Dorian Gray portree - 15

„Kallis Gladys, neid kaht nime ei taha ma muuta. Need mõlemad on täiuslikud. Mina mõtlesin peaasjalikult lilli. Eile lõikasin endale orhidee, nööpaugu tarvis. See oli imeliselt laiguline loomake, ilus kui seitse veripattu. Hajameelsel silmapilgul küsisin ühelt aednikult, kuidas on selle nimi. Tema ütles, see olevat mingisugune Robinsoniana eriliik või midagi muud selletaolist hirmsat. On kurb tõde, et oleme ande kaotanud meeldivaiks nimedeks. Nimed aga on kõik. Mina ei vaidle kunagi tegude, vaid ikka ainult sõnade pärast. Siin peitubki põhjus, miks ma harilikku realismi kirjanduses vihkan. Mees, kes võib labida labidaks nimetada, peaks olema sunnitud teda tarvitama. See on ainuke ülesanne, milleks ta kõlvuline.”
„Kuidas peaksime siis teid nimetama, Harry?” küsis hertsoginna.
„Tema nimi on prints Paradoks,” ütles Dorian.
„Mina tunnustan teda jalamaid,” hüüdis hertsoginna.
„Aga mina ei taha sellest kuuldagi,” naeris lord Henry ja laskus toolile. „Niisugusest hüüdnimest ei saaks enam kunagi lahti! Mina loobun sellest aunimest.”
„Kõrgused ei tohi loobuda,” langes ilusailt huulilt hoiatus.
„Teie tahaksite siis, et ma trooni kaitseksin?”
„Jah.”
„Ma kuulutan homse päeva tõdesid.”
„Mina eelistan tänase päeva eksitusi,” vastas hertsoginna.
„Teie võtate mult mu relvastuse, Gladys,” hüüdis lord Henry tema ülemeelikusele vastavas toonis.
„Ainult kilbi, Harry, mitte piiki.”
„Mina ei võitle kunagi ilu vastu,” ütles lord Henry käega viibates.
„See on teie eksitus, Harry, uskuge mind. Teie hindate ilu liiga kõrgelt.”
„Kuidas võite seda öelda? Möönan, et mina arvan – parem on olla ilus kui hea. Kuid teisest küljest pole keegi rohkem valmis kui mina tunnustama, et parem on olla hea kui inetu.”
„Inetus on siis üks seitsmest veripatust?” hüüdis hertsoginna. „Mis saab siis teie võrdlusest orhideega?”
„Inetus on üks seitsmest verivoorusest, Gladys. Teie kui hea toori ei tohi neid alahinnata. Õlu, piibel ja seitse verivoorust on Inglismaast selle teinud, mis ta on.”
„Teie ei armasta siis oma kodumaad?” küsis hertsoginna.
„Mina elan siin.”
„Et seda parem oleks teda arvustada.”
„Pean ma ehk ühinema Euroopa otsusega tema kohta?” küsis lord Henry.
„Mis nad siis meist ütlevad?”
„Et Tartuffe olevat välja rännanud Inglismaale ning siin oma poe avanud.”
„Kuulub see teile, Harry?”
„Ma annan selle teile.”
„Ma ei või seda tarvitada. See on liiga õige.”
„Teil ei tarvitse karta. Meie suguvennad ei tunne endid üheski kirjelduses.”
„Nad on nimelt praktilised.”
„Nemad on rohkem kavalad kui praktilised. Kui nad oma pearaamatus arved lõpetavad, tasakaalustavad nad rumaluse rikkusega ja pahe silmakirjalikkusega.”
„Ometi oleme teinud suuri asju.”
„Suured asjad on meile kaela laotud, Gladys.”
„Meie oleme nende raskust talunud.”
„Ainult kuni börsini.”
Hertsoginna raputas pead. „Minul on usk meie tõusu,” hüüdis ta.
„See näitab ainult ettevõtliku võidulepääsu.”
„Ta areneb.”
„Langus võlub mind rohkem.”
„Ja kunst?” küsis hertsoginna.
„See on haigus.”
„Armastus?”
„Illusioon.”
„Ja religioon?”
„Moodne tõekspidamise aseaine.”
„Teie olete kahtleja.”
„Ei kunagi! Kahtlus on usu algus.”
„Mis te siis olete?”
„Määratlus on piiritlus.”
„Andke mulle tugipunkt.”
„Lõngad katkevad. Teie kaotaksite tee labürindis.”
„Te ajate mind segi. Räägime millestki muust.”
„Meie majahärra on tore jutuaine. Juba aastate eest ristiti ta prints Võlujaks.”
„Ah! Ärge tuletage mulle seda meelde,” hüüdis Dorian Gray.
