Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 11

Waheajal ei olnud Peeter mitte laiselnud. Kuna Karl Augustiga sõdis, wõttis ta suurema hulga Läänemeremaid enese alla. Juba septembri kuus 1701 katsusiwad wenelased Räpinast ja Rõugest edasi tungida, aga aeti rootslaste poolt ometi tagasi. Detsembri kuus oli Sheremetjewil parem õnn: sai Erastweres Kanapää kihelkonnas Rootsi kindrali Schlippenbachi pääle wõidu (1701). Aga Sheremetjew ei ajanud rootslaisi taga, waid pööris, et ilm järsku sulale läks, Wenemaale tagasi. Alles juuli kuus 1702 tuli ta Erastwere poole tagasi. Schlippenbach oli selle aja Sangastes, aga läks säält nüüd üle Emajõe. Helme kihelkonnas Ummuli mõisa juures tõusis rootslaste ja wenelaste wahel lahing, kus Schlippenbach oma rootslastega täiesti ära wõideti. Rootsi ratsamehed põgenesiwad Pärnu poole, aga Sheremetjew sai nad tee pääl kätte ja lõi weel ühe korra. Ummuli lahinguga ühel ajal wõtsiwad Wene laewad Emajõe suus 14 Rootsi laewa ära. Rootsi kapten Hökeflykt, kes ennem kuskil pääsmist ei näinud, laskis oma laewa wasta taewast põrutada, kus juures ta ka isi otsa leidis. Selsamal aastal langesiwad weel Wolmari ja Rakwerelinnad ja Ronneburgi, Smilteni, Serbeni, Adseli, Trikati, Laiuse, Helme, Karksi ja mitmed muud lossid wenelaste kätte. Et kindlat Tartut hõlpsalt ära ei wõinud wõtta, läksiwad wenelased Pihkwa ja Petseri poole tagasi, aga wõtsiwad teel weel Marienburgilossi ära, mis Rootsi päälik Wulff, kui wenelased lähedamale läksiwad, wasta taewast põrutas (1702). Nende hulgas, kes Marienburgis wangi wõeti, oli ka Marienburgi praos Glück[1] oma perekonnaga ja kasutütrega Katarinaga, kes hiljem Peeter Suure abikaasaks sai.

Sügisel 1702 läks Wene wõidurikas sõjawägi koju tagasi. Sheremetjew nimetati oma wõitude eest feldmarshalliks; Erastwere lahingu järele tõi temale Menshikow Andrease ordeni ja pani tema rinda. Selsamal aastal, 1702, oli Peeter Nöteburgi (hiljem Shlüsselburgiks nimetatud) Laadoga järwe ääres ära wõtnud ja Menshikowi sinna kuberneriks pannud. Pärast Leforti surma pani Peeter teda ka suurema hulga Läänemeremaade walitsejaks.

Aastal 1703 wõttis Peeter ühes Sheremetjewi wäega Nüenshantsi kindluse Newa suu lähedal ära ja asutas, kui ta kantsi ära oli häwitanud, enam mere poole 16. mail 1703 Peterburgi linna. Peetri oma plaani järele algas uue kindluse ehitus, mis 400 sülda pikuti ja 200 sülda laiuti läbi mõõta oli; Menshikowi, Trubetskoi ja mõne muu hooleks jäi edasiehitus ja walmistegemine. Tsaari enese jaoks ehitati puust 9 sülla pikkune ja 3 sülla laiune maja. Pääle köögi ja eestoa oli sel majal weel kaks tuba tsaari ja tema teenrite jaoks. Katarina laskis selle majale, et see mälestuseks tulewasele põlwele jääks, kiwist maja ümber ehitada. Esimesed tulewase päälinna asujad, oliwad ärahäwitatud Nüenshantsi kindluse inimesed. Esimeseks Peterburi kuberneriks sai Menshikow.

Waheajal oliwad Sheremetjew ja kindral Werden mai kuus 1703 Jaama lossi ärawõtnud, mis kolm penikoormat Narwast kaugel oli, kindluseks ümber muutnud ja temale Jamburgi nime annud. Juuli kuus 1703 tungis Sheremetjew Ingerimaalt Soomemaale, kus Süsterbekis, 8 penikoormat Wiiburist kaugel, taplus tõusis. Rootslased saiwad sääl löödud ja taganesiwad Wiiburisse warjule. Aga wenelased pöörasiwad ümber, läksiwad üle Newa tagasi ja tungisiwad weel septembri kuus 1703 Eestimaale Rakwere juurde. Schlippenbach läks Tallinna müüride taha warju otsima.

Et Peterburi mere poolt küljest warjata, laskis Peeter oktobri kuus 1703 Soome lahesse Kotlini saare pääle, umbes 25 wersta Newa jõe suust kaugele Kronshloti kindluse ehitada, mis hiljem (1721) Kronstadti ehk Kroonlinna nime sai. Kindluse ehituse ajal mõõtis Peeter ise mere sügawust ja laskis kõige mõnusamate kohtade pääle kantsid teha.

