Dorian Gray portree - 02

22.–25. maini arutati asja uuesti ja nüüd andsid vannutatud mehed üksmeelse vastuse: süüdi. Kohtunik ütles otsust ette lugedes muu seas: „Et teie, Wilde, keskpunktis olete olnud noorte inimeste rikkumises kõige jäledamal viisil, selles on võimatu kahelda… Neil asjaoludel ei või ma muidu kui pean kõige raskema karistuse määrama, mis seadus mulle lubab, ja minu arvates ei ole sellest niisugusel juhul kaugeltki küllalt. Otsus lausub: kaks aastat vangistust ja sunnitööd (to be imprisoned and kept to hard labour for 2 years).”
Kohtuotsuses öeldakse, et kaebealusele süüks pandud kuritöös pole kahtlust. Seda arvavad ka need, kes hiljem protsessi materjalidega lähemalt tutvunud. Aga selle kõrval arvavad nad ka, et kohtulikult tõestatud pole W-i kõlbusevastane süütegu mitte, sest kõik tõestused on kas kahtlased või kaudsed. Asja otsustamine sündis enam sisuliselt ja veendumuse põhjal kui vormilise õiguse sunnil. Ka ei või kuidagi öelda, et W-i kuritegu oleks tema kodumaal väga haruldane asi. Kõlbluse ajalood ja sellekohane ilukirjandus (muidugi keelatud) tõendavad otse vastupidist. Seega oli siis W-i süütegu tõeliselt selles, et ta julges „kahest armastusest” avalikult rääkida kohtu eeski, nagu oleks ta mõni vana-kreeklane. Aga juba Goethe teadis, et rääkida kõigest, millest rääkisid kreeklased, ei taha meile hästi kõlvata. W. mõtles oma elust teha kunstitöö, kunstil aga ei pidanud tema arvates kõlblusega midagi ühist olema. Seltskond, eriti inglise oma, arvas teisiti: tema nõuab kunstiski juba kõlblust, ammugi siis eraelus, vähemalt viisakuse pärast ja viisakuse piirides. Oli võimatu midagi andeks anda inimesele, kes oli tänini kohtunikkude selja taga seisvale seltskonnale avalikult näkku karjunud: „Meie rahva hiilgava tervise eest võlgneme tänu meie rahvuslikule totrusele… Hea koka omamine on palju tähtsam kui kõlblus… Kiusatusele alla heita – see on ainuke abinõu temast vabanemiseks… Tähelepanu pöörata hea ja kurja mõistele tähendab vaimse arenemise kõhetuse (atroofia) ilmutamist… Värvide ja lillede tundmine on isiku arenemises tähtsam kui hea ja kurja mõistmine… Esteetika on kõrgem kui eetika… Kõlblusele kuuluvad madalamad ja vähem intellektuaalsed vallad… Pole muud pattu kui aga rumalus…” Selletaolised pisted avalikku arvamisse, mis toonitas vastupidist, olid seda ärritavamad, et nad pahatihti tabasid asjade tõelist seisukorda küllusse uppuvas seltskonnas. W. sai nõnda l’enfan terrible’iks, kes lobises välja kodused piinlikud asjad. W. tegi seda aga palju vähema tõsiduse ja mürgiga kui teeb seda tema vaimusugulane Shaw. Nad mõlemad kalduksid nagu Quincey’ arvamisele, kes ütles: „Vähesed, kes mulle siin maa peal põlastuse sisendasid, olid õitsvad, hea kuulsusega inimesed. Kelmidele, keda tundsin (ja neid pole vähe), mõtlen lõbuga ja heal meelel.”
Lõpliku kohtupäeva kohta tähendab Carl Hageman: „W-i nimi ja mälestus kustutati. Inglismaal tehakse midagi selletaolist meisterlikult. 1895. a. 25. maist saadik on ta unustatud.”
Veel enam: ta surmati ka tulunduslikult. Äkki ei mängitud enam ühtegi tema näidendit, ei ostetud ega loetud enam ühtegi ta raamatut. Olevad raamatud põletati või hävitati muidu. Veel enne kohtuotsust ütlesid kõik võlausaldajad oma võlad üles ja nõudsid nende tasumist. Rahvahulk tungis ta korterisse ja rüüstas selle. Mõned valmis käsikirjadki läksid kaotsi ja tulid alles hiljem päevavalgele. W-i laia ja pillava elu tõttu oli tal võlgu niipalju, et võlausaldajaid ei suudetud rahuldada. Nõnda veeti ta 1895. a. sügisel veel kord kohtu ette – pankroti kuulutamiseks.
