Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 10

Jesuitlased oliwad oma kawala keelega, kellega nad Liiwimaal katoliku usku laiali püüdsiwad laotada, rahwa südamest usalduse katoliku kiriku ja Poola walitsuse wastu täiesti ära kaotanud. Sellepärast sündis, et, kui paawst Gregor XIII. Julianuse kalendri ajaarwamist parandas ja Stefan Bathory 1582 kardinal Radziwili rahwast uut ehk Gregorianuse kalendrit wasta wõtma käskis panna, suur hulk Liiwimaa rahwast, nimelt linnades, seda paawsti wäljaarwamist wäristusega ära põlgas. Lutheruse usulised paniwad ka sellepärast uue kalendri wasta, et see nende pühapäewad ära segas. Tartus wõeti küll igapäise elu tarwis Gregorianuse kalender wastu, aga ewangeliumi usu õpetajad pühitsesiwad pühi ometigi Julianuse kalendri järele. Pärnus kisti puruks kuninglik kiri, mis uut kalendrit wastu käskis wõtta. Kõige suuremad segadused oliwad Riias, kus rahwas Jakobi ja Magdalena kiriku ärawõtmise ja kuninga soowimise pääle linna asutatud jesuitlaste kollegiumi pääle hirmus wiha täis oli, kalendri muutmist uueks katoliku usu kaswatuse tööks pidas ja sellepärast kõwasti kuningliku käsu wastu pani. Pea tõusis selle üle suur tüli, kas ligidal olewaid jõulusid uue wõi wana kalendri järele pidada. Linna nõumehed tahtsiwad kuninga sõna kuulda, aga alam rahwas tuli jõuluajal kokku, tormas kirikusse, kus jesuitlased uue kalendri järele jõulu pidasiwad, ja andis neile kiwidega pihta. Seesugused segadused äritasiwad kuninga Bathory linna wastu wihale. Hertsog Kettler, kes enne juba kirjaga manitsenud üht meelt pidada, tuli isi Riiga ja saatis 1585 saadikud Poola kuninga juurde andeks paluma. – Ühel hoobil sõitsiwad neli teist saadikut Stokholmi, et Rootsi walitsusega Riia pärast kaupa teha. Wolikirja ei olnud neil küll mitte, aga ometi läksiwad nad teele. Nende käigust ei tulnud midagi wälja, sest 1586 suri Stefan Bathory ära, ja tema asemele sai Rootsi kroonprints Sigismund III. Poola troonile[1].

Sigismund III. oli Rootsi kuningas Johann III. poeg; tema läks Kraakaust Warssawi elama.

6. Liiwimaa saab 1625 Rootsi walitsuse alla.
Sigismund III., 1586 saadik Poolamaa kuningas ja 1592 saadik ka Rootsimaa kuningas, oli weel kangem katoliklane kui Stefan Bathory. Et Sigismund katoliku usku heitis, tõusis sellepärast 1599 Rootsi ewangeliumi usu alamate seas mässamine. Südermannimaa hertsog Karl sai Rootsimaa walitsejaks. Ta läks sedamaid Liiwimaale poolakate kallale, wõttis 1604 Sigismundi lahtilaskmise järele kuninga nime wasta ja walitses kuningas Karl IX. nime all kunni 1611. Tema asemele sai ta poeg Gustaw Aadolf, Rootsimaa kõige suurem kuningas; see walitses 1611–32.

Et Sigismund III. Rootsi trooni tagasisaamise nõu järele ei jätnud, wältas wihawaen Rootsi ja Poolamaa wahel ikka weel edasi. Kui Gustaw Aadolf daanlased ja wenelased[1] ära oli wõitnud, tuli ta 1621 Dünamünde juures maale, piiras 20,000 mehega Riia ümber ja sundis seda Rootsi walitsuse alla heitma. Pika nõupidamise pääle tehti rootslastele linna wärawad lahti, mis pääle Gustaw Aadolf 16. septembril 1621 ühe osa sõjawäega Riiga sisse sõitis ja Peetri kirikusse läks, kus lühike tänujumalateenistus peeti. Jesuitlased, kellest teiste äraminemise järele weel kuus meest linna jäänud, andsiwad nüüd ka Jakobi kiriku wõtmed Gustaw Aadolfi kätte.

Gustaw Aadolf andis Poola ametnikkudele, jesuitlastele ja kõigile katoliklastele luba linnast wälja minna. Nüüd peeti linnale antawate uute õiguste üle nõu. Gustaw Aadolf kinnitas kõik õigused, mis Sigismund II. August linnale annud, ja kuulutas, et Riia iga kodanik mõisat osta ja pidada wõib. Sellepääle tuli linna truuduse wandumine. Turu pääle oli kõrge teling ehitatud ja punase kalewiga üle tõmmatud, kus toolil istudes kuningas wande ja linnawõtmed wastu wõttis. Kui see talitus mööda oli, andis kuningas oma poolt kinnitatud uued õigused ja linna wõtmed linna bürgermeistri Ecke kätte. Riia kuberneriks nimetas Gustaw Aadolf riiginõuumehe Kruse, kellele ka üks abiline anti. Gustaw Aadolf jättis 1000 Rootsi sõjameest Riiga maha, läks Kuramaale, kus ta muude linnade hulgas ka Miitawi ära wõttis, mis aga hiljem jälle poolakate kätte sattus, ja tuli siis Liiwimaale tagasi. Riia ümberpiiramise ajal oli ka Dünamünde rootslaste alla heitnud. Kõik mõisnikud tuliwad ümberringi uuele walitsejale truudust wanduma.

