Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 14

Mõnda aega pidas Maltswet Harju ja Järwamaal jutlusi, kuni wiimaks kuulutas: nüüd paras aeg Egiptusest wälja Kaananisse minna. Ühtlasi teatas ta, et suur laew neile järele tulla ja usklikka otsekohe uude Kaananisse, Krimmi wiia. Karja kaupa kogus rahwast Tallinna ligidale Lasnamäele kokku, waatas merele päästwa laewa tulekut oodates. Laew tänini tulemata.

Asjata ootamisest wäsinud wõttis hulk Maltsweti jüngrid maad mööda Krimmi tee ette. See oli sel ajal, mil raudteed puudusiwad, waewaline ettewõte. Aga lootus Egiptusest Kaananisse jõuda andis neile rammu. Suure waewaga jõudis Maltswet seltsilistega wiimaks Krimmi. Krimmis rentisiwad mõned enestele maad, teised heitsiwad teenijateks. Suurema jao käsi hakkas aega mööda hästi käima. – Mõne aja pärast pööris Maltswet ise Krimmist kodumaale tagasi. Waheajal oli joowastus kodumaal lõpenud. Maltswet ei alustanud enam uuesti prohwetitööd. Ütles ise: waim lahkunud!

Hiljemini on weel mõned märatsejad üles astunud, aga nii suureks kui Maltsweti mõju ei ole nende mõju kaswanud. Uus Rootsist tulnud usuliikumine lagunes Noarootsist 1878 kiiresti Läänes laiale noori ja wanu kaasa kiskudes, „lugijaid“ äratades ja waldadesse missionitööle saates. Läänest tungis liikumine naabri maakondadesse, neiski jüngrid leides. Linnades ja maal katsuwad mitmed lahkusulised noota wälja heita, kuid kiwide otsa sattudes käriseb noot tihti, ilma suurt saaki wälja toomata. 1905 saadik on sotsialismus linnades tööliste seas lopsakalt wõrsuma hakanud, püüdes rahwa usuelule raskeid haawu lüüa.

8. Wiletsus ja abi otsimine.
Priius ei toonud talupoegadele loodetud elupõlwe paranemist. Priius jäi paberi priiuseks. Maksusid, orjust ei määranud enam wakuraamat, waid waba kontraht. Waene talupoeg pidi ometi talle ette pandud kontrahiga leppima. Kuhu minna? Kus ootas parem põli? Kontrahi tingimised oliwad rasked, waljud. Kontraht tehti lühikeseks ajaks, kontrahi lõpul kõrgendati nõudmist, tõsteti teoorjust. Tahtis mõis, wõttis ta talupoja maa hoopis enesele. Raske põli kestis edasi, seda enam, et mitmed halwad aastad tuliwad.

Teoorjus saatis talupoegi mitmes kohas meeleäraheitmisele. Lätimaal tõusiwad jutud, Wenemaal olla tühja maad küllalt saada. Mitmed lätlased läksiwad Riiga enestele „sojalt maalt“ hingemaad nõudma. Maa otsijad saiwad Riias karistust ja pidiwad koju tagasiminema. Kuid karistuski ei waigistanud hingemaa jutukõminat, rahwa südameigatsust. See ulatas eestlastegi hulka ja sütitas siin niisama nagu lätlaste seas. Pühajärwel oliwad talupojad 18. aastasaja lõpul ju wasta hakanud, aga selle wastuhakkamise eest rasket nuhtlust saanud. Raske koorma all hakkas Pühajärwe wald sügisel 1841 uuesti wasta, ega tahtnud enam ettepandud nõudmisi täita. Nagu enne, toodi nüüdki soldatid mässu waigistama. 82 süüdlast wiidi esmalt Tartusse wangi, toodi aga säält pärast jälle Pühajärwe tagasi. 40 meest päästeti priiks, 40 pidiwad läbi lipu jooksma ja soldatitelt 500 witsa hoopi wasta wõtma. Suurem jagu neist peksasaajatest saadeti pärast Siberisse. Niisamasugune kokkupõrkamine oli Wastseliinaski.

Hingemaa jutud ei waikinud. Ühed teadsiwad, et seda sojalt maalt antakse, teised jälle koguni kodumaalt. Et ametlikud kohad hingemaa andmisest midagi ei teadnud, läksiwad mõned Wene piiskopi Irinarhi käest nõu küsima. Piiskopp wastas, et ainult weneusulised maad wõiksiwad saada. See wastus pani meeli weel enam liikuma. Talupoegade elu kergituseks nõudis kindralkuberner Pahlen 1841 rüütelkonna konwendilt wabade kontrahtide kaotamist ja orjuste kindlat äramääramist. Tartus astus komisjon kokku puuduste wasta abi otsima. 1842 aasta maapäewal pani see komisjon ette, sulatatagu 1804, 1809 ja 1819 aasta talurahwa seadused kokku ja määratagu maksud maa eest ära. Uuenduste ettewõtmine edenes ometi wäga pikkamisi. Rahwas ootas, ootas. Alles 1845 ilmus uus seadus „77 paragrahwi,“ kuid see uus seadus ei toonud loodetud parandusi. Rahwas läks rahutuks.

