Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 06

13. aastasajal tõusis skandinawlaste pigistuse pärast kauba asjus Saksamaa kauplewate linnade nõnda nimetatud hansa ühendus, kes wastastiku aitamise läbi kauplemist kergitama ja merd kardetawatest mererööwlitest pidi puhastama. Selle kordasaatmiseks pidasiwad hansa linnad oma kuluga sõjalaewu. Hamburg, Lüübek ja Breemen oliwad pea hansa keskkohad. Aastal 1285 astusiwad Riia, Tartu ja Tallinn selle seltsi liikmeteks. 14. aastasaja teises pooles oli hansas juba 77 linna. Läänemeremaade linnadest oli Riia kõige suurem ja tähtsam. Tema säädused oliwad peaaegu seesamasugused nagu Breemenis; aastal 1226 oli ta ka Breemeni wapi enesele wõtnud, mille pääl müür wallalise wärawaga ja kahe torniga seisab; nende wahel on kaks wõtit ja piiskopi rist. Riial oli pääle kaubalaewade ja sõjawäe ka isiäralik sõjalaewade kogu; ta kauples kangesti ja andis kodanikkudele maid laenuks. 1270 purjutasiwad Riia laewad mere pääl oma lipu all. Kiriklikkudes asjus kuulis Riia linn alati piiskopi sõna ja laskis teda enesele sagedasti uusi õigusi anda; ilmlikkudes asjus oli ta aga täiesti oma peremees. Pääle Riialinna oliwad noores Liiwimaa riigis weel kaks wäge, mis meile juba tuttawad. Et igamees isiwalitseja ja isiwoliline tahtis olla, walitses nende wahel alaline tüli.

3. Tülid ordo, pääpiiskopi ja Riialinna wahel.
Waimulik seisus oli see, kes alati tüli tõstis ja ordot ise walitsuse otsimises ei enese kõrwas ega enese üle ei sallinud.}}

Juba Riia piiskopi Nikolause ajal (1231–54) oli tüli ordo ja piiskopi wahel, iseäranis Kuramaa jagamise pärast nõnda suureks läinud, et paawst asja pidi seletama. Weel suuremaks läks wihawaen Nikolause järeltuleja Albert II. Suerberi ajal, kes 1255 Riia pääpiiskopiks sai. Paawst oli temale juba 1244 Preisi, Liiwi ja Eestimaa pääpiiskopi ameti lubanud. Preisi toimetused andis ta aegsasti enese käest ära, sest ta arwas üsna õieti, et kauge maa pärast sääl ometi kõiki asju õiges korras hoida ei wõi. Aga ka Liiwimaal oli Albertil palju waewa. Ordo tegi temale järgesti meelehaigust, aga ta ei wõinud selle wastu parata, sest paawst oli rüütlite suur sõber. Alles Albert II. wiimastes aastates wähenesiwad waenud ja tülid nõnda palju, et suur kirikuwürst 1274 rahuga siit maailmast wõis lahkuda. Sellega ei olnud wõitlus sugugi weel lõpnud. Uuesti tõusis ordo walitsuse nõudmine awalikult nähtawale. Kuramaal oli juba ordo päris peremees; Saaremaa piiskopp oli ordoga maad pidanud jagama; Tartu piiskopi wasallid kartsiwad alati wenelasi; üksi Riia pääpiiskopp hoidis weel endisid õigusi kindlasti kinni ja mõtles järgesti selle pääle, kudas ta maid uuesti enese walitsuse alla saaks. Riia oli pääpiiskopi tugi, millega ta ennast kindlasti ühendas. Pääpiiskopi waenlane oli Riiagi waenlane.