Järeltulewal aastal katsus Gustaw Aadolf terwe Liiwimaa ära wõita, aga sõda edenes wäga pikkamisi, sest kuningal oli wähe mehi. 1622 sai ta Wolmari üle wõidu. Kui selle pääle ooberst Korff Poola sõjawäega Liiwimaale tuli, lõi Rootsi feldmarsall Wrangel teda Smiltenis nõnda, et ta üle Wäinajõe minema ja Poolamaa kahe aasta pääle rootslastega rahu pidi tegema. Kuna Eesti ja Liiwimaal jälle wähe rahu walitses, möllas Riias 1623 ja 1624 kange katk. Gustaw Aadolf läks sellepääle Rootsimaale tagasi, laskis haiglase kuberneri Kruse lahti ja pani 1622 grahw de la Gardie Eesti ja Liiwimaa kindralkuberneriks.

Kui rahuaeg otsa sai, tuli Gustaw Aadolf uue sõjawäega Liiwimaale. Aga Poola riigipäew ei annud oma kuningale suuremat abi, mispärast waenulik sõjawägi rootslaste wastu wäga wiletsas korras oli. Kuningas Gustaw Aadolf läks isi jälle Riiga, kust tal kerge oli Kuramaad käsile wõtta, aga kindral Gustaw Horn jäi Soome sõjameestega Narwa, et sääl ennast Ingeri ja Eestimaa sõjameestega ühendada ja siis de la Gardiega seltsis Tartu kallale minna. Gustaw Aadolf tungis mööda Wäinajõge ülesse Kokenhusi, mis juuli kuus 1625 alla heitis. Kuningas oli juba lossis, kui üks joosik temale teate tõi, et lossikeldris 36 tündrit püssirohtu ja nende sees ühest otsast põlew nöör olla. Selle püssirohu oliwad jesuitlased, kudas kõneldakse, selle nõuga lossikeldri wiinud, et Rootsi kuningat ühes lossiga wasta taewast lasta, mis aga ometi korda ei läinud. Kõik ümberkaudsed lossid wõtsiwad rootslased selle pääle kolme nädali ajaga ära.

Tartu kodanikud oliwad waenlaste lähedamale tulemise ajal alewi põlema pannud ja walmistasiwad endid nüüd linna omast jõust warjama. Ehk nad küll Poola kuninga ja sõjawäe ülema Radziwili käest abi oliwad palunud, ei saadetud neile ometi midai. Augusti kuus 1625 tuliwad de la Gardie ja Horn 4000 jalamehega ja 1100 hobusemehega Tartu wärawate ette ja käskisiwad linna alla heita, mis aga ometi mitte ei sündinud. Alles siis, kui mitu kaitsemise kohta ära purustatud ja linn suures kitsikus oli, anti 26. augustil 1625 linn rootslaste kätte. Pea sellejärele heitsiwad kõik Tartu maakonna lossid alla. De la Gardie wõttis Wastseliina, Horn Marienburgi lossi ära. Sügisel 1626 tuli Gustaw Aadolf isi Tartu, et rasket witsa näinud linnale endiseid õigusi kinnitada ja koolide asutusega õnneliku tulewikku muretseda. Gustaw Aadolfi säädmised saatsiwad terwele maale suurt kasu ja paniwad hooletusesse jäetud õpetust rohkesti wilja kandma.

Waheajal wältas sõda Rootsi ja Poolamaa wahel ikka weel edasi. Poola poolt wõitlesiwad Sapièha ja Gasiewsky. Gustaw Aadolfil oli selle sõja ajal wäsimata kantsler Oxenstierna kodu suureks abiks. Et de la Gardie oma ettewõtmistes natuke pikaldane oli, andis Gustaw Aadolf sõja edasipidamise wahwa Horni kätte, kes pea selle järele Wõnnus ja Lemsalus 1628 kaks Poola sõjawäge ära wõitis. Nüüd piiras Horn Lennewardi ümber ja ähwardas säält Kuramaale minna. Kura hertsog Friidrih, Gotthard Kettleri poeg, oli oma maa pärast mures ja katsus, ehk küll mitte ilma waewata, waenlastega kunni augusti kuuni 1629 rahu teha. Järgmised wõitlused poolakatega tuliwad suuremalt osalt Poolamaal ette. Gustaw Aadolf, kes Prantsuse ja Brandenburgi, hiljem ka Inglise poolt abi sai, wõitis poolakad mitmes lahingus ära ja tegi siis wiimaks 16. septembril 1629 Preisimaal Altmargis kuue aasta pääle rahu, mis läbi rootslased Preisimaalt wõidetud maad tagasi andsiwad, aga Liiwimaad enestele pidasiwad. Sel kombel sai Liiwimaa 1629 Rootsi kubermanguks. Eestimaa oli juba 1561, kudas enne nimetatud, Rootsi walitsuse alla heitnud ja selle kuningate all, kes alamatega õigust tegiwad, hoopis paremaid päewi näinud kui naaber Liiwimaa.

