Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 05

Et piiskopi wõimus nimetatud juhtumiste läbi kaswanud oli, läksiwad sakslased 1224 kõigest jõust Tartut ümberpiirama. Wenelased teadsiwad wäga hästi, kui tähtjas see linn oli, ja seepärast ei tahtnud nad teda naljalt käest äraanda. Weel aastal 1223 oli Nowgorodis Tartu ümberkauduse maaga endise Kokenhusi würstile Wjätshkole antud, kellel woli käes oli rahwalt maksu nõuda. Seda tegi ta ka agarasti. Selle üle pahandas Albert. Pahanduses otsustas ta Tartut tagasi wõita. Et seesuguse ettewõtmise kordasaatmiseks palju sõjamehi waja oli, kutsus Albert kõigest Liiwimaast rahwast kokku. Suure usinuse ja hoolega täideti ta käsku. Pea kogusiwad endid Asti (praeguse Burtneki) järwe kaldale ligidalt ja kaugelt suured sakslaste, lätlaste ja liiwlaste hulgad kokku. Albert isi läks waimulikkude meestega ühes sinna ja pidas üleüldist sõjanõu, kudas asja kõige parem korda saata. Warsti selle pääle lõi Albert oma meestega Tartu lähedale lagedikule laagrid ülesse ja hakkas linna ümber piirama. Eestlased ja wenelased paniwad mehiselt ja waprasti wasta. Kui linna kaitsejad igamees oma kohal oliwad, ronis korraga üks rüütel tormiredelit mööda, tõrwalonti peus hoides, walli ääre pääle ülesse. See rüütel oli piiskopi wend Johannes v. Buxhöwden. Tema järele läks ta teener Peeter Ogus mitme teisega, kes nõndasamuti tõrwalonta peus hoidsiwad. Nüüd tungisiwad ka järelejäänud sõjamehed osalt redelitega, osalt purustatud müüri läbi kindluse sisse, kus kohe kole werepulm algas. Enam kui 200 wenelase ja eestlase surnukeha katsiwad wõitluse kohta; nende hulgas ka Wjätshko. Üks ainuke mees jäi kõigist kindluse sõjameestest elama. Sellele andsiwad rüütlid wäleda hobuse, kelle selga ta istuma, koju kihutama ja Nowgorodis ja mujal Wenemaal kõnelema pidi, mis Tartus sündinud. Kindlus riisuti esmalt tühjaks ja siis pisteti põlema (15. augustil 1224). Riia asutusega määratud eesmärk oli nüüd käes, sest terwe Liiwimaa oli sakslaste wõimuse all. Albert läks meestega suurel rõõmul Riiga jälle tagasi. Terwel Eestimaal walitses ümberringi uuesti rahu.

16. Paawsti saadik.
Kuueteistkümneaastase sõja läbi 1208–24 oli wiimaks Eesti rahwa jõud murtud. Ka wenelastel oli raske aeg ees: Mongóllased wõitsiwad neid Kalka jõe ääres 1224 ära ja wõtsiwad 1238 kõige Wenemaa eneste alla.

Daanimaa oli Waldemari wangiwõtmisest saadik palju alandatud. Läänemere maade sakslastel ei olnud kuskilt küljest wäliste waenlaste poolest midagi karta. Nad hakkasiwad seepärast endid wõidetud maal päristeks peremeesteks pidama. Kõik maa jaeti kolmele ära – piiskopp Albertile, Lihula piiskopp Hermanile ja ordole. Albert wõttis wõidetud Eestimaast Riia kiriku jakos rannaäärsed maad kuni Läänemaani; wennale Hermannile, Lihula piiskopile, andis ta praegu wõidetud Tartu linna ja ümberkaudse Ugaunia. Pea selle järele läks Hermann Alberti soowimise pääle Lihulast Tartu elama, kus ta julgem wõis olla ja siia, sellesama mäe pääle, kus hiljaaegu werine wõitlus olnud, ehitas ta kõige ilusama kiriku, mis Läänemeremaad iial näinud. (Hermanni Tartu ehitatud kiriku waremed on praegu weel doomi pääilu.) Hermann asutas Tartu ühe kloostri ja nimetas selle walitsejaks oma wenna Rotmari. Kakskümmend neli ümberkaudust küla maksiwad uuele piiskopile kümnest. Oma muud maad jagas Hermann preestritele, keda ta ühes oli toonud ja neljale Saksa rüütlile, kellest ta wend Diitrih v. Buxhövden Otepää enesele sai. Nende kohus oli lossisid kindlaks teha ja sõjamehi sisse panna.

