Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 07

Sel ajal kui ordo ja pääpiiskopp Liiwimaal edasi tülitsesiwad, kaswis Leedu ja Poola wõimus ikka suuremaks ja ähwardas mõlematele ordo riikidele Preisi ja Liiwimaal otsa teha. Mida rohkem Poola ja Leedumaa, nõndasama Wenemaagi seespool enestele kindlat põhja paniwad, seda kardetawamaks läks ordo asi. Kõige esmalt langes raske hoop Preisimaal Saksa ordo pihta.

Kuuskümmend aastat pärast Eestimaa ostmist läks Saksa ordo asi wäga hästi. Kõrgemeistri Winrih v. Kniprode walitsuse all (1351–82) oli alaline sõda; paganate üle saadi ikka enam ja enam wõitu ja Saksa ordo seisis juba kõrgel õnne ladwal. Nüüd aga paniwad Poola ja Leedumaa ordo edasitungimise tee kinni.

Kasimir Suure järele, kellel lapsi ei olnud, sai 1370 Ungari kuningas Ludwig Suur Poolamaa kuningaks. Tema walitsuse ajal sai riik mõnda tormi nii hästi wäljast kui seest poolt maitseda. Aastal 1382 suri Ludwig ja jättis kaks tütart järele, kellest wanem Maria Brandenburgi markgrahw Sigismundiga kihlatud, noorem – Hedwig – aga alles peiuta oli. Ludwig oli wanemale tütrele Poola trooni lubanud; Brandenburgi markgrahwi ei tahtnud poolakad aga kuningaks wastawõtta. Wiimaks wõtsiwad Poola ülemad nõuks Poola trooni Hedwigile pakkuda. Et hirmsale segadusele otsa teha, oli Hedwigi ema selle nõuga rahul ja laskis Hedwigi Kraakaus Poola kuningannaks kroonida. Waewalt oli see sündinud, kui selleaegne Leedu suurwürst Jagello ette wõttis Hedwigit enesele kosida, mis läbi ta Poola kuningaks lootis saada. Kui Jagello riigi piiri kindlaks teinud ja alamaid rahu pidama oli sundinud, läkitas ta saadikud Kraakausse ja palus Hedwigit enesele abikaasaks. Kõigepäält lubas ta „ristiinimeseks“ saada ja siis weel mõnda muud. Kõik Poola suuremad mehed oliwad pea tema nõus. Wiha Saksa ordo wastu oli kõige enam see, mis Leedu ja Poolamaad teine teisega ühendas. Hedwig läkitas omalt poolt saadikud Leedu suurwürsti päälinna Wilna ja ütles, et ta suurwürsti soowimist tahab täita. Aastal 1386 läks Jagello suure iluga ja rikaste kingitustega Kraakausse, laskis ennast sääl esmalt Wladislaw II. nime all ristida ja pidas siis pulmi ja kroonimist. Kroonimise päewal ühendas ta Poola riigi Leedumaaga ja walitses kui Poola kuningas kunni 1434. Tema wennad, sugulased ja muud suuremad mehed saiwad temaga ühel hoobil ehk pea pärast seda ristitud; ka rahwast laskis ta, kuna ta neile kingitusi jagas, hulga kaupa ristida. Kõik pühad hiied raiuti Leedumaal maha, ebajumalate pildid purustati ära, pühadele madudele tehti ots ja selle koha pääle, kus Wilnas enne igawene tuli põles, ehitati ristiusu kirik. Sel kombel sai Leedu rahwas korraga ristiinimesiks, aga teada muidugi, ilma ristiusuta ja õpetuseta. Sest polnud Jagellol lugu; tema rahwas pidi üksnes ristiinimese nime kandma, et paawst ja ordo sellepärast tema poole hoiaksiwad.

3. Ordo sõda Poolamaaga.
Ehk ordo küll tundis, mis hädaohtu Leedu ja Poolamaa ühenemine toob, ei jätnud ta ometi kadedust ega wihkamist järele, waid tegi sagedasti uuele kuningale Wladislaw II. meelehaigust. Kui wiimane Kraakausse läks ennast ristida ja laulatada laskma, palus ta saadiku läbi kõrgemeistrit Konradi III. pidule auuwõõraks. See ei täitnud kutsumist, sest ta kartis, et äraolemise ajal Leedu rahwas ordo maid laastama tulewad. Sellewastu tungis Konradi nõu pääle Liiwimaa ordomeister Robin v. Elz sel ajal, kui Wladislaw Kraakaus pulmi pidas, suure sõjawäega Leedumaale. Ordo sõjawägi piiras Wilnalinna ümber, pidi aga jälle tagasi minema, ilma et linna ärawõtta oleks wõinud. Wilna ümberpiiramise ajal suri Konrad III. ja tema asemele sai Konrad IV., kes oma wasalliga Witowdiga ehk Witoldiga nõndasama Leedumaad laastama läks. Witold aga lahkus ordost, läks poolakate juure, wõttis mitu ordolossi ära ja palju rüütlid wangi, mis eest ta weel aastal 1392 kuningas Wladislawist Leedu suurwürstiks Poola ülema walitsuse all nimetati. (Alles 1569 sai Poolamaa Leedumaaga täiesti ühendatud.)

