Dorian Gray portree - 14

„See on lihtsalt sellepärast, et ta tuletab aegu meelde, kus teie olite alles väike tütarlaps, leedi Narborough.” ütles lord Henry. „Ta on ühendav lüli teie lühikeste kleitide ja meie vahel.”
„Ta ei tuleta koguni mitte minu lühikesi kleite meelde, lord Henry. Kuid ma mäletan teda kolmekümne aasta eest Viinis ja tean ka, kui décolletée ta siis oli.”
„Tema on ikka veel décolletée,” vastas lord Henry, võttes oma pikkade sõrmedega õlimarja, „ja kui ta on hästi elegantses kleidis, siis paistab ta nagu halva prantsuse romaani édition de luxe. Ta on tõepoolest imeline ja täis üllatusi. Tema perekondlikud võimed on haruldased. Kui tema kolmas mees suri, muutusid tema juuksed mure tõttu otse kuldseks.”
„Kuidas te ometi nõnda võite, Harry!” hüüdis Dorian.
„See on väga romantiline seletus,” naeris majaproua. „Kuid tema kolmas mees, lord Henry! Ega te ometi arva, et Ferrol on juba neljas?”
„Muidugi, leedi Narborough.”
„Sellest ei usu ma ainustki sõna.”
„Noh, eks küsige mr. Gray’lt. Tema on ta lähimaid sõpru.”
„On see tõsi, mr. Gray?”
„Tema ise kinnitab seda,” ütlea Dorian. „Küsisin temalt, kas ta ehk Marguerite de Navarre viisil nende südameid sisse ei balsameeri ja neid oma vöö külge ei riputa. Ta ütles, tema ei tegevat seda sellepärast, et neil pole südant üldse olnudki.”
„Neli meest! Ausõna, see on trop de zèle!”
„Trop d’audace, ütlesin mina temale,” tähendas Dorian.
„Oo! Temal on kõigeks julgust küll, mu kallis. Ja mis moodi on see Ferrol? Ma ei tunne teda.”
„Ilusate naiste mehed kuuluvad kurjategijate klassi,” ütles lord Henry viina rüübates.
Leedi Narborough lõi teda lehvikuga. „Lord Henry, ma pole sugugi üllatatud, et maailm ütleb, teie olla haruldaselt halb.”
„Aga missugune maailm ütleb seda?” küsis lord Henry kulme kergitades. „See võib olla ainult tulev maailm. Praeguse maailmaga olen ma parimas vahekorras.”
„Kõik, keda tunnen, ütlevad, teie olla väga halb,” hüüdis vanaproua pead raputades.
Lord Henry tegi silmapilguks tõsise näo. „See on lihtsalt pöörane,” ütles ta viimaks, „kuis inimesed tänapäev ringi käivad ja su selja taga asju räägivad, mis on täiesti ja absoluutselt tõsi.”
„Eks ole ta lihtsalt parandamatu?” hüüdis Dorian oma toolil ettepoole kummardudes.
„Seda loodan ma,” ütles majaproua naerdes. „Aga kui te tõepoolest kõik madame de Ferroli nii naeruväärsel viisil jumaldate, siis pean ma uuesti mehele minema, et moes olla.”
„Teie ei lähe enam kunagi mehele, leedi Narborough,” rääkis lord Henry vahele. „Teie olite selleks liiga õnnelik. Kui naine uuesti mehele läheb, siis sellepärast, et ta oma esimest meest põlgas. Kui mees uuesti abiellub, siis sellepärast, et ta oma esimest naist jumaldas. Naised proovivad õnne, mehed panevad ta mängule.”
„Narborough polnud täiuslik,” hüüdis vanaproua.
„Kui ta seda oleks olnud, siis poleks teie teda armastanud, mu kallis leedi,” kõlas vastus. „Naised armastavad meid meie puuduste pärast. Kui meil neid küllalt on, siis annavad nad meile kõik andeks, isegi meie mõistuse. Kardan, et te pärast neid sõnu mind enam kunagi lõunale ei kutsu, leedi Narborough, aga ometi on see täiesti tõsi.”
„Muidugi on see tõsi, lord Henry. Kui meie naised teid teie puuduste pärast ei armastaks, kus oleksite siis kõik? Mitte ainuski teist ei võiks kunagi abielluda. Te oleksite kari õnnetuid vanapoisse. Mitte aga, et see teid palju muudaks. Tänapäev elavad kõik abielumehed nagu poissmehed ja poissmehed nagu abielumehed.”
„Fin de siècle[1],” lausus lord Henry.
„Fin du globe[2],” vastas majaproua.
„Soovin, et oleks fin du globe,” ütles Dorian ohates. „Elu on suur pettumus.”