Sisemiste asjade korraldamise järele tahtis Albert, et paawst teda pääpiiskopiks nimetaks (1225). See soow ei läinud ometi täide. (Alles Alberti teine järelkäija piiskopp Albert II. Suerber sai 1255 Riia pääpiiskopiks), olgu daanlaste tülide pärast ehk et paawst Honórius III. ja Gregòr IX. Liiwimaa kirikust suuremat lugu ei pidanud. Selle wasta käis Alberti käsi Saksamaal palju paremini; tema ja ta wend Hermann tõsteti 1225 Saksa riigiwürsti seisuse sisse. Ka ordo katsus keisri meele pärast teha, mis pea korda läks, sest keiser Friidrih II. lubas 1226 teda oma warju alla wõtta.

Et Tartu linna ärawõtmisega ümberringi kõik rahule jäi, palus Albert paawsti Honòriust III., et ta Roomast saadiku siia saadaks, kes asju weel parema korra pääle sääks ja rahwa ristiusku pöörmist joonele aitaks. See mees, keda paawst seks wälja walis, oli Mòdena piiskopp Wilhelm. Ta tuli 1225 mitme seltsimehega Riiga, reisis Albertiga maal ümber, manitses igal pool uusi kogudusi kindlasti ristiusust kinni hoida, käskis ordot alamatele õigust teha, tegi tülidele otsa, mis piiskopi ja ordo wahel weel lõpnud ei olnud, ja pööris siis Riiga tagasi.

Waewalt oli Wilhelm Riiga jõudnud, kui siia sõnum toodi, et põhja pool Eestimaal sakslaste ja daanlaste wahel uued tülid tõusnud. Wirumaa eestlaste wanemad, kes daanlaste walju walitsuse üle wiha täis oliwad, kutsusiwad Otepääst sakslasi lossisid ära wõtma ja daanlasi wälja kihutama. Sakslased wõtsiwad kutsumise rõõmuga wasta, läksiwad Wirumaale, wirutasiwad eestlastega ühes daanlased wälja ja jäiwad lossidesse elama.

Kui piiskopp Wilhelm Riias seda teada sai, ei olnud ta asjaga sugugi rahul. Niisugust omawolilist talitust ilma kiriku ja püha isa asemiku küsimata ei wõinud tema sallida. Kohe kutsus ta süüalused sakslased enese ette, nuhtles neid ja nõudis, et nemad Wirumaa paawsti kaitsemise alla annaksiwad. Ühtlasi läkitas ta saadikud Tallinna daanlaste juure ja sundis neid niisamuti Wirumaad tema kätte andma. Päälegi pidiwad ka weel teised maakonnad Eestimaal, mis seni daanlaste ja sakslaste wahel riiualused oliwad, wälja antama ja saiwad paawsti ja kiriku omaks mõistetud. Et neid uusi kirikule osaks saanud maid isi näha ja walitsust uue korra pääle sääda, reisis piiskopp uue aasta hakatusel 1226 Tallinna ja säält mitmesse paika maale, kus ta rahwa seast walitsejaid ja kohtumõistjaid walis. Daanlased heitsiwad seks silmapilguks küll selle otsuse alla, ometi selle kindla nõuga, et nad sel kombel rahule ei jää, sest et nende käest kõige rohkem maid ära wõetud oli. Üksi Tallinna kindlus oli weel järele jäänud.

17. Alberti wiimased päewad.
Mai kuu sees 1226 läks Wilhelm Italiasse tagasi. Kui ta merel Saaremaa mererööwlid rikka saagiga Rootsimaalt koju nägi minewat, kuulutas ta Ojamaal sedamaid Saaremaa wastu ristisõda, kellest küll Liiwimaa sakslased osa wõtsiwad, aga mitte daanlased. Talwel 1227 mindi kange külmaga üle mere libeda jää Saaremaale. Sõjawäega läksiwad ka Albert, ordomeister Wolkwin ja Selburi piiskopp Lambert ühes. Ehk saarlased Muhu ja Walljala kindlustes küll mehiselt wasta paniwad, sai Saaremaa ometi wiimaks alla heidetud. Kõik rahwas wõttis nüüd ristiusu wasta (1227). Sell kombel oli ka kõige kangekaelsem Eesti suguharu sakslaste wõimuse all, mis daanlased ilmaasjata kaua alla heita katsunud. Wõidetud saar jaeti piiskopp Albertile ja ordole ära ja asutati uus Saaremaa piiskopikond, kelle juure ka Läänemaa loeti. Uue piiskopi pesapaik oli Lihula. Kui kõik Saaremaa ärawõidetud oli, läksiwad sakslased üle jää jälle Riiga tagasi. (Saarlaste ristimisega ja sakslaste tagasiminekuga lõpetab Läti Hindrek oma ajaraamatu kirjutuse.)

