Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 08

1. Wolter von Plettenberg, 43. ordomeister Liiwimaal 1494–1535.
Wolter von Plettenberg oli Westfalimaal sündinud, astus juba noores põlwes Saksa ordosse, kus tema sugu kuulsaks saanud (1426 oli üks Plettenberg Miitawi komtur), tuli Liiwimaale ja nimetati 1489 oma terase mõistuse pärast maamarshalliks. (Ordomarshall elas Seegewoldis; pääle selle oliwad weel Dünamünde ja Asheradeni loss tema walitsuse all.) Loringhof oli juba wana mees. 1491 andis ta walitsuse käest ära ja asus Tallinna. Ordoriigi walitsus jäi nüüd Plettenbergi kätte, kelle waim nõrgale ordole weel ühe korra uut elu ja paistust anda mõistis, nõnda et wiimane ots rohkem kui wiiskümmend aastat aega wõttis. Juba maamarshalli põlwes wõttis Plettenberg 1489 sõjast agarasti osa, mis ordo ja praegu paawst Innokens VIII. läbi kirikuwande alt lahti päästetud, aga siiski wastupanewa Riialinna wahel põlema oli süttinud. Riialased saiwad küll esmalt Treidenis 1491 ordost wõidu, pidiwad aga Neuermüülis ometigi taganema ja linna warjule põgenema. Selle lahingu järele ei wõinud Riia enam wastu panna. Wolmaris tehti 1491 järeltulewate tingimistega rahu: Riialinn pidi pahandused ordolt andeks paluma, wangid ilma lunastuse hinnata tagasi andma, ordo lossi Riias üles ehitama, Dünamünde ordo kätte jätma, nõndasama ka kaks kirikut, ühe Riias, teise Dünamündes j. m. m. Linna ülem walitsus jaeti pääpiiskopi ja ordo wahel ära, ometi nõnda, et suurem wõimus esimese kätte jäi.

Pea selle järele tuli Poola riigiasjus suur muutus: 1492 suri pika walitsuse järele Poola kuningas Kaasimir II. ära. Poola troonile walitsesiwad poolakad tema teise poja Johann Albrehti, sest et esimene juba Ungari kuningas oli; aga Leedu rahwas ei olnud sellega rahul, waid nimetasiwad kolmanda poja Aleksandri oma suurwürstiks. See trooni wahetus oli Liiwimaa ja Preisimaa ordole wäga tähtjas, sest ühelt poolt sai Poolamaa wõimus see läbi jälle jaetud, teiselt poolt oli Aleksander kaua aega juba ordo sõber. Teise abilise leidis Plettenberg Rootsimaal, kus Sten Sture ilma kuninga nimeta, aga ometi kuninga wõimusega riiki walitses. Sten Sture oli Daani kuningaga Johanniga riidu läinud, sest et see Rootsi trooni enesele tahtis. Daani kuningas Johann tegi tsaar Joanniga III. sellepärast Sten Sture wastu lepingu.

Wenelaste Liiwimaal käimise järele 1478–81 oli 1483 kümne aasta pääle rahu tehtud. Pisut aega enne seda kui rahu aeg lõpes, ehitasiwad wenelased 1492 paremale Narowa kaldale praeguse Narwalinna kohta ühe kindla lossi, mille ümber aegajalt Iwangorod ehk Wene Narwa linn tõusis. Sest linnast kippusiwad wenelased läheda Narwa ja ka terwe Eestimaa kallale. – Kui selle pääle aastal 1494 Loringhof ära suri ja tema asemele Plettenberg waliti, laskis ta rasket sõda wenelastega ette nähes, Dünamünde kindlaks teha, sest ta teadis, et see läbi Riialinn kõwemini ordo poole hoitud saab. Plettenberg sundis kodanikka, kes hää meelega ordo lossi linnas ei sallinud, ehitust kärmesti käsile wõtma; muidu oli ta nende wastu wäga lahke ja sõbralik. Ka Wõnnu loss tehti mitme uue ja tugewa torniga kindlaks. Mitte wähem mõnusasti ei mõistnud Plettenberg waimulikude meestega ümber käia. Ta hoidis neid küll oma walitsuse all, aga ei teinud neile mingisugust pigistust. Sellepärast oli ka waimulik seisus Plettenbergiga rahul, kes rohkem õpetatud mees oli kui ta eelkäijad ja tüli lõppes ordo ja waimulikkude meeste wahel täiesti otsa; pääpiiskopp Mihael Hildebrand läks ordomeistriga 1501 koguni wenelaste wastu sõtta.