Kohtukojast sõitis W. rahvahulga vilistamise, mõnituse ja kisa saatel Pentonville’i vangimajja. Seal aeti ta pea paljaks ja sunniti ta vanni minema, mille vees juba mitmed vangid end enne olid pesnud. Pentonville’ist viidi ta Londoni eeslinna Wandworthi karistusmajja, mille ülemale vali käsk oli antud W-ile mitte mingisuguseid kergendusi lubada. Varsti toimetati ta sealt Lõuna-Inglismaale Readingi karistusmajja. Teel tuli jaamas pool tundi oodata ja siin tunti W. teiste vangide seas ära. Mõnitades sülgas talle siin üks rahvasaadik näkku. Kindel, see rahvaesindaja saavutas surematuse, nagu Diana templi põletajagi. Ehk tuleb Inglismaalgi kord aeg, kus sellele paigale mälestussammas pannakse, kas või lihtne graniidist obelisk, pealkirjaga: „Siin sülitas rahvasaadik see ja see siis ja siis Oscar Wilde’ile näkku.”
Alguses ei lubatud W-ile mingisuguseid kergendusi vanglas ja nõnda lähenes tema hellitatud keha – suur ja tüse – täielikule kokkuvarisemisele. Laatsaretti ei jäetud teda kauemaks ajaks, sest tema häda peeti tehtuks. Neli korda aastas võis ta välismaailmaga kokku puutuda. Need, kes teda vaatamas käisid, räägivad tema tööga purustatud ja veristest kätest, lõpnud kehast ja võimetult rippuvast lõuast. Palavalt armastatud ema suri tal vangipõlve ajal, aga poeg matusele ei pääsenud.
Vangipõlve teine pool oli tal pisut kergem – vangla ülemuse vahetamise ja sõprade hoolitsuse tõttu keskvalitsuses. Kui tema „Salome” Pariisis oma esietenduse hiilgavalt läbi kannatas, soovis vangla ülem talle isegi õnne. Nagu Londonis aristokraatlikus seltskonnas, samuti võitis W. ka vanglas viimaks lugupeetud ja silmapaistva seisundi. Luges lõpuks siin Sophokles’t, kirikuisasid, testamenti ja Dante põrgut, oli ta ju ise praegu põrgus.
19. mail 1897 vabanes W. vanglast, kus talle lahkudes tehtud töö eest pool naelsterlingit pihku pisteti, mille ta andnud esimesele sandile. Sõbrad ja austajad olid talle suurema summa kokku pannud ja nõnda oli tal võimalik kohe sõita Prantsuse põhjaranda, Dieppe’i lähedusse, Bernevali linnakesse, kus ta enda mugavalt sisse seadis ja peagi samuti laialt ja pillavalt elama hakkas, nagu oli seda teinud paar aastat tagasi. Mõned, kes teda siin külastavad, ütlevad, et vangipõlv mõjunud oma korraliku ja kasina eluga W-i tervisessse nähtavasti hästi: ponduvus oli kehast kadunud ja näkku oli ilmunud jällegi see imeline seletatud vaimsus ja hingelisus, mis oli võlunud endisel ajal kõiki nii väga.
Teda kutsuti siit Pariisi, aga tema ei tahtnud enne minna, kui tal oleks valmis mõni näidend. Muu seas ta kavatses mingit „Vaarao” draamat ja tahtis kirjutada jutustust „Juudas”, aga selle asemel andis siin lõpliku kuju juba vanglas kirjutatud pihtimusele „De Profundis”, mille üksikud osad tohivad ilmuda tema testamenditäitja määrust mööda alles 1960. a. Ka kirjutas ta siin oma luigelaulu „The Ballad of Reading Gaol”. Peale nende kahe teose oli ta juba varemalt kirjutanud kaks artiklit inglise vangimajades valitsevate olude kohta, eriti laste suhtes. Mõlemad artiklid leidsid lehes ilmudes üldist tähelepanu. See oleks kõik, mis W. loonud vangipõlves ja pärast seda. Küll lootis tema ise endast palju rohkem, nagu ta lootis seltskonnaltki hoopis muud kui ta temalt sai. Ta arvas „Profundis’es”, et kui ta loob ainsagi kunstiväärtusliku teose, et siis seltskond hakkab kalduma tema kuriteo unustusele ja andeksandmisele. Aga ei sündinud midagi selletaolist, ehk küll „De Profundise” ja eelnimetatud ballaadi imelisi omadusi tunnustavad needki, kes ei pea tema eelmisest toodangust kuigi palju. Küll pöörduti W-i poole kaastöö saamiseks, aga ta pidi seda tegema varjunime all. Nõnda arvati Londonis. Pariisis selle vastu ihati tema kaastööd täisnime all. Aga ei ühe ega teise pakkumisega olnud kirjanik nõus, sest Londonilt nõudis ta enda tunnustamist avalikult ja Pariisis ei tahtnud ta oma nimega lihtsaks reklaamiobjektiks saada.