Kedagi ei wihanud rikas Riialinn rohkem kui ordot, kes, et ta piirid kuni linna müürideni ulatasiwad, Riia kodanikka sagedasti pahandas, neile nõnda, kudas isi tahtis, igapäewast elutarwitust linna wiia laskis ehk ära keelis, päälegi ka kaubale ranna ääres tihti kahju tegi. Mitmeaastase ärituse järele tõusis 1292 piiskopp Johonni II. äraolemise ajal ordo ja Riialinna wahel awalik tüli. 1289 oliwad wasallid ordo nõuandmise pääle Kokenhusi lossis Johani II. kallale läinud ja teda nõnda kaua wangis pidanud, kuni ta ettepandud tingimised alla kirjutas. Aastal 1292 läks Johann jala murdmise pärast Flanderni ennast sääl parandama. Enne kui ta ära reisis, mõistis teda selleaegne ordomeister Holte kawalate ettepanemiste ja häbemata meelituste läbi nõnda oma nõusse saada, et Johann teda oma asemikuks nimetas ja Riia lähedal olewad piiskopi lossid tema kätte walitseda andis. Waewalt oli pääpiiskopp ära läinud, kui ordomeister awalikult Riia wasta waenus wälja astus. Et jääminek ja uputus igal kewadel linnale hädaohtu ähwardawad tuua, oliwad kodanikud linna warjuks walli ehitanud ja jõe pääle silla teinud, kust laewu läbi wõis lasta. Juba ehituse ajal purustasiwad ordo sulased tüki silda ära, et laewa läbi lasta, ja läksiwad seepärast töömeestega tülisse. Sest tõusis pikk wõitlus. Sedamaid piirati linn ümber. Et sel silmapilgal ümberkaudsed lossid ordo käes oliwad, oli kerge linna ja jõge walitseda, nõnda et maalt enam mingit elutarwitust linna wiia ei wõinud. Siiski tehti, kui ka seesuguste tingimistega, mis Riiale kahjuks oliwad, mõneks ajaks rahu. Linn palus Lüübeki appi ja läkitas saadikud paawsti juure. Aga palutud abi jäi tulemata. Kolm päewa enne seda, kui rahuaeg otsa sai, tuli pääpiiskopp Johann teekonnalt tagasi ja katsus Tartu piiskopi abiga ordot meelitada ümberpiiramist järele jätta, tähendades, et linn hää meelega jälle silla päält ära wõtab. „Mitte sild,“ wastati temale, „ei ole waenu põhjus, waid tülid, mis juba rohkem kui kakskümmend aastat linna ja ordo wahel on.“ Õnnetu, näljaga waewatud linn pidi waenlastega wäga kahjulise rahu tegema ja palju ordo sõjamehi oma müüride wahele wasta wõtma. „Kus on nüüd teie paawst?“ hüüdsiwad uhked wõitjad ja läksiwad linna. See oli esimene alandamine ordo läbi (1292).

Pääpiiskopp, kes ordo käest midagi hääd ei oodanud, laskis, et ise julgesti wõiks elada, 1293 kindla Marienhausi lossi (homiku pool ülemast Ewsti jõest) ehitada. Kui Johann II. selle pääle lossisid tagasi nõudis, mis aga mõneks ajaks ordo kätte antud oliwad, wõtsiwad rüütlid teda uuesti wangi ja pidasiwad nõnda kõwasti kinni, et üks doom-isand, kes temaga ühes wangi wõeti, wangikojas ärasuri. Ordomeistri Bruno ja pääpiiskopi Johann III. ajal, kes oma eelkäijatest kanget wiha oliwad pärinud, tõusis waen hirmus suureks ja tõstis koledaid kodusõdasid, mis Liiwi riiki kaua aega winsutasiwad.

4. Pääpiiskopp Johann III.
Ordomeister Brunol läks Saaremaa ärawõitmise järele korda asja nõnda kaugele ajada, et nii hästi Saaremaa kui ka Tartu piiskopp tema poole hakkasiwad hoidma. Kui pääpiiskopp Johann III. ennast Saaremaa ja Tartu piiskoppidest mahajäetud nägi, ühendas ta ennast selleaegse Leedu suurwürsti Witeniga. Enne weel kui Leedu rahwas Liiwimaale tungisiwad, läks kaua immitsew kättemaksmise tuli Riia pahandatud kodanikkude seas põlema. Need langesiwad 1297 Riia ordo kindluse St. Jürgenburgi ehk Wittensteini kallale, wõtsiwad ära ja tegiwad maaga tasa. Ordo kindluse walitseja, kes esimesest Riia alandamisest saadik 1292 sõjameestega sääl sees oli, wedasiwad wihased kodanikud hirwitamisega wõlla; ligi kuuskümmend ordowenda löödi maha ehk poodi ülesse; ka ordo kirik ja kabel kisuti maha. Riialinn oli seega küll ordo walitsuse alt pääsnud, aga raske wõitlus seisis ometi weel ees. Leedu rahwas tungis Liiwimaale, ühendas ennast piiskopi ja Riialinna meestega ja wõitles ordoga 18 kuu sees 9 korda weriselt. Johann III. isi oli Treideni lossi põgenenud, aga sai sääl ordo rüütlitest ümber piiratud, wangi wõetud ja lähedasse ordo kindlusesse Seegewoldi wiidud (1298). Selle pääle saadeti teda wäga autul kombel (tagaspidi lahja hobuse seljas) Wõnnust läbi Wiljandi ja 33 nädalit peeti teda kõige doom-isandatega wee ja leiwa pääl wangis. Kui paawst Bonifàtsius VIII. seda kuulis, kutsus ta nii hästi kõrgemeistri kui ka ordomeistri Rooma enese juurde. Aga kawal ordo teadis, kuidas ennast aidata. Ta hirmutas piiskoppi nõnda, et see ühe kirja kirjutas, kus sees ta kõike ülekohut, mis temale ordo poolest tehtud, andeks lubas. Selle kirja Rooma läkitamisega ei olnud ordomeistritel enam waja paawsti ette minna.