„Meie majahärra on täna õhtul päris hirmus,” vastas hertsoginna punastades. „Tema usub, Monmouth kosinud minu puhtteaduslikkude põhimõtete tõttu, sest mina olevat moodsate liblikate seas parim eksemplar.”
„Loodan, et ta nõelu teisse ei torgi, hertsoginna,” naeris Dorian.
„Oo, selle eest muretseb juba minu toaneitsi, mr. Gray, kui ta minuga pahandab.”
„Ja miks ta teiega pahandab, hertsoginna?”
„Kõige tühisemate asjade pärast, mr. Gray, uskuge. Harilikult sellepärast, et tulen koju kümme minutit enne üheksat ja ütlen temale, et pean olema riietatud poole üheksaks.”
„Kui arutu ta on! Te peaksite talle üles ütlema.”
„Ma ei või, mr. Gray. Tema loob minule kübarad. Kas mäletate seda, mida ma leedi Hilstone’i aiapidul kandsin? Muidugi ei, aga see on teist väga kena, et kinnitate, nagu mäletaksite. Noh, tema tegi selle eimillestki. Kõik head kübarad on eimillestki.”
„Nagu kõik head kuulsusedki, Gladys,” rääkis lord Henry vahele. „Iga avaldatud mõju toob ikka vaenlase. Et olla populaarne, peab olema keskpärasus.”
„See ei käi naiste kohta,” ütles hertsoginna pead raputades. „Ja naised valitsevad maailma. Kinnitan, meie ei kannata keskpärasusi. Meie naised armastame, nagu keegi ütleb, oma kõrvadega, samuti nagu teie mehed armastate silmadega, kui te üldse armastate.”
„Mulle näib, et me midagi muud ei teegi,” lausus Dorian.
„Ah! Siis ei armasta teie tõeliselt kunagi, mr. Gray,” vastas hertsoginna pilkava nukrusega.
„Minu kallis Gladys!” hüüdis lord Henry. „Kuidas võite ometi seda öelda? Romantika elab kordamisest ja kordamine muudab iha kunstiks. Pealegi, iga kord, kui keegi armastab, on ainuke kord, mil ta üldse armastanud. Esemete vahetamine ei muuda kire ainupärasust. Ta ainult süvendab. Elus võime teha parimal korral ainult ühe kogemuse ja elusaladus peitub võimaluses – seda kogemust võimalikult sagedasti korrata.”
„Isegi siis, kui on selles haavata saadud, Harry?” küsis hertsoginna vähe aja pärast.
„Eriti just siis, kui on haavata saadud,” vastas lord Henry.
Hertsoginna pöördus ümber ja vaatas Dorianile otsa, imelik ilme näos. „Mis teie selle kohta ütlete, mr. Gray?” küsis ta.
Dorian viivitas pisut. Siis viskas ta oma pea tagasi ja naeris. „Mina ühinen alati Harry arvamisega, hertsoginna.”
„Isegi siis, kui tal pole õigus?”
„Harryl on alati õigus, hertsoginna.”
„Ja teeb siis tema filosoofia teid õnnelikuks?”
„Ma pole kunagi õnne otsinud. Kes vajab õnne? Mina olen otsinud lõbu.”
„Ja olete seda leidnud, mr. Gray?”
„Sagedasti. Liiga sagedasti.”
Hertsoginna ohkas. „Mina otsin rahu,” ütles ta, „ja kui ma nüüd riietuma ei lähe, siis ei leia ma seda täna õhtul mitte.”
„Lubage endale mõned orhideed tuua, hertsoginna,” hüüdis Dorian jalule karates ja mööda talveaeda eemale minnes.
„Teie flirdite temaga hirmsasti,” ütles lord Henry oma täditütrele. „Olge parem ettevaatlik. Ta on väga võluv.”
„Kui ta seda ei oleks, siis poleks lahingut.”
„Tähendab – kreeklased kohtavad kreeklasi?”
„Mina olen troojalaste pool. Nemad võitlesid naise eest.”
„Neid löödi.”
„On halvemat kui vangi sattuda,” vastas hertsoginna.
„Te kihutate siis lontis ratsmetega?”
„Kiirus annab elu,” kõlas vastulöök.
„Täna öösel kirjutan oma päevaraamatusse.”
„Mida?”
„Et põletatud laps armastab tuld.”
„Mina pole isegi kõrvetatud. Minu tiivad on puutumata.”
„Te tarvitate neid kõigeks muuks, kuid mitte lennuks.”
„Julgus on meestest naistesse läinud. See kogemus on meile uus.”
„Teil on võistleja.”
„Kes?”
Lord Henry naeris. „Leedi Narborough,” sosistas ta. „See otse jumaldab teda.”
„Teie ajate mu hirmu täis. Meile, kes oleme romantikud, on vanaaja võitlus saatuslik.”