„Ah, mu kallis,” hüüdis leedi Narborough kindaid kätte pannes, „ärge ometi tulge minule rääkima, et olete elu juba tühjaks ammutanud. Kui mees seda ütleb, siis on teada, et elu on tema tühjaks ammutanud. Lord Henry on väga halb ja mina soovin mõnikord, et mina seda oleksin olnud; kuid teie olete loodud heaks – teie näete nii hea välja. Ma pean teile kena naise otsima. Lord Henry, kas te ei arva mitte, et mr. Gray peaks abielluma?”
„Seda olen ma talle alati ütelnud, leedi Narborough,” ütles lord Henry kummardudes.
„Siis peame talle kohase partii valima. Täna õhtul loen hoolega Debrett’i ja kirjutan sealt kõik valitavad noored leedid välja.”
„Ühes nende aastatega, leedi Narborough?” küsis Dorian.
„Muidugi, ühes nende aastatega, ainult pisut parandatuina. Kuid ülepeakaela ei tohi midagi teha. Tahan, et see oleks, mida „The Morning Post” nimetab kohaseks partiiks, ja et te mõlemad saaksite õnnelikuks.”
„Missugust rumalust inimesed küll õnnelikest abieludest räägivad!” ütles lord Henry. „Mees võib iga naisega seni õnnelik olla, kui ta teda ei armasta.”
„Ah! missugune küünik te olete!” hüüdis vanaproua oma tooli tagasi lükates ja leedi Ruxton’ile pead noogutades. „Te peate varsti jällegi minu juurde lõunale tulema. Teie kõnelus kõvendab mu närve paremini kui kõik vahendid, mis sir Andrew mulle kirjutab. Te peate mulle ütlema, keda te armastate kohata. Tahaksin, et see oleks kena seltskond.”
„Ma armastan mehi, kel tulevik, ja naisi, kel minevik,” vastas lord Henry. „Või arvate, et nii saaks ainult naisseltskond?’’
„Kardan, et nõnda,” ütles majaproua naerdes ja tõusis üles. „Tuhat vabandust, leedi Ruxton,” lisas ta juurde, „ma ei pannud tähele, et te polnud veel oma sigaretti lõpetanud.”
„Pole viga, leedi Narborough. Niikuinii suitsetan liiga. Tulevikus tahan pisut piiri panna.”
„Palun seda mitte teha, leedi Ruxton,” ütles lord Henry. „Parajus on saatuslik asi. Parajus on vilets nagu kehv toit. Rohkem kui vaja maitseb nagu piduroog.”
Leedi Ruxton vaatas talle uudishimulikult otsa. „Te peate mõnel õhtupoolikul minu poole tulema ja seda mulle seletama, lord Henry. See kõlab võluva õpetusena,” lausus ta toast välja minnes.
„Ja nüüd, ärge siis liiga kauaks oma poliitika ja keelekandmise juurde jääge,” hüüdis leedi Narborough lävelt. „Tulge meile varsti järele, muidu läheme ülal riidu.”
Mehed naersid ja mr. Chapman tõusis pühalikult alt laua otsast ja läks selle ülemisse otsa. Dorian Gray muutis oma paika ja istus lord Henry kõrvale. Mr. Chapman hakkas valju häälega rääkima seisukorrast alamkojas. Teisitimõtlejate üle ta ainult naeris. Sõna doctrinaire, mis on igale briti vaimule hirmutiseks, ilmus korduvalt tema väljendusis. Mõnd allitereerivat eessõna tarvitas ta oma kõnekeele ilustusena. Union-Jacki[3] tõmbas ta lehvima mõtte haripunktile. Päritud tõulise meelenüriduse – seda nimetas ta mõnusasti inglise terveks aruks – tegi ta õigeks seltskonna kaitsevalliks.
Naer pingutas lord Henry huuli ja ta pöördus ümber ning vaatas Dorianile otsa.
„On teil juba parem, mu kallis?” küsis ta. „Te näite täna üsna haiglasena.”
„Ma olen päris terve, Henry. Olen väsinud. See on kõik.”
„Eile öösel olite võluv. Väike hertsoginna on teisse otse armunud. Ta rääkis mulle, et tahab Selbysse tulla.”
„Ta lubas tulla kahekümnendal.”
„Tuleb ka Monmouth sinna?”
„Seda küll, Harry.”
„Ta tüütab mind hirmsasti, peaaegu niisama palju kui hertsoginnatki. See on väga arukas, naiseks ehk liigagi arukas. Tal puudub nõrkuse kirjeldamatu kaasakiskuvus. Savijalad on need, mis teevad kalliks kuju kulla. Tema jalad on väga kenad, kuid nad pole savist. Valged portselanjalad, kui soovite. Ta on läbi tule käinud, ja mida tuli ei hävita, seda kõvendab ta. Tal on kogemusi olnud.”