Aastal 1704 anti Tartu ümberpiiramine Sheremetjewi hooleks, kes Pihkwa kubermangus talwekorteris oli ja säält warsti käsku täitma tuli. 14 laewa, mis rootslastel Emajõe pääl oli, pidiwad seda keelama, et Tartut selle külje päält ümber ei wõiks piirata. Aga Wene kindral Werden sundis ühe kitsa koha pääl (3 penikoormat Tartust) mõlemale kaldale üles säetud sõjameestega laewad kõik ükshaawal alla heitma, Rootsi ülem Löscher, kel enam pääsmise lootust ei olnud, põrutas 4. mail 1704 oma laewa wasta taewast, nagu kahe aasta eest Hökeflykt Emajõesuus oli teinud. 5. mail piiras Sheremetjew oma sõjameestega Tartu ümber. Werise wõitluse järele andis Rootsi ülem Skytte Tartu 14. juulil 1704 wenelaste kätte. Kümme päewa hiljem wannuti linna Jaani kirikus tsaarile truuduse wannet. Kolm Wene rügementi jäiwad Tartu paigale; teised, kelle arwu linna ümberpiiramise ajal 30,000 pääle arwati, tõttasiwad 25. juulil Narwa poole, keda Ogilvy ümber piiras.

Narwa Rootsilinna walitseja lindral Rudolf Horn, keda Peeter ilmaasjata alla heita käskis, pani mehiselt wastu, ehk küll sõjamehed ja kodanikud sellepärast palju wiletsust tundsiwad. 20. augustil 1704 wõttis feldmarshal Ogilvy kindluse tormiga ära. Et wihased Wene soldatid linnas rööwida tahtsiwad, pidiwad ülemad ise neid wõimusega käsku kuulma sundima. Peeter sõitis ise, mõõk käes, ratsa kõik uulitsad läbi ja karistas, kus ta ial leidis, kurjategijaid. Sellepääle läks ta Narwa bürgermeistri Götte majasse, wiskas werise mõõga laua pääle ja ütles: „Ärge kartke midagi, see on Wene, aga mitte Saksa weri.“ Kindral Hornile andis ta mõnusa kõrwalopsu ja ütles: „Sinu süü on see ilmaaegne were ärawalamine; et sul enam pääsmist ei olnud, oleksid sa ammu juba walge rahulipu ülesse pidanud tõmbama.“ Kui linn sel kombel augusti kuus 1704 wenelaste kätte oli saanud, anti kindral Chambers'ile, kes ümberpiiramise ajal isiäranis waper olnud, Andrease orden, aga teistele ülematele mälestuserahad. Menschikow, keda hiljaaegu würstiks tõstetud, pandi Narwa walitsejaks ja Ingerimaa kuberneriks.

17. augustil heitis Rootsi ülem Stiernstrahl Iwangorodis, mis tema hooleks oli usutud, pika wastupanemise järele wenelaste alla. Rootsi soldatid lasti wälja; nad ruttasiwad Tallinna poole, aga tee pääl tuliwad wenelased Rakwerest nende kallale ja lõiwad nad põgenema. Kaks aastat hiljem, 1706, selsamal ajal kui kuningas Karl Altransteetis oli, tungis Wene kindral Apraksin Soome maale ja wõttis Karjala päälinna Wiiburi ära. Ka Käkisalme kindlus langes selsamal aastal wenelaste kätte ja sellega oli terwe Karjala ära wõidetud.