„Romantikud! Teil on kõik moodsa teaduse meetodid.”
„Mehed on meid kasvatanud.”
„Aga teid mitte seletanud.”
„Määrake meie sugu,” kõlas väljakutse.
„Sfinksid ilma saladusteta.”
Hertsoginna vaatas naeratades mehele otsa. „Kui kauaks mr. Gray jääb!” ütles ta. „Lähme talle appi. Ma pole talle veel oma kostüümi värvi ütelnud.”
„Aa! teie peate oma kostüümi värvi kohandama tema lilledele, Gladys.”
„See oleks enneaegne alistumine.”
„Romantiline kunst algab oma kõrgema tipuga.”
„Ma pean taandumiseks pääsetee varuma.”
„Partlaste eeskujul?”
„Nemad leidsid pääsu kõrves. Mina seda ei või.”
„Naistel pole igakord valikut,” vastas lord Henry, kuid vaevalt sai ta lause lõpetada, kui aia kaugemast otsast kostis surutud ohe, millele järgnes mingi raske asja tume kukkumine. Kõik kargasid üles. Hertsoginna seisis hirmust liikumatuna. Kartus silmis, tormas lord Henry läbi palmide ja leidis Dorian Gray telliskivipõrandal lamamas, nägu allpool.
Kohe kanti ta sinisesse saali ja pandi seal sohvale. Lühikese aja pärast tuli ta meelemärkusele ja vaatas üllatunult enda ümber.
„Mis on juhtunud?” küsis ta. „Oo! Mul tuleb meelde. Olen ma siin kindlas paigas, Harry?” Ta hakkas värisema.
„Kallis Dorian,” vastas lord Henry, „te ainult minestasite. See on kõik. Te olete enda liiga ära väsitanud. Parem oleks, kui te lõunasöögile ei tuleks. Mina asun teie asemele.”
„Ei, ma tulen,” ütles ta end jalule ajades. „Parem tulen alla. Ma ei pea üksi olema.”
Ta läks oma tuppa ja riietus. Laua ääres avaldas ta metsikut, muretut rõõmu, aga aeg-ajalt vapustas teda hirmujudin, kui tal meelde tuli, et talveaia akna vastu surutuna oli ta näinud James Vane’i silmitsevat nägu nagu valget rätikut.

KAHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK
Järgmisel päeval ei lahkunud ta kodust ja veetis suurema osa ajast oma toas, olles haige surmahirmust ja ometi ükskõikne elu enda vastu. Teadmine, et tema peale peetakse jahti, teda aetakse taga ja varitsetakse, hakkas teda valitsema. Paljas gobelääni liikumine tuules tõi talle värinad. Langenud lehed, mis tuul pildus vastu tinutatud ruute, tundusid talle tema oma nurjunud kavatsustena ja metsikute kahetsustena. Niipea kui ta sulges laud, nägi ta madruse luuravaid silmi rõske klaasi taga ja hirm näis jällegi suruvat oma käe tema südamele.
Aga ehk oli see olnud ainult tema kujutelm, mis oli kutsunud ööpimedusest kättemaksu ja asetanud karistuse inetud viirastused tema silmade ette? Tegelik elu oli mingisugune ürgsegu, kuid kujutluses oli midagi hirmsat loogilist. Kujutlus just oligi see, mis pani südametunnistuse taga kiusama patusamme. Kujutlus sündis ka iga kuritegu kandma iseenda inetuid poegi. Tegelikus maailmas jäid kurjad karistamata ja heateod tasumata. Edu anti tugevaile, kaotus heideti nõrkadele õlgadele. See oli kõik. Pealegi, kui mõni võõras oleks maja ümber hiilinud, siis oleksid teda pidanud nägema teenrid või valvurid. Oleks peenralt leitud mõni jälg, siis oleks aednik sellest teatanud. Jah, see pidi olema ainult kujutelm. Sibyl Vane’i vend polnud mitte tulnud teda tapma. Tema oli oma laeval minema purjetanud, et kusagil talvisel merel hukkuda. Igatahes tema pärast võis ta olla mureta. Mees ei teadnudki, kes tema oli, ei võinudki seda teada.
Ja ometi – kui see tõesti oli olnud ainult viirastus, kui hirmus oli siis mõelda, et südametunnistus võib sünnitada niisugused fantoomid ja anda neile nähtava kuju, pannes nad isegi sul silma ees liikuma! Missugune peab siis küll tema elu olema, kui ööl ja ka päeval kuritegude varjud teda piiluvad väikseist nurkadest, irvitavad teda salapaigult, sosistavad talle kõrva pidulaual, äratavad ta oma jäiste sõrmedega, kui ta mõtleb uinuda! Kuna see mõte tal läbi peaaju roomas, läks ta hirmu pärast valgeks ja õhk tundus äkki olevat külmemaks muutunud. Oo! millisel metsikul hulluse silmapilgul oli ta küll oma sõbra tapnud! Kui tontlikult kohutav oli juba paljas mõte sündmusest! Ta nägi kõike jälle uuesti. Iga inetu üksikasi tuli ühes hirmuga uuesti meelde. Aja mustast kuristikust tõusis kohutavalt punasesse mähituna tema patu kuju. Kui lord Henry kell kuus tema juurde tuli, leidis ta tema nutvana, nagu peaks tal süda lõhkema.
