Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 03

14 päewa kaubeldi seda wiisi sõbralikult. Siis hakkasiwad laewamehed koju tagasi purjutama. Ei purjutanud ometi enam üksi, waid wõtsiwad ühe 15 aastase poisi kaasa. Poiss pidi Breemenis Saksa keelt õppima ja edespidi kauplejatel tõlgiks olema. Niisama jäi üks sakslane Wäinajõe äärde säälse Liiwi rahwa keelt õppima. Järgmisel aastal tuliwad kaupmehed ju kahe laewaga Wäinajõe suhu tagasi ja tõiwad palju rohkem kaupa kaasa. Tõiwad mõnesuguseid kullasseppadegi walmistatud asju. Wasta saiwad niisamasuguseid aineid nagu esimesel korral, iseäranis rohkesti aga metsloomade nahku.

Laewadele tagasi minnes kutsusiwad laewamehed rahwa wanemad eneste juure. Wanematega tegiwad nad nüüd laewal niisuguse kauba, et nii hästi sakslased kui maa pärisrahwas teine teisega ilma takistamata edespidi alati wõiwad kaubelda. See kord jäi neli sakslast talweks Wäinajõe suhu maa pärisrahwa juure. Alles järgmisel aastal purjutasiwad nad Breemeni tagasi. Breemenist anti nüüd paawstile teada, et Breemeni laewamehed „uue maa üles leidnud“. Paawst oli selle sõnumi üle rõõmus ja käskis, et Breemeni piiskopp kohe ristiusu wäljalaotuse eest uuel leitud maal pidi hoolt kandma.

Teiste hallikate järele ei olnud sakslaste wastawõtmine liiwlaste poolt Wäinajõe suus sugugi nii sõbralik. Teised hallikad kuulutawad, et nii pea kui tormist teelt kõrwale aetud Breemeni kaubalaew Wäinajõe suhu ilmunud, liiwlased kohe sakslaste kallale kippunud. Liiwlased tungnud laewadega ja kuiwalt maalt sakslaste kallale, walmis sakslasi surmama ja nende laewa enestele saagiks wõtma. Meeleäraheitmisel sõdinud sakslased kallalekippujate wasta ja jõudnud ainult suure waewaga neid tagasi tõrjuda. Mõndagi liiwlast sai ses taplemises haawatud. Ära nähes, et wõõraid nii hõlpsalt ära ei wõi wõita, tehti wiimaks sakslaste ja liiwlaste wahel rahu. Ühtlasi määrati, et rahurikkuja üles poodagu. Sakslased läksiwad sellepääle maale ja hakkasiwad kaupa sobitama. Liiwlastele mõdu ja wiina andes nõudsiwad nad enestele õigust edespidi uuesti tagasi tulla ja edasi kaubelda. Lubati, mis nad soowisiwad. Seda wiisi algas läbikäimine Liiwimaa ja Saksamaa wahel.

Mis takistas nüüd enam Saksa kaupmehi Liiwimaale tulemast? Õigus oli saadud, tee lahti. Ei tulnud sakslasi enam mitte ainult Breemenist kauplema Wäinajõe suhu, waid pea Lüübekist ja Westfalistki. Esimese kauplemise aegade kohta puuduwad selgemad teated. Wanad kirjanikud ei pane rõhku kauplemise pääle, waid ristiusu wäljalaotamise pääle. Esimesest sakslaste tulekust Wäinajõe suhu kuni esimese missionäri ilmumiseni kulus weel umbes 25 aastat ära. Alles siis, kui Meinhard 1185, Liiwimaale ilmus ristiusku tooma, hakkawad ajaraamatud meile selgemat pilti maa elust ja olust andma. Nimelt oleme ses tükis palju tänu Läti Hindrekule wõlga, kes esimest ristiusu wäljalaotuse aega küll lühedalt, hilisemat aega aga täielikult kirjeldab. Pärastpoolseid kirjeldatud juhtumisi on ta kas oma silmaga näinud ehk ustawate isikute suust kuulnud. Esimistest ristiusu kuulutajatest ei tohi me milgi kombel tunnistada, nagu oleks omakasu ehk politika neid taga kihutanud. Kaupmehi kihutas küll omakasu taga ikka uuesti Wäinajõe suhu tulema kaupa tegema. Meinhardi wähemalt kutsus armastus Kristuse ja paganate wasta siia. Armastus pani teda hädaohtu wõõral maal unustama, armastus sundis teda pikka teed paganate juurde ette wõtma, armastus kihutas teda elujõudu meie maa rahwaste hääks ohwerdama. Kuna ühed ajaraamatud ütlewad, et Meinhard 1185 esimest korda Liiwimaale tulnud, määrawad teised seda tulekut warema aja pääle, ilma et aasta ära wõiksiwad määrata. Lüübeki Arnold kirjutab: „Ristiusu esimene tooja oli Seegeburgi munk Meinhard, kelle südant Jumal nõnda walgustas, et ta Jeesuses Kristuses paganatele igawest rahu läks kuulutama ja neid aeg ajalt usutulega soendas. Kui hoolas munk mõned aastad kaupmeestega sääl käinud ja töö alustust hoolsasti oli järele mõtelnud, tundis ta Jumala wägewa käe rammu ja läks Breemeni pääpiiskopi Hartwih II. juurde.“

