Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 13

Palwekirja pääle ilmus aga 16. aprillil 1743 iseäralik keiserlik käsukiri, mis wennaste kogudustele täiesti lõppu ähwardas teha. Walitsuse kõrwu olla tulnud, nii öeldi käsukirjas, et grahwinna Zinzendorf Liiwimaal uue usulahu asutanud ja see lahk Tartu ümberkaudu wäga laiale lagunenud. Selle lahu koosolekud keelatakse kõwasti ära ja kästakse kõik palwemajad kinni panna.

Keiserliku käsukirja najal käskis Liiwimaa kindralkuberner warsti kõik wennaste koguduste palwemajad kinni panna, wendade eneste kohta ei annud ta aga mingisugusid määrusi. Uued määrused jäiwad ometi osalt surnud kirjatäheks, osalt täideti nad puudulikult. Palwemajasidki ei saadud kinni, waid waadati ainult selle pääle, et igaüks sisse pääsis. Enne seisiwad palwemja uksed üksi ärawalitud hulgale lahti. Salaja peeti koosolekuid edasi igal pool.

Kõige waljumini täideti keiserlikku käsku Saaremaal. Sääl arwati seda esiotsa küll surnultsündinud käsuks, aga pea nähti ometi selle tõsist täitmist. Suurem jagu Saare mõisnikka hoidis Herrnhudi liikumise poole. Wennad isi arwasiwad, et käsk Saaremaasse ei puutu. Korraga nimetati aga 1746 Tunzelmann von Adlerpflug Saaremaa walitsejaks, mees, kes ainult surnud kirjatähe all purjutas, iga inimlikku tundmist südames suretades, Albat enesele eeskujuks wõttes. Tahtmine raudne, süda raudne, keelas keiserliku käsukirja pääle totades Tunzelmann kõwasti kõik wendade kokkukäimised ära. Seda keeldu pidi Kuresaare superintendent Gutsleff kantslist kogudusele kuulutama. Herrnhudi poole hoides jättis Gutsleff selle keelu kuulutamata. Palju enam walmistas Gutsleff wendade kasuks wabanduse kirja keisri prouale. Tunzelmann määras: Gutsleff wõetagu wangi. Superintendent jäi esiotsa ametit edasi pidama, aga Tunzelmann oskas ajalugu „soldatist õpetajaga“ rikastada, mõõgamehi kantslisse saates. Igal pool, kuhu Gutsleff läks, seisis tal soldat palja mõõgaga kõrwal, isegi kirikus altari ees ja kantslis. Pärastpoole laskis Tunzelmann Gutsleffi raudu panna ja Peterburi wangi saata. Peterburki saadeti weel mõni muugi isik. Gutsleff suri Peterburi wangikotta, teised pääsiwad alles aastate pärast koju tagasi. Kõlljala mõisa proua von Sacken pandi wendade poole hoidmise pärast kodusesse aresti, päästeti ometi pea jälle wabaks.

Kõik muud waljud määrused takistasiwad küll Herrnhudi õpetuse laialelagunemist, ei jõudnud seda õpetust ometi mitte häwitada. Ei tohtinud wennad majadesse kokku tulla, pidasiwad nad palwetundisid lausa taewa all, pidasiwad metsas, pidasiwad öösel. Waimu ei wõi lämmatada.

Umbes 20 aastat maksiwad waljud määrused nende kohta, siis algasiwad teised ajad. Keiserinna Katarina II. soowis Lääne-Europa haridusele Wenemaal teed awada. Katarina II. kutsus mõnesugused wõõramaa alamad Wenemaale asuma, andis neile õigusi ja tõotas usuwabadust. Herrnhudi wendade ees seisis Wenemaa korraga lahti. Eesti- ja Liiwimaal maksis ometi 1743 aasta seadus, mis wendade tegewust takistas. Riigis kätte saadud eesõiguste pääle toetades andsiwad kaks wenda Lahritz ja Lorenz riigiwalitsusele palwekirja wendade koguduste eluõiguste pärast Eesti- ja Liiwimaal sisse. Küsiti sinodi hääksarwamist. Sinod ei näinud palwetäitmiseks takistusi. Nii ilmus 11. weebruaril 1764 keiserlik käsk, mis Herrnhudi wendadele igal pool südametunnistuse ja kirikuwabaduse kinnitas. Lahti seisiwad Herrnhudi wendadele jälle palwemajade uksed, julgelt wõisiwad nad kokku tulla ja palwetundid pidada. Wennad arwasiwad esiti, et uus seadus neile õigusegi andis missionitööd teha ewangeliumi usuliste seas. Riia kindralkuberner seletas neile ometi 1. detsembril 1767 uues kirjas, et nad oma wiisisid wõiwad pidada, aga teiseusuliste seas missionitööd ei tohi teha. Keiser Aleksander I. saatis 27. oktobril 1817 selle wiimasegi takistuse teelt kõrwale. Wennad saiwad oma tegewusele wabaduse. 19. aastasaja hakatusel ütlesiwad wennad enestel 150 ühisust ja umbes 30,000 liiget olewat.