Sõda wältas ikka weel edasi. Suurwürst Witen häwitas riialastega ordomaad koledal kombel ära. Treideni lähedal tõusis ordo ja Leedu rahwa wahel werine taplus. Kui Bruno ise ja palju ordo rüütlid siin langenud oliwad, jäi wõit Leedu rahwa poole (1298). Et ordo Preisimaalt abi sai, algas kuu aega hiljem Neuermüüli juures uuesti wõitlus, kus wõit see kord ordole jäi. Leedu sõjamehed aeti Liiwimaalt wälja ja uus ordomeister Gottfriid v. Rogga laastas nüüd piiskopi maid.

Witeni äramineku järele ajas Riialinn riisumise ja põletamise läbi ordo maades asja nõnda kaugele, et pääpiiskopp lahti lasti, ometi selle tingimisega, et tema lossid ordo kätte pidiwad jääma. Warsti pääle selle ruttas pääpiiskopp Johann III. Rooma (1299), kuhu ühel hoobil ka Kuramaa ja Saaremaa piiskopid oma kaebtused oliwad läkitanud. Aga Johann III. suri 1300 Roomas. Tema asemele sai Isarn v. Tacconi, keda aga juba 1304 Lundi pääpiiskopi tooli pääle siit ära kutsuti. Nüüd sai Böömi munk Friidrih Riia piiskopiks. Rahu armastaja Isarni läbi jäiwad tülid pääpiiskopi ja ordo wahel, kui ka lühikeseks ajaks, soiku. Sild, mis sõda alustanud, jäi seisma, ei tohtinud ometi mitte laewade läbiminemist keelda; lossid, mis waenust saadik ordo käes oliwad, anti pääpiiskopile tagasi (1304). Riialased aga pidiwad tõotama, et nad endid enam Leedu rahwaga ei ühenda.

5. Dünamünde ja Riia saawad ordo walitsuse alla.
Uuesti algasiwad tülid ordoga, kui see 1305 Dünamünde kloostri äraostis, ilma et piiskopile ehk Riiale sellest sõna oleks lausunud. Dünamünde sadam oli riialastele wõõra maaga kauplemise pärast wäga tähtjas; seepärast oliwad nemad pahased, et see koht ordo kätte sai, kes nende waenlane oli. Ehk küll paawst 1319 ordole Dünamünde kloostri ostmise õigust lubas, oliwad ometi riialased selle üle nõnda wihased, et nemad 1328 terwe Dünamünde alewi põlema pistsiwad, kus juures palju inimesi otsa leidsiwad. Et riialased sellepärast midagi hääd ei lootnud, kutsusiwad nad jälle Leedu rahwa appi. Kui ordomeister Eberhard v. Monheim seda kuulis, ruttas ta sõjawäega Wäinajõe ääre ja jäi waenlasi ootama. Aga need hulkusiwad julge Witeni pojaga suurwürsti Gediminiga maad mööda ümber, riisusiwad Karkse ja Helme lossi, lõiwad Paistu kirikus, kus suurwürst wendadega laagris oli, püha riistu, orila ja maalitud akna ruuta puruks ja pistsiwad ära minnes kiriku põlema. Rikka saagiga läksiwad nad koju tagasi (1329).

Ordo maade häwitamise ja laastamise pärast wihane Monheim piiras ordo sõjawäega Riia linna talwel 1329/30 ümber ja ei lasknud mingisugust elutarwitust enam linna wiia, nõnda et rahwa häda wäga suureks kaswis. Riialased pidasiwad nõu, aga et nad kuskilt abi ei lootnud, wõtsiwad nad ette waenlaste tahtmist täita. Et nälg suur oli, kirjutasiwad Riia kodanikud Monheimile kirja, kus sees nad ordot omaks pääwalitsejaks tunnistasiwad (30. märtsil 1330). Linn lubas ordot sõjaajal aidata, üksi mitte pääpiiskopi wastu, ja iga aasta 100 marka maksu maksta; andis omas eesõigused ordomeistrile, wõttis ordo komturi linna elama ja oli walmis weel mitmesugusid ordo nõudmisi täitma. Selle tõotuse järele laskis Eberhard von Monheim linna walli 30 küünart maad maha kiskuda ja läks siis läbi selle laia wärawa wana wõitja wiisi järele wägiwaldse ärawõitmise märgiks, pidulikult sõjameestega teist korda alandatud linna, kellel sel silmapilgul peaaegu mingisugust õigust enam ei olnud. Weel selsamal aastal, 1330, pani Monheim Riia lossi aluskiwi ja andis linnale ühe armukirja, mille sees ta ühe osa endisid maid ja õigusi tagasi andis ja linna oma warju alla lubas wõtta. Riia linna ärawõtmisega oli ordo, kelle kätte pea (1347) ka Eestimaa sai, oma wäe ja õnne ladwal; kõik wastased oliwad tema wõimust tunda saanud ja seepärast rahule jäänud.