Wana wiha Poola ja Saksa rahwa wahel, mis Kalishi rahu järel 1343, mil Poolamaa Pommeri maakonna ordole andis, hulga kaswanud oli, tegi uuesti Poolamaa ja ordo wahel tüli. Kui 1407 sõjahimuline Ulrih v. Jungingen kõrgemeistriks nimetati, ei pääsenud ordo enam sõja eest. Ulrih oli 1409 Liiwimaa ordomeistriga Konrad v. Vietinghof'iga Poolamaale tunginud ja hulga maad ärawõitnud. Kui kuningas Wladislaw seda kuulis, läks ta rohke sõjawäega Preisimaale ja tegi Tannenbergi küla lähedal aastal 1410 werises tapluses ordo wäele täiesti otsa. Kõrgemeister Ulrih, ordo walitsejad, 200 ordo ja 400 muud rüütlit ja hulk soldatisi jäi wõitluse wäljale; 15,000 ordo sõjameest wõeti wangi; terwe ordo laager sai wõitjate saagiks. Sedamaid wõtsiwad poolakad suurema hulga ordo kindlusi ära, aga Marienburgist ei saanud nad ometi jagu. Nii suures hädas kui sel ajal ei olnud ordo iial olnud. Tannenburgi lahingu järele näitas, nagu leiaks Preisi ordoriik otsa ja saaks Poola kuninga saagiks. Kui kuningas Wladislaw äraläks, wõitis Liiwimaalt appi tulnud sõjawägi ometi jälle mõne kindluse tagasi. Detsembri kuus 1410 pandi sõjariistad käest ära ja tehti wiimaks uue kõrgemeistri Heinrih IV., Liiwimaa ordomeistri Konrad v. Vietinghofi ja isiäranis Witoldi ärdate palwete pääle, kes Poolamaa kaswamise pääle kade oli, webruari kuus 1411 Toornis rahu. Selle kõige tähtsamad tingimised oliwad need: Poola kuningas andis kõik lossid tagasi, mis ta Preisimaal ordo käest ärawõtnud; mõlemate riikide rajad pidiwad niisama jääma, nagu nad enne sõda olnud; kõrgemeister sellewastu pidi 88,888 marka sõjakulu maksma. Wiimane tingimus oli ordole kõige kibedam. Et kõik weel nõnda hästi läks, tuli sest, et Ungari kuningas Poolamaale sõda kuulutas. Ordo oli küll pääsnud, aga endine jõud oli otsas.

4. Pääpiiskopi Henningi ja Silwestri aeg.
Nii kardetaw kui ordo wõimuse wähenemine Preisimaal ja poolakate edasitungimine Liiwimaal wõis olla, oli kardetawam ja kahjulikum ometi kodune tüli, mis Riia pääpiiskopi ja ordo wahel walitses. Isiäranis hirmsaks läks see pääpiiskopi Henningi ja Silwestri ajal.

Endine Riia doompraos Henning Scharfenberg sai 1424 wasta ordo tahtmist pääpiiskopiks walitud ja Roomas kinnitatud. Ta istus Riia pääpiiskopi toolil kunni 1448 aastani. Ta katsus kõigepäält Preisi piiskoppa oma nõusse saada ja neid, nii palju kui wõimalik, ordo walitsuse alt wabastada. Selle tarwis kutsus Henning 1426 Preisi piiskopid Riiga sinodile kokku. Selleaegne kõrgemeister Rußdorf keelas ometi piiskoppide Riiga tulemist, sest et Preisi ja Liiwimaa waimulikkude meeste sõprus temal meelt mööda ei olnud.