Wenelased andsiwad 1617 Stolbowa rahu tehes (Laadoga järwe ääres) Ingerimaa ja Karjala (selle maa, mis Laadoga ja Saima järwe wahel), rootslastele tagasi.

B. Rootsi walitsus[1] 1625–1710.

1. Gustaw Aadolf.
Gustaw Aadolfi õnneliku walitsuse pääle waadates peab igamees tunnistama, et see kuningas Eesti ja Liiwimaale nõnda palju hääd teinud, et teda ial ära unustada ei wõi. Kõigepäält pööris ta oma silmad usuasja pääle ja waatas, kudas ta seda wõis aidata. Kirikud oliwad waremetes ja koolid, kus neid mõnes kohas leiti, sest saadik kui mäletati, kinni. Et igal pool õpetajad ja koolmeistrid puudusiwad, ei olnud kuskil õiget usutundmist ega korralikku eluwiisi enam näha, ja seepärast oli Gustaw Aadolfil siin wäga palju tegemist. Ta säädis kirikud Rootsi wiisi järele korrale, ja asutas 1630 ja 1631 Tallinna, Tartu ja Riiga gümnasiumid ja wähemaid koolisid. Mõni kuu enne surma laskis ta Nürnbergis 30. juunil 1632 laagris, kus ta 30 aastases sõjas Wallensteiniga wastastikku seisis, kirja kirjutada, kus sees ta Tartu universiteedi käskis asutada. Aga mitte üksi kirikute ega koolide eest ei muretsenud Gustaw Aadolf, waid ta säädis ka suuremad kohtud, nimelt Tartu, Riiga, Wõndu ja Pärnu. Talupoegadegi elu, mis sel ajal koguni hirmus oli, katsus ta oma tarkade säädmistega paremale korrale aidata.

Sest ajast, kui Eestimaa Rootsi walitsuse alla sai, walitsesiwad Rootsimaal järgmised kuningad: 1) Eerik XIV. 1560–68; 2) Johann III. 1568–92; 3) Sigismund 1592–1604; 4) Karl IX. 1604–11; 5) Gustaw Aadolf 1611–32. Sest ajast aga, kui mõlemad Eesti ja Liiwimaa Rootsi all oliwad, walitsesiwad Rootsimaal kunni Eesti ja Liiwimaa Wene kätte kaotuseni pääle Gustaw Aadolfi need kuningad: 1) Kristina 1632–54; 2) Karl X. Gustaw 1654–60; 3) Karl XI. 1660–97; 4) Karl XII. 1697–1718. Selsamal ajal walitsesiwad Poolamaal: 1) Sigismund III. 1587–1632; 2) Wladislaw IV. 1632–48; 3) Johann II. Kasimir 1648–68; 4) Mihael 1669–73; 5) Johann III. Sobieski 1674–96; 6) August II. 1697–1733.

2. Rahutegemine.
Nii kui Gustaw Aadolfi all maitsesiwad ka tema tütre Kristina walitsuse ajal (1632–54) Eesti ja Liiwimaa magusat rahu, mis nende kosutuseks hädasti waja oli. Lühikeseks ajaks rikkusiwad ometigi poolakad ja wenelased seda rahu. Poola kuningas Wladislaw IV., keda 1632 tema isa Sigismundi asemele waliti ja kes kuni 1648 walitses, püüdis Gustaw Aadolfi surma järele Rootsi trooni enesele, aga sest ei tulnud midagi wälja. Aga rahu, mis Wladislaw tsaar Mihael Feodorowitschiga tegi ja rootslaste wõidu kaotus Nördlingenis (1634, 30-aastases sõjas) sundisiwad Rootsi walitsust Altmargis 1629 kuue aasta pääle tehtud rahu pikendama. Sellepärast tehti Stumsdorfis Poolamaaga kaup ja jäeti 1635 kahekümne kuue aasta pääle sõda seisma. Poola sõjamehed, kes Liiwimaale tunginud, läksiwad weel selsamal aastal, 1635, siit ära.

Rahu tegemisel aastal 1645 Brömsebro's sundis Rootsimaa Daanimaad, Ojamaad ja Saaremaad rootslaste omaks jätma. Aga kuningas Wladislaw IV. ei tahtnud seda lasta sündida, et Saaremaa Rootsimaaga ühendatud saaks ja kuulutas sellepärast, et see saar temale Daani kuninga poolest pandiks olla antud. Ta saatis saadikud Saaremaale, et Daani maawaliseja saare poolakate kätte annaks. Tema waewast ei tulnud midagi wälja; Saaremaa jäi rootslastele.