6. Suur mäss.
Wiimast jõudu kokkuwõttes oliwad eestlased ristiusu toojatele wastu pannud. Jõu lõppemisel andsiwad eestlased alla. Selle eest käisiwad wõitjad nendega ümber nagu oleksiwad eestlased sõjawangid. Kõige halwemini hakkas alla heidetud eestlaste käsi Eestimaal käima. Siin walitsesiwad wägewad Daani lainumehed. Liiwimaal kartsiwad rüütlid ordomeistrit, Eestimaal aga ei hoolinud nad kellegist. Kuningas kaugel Daanimaal, Jumal kõrges, – rüütlid tegiwad, mis süda soowis. Maksis ka Eestimaal Daani walitsus, ei olnud ometi igal pool daanlased maa peremehed. Aja jooksul oliwad Saksa rüütlid palju maad oma kätte kiskunud. Jõu nõrkuse pärast ei tohtinud ega tahtnud Daani walitsus rüütleid wihastada. Rüütlite wõimule ei määratud piiri. Oma wõimust katsusiwad niihästi Daanist kui Saksast tulnud rüütlid laiendada. Igapidi kitsendasiwad nad eestlaste õigusi. Hakkas eestlane kudagi wiisi wasta, kaotas ta kohe hulga õigusi. Iga wähema süü kannul käis wali nuhtlus. Nimelt käis wastuhakkamise ehk usust taganemise kannul pärisorjus. Sakslased ja daanlased tarwitasiwad mõisu ja lossisid elamiseks. Kümnese maks eestlaste poolt ei ulatanud mõisade ja losside ehitamiseks. Wõitjatel läks hinnata tööjõudu tarwis. Selle saiwad nad pärisorjadelt. Mida rohkem sakslastel ja daanlastel pärisorju, seda tugewamaks saiwad nad. Wanad kirjad tunnistawad et uued maaomanikud mõnegi korra eestlasi wastupanemisele ja usust taganemisele meelega ärritanud. Silmapilk oliwad ärritajad mõõgaga ja pärisorjuse kütkega platsis. Pärisorjadeks tegijatel oli alati hää wabandus käe pärast kaebtuste tõstmise korral paawsti ehk muu ülemuse ees: usust taganejad! Niisugusel korral jäi pärisorjaks tegijale tawalisesti õigus. Hädagi sundis liig tihti wastahakkama: eestlaste pääle pandi liig suured koormad. Teine kord tehti neile awalikult ülekohut. Niisama ei ole ime eestlaste ristiusust taganemine. Ristiusu sisu jäi rahwale täiesti wõõraks. Nõuti ainult natukene wälimisi kombeid. Ristiusu toojad ja maa käest ärawõtjad oliwad wõõra rahwa liikmed, tihti teine teise sõbrad. Wähemalt rüütlid ja waimulikud mehed maal. Rahwas nägi waimulikkudes meestes niisamasugusid rõhujaid nagu rüütlites. Rahwas wihkas rüütleid, wihkas waimulikka, wihkas ühtlasi ristiusku. Pääle selle sunniti rahwast ristiusule kirikuid ja kloostrid ehitama, just nagu teisel pool rüütlid sundisiwad mõisu ja lossisid ehitama. Rahwas tundis, et ta ehitustega enesele nagu wangikodasid walmistab, wangikodasid, mis rahwa liikumisele ikka kitsamaid piirisid panewad. Wõitjad jälle waatasiwad teist sugu ja teist keelt kõnelewa rahwa pääle nagu meie ajal walged inimesed neegrite pääle waatawad. Sakslased ja daanlased arwasiwad, et eestlased niisama teenima ja kannatama on loodud nagu hobused ja härjad. Isegi munkade ja preestrite poolt ei leidnud rahwas tröösti ega abi. Pärisorjus ajas aega mööda rahwa meeleheitmisele.

Eestimaal kannatas rahwas kangesti, kannatas kannatlikult. Saarlased niisugust kannatust ei tunnud. Endised wabad meresõitjad ei harjunud wõõraste piiripanemisega. 1241, 1255, 1261 ja 1284 hakkasiwad saarlased rüütlitele wasta. Kuid wastahakkamine lõppes iga kord kurwalt: saarlaste wabadust kitsendati iga wastahakkamise järele.

Wiimaks lõpes rahwa kannatus Eestimaalgi otsa. Harjakad tegiwad hakatust. Salaja tuliwad saadikud mitmest kihelkonnast kokku aru pidama, kudas raskest põlwest lahti pääseda. Kihutame wõõrad maalt wälja, arwasiwad ühed. Ei aita, tulewad tagasi jälle! Parem hoolt kanda, et wõõraste tagasitulekut karta ei ole! Tehti otsuseks Jüripäewal maad wõõrastest puhastada.

Otsuse tegemise järele algaski Jüriöösel 1343 Harjumaal mäss. Enam kui 1800 sakslast ja daanlast langes mässu ohwriks. Ei tehtud wahet noore ega wana wahel, ei mehe ega naese wahel. Ohwrite eluasemedki tehti maaga tasa. Paekloostrisse wõi Paadise kloostrisse tungisiwad mässajad sisse ja piinasiwad 28 munka surnuks. Siis pistsiwad kloostri enesegi põlema.