Saiwad ka wennad woli missionitööd teha, ei edenenud nende töö ammugi enam nii palju kui enne. Palju enam pidiwad wennad kurwastusega nägema, et rahwa seas leigus nende liikumise kohta tekkis ja nende hulk kahanes. Kahanes seni kuni wendade kogudus olewikus ammu ju iseäraliku tähenduse kaotas. Omal ajal mõjus aga liikumine suurel mõõdul rahwa elu kohta: rahwa eluwiisid saiwad täiesti paremateks, auusamateks, kaineteks, rahwas

õppis ikka enam ja enam lugema. Oleksiwad wennad muu haridusegi pääle rohkem rõhku pannud, oleks see liikumine wististi palju sügawamaid jälgi järele jätnud.

4. Priiuse tulek.
Keiserinna Katarina II. andis mõni aeg pärast Eesti- ja Liiwimaal käimist mõlemale maale uued seadused. Aastal 1783 kaotati endine maawalitsus ja kohtukord. Ühtlasi kaotasiwad mõisnikud palju oma õigustest, talupojad saiwad aga uusi juurde. Nii nimelt lubati kroonuwaldade kohtutes talupoegadele kaasistuja koht. Uutest seadustest oodati palju tulu, aga tõe poolest jõudis kuninga kuhi peotäiena talupoegadele kätte. Kõige enam ootasiwad talupojad ise, nägiwad siiski pea pettumust lootustes. Uus seadus tõi pääle muu päärahagi kaasa. Ei määratud pääraha esiti ka liig suureks, waid umbes 70 kop. hinge päält, langes selle maksmine rahawaesel ajal talupoegadele ometegi koormaks. Walitsus määras, et talupoegade rahapuuduse korral mõisnikud talupoegade eest pääraha maksku, seda aga orjusega talupoegadelt tagasi nõudku. See uus määrus andis mitmes kohas põhjust talupoegade orjuse suurendamiseks. Petetud lootused ja suurendatud orjus rööwisiwad talupoegadelt wiimase kannatuse. Siin tõusis tüli, sääl wastupanemine. Mõisnikud kutsusiwad wastuhakkamise maharõhumiseks sõjawäge appi. Tartu- ja Wõrumaal lõppes mitmes kohas sõnakuulmine. Räpinas leidsiwad 5 meest wastuhakkamisel surma. Walgutas ei jõudnud 125 soldatit korda jalale säädida. Selle aja pääle langes esimene „Pühajärwe sõdagi,“ kus kohtumees Ruusa Peeter raske karistuse alla langes. Hiiu Suure mõisas algas kange liikumine orjuse wasta. Eestimaa kuberner oskas Suuresmõisas ometi wastahakkajaid leplikult waigistada, nii et wastahakkajad pea rahule jäiwad.

Talurahwa wastapanemised mõjusiwad wist kaasa, et keiserinna Katarina uuesti tahtmist awaldas, mõisnikud wõtku rahwa elu parandusi ette. 1795 a. maapäew lubas seda, kuid keiser Pauli walitsuse ajal jäiwad maapäewa lubamised paberile. Wabameelne keiser Aleksander I. ajal hakkas paranduste ettewõtmine jälle edenema. Eestimaa maapäew 1802 määras: talupojal olgu oma omandus, olgu pärimise õigus, olgu wallakohus, kelle liikmed talupojad. Keiser Aleksander I. kinnitas uued määrused 1802. Need ilmusiwad warsti „Eestimaa talurahwa seaduse“ nime all. Uus seadus jättis ometi maksude suuruse määramata ega pannud piiri karistamise õigusele. Seda puudust märgati pea. Ju 27. augustil 1804 kinnitas keiser Aleksander I. „Eestimaa talurahwa kohtuseaduse“ raamatu, kuhu Eestimaa maapäew endiste seaduste täiendused üles pannud. Uus seadus oli küll samm edasi, aga ometi puudus talupoegade priiuseks weel palju. Waheajal sai Oldenburgi prints Eestimaa walitsejaks. 1811 tegi Eestimaa maapäew tema õhutamisel talurahwa priikslaskmise otsuse. Kohe hakkas iseäralik komisjon talurahwa seadustki walmistama. Uus seadus pandi keisrile kinnitamiseks ette. 23. mail 1816 kinnitas keiser Aleksander I. Eestimaa talurahwa priiuse. 8. jaanuaril 1817 kuulutati priius rahwale wälja.

Selsamal ajal palusiwad Kuramaagi mõisnikud keisrilt luba lätlasi priiks lasta. 25. augustil 1817 kinnitas keiser Aleksander I. Kuramaa lätlaste priiuse.

