Dorian Gray portree - 05

Nõnda siis oli Dorian Gray sugukonna lugu. Kuigi kuivalt jutustatuna, ometi erutas see lord Henryt oma mõjuga peaaegu nagu mõni imelik moodne romaan. Ilus naine, kes paneb mängu kõik hullumeelse kire ajel. Mõni nädal metsikut õnne, mille katkestab inetu kurikaval tapatöö. Kuud tumma meeleheidet ja siis valus sünnitatud laps. Ema näpsab surm, poiss jääb üksinda vana ja kalgi mehe hirmuvalitsusse. Jah; see oli huvitav tagasein. See tõstis poisi esiplaanile, tegi ta nagu täielikumaks. Iga haruldase asja taga leidus ikka midagi traagilist. Maailmad pidid vaevlema sünnitusvaludes, et võiks õilmitseda kõige lihtsam lill… Ja kui võluv oli ta eile lõunasöögil, istudes pärani silmil ja lõbust kohutatuna poolavatud huultega klubis tema vastas, kuna punased tuulevarjud tema näo ärkavat imestusepuna suurendasid. Temaga rääkida oli, nagu mängiks mõnd head viiulit. Ta vastas poogna igale tõmbele ja puutumisele… Oli midagi kole võluvat oma mõju maksmapanekus. Mingit muud tegevust ei võinud võrrelda sellega. Valada oma hing üle ilusa vormi ja lasta ta seal silmapilguks viibida; kuulda iseenda mõtteid ja ideid tagasi kajavat ühes kogu nooruse ja kire muusikaga; oma temperament kellessegi teise edasi anda, nagu oleks ta mõni hõre vedelik või imelik lõhn: selles oli tõeline rõõm – võib-olla rahuldavaim rõõm, mis säilinud meile meie nii piiratud ja labasel ajajärgul, kus ollakse lõbudes nii jämedalt lihalik ja oma eesmärkides nii jämedalt igapäevane… pealegi oli see poiss, keda ta nii imejuhuslikult Basili ateljees kohanud, imeline tüüp või teda võis igatahes muuta imeliseks tüübiks. Temas oli armsus ja poisikeslik valge puhtus ning ilu, nagu seda säilitanud meile ainult kreeka marmor. Temast võis kõik teha. Temast võis teha hiiglase või mängukanni. Kui kahju, et niisugune ilu oli määratud närtsima!… Ja Basil? Kui huvitav oli tema psühholoogiliselt seisukohalt vaadelduna! Uus suund tema kunstis, värske vaade elule, mis sisendatud imelikul viisil ainult palja nähtava juuresoluga selle poolt, kes ise oli kõigest sellest nii ebateadlik; salavaim, kes asub tumedas metsas ja kõnnib avaratel nurmedel, ilmutades äkki end kartmatult haldjana, sest selle hinges, kes teda otsib, ärkab see imeline nägemus, millele ainuüksi ilmutatakse imelised asjad; paljad asjade vormid ja kujud peenenevad ja omandavad teatud sümboolse tähenduse, nagu oleksid nad ise mudelid mingisugustele teistele enam täiuslikele vormidele, mille varju nad teostavad: kui imelik oli see kõik! Midagi selletaolist mäletas ta ajaloost. Eks see olnud Platon, see kunstnik mõtlemises, kes analüüsis seda esimesena? Eks see olnud Buonarotti, kes lõikas selle oma sonettide-sarja värvitud marmorisse? Kuid meie sajandil oli see imelik… Jah; tema pidi katsuma olla Dorian Grayle sedasama, mida see poiss oli ebateadlikult maalijale, kes lõi selle imelise portree. Ta pidi katsuma teda valitseda – pooleldi oligi ta juba seda teinud. Ta tahtis selle imelise vaimu teha omaks. Oli midagi võluvat selles Armastuse ja Surma pojas.
Äkki peatus ta ja heitis pilgu majadele. Nähes, et ta tädi omast pisut mööda läinud, naeratas ta endamisi ja pöördus tagasi. Pisut nagu tumedasse eesruumi astunud, teatas talle peateener, et on juba einele mindud. Ta andis oma kübara ja kepi ära ning läks söögituppa.