Harjumaalt lagunes mässutuli Wirumaale, Läänemaale ja mujale. Kuid mujal ei jõudnud mäss enam nii palju ohwreid pärida. Sakslased ja daanlased põgenesiwad sohu ja rabadesse ja säält edasi Tallinna, Paidesse, Rakweresse, Haapsalusse. Igaüks ligemasse linna. Mõni sai aga põgenedes otsagi.

Eestlased ei leppinud ometi wastahakkamisega maal. Juba kogusiwad nad sõjawäge kokku ja hakkasiwad Tallinnad ja Haapsalu lossi ümber piirama. Ühtlasi walisiwad eestlased enesele neli kuningat korraga. Ei walinud ainult, andsiwad neile kuninglikud ehtedki: kirjud mantlid selga, kuldwööd wööle, kuldkannused jalgade taha. Kroonide asemel pandi kuningatele pärjad pähä. Kuningad hakkasiwad kohe Tallinna ümberpiiramist juhatama. Palusiwad ühtlasi wäljaspooltki abi wastaste wasta. Rootsist lubatigi abi. Turu maawalitseja pidi appi tulema, ei pääsnud aga ettewalmistuste pärast kohe teele.

Seni aga ilmus uus wastane. Ordomeister Burhard von Dreilöwen ruttas mässumaale omakstele appi. Et esiotsa sõjawägi puudus, katsus ordomeister kawalust. Järwamaa oli alles mässust puutumata. Paidesse kutsus ordomeister Eesti kuningad nõupidamisele. Tõotas rahwa soowisid kuulda wõtta ja elujärge parandada. Kuningad sõitsiwad ordomeistri kutse pääle Paidesse. 4. mail 1343 saiwad kuningad ordomeistriga kokku. Ordomeister ootas Tallinna piiskopiga ja hulga ülematega kuningaid. Ei alanud läbirääkimine, algas ülekuulamine; ordomeister küsis, miks eestlased sakslasi tapnud. Kuningad wastasiwad, sakslased ja daanlased teeninud seda ära. Tõotasiwad ordomeistri sõna kuulda, aga mitte muude sakslaste sõna. Ordomeister ei hoolinud ometi kuningate tõotusest. Tegi warsti otsuse: rahwas on sakslasi ja daanlasi tapnud, selle süü eest peawad kuningad surema! Ja kuningad raiuti warsti tükkideks.

Seni oli ordomeister sõjawäe kokkukogunud. Sõjawäega ruttas ta ümberpiiratud Tallinnale appi. Hirmuga kuulsiwad ümberpiirajad kuningate lugu. Siiski lootsiwad nad. Lootsiwad wähemalt Rootsi abi pääle. Aga enne ilmus ordomeister. Ühe raba ääres sai ta Eesti sõjasalguga kokku. Eestlased põgenesiwad rüütlite sõjawäe eest rabasse. Rüütlid jalgsi järele. Tapsiwad 1600 meest selle raba pääl. Ainult 15 eestlast pääsiwad hingega ära. Ordowäest selle wasta langes 20 meest.

See ordomeistri wõit pani ümberpiirajad kohkuma. Ruttu tungis ordomeister edasi Tallinna poole eestlaste kallale. Harjunud sõjamehed saiwad pea sõdimisega harjumata talupoegadest wõitu. Eestlased lõiwad põgenema, 3000 meest jäi aga wõitluse wäljale maha. Ülepää olla selle „mässu“ waigistusel Eestimaal 30,000 eestlast „waiksiks“ tehtud.

Mõni päew hiljem ilmus Rootsi wägi Tallinna alla eestlastele appi. Kuid elusse jäänud eestlased oliwad ammu juba rabasse warjule põgenenud. Eestlaste ärapõgenemist kuuldes pöörasiwad rootslased kohe jälle omale maale tagasi.

Wenelasigi oliwad eestlased enestele appi palunud. Wenelased tahtsiwad hää meelega eestlasi aidata. Sõjawägi läks warsti teele, laastas Tartu piiskopi maid. Aga mässumaale ei ulatanud Wene wägi sugugi. Ju Otepääst pööras ta ümber Pihkwa poole tagasi.

Seni oli mässuwaim Saaremaalegi ulatanud. Saarlased katsusiwad õnne, ehk küll Eestimaal mäss maha surutud ja rahwapõlw weel raskemaks muutunud. Jaagupipäewa öösel 1343 kogusiwad saarlased Pöide lossi ümber kokku ja piirasiwad selle ümber. Kaheksa päewa pärast palus lossiülem luba lossist kõige sõjawäega wabalt äraminna. Ümberpiirajad lubasiwad. Waewalt awati aga lossi wärawad, kui saarlased kiwidega sakslaste kallale tungisiwad ja wiimase kui mehe äratapsiwad.