Selsamal aastal 1426 tungisiwad wenelased Tartumaale, mis nad hirmsasti riisusiwad ja laastasiwad. Selleaegne Liiwimaa ordomeister v. Rutenberg waatas seda rahulikult päält ja ootas üksnes silmapilku, mil ta kalli hinna eest hädas olewale Tartu piiskopile Diitrih III. abi wõis pakkuda. Diitrih kutsus aga ordo asemel Leedu rahwast appi. Wenelased pidiwad jälle koju tagasi pöörma. Ordomeistri süda oli sellepärast hirmus täis. Pääpiiskopp, keda mitmel wiisil pahandati, kaebas Riia sinodile ordo ülekohtu ja tagakiusamise üle, mis kirikul alati tema poolt kannatada olnud. Henning tegi kaebtusekirja walmis ja läkitas mõne Tallinna ja Tartu doomisandaga Rooma paawsti kätte. Waimulikkude saadikutega ühes läksiwad Tartust ja Riiast hulk suuremat sugu noori mehi, kes Saksa ja Italiamaale õppima tahtsiwad reisida. Neid oli ülepää 16 hinge. Üle wäikese Bartrau jõe, Liibau lähedal, läks reisijate tee. Kui wiimased Bartau jõe juure jõudsiwad, kargas äkisti suur salk ratsalisi Grobini walitseja Goswin v. Aschenbergi juhatusel nende kallale, wõttis nad wangi ja rööwis paljaks. Sellepääle wiidi nad Liiwa järwe pääle, kus suur auk jää sisse oli raiutud ja topiti kõik, käest jalust kinni seotud, jää alla (1427). Aschenberg isi läks piiskoppidele selle teo üle teatust wiima. Seda ei ole selgesti teada, kas Rutenberg isi seesugust koledat tööd teha käskinud ehk et see temal teadmata olnud, aga asi jäi siiski üle kuulamata, ehk õnnetute wanemad ja sugulased küll seepärast palusiwad. Aastal 1428 oli Walgas maapäew koos, aga Aschenbergi mõrtsukatööst sai waewalt sõna kõneldud; peaaegu kõik aeg kulus juba enne nimetatud riiete tüliga ära. Nõndasama ilmaasjata oli ka 1430 Wolmaris peetud maapäew.

Nii kaua kui pääpiiskopp Henning elas, jäi Liiwimaa weristest sõdadest puutumata, päälegi kui weel 1435 Walgas uuel maapäewal kuue aasta pääle maarahu tehti. Liiwimaa ordo oli hää meelega walmis seda tegema, sest et ta hiljaaegu poolakate käest Swienta lähedal walusaid hoopa oli saanud. Palju paremini ei läinud ordo asi ses sõjas, mis ta 1447 Nowgorodiga pidas; ordo laewad, mis mööda Narowat Narwa linna lähedale oliwad jõudnud, langesiwad wenelaste kätte ja mõni ordo rüütel sai surma. Palju wiletsamad päewad tuliwad Liiwimaale Henningi järeltulija pääpiiskopi Silwestri ajal.

Kui pääpiiskopp Henning 1448 ärasuri, ajas ordo asja paawsti juures nõnda kaugele, et üks ordo liige, Toornis sündinud kõrgemeistri preester, magister Silwester Stodewescher Riia pääpiiskopiks nimetati. See mees istus 31 aastat Riia piiskopi troonil 1448–79. Esiotsa arwas ordo, et Silwester ordo agar kaitseja ja warjaja pidi olema ega aimanud sugugi, et see pääpiiskopp neile weel suuremaks okkaks silmas sai kui kõik ta eelkäijad. Paawst kuulutas Riialinnale, et uus pääpiiskopp waga ja tark mees on ja kõrgemeister katsus Silwestri walitsust Poola kuningast kinnitada lasta, mis õiguse poolest sugugi tarwis ei olnud. Sel kombel püüdsiwad paawst ja kõrgemeister kõikuwale pinnale, kuhu uus pääpiiskopp astus, kindlat jalaaset walmistada. Riia doomkohus oli küll Silwestri wastu, läkitas aga ometi saadikud Marienburgi, kus uus pääpiiskopp kõrgemeistri juures elas. Silwester meelitas saadikud enese poole, lubas Riia doomkohtule soowitud mustad riided jätta ja wana wiisi järele ilma kohtu loata mitte sõda algada ja mõnda muud. Ordole lubas Silwester kahe aasta aja sees need kulud, mis tema kinnitamisel Roomas kulutatud, kõrgemeistrile wäljamaksta, ialgi oma walget ordo kuube seljast ärawõtta ja ka aeg ajalt Riia doomkohut walgeid riideid kandma sundida. Nõnda awaldas Silwester juba aegsasti oma loomu, mis täis walet, pettust, kahekeelist olekut ja kawalust oli ja temale eluotsani jäi. See kõik oli aga rahwal weel teadmata. Kui Silwester 1449 Riiga tuli, wõeti teda suure rõõmuga wastu. Doom-isandad, hulk Riia kodanikka ja rüütlid läksiwad temale 2000 hobusega kümne penikoorma pääle wastu ja saatsiwad teda kunni Wäinajõe ääre, kus kena laew teda ootas. See wiis teda Daaleni lossi. Sinna jäi Silwester kaheks päewaks, kuni kõik ta wastuwõtmiseks walmistatud oli ja sõitis siis pühapäewal suure hõiskamise all kenasti ehitud Riiga. Linna ees ilusa telgi juures wõtsiwad teda munkade ja kooliõppijate read wastu, kes tema eel doomkiriku läksiwad; sääl wandus tema doom-isandate nõudmise pääle, et ta kõik õigusi peab, mis tema eelkäijad doomkohtule annud; mõni päew hiljem wandusiwad waimulikud mehed temale jälle oma poolt truudust.