Wiimaks jõudis otsuse andew 1710 aasta kätte, mil suuremad linnadki, nagu Riia, Pärnu, Kuresaar ja Tallinn wenelaste omaks saiwad. Riia ümberpiiramine algas 14. nowembril 1709 ja wältas kuni 4. juulini 1710. Kõige esmalt tuli nowembri esimestes päewades feldmarshall Sheremetjew linna 30,000 mehega ümberpiirama; aga juba 9. nowembril ilmus Peeter ise ja käskis linna wabatahtlikult alla heita. Seda ei wõtnud Riia kodanikud kuulda. Et talw ligidal oli, ei tahtnud wenelased sel aastal (1709) enam linna tõsiselt ümber piirama hakata. Kui mõni suurtüki kuul linna oli saadetud, et linnarahwale hirmu teha, läks Peeter ise Wenemaale tagasi, aga sõjawägi jäi talwekorteri. Sheremetjew wõttis seks talweks Miitawis aset, jättis ratsamehed Liiwimaale Riia lähedale, jalamehed aga jagas ta Kuramaa küladesse ära. Würst Repnin oli nende sõjameeste üle, kes linna teed talwel igalt poolt kinni pidiwad hoidma. Repnin wõttis enesele selletarwis 6000 jalameest ja 1000 ratsameest, keda ta kord ühest, kord teisest sõjawäe jaost enesele walis. Riias oli sel korral palju rahwast, sest et palju perekonde, nende hulgas ka 150 mõisnikku, linna warjule oliwad põgenenud. Kaheksa kuud wältawa ümberpiiramisega tõusis linnas kange nälg, selle pääle ka katk; selle juurde tuli weel kewadel suur weeuputus, nõnda et linnas häda hirmus suureks läks. Märtsi kuus 1710 tuli Scheremetjew oma meestega uuesti linna ette, et ümberpiiramist tõsiselt käsile wõtta. Ka würst Menschikow tõi hulga sõjamehi juurde, aga läks ise pea jälle Peterburki Peetri juurde tagasi. Pääle nimetatud Sheremetjewi ja Repnini wõtsiwad weel teised Wene kindralid, nagu Bauer, Hallert ja Peeter Lascy Riia ümberpiiramisest osa; wiimane pandi hiljem Liiwimaa kindralkuberneriks. Linna ränga laskmise järele hakkas wiimaks selleaegne Riia kindralkuberner grahw Strömberg 30. juunil Sheremetjewiga allaheitmise pärast kaupa tegema. 4. juulil 1710 andsiwad kindralkuberner, rüütlid ja linna nõumehed Riialinna wenelaste kätte, kes würst Repniniga Liiwawärawast sisse sõitsiwad. Rootsi sõjawägi lasti wabalt linnast wälja minna. 10. juulil 1710 läks Strömberg järele jäänud meestega, lippudega ja muusikuga linnast wälja Ruhja ja Wiljandi kaudu Tallinna. Haiged wiidi Dünamündesse, et neid säält laewadega Rootsimaale läkitada. 12. juulil 1710 laskis Sheremetjew enesele tsaari nimel Riia rahwast truudust wanduda. Mõisnikkudele ja linnale kinnitati wanad õigused ja lubati ka Rootsi walitsuse poolt ära wõetud mõisad tagasi anda.

Riia allaheitmise järele ei wõinud teised Liiwi- ja Eestimaa linnad enam kauem wasta panna, sest et nendes peaaegu igasühes nälg ja katk rahwast piinasiwad. Dünamünde heitis 8. augustil, Pärnu 14. augustil ja Saaremaa Kuresaarega septembri kuu hakatusel 1710 alla. Tallinna saiwad wenelased alles kuuenädalise ümberpiiramise järele 29. septembril 1710 oma kätte. Pärnu, Kuresaare ja Tallinna ärawõtmisel oli Wene poolt isiäranis kindral Bauer waper ja hakkaja. Kõik siiamaalsed õigused kinnitati linnadele uuesti, nagu Riias seda juba oli tehtud. Sheremetjew sai oma teenistuse eest Peebalgi mõisad, mis praegu weel tema järeltulejate käes on. Pikkamisi paranesiwad maal ja linnades need rasked haawad, mis pikk sõda löönud.

Ehk küll Eesti- ja Liiwimaa 1710 juba ära wõidetud oliwad, ei olnud ometi weel teada, kelle omaks nad pidiwad jääma. Kuningas August nõudis, kui ta Peetriga 1711 kokku sai, et Liiwimaa tema omaks pidi saama. Alles Uuelinna rahu läbi jäiwad 1721 Eesti- ja Liiwimaa Wenemaa kätte. Nüüd oleme näinud, kudas wenelased Eesti ja Liiwimaa peremeesteks saiwad, waatame weel lühidalt Karl IX. pääle, keda me wiimati Altransteeti jätsime.

Altransteeti rahu järele tahtis kuningas Karl, sest et Friidrih IV. ja August II. juba wõidetud oliwad, ka kolmanda waenlase Wene tsaari Peetri kallale minna. 44,000 mehega tõttas Karl Saksi riigist otsekohe Moskwa poole. Juba oli ta Smolenskisse jõudnud, kui kasakate päämees Maseppa temale nõu andis Moskwa minemise asemel Ukraine maale tulla. Maseppa tahtis Ukrainet, mis wenelastele maksu maksis, tsaari alt lahti teha ja ise kuningaks hakata. Karl XII. abiga arwas ta selle nõu korda minewat ja kutsus teda seepärast Ukrainemaale enese juure. Karl kuulis ta juttu, ja see tõi temale hukatust. Peeter ise tuli 65,000 mehega teda taga ajama; 8. juulil 1709 tõusis tähtjas Poltáwa lahing, kus roots suutumaks ärawõideti. Karl põgenes sellepääle Türgimaale Benderi linna, kus Maseppa weel selsamal aastal (1709) ära suri.

