanisa kindlus seisis, ehitas ta aastal 1219. kiwist Tallinna lossi, pani Daani sõjamehed sisse, asutas kirikuid, kloostreid ja koolisid, läkitas preestrid maale ja laskis paganaid ristida. Oma wäest nimetas Waldemar preester Wesselin'i Eestimaa piiskopiks, kelle ametit Albert oma wennale Hermann v. Buxhövdenile anda oli tahtnud. Wesselin asutas 1219. Waldemari käsu pääle Tallinna piiskopikonna. Selle alla arwati terwet põhjaopoolist Eestimaad. Et Waldemar sakslasi Baltimaadest koguni wälja tahtis ajada, läks ta Riia piiskopiga ja ordoga tülisse. Kõige päält pööris ordo nüüd silmi Eestimaa poole, kus ta weriste wõitluste järele eestlastega uusi maid ärawõttis. Komtur Ruudolf läks Järwamaale, kus rahwas daanlasi aidanud, ja wõttis selle ära. Hirmsa häwituse järele heitis Wirumaa alla. Sellepääle ühendas ennast piiskopi wägi ordo wäega, et Harjumaa ja Saaremaa wasta wälja minna. Warbjala linngi heitis ordo alla (1220). Sakalased, kes sakslaste poole hoidsiwad, tungisiwad Tallinna maakonda, mis weel daanlaste jagu oli ja tegiwad palju kahju. Kui kardetawad wenelasedki, kes 1218. hirmsate häwituste läbi Lõuna-Liiwimaal suurt hirmu teinud, mitme lahingu kaotuse järele, nagu Emajõe ääres, Treideni ja Wõnnu juures, koju tagasipöörasiwad, oli sakslastel jälle natukeseks ajaks rahu.

Rahu ei kestnud kuigi kaua, sest daanlased ei tahtnud nõnda hõlpsasti maid sakslaste kätte jätta. Ordomeister Wolkwin oli küll daanlaste waheletungimise wasta, ei julenud ometi awalikult wägewa Waldemari wasta üles astuda. Aga Albert ei küsinud sest midagi, laskis Wesselini piiskopi ametist lahti ja saatis wenna Hermann v. Buxhövdeni Lihulasse eestlaste piiskopiks. Et Lüübek sel ajal Daani walitsuse all seisis, pandi Waldemari käsu pääle Lüübeki sadam Riia rahwale kinni, misläbi wiimastele Saksamaale minek wäga raskeks, jah, peaaegu hoopis wõimatuks tehti. Seda sai kõige päält Alberti walitud eestlaste uus piiskop Hermann tunda, kes siiamaale Breemenis oli elanud ja säält nüüd Liiwimaale tahtis tulla. Waldemar ei pannud mitte üksi piiskopp Hermannile, waid Breeemeni pääpiiskopiga ühel hoobil ka kõigile ristisõdijatele Liiwimaa teed kinni. (Breemeni pääpiiskopp tegi seda seepärast, et Albert Riia piiskopikonna tema wõimuse alt ära oli kiskunud.)

Et Albertile weel rohkem tüli teha, tuli aastal 1220. õhtu pool Eestimaa rannas kolmas Baltimaade tahtja, Rootsi kuningas Johann I. maale. Ta lõi Lihula juure laagri ülesse ja laskis siit, nagu daanlased seda teinud, ümberkaudu rahwast ristida ja kirikuid ehitada. Johann pidas eestlasi juba nõnda nõrgaks, et ta enam wastahakkamist ei kartnud, suurema jao sõjawäega koju tagasitõttas ja ainult wiissada meest laagrisse jättis. Aga korraga tuliwad saarlased üle mere, langesiwad maha jäänud rootslaste kallale ja wõitsiwad nad ära. Rootslaste päämees leidis wõitluses surma, nende piiskopp sai tuleleekides otsa; 500 mehest pääsiwad aga mõned hingega Tallinna daanlaste juure. Nõnda kurwalt lõppes lühikese aja pärast rootslaste walitsus Eestimaal otsa.