Liiwimaal oliwad küll mitmed agarad mehed priiuse eest wõidelnud, aga ometi sai Liiwimaa hiljemini priiuse kätte kui Eesti- ja Kuramaa. Katarina aegsed seadused kaotati ära, rahwa elukord ei paranenud ega paranenud. Maanõunik v. Sievers astus uuenduse nõudjate etteotsa. Sieversi nõudmisel asutati 1803 talurahwa asjade komitee, mis järgmiseks aastaks uue seaduseraamatu walmistas. Selle esimese Liiwimaa talurahwa seaduse kinnitas keiser Aleksander I. 20. weebruaril 1804. Selle seaduse nõudmised oliwad: talupoega ei tohi maast lahutada, ei ilma maata müüa ega kinkida ega kohast wälja ajada. Maa eest, kelle pääl talupoeg elab, peab ta renti maksma ehk orjama. Orjuse määrab wakuraamat ära. Talupoeg tohib enesele warandust omanduseks muretseda ja warandusega teha, mis tahab. Talupojad waliwad eneste seast kohtumõistjad. Mõisnikule jääb weel kodukaristuse õigus. Mõisnik wõib talupojale kuni 15 hoopi witsu anda ehk kaheks päewaks kinni panna.

Europas haridust saanud mõisnikud saiwad peagi aru, et 1804 aasta seadused kaugeltki weel lääne mõttetarkade nõudmist ei täida. Igal pool läänes oli pärisorjus kadunud; miks pidi ta meil edasi kestma?

Pääle selle oli Eesti ja Kuramaa talupoegadele juba priius kuulutatud. 1818 a. maapäewal astus Samson von Himmelstjerna Urwastest iseäranis mõjuwalt rahwa priikslaskmise eest wälja. Ühtlasi saatis maapäewa awamiseks kindralkuberner Paulucci maapäewale kirja, milles ta tingimata talurahwa priikslaskmist nõudis. Liiwimaa talurahwas saagu niisama priideks riigikodanikkudeks nagu nende naabrid Eesti ja Kuramaal. Maapäew ei tahtnud häämeelega ometi talupoegadele priiust lubada, wähemalt seisis üks osa liikmeid priiuse wasta. Asja edenemiseks ilmus 27. juunil 1818 kindralkuberner Paulucci ise maapäewale uuesti keisri nimel talurahwa täielikku priiust nõudes. See tungiw nõudmine mõjus wiimati. Wastased pidiwad järele andma. 5. juunil jõudis maapäew otsusele keisrile palwet ette panna, et talurahwas priiks lastaks. Pääle selle määrati komisjon uute seaduste walmistamiseks. Komisjon algas kohe tööd ja walmistas lühikese ajaga uued seadused. 26. märtsil 1819 kinnitas keiser Aleksander I. Liiwimaagi talurahwa priiuse ja uue seaduse. Aga priiust kuulutati Riias alles kolmekuninga päewal 1820 ja maal keisri aujärjele astumise päewal 12. märtsil 1820. Maal loeti awalikult kirikutes priiuse tähtsamad punktid ette. Uus seaduse raamat „Lihwlandimaa talurahwa-seadus“, mis priiuse puhul ilmus, on suuremalt jaolt maanõuniku Samsoni töö. Äksi õpetaja O. W. Masing pani uue seaduse Eestikeelde ümber. Eesti, Liiwi ja Kuramaa talurahwale kuulutatud priius oli linnupriius. Nagu lind igale poole lennata, wõis talupoeg igale poole minna, kuhu tahtis. Maa jäi endist wiisi mõisniku omaks. Maa eest pidi talupoeg edasi orjama, siiski kokkuleppimise järele. Wägisi ei wõinud talupoega keegi enam orjama sundida. Waranduse puudusel pidiwad aga ometi peaegu kõik talupojad edasi maa eest mõisat orjama, kuni aega mööda majanduslised olud paranesiwad, aineline jõud kaswis. Siis alles wõis raharent endise teoorjuse asemele astuda ja maatagi inimesed enestele kergemat põlwe otsida.

Tõotatud linnu priiustki ei saadud kohe kätte. Osa peremehi sai alles Jüripäewaks 1823, teine osa Jüripäewaks 1824 priideks, sulased alles aasta ehk kaks hiljemini. Mõisa orjadel puudus weel 6 aastat waba liikumise õigus. Seega hakkas alles 1831 täielik priius maksma.