Ei jaksanud sakslased ise Saaremaal saarlasi ärawõita, jaksasiwad sakslased kaugemalt. Saare sakslased palusiwad abi. Järgmisel aastal weebruari kuus alles wõis ordomeister sõjawäega sakslastele appi minna. Saarlased oliwad seni sohu enestele linna ehitanud. Sinna linna põgenesiwad nad nüüd ordomeistri sõjaswäe eest warjule. Nagu harjakad, arwasiwad saarlasedki, et neil kaitsmiseks kuningat tarwis läheb. Nad määrasiwad enestele ühe tubli mehe Wesse (wist Wesi ehk Weske) kuningaks. See kuningas jõudis ometi uues linnas oma meestega ainult ühe päewa rüütlite wasta panna. Päewase ümberpiiramise järele wõtsiwad sakslased Eesti linna tormiga ära. Saarlasi sai Pamma metsas 9000 hinge surma, Saksa sõjawäest ainult 500. Saarlaste kuningas Wesse langes elusalt ümberpiirajate kätte. Kuningale mõisteti lühike kohus: nöör kaela!

Selle wõidu järele pidi sakslaste sõjawägi suurele maale tagasi ruttama, sest meri ähwardas lahti minna. Alles järgmisel aastal tuli weebruarikuus ordomeister uue sõjawäega Saaremaale, laastas Karja külasid ja heitis Saaremaa täiesti alla. Saarlased kaotasiwad allaheitmisega wiimase priiuse. Pääle selle pidiwad nad oma linna äralõhkuma ja sakslastele uue kindluse ehitama.

Sakala mehedki ei tahtnud Eestimaa ja Saaremaa meestest maha jääda. Nähes, et awalikult ja wägiwaldselt ettewõte ei õnnestanud, katsusiwad Sakala mehed kawalust. Maksumaksmise aeg jõudis kätte. Sakalast hakkasiwad maksuwiljawoorid Wiljandi poole weerema. Kawalad Sakala mehed wõtsiwad sõjariistad kätte ja pugesiwad wiljakottidesse. Wilja pähä lasksiwad nad endid Wiljandi kantsi wiia. Parajal ajal tahtsiwad nad kottidest wäljapugeda, sakslaste kallale karata ja kantsi ärawõtta. Nii kawalalt kui plaan ka wälja oli arwatud, läks see ometi luhta. Emaarmastus ajas nõu nurja. Üks ema, kelle poeg wiljakotti oli pugend, hakkas poja pärast kartma. Ema ei leidnud enne rahu kui Wiljandi lossiwalitseja juurde ilmus ja lossi walitsejale kurja nõu kuulutas. Ühtlasi palus ema pojale armu. Lossiwalitseja lubas. Mässajad pääsiwad wiljakottides Toomapäewal 1344 õnnelikult wärawast sisse, aga nõu korda saatma nad ei pääsnud. Sakslased kargasiwad mõõkadega wiljakottide kallale ja torkisiwad kõik kotid ja kotis olijad läbi. Nuhtluseks pandi Sakala rahwale uus maks pääle. Seda maksu pidi Sakala rahwas igal aastal Toomapäewal maksma. Wiljandiski raskendas mässu katse rahwa põlwe.

7. Eestimaa äramüümine.
Ammusest ajast oli Daani walitsus Eestimaal ordol okkaks silmas. Hää meelega oleks ordo oma wõimust Eestimaa ülegi wäljalaotanud, kui mitte sekeldusi Daani walitsusega ei oleks kartnud. Aega mööda wähenes Daani walitsuse wõimus ikka enam. Daani troonilgi istusiwad nõrgad kuningad, kes kaugeltki endiste agarate kuningate wasta ei saanud. Eestimaa sakslased oliwad Daani nõrkade kuningatega ometi rahul. Kuninga nõrkusega kaswis Eestimaa ülema seisuse tugewus. Kõrgem seisus pidas ennast nagu kuningaks. Kuninglikud ametnikudki ei annud omawolis muudele järele. Maawalitseja Konrad Preen hakkas uusi sissetuleku allikaid otsima.

Preen määras esmalt kloostritele määratumad maksud. Wähä weel. Määras wõõrastele kaupmeestelegi, nimelt Tartu ja Wene kaupmeestele maksusid. Rõhus kaupmehi, rõhus ülemaid. Alles raha eest pääsiwad rõhutawad rõhumise alt. Niisugune tegu pahandas ordo rüütlid nii, et nad maawalitseja Paidesse wangi wiisiwad (1342). Muudki ülemad ei annud maawalitsejale palju järele. Nagu Saksamaal keskajal moeks, katsus mõni lainumees Eestimaalgi rööwimiseametit. Wähemalt teatakse, et üks tähtjas lainumees Orgies teerööwliks hakkas. Tee ääres warjul waritses ta kaupmehi, tungis seltsilistega kaupmeeste kallale, riisus nende kauba. Wene kaupmeeste puhtaks riisumise pärast ilmus Pihkwa sõjawägi Eestimaale, laastas hulga Eestimaad (1323). Ülemad tülitsesiwad isekeskis. Sel kombel hakati ju 14. aastasaja algusel ütlema, et Eestimaa wõõrastele paradiis, talupoegadele põrgu olla. Talupojad õhkasiwad, ülemad aga oliwad Daani nõrga walitsusega seda enam rahul.