Poltáwa lahingu järele tõusiwad Rootsi waenlased uuesti üles: August nimetas Altransteeti rahu tühjaks ja tungis 13,000 mehega Poolamaale; Stanislaus Lescinsky pidi esmalt Pommerimaale ja säält Benderi Karl XII. juurde põgenema; August astus Wene abiga jälle Poola troonile; Peeter isi läks Poolamaale ja uuendas Augustiga sõprusesääduse (1709); ka Friidrih V. tegi Peetriga ja Augustiga sedasama, kuulutas 1709 rootslastele sõda ja saatis sõjawäe Rootsimaale. Wenelased tungisiwad Eesti ja Liiwimaale ja oliwad 1710, nagu enne nimetatud, juba nende maade peremehed. Karl katsus Türgimaad sultan Ahmet III. Wenemaa wastu mässama ajada. Aastal 1710 kuulutati tõesti Türgi poolt Wenemaale sõda. Et Moldau ja Walahi würstid tsaarile abi lubasiwad, tungis Peeter 40,000 türklase wasta. Aga Walahi würst ei pidanud sõna ega annud mingisugust abi. Seeläbi sattus Peeter kitsikusse; Türgi sõjawägi 200,000 suur, piiras teda Pruti jõe ääres 1711 ümber. Ses suures hädas saatis Peetri abikaasa Katarina abi, kes kalliste kingitustega Türgi sõjawäe ülema rahu tegema meelitas. – Karl XII. alalise nõudmise pääle kuulutas sultan 1712 uuesti Wenemaale sõda, aga Inglise ja Hollandi abiga tehti Türgimaa ja Wenemaa wahel 25 aasta pääle rahu. Wiimaks hakkas sultan nõudma, et Karl Türgimaalt ära läheks ja lubas temale wõlgade tasumiseks 60,000 taalrit anda. Rootsimaal oli 1713 riigi nõuumeeste soowi pääle Karl XII. õde Ulrike Eleonore walitsuse oma kätte wõtnud. Kui Rootsimaal 1714 uut kuningat taheti walida, tuli Karl Türgimaalt kahe ülemaga, Rosen'iga ja Düring'iga, Rootsi pääliku Frisch'i nime all musta parukiga ja pika habemega ära. Ungari ja Saksamaalt läbi minnes jõudis Karl XII. nowembri kuus 1714 Stralsundi. Rosen oli Karl XIIga ühe päewa ligi sõitnud ja siis wäsimuse pärast maha jäänud. Karl nõudis Preisi kuninga käest Stettíni tagasi. Et ta Usedomi saarel preislaste kallale tungis, kuulutati temale Preisi poolt sõda. Daanlaste, sakslaste, preislaste ja wenelaste sõjawäed piirasiwad Stralsundi ümber. Kui Karl aru sai, et ta Stralsundi enam päästa ei wõi, põgenes ta 1715 salaja Rootsimaale, mispääle Stralsund warsti daanlaste kätte langes. 1716 tungis Karl XII. Norramaale, et seda daanlaste käest ära kiskuda, aga leidis waprat wastupanemist. Kui ta teist korda sinna tagasi läks, leidis ta Friidrihshalli ümberpiiramisel 1718 surma. Karl XIIga kadus Rootsi wõimus. Wenemaa sai nüüd põhja pool pääwalitsejaks. Juba 1719 hakati Ahwenamaa saarte pääl rahu pärast kaupa tegema. Alles 1721 jõuti Soomes Uueslinnas tõesti rahutegemisega lõpule. Wenemaa sai sellel rahu tegemisel Eesti, Liiwi, Ingeri ja Karjalamaa Wiiburi linnaga enesele. August II. tunnistati õigeks Poolamaa kuningaks, pidi aga Stanislaus Lescinskyle miljon taalrit maksma ja teda kuninga nime kanda lubama. Daanimaa oli juba 1710 Friidrihsburgi rahu läbi ainukest wäinatolli õigust saanud. Kui Wenemaa nõnda hää tüki suuremaks saanud oli, wõttis Peeter Suur 22. oktobril 1721 senati soowi pääle keisri nime wasta.

Praos Glück, kes Lätikeele parema piibli tõlkimisega suure tänu ära teeninud, wiidi Moskwa, kus ta kirjatööd edasi tegi ja sääl pea esimese Wene gümnasiumi eestseisjaks sai; ta suri 1705. Tema kasutütrest Katarinast on tähele panna, et mõned teda ühe waeseks jäänud Poola mõisniku tütreks, nimega Skawronski, peawad. Teised ütlewad, Katarina pärisnimi olnud Marta Rabe, ja ta olla Rootsi pääliku Rabe tütar, kes Kuramaal Elisabeti Moritziga abielusse heitis ja säält Rootsimaale läks, kus 1682 Marta sündis, Johann Rabe surma järele tuli lesk tagasi, suri aga juba teisel aastal ära. Praos Glück wõttis waeseks lapseks jäänud Marta oma majasse. Marienburgi ära wõtmise järele sai Marta 1702 Menschikowi majasse, kus tsaar Peeter teda tundma õppis ja aastal 1707 oma abikaasaks wõttis. Marta läks nüüd Greeka õiget usku ja wõttis enesele Katarina Alekséjewna nime.