2. Esimene liiwlaste piiskopp Meinhard 1186–96.
Saksa kaupmeeste hulgaga tuli Meinhard kewadel 1186 Liiwimaale, purjutas Wäinajõge mööda ülesse ja läks maale Üksküla juures. Üksküla oliwad Saksa kaupmehed juba ennemalt asupaigaks walinud. Et Meinhard aastal enne seda isi ja nüüd möödaläinud talwel ka teiste koju tagasiläinud kaupmeeste käest natuke Liiwi keelt õppinud oli, palus ta Polotski würsti Wladimiri, kellele suur jagu Wäina jõeäärseid maid maksusid maksis, et temale luba annetaks rahwast ristiusku pöörda. Wladimir ei kuulnud mitte üksi ta palwet, waid kinkis temale weel mitmesuguseid kallid kingitusigi.

Üksküla ümberkaudu algas Meinhard liiwlastega esimest ristiusule pöörmise katset. Tal läks pea korda mõnda suuremat ja tähtsamat meest enese poole wõita. Esimesed liiwlased, keda Meinhard ristis, oliwad Ilo ja Wiitso, kelle eesmärgi järele weel palju teisigi tegi. Uute ristiinimeste ja mõne kaasatoodud sakslase abiga hakkas Meinhard Liiwimaal esimest kristlikku kirikut ehitama. Breemeni pääpiiskopp Hartwih II. seda kuuldes läkitas Meinhardile mitmesugust materjali, mõnda ehitusemeistrit ja kaastöötegijat abiks. Kui teisel talwel (1186) Leedu rahwas maad häwitama tuliwad ja hulga liiwlasi wangi wiisiwad, wõttis Meinhard seltsimeestega Ükskülas kärmesti sõjariistad kätte, säädis ennast metsa ülesse, kust waenlased läbi pidiwad minema, langes ilma ootamata nende kallale ja wõttis saagi käest ära. See wahwa ja julge tegu aitas rohkem kui armuõpetuse kuulutus. Paljud lasksiwad endid Ükskülas ristida, nõndasama ka Wäina saarel, Dal-Holmis, Üksküla ja Wäinajõe suu wahel. Kui liiwlased ristiusku kindlateks jäiwad, lubas Meinhard oma kulu pääl rööwlite sarnaste naabrite pääletungimise warjuks kindlat lossi ehitada lasta. Et liiwlased selle pakkumisega kõigest südamest rahul oliwad, laskis Meinhard aastal 1187 Ojamaalt müürisseppi ja kiwiraiujaid tulla, kes Ükskülasse wäikese kindluse ehitasiwad. Semgallased aga, kellel lubja ühendaw wägi tundmata oli ja uus kindlus tulewikus kardetawaks minewat näitas, tuliwad köitega sinna, katsusiwad kindlust Wäinajõkke tõmmata, ega jätnud enne järele, kui mõned neist surma saiwad. – Aastal 1188 ehitas Meinhard Holmigi kiriku ja kirikuga ühes, nagu Ükskülas, kindluse. Enne weel kui teise kiriku ehitus walmis sai, nimetas Breemeni pääpiiskop Hartwih II. Meinhardi tubli ja wäsimata rahwa ristiusku pöörmise eest aastal 1188 piiskopiks. Selleaegse paawsti Klemens III. kirja läbi, mis Meinhardi uude ametisse kinnitas, oli Hartwih asja nõnda kaugele ajanud, et Üksküla piiskopikond tulewikus Breemeni pääpiiskopi maadega ühendati. Seepärast pidiwad kõik järeltulewad Liiwimaa piiskopid Breemeni pääpiiskopi käsualused olema.