Teiselt poolt rõhus rahwast näljahädagi. 1844 sadas suwi otsa wihma, wesi rikkus wiljakaswu. Ju aasta lõpuks tühjendati kõik näljahäda eemalehoidmiseks asutatud magasinid. 1845 ei saadud suurema jao waldade magasinidest enam mingisugust wilja. Nälja kätte suri mõnda inimest. Hädaajal tõusiwad uuesti kuulujutud, et Weneusku minejad kroonu käest abi saawad. Tõsi ainult on, et walitsuse poolt näljahädalistele 200,000 rubla määrati ja pärast weel 50,000 tshetwerti wilja, aga abi anti ilma usu pääle waatamata. Abi ihkas igaüks. Kuulujuttude pääle lootes lasksiwad endid tuhanded Wene usku üles kirjutada ja astusiwad wähä hiljemini Wene usku. 1845–1848 kestis niisugune usuwahetamine. Alles siis hakkas see soiku jääma. 100,000 hinge wahetasiwad Liiwimaal sel korral usku.

Nähes, et „77 paragrahwi“ talurahwa meeli ei waigistanud, määras walitsus uue komisjoni elujärje parandamiseks. Komisjon seadis järgmised põhjusmõtted üles: 1) mõisa- ja talumaad tuleb lahutada. 1804 talumaaks tunnistatud maad ei tohi mõisa ära wõtta. 2) mõisnik tehku kontrahi wähemalt 6 aasta pääle. 3) mõisa tarwituseks lahutatakse talumaast kwoote (kuuendikumaa). Hamilkar v. Fölkersahmi wäljatöötatud määrused kiideti kõlblikkudeks ja pandi keisrile kinnituseks ette. Nii sündis „Liiwlandimaa talurahwa seaduse raamat“ 1849. See seadus kinnitati ometi kuueks aastaks. Kohe hakkasiwad mõisnikud seaduse kallal uusi parandusi ette wõtma. Parandasiwad oma kasuks, talupoegade kahjuks. Walitsuse poolt nimetatud komisjon mõtles ometi enam talupoegade kasude pääle. 30. nowembril 1860 kinnitas keiser Aleksander II. uue „Lihwlandimaa talurahwa seaduse.“ Uus on ses seaduses kahjutasumise määrus. Omanik peab rentnikule kahju tasuma, kui maa wõõrale müüakse ehk rentnik rendi kõrgenduse pärast kohast lahkub.

Edasi tehti tööd teoorjuse täielikuks kaotuseks. Küll algas 1849 ju talumaade müümine, aga rentnikka, kes talusid ei jõudnud ära osta, koormas ikka weel teoorjus. See teoorjus oli ammu ajast ja arust. Tungiwalt nõuti teoorjuse kaotamist. 15. mail 1865 ilmus keiserlik käsk nõudega, et 23. aprillist 1865 teoorjus ja segarent kadugu. 1868 aastast saadik maksetakse renti weel rahaga. Umbes selsamal ajal pandi ihunuhtluselegi piir. 10. märtsil 1866 anti talupoegadele luba rüütlimõisu omandada. Küll oli mõni rüütlimõis waremaltki talupoegade kätte sattunud, aga ametlikult nimetati seda ainult pandiks panemiseks. 1866 aastast pääle ei tarwitanud keegi enam mõisat pandiks wõtta, waid tohtis ametlikult enesele osta. Suuremat kasu kui rendi äramääramine tõi rahwale maa päriseks ostmine. Ostetud maal pärisperemehena elades wõis talupoja elu alles õieti areneda ja kosuda. Kahjuks takistas suuremal hulgal waranduse puudus õiget arenemist ja pärisomanikuks saamist.