Waewalt oli Silwester pääpiiskopi toolile istunud, kui ta juba oma kawalat mängu hakkas mängima. Kõrgemeister Konrad v. Erlichhausen (1411–50) oli ütelnud, et ta riiete riiu seletuse pärast, mis weel otsa ei olnud lõpnud, saadikuid Riiga läkitab. Silwester, kes isi walgeid riideid kandis, nõudis ka Riia doomkohtu käest, et kohtunikud sedasama pidiwad tegema. Kui pääpiiskopp oma nõu kordaminemise pärast Poola kuningalt abi otsis, wõtsiwad wiimaks ometi doom-isandad, kes paawsti kirja ja ordo poole hoidsiwad ja Silwestri hirmu kartsiwad, 1451 walged riided wastu ja lõpetasiwad seega 80-aastalise nääklemise. Et asja üle selget otsust anda, pidasiwad Riia kirik ja ordo Wolmaris maapäewa (1451), kelle ettewõtmisi paawst 1452 Wolmari kirja nime all kinnitas. Wolmari maapäewal 1451 pidi ka Riia waimulik seisus pääle walgete riiete wastuwõtmise seda enesele kohuseks tegema, et uued doom-isandad ordomeistri poolt kinnitati.

Kui ordo praegu lõpetatud riiete riius wõidu oli saanud, otsis ta omas uhkuses uut tüli: ta katsus Tartu piiskopikonda enesele muretseda. Ühel hoobil ei lasknud ka ordo ülemat walitsust Riialinna üle sugugi silmast. Aga Silwestergi püüdis sedasama, sest et paawst Innokens VI. seda pääpiiskopp Frommholdile aastal 1353 oli lubanud. Et sel ajal üks Riia saadik just Dantsigi oli reisinud Liiiwimaa linnu Preisi linnaseltsiga ühendama, mis wastu ordol midagi ei olnud, tuli Silwester mõtete pääle Riia õigusi ja wabadusi ordo abiga wägiwaldsel wiisil ärawõtta ja siis walitsust linna üle, kel enam õigust ei olnud, ordomeistriga jagada. Silwester kutsus seepärast selleaegse ordomeistri Johann v. Mengdeni 1452 enese juurde Salatsi lossi, kus nad kahekesi Riia ülema walitsuse pärast kaupa tegiwad, mis hiljem Lemsalus edasi kestis. Alles siis kui Silwester ja Mengden ühes nõus oliwad, kutsuti 1452 maapäew Kirhholmi kokku, kuhu ordo ja pääpiiskopp Riia wolinikkagi palusiwad, kellele nüüd sääl wiimase poolt mitu kaebtust ette pandi, et linn oma õigusi kurjasti pruukinud; kuue päewa aja sees pidiwad riialased kaebtuse pääle wastuse andma. Aga enne weel kui see aeg möödas oli, põletati külad, mis linna jagu oliwad, Neuermüüli juures maaga tasa ja riisuti ümberkaudu talupoegade wara ära. Linn, kel suurt himu sõda pidada ei olnud, andis järele. Mengden ja Silwester kirjutasiwad rahutingimised walmis, mis linna wolinikud wasta pidiwad wõtma. Kirhholmi maapäewa järele sai Riialinn kaks ülemat walitsejat, pääpiiskopi ja ordo, sest et mõlemad enestel õiguse ütlesiwad olewat. Linn pidi mõlemad wasta wõtma, oma walitseja ülemate walitsejate poolt kinnitada laskma ja poole osa trahwiraha ordole andma; sellewasta ei tohtinud linn sõdadest osa wõtta, mis pääpiiskopi ja ordo wahel oliwad, küll aga sõdadest wõõraste waenlaste wasta ja muud sellesarnast. Sellepääle sõitsiwad nowembri kuus 1452 mõlemad ülemad walitsejad, Silwester ja Mengden, linna sisse, kus juures nõnda kaua kirikukellasid helistati ja lauldi, kuni sissesõitjad raekoja ette jõudsiwad ja sääl kaks mõõka kahekordsewalitsuse märgiks maha panna lasksiwad. Aga pea oli näha, et seesugune walitsus kaua ei wõinud kesta; linn oli kahe walitseja all, igaüks tahtis, et tema sõna rohkem pidi maksma. Et Preisi linnad, kellele Riialinn Kirhholmis maha tehtud säädust teada andis, ordot ähwardama hakkasiwad ja Poola abi otsisiwad, püüdis ordomeister Mengden uute õiguste läbi, sõjariistade ja aidade tagasiandmise läbi Jakobi wärawa lähedal, linna enese poole meelitada. Sest tuli, et linn pea ordot oma ainukeseks ülemaks walitsejaks wastu wõttis (1454). Et linna enese poole wõita, andis Silwester kõik kohad, mis ta Kirhholmi maapäewal enesele saanud, linnale tagasi, lubas Riias olewa ordolossi äralõhkuda ja päälegi weel linnale kolmanda jao Kura ja Semgallimaast muretseda. Weel aastal 1454 kirjutas Silwester ordomeistrile ja linnale, et kõik otsused, mis Kirhholmis tehtud, niisama hääd on, nagu ei oleks neid olemaski. Nende suurte tõotuste pärast hoidis nüüd linn pääpiiskopi poole. Ordomeister, kes Rootsi ja hansa poolt pääpiiskopile lubatud abi pärast rahutumaks läks, andis järele, liiategi et ta isi weel kõrgemeistrit aidata tahtis, kelle kallale poolakad ja Preisi linnad kippusiwad. Mengden andis seepärast kaks Kirhholmi maapäewa otsuste kirja, mis tema käes oliwad, tagasi; need lõikas Riia bürgermeister tema ja pääpiiskopi wolinikkude nähes noaga läbi ja wiskas tulesse. Ordomeistril oli Kirhholmi maapäewast kolmas kiri weel, aga seda hoidis ta salaja enesele, et ükskord hiljem teda tarwitada.