Priikssaanud isikutel pidiwad omad nimed olema. Seni tunti ainult ristinimesid ja kohanimesid. Nende juurde tuliwad wahel weel „sõimunimed.“ Liiwimaa kubermangu walitsus käskis 21. augustil 1822 mõisawalitsusi peremeestelt küsida, missuguseid „priinimesid“ peremehed enestele soowiwad wõtta. Igal pool ei pandud peremeeste soowisid palju tähele. Tihti määras mõisawalitseja oma tahtmise järele wallarahwale nimed, mõnekorra rahwale rasked saksakeelsed. Kõige enam Eesti nimesid leidub Hiiu ja Saaremaal. Suurel maal selle wasta esineb tihti Saksa nimesid. Umbes 1826 aastaga oliwad talupojad Eesti ja Liiwimaal enamisti igal pool ju priinimed ehk liignimed saanud. Kirikuraamatutes wõeti priinimesid alles pääle 1832 tarwitusele. Wõõraste antud „priinimed“ jäiwad rahwale kaua wõõrasteks; kohati peeti neid nagu sõimunimedeks. Nagu pilge esines tihti priinimi linnupriile! Talupoeg esines auusõna pääle tornist wallale lastud, politsei ülewaatuse all seiswana wangina.

5. Sõjakõminad 18. aastasaja lõpul ja 19. aastasaja algusel.
Põhjasõja lõpuga wõttis rahu meie kodumaal aset ja on sest ajast saadik alati armsaks kodakondseks jäänud. Ainult korda kolm rikuti wiimase 200 aasta jooksul ta waikust ja seegi rikkumine sündis enam weel kui maal. Kaugelt üksi kuulsiwad meie rahwad sõjawankri mürinat.

Rootsimaa ei wõinud Eesti ja Liiwimaa kaotust unustada. Oli ju meie kodumaa Rootsi wiljaait. Wiljaaidast ilma jäämine lõi omanikkudel walusa hoobi. Üht lugu mõtlesiwad nad selle wiljaaida tagasisaamise pääle. Kui Wene walitsus 1787 Türgimaaga sõda alustas, arwas Rootsi kuningas Gustaw III. paraja silmapilgu tulnud olewat meie kodumaad enesele tagasi kiskuda. Teades, et Wene maa ja merewägi türklaste wasta wälja saadetud, lootis Rootsi kuningas ettewõtet hõlpsalt korda minewat, seda enam, et Wene wastalised riigid Rootsimaale tarwikorral abi tõotasiwad anda. Sel põhjusel astus Rootsi kuningas Gustaw III. 1. juulil 1788 korraga nõudmisega wälja: Wenemaa andku Rootsile Soomemaa Sõstarjõeni tagasi, kaotagu Läänemere merewäe ja tehku türklastega rootslaste wahemeesteks heitmisel rahu. Niisugusid nõudmisi ei wõtnud Wene walitsus kuulda. Sest siis sõda tekkiski.

Kuningas Gustaw III. nõu käis Läänemere merewäe häwituse ja Peterburi ärawõtmise pääle. Wene sadamaid kaitses wäike kojujäänud merewägi. Muist seisis sest Tallinna, muist Kroonlinna all. Tallinna all seiswa merewäe juhatus anti admiral Tshitshagowi hooleks. Tshitshagow pidi Tallinna laewu Kroonlinna laewadega ühendama ja rootslasi nende kodu üles otsima. Tshitshagow purjutas mitmel korral Tallinna alt merele, puutus rootslastega kokkugi, aga suuremat wõitlust ometi ei tõusnud. Ilma iseäraliku sõdimise tagajärjeta läks 1789 aasta mööda.

Järgmisel aastal tahtsiwad rootslased Wenemaale walusaid haawu lüüa. Enestele inglastelt ja preislastelt rahalikku abi muretsedes walmistasiwad nad hoolega uue sõja wasta. Rootsi kuningas tahtis kõigepäält admiral Tshitshagowi laewastikku Tallinna all wõita ja siis edasi päälinna kallale minna. Enne ometi kui rootslased Tallinna laewastiku kallale julgesiwad tungida, läksiwad nad Paldiskile külalisteks. Märtsi kuus 1790 ilmusiwad Rootsi sõjalaewad Paldiski alla ja hakkasiwad linnakest ja hiljuti ehitatud kindlust põmmutama. Paldiskis leidus sel puhul ainult mõni kümmend sõjameest. Need ei julenud rootslastele wastatagi, waid katsusiwad, kudas warju pääsiwad. Seda nähes sõudsiwad rootslased laewadest maale ja hakkasiwad Paldiski peremeesteks. Pooleli ehitatud kindluses leidsiwad nad mõned suurtükid eest. Need naelutasiwad nad kinni, et keegi enam suurtükkisid ei saaks tarwitada. Kroonuaidad rööwisiwad nad warandusest tühjaks. Waranduse wiisiwad laewadele, aidad pistsiwad põlema. Arwates, et Paldiskisse ei maksa paigale jääda, läksiwad rootslased pea jälle laewadele tagasi, saagiga Rootsi purjutades.