Kui Plettenberg ordo riigis seespool kõik asjad kindlamini korra pääle oli säädinud, kui seda Albert I. ajast saadik Liiwimaal sündinud, wõis ta wäliseid sõjatalitusi käsile wõtta ja tsaar Joann III. wastu wälja minna, kes suure sõjawäega Liiwimaale seepärast tahtis tulla, et rajaäärsed maakonnad temale enam nõnda kui enne waha ega mett ei maksnud. Teine sõja põhjus oli see, et Tallinnas 1493 kaks wenelast wõlsi raha tegemise pärast ära oliwad hukatud. Asjata otsis Plettenberg wõõraste juurest abi, tema endine seltsimees Sten Sture oli Daani kuningaga ära leppinud. Et wiimane 1497 Stokholmis Rootsi kuningaks krooniti, pidi Sten Sture wana sõpruse Plettenbergiga murdma. Ka Leedu suurwürst jättis ordomeistri see kord ilma abita, sest et ta 1501 oma wenna Poola kuninga Johann Albrehti surma järele isi Poola trooni pääle sai ja nii ruttu naabri Wenemaaga weel tülitsema ei tahtnud hakata. Nõndasama asjata jäi Plettenbergi abiotsimine Saksa keisri, Preisi ordo kõrgemeistri ja hansa linnade juurest. Ta katsus nüüd kardetawa tsaar Joann IIIga rahu teha, aga ka sest ei tulnud midagi wälja. Plettenbergil ei aidanud enam muu nõu kui pidi oma ja piiskopide sõjawägedega arwurikaste wenelaste hulkade wastu minema, kes juba 1501 Narwast ordo riiki oliwad tunginud ja nüüd pääle Eestimaa ka juba Tartu ja Riia maid riisunud ja laastanud. Wiljandist tõttas Plettenberg waenlastele walu andma; temal ei olnud rohkem kui 4000 meest; aga wenelastel kõige wähemalt 40,000. Päälahing löödi Siritsa jõe ääres Isborski linna lähedal. Ordomeistri sõjakunst ja hääd sõjariistad saatsiwad ordole wenelaste pääle täielise wõidu. Plettenberg oleks weel kaugemalegi läinud, aga et sõjawäe hulgas tõbi lahti pääsis ja ta isigi haigeks jäi, pidi ta ümber pöörma (1501). Selle aja sees kui ordomeister Wiljandis haige maas oli, lagunes ordo sõjawägi jälle laiali. Pääpiiskopp Mihael Hildebrand, kes ordomeistriga Wenemaal ühes käis, läks Riiga tagasi.

Kui wenelased seda kuulda saiwad, et ordo sõjawägi laiali läinud, tuliwad nad uuesti sõjawäega Liiwimaale, kus 40,000 inimest nende mõõga tera all surma leidsiwad. Waewalt oli Plettenberg aga haigusest terweks saanud, kui ta uuesti sõja wastu walmistas ja 1502 Pihkwa lähedal teist korda wenelaste pääle wõidu sai. Ses tapluses oliwad wenelased igast küljest Plettenbergi ümber piiranud, kes aga ennast waprasti kolm korda nende ridadest läbi lõi ja siis jalawäele appi ruttas, kus segadus oli tõusnud. Wõit jäi ordomeistrile. Et Poola ja Leedumaal ka sõda tõusis, tegiwad wenelased Liiwimaa ordo riigiga 1503 rahu, esmalt kuue aasta pääle, mis hiljem kunni 1553 pikendati. Kui Joann III. aastal 1505 suri, sai ta asemele tema poeg Wassili III. Iwànowitsh (1505–33), kes Liiwimaaga tehtud rahu pidas ja wangi wõetud liiwlasi koju tagasi lubas minna. Aastal 1533 sai Iwann IV. Wene trooni pääle ja walitses kunni 1584; sest sõjast, mis ta 1558 Liiwimaaga algas, kõneleme hiljemini. 50 aastase rahu aja sees wõis usupuhastus Läänemere maades ikka rohkem maad wõtta.

2. Preisi ordoriigi ots.
Wiimane Saksa ordo kõrgemeister oli Brandenburgi markgrahw Albreht. Kui Preisi ordo jõud sõja järele, mis Poola kuningaga Sigismund I. peeti, täiesti otsas oli, tehti Kraakau rahul aastal 1525 Preisi ordoriik päritawaks, mis ometi „Preisi hertsogi riigi“ nime all Poola ülema walitsuse all pidi seisma. Albreht sai nüüd Preisi ilmalikuks hertsogiks ja wõttis uue hertsogiriigi Kraakau rahu järele Poola kuninga käest lainuks wastu. Albreht pidi kõik õigused, mis paawstid, keisrid ja Poola kuningad ordole annud, tühjaks mõistma, Poola kuningale kui pärisperemehele truuduse ja sõnakuulmise wande wanduma ja wiimaks lubama, et tema ega tema pärijad ühtegi maatükki Preisi hertsogiriigist ära ei müü. Selle pääle sõitis Albreht weel selsamal aastal (1525) Preisi hertsogi nime all Königsbergi sisse, kus rahwas teda walju hõiskamisega wastu wõttis.