„Kui kaua on ta juba mehel?” küsis Dorian
„Igaviku, kinnitas ta ise minule. Peeriseisuse järgi otsustades peaks see kümme aastat olema, kuid kümme aastat Monmouth’iga peab küll igavikuga võrduma. Kes tuleb veel?”
„Oo, Willoughby’d, lord Rugby abikaasaga, siinne majaproua, Geoffrey Clouston, harilik seltskond. Ka lord Grotrian’i palusin.”
„Tema meeldib mulle,” ütles lord Henry. „Suurem hulk ei salli teda, aga minule ta tundub võluvana. Oma ülielegantsuse riietuses tasub ta ikka oma ülikultuuriga. Ta on väga moodne tüüp.”
„Ma ei tea, kas ta saab tulla, Harry. Võib-olla peab ta isaga Monte Carlosse minema.”
„Ah! Missugune häda on vahel inimeste omastega! Katsuge teha, et ta tuleks. Ah jaa, Dorian, eile öösel jooksite õige varakult minema. Te lahkusite enne ühtteistkümmend. Mis tegite pärast seda? Kas läksite otseteed koju?”
Dorian heitis talle kiire pilgu ja kortsutas kulmu.
„Ei, Harry,” lausus ta viimaks, „koju läksin alles kella kolme paiku.”
„Läksite teie klubisse?”
„Jah,” vastas ta. Siis hammustas ta huult. „Ei, seda ei tahtnud ma öelda. Klubisse ei läinud ma. Kolasin ümber. Olen unustanud, mis tegin… Kui juurdlev te olete, Harry! Te tahate alati teada, mis teine teinud. Mina püüan alati unustada, mis ma teinud. Läksin koju kell pool kolm, kui vajate täpset aega. Võtme olin koju unustanud ja teener laskis mu sisse. Kui soovite kinnitavaid teateid, võite minu teenrilt nõuda.”
Lord Henry kehitas õlgu. „Kallis poiss, nagu puutuks see minusse! Lähme üles saali. Sherrit mitte, mr. Chapman, tänan. Midagi on teiega juhtunud, Dorian. Öelge mulle, mis see on. Te olete täna sootuks käest ära.”
„Jätke mind, Harry. Ma olen närviline ja halvas meeleolus. Homme või ülehomme tulen teie poole. Vabandage mind leedi Narborough’ ees. Ma ei tule üles. Lähen koju. Ma pean koju minema.”
„Hea küll, Dorian. Loodan teid homme teeajal näha. Ka hertsoginna tuleb.”
„Katsun tulla, Harry,” ütles ta toast lahkudes. Koju sõites märkas ta, et hirmutunne, millest ta arvas end olevat vabanenud, oli temasse tagasi pöördunud. Lord Henry juhuslik küsimus oli tema närvid lõdvaks teinud ja ometi vajas ta oma närve veelgi. Hädaohtlikud asjad pidi hävitama. Ta võpatas. Paljas mõtegi, et ta neid peab puutuma, oli talle vastik.
Ometi pidi seda tegema. See oli tal selge. Ja kui ta oli raamatukogu ukse lukku keeranud, avas ta salaurka seina puuvoodris, kuhu ta oli visanud Basil Hallward’i mantli ja pauna. Leegitses hele tuli. Ta pani halge veel juurde. Kõrbevate riiete ja põleva naha hais oli hirmus. Nõudis kolmveerand tundi, enne kui kõik oli hävitatud. Lõpuks tundis ta end jõuetuna ja tal hakkas paha. Ja kui ta oli pilulises vasknõus süüdanud mõned alzhiiri lõhnaküünlad, pesi ta oma käsi ja otsaesist külma muskuslõhnalise äädikaga.
Äkki võpatas ta. Tema silmad omandasid imeliku läike ja närviliselt pures ta oma alumist huult. Kahe akna vahel seisis suur eebenipuust firenze kapp elevandiluu- ja sinikivi-ilustistega. Ta silmitses seda nagu asja, mis võlub ja ajab ka hirmu peale, mida igatsed ja mida ka peaaegu nead. Ta hingamine kiirenes. Hullumeelne igatsus valdas teda. Ta süütas sigareti ja viskas ta siis minema. Silmalaud langesid sedavõrd, et pikad kähardunud ripsmed puutusid peaaegu palet. Aga ikka veel silmitses ta kappi. Viimaks tõusis ta sohvalt, kus ta oli lamanud, läks kapi juurde, keeras ukse lukust lahti ja puutus mingit salavedru. Kolmenurgeline sahtel ilmus pikkamisi nähtavale. Ta sõrmed liikusid loomusunniliselt selle poole, läksid sisse ja tabasid seal midagi. See oli väike kunstlikult valmistatud must kuldilustistega hiina lakk-karp, mille külgedel olid laineliste joonte mustrid ja mille siidpaelte otsas ümmarikud kristallid ning tupsud punutud metall-lõngadest. Ta avas kasti. See oli roheline, läikiv, vahataoline aine, millel imelik raske lõhn.