Waheajal oli kuningas Waldemar kahe ühe poole aastasest wangipõlwest Dannenberi lossist Daanimaale tagasi läinud. Ta oli Shwerini grahw Heinrihile kõik pidanud lubama, mis see nõudis, et aga wangist lahti pääseks. Waldemari katse kaotatud maid uuesti tagasi wõita ei läinud korda. Ta ise pääsis kogemata juhtumise läbi teistkordsest wangipõlwest. Selsamal ajal kaotasiwad daanlased iseeneste süü läbi wiimase maatüki Eestimaal ära. Kui Waldemari Dannenbergi lossist lahtisaamise sõnum Tallinna jõudis, süttis daanlastel siin sõjahimu põlema, ja nad tungisiwad neisse maakondadesse, mis nad hilja aegu paawstile pidiwad andma. Gregòr IX., kes 1227–41 paawsti toolil istus, käskis nüüd sakslasi, isiäranis ordot, daanlaste wastu sõtta minna. Ruttu tehti kõrge käsu järele, mindi Tallinna ja wõeti kindlus ära. Sellega oli daanlaste wiimane walitsus 1227 Eestimaal lõpnud. Aasta hiljem kinkis Rooma-Saksa keiser Heinrih ordole Tallinna kindluse, Harju, Järwa, Wiru ja ühe osa Läänemaad; mis pääle selle oli, jäi Riia piiskopile.

Kui keiser ja paawst ordo kõige maadega oma kaitsemise ja warju alla wõtnud oliwad, näitas ordo maade kanges ihaldamises pea, et keisri wari palju enam wäärt oli kui paawsti wari. Ta arwas keisri käest maakaitsemiseks hoopis rohkem abi leidwat kui paawsti käest. Et ordo nõnda keisri poole hoidis, tegi Albertile palju muret. Piiskopp ja ordo, kes suuremalt osalt maad üheskoos alla heitnud, oliwad nüüd oma nõudmistega koguni teine teise wastu. Wäljaspoolt ei olnud enam waenlasi karta; siiski ei tulnud õiget rahu sugugi, sest piiskopp ja ordo läksiwad isikeskes tülisse. Ordo ei tahtnud teiste käsualune, waid isi peremees olla, kes seda teha wõib, mis ial tahab. Neid sõdasid, mis hiljem ordo ja piiskopi wahel tõusiwad, ei näinud Albert enam: ta suri kolmekümneaastalise walitsuse järele 27. januaril 1229. Tema keha maeti Riia doomkirikusse maha, mis ta ise ehitada oli lasknud.

18. Kuramaa allaheitmine.
Warsti pääle Alberti surma tõttasiwad Riia doomisandad ja Tartu ja Saaremaa piiskopid uut Riia piiskoppi walima, kelleks nad Magdeburgi doom-isanda Nikolause kõige kõlblikuma arwasiwad olewat. Breemeni pääpiiskopp Gerhard II. tahtis oma wäge ja wõimust Liiwimaal weel üles näidata ja nimetas, ehk küll Innokens III. Riia linnale 1223 piiskopi walitsuse õiguse annud, ometi Alberti asemele doomisanda Albert Suerberi uueks piiskopiks. Gregòr IX. pidi selle tüli lõpetama. Ta andis asja oma saadiku kardinal Otto hooleks, kes nii kauaks kui selge otsus tuleb, oma piht-isa, ordo preester Balduini Riiga Alberti asemikuks walis ja siis hiljem Nikolausele õiguse andis, keda paawst Gregór IX. 1231 ise Riia piiskopiks kinnitas. Selle aja sees oli waheaegsel piiskopil Balduinil korda läinud rahuga Kuramaad enese alla heita.

Semgallimaal oliwad sakslased, kudas juba enne nimetatud, Selburist wälja läinud maad ära wõitma ja rahwast ristiusku pöörma. Semgallasi walitses juba rohkem kui kolmkümmend aastat Terwéteni kindluses wanem Wester ehk Westart, kes koguni teine mees oli kui liiwlaste wanem Kaupo. Ehk Wester küll mitme lahingi kaotuse järele alamatele sakslaste käest ristiusku wastu wõtta pidi lubama, jäi ta ometi surmani paganaks. Ta suri oma suure wastasega Albertiga ühel ajal aastal 1229. Westeri surmaga lõpes semgallaste wastupanemine otsa; wist on ennast terwe maa wabatahtlikult sakslaste alla heitnud.