3. Lutheruse usu wäljalagunemine Eesti, Liiwi ja Kuramaal.
Kui Plettenbergi wõitude läbi Liiwi riigile rahu oli tulnud, wõis selgesti näha, kui kaugele nii hästi ordo kui waimulik seisus hukatuse teel edasi oliwad läinud. Priiskamine, prassimine, hooletus, laiskus, kiimalus, j. n. e. oliwad juba üsna igapäewased asjad. Sellepärast oli wäga hädasti waja, et parandus pidi tulema ja selge ewangeliumi walgus endist pimedust ja roojust kaotama. Preisimaalt, kus Lutheruse õpetus maad leidnud, jõudis ewangelium kõige esmalt Liiwimaale. Pommeri maakonnas oliwad 16 aastasaja hakatusel Johann Bugenhagen ja Andreas Knöpken wäikeses Treptowi linnas kooli asutanud, kus Liiwimaa, isiäranis Riia rikkamate wanemate pojad koolis käisiwad. Waewalt oli Lutherus 1517 Wittenbergis usku puhastanud, kui ta õpetus ka Treptowi kooli tungis ja nende mõlemate meeste südames, kes kooli eestseisjad oliwad, wilja kandwat maad leidis. See ei wõinud teisiti olla, et uus õpetus õppijatessegi mõjus, ja et iga aasta hulk noori mehi Treptowi koolist Liiwimaale tagasi tuliwad, sai uus õpetus pea tuttawaks neis perekondades, kel nimetatud kooliga tegemist oli. Kui 1521 wali katoliku piiskopp Erasmus von Manteuffel Lutheruse usu poole hoidjate tüli pärast ülemal nimetatud Treptowi kooli ära kaotas ja kooliõpetajad oma piiskopikonnast wälja ajas, tuli Knöpken Liiwimaa kooliõppijate palwe ja Melanchthoni nõu pääle Riiga, kus teda endiste kooliõppijate poolt rõõmuga wasta wõeti. Esiotsa õpetas Knöpken enesega ühes tulnud õppijaid edasi, laotas aga ühel hoobil ka wäljaspool kooli uut õpetust laiali. Ka täiskaswanud inimesed tuliwad tema õpetust kuulma, nagu linnakirjutaja Johann Lohmüller, kes kõige truuimaks uue õpetuse poole hoidjaks jäi. Knöpken korjas elawate kõnedega enesele Riias hulga sõpru ja laotas Lutheruse usku ikka enam laiemale, mis waimulikkudele meestele palju muret tegi. Kui keiser Karl V. seda lugu kuulda sai, andis ta 1521 naabriwürstidele ja walitsejatele käsu Riia pääpiiskopi walitsuse eest hoolt kanda. Et aga rahu armastaw wanadlane pääpiiskopp Linde, kes 1509–24 Riia pääpiiskopi toolil istus, Knöpkeni asjast suuremat wälja ei arwanud tulewat, ja seepärast õpetust õieti ära ei keelanud, oli wiimane pea nõnda palju uue usu armastajaid leidnud, et ta 1522 Peetri kirikus paawsti waimulikkude meestega awalikult usu pärast waidlema hakkas. Seesuguse awaliku asjade läbiwõtmisega sai kogudus Lutheruse usuga ja piibliga ikka enam tuttawamaks. Weel aastal 1522 nimetati Knöpken koguduse soowimise pääle Plettenbergi luaga Peetri kiriku õpetajaks. Ta pidas südant liigutawa ametisse astumise kõne ja tegi siis esimesena Lutheruse usu õpetajana Liiwimaal surmani tähtsat tööd. Ta suri 1539 ja maeti Peetri kiriku altari ette maha.

Kui Knöpken 1522 Riias esimese jutluse pidas, oliwad Riia nõumehed selle palwega pääpiiskopi Linde juure läinud, et ta uue õpetuse wäljalaotusel abiks oleks. Pääpiiskopp kui Liiwimaa kirikupää ei wõtnud seda palwet muidugi kuulda, waid tunnistas koguni Wolmari maapäewal 1522 iseäranis kangesti katoliku usu poole hoidja Tartu piiskopi nõudmise pääle Lutheruse õpetust ketseri õpetuseks. Kui sellegipärast Lutheruse õpetuse sõprade hulk igapäewaga kaswis, nimetas wanadusest nõrk pääpiiskopp Tartu piiskopi Johann Blankenfeldi oma abiliseks ja ametipärijaks. Ehk Blankenfeld ametisse astudes küll pidi lubama Riia linnale kõik endised õigused ja wabadused, kõige päält Lutheruse usu jätta, katsus ta ometi, kudas ial wõis, uue õpetuse laialelagunemist takistada.