Ta viivitas mõne silmapilgu, näol imelikult liikumatu naeratus. Siis käis värin tal kehast läbi, kuigi tuba oli hirmus palav, ja ta pöördus ümber ning vaatas kella. Puudus kakskümmend minutit kaheteistkümnest. Ta pani kasti tagasi ja sulges kapi ukse ning läks siis magamistuppa.
Kui läbi tumeda õhu helisesid kesköö metallised löögid, hiilis Dorian Gray lihtsasti riietatuna, sall kaela ümber, vaikselt majast välja. Bondi tänavalt leidis ta tubli hobusega voorimehe. Ta hüüdis selle ja vaiksel häälel ütles, kuhu sõita.
Mees raputas pead. „Minule on see liiga kaugel,” lausus ta.
„Siin on teile sovereign,” ütles Dorian. „Kui hästi sõidate, saate teise veel.”
„Hea küll, sir,” vastas mees, „tunni aja pärast olete päral.”
Ja kui sõitja oli vankrisse astunud, pööras voorimees hobuse ümber ja kihutas jõe poole.
Sajandi lõpp.
Maailma lõpp.
Inglise ja Iiri ühendatud kuningriigi lipp.

KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK
Hakkas sadama külma vihma ja loitvad tänavatuled paistsid tontlikena pisarlevas udus. Joogikohti suleti parajasti ja tumedad mees- ja naiskujud surusid nende uste ümber. Mõnest baarist kostis hirmus naer. Teistes karjusid ja lõugasid joodikud.
Vankris seljakil, müts silmile surutud, vaatles Dorian Gray ükskõiksel pilgul suure linna räpast häbi ja aeg-ajalt kordas ta endamisi lord Henry sõnu, mis see talle oli ütelnud esimesel kohtamisel: „Ravida hinge meelte ja meeli hinge abil.” Jah, see oli kogu saladus. Ta oli seda sagedasti proovinud ja tahtis seda teha ka nüüd. Leidus oopiumiurkaid, kus võis osta unustust, leidus hirmsaid urkaid, kus hävitati vanade pattude mälestused uute pattude hullumeelsusega.
Kuu rippus madalal taevas nagu kollane pealuu. Aeg-ajalt sirutas peletislikult määratu pilv oma pika käe ja varjas ta. Gaasilaternad muutusid harvemaks, tänavad kitsamaks ja pimedamaks. Kord eksis voorimees teelt ja pidi pool miili tagasi sõitma. Hobune auras, kui ta sulistas veelompidest läbi. Troska küljeaknaid kattis hall fanellitaoline rõskus.
„Ravida hinge meelte ja meeli hinge abil!” Kuidas need sõnad tal kõrvus helisesid! Tema hing oli muidugi surmani haige. Oli see tõsi, et meeled võiksid teda ravida? Süütu veri oli valatud. Millega võis seda heaks teha? Ah, selleks polnud mingit lunastust! Aga kui oli võimatu andeksandmine, siis oli ometi võimalik unustus. Ja ta otsustas olnu unustada, rusuks tallata ja purustada, nagu tehakse seda maoga, kes sind hammustanud. Tõepoolest, mis õigus oli Basil Hallward’il temaga nõnda rääkida, nagu ta seda oli teinud? Mis andis talle meelevalla teiste kohtunikuks hakata? Ta oli asju rääkinud, mis olid hirmsad, koledad ja väljakannatamatud.
Troska logises vaevaga edasi, kord-korralt ikka aeglasemalt, nagu talle näis. Ta avas akna ja hüüdis mehele, et ta sõidaks kiiremini. Kohutav oopiuminälg hakkas teda närima. Ta kurk põles ja ta peened käed haarasid kramplikult teineteisest kinni. Hullumeelselt virutas ta kepiga hobust. Mees naeris ja laksutas piitsa. Tema naeris vastu ja mees vaikis.
Tee tundus lõpmatuna ja tänavad mingisuguse harkisjalgse ämbliku musta võrguna. Üksluisus muutus väljakannatamatuks, ja kuna udu tihenes, hakkas tal hirm.
Siis möödusid nad üksildastest telliskivitehastest. Udu hõrenes pisut ja ta silm seletas imelikku pudelitaolist löövi apelsinivärvilise lehvikuna paistva tulega. Koer hakkas nende mööda sõites haukuma ja eemal pimeduses karjus rändav merikajakas. Hobune komistas rööpas, pöördus siis kõrvale ja hakkas nelja minema.