Ka semgallastest loe pool elawate kurelaste allaheitmine ei ole sakslastel nõnda palju werd maksnud kui Liiwi- ja Eestimaa rahwa ristiusku pöörmine. Warsti pärast Riia ehitust tuliwad kurelased Alberti juure, tegiwad temaga 1201 rahu ja rööwisiwad sest ajast saadik üksnes Skandinawia randu. Kardetaw aga oli 1201 nende Riialinna kallalekippumine. Kui sakslased Eesti- ja Liiwimaa ärawõitnud ja rahwa ristinud, oliwad kurelased weel paganad. Ehk küll Leedu rahwas uut usku wastu ei olnud wõtnud, oliwad igal pool ristirahwa riigid nende ümber, kellega nad alati sõdima pidiwad ja ei wõinud kurelasi seepärast aidata. Semgallimaalt oliwad Saksa preestrid aegsasti kurelaste hulgas ristiusku wäljalaotada katsunud ja kurelaste kuninga Lammehini ristinud. Pea saiwad kurelased aru, et ristirahwa Jumal paljul wägewam on kui nende ebajumal Pehrkuns. Nad oliwad selle poolest weel kahewahel, missuguse ristirahwa riigi alla heita. Balduin arwas paraja aja olewat Riia piiskopi maid suurendada, läkitas preestrid Lammehini juurde, kellega nemad nõnda kaua kauplesiwad, kuni see aastal 1230 wabatahtlikult sakslaste alla heitis. Lammehin tegi 28. detsembril 1230 Durbenis Balduini enesega allaheitmise poolest järeltulewa sääduse: kurelased wõtawad ristirahwa preestrid wastu ja lasewad endid ristida; nemad teewad enestele kohuseks ristisõjawäega paganate wasta wõidelda; ka lubawad nemad paawsti poolt saadetud piiskopi sõna kuulda. Selle wastu tõotab Balduin paawsti nimel kurelastele igawest wabadust, kui nemad ristiusust mitte ära ei tagane. Aasta hiljem tegi Balduin teiste kurelastega sellesama kauba ja sel kombel oli ta kõik Kuramaa enese alla heitnud. Nüüd läkitasiwad kurelased saadikud Rooma ja kuulutasiwad paawstile, et nad teda oma waimulikuks pääks wastuwõtawad. Balduin sai see eest Gregòr IX. poolest Semgalli piiskopiks nimetatud. Et see pea oma woliga Daani kuninga Waldemari kasuks mõnda asja ajama hakkas, kutsuti teda 1234 Semgallimaalt ära. Riia uus piiskopp Nikolaus andis Riialinnale uusi õigusi ja jagas linnakodanikkudele ühe kolmandiku Kuramaad ära; üks kolmandik, nimelt Aabau ümberkaudsed maad sai ordo kätte. Juba 1233 andis Riialinn oma siiamaalse osa Kuramaad mitmesuguse tüli järele Semgalli piiskopile, kes see eest uusi maatükka osalt Semgallimaast, osalt kurelaste maast wastu andis. Nõnda sai wabatahtlikult allaheitnud kurelaste maa juba esiotsa siia ja sinna kingitud, kus juures alamad endid sugugi õnnelikuks pidada ei wõinud.

19. Mõõgawendade ordo ühenemine Saksa ordoga.
45 aasta aja sees (1186–1231) oliwad sel kombel sakslased Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa oma wõimuse alla wõtnud. Siiski oli sisemise jõu poolest kaunis waene lugu. Mõõgawendade ordo, kellel enam nii palju abi Saksamaalt juure ei tulnud kui enne, sest et suurem hulk lähemale Preisimaale läksiwad, sai wäga hästi aru, kui raske see oli laialdasi piirisid wägewate naabrite –wenelaste, daanlaste ja Leedu rahwa wastu kaitseda ja ühel hoobil walitsusehimuliste waimulikkude meeste lähedal endisid õigusi alal hoida. Ehk sakslased küll wäga hästi teadsiwad, kui palju hädaajal wõõraste appi palumine neile kahju tegi, nagu nad seda Daani kuningast oliwad näinud, ei aidanud neil ometi muu nõu kui pidiwad uuesti endid wõõraste hoole alla andma. Ordomeister Wolkwin walis seekord päästjaks saksa ordo, kes praegu Weikseli jõe kallastel preislastega wõitlust oli alustanud. Wolkwin oli warsti pärast Alberti surma (1229) mõne ordo rüütli Saksa ordo walitseja Hermann v. Salza juurde läkitanud ja sellele mõõgawendade ordo ühenemist Saksa ordoga nõuks annud. Kõigi maadega ja rahwaga pidiwad mõõgawennad Saksa ordo ülemameistri alla heitma ja seda wiisi ühendatud jõuga Baltimaid edasi walitsema. Ehk küll mõlema ordo ühenemine juba 1229 nõuks wõeti, läks see ometi alles 1237 pika toimetuse järele korda. Kõige suurem takistus oli selle poolest Roomas ees. Daani kuningas Waldemar ei wõinud oma kahju ikka weel mitte unustada ja katsus seepärast, kudas ial wõimalik, Eestimaad uuesti enese alla tagasi saada. Ta hakkas wana mängu mängima. Lüübeki sadama pani ta ahelatega kinni, et keegi enam Liiwimaale minna ei saanud. Ka läks temal korda Riia piiskopi asemikku Balduini enese poole wõita, et seda ennem soowitud sihile jõuaks. Balduin, keda Gregór Rooma kutsus, sai paawsti juures warsti jälle au sisse, ja kaebas nüüd Riia piiskopi ja mõõgawendade ordo pääle. Et Gregór Waldemariga ega ordoga tülitsema hakata ei tahtnud, wõttis ordode ühenemine kaua aega.