D. Kura hertsogi-riik Poola ülema walitsuse all 1562–1795.[1]

1. Hertsog Gotthard Kettler 1562–87.
See oli Kuramaale õnneks, et ta Liiwi ordoriigi äralagunemise ajal 1562 wiimase ordomeistri Gotthard Kettleri enesele walitsejaks sai ja tal ülepää ka hiljem omad walitsejad ja päris peremehed oliwad, nõnda et tal seesugusid wiletsaid päiwi tunda ei olnud kui Liiwimaal, kus Poola ametnikud talupoegi nülgisiwad. Ehk küll 1625 rootslased Liiwimaa enestele saiwad ja asi sest saadik paranes, puudus Eestimaal sagedasti õigus ja kindel säädus; selle wasta muretses Kuramaal hertsog oma maa õnne ja edenemise eest alati ja kandis hoolt. Kettler oli 1517 Westfali maal wanast mõisniku soost sündinud. Kui ta 20 aastaseks sai, astus ta Liiwimaal Saksa ordo liikmeks. Siin õppis ta Lutheruse õpetust tundma. Waewalt oli Kettler Wiljandis komtur, kui ta ordo toimetuste pärast 1556 Saksamaale pidi minema. Ta käis ka Wittenbergis, kus ta Melanchthoni ettelugemist kuulis, mis ta südant wäga liigutas, nõnda et ta hüüdis: „Kui ma seda enne oleksin teadnud, ei oleks ma mitte Liiwimaale, waid Wittenbergi läinud.“ 1558 sai Kettler ordomeistri abiliseks ja 1559 ordomeistriks. Hertsogiks saades heitis Kettler Lutheruse usku ja walitses 1562–87. Ta mõistis alamaid aruldase õnnega poolakate kallaletulemise ja naabrimaade sõdade eest eemal hoida. Oma kantsleri Salomon Henningi abiga, kes hertsogit alati truuisti awitas, säädis Kettler maale uusi kohtuid ja korralikku walitsust ja harjutas kangekaelsid mõisnikka sõna kuulma. Kirik leidis temalt abi ja warju. Ta laskis palju Jumalakodasid ehitada, et rahwas nii hästi ilmalikku kui waimulikku walgust saaks. Et ta pääle kaebati ja teda sellepärast wihati, et ta iseenese kasu pärast Liiwimaa poolakatele annud, andis ta maawalitseja ameti 1566 Liiwimaal käest ära, aga läks hiljem siisgi weel oma nõuga Riialinnale appi. Selsamal aastal, kui Kettler Liiwimaal maawalitseja ameti käest ära andis, pani ta Stefan Bülowi Kuramaa superintendendiks ja käskis teda esimest üleüldist kirikute järelewaatamist Kuramaal ette wõtta. Bülow leidis maa kirikutest peaaegu üsna tühja olewat, sest pääle Miitawi, Bauske ja Dobleni, kus Jumalateenistuse jaoks kaunis nägusad kirikud leidusiwad, oliwad üksnes kuues kohas weel (Goldingenis, Windawis, Tukkumis, Talsenis, Kandawis ja Tsabelnis) puust kabelid. Õpetajad oliwad suuremalt osalt seesugused, kes isi palju ei teadnud. Sellepärast kutsus Kettler 1567 Kuramaa mõisnikud Riiga kokku, pani kirikute wiletsat lugu neile ette ja andis nõu järelwaatajaid ja targemaid õpetajaid wälja läkitada, kes Kuramaa kirikuid järele waatama, wanu parandada ja uusi juurde ehitada pidiwad laskma. 70 kohta oli juba määratud, kuhu uusi kirikuid pidi ehitama. Ehk hertsog isi küll suurema jao kulu oma kanda wõttis, tahtsiwad mõisnikud siiski omalt pooltki abi anda. Iga kiriku juurde pidi ühtlasi kirikumõisa ehitatama ja sellel tarwilikud maad antama. Kolme walitud järelewaataja hulgas oli endine Salomon Henning ja uus hertsogi oma õpetaja Aleksander Einhorn. Tagasi tulles andsiwad nad oma nägemisest Miitawi maapäewal 1570 aru. Einhorn sai käsu kirikutele uued säädused anda, et tulewikus Jumalasõna rohkem wilja kannaks. See sündis ka, ja nende sääduste põhja pääl seisab weel praegune Kura kirikute korraldus.