Nii kerge nagu rootslasi, ei olnud daanlasi Eestimaalt wälja ajada. Seepärast läks Albert 1220. Rooma, et sääl Riia kiriku waenlaste wasta tarwilikku abi paluda. Ta ei aimanud sugugi, missuguseid hädaohte, kibedaid pettusi ja alandust see teekäik temale saatis. Waewalt oli ta Lüübeki sadamasse jõudnud, kui ta tunda sai, et ses linnas, kus muidu suure auga, nüüd waenulikult temale wasta tuldi. Kõweraid teid käies jõudis ta wiimaks Rooma, kus õnnetuseks enam Liiwimaa kiriku kaitseja Innokens III. ei elanud; tema asemel istus juba 1216. saadik Honórius III. paawsti toolil. Peaaegu Albertiga ühel ajal oliwad ka Daani saadikud Rooma läinud, et Riia piiskopi nõu tühjaks teha. Haleda meelega kuulas Honórius Alberti kaebtusi ja nõudmisi, ilma et kudagi wiisi teda ometi oleks aidanud. Paawst oli Waldemarile tõotanud, et kõik maakonnad, mis Waldemar Eestimaal wõidab, Daani riigile saawad. Et Roomas käimisest midagi wälja ei tulnud, katsus Albert Saksa keisri Friidrih II. juures õnne. Aga Saksa keisergi ei wõinud teda aidata, sest ta oli lubanud tulewal kewadel kannatawale ristirahwale Homikumaale appi minna. Keiser andis piiskopile nõu wenelastega ja daanlastega rahu teha. Alberti wiimased lootused läksiwad tuulde; see oli kõige kurwem silmapilk ta elus. Paawstist ja keisrist abita jäetud, Breemeni pääpiiskopiga wihawaenus, koju minemise tee Lüübekis kinni – see kõik tegi temale suurt pääwalu. Et Liiwimaad, mille eest ta 20 aastat suurt muret kannud, mitte hoopis wõerastele mängukanniks anda, wõttis ta nõuks seda Waldemari hooleks jätta. Ta ruttas wenna Hermanniga 1220 Daanimaale ja andis Liiwi- ja Eestimaa Waldemari warju alla, ometi selle targa tingimisega, kui Riia rahwas, Liiwimaa waimulikud ja muud inimesed sellega rahul on. Waldemaril ei olnud midagi selle tingimise wastu; ta lootis, et ta nüüd pea Baltimaid Daani riigiga wõib ühendada. Juba 1221 läkitas Waldemar rüütel Gottshalki Riiga Daani kuninga nimel maad wasta wõtma ja igal pool Daani walitsust säädma. Aga Riias leidis Gottshalk üksnes naeru ja häbi, sest nii pea kui Alberti Waldemariga tehtud rahusõnum rahwa kõrwu ulatas, saiwad Liiwimaal kõik wiha täis. Nagu üks mees ütlesiwad waimulikud ja Riia kodanikud, et nemad ennem maalt wälja rändawad kui daanlaste alla heidawad. Ka liiwlased ja lätlased arwasiwad Riia kodanikkude arwamist õigeks. Nüüd kadus Waldemari julgus Liiwimaa rahwast jagu jaada. Waldemar tuli 1222 Saaremaale piiskopiga ja ordoga ära leppima. Ta lubas küll Liiwimaa neile tagasi, jättis ometi Järwa-, Wiru-, Harju- ja Läänemaa (umbes praeguse Eesti kubermangu) enesele. Sakslased jäiwad sellega rahule, sest et daanlased neid wenelaste wastu aidata lubasiwad, kes nende kaela tulla ähwardasiwad.

14. Eestlaste wiimne wastahakkamine.
Wenelaste sõja wasta walmistamisest kuuldes tõusiwad eestlased weel üks kord ülesse, lootes wenelaste abiga sakslasi Eestimaalt wälja kihutada. Waenutuli hakkas see kord kõige esmalt Saaremaal põlema. Siin oli Waldemar 1222. enne kojuminekut praeguse Kuresaare kohta kindla kiwilossi ehitada lasknud ja Daani soldatid sisse pannud. Waewalt oli kuningas suurema sõjawäega saare päält ära läinud, kui saarlased kohe wihatud lossi kallale tungisiwad, lossi põhjani ära häwitasiwad, aga sõjamehi ometi wabalt minna lasksiwad.

Kui see ootamata wõidusõnum laiale lagunes, algas eestlaste poolt üleüldine mässamine sakslaste wasta. Warbjalas wõeti nõuks sakslastele ja daanlastele ots teha ja maa tagasi wõita. Seepärast langesiwad eestlased igalt poolt ristirahwa kallale. Sakalased tegiwad kõige esmalt Wiljandis 1223 hakatuse. Säälses ordowendade lossis läksiwad eestlased ühel pühapäewal Jumalateenistuse ajal kirikusse rüütlite kallale ja tapsiwad need ära. Rüütlite werest aurawad mõõgad läkitasiwad nad weel selsamal päewal wõidumärgiks Ugauniasse ja käskisiwad säälseid eestlasi nõndasama teha. Järwamaal peksiwad eestlased Daani ülema ja kõik teised daanlased surnuks. Ristimine pesti weega päält ära. Surnuaias hingawad surnud kaeweti maast wälja ja põletati tules ära. Elumajasid loputasiwad eestlased weega ja pühkisiwad siis luudadega puhtaks, et wiimaseid wihatud ristiusu jälgi ära kustutada. Käsk surma ja elu pääle daanlaste ja sakslaste wasta wõidelda käis läbi terwe Eestimaa. Kiiresti saatsiwad eestlased Nowgorodi sõnumi ja palusiwad wenelasi appi. Pea selle järele tuliwad Wene sõjamehed Eestimaale ja wõitsiwad Wiljandi, Otepää ja Tartu lossid ära. Päälegi oliwad Pihkwa ja Susdali maakonnas weel mitmed wäehulgad walmis iga silmapilk eestlastele appi tulema.