Aprilli lõpul sõitis Südermanlandi hertsog Karlskroona sadamast 30 laewaga wälja Tallinna kallale. Admiral Tshitshagow oli Paldiski lugu kuuldes enesele Kroonlinnast abi palunud. Ootas iga päew Kronlinna laewastikku, 2. mail nähti Naissaare takka laewastikku. Ei ilmunud Kronlinna laewastik, ilmus Rootsi laewastik Wene laewastikku häwitama ja Tallinna purustama. Õigel ajal waenlaste tulekut tähele pannes seadis admiral Tshitshagow Wene laewastikku kolme ritta rootslasi wasta wõtma. Kange wõitlemine algas. Rootsi laewastik tungis tuhinal Wene laewastiku kallale, kuid Wene laewastik wõttis teda tulise rahega wasta Rootsi ridadesse surma ja hukatust külwates. Ei kestnud kaua kui ju Rootsi sõjalaew „Prints Karl“ nii wigastatud sai, et enam omast jõust kuhugi ei pääsnud. „Prints Karl“ tõmmas Wene lipu ülesse ja heitis alla. See allaheitmine andis Wene wäele uut julgust. Agaramalt kui enne kippusiwad wenelased rootslaste kallale.

Kuus tundi kestis wõitlemine. Nähes, et wõimata Wene laewastikule wiga teha, andis Südermanlandi hertsog käsu wõitlemist lõpetada ja Rootsi tagasi purjutada. Tagasiminekul sattus üks Rootsi sõjalaew Egna saare juures mere põhja kinni. Teised Rootsi laewad katsusiwad kinnist laewa päästa. Seda teada saades ruttas admiral Tshitshagow Tallinna laewastikuga rootslasi taga ajama. Tagaajajaid nähes pistsiwad rootslased kinni jäänud laewale tule otsa, ise aga purjutasiwad Rootsimaa poole edasi.

Kaugema maa rahwas ei teadnud selle sõja ähwardusest midagi. Ainult Paldiski ja Tallinna rahwas saiwad hirmu tunda. Õnneks kestis see hirmgi lühikese aja. Weel selsamal aastal kui Tallinna rahwas sõjahirmus wärisesiwad, tehti Wene ja Rootsimaa wahel rahu.

Sellegi poolest ei kaotanud rootslased weel lootust Eestimaad tagasi saada. Napoleon Bonaparte wõidukäikusid tähele pannes ei tahtnud inglased ilma saagita jääda. Ilma mingisuguse põhjuseta tungisiwad inglased Kopenhageni kallale, wõtsiwad linna, häwitasiwad Daani laewastiku. See ülekohtune tegu sundis Wenemaad inglastele 1807 sõda kuulutama. Inglaste nõusse heitsiwad rootslased. Inglaste abiga lootsiwad nad korda saata, mis neil omast jõust korda ei läinud.

Ehk küll Wene laewastik takistada püüdis, ei jõudnud ta ometi Inglise laewastiku ühenemist Rootsi laewastikuga keelda. Ühendatud laewastik tungis Wene laewastiku kallale. Wiimse laewastiku juhataja admiral Hanõikow käskis Wene laewastikku Paldiski sadamasse warjule purjutada. Pakrisaare juures jäi Wene laew „Wsewolod“ põhja kinni. Admiral Hanõikow püüdis küll Wsewoldi päästa, aga et Inglise ja Rootsi laewastik talle järele tuli, ei aidanud tal muud nõu kui pidi eest ära Paldiski sadamasse purjutama. Waenlased asusiwad kohe Wsewolodi kallale, paniwad Wsewolodile tule otsa. Paldiski sadamasse ei julenud waenlased ometigi kallale tulla. Selle eest jäiwad nad Pakrisaarte ligidal Wene laewastikku wahtima. Wene laewastik seisis sügiseni Paldiski all nagu hiir lõksus. Ei pääsnud waenlaste pärast kusagile.

Inglise ja Rootsi laewastik waritses selsamal ajal Naissaare juures, ilma et ometi Tallinna kallale oleks julenud kippuda. Kui korra wäike sõjalaew Tallinnast merele wälja waenlasi läks waatama, sattus ta uduse ilma pärast waenlastega merel kokku. Küll pani Tallinna wäike laew ihust ja hingest wasta, aga waenlaste hulga wasta ei wõinud ta midagi. Mehed sattusiwad inglaste kätte wangi. Inglased lasksiwad laewa mehed Tallinna tagasi, laewa aga wõtsiwad nad ära.

Suuremat kokkupõrkamist sel sõjaajal waenlastega enam ei olnud. Küll sai aga kodumaa prantslaste ja inglaste sõdade pärast weel mõnda aega ühte lugu kannatada. Sõja pärast seisis kauplemine täiesti. Sool ja muud wõõralt maalt saadawad elutarwidused tõusiwad hinnas koguni kõrgesse.