Saksamaalt tagasi tulles oli Meinhard munga Teodórihu ehk Diitrihi, kes pärast Eestimaa piiskopiks sai, Breemenist ligi toonud ja Treideni poole rahwast ristiusku pöörma saatnud. Hakatuses läks Teodórihi asi wäga hästi. Munk asus linna elama ja hakkas põldu harima. Kui aastal 1189 pikaldane wihm liiwlaste põldusid wee alla pani ja lõikuse lootusele täieste otsa tegi, Teodórihi põllul aga midagi wiga ei olnud, nimetas üks preester wõi ettekuulutaja Teodórihi nõiaks. Liiwlased tõstsiwad Teodórihi wastu mässamist ja tahtsiwad munga wihastatud jumalatele ohwerdada. Enne kui see sündis, küsisiwad nad ometi weel jumala käest nõu. Seks paniwad nad oda püha tamme alla ja wiisiwad walge hobuse, kes jumalate tahtmist kuulutama pidi, odast üle. Teodórihi õnneks astus hobune pahema ehk elu jalaga üle oda. Seda nähes ütles ettekuulutaja, et ristirahwa Jumal wist ilma nägemata hobuse seljas istuda ja hoost juhtida; ta laskis hobuse selja puhtaks pühkida ja hoost uuesti üle kardetawa oda wiia. Et hobune teist korda elu jalaga üle astus, oli Teodórih päästetud. Selle läbi tõusis liiwlaste seas suurem usaldus Teodórihi wastu. Nüüd heitsiwad mõned naisterahwadki, kes iseäranis kindlasti wanast usust kinni pidasiwad, ristiusku ja saiwad ristitud. Kõige tähtsam oli uutest ristiinimestest liiwlaste wanem Kaupo[1] keda Teodórihi arstirohud rasketest haawadest terweks tegiwad. Kaupo laskis ennast Treidenis ristida ja jäi eluotsani usklikuks ristiinimeseks.

Waheajal oliwad liiwlased Wäinajõe ääres tõotuse unustanud ja Meinhardist lahkunud, sest see oli neile Breemeni pääpiiskopi ülemast walitsusest kõnelenud ja kümnese säädmist nõudnud. Ristitud ruttasiwad jõkke ja pesiwad eneste päält ristimise maha (1192). Wihas läksiwad Üksküla ja Holmi liiwlased nõnda kaugele, et nad piiskopi waranduse ära wõtsiwad ja mitmele piiskopi seltsimehele tublisti walu andsiwad. Sellepärast wõttis Meinhard nõuks Saksamaale tagasi minna ja säält enesele abi muretseda. Liiwlased, kes ta nõust aru saiwad ja kartsiwad, et ta hulga sõjameestega tagasi tuleb, palusiwad teda päält näha alandlikult eneste juurde jääda („ükski karjane ei jäta oma lambaid hundi lõugu“) ja lubasiwad edespidi ristiusku kindlaiks ja truiks jääda. Meinhard andis järele, saatis koju minewaid kaupmehi kuni Wäinajõe suhu ja läks siis Holmi tagasi. Siin wõeti teda aga hirwitamisega ja naeruga wasta. Aru saades, et kõik liiwlased wasta tahtsiwad hakata, ruttas piiskop Üksküla kindlusesse ja wõttis nõuks Eestimaale põgeneda, kust ta talweks sinna jäänud kaupmeestega Ojamaale lootis purjutada. Liiwlased saiwad sest märku. Nad tahtsiwad tee pääl piiskopi kallale langeda ja teda ära tappa. Treideni mehel Ärnol aga oli auuwäärt wanamehest hale meel ja andis seepärast temale liiwlaste kurja nõu teada. Nüüd jättis Meinhard põgenemise mõtte järele ja läkitas oma truu kaastöötegija Teodórihi Rooma, paavstile hädaohust sõnumit wiima ja abi paluma. Kawalusega pääsis Teodórih liiwlaste tagakiusamise eest, kes teda niisama wähe kui piiskopp Meinharti omalt maalt ära minna lasta tahtsiwad. Teodórih istus preestri riides, palweraamat ja püha wesi käes, hobuse selga, üteldes, ta pidada haigeid waatama minema. Sel kombel pääsis ta õnnelikult üle raja. Selle pääle läks ta aastal 1193 paawsti Kölestini III. juure, kes Liiwimaa kirikut kaitseda lubas ja käsu andis, et neid, keda ristitud, usust taganeda ei lasta, waid, kui tarwis, wäega ja wõimusega ristiusku pidama sunnitakse. Seks tarwitas ta wäga liht abi, mis sel ajal alles täiesti moodis oli: ta kuulutas Liiwimaale ristisõda ja lubas neile, kes kirikule appi lähewad, kõiki elus tehtud pattusid andeks anda. Siiski jäi abi kauemaks tulemata kui arwati. – Surma ligi tundes laskis Meinhard liiwlaste wanemaid surmawoodi ette tulla, manitses neid isalikult kiriku sõna kuulda, mis nad ka lubasiwad, ja suri siis aastal 1196.

Mõned ütlewad, et alles piiskopp Albert teda ristinud olla.