Bernevalis lootis W., et ta naine, kes teda vanglas oli vaatamas käinud, ühes lastega tema juurde sõidab. Aga naine, kes umbes aasta hiljem suri, ei teinud seda teiste mõjul mitte, vaid W-ile pidi jääma terve aasta katseajaks, kas ta ehk tagasi ei lange oma endisse ellu. Esimeseks tingimuseks oli muidugi – ta ei tohtinud enam lord Alfred Douglas’ega kokku saada. See aga hakkas seda ikka tungivamalt nõudma, kuni W. üksikuna, mahajäetuna igavas sügisilmastikus ei suutnud kiusatusele vastu panna ja oma nõusoleku andis. Nähtavasti pidi see sündima, et saaks tõeks kirjasõna, mis räägib pestud emisest, kes läheb jällegi porri, ja koerast, kes asub oma okse kallale. Tahes või tahtmata tuleb see piiblisalm meelde, kui lugeda „De Profundis’t” ja „Readingi vangimaja ballaadi” ning vaadata, mis nüüd järgnes.
Vaevalt kunagi on ilusamini, südamlikumalt ja läbituntumalt räägitud inimese kannatusest, murest ja kurbusest ning vaevalt kunagi on sügavamini kaasa tuntud viletsale ja vaevatule, kui teeb seda W. oma kahes viimases teoses, kuigi ta tänini oli kinnitanud, tema võivat kõigele kaasa tunda, mitte aga inimese viletsusele. „Vangielu paneb inimesi ja asju nägema, nagu nad tõesti on, see muudab su kiviks,” kirjutab ta Robert Ross’ile. Ja sellepärast võib ta „De Profundis’es” kinnitada: „Kus on kannatus, seal on püha maa… Vaimulikud ja rahvas nimetavad kannatust mõnikord müsteeriumiks. Tõeliselt on ta ilmutus.”
Selletaolist lugedes hakkad lootma uut, suurt ja avarat loomingut, nagu näeme seda Dostojevski’l pärast inimeste viletsuse ja kannatuse sügavustes viibimist. Aga W. andis maailmale nii vähe. Nähtavasti ei suutnud ta üldisele masendavale õhkkonnale vastu pidada. Ta oli tõesti ainult „astunud ühest vanglast teise” ja oli hetki, mil kogu maailm näis talle vangikongina, kitsas ja kole. Pikemaks ajaks käis see tal üle jõu. Sellepärast ta ehk lõpetaski ballaadiga, nagu mõni maailmakuulus tenor või sopran, kes katkestab avaliku esinemise oma võimiste kõrgeimal tipul.
W. sai oma sõbraga kokku Rouenis, kust nad sõitsid Napoli juurde Posiliposse, lord Douglas’e suvilasse. Aga rõõm ja õnn polnud kuigi täielik ega ka kuigi kestev. Veel enam kui varemalt piinas sõber kirjanikku oma raske, tujuka ja jonnaka iseloomuga. Pealegi ei lasknud vana markii neid silmist. Sõprade lahutamiseks valis ta peagi kõige mõjuvama tee: sulges poja eest pangaarve. Nüüd polnud sõpradel enam muud pääseteed kui pidid lahku minema.
W. läks Pariisi ja sõi oma sõna: ta oli lubanud ilmuda sinna ainult uue näidendiga, ja ometi polnud tal midagi kaasas. Mis nüüd tuleb, on lõpu hakatus. Kuidas talle küll peale käiakse kirjutamiseks, kavatsused jäävad tal ainult kavatsusiks. Aja viidab ta hulkumisega, logelemisega, joomisega, söömisega, magamisega ning alamates ja tumedamates kihtides ümberkolamisega, misjuures ta vahetevahel sõpradele ja tuttavatele räägib „suurest romantilisest kirest”. Tõsiselt ei võta teda enam aga keegi. Uuesti pondub ta keha, uuesti kaob näost vaimsus, hingelisus.
1898. a. sügisel katsub Frank Harris, kes W-i eest ka vangipõlves muretsenud, sõpra välja kiskuda Pariisi mülkast ja ergutada uuele loomingule: ta võtab tema endaga kaasa Itaaliasse. Aga loomingust ei saa siin midagi, katsed ei õnnestu. Varsti jätab ta sõbra maha ja läheb ühes kellegi Gland’iga Shveitsi, sest see äratab temas huvi noormehega, keda ta veab kaasa teenrina.