„Hilja nagu harilikult, Harry,” hüüdis tädi ja vangutas talle pead.
Ta leidis pealiskaudse vabanduse, asus tädi kõrvale tühjale kohale ning laskis silmad ümber käia juuresolijail. Alt lauaotsast tegi Dorian talle pelgliku kummarduse ja heameelepuna hiilis tal näkku. Vastas istus hertsoginna v. Harley – imestamisväärt hea südamega ja rõõmsa loomuga daam, keda armastasid kõik tema tuttavad väga ja kelle keha omas niisugused arhitektoonilised mõõtmed, mida kirjeldatakse naistes, kes pole hertsoginnad, meieaegsete ajaloolaste poolt kui tüsedust. Tema paremal istus sir Thomas Burdon, radikaalne parlamendiliige, kes avalikus elus jälgis oma liiderit, eraelus aga paremaid kokki, süües ühes tooridega ja mõeldes liberaalidega, nagu nõudis tark hästituntud eluseadus. Hertsoginna pahemal pool asetses mr. Erskine Treadley’st, keegi vana ja tähelepanuväärselt meeldiv ning kultuurne dzhentlmen, kes oli aga omandanud imeliku viisi vaikida, sest juba enne kolmekümneaastaseks saamist, nagu ta millalgi tädi Agathale seletas, olla ta kõik öelnud, mis tal olnud öelda. Ta enese naabriks oli mrs. Vandeleur, tädi vanemaid sõbrannasid, naiste seas täielik pühak, aga nii hirmus maitsetult riietatud, et tuletas meelde halvasti köidetud lauluraamatut. Temale õnneks istus daami teisel poolel lord Faudel, keegi väga intelligentne keskealine keskpärasus, tühi ja paljas nagu ministeeriumi seletus alamkojas; temaga jutles mrs. Vandeleur sel pingutatud tõsisel toonil, millesse kui eksitusse langevad kõik tõeliselt head inimesed, nagu lord Henry ise millalgi oli tähendanud ja millest päris vaba pole neist keegi.
„Meie räägime vaesest Dartmoor’ist, lord Henry,” hüüdis hertsoginna, nokutades sõbralikult üle laua talle pead. „Arvate teie, et ta tõesti selle noore ja võluva isikuga abiellub?”
„Mina arvan, see noor isik on otsustanud Dartmoor’ile ettepaneku teha, hertsoginna.”
„Kui hirmus!” hüüdis leedi Agatha. „Keegi peaks tõesti vahele astuma.”
„Mina kuulsin kindlast allikast, tema isal olevat Ameerikas pudukaubaladu,” ütles sir Thomas Burdon kõrgil näoilmel.
„Minu onu oletas juba sigadega kauplemist, sir Thomas.”
„Pudukaup! Mis on Ameerikas pudukaup?” küsis hertsoginna, kuna ta imestuses oma suuri käsi tõstis ja öeldud sõna toonitas.
„Ameerika romaanid,” vastas lord Henry ja võttis endale vutipraadi ette.
Hertsoginna tegi jahmatanud näo.
„Ärge teda kuulake, mu kallis,” sosistas leedi Agatha. „Ta ei mõtle kunagi seda, mis ta ütleb.”
„Kui Ameerika avastati,” ütles radikaalne parlamendiliige ja hakkas igavaid tõsiasju loetlema. Nagu kõik, kes püüavad tühjaks kurnata teatud ainet, kurnas ta ainult oma kuulajaid. Hertsoginna ohkas ja katsus tarvitada oma vahelerääkimise eesõigust. „Ma sooviksin jumala eest, et teda kunagi poleks avastatud!” hüüdis ta. „Tõepoolest, meie tüdrukuil pole tänapäev enam mingit väljavaadet. See on väga ülekohtune.”
„Võib-olla pole Ameerikat üldse mitte üles leitud,” ütles mr. Erskine; „mina isiklikult ütleksin, et ta on ainult leitud.”