Aasta hiljem kui Knöpken tuli Jakob Tegetmeier, kes siiamaale Rostokis õpetaja olnud, Riiga siin 1522 surnud wenna pärandust wasta wõtma. Juba tema esimesed kõned selge ewangeliumi õpetuse üle leidsiwad Riia koguduste liikmete südames, keda Knöpken äratanud, rohkesti maad; Tegetmeier pandi sedamaid Jakobi kiriku õpetajaks. Wägewate sõnadega kuulutas ta kõiki katoliku kiriku kõlbmata wiisisid ja awaldas kõike kahju, mis kirik sel kombel tegi. – Nüüd arwas alam rahwas, et ta oma poolt wana kirikut puhastada peab aitama ja läks wihas katoliku waimulikkude meeste wastu nõnda kaugele, et ta kirikutesse tormas, kujud wälja wiskas ja ära põletas, kõige kallimad kirkud tühjaks rööwis ja hauakiwid puruks peksis. Suures kitsikuses läkitasiwad katoliku waimulikud mehed sellepärast salaja kolm munka Wiini keisri juurde ja palusiwad kibedate kaebtustega abi. Et keiser Karl V. isi kodu ei olnud, andis keiserlik walitseja Wilipp käsu, et Riias kõik jälle wanale korrale säetagu, kui linn ei taha wande alla langeda. Aga riialased tundsiwad käsutoojad Dünamünde juures ära ja wõtsiwad wangi; üks neist heitis wangitornis Lutheruse usku. Ka mitmed Liiwima ordo rüütlid hoidsiwad uue õpetuse poole, nõndasama ka Riia komtur Hermann Hohte, kes kodanikkudele pika piitsa saatis (mis kuni uuema ajani Riias mustapääde majas alal hoiti), et nad sellega mungad, nunnad ja katoliku preestrid linnast wälja ajaksiwad. Seda kuuldes läksiwad katoliku waimulikud mehed suurel reedel 1523 kange ähwardamisega linnast wälja, aga tuliwad öösel salaja jälle tagasi.

Plettenberg oli uut usku siiamaale rahulikult päält waadanud, ometi oliwad kirikute rööwimised teda mõtlema pannud ja ta näitas ennast katoliku waimulikkudega Riia wastu ühendawat. Aga Lohmüller mõistis Plettenbergi meelt nõnda palju pöörda, et ta usu tülidega tegemist ei teinud, waid Lutherust paluda laskis, et ta rahwale uue õpetuse üle kirjutaks. Lutherus täitis hää meelega seda soowi, kirjutas 1523 „Riia, Tallinna ja Tartu sõpradele,“ manitses neid kindlasti Kristuse sisse uskuda, ligimesi armastada ja mõnda muud.

Kui pääpiskopp Linde 1524 ära suri, sai juba enne nimetatud Blankenfeld tema asemele, kes kohe kõwa katoliku walitsuse alustas ja Lemsalu ja Kokenhusi ewangeliumi usu õpetajad ametist lahti laskis. Plettenberg isi ei hoidnud uue ega wana usu poole ja tema järele tegi ka suurem hulk rüütlid. Plettenbergil oli uus õpetus küll meele järele, sest et see tema pääwaenlastele, piiskoppidele, surmahoobid andis, aga südames jäi temal ometi päris walgus wõõraks. Nõndasama wõttis ka suurem hulk ordo liikmeid ja mõisnikka hiljem Lutheruse õpetuse üksnes sellepärast wastu, et katoliku walitsusele otsa teha.

Riiast läks usupuhastus Tallinna ja Saaremaale. Aga Tallinnas ei wõinud uus õpetus rahulikul wiisil maad leida. Et see linn 1347 ordole oli müüdud, oli ordo tema pääperemees; Tallinna piiskopi all oliwad üksnes waimulikud mehed. Pea selle järele, kui Knöpken ja Tegetmeier Riiga tulnud, hakkasiwad ka preestrid Tallinna kirikutes Lutheruse waimus jutlust tegema ja kogudusi uue õpetusega tutwustama. Juba 1524 oliwad Tallinna siiamaalsed katoliku preestrid Tallinnas ewangeliumi õpetajateks saanud ja linnarahwas Lutheruse usku heitnud. Selsamal aastal pidasiwad siin ka endised kloostriwennad Lange ja Massien wanade kirikusääduste, isiäranis pattude andeksandmise kirjade müümise wasta kõnet. Seeläbi tõusiwad mitmesugused liikumised ja Harju ja Wirumaa talupoegade seas mässamised, nõnda et Plettenberg sõjariistadega 1525 wahele pidi minema.