3. Teine liiwlaste piiskopp Bertold 1196–1199.
Pärast Meinhardi surma nimetas pääpiiskopp Hartwih Honnoweri Lokkumi kloostri esimehe Bertoldi Liiwimaa piiskopiks. Pool wasta meelt, pääpiiskopi suurte palwete pääle wõttis Bertold kardetawa ameti wasta. Ei raudriideliste meeste keskel, küll aga kullakasti kõrwal sõitis uus piiskopp ainuüksi Liiwimaale. Ükskülasse jõudes kutsus ta rahwawanemaid enese juure, söötis, jootis neid, andis neile kingitusi. Alles pärastpoole kõneles ta, et ta neile uueks piiskopiks tulnud. Esiotsa oliwad liiwlased sõbralikud, kuid pea muutus lugu. Teisel aastal 1197 Holmi kirikuaia õnnistamise ajal tõusis tüli, kas Bertoldi põletada, uputada, wõi nuiadega tappa. Pääle selle lagunes rahwa seas jutt laiale, Bertold tulnud Liiwimaale ainult rikkaks saada tahtmise nõuga.

Liiwlaste waenu kaswamisel põgenes Bertold Liiwimaalt ära Saksamaale ja säält Rooma. Kaebas häda niihästi paawstile kui Breemeni pääpiiskopile. Kohe kutsus paawst uude ristisõtta Liiwimaale.

Wäikse salgaga purjutas Bertold Liiwimaale, astus Holmi kindluse juures maale ja läkitas mõne saadiku liiwlaste juurde küsima, kas nad jälle ristiusku heita ja sellele truuks jääda ei taha. Kui piiskopile kuulutati, et nad seda mitte teha ei taha, ei wõinud ta neile seepärast midagi teha, waid läks oma seltsimeeste juurde tagasi, keda ta Wäinajõe suhu jätnud ja pidas praeguse Riia linna kohal nõu, mis nüüd ettewõtta. Waheajal kogusiwad liiwlased endid lähedal kaldal kokku, walmistasiwad wõitlemise wasta, läkitasiwad käskjala piiskopi Bertoldi juure ja lasksiwad temale ütelda: „Lase sõjawägi tagasi minna ja tule omastega rahus kindlusesse; neid, kes ristitud, wõid sa usku pidama sundida; teisi ahwatle uue usu ja õpetuse wastuwõtmisele sõnadega aga mitte witsadega!“ Peaaegu oleks rahu tehtud, sest selleaegse kombe järele hakati rahu märgiks juba ühe teisega odasid wahetama. Enne kui see aga korda läks, surmasiwad liiwlased mõne sakslase, kes sääl ümberkaudu hobustele toitu otsisiwad. Piiskopp Bertold läkitas rahuoda tagasi. Nüüd algas nõnda nimetatud „wõitlemine liiwa pääl.“ Ehk wahwad liiwlased küll walju kisaga ja täie hooga kallale tungisiwad, ajasiwad sakslased ometi neid põgenema. Bertold ei osanud wist hästi ratsa sõita; ta sattus peruks läinud hobuse seljast põgenewate liiwlaste hulka, kes ta ära tundsiwad ja kinni wõtsiwad. Üks liiwlane pistis teda selja takka odaga läbi, mis pääle teised teda tükkideks lõhkusiwad. Seesuguse kurwa eluotsa leidis piiskopp Bertold aastal 1199. Et liiwlased nüüd sakslaste sõjawäge järele tulewat kartsiwad, põgenesiwad nad suure rutuga kus seda, teist. Nende segadus sai see läbi weel enam suurendatud, et üks liiwlane surmatud sakslase pääwarju enesele pähä oli pannud ja sellega teiste sekka tungis, kes seda nähes sakslasi tõesti juba kannul arwasiwad olewat.

Et piiskopp Bertoldi surma kätte maksta, häwitasiwad sakslased ümberringi kõik liiwlaste põllud ära, nõnda et liiwlased pea armu paluma pidiwad ja ristiusku tagasi pöörda tõotasiwad. Järeltulewail päiwil ristiti neid Holmis 50 ja Ükskülas 100 inimest; nad wõtsiwad preestrid wasta, maksiwad wiljamaksusid ja näitasiwad rahule jääwat. Sellepääle purjutasiwad sakslased koju tagasi, üksi preestrid ja üks kaubalaew jäi sinna maha. Waewalt oliwad need ära purjutanud, kui liiwlased hulga kaupa jõkke läksiwad, endid wee alla kastsiwad ja teine teise wasta ütlesiwad: „Siin jõe puhtas wees peseme ristimise wee maha, wiskame wõera usu enestest ära ja läkitame teda ärapurjutawatele sakslastele järele.“ Kui wiimased häwitamise teelt tagasi pöörsiwad, oliwad nad ühe puu sisse inimese pää lõiganud, mis liiwlased nüüd sakslaste jumalaks pidasiwad, kes neile uputust ja tõbe wõiks tuua. Nad keetsiwad selle wastu arstirohtu, sõiwad seda, raiusiwad pää puu küljest maha, sidusiwad suure puutüki pääle ja lasksiwad siis Wäinajõge mööda alla ujuda.