Wladislawi IV. wend ja troonipärija Johann Kaasimir (1648–68) tahtis Rootsi trooni kuninga Karl X. Gustawi käest ära kiskuda. Selle pärast tõusiwad poolakate ja rootslaste wahel uued wõitlused, mis suuremalt osalt Liiwimaa pinnal wõideldi. Alles mõni kuu pärast Karl X. surma tehti Oliwas (ühes kloostris Dantsigi ligidal) Rootsi ja Poolamaa wahel 1660 rahu. Oliwa rahu läbi ei tohtinud Johan Kaasimir ega tema pärijad enam Rootsi trooni ega Liiwi, Saare ja Eestimaad enesele nõuda; üksnes keskhommiku pool ehk nõnda nimetatud Poola-Liiwimaa (nimelt Dünaburg, Rositten, Luutsi ja Marienhausen) jäi poolakate kätte. Rootsimaa andis Kuramaa, mis ta ära wõitnud, tükati tagasi ja lubas Liiwimaal katoliklasi wabalt oma usus elada. Kuramaa hertsog Jakob, keda Karl X. Miitawis 1658 wangi oli wõtnud, sai selle rahu järele lahti ja wõis Miitawisse jälle tagasi minna.

Kui selsamal aastal 1660 ka Daani ja Rootsimaa wahel Kopenhagenis rahu tehti, mis läbi Daanimaa õiguse sai wäinal tolli wõtta, hakati Wenemaaga waenu püüdma lõpetada. Rootsi ja Wenemaa wahel oli 1655 saadik tsaar Aleksei Mihailowitschi all, kes 1645–76 walitses, sõda tõusnud. Sellepärast tungisiwad wenelased uueste Eesti ja Liiwimaale, piirasiwad Riia ümber ja lasksiwad suurtükkidega (1656), aga ei saanud ometi ära wõtta. Tartu ja Kokenhusen aga sattusiwad 1656 jälle wenelaste kätte. Juba mõni kuu enne Oliwa rahu oliwad rootslased wenelastega rahu pärast kaupa teinud esmalt Tomsdorfis, Riia ja Kokenhusi wahel ja selle pääle ühes külas Pikasilla lähedal lõune pool Wõrtsjärwe ääres. Et wenelased Liiwimaad tagasi ei tahtnud anda, päälegi weel Ingerimaad ja Karjalat nõudsiwad, wältas rahutegemine kaua aega. Alles juuni kuus 1661 sai Stolbòwa rahu (1617) põhjusel Kardi mõisas Eesti ja Liiwimaa piiril rahu tehtud. Eesti ja Liiwimaa jäi Rootsi kätte, kellel Wenemaa ka Ingerimaa (praeguse Peterburgi kubermangu) Käkisalme kindlusega Soomes tagasi pidi andma. Sellega oli Wenemaa Läänemerest täiesti lahutatud. Kõik sõjariistad, sõjamoon ja muud sellesarnased asjad, mis nende Liiwimaa lossides ja linnades leidus, kust wenelased wälja pidiwad minema, jäiwad sinna maha. Nõnda leiti hiljem Kokenhusist üksi 21 suurtükki, millel suuremalt osalt kõigil tsaar Joann IV. nimed pääl oliwad.

3. Wiimne Rootsi aeg.
Ordo ajal põrmu surutud talupoeg leidis Rootsi walitsusest õlekõrre, mille najale toetades ta pääd põrmust püsti püüdis tõsta. Rootsi walitsus ihkas ülemale ja alamale ühesugune hoolekandja olla, ihkas meie kodumaal rängas pärisorjuses õhkawat talupoega Rootsi emamaa wabade talupoegade sarnaseks muuta, alama seisuse elu korda kergitades ja hariduse saamist kõigele rahwale kättesaadawaks teha katsudes. Kuid paraku sidusiwad sagedad sõjad Rootsi walitsuse käed kinni; palju toredaid kawatsusi ei pääsnud rahupuudusel kirjutuselaualt kaugemale. Sellegipärast loeb meie rahwas Rootsi aega hõbekirjadega kirjutatud lehekülgedeks ajaloos, kuna ülema seisuse meelest needsamad leheküljed mustana paistawad, ühtlasi mõrudaid mõtteid sünnitades. Ilmus ju Rootsi walitsus pilli ülema seisuse käest ärawõtma, wägiwaldsi omandatud õigusi kärpima ja see teguwiis süütas ülemas seisuses wihatule Rootsi walitsuse wasta põlema. Ülema seisuse majanduse politikat puutudes pistis walitsus pää mesilaste pesasse, kas määratu kära, müra tekkis.