Eestimaalgi igatses talurahwas elujärje paranemist. Teoorjus rõhus rängalt, kontraht tehti aasta ehk kolme pääle, tehti ainult suusõnal. Rentnikku wõis mõis iga kontrahi lõpul kohast wälja ajada, maa kas mõisale wõtta ehk kellegile muule rentida. 1847 määrati ometi, et kõik maa, mis 8. juulil 1846 talupoegade käes olnud, jäädawalt talupoegade omaks jäägu. Nimetati komisjon talurahwa seaduste parandamiseks. Komisjoni tööwiljana ilmus 5. juulil 1856 kinnitatud „Eestimaa talurahwa seadus.“ Uus seadus ei toonud esiotsa sugugi kasu, waid sünnitas palju enam segadusi. Määrati nimelt, et uus seadus alles 1868 maksma hakkaku. Seni taheti weel talu ja mõisamaad enne uuesti ära mõõta. Talupojad ei wõinud mitmes kohas sugugi mõista, miks uuele seadusele kümneaastast ettewalmistamise aega nõuti. Ei seletatud talupoegadele küllalt selgesti asjalugu. Sest tõusiwad tülid ja pahandused. Juuru kihelkonnas Mahtras nõudsiwad walla peremehed uue seaduse maksmapanemist sedamaid. Soldatid kutsuti appi rahutumaid talupoegi waigistama. Wastahakkaw wallarahwas tegi „Mahtra sõda.“ 2. juunil 1858 põrkas wallarahwas sõjawäega kokku. Werd woolas mõlemal pool. Mahtra mõisahooned süttisiwad püssilaskmisest põlema ja põlesiwad ära. Sõna kuulmata wallarahwast ootas raske karistus: pääsüüdlased aeti läbi lipu, saadeti Siberisse. Wiimaste hulgas oli Mahtra talitaja Hans Tertsius. – Nagu Mahtras nõudsiwad Anijas wallarahwas kohe uuendusi. 60 Anija peremeest saiwad nuhelda. Wali korrapidamine lämmatas peagi wastuhakkamise waimu. Rahwas jäi uuentuste määratud aega ootama. 1866 lubati talu rentnikule koha ostmise eesõigus ja kahjutasu niisugusel korral, kui rentnik kohta ei taha ehk ei jõua osta. Talupoegade waesuse pärast wõis aga kohtade müümine wisalt edeneda. Edeneb praegugi wisalt.

1883 algas Eestimaalgi usuwahetus. Läänes ja Harjus jätsiwad sajad endise usu maha ja wõtsiwad riigiusu wasta. Nagu waremalt Liiwimaal oliwad Eestimaalgi usuwahetajatel iseäralikud lootused. Paari aasta pärast waikis ometi see liikumine. 1885 ilmus keeld Wene usust ära taganeda. Keeld oli ennemaltki olemas, kuid kuuekümnendatel aastatel ette tulnud kaebtuste tagajärjel ei pandud seda keeldu palju tähele.

Ühtlasi hakati selsamal ajal Läänemereäärseid maid suurele riigile ligidamale saatma. Wene keel määrati ametlikkudesse paikadesse ametlikuks keeleks, mõnigi sisemise riigi seadus ulatati meie kodumaale. Eestimaa kuberner Shahowskoi katsus iseäranis agaralt oma kubermangu suure riigi külge sulatada. Liiwi ja Kuramaalgi püüti Eestimaa järele teha. Pääle muude ristiti Tartu Jurjewiks ja Dünamünde Ust-Dwinskiks ümber. Kõik ühtesulatamise püüded ei jõudnud aga otstarbet täita.

Wene, Jaapani sõda 1904 nihutas elu terwes riigis endistest rööbastest wälja. Jaapanlaste wõidud edendasiwad seda nihkumist. Lätimaal hakkas sotsialismus laineid lööma kirikuidki oma tallermaaks teha püüdes. Wäljaspool kodumaad wõttis rahutus ikka enam wõimust. Oktobri kuul 1905 algas suur raudtee streik. Rongid ei saanud enam liikuda, post käia, telegraf ei teinud korrapäralist tööd, ajalehed ei ilmunud. Kõik läbikäimine nagu tarretas. Kindlate teadete asemel lagunesiwad kuulujutud laiale, üks imelikum kui teine. Neid usti. Need kuulujutud paniwad meeled kihama. „Must sada“ tegi maal ja linnas hirmu. Nagu tuulispask jõudis tuhin kaugemalt riigist Läänemereäärdegi. Tallinnas pidas töörhwas ennast wõimuks. Erutusel kogusiwad inimesed uulitsatele. Pea andis ometi wägew walitsuse käsi ennast tunda. Elu jäi wagusamaks.

Lätimaal selle wasta wõttis mässuwaim ikka enam maad. Tukkumis tõusis awalik kokkupõrkamine sõjawäe ja mässuliste wahel. See kokkupõrkamine nõudis sõjawäeltki ohwrid. Wastapanejad löödi pea laiale.

17. oktobril 1905 kuulutatud manifest sünnitas palju rõõmu. Igal pool hakati eestlaste seas arutama, kudas elujärje parandusi ette wõtta. J. Tõnisson kutsus seltsid kokku Tartusse nowembri kuus nõuu pidama. Kohe koosoleku algusel põrkasiwad saadikud eneste wahel kokku. Osa saadikuid lahkus teistest ja pidas adwokat Temanti juhatusel ülikooli aulas koosolekut edasi. Sel koosolekul tehti koguni käremeelsed otsused. Koju minnes tahtsiwad mitmed otsusi täide hakata saatma. Eestimaa saadikud katsusiwad wähä hiljemini Tallinnas weel teist koosolekut pidada, kuid see ei läinud neil korda.