Et segaseid asju korra pääle saata, kutsus ordomeister 1454 ilmasjata nõu pidamise järele Treidenis, maapäewa Walka kokku. Sest maapäewast aga ei tulnud ometigi midagi wälja. Sellepääle läks ordomeister isi Riiga ja lubas linnale mõnda hääd. Aga wihased kodanikud nõudsiwad temalt ordolossi mahalõhkumise luba, mispääle ta jälle linnast lahkus. Kui mõni päew hiljem üks pääpiiskopi töömees noolega ordolossist lastud, surmatud sai, tõusis 1454 kange wõitlus; pääpiiskopp ja Riialinn wõitlesiwad see kord üheskoos ordo wastu. Silwester wõttis pääpiiskopi riided seljast ära, läks kümne doom-isandaga, kellel nõndasama nagu pääpiiskopil preestririiete asemel raudriided ümber oliwad, lippu käes hoides raekoja ette, tegi siin wande tühjaks, mis linn ordole wandunud ja lubas alati kodanikkudega ühte jääda. Mõlemalt poolt wõideldi nüüd nii hästi linna sees kui ka linnast wäljas kõwasti. Ordo laastas linna maid, linn ordo maid. Juba kolmandal wõitluse päewal, kui ordo pääpiiskopi mõisade kallale kippus, läks Silwester Wõndu ja tegi Mengdeniga sõjariistade käest mahapanemise üle kaupa, mis Tartu ja Saaremaa piiskoppide aitamise ja nõu pääle ordomeistri poolt kuue nädala pääle kinnitati. Kuu aega hiljem kutsuti maapäew Wolmari kokku. Selle aja sees oli pääpiiskopp Riiga läinud, et see temast ära ei lahkuks. Kodanikud nõudsiwad, et Silwester oma tõotused täidaks, ja lubasiwad teda siis ülemaks walitsejaks wastu wõtta. Paha meelega lahkus Silwester linnast ja läks uuesti ordomeistriga kaupa tegema. Wolmari maapäewal wiskasiwad ordo ametnikud ja linna wolinikud piiskopile kõiki siiamaalisi tegusid ette. Silwester aga oli salaja Mengdeniga jälle äraleppinud ja Riia saadikute suureks imestlemiseks loeti Kirhholmi maapäewa otsused uuesti ette ja nõuti, et ordomeister neid pidi pidama. Nõnda tehti Wolmari maapäewal septembri kuus 1454 Kirhholmi maapäewa otsused uuesti kindlaks ja jaeti Riia ülem walitsus teist korda ordomeistri ja pääpiiskopi wahel ära. Riia saadikud, kes pääpiiskopi pääle wiha täis oliwad, pidiwad järele andma. Mengden andis linnale ühe armukirja, et see rahule jääks, ja läkitas siis kõrgemeistrile Preisi linnade wasta abi.

Aastal 1456 ehitas Mengden sinna, kus Meemel ja Muus endid ühendawad, ordo lossi Bauske. Kui 1456 aasta lõpetusel kõrgemeister Ludwig v. Erlichhausen suures kitsikuses Liiwimaalt uuesti raha tahtis, nõudis Mengden Erlichhauseni käest, et ta õigust Eestimaad tagasi osta, kui keegi kõrgemeister seda soowib, mis Heinrih Dusemer Eestimaa müümise ajal ordomeistrile Goswin v. Herikele 1347 ette oli pannud, tühjaks pidi tegema. Kaheaastase kauplemise järele jättis Ludwig v. Erlichhausen kõige raha ja meeste eest, mis ordo Preisimaal Liiwimaalt saanud oli, terwe Eestimaa ilma tagasi nõudmata Liiwi ordo omaks.