Alles kolmandal päeval julges ta välja minna. Oli midagi selget ja okaspuulõhnalist selles talvehommikus, mis näis talle tagasi toovat rõõmu ja eluiha. Kuid mitte ainult füüsiline ümbrus polnud toonud seda muutust. Tema oma loomus oli tõusnud liialdatud hirmu vastu, mis oli püüdnud kõigutada ja hävitada tema rahuliku tasakaalu. Õrnade ja peente loomustega on ikka nõnda. Nende tugevad erutused peavad kas painduma või murduma. Nemad kas tapavad inimese või surevad ise. Pealiskaudsed valud ja armastused elavad edasi. Suured armastused ja mured hävivad nende eneste tõttu. Pealegi oli ta nüüd veendunud, et ta oli olnud hirmuhaaratud kujutluse ohver, ja oma hirmus nägi ta nüüd veel midagi haletsemisväärset ja põlastavat.
Pärast einet kõndis ta hertsoginnaga tund aega aias ja siis sõitis ta läbi pargi, et ühineda jahiseltskonnaga. Karge härmatis kattis soolakihina rohu. Taevas oli nagu sinisest metallist kummuli karikas. Õhuke jääkile looris madala, pillirooga palistatud järve pinda.
Männimetsa nurgal märkas ta sir Geoffrey Clouston’i, hertsoginna venna, kes võttis tühje padruneid püssist välja. Dorian kargas vankrilt maha, käskis kutsaril koju sõita ja läks läbi närtsinud sõnajalgade ning tiheda alusmetsa oma külaliste poole.
„Läheb jaht hästi, Geoffrey?” küsis ta.
„Mitte väga, Dorian. Ma arvan, suurem osa metsalinde on läinud lagedale. Pärast lõunaoodet õnnestub ehk paremini, kui kuhugi mujale läheme.”
Dorian sammus tema kõrval. Terav, lõhnav õhk, metsas helkivad pruunid ja punased värvid, ajajate karedad hääled, mis aeg-ajalt kõlasid, sellele järgnevad teravad paugud – see kõik võlus teda ja täitis ta kaasakiskuva vabadustundega. Teda valdas õnne muretus, võimas rõõmu ükskõiksus.
Äkki tõusis vanast rohusasist sammu paarikümne tagant nende eest mustaga tipitud püstkõrvadega jänes, keda tema pikad tagukoivad edasi viskasid. Ta tõttas lepatihniku poole. Sir Geoffrey pani püssi palge, kuid looma liigutuste ilus tundus midagi nii imelikult võluvat, et Dorian Gray hüüdis:
„Ärge laske, Geoffrey. Laske ta elab.”
„Lollus, Dorian!” naeris tema kaaslane, ja kui jänes juba tihnikusse kadus, andis ta tuld. Kostis kaks karjatust, üks valus vaevleva jänese suust, mis oli hirmus, teine surmapiinas inimese suust, mis oli veel hirmsam.
„Armuline taevas! Tabasin ühte ajajat!” hüüdis sir Geoffrey. „Missugune totter küll see mees pidi olema, kes ronis püssi ette! Jätke laskmine seal!” hüüdis ta nii valjusti kui suutis. „Inimest on tabatud.”
Peavaht tuli joostes, kepp käes.
„Kus, sir? Kus ta on?” hüüdis ta. Samal ajal lakkas laskmine kogu liinil.
„Siin,” vastas sir Geoffrey pahaselt ja tõttas tihnikusse. „Miks pagana pärast ei hoia teie oma inimesi tagasi? Kogu mu jaht on tänaseks rikutud.”
Dorian vaatas pealt, kui nad lepatihnikusse kadusid, lükates peeni, painduvaid oksi kõrvale. Mõne silmapilgu pärast ilmusid nad uuesti, kandes enestega mingit keha päiksepaistele. Ta pöördus hirmunult kõrvale. Talle näis, nagu käiks õnnetus igal pool tema kannul, ükskõik kuhu ta läheb. Ta kuulis Geoffrey’d küsivat, kas mees on tõesti surnud, ja kuulis ka peavahi jaatavat vastust. Äkki tundus talle mets täidetuna elavate nägudega. Kuuldus nagu tuhandete jalgade müdin ja vaiksete häälte sumin. Suur vaserinnaline faasan läks läbi okste üle nende peade.