Sagedad sõjad kurnasiwad Rootsimaa, tühjendasiwad riigikassa põhjani, saatsiwad riigi pankroti läwele. Kergemeelsed walitsejad raiskasiwad riigiwarandust, mõisu helde käega ülematele eluaegseks tarwituseks kinkides. Tawalisesti unustasiwad saajad kinkimise tingimisi, mõisu lastele ja lastelastele päranduseks jätta püüdes. Eestimaal leidus Rootsi alla heitmise ajal ainult mõni üksik kroonumõisa, seda enam ometi Liiwimaal, niisama Rootsi emamaal. Rahakitsikuses nõudsiwad Rootsi riigipäewa saadikud riigimõisade tagasiwõtmist ülekohtusel kombel nende omanikkudeks saanud isikutelt ja kuningas Karl IX ühines saadikute ettepanekuga. Mitteõiguse teel Liiwimaal mõisaomanikkudeks saanud isikute süda wärises. Kuninga jutule asja pärast minnes ja mõisade ärawõtmise pärast rääkides saiwad Liiwimaa mõisnikud 1678 weel rahustawa wastuse. Aga pea paisus piksepilw Rootsist Liiwimaale oma wälkudega.

1680 a. riigipäew wõttis Stokholmis mõisade tagasinõudmise uuesti päewakorrale, pika arutuse järele otsuseks tehes: lainuks antud mõisad kogu Rootsi riigis nende ebaõigusliste omanikkudelt ära wõtta, wiimsile ometi 600 taalrit sissetulekut jättes. Elus olewatele mõisade lainuks saajatele lubati mõisad surmani tarwituseks, niisama kõigile kuninga luaga ostjatele nende ostetud mõisad jäädawaks päranduseks.

Kole ärewus tõusis neid riigipäewa otsusi kuuldes Liiwimaal, kus suurem jagu mõisu lainusaajatelt ilma luata edasi antud. Suurte eesõiguste pääle koputades lootsiwad Liiwimaa mõisnikud piksepilwe enestest ometi ähwarduse järel mööda minewat. Julgelt seletasiwad Liiwi mõisnikud, Rootsi riigipäewal polla sugugi õigust Liiwimaa mõisade kohta otsust teha. Riia maapäewalt 1681 nõudis kuningas mõisade tagasiandmisega ühtlasi talupoegade priikslaskmist. Maapäew lükkas kõik kuninga nõudmised tagasi, talupoegade kohta seletades, et mõisnikkudel nende kohta pääle peksuõiguse ja omanduse õiguse muud õigust ju ei jääwatki, kuid ilma nende õigusteta ei saawat ükski mõisnik läbi. Kordus 1562 aasta nähtus, mil rüütlid Rootsi walitsusele peksunõudmise kaotuse asjus seletasiwad: „Sest saadik kui sakslased maa ärawõitnud, on ülemad seisused alati abinõusid otsinud, kudas tõrksad talurahwast tarwiliku hirmu all hoida. Nagu igal pool maailmas, on Eesti rahwalgi hääde kõrwal palju wastikuid ja kurje, kes Jumalast ega ülemusest ei hooli. Kui neid õiguse järele tahetakse karistada, peab iga aasta neist paar sada elu jätma. Nii on õieti arm, et neid elada lastakse ja ainult pekstakse. Jäetakse peks maha, kaoks ruttu kõik kord ja sõnakuulmine!“ – Rootsi walitsus uuendas paarisaja aasta jooksul mitu korda talurahwa elukergituse nõudmisi, sai aga alati wastuseks: non possumus. (Ei wõi.) Pärisorjus kestis edasi, peks niisama.

Saadikud saadeti Liiwimaalt Stokholmi muutmist nõudma kuninga ja riigipäewa otsusele mõisade ärawõtmise asjus. Kui ka esimesed saadikud tühjalt tagasi tuliwad, saadeti teisi, asja wõimalikult pikale wenitades. 1688 awaldas kuningas Karl XI kõigi wastawaidlemiste pääle waatamata käsukirja: kõik korra Rootsi walitsuse päralt olnud mõisad wõetagu ilma armuta riigile tagasi. Ühtlasi sai Riia kindralkuberner Hastfer eeskirja kuninglikku käsku täide saata. Käsukiri ühes käes, läbikatsumise kaal teises käes täitis Hastfer kõrgemat käsku, ei palweid, wastawaidlemisi ega nuttu tähele pannes. Algas niikutsutud mõisade ärawõtmise ehk reduktsioni aeg. Armuta wõttis Hastfer riigi omaks iga mõisa, mille omaniku esiwanemad kudagi luata ehk õiguseta mõisa omandanud. Seda wiisi langes Liiwimaal 6236 adra ehk 5⁄6 osa maad riigi omanduseks, ainult 1021 adra ehk 1⁄6 jäi weel eraomanikkude kätte. See mõisade ärawõtmine saatis mõisnikud meeleäraheitmisele. Rootsi walitsusel oli igapidi õigus omandust tagasi nõuda. Oleks tagasiwõtmine elawani põlweni ulatanud ehk ainult mittemüüdud mõisade omanikkudeni, oleks ettewõtte ülesannet täitnud. Kuid 1561 aastat tagasiwõtmise lõpukohaks määramisel saiwad paljud waheajal mõisu ostnud omanikud ränka ülekohut maitsta: kaotasiwad mõisa eest makstud hinna, kaotasiwad mõisa.