Sellepääle mindi ristirahwa waimulikkude meeste kallale ja tapeti neist mõnda ära; need, kes weel järele jäiwad, põgenesiwad Holmi ja otsisiwad säälses kindluses warju. Nõu pidama kokku tulnud liiwlased wõtsiwad ette kõiki preestrid, keda nad tulewal aastal (1200) Liiwimaal leiawad, ära tappa. Preestrid aga saiwad sest teadust ja läksiwad Saksamaale tagasi. Nüüd tahtsiwad liiwlased ka Saksa kaupmehi ära tappa, kes endid ometi see läbi päästsiwad, et nad wanematele kingitusi andsiwad ja Üksküla ja Holmi lossi warju otsima läksiwad.

Kui sakslased selgesti aru saanud oliwad, et Liiwimaa rahwast ristiusku hääga ei saa pöörda, arwas kirik enesel wõimuse olewat paganaid uut usku wastu wõtma sundida ja neid, kes usku maha jätnud, karistada. Sest tõusiwad werised sõjad, mis läbi Eesti, Liiwi ja Kuramaa täiesti wõera ikke alla sattusiwad. See mees, kes asja nõnda kaugele ajas ja Liiwi riigi alustas, oli piiskopp Albert von Buxhövden ehk Appeldern.

4. Albert I. von Buxhövden ehk Appeldern kolmas liiwlaste piiskopp 1199–1229.
Waewalt oli wägew paawst Innotkens III. Bertoldi surmasõnumit kuulda saanud, kui ta Saksamaal kohe uue ristisõja ettewõtmist kuulutada laskis ja seda niisama kõrgeks kui Jeruusalemma minemist säädis. Seda tegi ta iseäranis seepärast, et ta kirikule kõigi maade üle täit wõimust saada soowis. Selsamal aastal, 1199, nimetas Breemeni pääpiiskop Hartwih Breemeni siiamaalse doomipraose Albert von Buxhövdeni ehk Appelderni Liiwimaa piiskopiks. Albertil oli wiis wenda, kellest kolm, Hermann, Engelbert ja Rotmar waimulikku seisusesse astusiwad ja igamees tema käest Liiwimaa kiriku kõrgeid ametid saiwad; teised kaks wenda, Diitrih ja Johannes wõtsiwad rüütlitena paganate wastu wõitlemisest osa. Kui Albert ristijutluste läbi kokku tulnud sõjawäge järele waadanud, läks ta põhjapooolistesse maadesse reisima. Kõige päält purjutas ta Ojamaale, kus üksi 500 sõdijat Liiwimaa jaoks kokkutulnud oli – siis Daanimaale, kelle kuningas Knuut eht Kanut VI. (1182–1202) praegu Läänemere mererööwlid ärawõitnud oli ja ilma kelle loata tulus ei oleks olnud sõjawäega Liiwimaale minna. Sellepääle oliwad Daani kuningad ammu juba silmi heitnud. Kui Albert Kanuti käest kallid kingitusi oli saanud, pööris ta Saksamaale keisri Wilipi juure tagasi. Reisil ei unustanud piiskop kuskil ära inimesi ristisõjale äratada. Et Albert pääle paawstist tõotatud pattude andeksandmise ja õndsuse weel rikast saakigi lubas, tuli pea rohkesti sõjamehi kokku, kellega ta kahekümnel kolmel laewal Wäinajõe poole purjutas. Tal ei olnud mitte üksi nõu rahwast ristiusku pöörda, waid ka maad enese alla wõita. Ühes käes Kristuse rist, teises mõõk, astus ta Liiwimaa rannas maale maad ära wõitma ja rahwast orjaikke köitma.