Mõne hetke pärast, mis olid temale ta vapustatud seisukorras nagu lõpmatud piinatunnid, tundis ta kätt oma õlal. Ta võpatas ja vaatas ümber.
„Dorian,” ütles lord Henry, „parem oleks, kui neile ütlen, et täna jaht lõpetataks. Avaldaks halva mulje, kui laskmist jätkataks.”
„Sooviksin, et see igaveseks lõpetataks, Harry,” vastas ta kibedalt. „Kogu see asi on inetu ja julm. On see mees…?”
Ta ei suutnud lauset lõpetada.
„Kardan küll,” vastas lord Henry. „Ta on kogu laengu rinda saanud. Ta pidi küll peaaegu silmapilkselt surema. Tulge, lähme koju.”
Peaaegu sada jardi läksid nad vaikides teineteise kõrval puiestee poole. Siis vaatas Dorian lord Henryle otsa ja ütles raske ohkega:
„See on halb enne, Harry, väga halb enne.”
„Mis asi?” küsis lord Henry. „Oo! see õnnetus, arvan ma. Mu kallis poiss, sinna ei võidud ju parata. See oli mehe oma süü. Miks läks ta püsside ette. Pealegi ei puutu see meisse. Geoffrey’le on see muidugi õige rumal. Ajajat ei tohi kõrvetada, see paneb arvama, et oled halb laskja. Ja Geoffrey ei ole seda, tema laseb väga hästi. Kuid asjata on sellest rääkida.”
Dorian raputas pead. „See on halb enne, Harry. Mul on tundmus, nagu peaks kellegagi midagi halba juhtuma. Minuga võib-olla,” lisas ta juurde, lastes piinatundel käe üle silmade käia.
Vanem mees naeris. „Ainuke hirmus asi maailmas on igavus, Dorian. See on ainuke patt, millel puudub andeksand. Kuid meie pole nähtavasti määratud selle käes kannatama, ehk olgu siis, et asjast ka lõunalaual edasi vaterdatakse. Ma pean neile ütlema, et see aine on keelatud. Ja mis puutub ennustusse, siis pole niisugust asja üldse olemas. Saatus ei läkita käskjalga. Selleks on ta liiga tark või liiga julm. Pealegi, mis võiks teiega juhtuda, Dorian. Teil on maailmas kõik, mida inimene vajab. Pole ainustki hinge, kes rõõmuga ei vahetaks oma paika teie paiga vastu.”
„Pole ainustki inimest, kellega mina paiku ei vahetaks, Harry. Ärge naerge nõnda. Mina räägin tõtt. Vilets talupoeg, kes praegu surma sai, on paremas seisukorras kui mina. Mul pole hirmu surma ees, vaid ma kardan surma tulekut. Tema kohutavad tiivad näivad minu ümber lehvivat tinases õhus. Armuline taevas! Kas te ei näe seal põõsa taga seda meest, kes mind silmitseb, mind ootab?”
Lord Henry vaatas sinnapoole, kuhu näitas värisev kinnastatud käsi. „Jah,” ütles ta, „näen seal aednikku teid ootamas. Ta tahab vististi küsida, mis lilli te õhtuks lauale soovite. Kui hirmus närviline te olete, mu kallis poiss! Te peate minu arsti konsulteerima, kui linna läheme.”
Dorian tõmbas kergemalt hinge tagasi, kui ta nägi aednikku lähenevat. Mees kergitas kübarat, vaatas silmapilguks viivitades lord Henry poole, võttis siis taskust kirja ja andis oma härrale. „Armuline proua käskis vastust oodata,” lausus ta.
Dorian pistis kirja tasku. „Öelge armulisele prouale, et ma tulen sisse,” ütles ta külmalt. Mees pöördus ümber ja läks ruttu maja poole.
„Kui väga naised armastavad teha hädaohtlikke asju!” naeris lord Henry. „See on üks nende omadusi, mida ma kõige rohkem imetlen. Naine flirdib igaühega seni, kui teised pealt vaatavad.”
„Kui väga teie armastate hädaohtlikke asju rääkida, Harry! Praegusel silmapilgul eksite teie. Minule meeldib hertsoginna väga, kuid ma ei armasta teda.”
„Ja hertsoginna armastab teid väga, kuigi te temale vähem meeldite. Nõnda sobite hästi.”
„Teie räägite skandaalist, Harry, aga selleks pole vähematki põhjust.”
„Iga skandaali aluseks on mingi ebakõlbeline kiindumus,” ütles lord Henry sigaretti süüdates.
„Epigrammi saavutamiseks ohverdaksite igaühe, Harry.”
„Maailm läheb vabatahtlikult siia ohvrialtarile,” kõlas vastus.