Natukese aja pärast lahkusid nad saviselt teelt ja müristasid jällegi prügitatud tänavail. Suurem hulk aknaid oli pime, aga siin-seal liikusid fantastilised varjud valgustatud eesriietel. Dorian vaatles neid huvitatult. Nad liikusid nagu marionetid, kel oleks elu sees. Ta vihkas neid. Tume pöörane viha täitis ta südame. Kui nad ümber nurga pöördusid, karjus keegi naine neile midagi avatud uksest ja kaks meest jooksid troskale umbes sada jardi järele. Voorimees andis neile piitsaga.
Öeldakse, kired ajavad meie mõtted ringis keerlema. Ja tõesti kordasidki Dorian Gray kokkulitsutud huuled mitmesuguses teisendis saladuslikke sõnu meeltest ja hingest, kuni oli neis leidnud oma meeleolu täieliku väljenduse ja mõistusliku õigustuse oma kirgedele, mis tema südant ka ilma selle õigustuseta oleksid vallanud. Rakukesest rakukesse roomas ajus ainuke mõte. Ja metsik eluihk, see inimese hirmsamaid isusid, tormas jõuliselt läbi tema erkude ja värisevate kehakoekiudude. Inetus, mis oli talle kord vastik, sest ta muutis asjad reaalseks, sai talle nüüd kalliks just samal põhjusel. Inetus oli ainuke reaalsus. Kähisev karjumine, jälk urgas, taltsutamata elu jõhker vägivald ja inimjätiste ja varaste põhjatu alatuski tundusid oma intensiivses väljendusvormis elavamana kui ilusad kunstikujud ja unistuslikud luulevarjud. Seda vajas ta unustamiseks. Kolme päeva pärast on ta vaba.
Äkki peatus mees nõksatades pimeda põiktänava nurgal. Üle madalate katuste ja kärniliste korstnate tõusid mustad laevamastid. Valge udu kahlakad rippusid viirastuslikkude purjedena peelepuil.
„Vist siin kusagil, sir, eks?” küsis ta kähisevalt läbi troskaaugu.
Dorian kargas üles ja vahtis ümber. „Sellest aitab,” vastas ta, astus ruttu välja, andis voorimehele lubatud lisaraha ja hakkas kiiresti kalda poole minema. Siin-seal helkis mõni tuli hiiglasuure kaubalaeva päras. Valgus värises ja virvendas lompides. Punane helk paistis välismaale määratud aurikult, mis laadis süsi peale. Märg sillutis paistis ligunenud vihmamantlina.
Ta pöördus ruttu pahemale, heites pilku aeg-ajalt tagasi, kas ehk keegi talle järele ei tule. Minuti seitsme, kaheksaga jõudis ta viletsa majakese juurde, mis oli kiiluna pistetud kahe tehase vahele. Katusekambris säras tuli. Dorian peatus ja koputas eriliselt.
Natukese aja pärast kostsid sammud koridorist ja kett võeti vaikselt avaneva ukse eest. Dorian astus sisse, ilma et oleks sõnagi lausunud inetule küürakale kujule, mis taandus võõra möödudes varju. Koridori lõpul rippus närune roheline eesriie, mis hõljus ja rappus läbi avatud ukse sisse lipsanud tuules. Dorian lükkas eesriide kõrvale ja astus pikka madalasse ruumi, mis näis millalgi olnud mingisugune kolmanda järgu tantsusaal, ümberringi müüril põlesid kiirgavalt säravad gaasituled, mida tumestasid ja paljundasid nende vastas asuvad kärbeste rüvetatud peeglid. Tulede taga seisid soonelisest plekist räpased helgiheitjad värisevate valgusketastena. Põrandat kattis ookrivärvi saepuru, mis siin-seal juba poriseks tallatud ja mahaläigitatud jookidega laiguliseks tehtud. Mõned malailased kükitasid väikese söeahju juures, mängisid tinast märkidega ja näitasid lobisedes oma valgeid hambaid. Ühes nurgas rinnuli laual, pea kätel, lamas madrus, ja kireva leti ääres, mis võttis ruumi ühe külje enda alla, seisis kaks kõhna naist, irvitades vana mehe üle, kes pühkis oma kuue-käiseid jälkusega näoilmes.
„Tema usub, et tal on punased sipelgad seljas,” naeris teine neist, kui Dorian mööda läks. Mees vaatas hirmunult naervale naisele otsa ja hakkas vinguma.
Ruumi lõpul oli väike trepp, mis viis pimedasse kambrisse. Kui Dorian mööda kolme kõikuvat astet üles ruttas, lõi talle vastu raske oopiumi lõhn. Ta tõmbas sügavasti hinge ja tema ninasõõrmed värisesid sügavas naudingus. Seest leidis ta siledate kollaste juustega noormehe, kes kummardus lambi kohal, süüdates pikka, peent piipu; Doriani nähes tõstis ta pea, vaatas talle otsa ja nokutas viivitades pead.