1899. a. suve lõpul on W. uuesti Pariisis, et jätkata siin oma endist elu. Sissetulekuid pole tal juba enam mingisuguseid. Ulualust leiab ta nagu varemaltki „Hotel d’Alsace’is” (Rue des Beaux-Arts), mille peremees, lihtne mehike, tunneb W-i juba tema hiilgeajast saadik ja annab temale elamiseks toa ning muretseb tema söögi ja joogi eest – kõik ilma tasuta. Kui W. vahetevahel sõpradelt või tuttavatelt suurema summa saab, siis elab ta laialt, ilmudes suurlinna aguli pimedikust kesklinna hiilgusse, aga saadud summa lõpeb peagi ja W. taandub jällegi nägematusse. Vahetevahel sõidab teda „kostitama” nagu edvistades ka sõber lord Douglas, kel selleks võimalus avanenud isa surmaga.
1900. a. hakkavad sagenema W-il peavalud, muutudes intensiivsemaks. Põhjuseks arvatakse kukkumist vanglas, kus teda haigena sunniti jumalateenistusele minema. Viimaks ei või ta muidu olla kui peab valu tuimendamiseks vahetpidamata jooma ja suitsetama, mis oli tema suuremaid kirgi kogu eluaeg. Arstimisest ei või suurt juttu olla, sest selleks puudub raha. Kui peas tekib paise ja arstid seda lõikavad, leiavad nad, et W. põeb juba kolmandas staadiumis inimsoo kohutavamat haigust, mille ta pärinud ehk juba oma isalt. See seletab kogu tema elus nii mõndagi. Vististi vajas ta juba ammugi enam arstimist kui karistamist. Praegu oleks võinud tema elu ehk päästa ainult lõikus. Aga ainuke arst, kes sellega oleks võinud rahuldavalt toime saada, nõudis nii suurt tasu, et kirjanikul muud üle ei jäänud kui oludele alludes oma otsa oodata. Ta sureb, nagu juba alguses tähendatud, 30. nov. 1900, ilma et oleks tõestunud temas see uuestisünd, millest ta unistas vanglas ja „De Profundis’es”. Enne surma läks ta katoliku kiriku rüppe. Tema silmad surus kinni hotelliomanik Duporier, sest see oli ainus inimene tema surivoodil, mille pidi tulega hävitama – niisuguses seisukorras oli see, sest lahkunus olid kuni lõpuni alal hoidunud tema rikkalikud loomalikud instinktid.
Ühed ütlevad, tema matuserongis olnud kolmteistkümmend inimest, teised räägivad ainult seitsmest, needki pole kõik surnuaiale läinud. Matusetalitus oli kuiv, lühike, asjalik, sest vaimulikku ootasid teised hauad. Paar pärga. Sellel, mis oli vanamoelistest klaaspärlidest, seisis pealkirjana: A mon locataire – minu üürnikule. Hauakirjaks valisid sõbrad Hiiobi sõnad (29. peatükk, 22. salm) ladina keeles: Verbis meis addere nihil audebant et super illos stillabat eloquium meum. (Ei nemad lausunud enam sõnagi pärast minu sõna ja minu kõne tilkus nende peale.)

*
Kui W. teostest otsida seda, milles kajastuks kõige rohkem tema isiklik elu, siis peab lugema käesolevat raamatut. Võiks peaaegu öelda: W. on enda siin kolmeks lõhestanud. Dorian Gray on W. ise tema elumaitsmises, kunstnik Basil Hallward – kunstimaitsmises ja lord Henry Wotton – filosofeerimises. Nagu kirjanikul endal, samuti jookseb ka tema kangelaste elu ummikusse: saavad surma Basil ja Dorian, ning lord Henry lahkub meist raamatu lõpul raskemeelselt ohates. W-i sõna pole kunagi ülevamalt ja metallisemalt helisenud kui tema luigelaulus, vangimaja ballaadis, ja lord Henry ütleb Dorianile viimsel kohtamisel enne surma, kui ta klaverimängu lõpetab: „Kunagi pole te nii hästi mänginud kui täna öösel.”
Alguses ilmus see teos „Lippincotts Monthly Magazine’is” ja alles pärast seda raamatuna. Praeguse eessõna kirjutas W. a. 1891, kuna teos ise ilmus 1890, aga lühendatud kujul. Alles teises trükis omandas ta praeguse suuruse (juurde oli tulnud eessõna ja 3., 5. ning 15.–18. peatükk). Kaks korda on seda laval mängimiseks ümber töötatud, aga eduta, kuigi teos ise on menurikkamaid maailmas.