„Tahaksin, et võiksin armastada,” hüüdis Dorian Gray sügava liigutusega hääles. „Kuid ma olen nähtavasti kire kaotanud ja iha unustanud. Olen liiga keskendatud iseendasse. Minu enda isik on mulle muutunud koormaks. Tahaksin pääseda, ära minna, unustada. Rumalus oli üldse siia tulla. Ma pean vististi Harvey’le telegrafeerima, et ta hoiaks jahtlaeva valmis. Laeval on kindel.”
„Kindel mille ees, Dorian? Midagi vaevab teid. Miks ei taha te mulle öelda, mis see on? Te teate, ma oleksin teile abiks.”
„Ma ei või seda öelda, Harry,” vastas ta kurvalt. „Ehk on see ka ainult minu kujutlus. See õnnetu sündmus erutas mind. Mul on hirmus aimus, nagu võiks ka minuga midagi niisugust sündida.”
„Missugune rumalus!”
„Loodan, et see on nõnda, aga ma ei saa tundmusest lahti. Ah! seal on hertsoginna. Ta paistab Artemisena, kes riietatud rätsepa-õmmeldud kleiti. Nagu näete, oleme juba tagasi, hertsoginna.”
„Ma kuulsin juba kõik, mr. Gray,” vastas tema. „Vaene Geoffrey on hirmus ärritatud. Ja nagu kuuldub, olete teie teda palunud jänest mitte lasta. Kui imelik!”
„Jah, see oli väga imelik. Ma ei tea, mis mind ajas seda ütlema. Mõni tuju, arvan ma. Ta paistis kõige armsamana väikeste elusate olevuste seas. Kuid mul on kahju, et nad sellest mehest teile rääkisid. See on nii inetu lugu.”
„Tüütu lugu!” hüüdis lord Henry vahele. „Sel pole vähematki psühholoogilist väärtust. Oleks Geoffrey seda meelega teinud, kui huvitav oleks see siis olnud! Mina tahaksin heameelega kedagi tunda, kes oleks tõeline mõrvar.”
„Kui hirmus te olete, Harry!” hüüdis hertsoginna. „Eks ole, mr. Gray? Harry, mr. Gray’l on jällegi halb. Ta kipub minestama.”
Kõike jõudu koondades sai Dorian endast võitu ja naeratas. „Pole midagi, hertsoginna,” lausus ta. „Minu närvid on hirmsasti käest ära. See on kõik. Kardan, et ma täna liiga palju käisin. Ma ei kuulnud, mis Harry ütles. Oli see midagi väga halba? Mõni teine kord öelge seda mulle. Ma pean vististi minema ja pikali heitma. Te vabandate mind, eks ju?”
Nad olid astmete reani jõudnud, mis viis talveaiast terrassile. Kui klaasuks Doriani järel kinni oli langenud, pöördus lord Henry ümber ja vaatas oma väsinud silmadega hertsoginna otsa. „Olete teie temasse väga armunud?” küsis ta.
Hertsoginna viivitas vastusega pisut ja silmitses maastikku. „Tahaksin seda isegi teada,” ütles ta viimaks.
Lord Henry raputas pead. „Teadmine oleks saatuslik. Kindlusetus on see, mis võlub. Udu muudab asjad imeliseks.”
„Võib tee kaotada.”
„Kõik teed lõpevad samal punktil, kallis Gladys.”
„Kus nimelt?”
„Pettumuses.”
„Sellega alustasin oma elu,” ohkas ta.
„Ta tuli krooniga.”
„Olen tüdinud maasikalehtedest[1].”
„Nad sobivad teile hästi.”
„Ainult avalikus paigas.”
„Teie tunneksite neid vajaka olevat,” ütles lord Henry.
„Mina ei kaota ainustki lillelehte.”
„Monmouth’il on kõrvad.”
„Vanad on raske kuulmisega.”
„On ta kunagi armukade olnud?”
„Tahaksin, et ta oleks olnud.”
Lord Henry vaatas ringi, nagu otsiks ta midagi. „Mis te otsite?” küsis hertsoginna.
„Teie floreti nuppu,” vastas lord. „Teie pillasite ta maha.”
Hertsoginna naeris. „Näokate on mul alles ees.”
„Ta teeb teie silmad meeldivamaks,” kõlas vastus.
Naine naeris jällegi. Tema hambad särasid nagu valged seemned sarlakpunases puuviljas.
Ülal oma toas lamas sohval Dorian Gray, kogu keha koekiududes värisev hirm. Elu oli äkki muutunud liiga vastikuks koormaks, et teda kanda. Õnnetu ajaja hirmus surm püssi ees tihnikus, nagu oleks ta mõni metsloom, tundus Dorianile tema enda surma endena. Lord Henry juhuslikku küünilist nalja kuuldes pidi ta esiti peaaegu minestama.