Palju suuremat tormi tegi usu puhastus Tartus, kus selle pärast juba werd ära walati. Tartu oli üksnes piiskopi walitsuse all, kes walju käega kõik maha mõistis rõhuda, mis kirikule hädaohtu ähwardas tuua. Aga Aastal 1524 kinnitadi endine kõwa katoliku piiskop Blankenfeld Riia pääpiskopiks. Warsti pääle selle tuli weel selsamal sügisel Würtembergi mees Melhior Hoffmann Tartusse. See mees, kellel küll hää waimuand oli, aga kelle pää Toomas Münzeri waleõpetusest üsna waba ei olnud, tahtis Tartus esimene usupuhastaja olla. Et rahwas katoliku waimulikka mehi wihkas, süütasiwad Hoffmanni sõnad kangesti. Mõne nädaliga oli hulk õppijaid tema ümber koos ja juba 1524 tõusiwad linnas suured liikumised. Nüüd taheti piiskopi alamate poolt Hoffmann wangi wõtta, kelle sõbrad aga selle wastu paniwad, nõnda et uulitsal awalik wõitlus tõusis, kus juures neli kodanikku surma saiwad. Kui piiskopi sõjamehed lossi tagasi oliwad läinud, murti kirikud lahti, riisuti tühjaks ja põletati kujud ära. Wiimaks kutsusiwad Tartu rahwas Tallinnast sõjamehi appi ja wõtsiwad nende abiga piiskopi lossi ära. Tõusnud segaduste pärast pidi Hoffmann Tartust lahkuma; ta läks esmalt Riiga ja säält Wittenbergi, kus ka Lutherusega kokku sai. Tartu rahwas kutsus selle pääle auuwäärt Tegetmeieri Tartu, kes kohe ka palwet kuulis ja oma jutlustega uuesti rahu tegi.

Täiesti ilma wõitluseta sai ewangeliumi walgus Saaremaal walitsejaks. Selleaegne Saaremaa piiskopp Johann Kiewel hoidis isi uue usu poole ja tegi 1524 kohuseks, et Lääne ja Saaremaal õiged ewangeliumi õpetajad peetakse.

Nimetatud suurematest linnadest lagunes Lutheruse õpetus ruttu Eesti ja Liiwimaa wähematesse linnadesse laiali. Üksi Kuramaal läks usupuhastus pikkamisi, sest et sääl suuremad linnad puudusiwad, kus maal rändajad õpetajad seisukohta wõisiwad leida. Ka ei olnud Kuramaal mitmes kohas weel sugugi kirikuid, kuhu kogudus kokku wõis tulla. – Lätlastele ja eestlastele jäi Lutheruse õpetus sel ajal weel täiesti wõõraks, sest et Saksa õpetajad nende keelt ei mõistnud. Lätlased Liiwimaal, kus kaks kolmandikku jagu maad pääpiiskopi ja piiskoppide walitsuse all oli seisnud, saiwad ewangeliumi walgusega ehk pisut ennem tuttawamaks; aga Kuramaa lätlased, kus ordo suuremalt osalt üksi walitses, oliwad kirikust täiesti wõõraks jäänud ja uuesti paganate kombel elama hakanud. Mitmes koguduses ei ristitud lapsi enam sugugi. Eesti ja Läti teenijad, kes linnades laial elasiwad, oliwad ka „ewangeliumi wabadusest“ kuulnud, aga puudulise Saksa keelega seda mitte õieti mõistnud, ja sest tõusiwad siis mitmesugused segadused, mis wist ka eestlasi Eestimaal mässama wõis ajada. Esimene Läti õpetaja oli Riia Jakobi kiriku õpetaja Nikolaus Ramm 1524–40. See mees ei kuulutanud lätlastele mitte üksi Läti keeles selget ewangeliumi, waid walmistas esimese Läti keele lauluraamatugi. Esimese Saksa lauluraamatu kirjutas Riia linna jaoks Mattias Knöpken, Andreas Knöpkeni poeg, aastal 1561. Kindralsuperintendent Johann Fischer tõlkis kõige esmalt terwe piibli Läti keelde ümber, umbes 1690, Rootsi kuninga Karl XI. ajal. – Tartukeelne Uus testament tuli 1686. Tallinnakeelne natuke hiljem 1715 wälja. Terwe Eesti keeli piibel trükiti 1739.

Katolikkude ja Lutheruse usuliste soowimise pääle oli Plettenberg 1525 maapäewa Wolmari kokku kutsunud. Riia linnakirjutaja Lohmüller andis sellel koosolemisel maamarshalli Johann Plateni kätte ühe kirja, kus sees seda näidati, et piiskop piibli järele mitte walitseja, waid teenija pidi olema. Sellepärast olla ordomeistri kohus Liiwimaal piiskopi walitsusele otsa teha. Lohmülleri soowimise pääle tuli ka Tegetmeier Wolmari ja wõitis enesele wägewate jutluste läbi palju sõpru. Wolmari maapäewa ajal tuliwad Preisi uue hertsog Albrehti saadikud 1525 Wolmari, kuulutasiwad, et ordo ennast ilmalikuks riigiks ümber muutnud ja selle walitseja Albreht Liiwimaa sõbraks tahab jääda. Lohmüller, kes Riia saadik oli, kaebas selle üle, et Plettenberg wäga wähe usupuhastusel abiks on ja Riia ülemat walitsust, mis tema kätte pakutud, wastu ei ole wõtnud; temal (Lohmülleril) olla seepärast tahtmine linna Albrehti warju alla anda. Nüüd ei wiitnud Plettenberg Riia ülema walitsuse wastuwõtmisega enam aega. Ta kinnitas Riiale, kes usu puhastuse ajal ennast piiskopist täiesti lahti löönud, kõik wanad õigused, lubas temale uue usu pidamist ja tüki maad Kuramaal Babiti järwe ääres, sõitis selle pääle kui ainuke Riia ülem walitseja linna sisse ja tegi (1525) Kirhholmi maapäewa otsustele täiesti otsa, mis pääpiiskopi ja ordo wahel sagedasti tüli tõstnud oliwad.