Ehk kõigi õiguste kaotamine Eestimaa kohta juba kõrgemeistrile suur kahju oli, oli ometi palju walusam see hoop, mis warsti sellepääle Preisi ordo pääle Poolamaalt langes. Kui poolakad Zarnowißi lähedal suures lahingis Preisi ordo sõjawäe täiesti ära oliwad wõitnud, pidi kõrgemeister Ludwig v. Erlichhausen 1466 Toornis rahu tegema, mis Preisi ordole palju kahju saatis. Selle rahu päätingimised oliwad: Poola kuningas Kaasimir II. sai suurema jao siiamaalist Preisi ordo maad enesele, nimelt Lääne-Preisimaa Marienburgi lossi ja linnaga; ordole jäi üksnes Ida-Preisimaa, mis wäike jagu siiamaalsest ordo riigist oli ja seegi ei olnud enam ordo pärisomandus, waid Poola lainu nime all; Poola kuningas wõttis kõrgemeistri Poola riigiwürstiks wasta; kõrgemeister Erlichhausen ja tema järeltulijad tegiwad seda enestele kohuseks, et nad kuus kuud pärast walimist Poola kuninga juurde lähewad ja temale truuduse wannet wannuwad; ordo wõttis pääle paawsti üksnes Poola kuninga pääwalitsejaks wastu. Toorni rahu ei jäänud ka Liiwimaal tundmataks. Ühenduse paelad, mis mõlemaid ordo riika, Preisi ja Liiwimaad, ühendasiwad, oliwad Tannenbergi lahingi järele juba lõdwale jäänud; nüüd läksiwad nad üsna ühest ära, liiategi et Preisi piiskopikonnad, mis siiamaale Riia pääpiiskopi sõna kuulsiwad, nüüd Poola walitsuse alla sattusiwad, ja seega Riia pääpiiskopist täiesti lahutatud saiwad. Liiwimaa ordo hoidis ennast weel sada aastat jalul, mis eest ta ordomeistrit Plettenbergi tänama pidi, kes Hermann v. Salzast saadik kõige tähtsam mees oli.

Tülid ordo ja pääpiiskopi wahel jäiwad Wolmari maapäewast 1454 kuni ordomeistri Mengdeni surmani 1469 soiku. Aga kohe Mengdeni surma järele hakkasiwad nad uuesti pääle; pääpiiskopp ei tahtnud, et Mengdeni haua pääle hauakiwi pandi. Nii pea kui Johann Wolthus v. Heerse aastal 1470 ordomeistriks sai, algas jälle salamäng; Silwester ja ordo ametnikud pidasiwad Lemsalus uuesti Kirhholmi maapäewa otsuste üle nõu. Heerse sai juba 1471 ametist lahti ja pandi Wõnnu torni kinni, kus ta weel mõningad aastad olla elanud. Kui selle pääle 1471 Bernhard von der Borg ordomeistriks waliti, tegiwad kõik Liiwimaa seisused Wolmari maapäewal 1472 kümne aasta pääle rahu. Silwester, kes suuremalt osalt oma süü läbi Riia ülema walitsuse kaotanud otsis nüüd kaebates paawsti ja naabriwürstide juurest abi. Paawst Sikstus IV. kirjutas 1474 Silwestrile kirja, kus sees ta Riia ülema walitsuse uuesti pääpiiskopile lubas. Tartu piiskopp sai paawsti käest käsu, seda, mis kirjas lubatud, kätte muretseda. Enne kui paawsti käsk teistele tuttawaks sai, laskis Silwester laewadega rohkesti elutarwidust ja sõjamoona mööda Wäinajõge ülesse Kokenhusi lossi wiia ja palkas sääl enesele sõjamehi. Aga Borg laskis seda kõik tähele panna ja Riialinnale teada anda (1475). Waheajal oli Tartu piiskopp paawsti käsku kuulutada lasknud ja nõudnud, et Riig pääpiiskopi sõna kuuleks. Paawsti käsku ei pandud tähelegi, sest kui Borg 1476 Riiast abi nõudis, kuulutas linn, et ta ordole truuks jääb ja teda iga wälise waenlase wastu aitab, aga pääpiiskopi wastu sõjariistu kätte ei wõta. Kui linn sellepääle Silwestrile truuduse wannet ei wandunud, korjas pääpiiskopp enesele sõjamehi weel suuremal mõõdul ja tahtis siis paawsti abiga linna ja ordot alandada.