Kettler oli seega ewangeliumi walgusele kindla põhja pannud. Wene tsaar Joann IV., kes Kettleri paranduse püüdmisest kiriklikkuis asjus kuulda saanud, kirjutas hertsogile sellepärast, kui ta 1577 sõjawäega uuesti Liiwimaale tuli, et ta tema Jumalamaakese (Kuramaa) pääle seekord armu tahta heita ega midagi kahju teha. – Aastal 1579 kinnitas uus Poola kuningas Stefan Bathory isiäralikus kirjas Kuramaa usuwabaduse, mis Sigismund August juba oli lubanud ja mis Kuramaa rahus wõis maitseda, kuna Liiwimaa, kus Ehodkewitz 1569 Kettleri asemele maawalitsejaks saanud, sellepoolest mõne õiguse pidi kaotama. Stefan Bathory kinnitas küll kaks aastat hiljem Riias olles 1582 Liiwimaal ewangeliumi usuwabaduse aga nõudis ühel hoobil, et kaks pääkirikut katoliklaste kätte pidiwad saama ja asutas Wõndu katoliku piiskopikonna. – Kettler muretses eluotsani alamate õnne eest. 25 aastase õnneliku walitsuse järel suri ta 1587.

Kuramaa hertsogid:
I. Kettleri suguselts 1562–1737.
1) Gotthard Kettler 1562–87.
2) Friidrih ja Wilhelm ühelajal 1587–1618.
3) Friidrih üksi 1618–42.
4) Jakob 1642–82.
5) Friidrih Kasimir 1682–98.
6) Friidrih Wilhelm 1698–1711.
7) Ferdinand 1711–1737.
II. Bironi suguselts 1737–1795.

8) Ernst Johann Biron 1737–40.
9) Kuramaa ilma hertsogita 1740–58.
10) Saksi prints Karl 1758–63.
11) Ernst Johann Biron teist korda 1763–69.
12) Peeter 1769–95.

2. Hertsog Friidrih ja Wilhelm.
Politilise wia tegi Gotthard Kettler seega, et ta oma testamendis mõlemad pojad Friidrihi ja Wilhelmi (esimene 18, teine 13 aastat wana) troonipärijateks nimetas. Täieealisteks saades pidiwad nad mõlemad seltsis walitsema; Wilhelmi täisealiseks saamiseni, mis isa 20 aasta pääle arwanud, pidi Friidrih üksi walitsema, igas tülis nõumeeste, iseäranis Henningi nõu järele tegema. Friidrih ja Wilhelm oliwad teine koguni teist wärki: Friidrih tõsine ja waikne, Wilhelm tuline ja erk. Sellepärast läks Wilhelm pea mõisnikkudega tülisse, sai Poola walitsuse poolest 1618 hertsogi ametist lahti lastud ja riigiwande alla pandud. Ta elas kuni 1620 Ruhno saarel, läks säält Saksamaale, hiljem Daanimaale ja suri 1640 Pommeris. Friidrih walitses üksi 1618–42 ja mõistis asju uuesti wanale korrale saata. Friidrih suri augusti kuus 1642; tema keha pandi Miitawi lossi hauda. Sedasama tehti ta wenna Wilhelmi surnukehaga. Ka Gotthard Kettler hingab sessamas paigas.

3. Hertsog Jakob 1642–82.
Friidrihi trooni päris Wilhelmi poeg Jakob. Tema olla õpetatud mees olnud ja koguni Leiptsigis studeerimas käinud. Et ta mõnda aastat wõõral maal olnud ja sääl kanget kauplemist teiste maajagudega tundma õppinud, tahtis ta Kuramaal wõõra maa wiisi järele teha, mis aga korda ei tahtnud minna. Juba 1640 oli Jakob asujad Afrika Guinea randa läkitanud ja sääl Andrease jõe suus ühe asutuse asutanud. Ka nüüdne Inglise kindlus St. Jakob Gambia jõe ääres olla tema asutatud. Inglise kuningas Jakob I. kinkis temale ristipoja kingituseks wiljaka Lääne-India Tabago saare, kuhu hertsog Jakob 1654 ühe laewa 12 mehega läkitas, et saart Kura walitsuse alla wõtta. Ka laewatee Islandi saarele tegi Daani kuningas Kristjan V. 1674 hertsog Jakobile lahti. Aga kui rootslased 1658 Miitawis hertsog Jakobi wangi wõtsiwad pärisiwad Hollandi rahwas 1659 Tabago ja Afrika rannas olewa St. Anderase asutuse. Nimwegi rahu järele 1678 sai Kuramaa Inglise abiga Tabago tagasi, aga Jakobi surma järel 1682 lahkus Kura kuberner saarelt, mis sellepääle tühjaks jäi, kuni Parisi rahu läbi 1763 Tabago jälle inglaste omaks sai. Hoolega kandis hertsog Jakob Kuramaa laewade ehituse eest hoolt. Goldingeni lossis laskis Jakob oma käsu pääle ehitatud laewad (59 tükki ülepää) ära maalida. Temal olnud ka nõu Miitawi kauplemise kaswatamise pärast kitsast maa serwa Shlokis läbi laewata ja Kura Aajõge säält merde minna lasta. Miitawi linn pidi see läbi suureks kaubalinnaks tõusma.