Öeldakse, W. olnud niihästi oma eraelus kui ka loomingus suurel määral jäljendaja, sest nõnda ilmutas ta oma armastust ja lugupidamist imetletud meistrite vastu. Muinasjutte kirjutades olnud tal ajendajaks ja mõtteandjaks Andersen, „Salome” idee saanud ta Flaubert’i lugedes ja käesoleva raamatu peamõtte (vananev pilt) olevat temas tekitanud Balzac oma „Shagrään-nahaga”, kuna muidu võivat temas leida muljeid ja jäljendusi I. K. Huysmans’ilt (A rebours), Poe’lt (William Wilson), Louis Stevenson’ilt (Dr. Jekyll and Mr. Hyde), Nathaniel Hawthornes’ilt (Prohvetlik pilt) jne. W. ise kinnitab, temas tärganud käesoleva teose peamõte 1887. a., kui ta ennast maalida lasknud. Oma pilti vaadeldes tabanudki teda nukker mõte, et tema ise peab varsti vananema, kuna pilt jääb särama igaveses nooruses. Siis avaldanudki ta maalijale soovi, et lugu võiks ometi olla ümberpöördult.
Et W. luues teistelt loojailt muljeid ja ergutust võis vastu võtta, paistab üsna loomulikuna, sest kogu eluaeg ei väsinud ta kinnitamast: „Kunsti tõsine õpetaja pole elu, vaid kunst… Halb kunst tekib seal, kus pöördutakse elu ja looduse juurde, pidades neid kõrgeimaks hüveks… Ainult iseenda kaudu võib kunst täielikuks saada… Elu on kunsti parim, kunsti ainuke õpilane… Elu jäljendab kunsti rohkem kui kunst elu… Kunst ei kujuta midagi muud kui aga iseennast… Kunst pole kunagi teatud ajajärgu sümbol, vaid ajajärgud on kunsti sümbolid…” jne. jne. Looduski pidi kogu oma ilmastikkudega ennast kunsti järgi seadma. Aga on lugu W-i arvates tõesti nõnda, milleks siis loominguks aineid ammutada loodusest või elust. Looja peab pöörduma ainult loomingu poole – teiste loodud teoste poole.
Nõnda tegigi W. tõepoolest. Juba algusest peale ei olnud tema vaimustajaks loodus ega elu, vaid kunst ja kirjandus. Sellepärast on neil õigus, kes ütlevad, et tema oli kogu oma olemuses läbi ja läbi kultuuriline, raamatuline, maast lahti käristatud ja ebaorgaaniline. Tema teostes on palju rohkem tegemist kalliskivide, kallite riietega ja kunstiga kui loodusega. Kunst on tema arvates sisuta vorm. Ideaalseim kunstitöö on pärsia vaip oma mustriga, kus puudub tundmus, mõte, kõlblus, ühiskondlus, filosoofia, usk jne., sest kõik need inimlikud asjad püüavad ilu orjastada ja „kõik halb luule tuleb tõsisest tundmusest”. Sinine portselan olevat sama ilus kui ükskõik missugune Leonardo da Vinci maal. Oma käesolevat teostki nimetab ta kord puhtdekoratiivseks, kord kuldkoeks. Temaski etendab peaosa lõpuks mitte inimene, vaid kunstitöö – Dorian Gray pilt, see igavesti noor, igavesti särav.
Inglismaal võttis arvustus selle teose halvasti vastu. Tema kangelasi peeti ebakõlbelisiks ja ebatõenäolisiks. Nagu juba tähendatud, esines käesolev teos tähtsa süüdistusmaterjalina kohtus. Huvitav on kuulda, mis arvas W. ise oma teosest „St. James’ Gazette’ile” saadetud artiklis. Kõigepealt arvab ta, et kui tema raamat Prantsusmaal oleks ilmunud, siis poleks ükski vähegi nimekas arvustaja vähegi mõjukas lehes teda kõlbluse vaatepunktist hindama hakanud, sest see poleks määrinud tema nime mitte ainult kirjandusmaailmas, vaid ka laia lugejaskonna silmas. Pealegi: „Romantiline kunst tegutseb erandiga ja individuaalsega. Head inimesed, kes kuuluvad normaalse ja seega siis hariliku tüübi kilda, on kunstiliselt igavad. Halvad inimesed sellevastu on kunsti seisukohalt vaadatuina köitvad uurimusesemed. Nad tähendavad värvi, lopsakust, haruldust. Head inimesed erutavad mõistust, halvad – kujutlusvõimet.”
Tõenäolisuse suhtes lausub ta: „Oleksid nad (kangelased) olemas, siis ei maksaks neist kirjutada… Niisuguseid inimesi pole olemas. Leiduksid nad kusagil, siis ei kirjutaks ma neist… Kirjanduses on suurimaks lõbuks: teostada olematu.”