„Teie siin, Adrian?” lausus Dorian.
„Kus mujal peaksin ma siis olema?” vastas noormees ükskõikselt. „Keegi ei taha ju minuga enam tegemist teha.”
„Arvasin, et olete Inglismaalt lahkunud.”
„Darlington ei taha midagi minu heaks teha. Minu vend lunastas viimaks veksli. Ka George ei kõneta mind enam… Mul ükskõik,” lisas ta ohates. „Seni kui jätkub veel seda ainet, inimene sõpru ei vaja. Arvan, minul on liiga palju sõpru olnud.”
Dorian võpatas ja vaatas neid veidraid kujusid, mis lamasid fantastilisis poosides närustel madratsitel. Väändunud liikmed, avatud suud ja läiketa pärani silmad võlusid teda. Tema teadis, missuguses taevas nad kannatasid ja millises tumedas põrgus neile õpetati mõne uue rõõmu saladust. Neil oli parem kui temal. Tema oli mõtte vanglas. Mälestus pures tema hinge hirmsa haigusena. Aeg-ajalt arvas ta nägevat Basil Hallward’i silmi endale otsa vaatavat. Sellest hoolimata tundis ta, et siia ei või jääda. Adrian Singleton’i juuresolek segas teda. Ta vajas paika, kus ükski ei teaks, kes ta on. Ta tahtis pääseda iseendast,
„Mina lähen edasi kuhugi mujale,” ütles ta natukese aja pärast.
„Dokki?”
„Jah.”
„See hull kass on kindlasti seal. Siin ei sallita teda enam.”
Dorian kehitas õlgu. „Armastajaist naistest on mul villand. Need, kes vihkavad, on huvitavamad. Pealegi, aine on seal parem.”
„Sama mis siingi.”
„Mulle meeldib seal rohkem. Tulge jooge midagi. Ma pean midagi võtma.”
„Ma ei vaja midagi,” lausus noormees.
„Pole viga.”
Adrian Singleton ajas enda jalule ja läks Doriani järel leti äärde. Näruses turbanis ja kulunud mantlis segavereline hindulane teretas inetul naeratusel, kui ulatas neile konjakipudeli ja kaks klaasi. Kaks naist nihkusid lähemale ja hakkasid lobisema. Dorian pööras selja nende poole ja ütles vaiksel häälel midagi Adrian Singleton’ile.
Moonutatud naeratus, tuletades meelde malailase irvitust, kortsutas teise naise nägu. „Täna oleme väga uhked,” pilkas ta.
„Jumala pärast, ärge rääkige minuga,” karjus Dorian jalga vastu põrandat lüües. „Mis te tahate? Raha? Sähke! Ärge rääkige enam kunagi minuga.”
Kaks punast sädet välgatasid üürikeseks naise pondunud silmis, siis kustusid nad ja pilk oli endiselt tuhm ja klaasine. Ta viskas pea selga ja kahmas ahnete sõrmedega rahatükid. Ta kaaslane silmitses teda kadestavalt.
„See on asjata,” ohkas Adrian Singleton. „Ma ei taha üldse enam tagasi. Milleks seda? Ma olen siin täiesti õnnelik.”
„Kirjutage mulle, kui midagi vajate, eks,” ütles Dorian natukese aja pärast.
„Võib-olla.”
„Head ööd siis.”
„Head ööd,” vastas noormees mööda astmeid üles minnes ja oma kuumendavat suud taskurätikuga pühkides,
Dorian lähenes uksele valuilmega näos. Kui ta eesriide kõrvaldas, kuuldus inetu naer selle naise värvitud huulilt, kellele ta esiti oli raha andnud. „Seal läheb vanakurja maiusroog!” kähises ta karedal häälel.
„Võtku teid saatan!” vastas Dorian. „Te ei tohi mind nii nimetada.”
Naine nipsutas sõrme. „Tahate, et teid hüütaks prints Võlujaks, eks ole?” lõugas ta Dorianile järele.
Unine madrus kargas püsti ja vahtis metsikult enda ümber. Eesruumi ukse kiunipaugatamine kostis talle kõrvu. Ta tormas nagu taga ajades välja.
Dorian Gray tõttas mööda kallast uitsetavas vihmas edasi. Kohtamine Adrian Singleton’iga oli teda imelikult liigutanud ja ta küsis endalt, kas tõesti peab selle noormehe elu hävingu tema arvele kirjutama, nagu Basil Hallward seda nii teotava häbematusega oli ütelnud. Ta hammustas huult ja mõneks silmapilguks muutusid ta silmad nukraks. Siiski, mis puutus see temasse? Elupäevad olid selleks liiga lühikesed, kui et ennast võis vaevata teiste rumaluste koormaga. Igaüks elas iseoma elu ja pidi ise selle eest tasuma. Ainuke kahju selle juures oli, et nii sagedasti iga üksiku eksituse eest pidi maksma. Inimestega asju ajades ei lõpetanud saatus kunagi oma arvet.