Jakobi ajal tungisiwad rootslased Kuramaale. Et Rootsi kuningas Karl X. hertsog Jakobist arwas, tema olla wenelased 1656 tsaar Aleksei Mihailowitshi all Liiwimaale kutsunud, andis Karl oma feldmashall Douglas'ele (ütle: Dögläs'sele) käsu, terwet Kuramaad ära wõita, mis pärast Douglas Miitawi ümber piiras ja 1658 ilma suure waewata ära wõttis. Sedasama sündis Dobleniga ja Bauskega. Ehk poolakad sellepääle küll rootslasi Kuramaalt wälja tuliwad tungima, wõtsiwad wiimased ometi weel Hasenpoti ja Goldingeni ära. Jakobi sündimise koht, ilus Goldingeni loss riisuti täiesti puhtaks. Jakobi isa hertsog Wilhelm oli pea Goldingenis, pea Selburgis elanud. Et Jakob ja tema nõumehed Rootsi walitsuse alla ei tahtnud heita, wõeti ta kinni ja wiidi kõige perekonnaga Riiga wangi. Selle pääle kutsus Douglas Kuramaa mõisnikud Miitawisse enesele truudust wanduma, aga keegi ei kuulnud ta sõna. Ehk küll 1659 Liibaw, Grobin, Windaw rootslaste kätte sattusiwad, tuli ometi pea Poola kindral Sapieha sõjawäega Kuramaale ja kiskus need linnad jälle rootslaste käest ära. 1659 aasta lõpetuseks oliwad weel Bauske ja Miitawi rootslaste käes. Kui 1660 Oliwas rahu tehti, pidi Rootsi kuningas ometi hertsogi wangist lahti laskma ja maa temale tagasi andma. Ka uute linnade asutuse eest muretses Jakob, sest Friidrihstadt ja Jakobstadt on tema ajal ehitatud. Jakob, keda Gotthard Kettleri järel kõige suuremaks Kura hertsogiks arwatakse, suri 31. detsembril 1681. Kuramaa oli liig nõrk ega wõinud ennast Jakobi aegsel kõrgel astmel hoida.

4. Hertsog Friidrih Kasimir 1682–98.
Jakobi poeg ja troonipärija Friidrih Kasimir walitses 1682–98, oli Erlangenis studeerinud ja selle pääle sõjateenistusse astunud. Kui Friidrih Kasimir hertsogiks oli saanud, armastas ta wäga palju ilu, wõttis sagedasti wõõramaa reisisid ette, mis palju maksma tuliwad, ja hakkas oma sissetuleku kaswatamiseks hertsoglikka mõisu pandiks andma. Peeter Suure, kes aastal 1697 oma wäljamaa reisil Riias ja Miitawis käis, wõttis Friidrih Kasimir omas lossis wäga toredal kombel wastu. Aasta hiljem, 1698, suri Friidrih Kasimir.

5. Hertsog Friidrih Wilhelm 1698–1711.
Friidrih Kasimiri asemele sai ta poeg Friidrih Wilhelm, kes isa surma ajal alles wiieaastane oli ja kuni 1710 onu Ferdinandi eestkostmise all seisis. See oli Kuramaale suureks õnnetuseks, et suure põhjasõja algusel Kura hertsogi troonil nooreealine prints walitses, sest nagu enne rootslaste ja poolakate wahel peetud sõdades mässis ennast Kuramaa ka nüüd oma kahjuks põhjasõtta. Nimetatud Ferdinand, kes kuningas August II. teenistuses seisis, juhatas Riia ümberpiiramise ajal 1700 ja 1701 üht sõjawäe osa. Et Saksi sõjawägi wõitu ei saanud, tungisiwad rootslased Kuramaale, kust Saksi sõjawägi Riia kallale oli kippunud. Rootsi kindral Kuramaal oli Löwenhaupt. 1703 läksiwad wenelased rootslasi Kuramaalt wälja ajama. Kuni 1705 jäi Kuramaa rootslaste kätte, aga siis wõttis Peeter Miitawi nende käest ära. Rootslased oliwad Kuramaal nõnda ropud ja rööwihimulised olnud, et nad ära minnes hertsogide puusärgid hauawõlwis läbi sorisiwad ja surnutele ligi pandud kallid asjad ära wõtsiwad. Kui rootslased Kuramaalt ära oliwad läinud, tuli Wene kindral Bauer 20,000 mehega nende asemele. Selle wahetuse läbi wõitis Kuramaa üksnes nõnda palju, et wenelased mitte waenlased ei olnud, waid sõbrad, kes maad rootslaste eest kaitseda tahtsiwad. Elutarwituste puuduse pärast lahkusiwad wenelased pea Kuramaalt ja jätsiwad teda kuni Poltawa lahinguni 1709 rootslaste kätte. Siis aga tungis Wene kindral Sheremetjew oma meestega Liiwi ja Kuramaale.