Nõnda arvab W. kõlbluse ja tõenäolisuse kohta. Aga oma teost ei saa tema kuidagi ebakõlblaks pidada. Ta leiab selles selgesti avaldatud moraali, et „igas liialduses nagu ka igas keeldumuses peitub oma karistus. Maalija Basil sureb inimese käe läbi, kelle hinges ta koleda mõistusevastase edevuse suureks kasvatanud. Dorian Gray katsub pärast seda, kui ta elus andunud ainult himudele ja maitsmisele, oma südametunnistust surmata ja surmab seega iseenda. Lord Henry Wotton püüab elus jääda ainult pealtvaatajaks ja jõuab otsusele, et need, kes eemal püsivad lahingust, saavad sügavamalt haavata kui sellest osavõtjad. Ja muidugi – Dorian Gray’i on hirmus moraal, mida iharad ei suuda temas leida, kuna see aga selgub neile kõigile, kel mõistus on terve. On see kunstiliselt vaadelduna viga? Ma kardan – jah… Kui mina oma raamatut tahaksin arvustada… siis peaksin ma oma kohuseks selgeks teha, et selles on liiga palju ärevat tegevust ja et ta on stiililiselt liiga paradoksne, vähemalt mis puutub dialoogisse. Kunsti seisukohalt arvan ma need kaks puudust minu raamatu peaveaks. Aga igav ei ole ta mitte…”
Lisame kohe juurde, et nii paljud tolleaegsed ja ka tänapäevased arvustajad ei ühine W-i oma arvamisega. Nemad näevad käesoleva raamatu peanõrkust kunstiliselt selles, et kõik tema osad pole tasakaaluliselt, ühesuguselt arendatud ega ka kirjutatud. Eriti kipub sisu kandvus, vormi täius ja väljenduse hiilgus langema raamatu teisel poolel. Teos polegi nagu täielik kunstiline tervik. Ja ometi on käesolev raamat, W-i ainuke romaan, tema kuulsuse üks peatugesid. Lugejaskond nagu jagaks selle prantslase arvamist, kes ütles, et liigne vormi täius, stiili puhtus sünnitab teatud elutuse. Alles mõningane ebakorrapärasus annab elavale kui ka kunstilisele ilule tema sügavama huvi. Sellepärast on ehk tabavamaid ütlusi käesoleva raamatu kohta kirjaniku sõbra Gide’i sõnad: „Dorian Gray on nurjunud meistriteos.”
Üldiselt on W. väljendusvõime poolest suurimaid meistreid uuema aja kirjanduses. Tema teoste tõlkimine on sellepärast vastutusrikas ülesanne: nad kipuvad tõlkes nii palju kaotama. Keegi nimetab W-i tõlkimist kuriteoks tema vastu. Hea meelega tahaksin ühineda selle arvamisega. Kui ma siiski asun käesoleva raamatu tõlkimisele, siis lohutusega: lugeja ehk vabandab mind vähemalt seniks, kuni ta ise hakkab algkeelest jagu saama.
TÕLKIJA

EESSÕNA
Kunstnik on ilusate asjade looja.
Ilmutada kunsti ja varjata kunstnikku on kunsti eesmärk.
Arvustaja on see, kes võib ilusaist asjust saadud mulje avaldada teisel viisil või teises aines.
Arvustuse kõrgeim ja madalaim vorm on omataoline autobiograafia.
Kes leiavad ilusaist asjust inetud mõtted, need on rikutud ilma võluvuseta. See on pahe.
Kes leiavad ilusaist asjust ilusad mõtted, neil on kultuuri. Need annavad lootust.
Kellele ilusad asjad tähendavad ainult Ilu, need on valitud.
Pole olemas moraalseid ega ebamoraalseid raamatuid. Raamatud on hästi kirjutatud või halvasti kirjutatud. See on kõik.
Üheksateistkümnenda aastasaja põlgus realismi vastu on Caliban'i[1] viha, et ta näeb iseenda nägu peeglis.
Üheksateistkümnenda aastasaja põlgus romantismi vastu on Caliban'i viha, et ta iseenda nägu peeglis mitte ei näe.
Inimese moraalne elu on osa kunstniku ainevallast, ent kunsti moraalsus seisab ebatäiusliku abinõu täiuslikus tarvitamises.
Ükski kunstnik ei taha midagi tõestada. Isegi seda, mis on tõsi, võib tõestada.
Ühelgi kunstnikul pole kõlbelisi sümpaatiaid. Kõlbeline sümpaatia kunstnikus on stiili andestamatu ebaloomulikkus.
Ükski kunstnik pole kunagi haiglane. Kunstnik võib kõike väljendada.
Mõte ja keel on kunstniku käes tema kunsti tööriistad.
Pahe ja voorus on kunstniku käes tema kunsti materjal.
Vormi seisukohalt vaadatuna on kõigi kunstide algkuju helilooja kunst. Tundmuse seisukohalt vaadatuna on näitleja oskus kunsti algkuju.
Iga kunst on samal ajal pind ja sümbol.
Kes tungib allapoole pinda, teeb seda iseenda vastutusel.