Kui prantslased 1812 Wenemaale tungisiwad, sai meie kodumaagi suure Prantsuse sõja mõju kaudsel teel tunda. Kuramaa jäi enam sõja jalgu, wähem juba Lõuna Liiwimaa Riialinnaga, kõige enam eemale jäiwad eestlased. Nähes, et prantslased preislastega üheskoos Riia poole tungiwad, wõeti nõuks Riia alewisid ära põletada. 11. ja 12. juulil 1812 pistis kindral Essen Riia alewid põlema. 4 kirikut, 35 ametlikku maja ja 702 elumaja saiwad tuleroaks. Seda alewite põletamise kahju arwatakse 17 miljoni pankorubla pääle. Tuhahunnikud kandsiwad tuuled iga nelja taewakaare poole kuulutades, et Neero sugu weel ei ole lõpnud. Alewite rahwa wanne käis nagu wari Esseni kannul. Waenlased jäiwad Riiga tulemata, hulk alewite rahwast suurendas kerjajate koori. Oma jagu koormaid tõi Prantsuse sõda eestlastelegi. Mitte ainult et palju mehi püssi alla pidi minema, kodu jääjadki saiwad sõjaraskust kanda. Sõjamaksud ja küüdid kuulutasiwad liig selgel keelel sõjakoormat. Kodujääjad pidiwad tihti mehi ja hobusid sõjawoori saatma, kuni wiimaks wõitjad Wene wäed wõõralt maalt koju tagasi jõudsiwad. Siis kadusiwad sõjakoormad, kadusiwad sõjahirmud.

6. Krimmi sõda.
Wiimast korda kuulis meie kodumaa sõjakõminat Krimmi sõja ajal 1854 ja 1855. Sõjawanker aga sel korral meie pool weerema ei hakanud.

Kui Wene ja Türgimaa wahel 1853 sõda tõusis, tegiwad inglased ja prantslased eneste wahel Wenemaa wasta lepingu türklastele appi astudes. Pääwõitlemine algas ses sõjas Krimmis, aga otsaga ulatas see sõda meie maalegi. Inglased ja prantslased tahtsiwad Wene wäge tükeldada. Seks saatsiwad nad laewastiku Läänemerele Läänemere maadele ja Soomele kolli tegema.

Kewadel 1854 ilmus ühendatud Inglise ja Prantsuse laewastik Naissaare alla. Igal silmapilgul wõisiwad waenlased säält Tallinna kallale tungida. Ju enne waenlaste laewastiku ilmumist hakati suure rutuga Tallinna wallisid kindlaks tegema. Tallinna sõjawäe ülemaks määratud kindral Berg leidis wallid nõrgad olewat. Tuhande kaupa pandi mehi Tallinna wallisid kindlateks tegema, pandi soldatid, pandi priimehi. Randa ehitati pääle selle hulk patareisi, waenlasi keelma maale tulemast. Tehtud tööd üle waadates jõudis kindral Berg otsusele, et majad ja puud Köismäel suurtükkide laskmist wallidelt takistawad, niisama et waenlaste kuulid mereäärsed majad põlema wõiwad süüdata, seda wiisi linnale hädaohtu walmistades. Kindral Berg käskis sel põhjusel sedamaid kõiki rannaäärsid majasid maha kiskuda ja puid maha raiuda. Küll palusiwad majade omanikud armu, küll wäljakolimise aja pikendust, aga ilmaasjata. Tuhanded mehed lõhkusiwad paari päewaga Ranna ja Nunnewärawa poolsed mereäärsed majad ära. Kindral Berg tahtis Harjuwärawagi aia puid maha raiuda, aga rüütlite päämees tuli wahele. Sääl jäiwad puud seisma.

Majade lõhkumine ja waenlaste ilmumine Naissaare juurde sundisiwad Tallinna elanikka hulga kaupa linnast põgenema. Mõisnikud sõitsiwad maale mõisadesse, kodanikud Paidesse ja Rakweresse ehk kusagile maale. Ühtlasi wiidi kõik kroonuwarandus Tallinnast kas wähematesse linnadesse ehk maale mõisatesse.

Ainult püssirohtu ja kuulisid weeti Tallinna koorma kaupa asemele. Igal silmapilgul kardeti Tallinna põmmutamist waenlaste poolt. Waenlaste laewastik põmmutas küll tihti, aga nii ligidale see ometigi ei tulnud, et kuulid linna oleksiwad ulatanud. Suuremalt jaolt põmmutasiwad waenlased ainult harjutuste pärast. Sügiseni seisiwad nad Naissaare ligidal, siis alles purjutasiwad nad koju tagasi, et teisel suwel uuesti Tallinna kodanikka hirmutama tulla.

Mitte ainult Naissaare all ei seisnud waenlaste laewastik, waid osa laewu uitas ühte lugu mööda Läänemerd. Kõik kohad ei pääsnud nii õnnelikult waenlaste küüsist nagu Tallinn. Ahwenamaal häwitasiwad waenlased Bomarsundi kindluse ära, Sweaburgiga tahtsiwad nad sedasama teha. Sweaburki ei saanud nad ometi kätte, kui nad ka kuulidega seda oma jagu purustasiwad.