Kell viis kõlistas ta teenrile ja andis talle käsu pakkida öiseks kiirrongiks, mis linna läheb, ja hoolitseda selle eest, et vanker oleks trepi ees pool üheksa. Ta oli otsustanud Selby Royalis mitte enam silma kinni panna. See oli halbaennustav paik. Surm kõndis siin päise päeva ajal. Rohi metsas oli rüvetatud inimverega.
Siis ta kirjutas tähekese lord Henryle, teatades, et tema läheb linna arsti juurde, ning paludes teda oma äraolekul külaliste lõbustamise eest muretseda. Kui ta kirja ümbrikku pani, kostis ukselt koputus ja teener teatas, ülem jahivalvur soovivat härraga rääkida. Ta kortsutas kulmu ja hammustas huult.
„Saatke ta sisse,” lausus ta mõneminutilise viivituse järele.
Niipea kui mees tuppa astus, võttis Dorian sahtlist tshekiraamatu ja tegi selle lahti.
„Teie tulite muidugi selle tänase õnnetu juhtumuse pärast, Thornton?” ütles ta sulge võttes.
„Jah, sir,” vastas valvur.
„Oli see õnnetu abielus? On tal omakseid, kes temast olenevad?” küsis Dorian tüdinult. „Kui see nii oleks, siis ei tahaks ma neid lasta puudust kannatada, vaid määraksin neile iga summa, mille teie tarviliseks peate.”
„Meie ei tea, kes ta on, sir. Sellepärast julgesingi teid tülitama tulla.”
„Teie ei tea, kes ta on?” ütles Dorian ükskõikselt. „Mis te sellega arvate? Kas ta siis teie mehi ei olnud?”
„Ei, sir. Pole teda kunagi enne näinud. Paistab teine madruse moodi olevat, sir.”
Sulg pudenes Dorian Gray käest ja tal oli tundmus, nagu oleks ta süda äkki lakanud tuksumast. „Madruse moodi?” hüüdis ta. „Ütlesite teie, et madruse moodi?”
„Jah, sir. Ta on seda moodi, nagu oleks ta mõni madrus: mõlemad käed tätoveeritud ja muud sellesarnast.”
„Kas tema juurest midagi leiti?” küsis Dorian üle laua end mehe poole küünitades ja päranisilmil talle otsa vahtides. „Midagi, mis ütleks ta nime?”
„Pisut raha, sir, mitte palju, ja kuuelaenguline revolver. Nime mitte mingisugust. Viisaka välimusega mees, sir, ainult toorevõitu. Mingisugune madrus, arvame meie.”
Dorian kargas jalule. Hirmus lootus lehvis tema ümber. Hullumeelselt haaras ta temast kinni. „Kus on see korjus?” hüüdis ta. „Ruttu! Ma pean teda kohe nägema.”
„Ta on Kodufarmi tühjas tallis, sir. Inimesed ei soovi niisuguseid asju eluhoonesse. Nad ütlevad, korjus toovat õnnetust.”
„Kodufarm! Minge kohe sinna ja oodake mind seal. Öelge tallipoisile, et ta mulle hobuse tooks. Ei. Laske olla. Ma lähen ise talli juurde. Nõnda saab rutemini.”
Vähem kui veerandtunni pärast kihutas Dorian Gray tuhatnelja mööda pikka puiesteed, niipalju kui hobuse jalad suutsid. Puud vuhisesid temast viirastuste reana mööda ja metsikud varjud langesid üle tema tee. Ühel paigal kartis hobune mingit valget posti ja pidi teda sadulast peaaegu maha paiskama. Ta sähvas ratsapiitsaga looma kaelale. See sööstis noolena läbi õhu. Kivid lendasid tema kapjadelt.
Viimaks jõudis ta kohale. Kaks meest kolasid hoovil ringi. Ta kargas sadulast ja viskas ratsutid ühele neist kätte. Kaugemas tallis paistis valgus. Millegi pärast arvas ta otsustada võivat, et korjus on seal, ja ta ruttas ukse juurde ning pani käe lingile.
Seal viivitas ta silmapilguks, tundes end seletuse lähedal, mis võib anda või rikkuda ta elu. Siis lõi ta ukse lahti ja astus sisse.
Kaugemal nurgas kottidel lamas korjus, seljas jäme pluus, jalas sinised püksid. Määrdinud taskurätik oli näole laotatud. Lihtne küünal, mis otsapidi pudeli kaela pistetud, põles tema kõrval.
Värin käis Dorian Gray’st läbi. Ta tundis, iseoma käega ei võinud ta mitte seda rätikut näolt eemaldada, ja sellepärast hüüdis ta farmi teenija.