Detsembri kuu algusel tungisiwad hulgused Tallinnast maale mõisu rüüstama ja põletama. Harjumaal ja Läänemaal põletasiwad nad enam kui 100 mõisat. Rahwas wärises igal pool kartuse pärast; kurjategijad wõtsiwad wägisi, mis tahtsiwad ja sundisiwad, keda tahtsiwad enestega kaasa tulema. Korraga kuulutati sõjaseadus Eesti, Liiwi ja Kuramaale. Sõjawäge saadeti wälja maad waigistama. Jõulu ümber ja uue aasta algusel 1906 seati kord jälle jalale. Mitmed ajalehed lõpesiwad ilmumast. Pikemalt neist juhtumistest ei wõi siin kõnelda. Sõjaseadus lõpes alles 1913.

9. Koolid.
1632 andis Rootsi kuningas Gustaw Aadolf Tartu ülikooli awamise käsu. Awamise korral kuulutas kindralkuberner Skytte: „Ei mitte üksi mõisnikud ja kodanikud, waid ka waesed talupojad peawad sellest suurest hääst teost kasu saama, need, kellele siiamaale keeldud oli midagi õppida ja kelle ihudega ühes ka nende waimu taheti pärisorjaks teha.“ Need kindralkuberneri sõnad räägiwad selle aja hariduse kohta selget keelt. Talupoegadel oli keeldud midagi õppida. Paraku jäi ülikooli kasu kuulutus talupoegadele wagaks soowiks. Talupoegade hariduse kohta ei jõudnud ülikool esiotsa mõju awaldada, nii wäga kui Rootsi walitsus talupoegadele ka haridust soowis. Hariduse wäljalaotajad rahwa sekka puudusiwad. Rahwas ei osanud lugeda ega kirjutada. Põhjasõja ajal lõpetas ülikool tegewuse, kuni Wene walitsus 1802 uuesti ülikooli Tartus awas.

Alles 50 aastat hiljemini hakkas hariduse wäljalagunemine wähä nihkuma. Nihutajaks sai soomlane, õpetaja ameti kandidat Forselius. Ta asutas 1684 Tartu ligidale Piiskopimõisa rahwakoolmeistrite seminari, et säält edespidi koolmeistreid ja köstreid wõtta, kes pimeduse wasta abi leiaksiwad. Ise jagas ta õppijatele õpetust. Kuid raske oli õppijaid saada. Ei tahetud orjade poegi kooli lasta. Forselius pidi kuningalt abi paluma.

Õpetust anti lugemises, kirjutamises, laulmises ja usuõpetuses. Kaheaastase õppimise järele määras Forselius õppijad koolmeistriteks. Koolikohad puudusiwad ometi. Mõne õpetaja abiga katsuti neid asutada. Rehi koolitoaks, lõmmud silmawalgeks, haod kütuseks. Mõisa perelaud söötis koolmeistrit. Esiotsa ilmus palju habemikka koolipoissa, küll kupjaid ja kiltreid, küll muud ametmehi. Enam kui 1000 noort ja wana käis pea koolis. – Forselius sõitis kahe koolipoisiga, soowides kooliasja paremale järjele seada kuninga juurde Rootsi, leidis lahket wastawõtmist kuninga poolt, kuid sai tagasi sõidul Läänemerel 1688 surma. Kuningas määras ometi 1694, et iga kiriku juures köstrile weerand adramaad koolide ülespidamiseks mõõdetagu. Haridus oleks agaramalt edenenud, kui mitte esmalt suur nälg ja pärast hirmus põhjasõda wahele ei oleks tulnud. Põhjasõda häwitas hariduse idud täiesti ära.

Alles aega mööda wõidi pärast põhjasõda jälle koolide asutamise pääle mõtelda. 1736 leidis kindralsuperintendent Fischer, et kooli tawalisesti õpetaja saunas peeti ja õpetust kusagile mujale kõlbmata isik andis. Nime järele loeti Liiwimaalt küll 108 kooli, aga õppijaid koolides waewalt 1300. Küll püüdis waimulik ülemus lugu parandada, kuid wäikse tagajärjega. Alles 1765 tehti kindralkuberneri eestkostmisel Liiwimaa talurahwa kooliseadus otsuseks: iga wähemalt 5 adramaa suurune mõis asutagu mõisakooli. Wähemad mõisad saatku lapsed köstrikooli. Kodulapsed ilmugu lihawõtte ümber katsumisele. Koolmeistritele lubatakse ametipidamise eest tasumist.

1765 aastat tuleb seega esimeseks wallakoolide asutuseks Liiwimaal arwata. Köstrikoolid kirikute juures oliwad ju waremalt olemas. Niisama leidusiwad koolid ju waremalt Liiwi- ja Eestimaa linnades. Wallakoolide asi edenes ometi wisasti. 1775 kuuleme Wiljandi kihelkonna kohta, et sääl mitte ühtki mõisa ega wallakooli ei olnud. Wähem kui pooled koguduse liikmed oskasiwad lugeda.