Saksa ordo, kes sest ajast saadik Liiwimaal pääwalitsuse enese kätte sai, oli Palestinas asutatud. Juba 1190 oliwad sakslased – enamiste Breemeni ja Lüübeki kadanikud – Akkonis haigete maja ehitanud. Neil oli nõu õnnetumatele sakslastele, kes Akkoni lähedal haawatud ehk suures wiletsuses elasiwad, igapidi abi muretseda. Shwabi herzog Friidrih wõttis ette neist meestest Saksa rüütli ordot asutada, kes edaspidi kõigi waeste ja abita sakslaste eest Hommikumaal pidi muretsema ja ühel hoobil ka muhametlaste wasta sõdima. See nõu läks korda; paawst Klemens III. ja kuningas Heinrih IV. kinnitasiwad ordo ja paniwad talle seega kindla põhja. Kolme esimese ordomeistri ajal oli Saksa ordo alles üsna wäikene, aga kui Hermann v. Salza (1211–39) ordomeistriks sai, kaswis ta õige jõudsasti.

Selsamal ajal kui mõõgawennad ja daanlased Eesti ja Liiwimaal ristiusku laiali laotasiwad ja endid liiwlaste, lätlaste ja eestlaste peremeesteks tegiwad, oli Preisimaal seesama lugu. Isiäranis oliwad preislaste ristiusku pööramisel hertsog Konrad ja Saksa munk Kristjan tegewad; wiimane sai 1215 Preisimaa piiskopiks. Et aga preislased ristiusku wastu ei wõtnud, kuulutas paawst Kristjani nõu pääle nende wasta ristisõda. Seda kuuldes läksiwad Saksa ristisõdijad suurel hulgal Preisimaale ja sundisiwad rahwa Kulmi ümberkaudu ristiusku heitma. Nende maa anti piiskopp Kristjanile, kellel uute maade walitsuseks sõjamehi waja oli. Ta kutsus seepärast Saksa ordot ususõtta. Ordol polnud Palestinas enam midagi teha. Rõõmuga wõttis ordo selle kutsumise wasta. Saksa rüütlid arwasiwad palju mõnusama olewat lähedal Preisimaal suurt nime ja rohket warandust korjata kui kaugele Homikumaale minna, kust suurem jagu enam koju tagasi ei saanud. Kui ka preislased waprasti sõdisiwad, pidiwad nad wiimaks ometi wõitlusega harjunud rüütlite alla heitma. Pika sammuga tungisiwad nemad Preisimaa südamesse, tegiwad endisele usule otsa, laotasiwad Saksa kombeid, keelt ja eluwiisisid igale poole laiale ja ehitasiwad linnu, kindlusi ja kloostrid.

Kui Hermann v. Salza 1235 selleaegse Saksa ordo pesapaika Marburgi ordo talitusi talitama läks, läkitas Wolkwin saadikuid sinna, kes ordode ühenemist toime pidiwad sobitama. Weel selsamal aastal käskis Hermann kahte rüütlit Liiwimaale tulla ja asju hoolega järele kuulata. Et ta isi 1236 paaawst Gregóri kutsumise pääle Italiasse pidi minema, andis ta ordowalitsusele Marburgis woli nende rüütlite otsust, kes Liiwimaad waatamas oliwad, hoolsasti asjaga ühes järele mõtelda. – Weel selsamal aastal (1236) läksiwad mõlemad Saksa rüütlid Liiwimaalt koju tagasi ja nendega ühes ka kolm mõõgawenda, keda Wolkwin ühes läkitas. Ludwig v. Oettingen, kes Hermanni asemel ordotalitusi toimetas, kutsus kohe Magdeburgi ordowalitsuse kokku ja laskis asja ülekuulata. Nüüd tuli wälja, et neil liikmetel sugugi tahtmist ei olnud mõõgawendadega üheneda, keda isimeelisteks, asjata jonniajajateks nimetati, kes iialgi Saksa ordo walitsuse kõwa sääduse järele ei teeks.