Kes tungib sümbolisse, teeb seda iseenda vastutusel.
Vaatlejat peegeldab kunst tõeliselt, mitte elu.
Lahkarvamised kunstiteose suhtes tõendavad, et teos on uus, mitmekülgne ja eluline.
Lähevad arvustajad isekeskis lahku, on kunstnik iseendaga kooskõlas.
Inimest võib kasuliku asja tegemises vabandada, kuni ta teda ise ei imetle. Ainukeseks vabanduseks kasutu asja tegemises on, et teda piiramatult imetletakse.
Kõik kunst on täiesti kasutu.
OSCAR WILDE
Tegelane Shakespeare'i „Tormis”. Salakaval pöörane peletis.


ESIMENE PEATÜKK
Ateljee oli täidetud rooside rikkaliku lõhnaga ja kui kerge suvine tuuleõhk aias puid liigutas, tuli sealt läbi lahtise ukse sireli raske lehk või roosaõielise laukapuu õrnem aroom.
Pärsia sadulakottidega kaetud diivani nurgal lamades ja oma hariliku viisi järele lugematuid sigarette suitsetades võis lord Henry Wotton’i silm tabada veel kuldnõreti mesimagusate ja meekarva õite helki, kuna puu värisevad oksad nagu vaevalt suutsid kanda oma leegitaolise ilu koormat; ning aeg-ajalt vilksatasid lendavate lindude fantastilised varjud üle pikkade hõredate siideesriiete, mis olid tõmmatud määratu suure akna ette, luues silmapilguks jaapanliku mulje ja pannes lamajat mõtlema neist kahvatuist kõhnanäolisist Tokio maalijaist, kes oma paratamatult liikumatu kunsti abil püüavad väljendada kiiruse ja liikuvuse tundmust. Läbi pika niitmata rohu teed murdvate mesilaste tume sumin või nende üksluise püsivusega keerlemine mühava lõhnakuslapuu tolmuste, koldsete sarvede ümber näis muutvat vaikuse veel rõhuvamaks. Londoni tume müra kostis kauge oreli põriseva bassina.
Keset tuba tellingule kinnitatult seisis haruldaselt ilusa noormehe elusuurune portree ja selle ees, pisut eemal, istus Basil Hallward, kunstnik ise, kes mõni aasta tagasi oma äkilise kadumisega äratas suurt tähelepanu, andes põhjust nii paljudele imelikele oletustele.
Vaadeldes seda armast ja meeldivat kuju, mida tema kunst nii osavasti peegeldas, valgus rahuldusenaeratus üle kunstniku näo ja näis seal peatuvat. Kuid äkki virgus ta ja silmi sulgedes surus sõrmed laugudele, nagu mõtleks ta peaajus kinni pidada mingit imelikku und, millest ta kardab end ärkavat.
„See on teie parim teos, Basil, parem kui kõik seni loodud,” ütles lord Henry rammalt. „Tuleval aastal peate ta tingimata Grosvenori näitusele saatma. Akadeemia on liiga suur ja igapäevane. Millal ma ka sinna olen läinud, ikka on seal kas nii palju inimesi, et võimatu on pilte näha, mis on hirmus, või seal on nii palju pilte, et pole võimalik näha inimesi, mis veel hirmsam. Grosvenor on tõesti ainuke paik.”
„Ma ei usu, et ma ta kuhugi saadaksin,” vastas kunstnik, visates pea tagasi sel vanal kombel, mis ajas sõbrad Oxfordi päevil ikka naerma. „Ei, mina ei saada teda kuhugi.”
Lord Henry kergitas oma kulme ja vaatas talle üllatatult otsa läbi sinihõreda suitsu loori, mis tõusis nii kenades keerdudes tema oopiumiga immutatud raskest sigaretist. „Mitte kuhugi teda saata? Mu armas poiss, miks mitte? On teil mõni põhjus? Kui imelikud olete teie, maalijad! Te teete kõik, mis võimalik, et kuulsaks saada. Ja niipea kui seda olete, tahate selle kohe minema visata. Teist on see rumal, sest maailmas on ainult üks asi halvem, kui et kellestki räägitakse, ning see on – kui mitte ei räägita. Selletaoline portree tõstaks teid Inglismaal kõigist noortest kõrgemale ja vanad teeks ta üsna kadedaks, kui vanad üldse veel suudavad anduda mingile tundmusele.”
„Ma tean, te panete mind naeruks,” vastas kunstnik, „aga ometi ei või ma temaga esineda. Olen temasse pannud liiga palju iseendast.”
Lord Henry sirutas enda diivanil välja ja naeris.
„Muidugi, teadsin, et seda teete, ometi on see tõsi.”