5. Sõda liiwlaste ja lätlastega.
Wäinajõe suhu jõudes jättis Albert suurema hulga laewu maha ja läks osa sõjameestega kahel laewal Wäinajõge mööda ülesse. Sõjariideid seljas kandes jõudis ta Holmi kindluse juurde ja tahtis Üksküla poole edasi sõita, kui juba liiwlased ta kallale kippusiwad. Suure waewaga ja hädaohuga päästis ta ennast ja põgenes Ükskülasse. Siia tuliwad liiwlased kokku ja tegiwad sakslastega kolme päewa pääle rahu, aga selle kawala nõuga, et selle aja sees sõjawäge kokku kutsuda ja wõerastele walu anda. Rahutegemise järele läks piiskopp Holmi tagasi ja läkitas säält mõne sakslase Wäina jõe suhu, piiskopi maha jäetud mantelt ja tooli ära tooma. Rummeli kose ääres langesiwad liiwlased Alberti meeste kallale. Kuna üks laew ümber pööris ja ära pääsis, wõtsiwad nad teise kinni, lõiwad laewal kõik maha, tõttasiwad Holmi kindluse juurde ja piirasiwad piiskopi ja kõik kindluses olijad ümber. Aga Albertiga ligi tulnud friislased läksiwad liiwlaste maid häwitama ja paniwad nende põlluwilja kui ka majad põlema. Liiwlased, kes seeläbi hirmutatud saiwad, palusiwad rahu ja mõned suuremast seisusest lasksiwad endid ristida. Nüüd kutsus Albert liiwlaste wanemad söömaajale ja käis nendega sõbralikult ümber. Pääle sööma tehti uuesti rahu üle kaupa. Albert nõudis edespidiseks rahupidamiseks 30 tähtsamat liiwlaste poega; wanemad oliwad sellega rahul ja täitsiwad soowimist. Need noored mehed läkitas Albert Breemeni, kus ta neid ristirahwa kombel kaswatada laskis, et tal edespidi kõlblikka kaastöötajaid oleks. Sel wiisil on ka wist Läti Hindrek, kes kolme esimese piiskopi aega kõige tõelikumalt kõneleb, wõeral maal ülesse kaswanud ja koolitatud. 1200 aasta lõpul läks piiskopp jälle Saksamaale uusi sõjamehi muretsema. Et ristisõitjad aasta pääle sõjateenistusse heitsiwad, pidi Albert iga aasta seesugusid teekonde ettewõtma, sest ilma sõjameesteta arwanud ta wõimata olewat läbi saada.

Aga enne kui Albert Saksamaale pääsis, otsis ta uue linna jaoks, mis ta ehitama hakata tahtis, paraja paiga wälja. Ta walis seks koha, kus wäike Riigejõgi Wäinajõe sisse jookseb. Riigejõest sai pärastine linn Riia nime. Sellepääle läkitas Albert Teodòrihi Treidenist Rooma paawsti käest linna asutuseks luba paluma. Innotkens oli selle nõuga wäga rahul; ta andis tulewasele linnale mitmesugusid tähtsaid eesõigusi, keelas ära, et keegi surma nuhtluse juures semgallaste sadamasse Kura Aajõe ääre minema ei pidanud ja lubas laewu üksi Riia sadamas käia. Kui Albert kewadel 1201 uute seltsimeestega Saksamaalt tagasi tuli, hakkas ta sedamaid Riialinna asutama. Ta kutsus Ojamaalt, Breemenist ja mitmest muu kohast kaupmehi ja töörahwast enese juurde ja andis neile mitmeid suuremaid õigusi. Weel selsamal aastal (1201) läks ta Ükskülast Riiga elama, wiis Meinhardi asutatud „püha neitsi Maria kloostri“ enesega ühes sinna ja pühendas linna kui ka muu Liiwimaa pühale Jumala emale.

Pea pärast Riia linna asutust, weel aastal 1201, tuliwad kuralased ja leedulased Alberti juure ja tegiwad temaga rahu. Ühel ajal tuli piiskopi kutsumise pääle ta wend Engelbert, kes Holsteinis siiamaale Uue-Münsteri Augustini munk oli, esimeste kodanikkudega Riiga ja hakkas Treideni Teodòrihiga ja Alobrandiga liiwlasi ristiusku pöörma. Aasta hiljem nimetati Engelberti püha neitsi Maria kloostri abtiks Riias. Selsamal ajal asutas Albert ka Wäinajõe suhu Dünamünde kloostri, kelle walitsejaks ta Meinhardi usina abilise Teodòrihi walis.

Uute ristiinimeste warjuks ja edespidiseks ristiusu laialilaotamiseks wõttis Albert nõuks rüütli ordot asutada, otse nõndasama nagu Palestinas, kus mitmed ordod muhametlaste wastu wõitlesiwad. See mõte anti paawst Innotkensile teada, kes warsti ordo kinnitas ja mõõgawendade nimega nimetas. Seda nime kandis ordo seepärast, et ta liikmed enestele walge mantli, mille pääl punane rist ja mõõk, katteks oliwad walinud. Selle ordo pää oli ordomeister, kelle käsu all nõndanimetatud komturid seisiwad. Need pidiwad sõjameeste üle walwama, ordo wara walitsema, kümnest korjama ja ilmalikku kohut mõistma.