Et ilma ordomeistrita ometi õiget otsust anda ei wõidud, läks üks mõõgawend isi Italiasse Hermanni palwele. Kolm Saksa ordowenda läksiwad temaga ühes. Hermann isi wiis nad kõik 1236 Witerbósse, kus sel ajal paawst Gregór IX. eluase oli ja jäi nendega sinna tükiks ajaks, sest ta aimas, missugused raskendused asjale ette tulewad. Daani saadikud oliwad parajalt paawsti juures ja katsusiwad Baltimaid jälle kuninga alla saada. Üks õnnetu juhtumine tuli wiimaks ordode ühenemisele appi. Wolkwin oli mitme mõõgawennaga Leedu rahwa wasta 1236 sõtta läinud, aga Bauske lähedal Saules suure kahjuga tagasi löödud. Wolkwin isi oli 48 ordowennaga ja hulga sõjameestega paganate nuiade all langenud. Leedulased sõdisiwad sel ajal oma esimese suurwürsti Ringoldi juhatuse all. See ränk õnnetus tegi Liiwimaal suurt hirmu; esimesel silmapilgul arwati kõik kadunud olewat. Õnneks ei tulnud Leedu rahwas selle wõidu järele Liiwimaale, waid läksiwad wenelaste wastu, nõnda et sakslased aega saiwad sõja wastu walmistada. Nüüd sai igamees aru, kui tarwiline ühendus oli, kui noor riik mitte otsa leidma ei pidanud. Üks ordowend (Gerlah Rusus) läkitati seepärast kiiresti Saule lahingi kaotuse kurwa sõnumiga Witerbòsse. Kui lugu Hermanni kõrwu ulatas, läks ta sedamaid paawsti juurde Liiwimaa asjade pärast rääkima. Pea selle järele kutsuti mõlemad Magdeburgist tulnud ordowennad täies ordo ehtes paawsti ette. Gregor IX. andis neile 1237 palutud ordode ühenemise loa, laskis nad oma tooli ette põlwili maha langeda, jagas neile pattude andeksandmist, tegi neid siiamaalse ordo wandest ja säädustest lahti ja õnnistas neid uue ordo liikmeteks. Nüüd pidiwad nemad ka siiamaalseid mõõgaga ja punase ristiga ehitud ordomantlid uute wastu ümberwahetama, kellel üksnes must rist märiks pääl oli.

Paawst ja Hermann ajasiwad asja nõnda kaugele, et uus Liiwimaa ordo[1] nõndasama nagu mõõgawendade ordo Riia piiskopi walitsuse all pidi seisma; uued rüütlid pidiwad temale truuduse ja sõnakuulmise wande wanduma. Paawst andis endisele saadikule Módena Wilhelmile uuesti täie woli ja läkitas teda Liiwimaale, kus ta asju korrale pidi säädma.[2] Saksa ordo kõrgemeister walis siiamaalse Preisimaa walitseja Hermann Balk'i esimeseks Liiwimaa ordomeistriks, kes 1237 hulga sõjameestega ja 60 rüütliga Liiwimaale tuli, kuhu Grüningen kui ordomeistri asemik juba ette oli rutanud ja wõttis siin mõõgawennad Saksa ordosse wastu.

Saksa ordo jagas ennast mõõgawendade ordo ühenemise järele 1237 kahte jakku: 1) Liiwimaa ja 2) Preisimaa ordosse. Terwe Saksa ordo walitseja oli kõrgemeister, kelle elupaik Marburgis, 1312 saadik Marienburgis oli. Liiwimaa ordo walitseja oli ordomeister, kes Saksa ordo poolest kinnitati ja ametisse säeti.
Módena Wilhelm asutas 1238 Kura piiskopikonna, mis Leedumaa, Kura Aa ja Aabau wahel olewat Kuramaa jagu enese alla wõttis; selle piiskopikonna pesapaik oli Pilten.

20. Eestimaa saab Daani walitsuse alla.
Kui mõlemad juba ennemalt nimetatud mõõgarüütlid, kes Witerbós paawsti ees ordode ühendamise luba wastawõtmas käinud, Hermanni juure tagasi läksiwad, andis see neile teada, et paawst Tallinna ja sellega ühes Harju, Järwa ja Wirumaa daanlastele tagasi käskinud anda. Sellepärast läksiwad weel aastal 1237 Hermann Balk ja Módena Wilhelm Daanimaale, et Waldemar II-ga asja selle poolest korrale saata. Pika waidlemise järele tehti Stenbis rahu, mille järele ordo Tallinna linna Harju ja Wirumaaga Daani kuningale tagasi andis. Järwamaa jättis Waldemar kulude eest ordole. Saaremaa ja Läänemaa jäiwad sakslaste kätte. Sel kombel oli Daanimaa weel ühe korra suurema jao Eestimaa peremees, kuna Liiwimaal ordo jälle täiesti piiskoppide ja paawsti wõimuse all näitas olewat. Gregór IX. oli nüüd Eesti ja Liiwimaa asjaga rahul, aga pidi aegsasti nägema, et ta ennast lootuses oli petnud. Daani riik jäi Eestimaal nõrgaks ja haigeks, kuni ta umbes saja aasta pärast (1347) täiesti otsa sai. Walitsusehimulised waimulikud mehed pidiwad pea aru saama, et Saksa ordo neil palju kardetawam waenlane oli kui mõõgawendade ordo. Et Waldemaril enesel kodu palju tegemist oli, jäiwad Eestimaa asjad nõndasama, kuda nad wiimasel kümnel aastal (1228–38) Saksa walitsuse all olnud. Ta jättis wasallidele Harju ja Wirumaal kõik wanad õigused, mis nad ordo käest saanud ja andis weel uusi juure, et need täiesti tema poole hoiaksiwad.