Enne Sweaburgi põmmutamist tõusis waenlastele nõu Narwat ära wõtta. 6. juunil 1855 ilmus neli Inglise laewa Jõesuu alla merd mõõtma, et teada saada, kui suurte laewadega Narwa alla pääsewad. Jõesuhu ehitatud patareid andsiwad waenlastele tuld wasta. Waenlased ei kartnud patareisid, waid lootsiwad nendega hõlpsasti walmis saawat. Seni tuliwad jõelt Jõesuhu Wene suurtüki paadid parun Stackelbergi juhatuse all nähtawale. Inglased põmmutasiwad 2½ wersta päält suurtükipaatide pihta, ei sattunud aga märki. Suurtüki paadid ei wastanud teades, et nende kuulid nii kaugele ei ulata. Seda paremini wastasiwad ometi rannapatareid. Wastasiwad nii, et tüki aja pärast Inglise laewastik laskmise järele jättis ja Jõesuu alt ära purjutas.

Niisama nagu Narwa kallale, tahtis Inglise laewastik Riiagi kallale tungida. Siiski ühesuguse õnnega. 28. juulil ilmusiwad Inglise laewad Wäina Jõesuhu. Wäina Jõesuus seisis niisama Wene suurtükipaatide wägi nagu Narwa Jõesuus. Enne weel kui inglased Wäina Jõesuule wõi Dünamündele tuld andsiwad, hakkas Wene suurtükipaatide kapten-leitnant Istomin neid raudrahega teretama. Esiotsa ei pannud inglased paatisid tähele, waid põmmutasiwad kindlust. Kauguse pärast ei wõinud kindlus neile wastata. Seda nähes andis kapten-leitnant paatidele käsu Inglise laewade poole edasi tungida. Inglise laewad pöörasiwad nüüd suurtükid paatide poole.

Poole tunni pärast sai üks suurtükipaat augu külje sisse ja pidi Wäinajõele waenlaste eest taganema. Teised suurtükipaadid kippusiwad siiski edasi waenlaste kallale. Nad põrutasiwad nii ägedat tuld waenlaste kaela, et waenlased tüki aja pärast pidiwad taganema. Sest ajast saadik jätsiwad waenlased Wäina Jõesuu ja Riia rahule.

Muidu käisiwad Inglise ja Prantsuse laewamehed tihti mujal randadeski rahwast hirmutamas, nagu Pärnu lahes ja wäinas. Muhus, Wirtsus ja Harilaius astusiwad nad sagedasti maale, wahel koguni mängima. Mujal jälle käisiwad nad rannarahwalt toidumoona muretsemas. Inglased ostsiwad tihti ilma hinnata, prantslased aga alati raha eest. Rannal puupinusid ehk paatisid nähes paniwad inglased neile kohe tule otsa.

Mallas näitasiwad inglased õieti toorust üles. Korra jäi paar Inglise laewa Malla kohta ankrusse. Hulk madrusid läks laewadest wälja maale. Paar naisterahwast ei põgenenud aegsasti pakku. Inglise madrused tuliwad üsna ligidale. Alles siis pistsiwad naisterahwad pakku. Seda nähes andsiwad inglased tuld. Üks naisterahwas langes surnult maha, teine sai haawatud. Naerdes pöörsiwad inglased laewadele tagasi.

Kui ka Krimmi sõda Eesti-, Liiwi- ja Kuramaale otsekohe palju kahju ei teinud, oli ta kaudne kahju ometi seda suurem. Kauplemine ja laewasõit jäi seisma, palju laewu langes waenlaste saagiks. Wõõramaa kauba hinnad tõusiwad kolekalliks, omamaa kauba hinnad langesiwad hoopis madalasse. Wälja ei wõidud mereteed midagi wiia, raudteed puudusiwad weel. Eestlased ja lätlased pidiwad palju mehi sõtta saatma, ei ainult noori, waid wanemaidki, tagawarawäelisi. Tööjõud jäi sedawiisi koguni wäikseks. Rahutegemise järele 1856 hakkas jälle kauplemine edenema, elujärg paranema.

Pärast rahutegemist kustutati Tallinn kindluste kirjast maha. Tallinna wallisid lõhuti ära ja anti linnale mahti kaswada ja laiali laguneda. 1912 pandi Tallinn jälle kindluste nimekirja. Sõjasadam kerkib Tallinna külje alla, walmis tulewikus linnale ja maale endisid aegu meelde tuletama.