Pääpiiskopp Blankenfeld, kes nüüd Riias ja Tartus kõige wõimuse kaotanud, oli ennast wiha pärast Wene ja Leedumaaga ühendanud, Wene tsaari Wassili Iwànowitschi saadikud Wastseliina lossi enese juure tulla lasknud ja neile kingitusi annud. Selleüle tõusis Liiwimaal nii paha meel, et wasallid pääpiiskopi ja Tartu piiskopi lossi ära wõtsiwad, pääpiiskopi Blankenfeldi ennast Ronnenburgis 1525 wangi paniwad ja teda poole aastat wahi all pidasiwad. Plettenberg kutsus selle pääle 1526 Ruhja uue maapäewa kokku, mis hiljem Wolmaris edasi peeti ja lõpetati. Ruhja-Wolmari maapäewal tõusis isiäranis Lohmülleri nõuandmise pääle soowimine, Eesti, Liiwi ja Kuramaad ühe ainukese ilmaliku walitseja walitsuse alla anda, nagu see Preisimaal sündinud, mis kergesti korda oleks läinud, sest et Tartu ja Riia piiskopikonnad sel silmapilgul ilma peremeheta oliwad. Aga selle nõu tegi Plettenberg tühjaks, kes ses usus, kelles ta sündinud oli, ka surra tahtis, ilma et keisriga tülisse oleks sattunud. Nõnda läks wiimane Liiwi riigi abi, ilmalik päritaw troon, kaduma, ja see läbis lagunes ordo pea ühest ära.

Ruhja-Wolmari maapäewa ajal tuli Melhior Hoffmann teist korda Tartu. Et ta oma kõnedega rahwast jälle rahutumaks tegi, kes warsti doomkirikusse ja doom-isandate majadesse tormas, lahkus ta pea selle järele jäädawalt Liiwimaalt, sest et ta oma kõnedest tõusnud segaduste pärast katoliku preestrite hirmu kartis. Ta olla Strassburgi wangitornis jälleristijana oma elupäiwi lõpetanud.

Mil kombel usupuhastus Kuramaale jõudnud, sest on ülepää wäga wähe teada. Usuõpetuse laialilaotamine sai sääl isiäranis see läbi raskendatud, et linnad sääl nii tähtsad ega omawolilised ei olnud kui Liiwimaal, ja seepärast ei wõinud õpetajad, kes rahwakeelt ei mõistnud, mitte nõnda kergeste elupaika leida. Siiski hakkas ewangeliumi walgus 1526 saadik ka sääl laiale lagunema ja esiotsa wähemates linnades ja suuremates külades maad wõtma. Aastal 1530 leidus Kuramaal juba seesugusid õpetajaid kellel kindel elukoht oli, ometi ei olnud maa weel üleüldse uut usku wastu wõtnud. Windawi komtur Wilhelm von der Pahlen on wistist kõige esimene ordo ametnikkudest, kes awalikult Lutheruse õpetuse poole hoidis. Wolmari maapäewal 1532 tegiwad mõlemad, katolikud ja Lutheruse usulised, selle sääduse, et igamees seda wõib uskuda, mis üle ta Jumala ees wastust wõib anda, aga ei pidanud kellegi usku teotama.

Plettenberg tundis ennast wanadusest juba wäga nõrga olewat ja nimetas seepärast 1533 ordo marshalli Hermann Brüggeni oma abiliseks, kelle kätte ta suurema hulga ordo talitusi andis. Ta suri Wõnnu kirikus altari ees Jumalateenistust päält kuulates 1535.