Teine ajajärk 1237–1347.

Mõõgawendade ordo ühenemisest Saksa ordoga kuni Eestimaa müümiseni.

1. Sõjad wenelastega, kurelastega, semgallastega ja leedulastega.
Uus ordomeister Hermann Balk läks juba esimesel aastal, kui ta Liiwimaale tuli (1238), ristisõjawäe ja Tartu piiskopi abiga wenelaste wastu sõtta. Rikas Pihkwa, keda Saksa sõjawäe wõimus ära hirmutas, heitis pea ordomeistri Balki alla, kes linna kindlaks tegi ja hulga sakslasi sisse hoidjateks pani. Ka lõune pool olew Isborsk langes 1238 sakslaste kätte. Nüüd aga saiwad sakslased enestele uue wastase. See oli Nowgorodi würst Aleksander Newski, kes neile 1242 wastu läks ja nad Peipsi järwe jää pääl suutumaks ära wõitis, nõnda et nad enam Wene piirile minna ei julenud. 400 Saksa rüütlit leidsiwad põgenedes jääpragude wahel surma; Pihkwa ja Isborsk jäiwad uuesti wenelastele. Ehk sakslased selle wõidu järele waenlast küll Riia linnawärawate ette kartsiwad tulewat, ei teinud Aleksander seda ometi; temal oli sest küllalt, et ta rüütlite pääle wõitu saanud ja nad põgenema ajanud.

Kui Hermann Balk 1239 ära suri[1], sai Diitrih v Grüningen tema asemele Liiwimaa ordomeistriks. Et Peipsi lahingu järele ka kurelased mässama hakkasiwad, oli Liiwimaa suures hädas, aga Grüningenil läks korda riigile jälle uut rammu ja tugewust anda. Ta läks aastal 1244 piiskopi ja Daani sõjameestega ühes kurelaste wasta sõtta, kes ristiusust ära oliwad taganenud. Kurelased heitsiwad ilma mõõga hoobita alla ja wõtsiwad ristiusku uuesti wastu. Et Kuramaa poolest julgem olla, ehitas ordomeister 1244 Goldingeni, Windawi ja Hasenpoti lossid. Goldingeni komturiks nimetas Grüningen Bernhard v. Haaren'i, jättis hulga mehi tema hoole alla ja pööris Riiga tagasi.

Waewalt oli ta Kuramaalt tagasi, kui sääl sõda uuesti pääle hakkas. Leedu suurwürst Mindow, kes 1238 isa Ringoldi surma järele trooni pääle saanud, tuli seekord suure sõjawäega kurelastele appi. Amboti lähedal Kuramaal tõusis taplus; ehk waenlasi küll 30,000 meest oli, ajas Goldingeni komtur Bernhard nad ometi põgenema. Warjuks Leedu rahwa wastu tegiwad sakslased Amboti weel kindlamaks ja ehitasiwad mõned uued lossid nagu: Dondagi, Angermünde, Kandau, Durbeni ja Grobini. Selle pääle tungis Grüningen ise Leedumaale ja laastas maad hirmsal kombel. Järeltulewal aastal käisiwad sakslased ja Leedu rahwas ühe teise maid wastastikku rööwimas, kus juures kurelased ja semgallased wiimaseid sagedasti aitasiwad. Kui Grüningen 1246 Liiwimaalt ära läks, oli kurelaste ja semgallastemaa tema mõõgaga ärawõetud, rahwas wastahakkamise pärast orjadeks tehtud ja ristiusk wägiwaldselt wälja laotatud.