Eestimaal nihkus haridus weel wisamalt edasi kui Liiwimaal. Maakoolid puudusiwad niihästi kui täiesti. Me kuuleme ainult, et õpetajad kellegile isikule lugemise ära õpetanud ja selle isiku siis walda wõi kihelkonda saatnud kihelkonnagi rahwale lugemist õpetama. 1784 nõudis walitsus, et igal mõisal olgu oma wallakool, kus „üks talupoeg õpetab, kellel ristiusust hää tundmine on.“ Paraku jäi aga walitsuse nõue surnud täheks. Koolid tekkisiwad elusse paberil. Nii palju kui teada, asutati koolisid tõesti Wigalas, Allikal ja Kandles, Wigalas köstri juures. Mujal leppisiwad õpetajad selle nõudmisega, et lapsed leeri tulles lugeda mõistsiwad.

Priikslaskminegi ei edendanud koolide asutamist Eestimaal palju. Aega mööda hakati seminari asutamist nõudma. 1837 asutatigi Järwamaale lühikeseks ajaks esimene koolmeistrite seminar ja umbes 1842 Jädiweresse teine. Jädiwere seminar wiidi hiljemini Kuudale; weel hiljemini asutati Noarootsi Pasleppa rootslaste seminar. Seminarisid läks hädasti tarwis, sest 1856 ilmunud Talurahwa seadus määras, et iga wald enam kui 300 hingega enesele kooli asutagu. Seaduse maksmahakkamise järele algas alles Eestimaal üleüldine koolide asutamine. Kihelkonnakoolisid on Eestimaal täna päewani koguni wähä asutatud.

Kihelkonnakoolid puudusiwad priikslaskmise ajal Liiwimaa eestlastel, kuna lätlastel neid sel ajal 15 leidus. Koolides käis Liiwimaal 1820 umbes 12,000 last, ilma õpetuseta jäi 67,000 last. Õpetajad tundsiwad seminari tarwidust selgesti ära. Rosenplänter asutas küll 1814 juba koolmeistrikooli, kuid sellel oli ju sündides surm waderiks. Alles 1839 jõuti nii kaugele, et Wolmarisse koolmeistrite seminar asutati, kelle juhatajaks J. Zimse sai. Ju waremalt oli koolikohtuid ja komisjonisid asutatud. Koolikohus katsus haridust seega edendada, et ta määruse wälja kuulutas: kus lapsi priitahtlikult kihelkonnakooli ei tule, pandagu neid sinna waldade kulul, wähemalt 12 poissi. See uus määrus sai ühtlasi hulga kihelkonnakoolide asutamise põhjuseks. Pärastise piiskopi Ullmanni õhutusel kutsuti 1851 kohalik kooliwalitsus elule, kellest pääle mõisniku ja õpetaja kihelkonnakooli õpetaja ja kihelkonna kooliwanem talupoegade seast osa wõtsiwad. Talurahwas sai seega õiguse kooliwalitsuses tegew olla. – 1871 asutati wallakoolmeistrite seminar lätlaste jaoks Walka ja 1873 eestlaste jaoks Tartu. Wiimase esimeseks juhatajaks nimetati pärastine kindralsuperintendent Hollmann. Wenestamise tagajärjel lõpetas Tartu seminar oma tegewuse 1887, Walga kihelkonnakoolmeistrite seminar 1890. Ainult Kaarmasse asutatud seminar jäi esimesel wenestamise ajal seisma, Eestimaa seminarid lõpetasiwad wenestamise pärast tegewuse.

Kuna koolides Saksa ametnikkude walitsuse all olles Saksa mõju ennast enam, wähem awaldas, siiski emakeel maakoolides walitses, muutus lugu, kui koolid 1886 riigiwalitsuse alla määrati. Uus kooliwalitsus tõi wenestamise kaasa. Emakeel pidi Wene keele eest taganema. Wõõrast keelt ei jõutud wallakoolides ära õppida. Seda wiisi ei jõudnud koolid enam mõjuwalt küllalt haridust wälja külwata. 1905 näitas koolidele uus ajajärk koitwat. Wähemalt wõidi sest saadik raskustega wõideldes erakoolisid emakeelse õpetuskeelega asutada. Neid ongi mõnda asutatud, nagu näituseks Tartusse Eesti tütarlaste gümnasium. Maale asutab walitsus häämeelega ministeriumi koolisid ja edendab neid.

Möödaläinud aastasajal keskpooleni kannatasiwad maakoolid õpeabinõude puuduse käes. Siis alles muretseti koolidele seitsmes jaos „Kooli raamat.“ Ajakohasid õperaamatuid walmistas emakeeles C. R. Jakobson, nagu näituseks „Kooli lugemise raamatu“, „Geografia“ j. n. e. Eestimaal kirjutati wihatud Jakobsoni lugemiseraamatule wastakaaluks „Laulud ja lood.“ Hiljemini püüdis A. Grenzstein Jakobsoni raamatut koolidest ära tõrjuda, aga wähäldase tagajärjega. Paremini õnnestas ettewõtmine kooliõpetaja M. Kampmanni käes. M. Kampmann kirjutas uue „Kooli Lugemise raamatu,“ mis wananenud C. R. Jakobsoni ja C. Malmi raamatuid koolidest ikka enam eemale tungib.