7. Usulised liikumised.
Eestlane kaldub müstika poole, sellest hinge tegewusele awaramat ala otsides. Üteüldse armastab ta usuelu. Tunnistuse selle usuelu armastuse kohta andis omalt kohalt wennaste koguduse liikuminegi. 19. aastasaja esimesel weerandil hakati wennaste koguduse liikumise järele uuesti usuelu õhutama, kuid selle õhutamise tagajärjel ilmus pea iseäralik haigus, sonimine. Nagu muistsed targad „haldjais“ oliwad, nii langesiwad usuelu õhutajadki joowastusesse, lamasiwad nagu joobnud pikali maas. Rääkisiwad üles ärgates, nad olla taewas käinud ja sääl imelikka nägemisi näinud. Kalewipoeg käskinud neid oma käskusid inimestele nende suu läbi kuulutada. Keegi ei tohtida enam punast riiet kanda, waid pidada walget kandma. Lapsi ärgu nimetatagu wanemate nimega, see sünnitada taewas segadust. Niisugusid uue usuelu kuulutajaid, õigem usuhaiguse edendajaid hakati taewaskäijateks ehk nõrkujateks hüüdma.

See jändamine algas Lääne Nigulas ja jõudis pea otsaga Lihulasse. Nagu külgehakkaw tõbi lagunes see jändamine ja jamsimine laiale. Naised ja tüdrukud unustasiwad kodused tööd taewaskäijate järele jookstes. Ühtlasi kutsusiwad nad muidki eneste sekka. Ei olla mingisugust ilmalikku tööd enam tarwis, hinge eest tulla hoolt kanda, kuulutasiwad nad. Ja taewaskäijad oskasiwad iga uinumise järele uusi nähtusi taewast ja põrgust ette jutustada. Kubermangu walitsus sai pea taewaskäijatest teada ja keelas kooskäimised ära. Salaja lagunes aga hullustamine laiemale. Läänemaalt jõudis taewaskäimise liikumine Harjumaale, säält Wiljandimaale ja wiimaks Tartumaalegi. Igal pool jooksis rahwast hulga kaupa taewas käijate kõnesid kuulma. Paljud hakkasiwad nende õpetuse järele elama. 1825 aasta ümber jäi see imelik liikumine ometi soiku. Rahwas paranes usuhaigusest.

Enam kui weerandsada aastat hiljem algas Eestimaal uus usujändamine. See ei ulatanud küll nii kaugele kui taewaskäijate liikumine, pani aga siiski wähemalt Harju ja Järwamaa rahwast kauemaks ajaks kihama.

1859 astus Järwamaal mees platsi, kes ennast wahel uueks Johanneseks, wahel uueks Mooseseks nimetas. Rahwas hüüdis teda Maltswetiks. Maltswet oli ennemalt wennaste koguduse liige, lükati aga mingisuguse süü pärast kogudusest wälja. Tüki aega pidas ta kubja, siis kõrtsmiku ametit. Kõrtsmiku põlwes sai ta jõukaks meheks. Korraga jättis ta kõrstmiku ameti maha ja hakkas rahwale Jumala sõna kuulutama. Palju rohkem: koguni uusi nõudmisi pani ta kuulajatele ette. Nagu taewaskäijad nõudis Maltswetki, naisterahwad kandku walgeid riideid. Pääle selle keelis ta neid juukseid palmida. Sealiha ei tohtinud keegi süüa. Pikka, halli prohwetimantlit kandes kuulutas ta, et ta omaksid Eestimaa kõrbest Kaananisse wiib. Tulgu teel Punane merigi ette, oma halli mantliga teha ta teed läbi mere. 1862 tulla sõda ja were ärawalamine. Kõik saada hukka, kes Maltsweti järele ei käia.

Rahwas kuulis, kohkus. Maltsweti sõnad mõjusiwad nagu pikse löögid. Mitmed müüsiwad kõik asjad, teised ütlesiwad kohad üles. Maltsweti jüngrid püüdsiwad auusat elu elada ja endid patu tegemise eest hoida. Joomine kahanes, karskus tõstis Maltsweti jüngrite seas lipu püsti. Karskusele naeratas õnneline tulewik. Pea kätte tulewa hukatuse pärast ei tahtnud keegi enam tööd teha. Ei läinud Maltsweti ettekuulutus ka täide, oskas Maltswet mitte täideminemisele ometi alati põhjusi otsida. Korra rahwahulgaga jõe äärde jõudes käskis ta jõge kuiwaks jooksta. Ei jõgi jooksnud. Maltswet kohe rahwa poole üteldes: rahwas ei olla küllalt weel palunud ega paastunud ega uskuda küllalt kindlasti, sellepärast ei pääseda ta kuiwalt läbi.

Walitsus katsus märatsejale tõkkeid panna, wähemalt Maltsweti kinni panna. Aegsasti nõu teada saades hoidis Maltswet ennast kinniwõtjate eest eemale. Otsiti ühes kihelkonnas, ilmus Maltswet sell ajal teises kihelkonnas. Igal pool leidis ta rahwa poolt lahket wastuwõtmist.