Liiwi maapäew saatis maanõuniku Budbergi ja sõjawäe kapteni Johan Reinhold Patkulli Stokholmi maaõigusi kaitsma ja tehtud ülekohtu pääle kaebust tõstma. Mesi suus, mürk südames oskas „Balti Bismarck“ 14 kuulise Stokholmis wiibimise järele kuningalt wiimaks poolikult tõotust asja korraldamiseks wälja pigistada. Wõnnu maapäewal 1692 kihutas Patkull koosolijaid Rootsi walitsuse wasta, selle õigust seaduste andmiseks Liiwimaal salates ja walitsuse ettewõtete wasta waieldes. Päewalõwiks saanud Patkull esitas wihas Rootsi wasta esimest osa. Mõisnikud lootsiwad palwetega ja kaebtustega Hastferi pääle wana wõimust tagasi saada. Korraga käsk kuninga kojast: kaebajad isiklikult kuninga ette wastust andma. Budberg, Mengden, Vietinghoff ja Patkull sõitsiwad Stokholmi asja eest kostma. Ärritatud lõwi koopasse minna kartes laskis Patkull enesele kaitsekirja walmistada. Saigi, kuid kaheotsalise sisuga. Stokholmis määrati kuninglik komisjon Liiwimaa mõisnikkude asja läbi katsuma. Komisjon leidis wastust andma tulnud Liiwi mõisnikud süüdlasiks ja mõistis neid surma. Õue ringkonnas tuttaw Patkull põgenes haisu ninasse saades Kuramaale, ta seltsilistele muutis kuningas surmanuhtluse kuueaastaseks wangipõlweks. Ässitajate päämehele ei lubatud seda armu osaks, waid kästi kohtuotsust kohe täita. Määrati: keegi ei tohi Patkullile öömaja ega leiwapalukest anda. Kes Patkulli näeb, wõtku kinni, wiigu walitsuse kätte. Walitsuse muidu pikk käsi ei ulatanud Kuramaale, küll aga Patkulli warandust ärawõtma, kirju põletama. Kuramaalt sõitis Patkull pea Shweitsi, säält Prantsusemaale. Wähe hiljem heitis ta Saksi ja Wene teenistusesse, kuningaid niisama nagu hobusekaupleja hobuseid wahetades, ikka suurema suutäie poole rutates. Saksi ja Wene teenistuses jätkas Patkull endist kihutusetööd, õhutas sõjatuld siin, õhutas sääl, kuni ta õhutamise pääle wiimaks leegid tõusiwad, häwitawat Moolokit põhjasõda sünnitades. See Moolok neelis Rootsi walitsuse eluparanduste kawatsused meie kodumaal; põrmuks langesiwad kauaaegsed püüded Eesti ja Läti rahwast kulturarahwaste astmele tõsta. See Patkulli wälja nõiutud lendaw madu õgis Patkulli enese, õgis linnad ja külad, maad ja rahwad, waremid ja tuhka enesest wälja sülitades.

Uuena Moosesena katsus Rootsi walitsus sõdade ja katkude ajal tekkinud ulakust walju käega kaotada, kirikukaristust häist eluwiisidest wähe lugupidajatele rohkesti määrates, kombeliselt langenuid kirikukaaki saates, kirikule teesid ja tänawaid kommete järelewaatamisele awades. Paraku ei jaksanud hariduse wäljalaotamise püüded karistuse püüetega käsi käes käia; häbipenk wõttis ühte lugu lugemist mitteõppinud noori wasta, kui ka hulk ennast selle nuhtluse eest oskas warjata. Igapidi külwas Rootsi walitsus elujärje paranduse seemet agaralt meie maa söödile wälja, kirikult toetust oodates ja leides ja kiriku oma alust korraldades.

4. Põhjasõda.
Westfali rahu tegemise järel (1648) sai Rootsimaa kõige wägewamaks põhja pool; Wene, Poola ja Daanimaa oliwad tema läbi palju kahju saanud. Kui sellepärast nooreealine Karl XII. 1697 Rootsi troonile sai, näitas naabritel paras aeg olewat seda, mis enne kaduma läinud, nüüd jälle tagasi wõita. Peeter Suur tahtis kõige päält Sotlbòwa rahu läbi (1617) Rootsi kätte antud Ingerimaa ja Karjala ära wõita, et jälle Läänemere ääre pääseks. Saksi kuurwürst August oli 1697 Poola kuningaks saades pidanud tõotama, et ta maid, mis rootslased poolakate käest ära wõtnud, nimelt Liiwimaa, Poolamaale tagasi wõidab. Poola ja Wenemaa nõusse Rootsimaa wastu heitis ka Daani kuningas Kristjan V., sest et Karl XII. Holstein-Gottorpi hertsogi Friidrih IV. aitas, kes temaga tülis oli. Päälegi tahtis Kristjan V. Kopenhageni rahu tegemisel 1660 rootslastele antud maid jälle kätte saada. Kui aga Kristjan V. 1698 suri, oli ta pojal ja troonipärijal Friidrih IV. ka seesama nõu. Kõik kolm, tsaar Peeter Suur, Poola kuningas August ja Daani kuningas Friidrih IV. ühendasiwad endid nüüd rootslaste wastu. See sõda, mis rootslastega peeti ja põhjasõja nime all tuttaw on, algas 1700 sellega, et August II. sõjawäega Liiwimaale, Friidrih IV. Rootsimaale ja Peeter I. mõni kuu hiljem Ingerimaale tungis. Alles türklastega tehtud rahu järele (1700) wõis tsaar sõda rootslastega käsile wõtta.