„Võtke see rätik näolt, ma tahan teda näha,” ütles ta haaras toetust otsides uksepiidast kinni.
Kui farmi teenija oli teinud, mis kästud, astus Dorian lähemale. Rõõmukarjatus pääses tema huulilt. Tihnikus mahalastud mees oli James Vane.
Ta seisis seal mõned minutid, vahtides korjust. Koju tagasi ratsutades täitusid ta silmad pisaratega, sest ta tundis end päästetuna.
Maasikalehed tähendavad hertsogiseisust.

ÜHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK
„Asjata on teil mulle seletada, et teie tahate heaks saada,” hüüdis lord Henry oma valgeid sõrmi punasesse vasknõusse roosivette kastes. „Teie olete lihtsalt täiuslik. Palun, ärge muutke end mitte.”
Dorian Gray raputas pead. „Ei, Harry, mina olen oma elus liiga palju hirmsaid asju teinud. Enam ei tee ma neid. Oma heade tegudega alustasin eile.”
„Kus te siis olite?”
„Maal, Harry. Olin üksipäinis kusagil väikeses võõrastemajas.”
„Kallis poiss,” ütles lord Henry naeratades, „maal võib iga inimene hea olla. Seal pole kiusatusi. See ongi põhjuseks, miks need on nii tsiviliseerumata, kes ei ela linnas. Tsivilisatsioon pole sugugi nii kerge omandada. Selle saavutamiseks on ainult kaks teed: üheks on kultuur, teiseks korruptsioon. Maainimestel pole juhust ei üheks ega teiseks, nõnda püsivad nad endises seisukorras.”
„Kultuur ja korruptsioon,” kajas Dorianilt vastu. „Mul on aimu mõlemaist. Mulle tundub praegu hirmsana, et neid pidi üheskoos leitama. Sest minul on uus ideaal, Harry. Mina muutun teiseks. Mina arvan, ma olengi juba muutunud.”
„Te pole mulle veel ütelnud, missugune oli teie hea tegu. Või ütlesite teie, et olete juba rohkem teinud kui ühe?” küsis lord Henry, kuna ta ise oma taldrikule võttis väikese punase püramiidi küpsi maasikaid ja neile konnakarbikujulise sõellusikaga lumivalget suhkrut peale raputas.
„Seda võin ma teile jutustada, Harry. Seda lugu ei võikski ma kellelegi teisele jutustada. See kõlab eblakalt, aga teie mõistate, mis ma mõtlen. Tema oli väga ilus ja imeliselt Sibyl Vane’i moodi. Ma arvan, see oligi, mis mind alguses köitis. Te ju mäletate Sibylit, eks? Kui kaugena see juba paistab! Noh, Hetty ei kuulunud muidugi mitte meie klassi. Ta oli lihtsalt külatüdruk. Kuid mina armastasin teda tõesti. Olen päris kindel, et ma teda armastasin. Kogu see imeline maikuu, mis oli meie päralt, jooksin ma kaks või kolm korda nädalas sinna, et teda näha. Eile kohtas ta mind väikeses aias. Õunapuu õilmed langesid vahetpidamata tema juustele ja tema aina naeris. Meie leppisime kokku täna hommikul vara üheskoos põgeneda. Äkki otsustasin ta jätta sama lillelisena, nagu ma ta leidsingi.”
„Mina arvan, selle tundmuse uudsus pidi teile andma tõsise lõbuvärina, Dorian,” rääkis lord Henry vahele. „Kuid selle idülli võin nüüd mina teie asemel lõpetada: teie andsite talle head nõu ja murdsite tema südame. See oli teie meeleparandamise algus.”
„Harry, te olete hirmus! Teie ei tohi nii koledaid asju rääkida. Hetty süda pole mitte murtud. Muidugi nuttis ta ja tegi muud selletaolist. Kuid tema on igasugusest häbist puhas. Ta võib elada kui Perdita oma müntide ja ringlillede keskel.”
„Ja taga nutta oma truuduseta Florizeli,” ütles lord Henry toolil seljakile laskudes ja naerdes. „Minu kallis Dorian, teil on kõige imelikumad poisikeslikud meeleolud. Arvate teie tõesti, et see tüdruk veel kunagi rahuldub kellegagi, kes on pärit tema omast seisusest? Oletan, et ühel ilusal päeval abiellub ta mõne jõhkra voorimehega või irvitava talupojaga. See, et ta elus teid on kohanud, õpetab teda oma meest põlgama ja tema saab õnnetuks. Kõlbeliselt vaatepunktilt otsustades ei või ma tõesti teie loobumist kõrgelt hinnata. Isegi alguseks on ta tühine. Pealegi, kuis võite teie teada, et Hetty ei uju praegu kusagil veskijärves, kus teda ümbritsevad kenad vesiroosid nagu Opheliat.”