10. Eesti kirjandus. Arenemine.
Eesti kirjanduse esimesed idud tärkasiwad õpetajate töötubadest. Õpetajad tarwitasiwad jumalateenistuseks püha kirja tükkisid; neid katsusiwad nad Eesti keelde ümber panna. Trükimusta need kirjatööd ei kannatanud ega näinud. Trükist ilmunud esimesi Eesti keeli kirjatöid tunneme ainult nime kaudu; kõige wanemad raamatud ei ole endid jõudnud meie päiwini alal hoida. Eesti kirjanduse esimeseks nurgakiwiks peame 1632 ilmunud Heinrih Stahli „Käsi- ja koduraamatut“ arwama, mis neljas jaos ilmus: Wäike Katekismus, ewangeliumid ja epistlid ja 144 kirikulaulu. Wähä hiljemini andis Stahl weel Eesti keele grammatika ja jutluseraamatu wälja. Ülepää seisis kirjandus esiotsa kirikuteenistuses. Eestikeelist kirjandust muretseti niipalju kui kirik tarwitas. Alles hiljemalt tuli igapäewase elu tarwidus juurde. Igapäewase elu tarwidus nõudis kalendrite ilmumist. Palju hiljemini katsuti alles muid tarwilikka kirjatöid muretseda.

Kui ka kirjandus esiotsa kirikuteenistuses seisis, ei jõudnud kirikki kirjandust nii palju muretseda kui kirik nõudis. Näituseks tarwitas kirik Eesti keeles tingimata püha kirja, kuid see puudus. Piiskopp Ihering käskis õpetajaid küll ümber panema hakata, Johann Gutslaff walmistaski Wana Testamendi tõlke, aga katk wiis algataja ja tõlkija hauda. Rootsi kuningas Karl XI. käskis Liiwimaa superintendenti Fischeri tõlkimist uuesti käsile wõtta trükikuludeks 800 taalrit määrates. Lõhe õpetajate wahel takistas asja edenemist. Küll peeti Lindnas ja Pilistweres konwerentsisid, küll tehti tõlge walmis, aga trükki ta ometi ei pääsnud, wähemalt mitte Tallinna murdeline tõlge. Õnnelikumalt läks Tartumurdeline Uue Testamendi tõlke lugu; see pääsis 1686 trükist rahwa kätte. Wana Testamenti ei pandud ümber. Tallinnakeelse Uue Testamendi kallal tegiwad päätööd Adrian Verginius ja Johann Hornung. Alles 1715 ilmus Uus Testament esimest korda trükist. Pärispiibel ootas ikka alles eestlaste kätte pääsmise tundi. Uue Testamendi ilmumise järele wõeti täieliku piibli wäljaandmine agaralt käsile. Jüri õpetaja Anton Thor Helle tõlkis paari teise õpetaja abiga Wana Testamendigi Eesti keelde. Käsikiri sai 1736 walmis, aga trükkimiseks puudus tarwilik summa. Parun Üksküll katsus küll trükikuluks raha korjata, kogus ometi ainult 28 taalrit. Nii wäikse summaga ei wõidud trükkimise pääle mõteldagi. Õnneks juhtus grahw Zinzendorf sel ajal Tallinna. Zinzendorfile pandi Eesti piibli trükihäda ette. Zinzendorf muretses kindral Dohne käest 1000 taalrit lainuks piibli trükkimiseks. Seda wiisi wõis esimene Eesti piibel 1739 ilmuda.

Aega mööda hakkas ikka enam waimulikku kirjandust ilmuma, kelle sekka wahel mõni ilmalik toodegi eksis. 18. aastasaja lõpu poole juhtub meile ju mõni kena Eestikeelne laulgi silmi. 19. aastasaja hakatuses tehti katset ajalehte wälja anda, kuid ajad ja olud ei olnud kohased. Paremini õnnestas Otto Wilhelm Masingi käes „Nädalilehe“ wäljaandmine (1821–1825). Masingi Nädalileht jõudis ennast 5 aastat elus hoida. See leht ei olnud ajaleht praeguse ajalehe mõttes, wähemalt mitte politilise ajalehe mõttes. Masingi leht awaldas ainult sõnumeid ja juttu. Masingi kõrwal astusiwad mitmed õpetajad ja köstrid kirjanduse alale ja hiljemini koguni grahw Manteuffelgi. Nii hästi puuduwate töötegijate kui kirjanduse wäikse tarwitajate arwu poolest ei wõinud kirjandus ometi edeneda.