Karl XII. oli põhjasõja hakatusel 1700 küll alles 18 aastat wana, aga ometi julge ja wahwa sõjamees. Kõige esmalt tahtis ta daanlasi alandada. Sellepärast läks ta äkisti oma laewadega Seelandi randa ja sundis Daani kuningat Friidrih IV. Trawendali rahu läbi lepingut Wenemaaga lõpetama ja Holstein-Gottorpi hertsogi maid tagasi andma. Selle järele läks Karl wenelaste wastu, kes tsaar Peetriga, kindral Sheremetjew'iga, hertsog de la Croy'ga (ütle Kroa), würst Trubetskoi'ga, feldmarshal Golownin'iga ja mitme muuga Ingerimaale tunginud ja Narwa ümber oliwad piiranud. Kuningas Karl tuli oktobri kuus 1700 Pärnus 17,000 mehega maale ja läks Tallinnast ja Rakwerest läbi Narwa, kus tuhat rootslast ooberst Horn'iga wenelaste wastu wõitlesiwad. Tsaar saatis kindral Sheremetjewi Tallinna tee pääle ette waenlasi waatama ja andis Narwa ümberpiiramise hertsog de la Croy hooleks, kellel würst Dolgoruki abiks pidi olema. Tsaar ise läks tagasi, et uut abi juurde saata, Moskwas Türgi saadikuid wastu wõtta ja selle pääle Wilna kubermangu Birseni lossi kuninga Augusti jutule minna. Karl lõi Waiwarassse laagri ülesse. Hertsog de la Croy oli käsu annud, hoolega waenlase järele waadata, aga et see ei sündinud, wõis Rootsi kindral Ribbing öösel ilma keelmata Wene kantsa näha saada. Tähtjas 1700. aasta 19. nowember jõudis kätte. Rootslased, kellel kange lumetuisk ja maru selja tagast oli, tormasiwad julge kuningaga wenelaste kallale ja ajasiwad nad põgenema. Wene sõjameeste hulgas tõusis suur segadus; kõik tahtsiwad üle Narowa silla jõuda. Aga sild kukkus sisse ja saatis hulga wäge surma. Hertsog de la Croy ja mitu Wene ülemad andsiwad oma mõõgad Rootsi oobersti Stenbock'i kätte ja heitsiwad alla. Ligi 18,000 wenelast, nende hulgas ka hertsog de la Croy, Dolgoruki, Trubetskoi j. n. e. sattusiwad Rootsi wangi. Nad saadeti Tallinna kaudu Stokholmi. Hertsog de la Croy suri Tallinnas. Suurema hulga wange laskis Karl hiljem jälle lahti.

Kui rootslased Narwas nelikord suurema wenelaste sõjawäe pääle wõidu oliwad saanud, läks Karl August II. wasta, kelle sõjamehed Riia kallale kippusiwad. Poolakad ei wõtnud Riia ümberpiiramisest ega teistest wõitlustest osa, sest et August II. ilma Poola seisuste käest luba küsimata sõda oli alustanud; sellepärast ei olnud temal muid kui üksnes Saksi sõjamehed, keda kindral Flemming juhatas. Pääleselle wõtsiwad sest sõjast juhatajatena weel Patkul, Paykul ja Carlowitz osa. Dünamünde kindlus, kus Rootsi ooberst Budberg asus, wõeti 1700 sakslastelt tormiga ära, kus juures kindral Carlowitz surma leidis. Kui Patkul ja Flemming Riiast kuni Wõnnuni ja Ronneburgini oliwad käinud, läksiwad nad Warsawi tagasi, et kuningas Augustil käe pärast olla, ja andsiwad Saksi sõjawäe Liiwimaal kindral Paykuli hooleks. Waheajal kogusiwad endid Rootsi sõjamehed Wiljandisse kindral Welling'i ja Maydeli alla kokku. Wiimane sai waenlaste pääle Wõnnus wõidu ja tungis Riia poole. Sakslased põgenesiwad eest ära ja läksiwad Paykuli pääkantsidesse warjule. Kui Welling lähemale tuli, põgenesiwad nad koguni üle Wäinajõe. Kuna Welling sõjawäega Ruhja poole tagasi läks, tuli kuningas August ise uue sõjawäega Riialinna ette, kus Liiwimaa kindralkuberner Dahlberg seisused kokku oli kutsunud nõu pidama. Wiiepäewalise ilmasjata laskmise järele pandi sõjariistad käest ära ja jäeti ümberpiiramine järele. Poolamaale tagasi minnes piiras August Kokenhusi lossi ümber, mille Rootsi ülem Stein ilma mõõga hoobita tema kätte andis. Stein pidi selle eest wangis surema.