„Oo! aga mina olen tema elanikke näinud,” vastas hertsoginna ebamääraselt. „Pean tunnistama, enamasti on nad haruldaselt kenad. Ka riietuvad nad hästi. Nemad saavad kõik oma riided Pariisist. Sooviksin võida sedasama teha.”
„Öeldakse, surres lähevad head ameeriklased Pariisi,” kihistas sir Thomas, kel oli rikkalik tagavara huumori kõrvaleheidetud hilpe.
„Tõesti! Ja kuhu lähevad halvad ameeriklased surres?” päris hertsoginna.
„Nemad lähevad Ameerikasse,” lausus lord Henry.
Sir Thomas kortsutas kulmu. „Kardan, teie vennapojal on eelarvamused selle suure maa vastu,” ütles ta leedi Agathale. „Mina olen ta põhjani läbi reisinud – sõidukeis, mille muretsesid seltside direktorid, kes on niisuguseis asjus haruldaselt viisakad. Kinnitan teile, seal reisides võib teha nii mõndagi enda harimiseks,”
„Peame meie siis tõesti Chicagot nägema, et haritud olla?”’ küsis mr. Erskine kaeblikult. „Mina ei saa selle reisiga kuidagi hakkama.”
Sir Thomas viipas käega. „Mr. Erskine of Treadley’l on kogu maailm riiulitel. Meie praktilised inimesed armastame asju näha, mitte neist lugeda. Ameeriklased on väga huvitav rahvas. Nemad on täiesti aruinimesed. Arvan, et see on nende eriline tunnus. Jah, mr. Erskine, täiesti aruinimesed. Kinnitan teile, ameeriklases pole midagi arutut.”
„Kui hirmus!” hüüdis lord Henry. „Mina suudan vältida metsikut jõudu, aga metsik aru on täiesti väljakannatamatu. Tema tarvitamises peitub midagi ülekohtust. Ta sihib allapoole mõistust.”
„Ma ei mõista teid,” ütles sir Thomas, minnes üsna punaseks.
„Mina küll, lord Henry,” lausus mr. Erskine naeratades.
„Paradoksid on omal viisil väga kenad…” tähendas baronet.
„Oli see paradoks?” küsis mr. Erskine. „Mina ei arvanud seda nõnda. Võib-olla oli. Noh, paradokside tee on tõe tee. Tõelisuse tõestuseks peame teda tantsuköiel nägema. Kui tõed muutuvad köietantsijaks, siis võime neid hinnata.”
„Armas aeg,” ütles leedi Agatha, „kuidas teie mehed vaidlete! Tõesti, mina ei taipa kunagi, millest te räägite. Oo, Harry, mina olen teile üsna kuri. Miks püüate meie armast mr. Grayd veenda, et ta East Endist loobuks? Kinnitan teile, tema oleks meile väga tarvilik. Kõik armastaksid tema mängu väga.”
„Tahaksin ennemini, et ta minule mängiks,” hüüdis lord Henry naeratades ja vaatas allapoole laua otsa, kust sai vastuseks särava pilgu.
„Aga Whitechapelis ollakse nii õnnetu,” jätkas leedi Agatha.
„Võin kõigele kaasa tunda, mitte aga kannatusele,” ütles lord Henry õlgu kehitades. „Sellele ei või ma mitte kaasa tunda. See on liiga inetu, liiga hirmus, liiga rusuv. Moodsas kaastundmuses valule on midagi kole haiglast. Peaks kaasa tundma värvile, ilule, elurõõmule. Mida vähem sõnu eluvaevust, seda parem.”
„Ometi on East End väga tähtis küsimus,” tähendas sir Thomas tõsisel pearaputusel.
„Just nii,” vastas noor lord. „See on orjuse küsimus ja meie püüame seda lahendada orjade lõbustamisega.”
Poliitikamees vaatas talle teravasti näkku. „Missugust muutust soovitate siis teie?” küsis ta.