„Liiga palju iseendast temasse! Uskuge, Basil, ma ei teadnud, et olete nii edev; ja ma ei suuda tõepoolest mingit sarnasust leida teis teie tõreda ja energilise näoga, teie süsimustade juustega ning selles Adonises, kes oleks nagu tehtud elevandiluust ja roosilehtedest. Õige, kallis Basil, tema on Narcissus – ja teie, muidugi on teie näos vaimne ilme ja kõik muu. Kuid ilu, tõeline ilu lõpeb seal, kus algab vaimne ilme. Mõistus on iseendast teatud liialdus ja sellepärast hävitab ta igas näos harmoonia. Silmapilgul, mil keegi istub maha mõtlema, muutub ta tervenisti ninaks, otsaesiseks või mingisuguseks koletiseks. Vaadake mõnda edurikast meest ükskõik mis õpetlaskutses. Kui eeskujulikult inetud on nad kõik! Vaimulikud muidugi välja arvatud. Aga vaimulikud ei mõtle ju. Piiskopil on viisiks kaheksakümne-aastaselt sedasama öelda, mis ta õppis ütlema kaheksateistkümne-aastase poisikesena, mille loomulikuks tulemuseks on, et ta välimus jääb alati otse võluvaks. Teie saladuslik noor sõber, kelle nime te mulle kunagi pole öelnud ja kelle portree mind tõepoolest võlub, ei mõtle kunagi. Tunnen seda päris kindlasti. Tema on mingisugune vaimutu ilus olend, kes peaks alati siin olema talvel, kui puuduvad lilled, mida vaadata, samuti ka suvel, kui vajame midagi, millega jahutada oma mõistust. Ärge siis meelitage iseend, Basil: teie pole põrmugi tema moodi.”
„Te ei mõista mind, Harry,” vastas kunstnik. „Muidugi pole ma tema moodi. Tean seda väga hästi. Tõepoolest, ma kahetseksin, kui oleksin. Te kehitate õlgu? Räägin teile tõtt. On midagi saatuslikku kõigis kehaliselt või vaimselt valituis, midagi sellest saatuslikkusest, mis näib taga kiusavat kuningate kobavaid samme läbi ajaloo. On parem, kui inimene ei erine oma kaaslastest. Inetuil ja rumalail on siin maailmas kõige parem. Nemad võivad mõnusasti istuda ja mängu pärani silmil pealt vaadata. Kuigi nad ei tea midagi võidust, siis vähemalt pole neil vajadust tunda kaotust. Nad elavad, nagu meie kõik peaksime elama – segamata, ükskõikselt, mureta. Ei nad too teistele hävitust ega võta seda ka teistelt vastu. Teie seisus ja rikkus, Harry; minu mõtted, nagu nad on – minu kunst, ükskõik mis ka peaks väärt olema; Dorian Gray ilu – meie kõik peame selle eest kannatama, mis jumalad meile andnud, hirmsasti kannatama.”
„Dorian Gray? On nõnda ta nimi?” küsis lord Henry, astudes üle ateljee Basil Hallward’i poole.
„Jah, nõnda on ta nimi. Mul polnud kavatsust seda teile öelda.”
„Aga miks siis mitte?”
„Oo, seda ei oska ma seletada. Kui ma kedagi väga armastan, siis ei ütle ma kunagi tema nime kellelegi. Seega annaksin temast nagu osa ära. Olen harjunud armastama saladuslikku. Mulle näib, see on ainuke asi, mis võib meie moodsa elu teha müstiliseks ja imeliseks. Kõige harilikumgi asi muutub vaimustavaks, kui teda varjata. Lahkun ma linnast, siis ei ütle ma kunagi oma inimestele, kuhu ma lähen. Öeldes seda kaotaksin kogu oma lõbu. Õige, see on rumal harjumus, aga kuidagi näib ta ellu toovat suure hulga romantikat. Nüüd peate mind muidugi hirmus arutuks?”
„Koguni mitte,” vastas lord Henry, „koguni mitte, minu armas Basil. Te unustate nähtavasti, et mina olen abielus, ja et abielu ainukeseks ilusaks küljeks on – mõlemapoolne absoluutne tarvidus elus petta. Ma ei tea kunagi, kus on mu naine, ja tema ei tea kunagi, mis mina teen. Kohates teineteist – me kohtame juhtumisi, kui sööme kusagil üheskoos lõunat või külastame hertsogit, – jutustame vastastikku kõige mõttetumaid lugusid kõige tõsisemate nägudega. Minu naine mõistab seda tõesti hästi, tõepoolest palju paremini kui mina. Ajas ei eksi ta kunagi, kuid mina teen seda alati. Aga kui ta mind mõnikord tabab, siis ei tee ta sellest väljagi. Mõnikord tahaksin, et ta seda teeks, aga tema naerab ainult.”