Ka ordomeister walmistas ennast sõja wasta, kus juures teda isiäranis tema õepoeg Simon von der Borg (Kuresaare doompraos, hiljem Tallinna piiskopp) taga kihutas. Et kumbagilt poolt sõja wasta walmistamisega weel walmis ei oldud, tehti uuel Wolmari maapäewal 1477 teist korda kümne aasta pääle rahu. Sellele maapäewale tuliwad ka Daani ja Rootsi saadikud ja tõiwad Riialinnale oma walitsuse poolt sõbralikka kirju. Aga mõni päew pärast maapäewa alustas Silwester wõitlust, kõigeesmalt waimulikus wallas. Ta ähwardas Riialinna kirikuwande alla panna, kui see mitte tema sõna ei kuule. Seda ähwardust tahtis ta pea tõeks teha. Suurel neljapäewal 1477, kui ordo wana wiisi järele püha õhtusöömaaega pühitses, laskis ta wandekirjad kiriku uste külge lüüa ja mõne neist koguni nende kirikute altarite pääle wiia, kus ordo liikmed kirikus koos oliwad. Selle pääle kutsus pääpiiskopp ordomeistri ühes linna wolinikkudega enese juure Kokenhusi, kus ta neid häbemata kombel sõimas. Kui aga asi paremaks ei läinud, pani ta wiis nädalit hiljem 1477 linna ja ordo täiesti kirikuwande alla, mis Riias kellade helistamisega, küünalde ärakustutamisega ja kirikute uste kinnipanemisega teada anti. Linn ja ordo palusiwad nüüd Simon von der Borgi appi, kes sedamaid Rooma paawsti juure läks. Nowembri kuus 1477 tuli Simon Roomast, kus teda Tallinna piiskopiks kinnitati, selle sõnumiga tagasi, et ordo ja linn wande alt lahti päästetud saawad. Paawst oli Tartu piiskopi ja kaht waimulikku meest wandealusid wandest käskinud lahti teha ja Silwestri saja päewa aja sees Rooma kutsunud. Nüüd ei wõinud pääpiiskopp enam keelda, et Riias kirikukelli jälle helistati ja kogudus kirikus wande alt lahti tehti. Pääpiiskopi waimulikud mehed, kes rahwast weel wande all tahtsiwad pidada, aeti linnast wälja.

Joann III. tegi 1463 Tartu sakslastega lepingu, mille järele wiimased Wene asutust ja kirikuid Tartus endises korras pidiwad pidama. Seda lepingut pandi ometi wähä tähele. Petseri kloostri ajaraamatu järele tungisiwad tartlased 8. januaril 1472 preestri Isidori ja 72 wenelase kallale, wõtsiwad nad kinni ja toppisiwad Emajõe jää alla. Niisugune kole tegu ei wõinud nuhtlemata jääda. Joann III. mõtles seda tegu sakslastele kätte maksta. Kulus enne tükk aega ära, kui seda nõu jõudis tõeks teha. 1748 tungisiwad wenelased homiku poolt Liiwimaad laastama. Ordomeister Borg kutsus Walka weel selsamal aastal maapäewa kokku, kus kõige päält maarahu tehti ja siis wenelaste wastu sõtta minek nõuks wõeti. Selsamal ajal ühendas Silwester ennast rootslastega ordo wasta. 1478 aasta lõpul saatsiwad rootslased lubatud abi, aga mitte rohkem kui 200 meest, kes Salatsis piiskopi lossi lähedal maale tuliwad. Silwester kuulutas, et need rootslased saadikutega ligi olla tulnud ja lootis sel kombel neid enese juurde tulla lasta. Aga ordomeister laskis kõik teed, mis Salatsist Riia ja Kokenhuseni poole läksiwad, kinni panna ja kui pääpiiskopp rootslasi tagasi läkitada ei tahtnud, läks Borg isi Salatsi ja piiras lossi ümber, mis juba kaheksa päewa pärast alla heitis. Rootsi sõjamehed lasti wälja, et nad Riiga pidiwad minema, kust nad laewadega koju wõisiwad purjutada. Selle pääle wõttis ordo 14 päewa aja sees 24 piiskopi lossi ära, nende hulgas ka Kokenhusi, kus Silwester aastal 1479 kõige doomkohtuga wangi wõeti. Pääpiiskopp isi pandi Kokenhusi torni kinni, ja lasti Bernard von Borgi poolest kõrgemeistrile kuulutada, et Silwester ial enam wangist lahti ei saa ja et tema palwet, wiimasid elupäiwi Peebalgis lõpetada, kuulda ei wõeta. Doom-isandad wiidi ühed siia, teised sinna ja hoiti kõwasti kinni.

Kui Silwester oma wannet Riia linna kohta tühjaks oli pidanud tegema, sõitis ordomeister Borg linna sisse (1479), kus kõik neli bürgermeistrit teda lossis wasta wõtsiwad ja säält doomkirikusse saatsiwad, kus kiituse laulu lauldi. Teisel päewal kandsiwad ordo ametnikud kiriku waranduse, mis doom-isandad Kokenhusi oliwad wiinud, Riiga tagasi ja paniwad palmipuude pühal kõik jälle wana koha pääle. Selle pääle wõttis ordomeister wiimased pääpiskopi lossid ära ja laskis linna enesele truudust wanduda. Enne nimetatud Siimon von der Borg sundis Silwestri kõik waimulikku wõimust tema kätte andma ja walitses nüüd isi nõnda, nagu oleks tema pääpiskopp. Mõlemad Borgid oliwad 1479 maawalitsejateks saanud. Paawst Sikstus IV. pani seda kuuldes ordo uuesti kiriku wande alla, mispääle Silwester küll wangist lahti sai, aga hädise terwise pärast weel Kokenhusi jäi, kus ta juuli kuu sees 1479 kolmekümne ühe aastase walitsuse järele elu lõpetas; tema keha maeti Riia doomkiriku wõlwi alla maha. Kas ordomeister Bernhard von der Borg temale kihwti anda lasknud, kudas mõned ütlewad, ei ole selgesti teada.