Nagu hingeteadlased kinnitavad, leiduvad silmapilgud, mil kirg patu või selle järele, mida inimesed patuks nimetavad, sedavõrd kogu loomust valitseb, et niihästi iga elukiud meie kehas kui ka iga rakuke meie peaajus näib olevat erutatud hirmsaist ajedest. Naised ja mehed kaotavad niisugusel silmapilgul oma tahtevabaduse. Nad lähenevad automaatidena hirmsale lõpule. Valik on neilt võetud ja südametunnistus surmatud, või kuigi ta elab, siis ainult selleks, et teha vastuhakkamist kütkestavaks ja sõnakuulmatust võluvaks. Sest kõik patud, nagu usuteadlased ei väsi kordamast, on sõnakuulmatuste patud. Kui see kõrge vaim, see kurja koidutäht taevast langes, siis langes ta kui vastuhakkaja.
Tuimana ja kurja ihates tõttas Dorian Gray rikutud vaimu ja hingega, mis himustasid vastuhakkamist, kiirustatud sammul edasi, aga kui ta pöördus pimedasse võlvialusesse, mis oli talle sagedasti olnud teelühenduseks kurikuulsale paigale, kuhu ta tõttas, tundis ta äkki end selja tagant haaratavat, ja enne kui leidis aja ennast kaitsta, virutati ta vastu müüri, jõhker käsi kõril.
Ta võitles hullumeelselt oma elu eest ja hirmsa jõupingutusega õnnestus tal kramplik käsi kõrilt murda. Silmapilk kuulis ta revolvri klõksu, nägi läikivat rauda otseteed vastu oma pead ja lühikese tüseda mehe tumedat kuju enda ees.
„Mis te tahate?” lõõtsutas Dorian.
„Paigal!” ütles mees. „Kui liigutate, lasen teid maha.”
„Te olete hull. Mis olen ma teile teinud?”
„Teie hävitasite Sibyl Vane’i elu,” kõlas vastus, „ja Sibyl Vane oli minu õde. Tema tappis enda. Ma tean seda. Tema surm on teie hingel. Mina vandusin, et ma teid tapan, kui tagasi tulen. Aastate kaupa olen teid otsinud. Mul polnud selleks pidet ega jälgi. Kaks inimest, kes teid oleksid võinud kirjeldada, olid surnud. Mina teadsin ainult teie hüüdnime, mille Sibyl teile andnud. Täna kuulsin seda juhuslikult Õiendage jumalaga oma asjad, sest täna öösel peate surema.”
Dorian Gray pidi hirmu pärast peaaegu minestama. „Mina pole teda kunagi tundnud,” kogeles ta. „Mina pole ka kunagi temast kuulnud. Teie olete hull.”
„Parem pihtige oma patud, sest nii tõesti kui mu nimi on James Vane, peate teie surema.” See oli hirmus silmapilk. Dorian ei teadnud, mis öelda või teha. „Põlvili!” urises mees. „Annan teile ainult ühe minuti palvetamiseks, rohkem mitte. Täna öösel lähen laevale, et Indiasse sõita, ja enne tahan oma ülesande täita. Üks minut. See on kõik!”
Doriani käed langesid jõuetult kõrvale. Hirmust oimetuna ei teadnud ta, mis teha. Äkki välgatas meeleheitlik lootus tal peaajus.
„Pidage!” hüüdis ta. „Kui kaua aega on sellest, kui teie õde suri? Öelge ruttu!”
„Kaheksateist aastat,” ütles mees. „Miks te seda küsite? Mis puutuvad siia aastad?”
„Kaheksateist aastat,” naeris Dorian Gray võiduvarjundiga hääles. „Kaheksateist aastat! Viige mind laterna alla ja vaadake mulle näkku.”
James Vane viivitas silmapilgu, ilma et oleks mõistnud, mis teine arvas. Siis haaras ta Dorian Gray’st kinni ja vedas ta võlvialusest välja.
Kuigi tuules vabisev tuli oli tume ja värisev, ometi jätkus selle valgusest madrusele tõenduseks, missugusesse hirmsasse eksitusse ta nähtavasti oli langenud, sest selle mehe näos, keda tema oli tahtnud tappa, paistis kogu poisikeslik õitseng, kogu nooruse rikkumatu puhtus. Ta näis olevat pisut üle kahekümne, vaevalt vanem – või polnud sedagi – kui oli olnud tema õde nii paljude aastate eest lahkudes. Oli selge, see mees ei võinud tema õe elu hävitaja olla.