Lord Henry naeris. „Mina ei tahaks Inglismaal midagi muuta, ainult ilma,” vastas ta. „Mina rahuldun täiesti filosoofilise vaatlemisega. Aga kuna üheksateistkümnes sajand pankrotti on läinud oma liialdatud kaastundmuse tõttu, siis soovitaksin pöörduda Teaduse poole, et tema meid juhataks õigele teele. Tundmuste eesõiguseks on – meid eksiteele viia. Teaduse eesõiguseks on – mitte tundmuslik olla.”
„Aga meil on nii raske vastutus,” julges mrs. Vandeleur pelglikult tähendada.
„Hirmus raske,” kajas leedi Agathalt vastu.
Lord Henry heitis pilgu mr. Erskine’ile. „Inimsugu võtab end liiga tõsiselt. See on maailma pärispatt. Oleks koopaelanik osanud naerda, ajalugu oleks olnud teissugune.”
„Teie olete tõesti väga lohutav,” lõõritas hertsoginna. „Olen ennast ikka süüalusena tundnud teie tädi külastama tulles, sest minul pole East Endi vastu põrmugi huvi. Tulevikus võin ma talle punastamata näkku vaadata.”
„Punastamine on väga sobiv, hertsoginna,” tähendas lord Henry.
„Ainult noorele,” vastas see. „Kui minusugune vana punastab, siis on see väga halb märk. Ah, lord Henry, tahaksin, et ütleksite mulle, kuidas võib uuesti nooreks saada.”
Lord mõtles silmapilgu.
„Kas mäletate mõnd suurt eksitust, mis te nooril päevil olete teinud, hertsoginna?” küsis ta, vaadates talle üle laua otsa.
„Mäletan mitut, kardan ma,” hüüdis ta.
„Siis korrake neid uuesti,” ütles lord tõsiselt. „Et oma noorust tagasi saada, on vaja ainult oma nooruserumalusi korrata.”
„Vaimustav teooria!” hüüdis hertsoginna. „Ma pean ta teostama.”
„Hädaohtlik teooria!” kuuldus sir Thomase kokkupigistatud huulilt. Leedi Agatha raputas pead, kuid lõbu pakkus see ometi. Mr. Erskine kuulatas.
„Jah,” jätkas lord Henry, „see on üks suuri elusaladusi. Tänapäev sureb suurem hulk inimesi omataolisse roomavasse kainesse mõistusse ja nad leiavad alles liiga hilja, et ainuke asi, mida inimene kunagi ei kahetse, on tema eksimused.”
Naer liikus ümber kogu laua.
Ta mängis selle ideega ja muutus ülemeelikuks; paiskas ta õhku ja muutis ta uueks; laskis ta pagema ja haaras jällegi kinni; andis talle oma kujutusvõimega säravad värvid ja tiivustas ta oma paradoksiga. Jätkates suundus tema meeletuse kiitus filosoofiasse ja Filosoofiagi muutus nooreks ning haarates Naudingu meeletu muusika järele ja kandes nagu viinalaigulisi riideid ja eefeipärga, tantsis ta bakhandina üle elukinkude, pilgates Silenust tema kainuse pärast. Tõsiasjad põgenesid tema eest nagu kohutavad metsavaimud. Tema valge jalg tallas ilmatu suures surutõrres, mille juures istus tark Omar, kuni vulisev marjamahl tõusis purpurseis vullides voogavana mööda tema paljaid liikmeid või ronis punase vahuna üle tõrre mustade, nirisevate längus servade. See oli haruldane improvisatsioon. Ta tundis, et Dorian Gray silmad kiindusid temasse, ja teadmine, et kuulajate seas viibis keegi, kelle meeli tema tahtis võluda, näis andvat tema arule teravuse ja laenavat kujutelmadele värvid. Ta oli hiilgav, fantastiline, vastutustundeta. Ta meelitas kuulajad neist enestest välja ja naerdes astusid nad tema vile kannul. Dorian Gray ei pööranud oma pilku temalt, vaid istus nagu äratehtuna, kuna naeratus ajas naeratust huulilt ja imestus aina kasvas tema tumenevais silmis.