Friidrih Wilhelmi eestkostjaks walitud Ferdinand oli juba 1701, kui ta rootslasi Wenemaale nägi tungiwat, ära põgenenud ja walitses nüüd Dantsigist Kuramaad. Ka Friidrih Kasimiri lesk oli oma pojaga, hertsog Friidrih Wilhelmiga, põhjasõja hakatusel juba Kuramaalt lahkunud. Friidrih Wilhelm sai Baierimaal Baireutis kaswatatud, studeeris Erlangenis ja tuli sellejärele, kui teda Kuramaal täisealiseks tunnistatud ja walitsust tema kätte pakutud, 1710 koju tagasi. Ta heitis Peeter Suure sugulasega Anna Joànowna'ga abielusse, kes hiljem Wenemaa keisrinnaks sai. Nad laulatati 31. oktobril 1710 Peterburgis paari, esmalt Greeka ja siis Lutheruse usu kombe järele. Kui Friidrih Wilhelm Peterburgist tagasi tuli, suri ta Kipen'is (teises jaamas Peterburgist) jaanuari kuus 1711 ära. Tema surnukeha wiidi Miitawisse ja pandi lossi wõlwi alla teiste kõrwa. Noor lesk elas selle pääle pea Miitawis, pea maal mõisade pääl, kuni ta 1730 Wene keisrinnaks sai.

6. Hertsog Ferdinand, 1711–37.
Friidrih Wilhelmi surma järele oli tema onu ja endine eestkostja Ferdinand Kettleri suguseltsis ainuke pärija. Ferdinand sai 1711 Kura hertsogiks, aga oli juba 56 aastat wana ja weel mitte abielusse heitnud. Kettleri suguseltsi otsasaamine ei olnud selle pärast enam kaugel. Et Ferdinand wennapoega Friidrih Wilhelmi weel alaealiseks pidanud – üksi Kura ülemad nõumehed oliwad printsi täisealiseks tunnistanud – ja sellejärele tema säädmisi mitte õigeks arwanud, läks ta Kuramaa seisustega tülisse, kes teda tagasi tulla lasta ei tahtnud. Ferdinand pidi wiimaks ära põgenema ja eluotsani (1737) Dantsigis elama. Et maal mitmesugused segadused walitsesiwad, palusiwad Kuramaa mõisnikud Poola kuningat, et ta ühe kommissioni asutaks, mis tülidele otsa teeks. Seesugune komission asutati 1717 Miitawisse. See andis otsuse, et walitsus hertsog Ferdinandi käest ära wõetagu ja Kuramaa ülemate nõumeeste kätte antagu. Sel kombel saiwad siis ülemad nõumehed hertsogi asemele walitsejateks. Naabririikides tuli pea küsimine, mis Kuramaast Ferdinandi surma järele pidi saama. Kui Poolamaa ka seda enesele tahtis saada, oliwad ometi Wene ja Preisimaa selle wasta.

Aastal 1726 nõudis Saksi waper grahw Moorits Poola kuninga August II. kaswandik, Kura hertsogi trooni enesele. Poolamaa oli nõus, aga Wenemaa ei lubanud. Aastal 1730 heitis 75-aastane hertsog Ferdinand Saksi-Weissenfelsi printsessiga abielusse. Kuramaale tagasi tulla ei julenud ta ometi mitte, ehk teda küll 1734 maapäewa poolt tagasi kutsuti. Ferdinand suri mai kuus 1737. Waheajal oli hertsog Friidrih Wilhelmi lesk Anna 1730 Wene troonile saanud. Anna walitsuse ajal suri Poola kuningas August aastal 1733 ja tema troonipärija pärast tõusis sõda. Wenelased läksiwad appi ja andsiwad August II. pojale August IIIle võidu. Et Wenemaa wastu tänulik olla, wõttis August III. Ernits Johann Bironi Kura hertsogiks wastu, keda keiserinna Anna lesk oli soowinud. Ka Kuramaa ülematel nõumeestel ei olnud midagi sellewastu. Biron pidi tõotama kõiki Kuramaa õigusi nõnda jätta, kudas nad enne olnud. Kuningas August III. kinnitas oma ülema walitsuse õiguse järele Bironi hertsogiametisse ja andis temale luba, Peterburgist maad walitseda, aga Kuramaa rahwast käskis ta uue hertsogi sõna kuulda. Nõnda sai 1737 Ferdinandi surmaga Kettleri suguselts otsa ja Bironi suguselts tema asemele Kura trooni pääle.

7. Hertsog Ernst Johann Biron 1737–40.