Nõnda kaua kui ordo ja piiskopi wahel weel rahu walitses, wõttis piiskopi kodust äraolemise ajal ordomeister piiskopi kohused enese pääle. Iga mõõgawendade ordo rüütel pidi tõotama ei iialgi abielusse heita, paawsti ja piiskopi sõna kuulda ja eluaja Eesti, Liiwi ja Kuramaa paganate wastu wõidelda. Selle ordo läbi arwas Albert ilmalikku walitsust põhjendanud olewat ja ei aimanud sugugi, et ta seesugust wäge oli elusse äratanud, mis tema wäele wäga palju paha sünnitas. Esimeseks mõõgawendade ordomeistriks waliti Winno ehk Winnold von Rohrbach. Hakatuses wõttis ordomeister Riias piiskopi lossis aset, mis mõlemate wõimumeeste ühendust ja sõprust tähendama pidi, pärast aga asus ta isiäranis selletarwis ehitatud ordo kindluses. Weel hiljem kolis ordomeister Wõndu elama ja jäi kuni ordo otsani sinna (1562).

Kui naabrid uue Riia linna õitsemist ja piiskopi ja ordo wäe kaswamist nägiwad, ei kartnud nad ilmaasjata, et need uued wäed neile aeg ajalt hädaohtu saata wõiwad. Seepärast hakkasiwad nad sakslasi ähwardama. Sest ajast saadik algab Eesti, Liiwi ja Kuramaa ajaloos rahwaste seas suur sakslaste asutuste, isiäranis Riia kallaletungimine. Riisas oliwad sel ajal kõigi Liiwimaal olewate sakslaste walitsused ühendatud. Et maa pärisrahwas selle läbi oma wäge mitmesse jakku jaotasiwad, wõis Albert kord korralt lähemate Wäinajõeääriste maade üle wõimust saada ja waenlasi tagasi tungida. Need oliwad semgallased, liiwlased, wenelased ja Leedu rahwas. Kõige kardetawamad oliwad Polotski würst Wladimir, Wsewolod Gertsikest Ewsti jõe suus ja Vesceko wõi Wiatshko Kukenoisis.

Aastal 1206 tahtis Wladimir Oogeri jõe ääres nõupidamisele kokku tulnud liiwlastega kõiki sakslasi, keda ta Albertiga sinna kutsunud, äratappa ja neile Liiwimaal täiesti otsa teha, mis ometi mitte korda ei läinud. Ka Riia kauplemist katsus Wladimir iga wiisi kahandada ja kus iial wõimalik, sakslastele kahju teha. Et wiimased würsti Vescekoga alati tülitsesiwad, wõtsiwad nad ta käest wiimaks Kukenoisi kindluse ära. Kui Vesceko kuskilt enam abi ei näinud tulewat, pistis ta kindluse põlema ja põgenes Wenemaale. Sellepääle laskis Albert wana Kukenoisi lossimäele kena kindluse ehitada (1207) ja andis siis rüütel Rudolf von Jeerikole uue Kokenhusi lossi lainuks. Nõnda oli esimene tähtjas koht wenelaste käest ära wõidetud. Wsewolodgi pidi Alberti wäge maitsta saama. Kui sakslased uute tülide pärast Gertsike kindlust hakkasiwad piirama, põgenes Wsewolod ära; ta perekond aga wõeti wangi ja läkitati kindluse ärapõletamise järele Riiga (1209). Pea tuli maha rõhutud würst Wsewolod piiskopi juurde, omaksid ja maid tagasi paluma. Ta palwet kuuldi; mõlemad anti temale tagasi, aga ometi Riia piiskopi maakonna lainu nime all.

Juba 1205 oli Albert pahemal pool Wäinajõe kaldal olewat Sellaste kindlust, kuhu Leedu rahwas rööwimise ajal warjule ruttas, ärawõitnud ja sinna uue kindla lossi, praeguse Selburgi ehitanud. Pea selle järele asutati ka Selburi piiskopi wald, kust Saksa missionärid semgallaste juurde tungisiwad ja paganatele armuõpetust kuulutama hakkasiwad.

Umbes 1208 aastal leidis ristiusk lätlastegi juures aset. Ümeri ehk Tede jõe ääres, mis Astijärwe jookseb, alustasiwad Saksa preestrid kõige päält ristiusu wäljalaotamist ja paganate ümberpöörmist. Selsamal ajal katsusiwad wenelasedki Tolowa maakonnas elawaid lätlasi oma usku wastu wõtma meelitada. Siiski oliwad Saksa preestrid, nagu Läti Hindrek ja Alobrand, agaramad rahwast oma usku pöörma, mis neil rahus korda läks, nõnda et juba aastal 1208 Lätimaal oli palju kirikuid ehitatud ja Läti Hindrek Tolowa preestriks nimetatud.

Palju wisamad kui lätlased oliwad liiwlased ristiusku wastu wõtma, pidiwad aga wiimaks ometi sakslaste alla heitma. Lätlaste ja liiwlaste ristiusku heitmisega arwas Albert, et maa juba tema jagu on; ta laskis igale poole kirikuid, kloostreid ja lossa ehitada ja Saksa kohtuid asutada. Sel wiisil oli siis esimeste Alberti walitsuse aja kuue kuni kaheksa aastaga kõik liiwlaste ja lätlaste maa sakslaste alla sattunud. Need hakkasiwad endid nüüd täiesti selle peremeheks pidama.