Rahahädas tõotas Daani nõrk kuningas Kristow II. (1320–1333) Eestimaa mõisnikkudele, et ta Eestimaad iialgi ei müü, pandiks ei pane ega muul wiisil Daanimaast lahuta. Selle tõotuse eest andsiwad Eestimaa ülemad kuningale suurema summa raha. Kuningal Kristow II. oli ometi lühike mälestus. 7 nädalat hiljemini lubas kuningas ju Hollandi hertsog Knuutile Eestimaa igawesti lainuks. See teade käis nagu kulutuli läbi Eestimaa ja süütas igal pool. Süütas ülemate südamed wihale kuninga ja uue omaniku wasta. Lainusaaja ei julenud iialgi Eestimaale tulla lainu wasta wõtma. Lugu lõpes see kord rahulikult.

Rahu ei kestnud ometigi kaua. Kristowi poeg Otto lubas Eestimaa oma õele Margaretale kaasawaraks. Andis õele ühtlasi õiguse kaasawara kas ärakinkida ehk müüa. Aga kuninga lubamine ei maksnud palju. Pea sellejärele wõtsiwad Daani ülemad Otto wangi. Daanimaa jäi kuueks aastaks kuningata. Seda hõlpsamini wõisiwad sellel waheajal Eestimaal ülemad ise kuningat mängida. Wiimaks pääsis Waldemar III. Daani troonile. Waldemar sai warsti aru, et tal raske Eestimaad walitseda. Tegi otsuseks Eestimaad äramüüa. Enne kui nõu korda läks, tuli suur Eesti mäss wahele.

Mäss näitas kuningale weel selgemini Eestimaa müümise tarwidust, takistas aga omast kohast müümist. Mässu waigistuseks oli ordo sõjawägi Eestimaale tulnud ja Eestimaa linnadesse ja lossidesse paigale jäänud. Waldemar saatis Eestimaale uue maawalitseja Andersoni. Maawalitseja tänas ordot antud abi eest ja palus ühtlasi maad tagasi. Ordo nõudis waewatasumist. Seda polnud uuel maawalitsejal maksta. Nii jäi Eestimaa edasi ordo kätte.

Kuningas Waldemar purjutas 1345 aasta sügisel ise Eestimaale asju õiendama. Kõigepäält kinnitas ta Tallinnale ja waimulikudele meestele nende eesõigused. Maad ülewaadates pani kuningas pea tähele, kui palju maa mässu all kannatanud. Kus seisiwad külad ja mõisad aherwartes, kus jälle puudus meesterahwas. Kuningas arwas kõige õigemaks wõimalikult pea Eestimaast lahti saada. Kuningas sõitis küll pea Daanimaale tagasi, aga maawalitseja Anderson tegi Saksa ordoga müümise pärast kaupa edasi. 29. augustil 1346 sobitati kaubad Marienburgis kokku. Kõrgemeister Heinrih Dusmer maksis Saksa ordo nimel Daani kuningale Eestimaa eest 19,000 marka ehk 250,000 rubla. Meie ajal maksab üks ainus mõis enam kui sel ajal kogu Eestimaa ja Tallinna eest makseti. Olgu weel nimetatud, et markgrahw Ludwig pääleselle Eestimaa eest weel 6000 marka enesele sai. Suguluse poolest oli Ludwikul Eestimaa kohta oma õigus. Juba 20. septembril 1346 kinnitas Saksa keiser Eestimaa müümise, paar aastat hiljem paawstki.

Pea tundis kõrgemeister Marienburgis ometi ära, kui raske niikaugelt Eestimaad walitseda. Kõrgemeister pakkus Liiwimaa ordomeistrile maad müüa. Ordomeister oli nõus. Igatses ju ordo ammugi Eestimaad enesele. Kaubad sobitati pea kokku. Dusmer müüs Eestimaa ordomeister Goswin von Herikele juuni kuus 1347 200,000 marga ehk umbes 260,000 rubla eest ära. Ühtlasi tingis kõrgemeister enesele müümisekaubas õiguse wälja Eestimaad soowikorral igal ajal tagasi osta.

Pärast müümist lahkusiwad wiimased daanlased Eestimaa linnadest. Mässust saadik ei julenud nad tawalisesti enam maal elada. Ordo jagas Eestimaa, nii kaugelt kui see ordo liikmete käes weel ei olnud, sakslastele uuesti lainuks. Sest ajast pääle sai Eestimaa enesele puhta Saksa sugu ülema seisuse. Walitsuse wahetus ei jõudnud eestlaste elu ometigi parandada. Eestlased ja sakslased saiwad kohe pärast Eestimaa müümist musta surma käes palju kannatada. Katk tuli Eestimaale wõõraks ja päris siit palju ohwrid.