Ta laskis lahti ja tuikus tagasi. „Mu jumal! mu jumal!” hüüdis ta, „ja mina oleksin teid tapnud.”
Dorian tõmbas sügavasti hinge tagasi. „Karvapealt oleksite hirmsa kuriteo korda saatnud, mees,” ütles ta karmilt talle näkku vaadates. „Olgu see teile hoiatuseks, et te kättemaksu endale ülesandeks ei teeks.”
„Andke andeks, sir,” pomises James Vane. „Ma eksisin. Juhuslik sõna selles neetud urkas viis mind valeteele.”
„Minge parem koju ja pange püstol kõrvale, muidu võite sekeldustesse sattuda,” ütles Dorian, pöördus kannal ümber ja läks pikkamisi mööda tänavat minema.
Hirmunult jäi James Vane seisma. Ta värises kogu kehast. Natukese aja pärast ilmus nõretava müüri äärest pimedusest tulevalgusse must vari ja hiilis vaiksel sammul tema juurde. Seisja tundis, kuidas käsi tema käele pandi, ja võpatades vaatas ta ümber. See oli teine neist naistest, kes olid kõrtsis joonud.
„Miks te ei tapnud teda?” sosistas ta kõhna nägu otse mehe oma lähedale pannes. „Tean, teie jooksite Daly juurest tema tagaajamiseks välja. Teie loll! Te oleksite pidanud ta tapma. Tal on palju raha ja halvem on ta ka kui ükski teine.”
„Tema pole see, keda otsin,” vastas Vane, „ja mina ei vaja kellegi raha. Mina vajan ainult ühe mehe elu. See, kelle elu ma vajan, peaks praegu olema neljakümne ümber. Tema aga on ainult pisut enam kui poisike. Jumalale tänu, et tema veri minu kätele ei tulnud.”
Naine naeris kibedalt. „Pisut enam kui poisike!” irvitas ta. „Inimene, sellest on ligemale kaheksateist aastat, kui prints Võluja minust selle tegi, mis ma olen.”
„Teie valetate!” karjus James Vane.
Naine tõstis käed taeva poole. „Jumala nimel, ma räägin tõtt,” karjus ta.
„Jumala nimel?”
„Lööge mind surnuks, kui see nõnda pole. Tema on kõige halvemaid, kes siin käivad, öeldakse, tema müünud ilusa näo eest oma hinge kuradile. Ligikaudu kaheksateistkümne aasta eest kohtasin teda. Sest ajast saadik pole ta palju muutunud. Aga mina olen,” lisas ta moonutatud irvitusel juurde.
„Teie vannute seda?”
„Ma vannun seda,” kostis kähisev vastukaja naise koltunud suust. „Aga ärge rääkige sellest temale,” vingus ta, „ma kardan teda. Andke mulle pisut raha öömajaks.”
James Vane tormas vandudes minema ja tõttas tänavanurgale, kuid Dorian Gray oli kadunud. Kui ta tagasi vaatas, siis polnud ka naist enam näha.

SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK
Nädal hiljem istus Dorian Gray Selby Royali talveaias ja jutles ilusa hertsoginna Monmouth’iga, kes ühes oma abikaasaga, välimuselt väsinud kuuekümneaastase mehega, viibis tema külaliste seas. Oli teeaeg ja laual seisva suure pitskattega lambi pehme valgus langes serviisi peenele portselanile ja taotud hõbedale, mille juures hertsoginna täitis majaproua kohuseid. Ta valged käed liikusid kenasti tasside vahel ja ta täidlased, punased huuled naeratasid millegi üle, mida Dorian oli temale sosistanud.
Lord Henry lamas seljakil siidiga kaetud korvtoolis ja vaatles neid. Virsikuvärvilisel diivanil istus leedi Narborough ja tegi, nagu kuulaks ta hertsogit, kes kirjeldas uusimat brasiilia putukat, millega ta oma korjandust oli täiendanud. Kolm noormeest, kes kandsid elegantseid smoking-ülikondi, pakkusid mõnedele daamidele teeküpsiseid. Kogu seltskond oli kaksteist inimest ja järgmiseks päevaks oli külalistele lisa oodata.
„Millest teie kahekesi räägite?” küsis lord Henry laua äärde astudes ja oma tassi sinna pannes. „Loodan, Gladys, et Dorian teile minu kavatsusest on jutustanud kõike ümber ristida. See on suurepärane mõte.”
„Aga mina ei vaja ümberristimist, Harry,” ütles hertsoginna ja vaatas oma imeliste silmadega mehele otsa. „Mina olen oma nimega täiesti rahul ja ma olen kindel, mr. Gray omaga samuti.”