Ordo walitsuse edasinihkumise pärast nii hästi Kura kui ka Preisimaal wõttis suurwürst Mindow nõuks ristiusku heita. Paawsti käsu pääle ristis 1252 Kulmi piiskopp suurwürsti ja tema abikaasa. Seks ajaks oli ka Liiwimaa ordomeister hulga rüütlitega ja preestritega linna läinud; wiimased jäiwad sinna ja hakkasiwad rahwale ristiusu õpetust kuulutama. Ordole kinkis Mindow mitu korda suuri maatükka ja lubas kõik oma maad temale jätta, kui temal (Mindowil) pärijaid järele ei jää. Seda tegi suurwürst selle lootusega, et ordo temale abi annab. See sõprus ei kestnud aga kuigi kaua. Mindow, kes 1255 ristiusust ära taganes, ühendas ennast sakslaste waenlastega. Aastal 1259 ajasiwad samaitlaste wanemad rahwast kurelaste ja ordo wasta mässama. Shodeni wõi Skudi juures Kura-Kowno raja lähedal tõusis 1259 werine taplus. Rikka saagiga ruttasiwad waenlased koju tagasi.

Et sellepääle semgallased sakslastest ärataganesiwad, ehitas ordo semgallaste maale edespidiseks warjuks Dobleni kindluse (1259), mis semgallased warsti ümber piirasiwad, aga ometi mitte ära ei wõinud wõtta. Nüüd palus ordomeister Burhard v. Hornhusen Preisimaalt ja Daani walitseja käest Eestimaalt abi. Tema palwet kuuldi; pea tuli suur rüütlite, eestlaste ja kurelaste sõjawägi ühendatud leedulaste, samaitlaste ja semgallaste wasta wõitlema, Durbeni lähedal tõusis 1260 tähtjas wõitlus, kus sakslased ära wõideti, sest eestlased jätsiwad neid maha ja kurelased läksiwad koguni nende eneste kallale. Kaheksa tundi wältas lahing; 150 rüütlit leidsiwad surma; ka Burhard v. Hornhusen ja Daani ülem hertsog Karl jäiwad wõitluse wäljale maha. 14 wangi wõetud ordorüütlist põletasiwad waenlased 8 elawalt ära; teistel raiuti käed ja jalad otsast maha ja lõhuti keha neljaks tükiks lõhki. Seda sakslaste lahingu kaotust kuuldes jätsiwad hiljuti allaheidetud maad ristiusu maha ja rahwas wandus kindlasti sakslasi täiesti maalt wälja rookida. Sel kombel läks lõuna poolne Semgallimaa sakslaste käest uuesti kaduma; alles pika werewalamise järele wõideti kadunud maad hiljem jälle tagasi.

Et sakslaste jõudu wähendada, ühendas Mindow ennast 1262 wenelastega ja tõttas sõjawäega Wõnnu poole, kus ta pahanduseks wenelasi eest ei leidnud. Ilma et midagi teha oleks wõinud, pööris ta koju tagasi. Pärast Mindowi surma (1264) walitses mitu suurwürsti üks teise järele, kuni wiimaks 1282 Witen riigiwalitsejaks sai. Selle segaduse ajal ehitas ordomeister Konrad v. Mandern ehk Medem aastal 1265 semgallaste maale Kura Aa jõe äärde Mitawi lossi ja Järwamaale Paide kindluse. Waheajal wõtsiwad ja põletasiwad wenelased Aleksander Newski poja Dmitri juhatuse all 1262 kolmekordsete müüridega Tartu; üksi kindlus, kuhu piiskopp ja rüütlid oliwad põgenenud, pani õnnega wastu. Saksa sõjawäed, kes mujalt appi tuliwad, ajasiwad wenelased jälle tagasi.

Dmitri äraajamise järele sai Jaroslaw Nowgorodis walitsejaks. Ta tuli 1267 suure sõjawäega, wist Narowa laewasõidu pärast, daanlastelt Eestimaad ärawõitma ja ruttas kõige esmalt Rakwere linna poole, mida Waldemar II. 1224 Wirumaa warjuks ehitanud oli. Tartu, Wiljandi, Lihula ja Paide rüütlid ühendasiwad endid Eesti wasallidega ja läksiwad siis wenelaste wastu. Rakwere lähedal tõusis 1268 werine taplus, kus teiste hulgas ka Tartu piiskopp Aleksander surma leidis. Wõitu ei saanud see kord kumbki. Warsti selle järele tungisiwad daanlased ja sakslased Wenemaale ja häwitasiwad 1269 Isborski linna ära. Aasta hiljem tegiwad wenelased sakslastega ja daanlastega rahu.

Selle aja sees oliwad Leedu rahwas rööwides kunni Saaremaale tunginud ja pöörasiwad säält rohke saagiga jälle koju tagasi. Et nende wägewate naabrite eest tulewikus julgem olla, ehitas 1273 ordomeister Ernst v. Raßburg Leedu raja pääle Dünaburgi kindluse, mis Leedu rahwas ilmaasjata kaua aega ära katsusiwad häwitada.

Selsamal aastal suri ka Saksa ordo kõrgemeister Hermann.

2. Hansa.