Eestimaa müümisega lõpeb teine ajajärk. Ju enne müümist ja weel niisama pärast müümist tekkis kodumaale uus seisus juurde. Hulk maad jaeti sakslastele ja waremalt daanlastele ära lainuks. Need lainumehed ei kuulunud rüütliseisusesse ega tarwitanud rüütlite eeskirju täita. Need lainumehed wõisiwad naist wõtta ja maad lastele pärandada. Aega mööda unustasiwad lainumehed, et nad maa lainuks saanud. Aja jooksul hakkasiwad nad lainuks saadud maad päriseks pidama. Neist lainumeestest tekkis hilisem mõisnikuseisus.

Kolmas ajajärk 1347–1494.

Eestimaa müümisest kuni ordomeister Wolter von Plettenbergi walitsuse hakatuseni.

1. Tülid ordo ja pääpiiskopi wahel.
Neljateistkümnema aastasaja esimesel poolel oli ordo Liiwimaal Riia ärawõtmisega (1330) ja Eestimaa ostmisega (1347) wõimuse poolest nõnda tugewaks saanud, et ta walitsust täiesti oma kätte kiskuma wõis hakata. Et see waenlastel wäga hästi teada oli, katsusiwad nad kõigest jõust seda keelda. Ordoga ühel hoobil püüdis ka Riia pääpiiskopp alati ülemat walitsust oma kätte saada ja seepärast algas nende mõlemate ja Riia wahel uuesti kibe wõitlus. Wiimane oli ennast wägewate hansa linnadega ühendanud ja tema kaubaajamine kenasti õitsema hakanud. Igast küljest toodi linna rohkesti kaupa, kes seda osalt jälle edasi läkitas ja see läbi enesele suurt rikkust kogus. Nõnda oli Riialinn uuel näol jälle wägew hansa liige ja katsus wäge, kus wõimalik, kaswatada.

Aga Riia pääpiiskopid ei wõinud seda äraunustada, et ordo ülekohtusel wiisil nende käest linna ülema walitsuse ära oli kiskunud. Et seda jälle tagasi saada, katsusiwad järeltulewad pääpiiskopid Friidrih, Engelbert ja Frommhold igamees oma õnne. Wiimane andis 1350 Peebalgi ja Serbeni lossi raha eest pandiks. Kõigepäält läks Frommhold Rootsi kuninga Magnus II. palwele, kes temale kaitsekirja andis. Kaks aastat hiljem sai Frommhold paawsti käest wolikirja, milles Riialinn pääpiiskopile lubati. Ka Saksamaa keiser Karl IV. oli pääpiiskopi nõus. Et ordo keisri ega paawsti sõna kuulda ei tahtnud, pandi ordo kirikuwande alla. Aga kui seegi midagi ei aidanud, läkitas Frommhold saadikud Rooma; sedasama tegi ordogi. Asi pandi uuesti paawstile ette. Paawst Innokens VI. andis 1360 otsuse, et Riia ülem walitsus Riia pääpiiskopi käes olgu. Ordo jäi rahulisti Riiga ja katsus asja segada ja hästi pikale ajada. Alles 1366 tehti Dantsigis kõrgemeistri nõu pääle ordo ja pääpiiskopi wahel rahu. Ordo andis ülema walitsuse pääpiiskopi kätte, pidas ordo kindluse ometi weel enesel ja nõudis sõjaajal Riia kodanikkude käest abi, kui pääpiiskopp seks luba andis.

Kui Frommhold aastal 1360 suri, sai Sigfrid v. Blomberg Riia pääpiiskopiks. See läks juba aasta pärast ordoga jälle tülisse. Endise waenu juurde tuli weel riiete riid. Ordo waimulikud mehed kandsiwad ammusest ajast walgeid riideid. Pääpiiskopil Blombergil oli nõu Riia doomkohtunikkude riideid, mis siiamaale nagu ordolgi walged oliwad, mustade wastu ümberwahetada (Augustiniordo waimulikkude meeste järele, kelle seast ka piiskopp Meinhard oli), et seega ordo ja pääpiiskopi wahel wahet teha ja kõigele maailmale näidata, et waimulik seisus ordot sugugi taga ei küsi. Kui nüüd pääpiiskopp paawst Gregór XI. lubaga 1373 tõesti doomkohtunikka muste riideid käskis kanda, pidas ordo seda teotuseks ja wõttis Riias piiskopi lossi ära. Pääpiiskopp Blomberg põgenes Awinjòngi ja suri sääl 1374. Riiete riid wältas täiesti 80 aastat (1371–1451) ja saatis mõnda werist wõitlust. Wiimaks jäi wõit ometi ordole: Riia waimulikud mehed pidiwad 1451 ordo walgeid riideid hakkama kandma.

2. Leedumaa ühendatakse 1386 Poolamaaga.