Daanlaste pääkindlus Tallinn pani kõwasti saarlaste kallaletungimise wasta. Ugaunias ja Sakalas möllasiwad eestlased nõnda, et ordowennad ära põgenesiwad ja Riia piiskoppi appi palusiwad. Sellega oli nende ilus walitsuse lootus Eestimaal otsa lõpnud. Üksi selle tingimisega lubasiwad piiskopi wasallid ordole abi, kui wiimane ühe kolmandiku Eestimaa jaoga rahul on, aga kaks kolmandikku Lihula ja Riia piiskopile jagab. Suures hädas wõttis ordo selle tingimise wasta, ehk küll rüütlid ikka weel terwet Eestimaad eneste alla wõita lootsiwad.

Nõnda kudas maha räägitud, läksiwad nüüd Riia piiskopi wasallid ordowendadega üheskoos wõitlema. Kõigepäält piirasiwad nemad Wiljandi ja siis Paala lossi ümber, aga ilmaasjata, sest eestlaste wägi oli suur. Pea sattusiwad nad 1223 eestlastega lahingus kokku, kus wahwa ordo rüütel Teodórih surma sai, aga ka 600 eestlast surnult lahingi platsile jäiwad. Teised kaasa wõidelnud eestlaste sõjawäe salgad leidsiwad metsades ja soodes otsa. Selle wõitlusega läks eestlaste wõidutäht looja. Warsti selle järele kutsusiwad rüütlid ja Riia piiskopi alamad kõik sõbrad Wiljandi linna ärawõitmisele. Hobustega ja jala läksiwad suured hulgad lätlasi ja liiwlasi sakslastega ühes Wiljandisse. Neljateistkümnepäewase ümberpiiramise järele pidiwad wenelased lossis alla heitma. Wangiwõetud eestlased ristiti uuesti, suur hulk wenelasi aga tõmmati see eest wõlla, et nad esimesi aidanud (1223). Nagu Wiljandis, läks lugu Paala lossigagi. Nüüd katsusiwad rüütlid Tartutki ära wõtta; nad piirasiwad kindla lossi ümber, aga ei jaksanud wäheste meestega ometi midagi teha, jätsiwad asja järele ja ruttasiwad Tallinnale appi. – Pea tuliwad eestlaste kutse pääle 20,000 wenelast (enamasti Nowgorodist ja Pihkwast) Eestimaale, häwitasiwad Sakalamaad hirmsasti, saatsiwad Tartu ja Otepähä omastele abi, piirasiwad Tallinna ümber, aga pidiwad nelja nädala pärast koju tagasi pöörma, ilma et linna ärawõtta oleksiwad wõinud, sest mongollased oliwad selle aja sees Wenemaale tunginud.

15. Tartu langeb sakslaste kätte.
Pääle kõneldud wõitluste on 1223 weel muu juhtumise pooolest tähtjas, ja see oli Waldemari wangiwõtmine. See wägew kuningas oli Shwerini grahwile, mustale Heinrihile see läbi ülekohut teinud, et ta tema maad, ilma et tal õigust oleks olnud, ära oli wõtnud. Sellepärast wõttis must Heinrih kuninga wangi, kui korra kuningas jahi päält tagasi tuli. Ehk küll Rooma walitsuse poolest selle wasta seisti, pani grahw kuninga Brandenburi kindla Dannenbergi lossi mai kuu sees 1223 kinni. Kõik rõõmustasiwad endid, et lõwi nimetatud mäelossis wangis oli. Waldemar, kelle walitsuse all korra peaaegu kõik rannaäärne maa Soome lahest kuni Elbe jõeni seisis, pidi nüüd lahtipääsemise eest kõik wõõrad maad tagasi andma. Albert arwas oma wõimuse kaswamiseks nüüd paraja aja tulnud olewat; ta läks wenna Hermanniga wangikotta Waldemari juurde, kes Tallinna piiskopikonna nüüd ometi Hermanile lubas. Kui Waldemari wangiwõtmise sõnum Lübekki jõudis, hoidis see linn sedamaid jälle liiwlaste poole ja kaotas kõik takistused, mis Liiwimaale reisijatel siiamaale ees oliwad.