4. Tülid ordo ja pääpiiskopi wahel pärast Plettenbergi surma.
Ehk küll ordomeistes ja piiskopid pärast Plettenbergi surma wäga hästi ette ära nägiwad, et Liiwi ordoriik pea ühest ära laguneb, ei jätnud nad selle asemel, et jõudu waenlaste wasta korjata, ometi mitte tülitsemist järele. Wana tüli ordo, pääpiiskopi ja Riialinna wahel algas uuesti, kui 1539 Brandenburgi markgrahw Wilhelm Riias pääpiiskopiks sai. (Wilhelm oli wiimane Liiwi pääpiiskopp; ta suri aastal 1563). Lemsalus tehti 1542 pääpiiskopi ja Riialinna wahel maha, et linn jälle kaks ülemat walitsejat pidi saama; 1547 sõitsiwad mõlemad, pääpiiskopp ja ordomeister, Riiga sisse ja lasksiwad linna enestele truuduse wannet wanduda. Waen ei saanud sellegipärast weel mitte otsa. Kui uuesti pääpiiskopi wõimust wähendama kiputi, palus Wilhelm, kes Preisi hertsogi Albrehti ja Poola kuninga Sigismund II. Augusti sugulane oli, ärda palwega Poola ja Preisimaad enesele appi. Mõlemad hakkasiwad endid nüüd Liiwimaale sõtta tulemise wastu walmistama. Aga et nende walmistamine wäga pikkamisi edenes, sattus Wilhelm enne weel kui Preisi ja Poola sõjawäed kodust ära tuliwad, Fürstenbergi kätte wangi. Fürstenberg, endine Wiljandi komtur, oli 1556 aasta hakatuses ordomeistri abiliseks nimetatud. Mõni kuu pärast seda, kui ta uude ametisse astunud, läks ta sõjameestega Kokenhusi, kus pääpiiskopp elas. Temal oli kerge wõitu saada, sest sääl ei pandud sugugi wastu. Pääpiiskopi abiline hertsog Kristow läks kohe Fürstenbergi laagrisse, andis ennast wangi ja sai esmalt Wõnnu ja säält hiljem Treideni wiidud. Teisel päewal heitis ka pääpiiskopp Wilhelm alla ja andis isi Kokenhusi lossi wõtmed Fürstenbergi kätte. Pääpiiskopp wiidi wangi wiisil Adseli lossi ja anti Marienburgi komturi Wilipp Schall von Bell'i hoole alla. Kui 1557 siiamaalne ordomeister Galen ära suri, sai Fürstenberg tema asemele. Aga waewalt oli Fürstenberg ordomeistriks saanud, kui Poola kuningas Sigismund II. August suwel 1557 wangi wõetud pääpiiskopi Wilhelmi päästmiseks 100,000 mehega Kura rajast üle kuni Poswoll'i (seitse penikoormat Bauskest) tungis ja ühe terawa mõõga Fürstenbergi kätte läkitas. Et Fürstenberg wäga hästi tundis, kui wähe temal seesuguse wägewa waenlase wastu jõudu, pidi ta Poola kuninga enesele 1557 Poswolli rahu ette kirjutada laskma. Wangi wõetud pääpiiskopp Wilhelm ja tema abiline hertsog Kristow saiwad silmapilk lahti. Fürstenberg läks isi Poswolli Poola kuninga laagrisse ja palus põlwili maas kuninga jalgade ees andeks. Kõik, mis pääpiiskopi käest ära oli rööwitud, andis ordo tagasi. Sellepääle sõitis Wilhelm oma abilisega Kristowiga Wolmari uhkesti sisse ja läks säält Riiga, kus ta alamatele kõik ülekohut andeks andis. Nõnda oli ordo ilma were walamata wõidetud. Siiamaale oliwad naabrid ordot weel nagu enne tugewaks ja wägewaks pidanud, aga nüüd nägiwad nad korraga awalikult, et ordo wägewus ja tugewus muud ei olnud kui paljas wari. Mitmed naabrid nagu Wene, Poola ja Rootsimaa oliwad sõja wastu walmis ja ihaldasiwad igamees Liiwimaad enesele. Kõige esmalt tuliwad wenelased õnne katsuma.

5. Sõda Wenemaaga 1558–61.
Enne kui aastal 1503 tehtud 50 aastane rahu Wenemaa ja Liiwi ordoriigi wahel otsa lõpes, sai Iwàn IV. (Wali ehk Hirmus) oma isa Wassíli Iwànowitshi surma järele 1533 tsaariks ja walitses kunni 1584. Liiwimaa nõrkust tundes tahtis Iwàn parema kaubatee muretsemise pärast õhtupoolse Europaga Liiwimaad Wene walitsuse alla saata. Et ta Liiwimaale sõtta tuli, oli sakslaste eneste süü. Tartu piiskopp ei tahtnud enam Wenemaale maksu maksta, mis Joann ehk Iwàn III. juba tema pääle oli pannud. Sinna juure tuli weel see, et ordo tsaari soowimise pääle Wenemaale kutsutud käsitöötegijaid ja muid wäljamaa õpetatud mehi Liiwimaalt läbi minna ei lasknud. Liiwimaa sakslased läksiwad asjaga weel nõnda kaugele, et nad Schlitte, kes wäljamaa mehi kokku kogus ja Wenemaale pidi tooma, torni paniwad ja mehed laiali ajasiwad. Kõik see pahandas tsaari nõnda, et ta sõja wastu hakkas walmistama. Kui Fürstenberg seda kuulis, läkitas ta saadikud Moskwa tsaari juure (1557) uuesti rahu tegema ja lubas wõlgu jäänud maksu ära maksta. Et aga saadikutel raha käe pärast ei olnud, ei tulnud rahust midagi wälja, waid sõda algas. Ka see pahandas tsaari, et Fürstenberg Poswolli rahu tegemisel Poola kuninga Sigismund Augustiga ennast wenelaste wastu oli ühendanud. Jaanuari kuu sees 1558 tungis würst Schig Alei Wene sõjameestega Liiwimaale. Kui suur hulk maad kõrweks oli tehtud, läks Schig Alei jälle Wenemaale tagasi, ilma et kusgil wastapanemist oleks leidnud. Maad ära wõita ei tahtnudki wenelased esimesel korral. Tsaar oli koguni ära keelanud kindlusi ja lossisid ümber piirata. Alles siis, kui Iwàn Shig Alei käest Liiwimaa lugu kuulda sai, muutis ta ettewõtmist.