Narwa lahingu järele (1700) oli Karl XII. Tartu maakonda Laiuse lossi talwekorteri läinud, kus ümberkaudsel maal sõjawäe ülespidamise pärast wäga kibe lugu käes oli. Liiwi-Wene piirisid pani Karl ooberst Schlippenbachi warjama, kes sakslaste kätte sattunud Marienburgi jälle tagasi wõitis. Kewadel 1701 tuliwad Rootsimaalt Tallinnas uued sõjamehed maale ja ühendasiwad endid Tartu maakonna meestega. Nüüd tahtis Karl Liiwimaad Saksi sõjameestest puhastada. Saksi kindral Steinau katsus Kokenhusis rootslaste wastu panna, aga sai kuninga poolt juuni kuus 1701 käsu, lossi wastu taewast põrutada, kui waenlased ligidale tulewad, ja üksnes pahemat Wäinajõe kallast kaitseda. Pea tuli ka würst Repnin Wene sõjawäega Kokenhusi, kui Steinau Saksi sõjawäega weel paigal seisis. Selle aja sees tungis Karl Tartu maakonnast juuni kuus 1701 Riiga, kuhu ta 7. juulil jõudis. Kui Steinau seda kuulda sai, läks ta jõge mööda alla ja jäi Riia lähedale pahemale Wäinajõe kaldale seisma. 9. juulil läks Karl umbes weerand penikoorma maad Riiast salaja üle jõe, sest ta oli hulga õlga ja muid asju põlema pannud, mille suitsu tuul üle Wäinajõe ajas, ja lõi Saksi sõjawäe põgenema. Terwe sõjalaager ja 2000 meest sattusiwad rootslaste kätte. Wenelastest ei olnud enam kui 4000 meest lahingus; teised oliwad wõitluse päewal würst Repnin'iga weel kaheksa penikoormat Riiast kaugel. Ka Dünamünde kindluse wõtsiwad rootslased Saksi sõjameeste käest jälle ära. Riia lahingu järele (1701) ühendas Repnin oma sõjawäe küll Birseni tagasi minewa Saksi sõjawäega Steinau all, aga lahutas Birseni jõudes ometi jälle ühest ära. Steinau läks sellepääle Saksi sõjawäega Poola-Preisimaale, Repnin oma wenelastega Pihkwasse. Kui kuningas Karl sõjawäega sellepääle Kokenhusi jõudis, mis weel Saksi sõjameeste käes oli, lahkus Saksi ooberst Bose lossist ja laskis selle 1701 wastu taewast põrutada.

Nõnda oli Liiwimaa Saksi sõjameestest täiesti puhastatud. Karl XII. tungis nüüd ilma keelmata oma waenlast Augusti taga ajades Kura, Poola ja Saksimaale. Miitawi ja mitu Kuramaa linna wõeti 1701 ära ja pandi rootslased kindral Löwenhaupt'iga neid hoidma, sest et Kura hertsog Ferdinand Riia ümberpiiramisest ja lahingust osa oli wõtnud. Kuramaa jäi kuni tähtsa Poltàwa lahinguni 1709 rootslaste kätte. Kui Karl Poolamaale läks, tegi Warsawilinn temale wabatahtlikult 1702 wärawad lahti. Ta wõitis warsti sellepääle Augusti sõjawäe Klissowis ära, sai Kraakau oma kätte ja lõi Saksi sõjawäe 1703 weel korra Pultuskis. Ka Preisi linnad Dantsig, Elbing ja Toorn sattusiwad rootslaste kätte. Poola riigipäewal lasti Karl XII. nõudmise pääle Poola kuningas August lahti ja tõsteti tema asemele Stanislaus Lescinsky Poola trooni pääle. Karl tungis sellepääle Shlesiast läbi Saksi riiki ja jäi Leiptsigi lähedale Altransteeti laagrisse, kus 1706 rahu tehti, mis läbi August II. Poola kuninga ametist lahti saama ja Stanislaus Lescinskyt uueks ja korralikuks kuningaks pidi tunnistatama. Pääleselle tegi ta Karl Augustile weel kohuseks Wenemaaga mitte enam sõprust pidada ja kõik Rootsi wangid ja jooksikud tagasi anda. Wiimaste hulgas oli ka Patkul, keda Peeter kui oma saadikut asjata tagasi nõudis. Kui rootslased edasi läksiwad, wõtsiwad nad Patkuli ligi, andsiwad Kaasimiri kloostris (8 penikoormat Poseni linnast) sõjakohtu alla, mõistsiwad hukka ja tegiwad ratastega tema elule 1707 otsa.