Uut hoogu sai kirjandus, kui J. W. Jannsen oma töödega turule astus. Need oliwad, kui ka wõõraste eeskujude järele ümber tehtud, rahwalikus keeles kirjutatud ja leidsiwad seepärast lahket wastawõtmist. Wähem lahket wastawõtmist saiwad F. R. Kreutzwaldi tööd osaks. Kreutzwald lahkus endisest wigasest kirjawiisist ja hakkas Fählmanni ja teiste eeskujul õigemat Soome kirjawiisi tarwitama. Uus kirjawiis aga tegi harjumata lugijatele takistusi. Alles aega mööda harjus rahwas uue kirjawiisiga. Ühtlasi ilmus Kreutzwaldi sulest tähtsamaid kirjatöid, nagu näituseks Kalewipoeg 1857–1861 ja Eesti rahwa ennemuistsed jutud 1866. Kuna enne ainult maarahwast räägiti, hakkas Kreutzwald rahwast „eestlasteks“ hüüdma. Wahe ajal oli J. W. Jannsen ilukirjanduse alalt ajakirjanduse alale astunud. 1857 pani ta „Postimehega“ Eesti ajakirjandusele aluse. Küll tõusis esiotsa teine leht ta kõrwale, kuid see pidi pea Jannsenile maad andma. Mõne aasta pärast kutsus Jannsen tütre Liidia Koidula enesele appi. Suuremat osawust kui ajalehe toimetamises awaldas Koidula ometi luuletajana. Teda tuleb esimeseks Eesti naisluuletajaks lugeda, kellele alles hiljemal ajal Anna Haawa kõrwale astunud, kuna muud nooremad enestele alles loorberipärgi teeniwad.

Esiotsa ilmus Jannseni kaastöölisena, pärast aga iseseiswana ajakirjanikuna Sakala toimetaja C. R. Jakobson, kes uut elu Eesti rahwa sekka 1878 tõi. Kuna Jannsen lehte „tasa ja targu“ toimetas ja kõikidega rahus tahtis läbi saada, püüdis Jakobson nooruse tuhinas edasi tormata. Alalhoidlikkus ja ilmaparandus, kaks erinewat ilmawaadet põrkasiwad kokku sädemeid sähwates, tuld tuisates, suitsupilwesid sünnitades. C. R. Jakobsoni ilmaparanduse tuhin sünnitas wõitlejale ühel pool palju wastasid, teisel pool rohkesti sõpru. Igapidi oli Jakobson mees, kes selleaegse Eesti elu liikuma pani. Surm kutsus ta kõige paremas mehe jõus 7. märtsil 1882 tegewuse wäljalt ära. Ta järeltulejad ei jaksanud Sakalale enam endist tähtsust anda. Juhatawat osa Eesti asjade ajamiseks püüdis pärast Jakobsoni surma A. Grenzstein „Olewikuga“ oma kätte saada. Mõne aja pärast hakkas Grenzsteini siht ida poole kaaluma ja Grenzsteini poole hoidjad lõiwad temast lahku. K. A. Hermann püüdis omast kohastki ajakirjandusel ninameheks olla, kuid see püüd käis tal üle jõu. Hiljemal ajal katsusiwad J. Tõnisson „Postimehega“ 1896 ja K. Päts „Teatajaga“ Eesti rahwa asja ajada. 1905 a. liikumised kiskusiwad Pätsi kaasa. 1905 saadik on ajakirjandus päewalehtede poolest jõudsasti kosunud; mõnda päewalehte ja muud lehte on küll hingusele läinud, aga teised tänini tormidele wasta pannud.

Ajakirjanduse arenemise esimesel järgul asutati 1872 Tartus Eesti kirjameeste selts, kelle juhtiwaks hingeks õpetaja J. Hurt sai. Eesti kirjameeste seltsi ümber kogusiwad endid kõik selleaegsed kirjanikud kokku. Päärõhku pandi esiotsa tubli koolikirjanduse muretsemiseks. Sel alal tegiwad C. R. Jakobson, J. Kunder, A. Grenzstein, j. n. e. agarasti tööd. J. Hurt ise õhutas rahwast agarale wanawara korjamisele ja see õhutus ei jäänud tähele panemata. J. F. Wiedemann oli ennemalt juba sel alal rohket tööd teinud ja laskis oma korjandused hiljemini akadeemia kulul ilmuda. Hurti õhutusel hakkasiwad sajad käed korjama ja muretsesiwad korjandustega Eesti rahwale toreda rahwaluule auusamba, nagu sarnaseid wäha leida. J. Hurt andis esmalt „Wana kandle“ ja wiimaks 1904–1907 weel „Setukeste laulud“ kolmes köites wälja. Ka M. Weske andis kaks annet „Eesti rahwalaulusid“ wälja ja uuris Eesti keelt, nagu ennemalt Fählmann, Ahrens ja ta ajal Wiedemann.