5. Wenelased Liiwimaal.
Silwestri surmaga ei lõpnud tülid pääpiiskopi ja ordo wahel weelgi otsa. Ordomeister Bernhard von der Borg läks oma uhkuses pea nõnda kaugele, et Riialinn täiesti tema pilli järele tantsima pidi, kõik trahwiraha enesele nõudis ja muud selle sarnast. – Niisama tegi ka tema õepoeg Siimon von der Borg waimulikkude meestega ja tahtis koguni Riias pääpiiskopiks saada. Paawst aga muutis selle nõu tühjaks. Et ordomeister linnaga ülekohut tegi, lõi Riia ennast 1481 paawsti nõu pääle ordost lahti ja heitis pääpiiskopi alla, mispääle uued tülid tõusiwad.

Kahjulikum kui Riia kaotus oli ordole wenelaste laastamine Joanni III. all Liiwimaal. Joann III. on see läbi tähtjas, et ta 1480 Wenemaa Mongoli ikkest wabastas ja suuremat hulka würstide maid Moskwa riigiga ühendas.

Aastal 1478 heitis Joann III. selleagse kuulsa ja kange kaubalinna Suure Nowgorodi enese alla ja tegi tema isewalitsusele otsa. Nowgorodi langemine ei toonud mitte üksi Liiwimaa kaubale kahju, waid tegi seeläbi ka wägewa tsaari Liiwimaa naabriks. Sest ajast saadik sai Wenemaa Liiwimaa ordo riigile sekssamaks, mis Poolamaa Leedumaaga ühenemisest saadik (1386) Preisi ordo riigile olnud. Warsti pärast Nowgorodi ärawõtmist tungisiwad wenelased 1478 Liiwimaale ja piirasiwad Tartu ümber, aga pöörasiwad ometi jälle pea koju tagasi. Aastal 1480 tuliwad nad uuesti ordo riiki laastama, mispärast ordomeister Bernhard von der Borg selsamal suwel 1480 Wenemaale endist kurja kätte tasuma läks, kuhu ta Nowgorodi kauplemise wähenemise pärast ka hansa linnu sõjast osa wõtma kutsus. Aga 11 päewa pärast pidi ordomeister jälle Liiwimaale tagasi minema, ilma et midagi suuremat teha oleks wõinud. Talwel 1481 tungis suur Wene sõjawägi uuesti Liiwimaale. Ordomeister Borg ei julgenud selle wäe wasta minna, waid taganes rüütlitega kindlatesse lossidesse ja laskis wenelasi maaga teha, mis nad isi tahtsiwad. Wiljandi põletati sel korral täiesti ära, Tarwastu, Karksi ja mitmed teised lossid tehti waremeteks ja wiidi hulk rahwast wangi. Bernhard von der Borg korjas Wõnnus sõjawäe kokku, kuhu Riiast 200 jala- ja 130 ratsameest appi tuliwad ja läks siis Karksi poole. Kui aga wenelaste suur sõjawägi ligidamale jõudis, tõttas ta Wõndu tagasi. Wiie nädali pärast läksiwad wenelased jälle omale maale.

Ordomeister Bernhard von der Borg oli seeläbi, et ta alamatega ülekohut tegi ja sõja ajal wenelaste wastu ei läinud, nõnda ordo wiha alla langenud, et ordo walitsejad nõuks wõtsiwad teda ametist lahti lasta. Warsti selle järele tuliwad nõupidajad 1483 Wõndu, kus ordomeister sel ajal aset oli, kogusiwad endid ühe kodaniku majas kokku ja läksiwad siis lossi, kus wanem komtur Bernhardile ütles: „Isand ja wend Bernhard! Komturid lasewad teid teie walitsusest ja meistriametist lahti! Lahkuge selle pärast siit ja andke teistele ruumi!“ Et wangipõlwest pääseda, oli Bernhard oma lahtilaskmisega rahul ja walis enesele Lihula ja Pärnu lossi, kus ta oma wiimaseid päiwi wõis lõpetada; ta suri aastal 1486. Bernhardi lahtilaskmise järele oli Simon von der Borg sedamaid Tallinna tagasi läinud, kus ta piiskopi ametis 1492 ära suri.

Bernhard von der Borgi lahtilaskjad walitsesiwad Wõnnus uueks ordomeistriks Tallinna komturi Freitag v. Loringhofi.

Loringhof sai alles 1485 kõrgemeistri poolt ordomeistri ametisse kinnitatud, mis ta kunni 1494 pidas. Et üks jagu Loringhofi walitsuse aega esimese Plettenbergi tegewusega ühte läheb, kõneleme ta tähtsamast tegewusest Plettenbergi tegewusega ühes neljanda ajajärgu alguses.

Neljas ajajärk 1494–1562.

Plettenbergi walitsuse hakatusest kuni ordo walitsuse lõpetuseni.