6. Maajagamine.
Aastal 1208 andis Saksa keiser Wilipp terwe Liiwimaa piiskopi kätte lainuks, kellel nüüd kui maawalitsejal üksi õigus oli maakondadele maksusid pääle panna, raha teha, linnale uusi seädusi anda, ilmlikka kohtuid asutada ja teistelegi wähemaid maatükka wälja lainata. Sellepärast tuliwad nüüd mõõgawendade ordo rüütlid, kes Liiwimaa allaheitmist täiesti oma töö arwasiwad olewat, selle palwega piiskopi juurde, et ta kolmat jagu wõidetud maad ordole annaks ja sääljuures weel lubaks, et rüütlid edespidigi kõigist maadest, mis nad ära wõidawad, nõndasama kolmat osa enestele saawad. Albert lubas küll kolmanda jao wõidetud maad ordole, pani aga ometi selle wasta alles wõitmata maid ette ära kinkida. Selle põhjuse pärast tõusis piiskopi ja ordo wahel palju tülisid, mis aastasajad wältasiwad ja wiimaks nii hästi piiskopile kui ordole lõppu tõiwad.

Wõidetud maa jagajad oliwad mõõgawennad; piiskopp aga wõis selle maatüki enesele wõtta, missuguse isi tahtis. Albert walis pääle Wäina jõeääriste maade, mis ta juba wälja jaganud, Treideni maad, Idumea ja Metsepoole; Segewoldi maakond ja muu ülejäänud Liiwimaa sai ordo kätte. Lätimaa jagamisel, mis nõndasamuti nimetatud tingimiste all sündis (2/3 piiskopile, 1/3 ordole), saiwad rüütlid Wõnnu maakonna, piiskopp muu maa. Kui ordo warsti tüli hakatusel Wõnnus aset wõttis, kus rüütlid aastal 1208 kindla lossi ehitasiwad, oli Riia piiskopikond ordost täiesti ära lahutatud.

Põhjus, mikspärast ordowennad põhja poole elama tuliwad, oli see, et waenlikud eestlased weel alla ei olnud heidetud. Ordowennad lootsiwad, et nad siin, kus piiskopp neist kaugemal, seda teha wõiwad, mis isi tahawad, rahwa käest üht maatükki teise järele käest ära kiskuda, inimesi orjaikke köita ja muud sellesarnast, ilma et keegi selle eest neile midagi teha wõiks.

7. Rahu Wene würstidega.
Alberti wägi ja wõimus hakkas kord korralt ikka rohkem ja ja rohkem kaswama, isiäranis aga see läbi, et ta Wene würstidega rahu tegi. Kõige esmalt sobitas ta Polotski würsti Wladimiriga selle tähtsa kauba, et ükski liiwlane ega letgallane, kes Wäina jõe ääres elas, wenelastele enam maksusid maksta ei pruukinud. Ehk küll sakslased sisse rännanud oliwad, ei olnud ometi liiwlaste ega letgallaste maksuwõtmine, mis juba wanast ajast Wene würstide poolt nende käest nõuti, sugugi wähenenud. Kümnese kõrwal, mis mõlemad rahwad ristiusku heitmise järele Riia kirikule maksma pidiwad, läkitas suur hulk neist oma aastast maksu nagu ennegi Polotski. See kahekordne maksu nõudmine oli liiwlasi sagedaste mässama ajanud. Aastal 1212 laskis Wladimir piiskopi Gertsikesse kutsuda, et sääl temaga mitmetsugu asju õiendada. Albert, kes midagi hääd ei aimanud, kogus sõjamehi kokku ja läks siis hulga meestega Wäinajõge mööda ülesse. Et Wladimir piiskoppi ristiusku laiale laotada ära keelis, oleks peaaegu werine lahing tõusnud. Albert katsus ennast aga selle eest hoida, läkitas kaks saadikut würsti juurde ja need ajasiwad nüüd asja nii kaugele, et Liiwimaa terwelt piiskopi alla sai, ja Saksa kaupmehed igal ajal ilma keeluta Wäinajõel purjutada wõisiwad.

Ka teiste Wene würstidega läks Albertil asi hästi. Ta wend Diitrih wõttis Pihkwa würsti tütre enesele abikaasaks ja lõpetas sellega kõik hirmu säältpooliste wenelaste kallaletungimise pärast. Et Albertil sel wiisil wäljast enam midagi karta ei olnud, wõis ta nüüd kanget maade wõitmise himu eestlastega sõdides kustutama hatata.

8. Wõitlused eestlastega.