Eesti kirjameeste seltsis tekkisiwad 1881 tülid. Negatiwsed ja positiwsed woolud põrkasiwad kokku, tekkis plahwatus. See plahwatus lõi Hurti mõtteosalistega seltsist wälja C. R. Jakobsoni seisukoha peremeheks tehes. Esiotsa tehti pärast lahkumist küll jälle ühel meelel tööd, kuid uuesti algasiwad sekeldused. Need lõppesiwad sellega, et 1894 Eesti kirjameeste selts hoopis kinni pandi ja ta warandus ära jaeti. Wäiksel mõõdul püüdis Eesti Üliõpilaste selts kirjanduse seltsi ülesandeid täita.

19. aastasaja wiimasel weerandil hakkas Eesti kirjandus lopsakalt kaswama. Suurem jagu ta tooteid langes nagu ennegi ikka weel ümberpanekute kilda. Kuid ju ilmusiwad kirjanikud algupäraste kirjatöödega. Esiti astus J. Pärn platsi, pea tuliwad talle E. Brunberg ja E. Wilde appi, wiimane õige suure tooterikkusega. E. Wilde on meie ajani kirjanduses tööd tegemas; uuemal ajal kannawad ta tööd sotsialist wärwi. Praegusel aastasajal ilmus hulk noori kirjanikka, kellest mõned nagu F. Mihkelson, Aino Kallas, A. H. Tamsaare, j. n. e. üleüldist tähelepanemist leidnud. Kuna Mihkelsoni töödes wahel müstitsismus wõidu tahab wõtta, püüab Tamsaare Eesti Zolaks saada.

Luulekirjandus awaldab wiimasel aastakümnel niisama edenemist, wähemalt lüüriline kirjandus. Eepiline luulekirjandus selle wasta niisugust edenemist ei tunne. Warsti pääle Kreutzwaldi surma ilmus ta „Lembitu,“ umbes selsamal ajal A. Maine „Kõu ja Pikker,“ hiljemini weel J. Liiwi „Kõrwe lõwi“ ja „Püha kuju“ ja muud. Sest saadik walitseb sel alal waikus. Lüürikat on sellewasta rohkem ilmunud. Teistest ees seisab siin G. Suits oma töödega. Muist tundeluule esitajatest saagu nimetatud J. Tamm, K. E. Sööt, G. E. Luiga, J. Liiw, J. Bergmann, M. Lipp, E. Enno.

Kirjandusele uut hoogu anda püüab 1907 asutatud „Eesti kirjanduse selts“ oma agara esimehega W. Reimaniga eesotsas ja kuukirjaga „Eesti kirjandusega.“ Nägelikult püüab uus selts Eesti kirjandust õigele rajale juhtida, tegelikult ei ole selts ainelise waranduse puudusel weel suuremat jõudnud ära teha, kuigi mõnda alust juba pandud.

Eesti kirjanduse auuks jääb Eesti rahwa ärkamine ja äratamine. Kuna esimesed äratuse hüüud waewalt arusaadawalt nagu kauged kõue kõminad kostawad, kaswab aastatega nende hääle jõud ja wägi. Esimest äratuse pasunat puhusiwad Janssen ja Kreutzwald. Jannsen ei julenud esiotsa weel rahwusetunnet äratada; ta äratas ainult laulmisele. Jannseni õhutusel asutati laulukoorisid, lauluseltsisid, muude seas Tartu Wanemuinegi. Jannseni õhutusel peeti 1869 Eesti esimene üleüldine laulupidu Tartus. Juba astus Jannseni kõrwal C. R. Jakobson üles ja püüdis Postimehes waljumalt äratusepasunat puhuda, kuna Jannsen kartis, et puhuja pasuna lõhki puhub. Oma käe pääl õhutas C. R. Jakobson kõnedega Wanemuises seda wõimsamalt rahwuse ärkamist ja weel enam wähä hiljemini ilmunud „Kolmes isamaa kõnes.“ Palju enam kui laulu edendamiseks aitas esimene laulupidu rahwuse ärkamiseks kaasa. Laulupidu järel hakati igal pool rahwuse tunnet mõistma ja rahwa kohustest arusaama.

Sedamaid astus õpetaja J. Hurt ettepanekuga wälja: rahwas asutagu enesele kõrgema hariduse kättesaamiseks kõrgema kooli, Eesti Aleksandri kooli. Ettepanek leidis elawalt wastakõla, asutati pääkomite, asutati abikomitesid. Waimustusega wõttis rahwas hariduse aatest osa, waimustusega ohwerdas ta oma kopikaid, nii et enam kui 10 aasta jooksul umbes 100,000 rubla asutatawa kooli hääks kokku tuli. Tülide pärast taganes J. Hurt wiimaks Aleksandri kooli juhatawalt seisukohalt. Sest ajast hakkas waimustus kooli wasta wähenema. 1888 pandi wiimaks kaua igatsetud Aleksandri kool käima, aga mitte Eesti õpetuskeelega, nagu alguses plaanitud, waid Wene keeles linnakooli õpekawaga. 1905 aasta punased päewad puutusiwad kooligi: kool jäi suikuma.