Kui Liiwimaa ju osalt laastatud oli, kutsus ordomeister Fürstenberg märtsi kuu sees 1558 Wolmari maapäewa kokku, kus selle üle nõu peeti, kust see suur summa (60,000 taaleri), mis Iwàn nõudis, pidi wõetama. Pika waidlemise järele pandi rahwale selle tarwis isiäralik maks pääle ja läkitati siis waewaga kokku korjatud raha saadikutega Moskwa. Et sõda juba oli alganud, ei wõtnud tsaar enam raha wasta. Nüüd hakati wiimaks Liiwimaa wäliste waenlaste wasta walmistama, aga mis see aitas, sest et enne midagi ei olnud muretsetud.

Iwàn läkitas sellepääle uue sõjawäe würst Shuiskiga 1558 Liiwimaale, mitte enam maad laastama, waid ära wõitma. Wenelased Iwàngorodis hakkasiwad suurtükkidega Narwalinna laskma, mis üksnes Narowa jõgi Iwangorodist ära lahutas. Warsti tegi Narwa walitseja Schnellenberg Wene ülemaga nelja kuu pääle rahu, et tsaariga linna nimel kaupa teha. Aga kui sõnum Narwa jõudis, et selleaegne Wiljandi komtur Gotthard Kettler sõjawäega linnale appi tuli, wiskasiwad linnarahwas ühe põlewa kuuli Wene Iwangorodi, misläbi mitu inimest surma saiwad. Nüüd tõusis suur segadus. Tsaar käskis Narwalinna sedamaid suurtükkidega lasta ja ära wõtta. Kettler oli oma sõjawäega umbes kolm penikoormat linnast eemal laagris, sest et ta wägewa waenlase wastu minna ei julenud ega aimanud, et linn nõnda suures kitsikuses on. Kui Narwa komtur linna ilma mõõga hoobita wenelaste kätte oli annud, läks ta Kettleri laagrisse ja kuulutas seda kurba sõnumit. Tsaar oli wäga rõõmus, et ta selle tähtsa linna, kus ta palju saaki eest leidis, nii hõlpsasti kätte saanud.

Kui Narwa wenelaste käes oli, heitis kõik maa Peipsi ja Narowa ääres kunni Soome laheni, umbes 60 wersta pikuti, 40–50 wersta laiuti, tsaari alla. Ordo rüütlid, nimelt Rakwere, Selja ja mitme muu lossi walitsejad põgenesiwad ammu enne lossidest ära, kui waenlast näha oli. Wenelased paniwad oma mehed tühjade losside sisse ja tegiwad Rakwere hästi kindlaks. Ühendatud Liiwi sõjawägi läks nüüd Fürstenbergiga Wõru lähedale Kirumpä lossi juurde. Tartu piiskopp Hermann III., kes Fürstenbergiga ühes oli, palus asjata, et sõjawägi Wastseliina lossile appi läheks, kus Shuiski wenelastega laagris oli. Kuus nädalit pani Georg Üksküla Wastseliinas 80 sõjamehega ja mõne talupojaga waprasti wenelaste wastu, aga pidi wiimaks ometi juuni kuu sees 1558 alla heitma. Kui Wastseliin, mis Tartu ja teiste lähemate kohtade tugi oli, wenelaste kätte sattus, ei olnud Fürstenberg Kirumpääs enam julge, waid laskis lossi põlema pista ja põgenes ära. Tartu piiskop läks poole osa omastega Tartusse, Fürstenberg aga, ehk ta küll Tartut kindlasti kaitseda ja warjata lubanud, Walka ja säält Wõndu. Kettler, keda Füstenberg nüüd ka appi oli kutsunud, jäi ordo sõjawäe tagasiminekut warjama; ta sattus wenelastega kokku, kukkus hobuse seljast maha ja oleks waenlastest wangi wõetud, kui ta tugew käewars teda mitte ei oleks päästnud.