Viimaks astus sisse Tõelisus praeguse ajajärgu kohaselt riietatuna teenri näol, kes teatas hertsoginnale, et tema sõiduk ootab. Naljakal meeleheitel ringutas see käsi.
„Kui tüütu!”’ hüüdis ta. „Ma pean minema. Ma pean oma mehele klubisse järele minema, et teda Willisesse viia mingile mõttetule koosolekule, kus tema peab juhatama. Minu hiljaks jäädes on ta väga kuri ja selles kübaras ei või mul ometi mingit kokkupõrget olla. Ta on liiga habras. Vali sõnagi hävitaks ta. Noh, ma pean minema, kallis Agatha. Jällenägemiseni, lord Henry, teie olete otse vaimustav ja hirmus hädaohtliku mõjuga. Ma ei tea tõesti mitte, mis teie vaadete kohta öelda. Te peate millalgi meile lõunale tulema. Teisipäeval? Olete te teisipäeval vaba?”
„Teie pärast jätan ma kõik muu, hertsoginna,” ütles lord Henry kummardades.
„Ah, see on teist väga kena ja ka väga ülekohtune,” hüüdis hertsoginna. „Ärge siis unustage,” ja ta lahkus ruumist leedi Agatha ja teiste leedide saatel.
Kui lord Henry uuesti oli istunud, pöördus mr. Erskine ümber ja nihutades tooli tema ligi pani oma käe tema käele.
„Te räägite raamatutest,” ütles ta, „miks ei kirjuta te mõnda neist?”
„Mina armastan liiga raamatute lugemist, kui et ma nende kirjutamisest võiksin hoolida, mr. Erskine. Küll tahaksin ma romaani kirjutada, romaani, mis oleks niisama meeldiv nagu pärsia vaip ja ka niisama ebareaalne. Kuid Inglismaal leidub kirjanduslikku publikumi ainult ajalehtede, kooliraamatute ja entsüklopeediate tarvis. Kõigist rahvastest maailmas on inglastel kõige vähem aru kirjandusliku ilu taipamiseks.”
„Kardan, teil on õigus,” vastas mr. Erskine. „Ka minul endal oli kord kirjanduslikku auahnust, aga juba ammu loobusin ma sellest. Ja nüüd, mu kallis noor sõber, kui lubate end nõnda nimetada, tahaksin teilt küsida, kas te kõike seda, mis te einel rääkisite, ise tõepoolest arvate?”
„Olen täiesti unustanud, mis ma ütlesin,” naeratas lord Henry. „Oli see kõik tõesti halb?”
„Tõesti väga halb. Mina pean teid tõepoolest äärmiselt hädaohtlikuks, ja kui meie hea hertsoginnaga midagi peaks juhtuma, siis näeme teis isikut, kes on esimesena vastutav. Kuid mina tahaksin rääkida teiega elust. Minuaegne inimpõlv oli igav. Millalgi, kui olete Londonist tüdinud, tulge alla Treadleysse ja seletage mulle oma nautimisfilosoofiat suurepärase burgundi pudeli juures, mis mul õnneks olemas.”
„Väga hea meelega. Külaskäik Treadleysse on suur eesõigus: seal on täiuslik peremees ja haruldane raamatukogu.”
„Teie teete ta täielikuks,” vastas vanahärra viisaka kummardusega. „Ja nüüd pean teie suurepärase tädiga jumalaga jätma, Atheneum ootab mind. On aeg, kus me seal magame.”
„Teie kõik, mr. Erskine?”
„Nelikümmend neljakümnes tugitoolis. Teeme harjutusi inglise teaduste-akadeemiaks.”
Lord Henry naeris ja tõusis toolilt. „Mina lähen Parki,” hüüdis ta.
Uksest välja minnes puudutas Dorian Gray tema kätt. „Lubage mind enesega kaasa,” lausus ta.
„Ma arvasin, et olete lubanud minna Basil Hallward’i vaatama,” vastas lord Henry.
„Parema meelega tuleksin teiega; jah, ma tunnen, et pean tulema teiega. Lubage mind tulla. Ja te peate lubama kogu aeg minuga rääkida. Ükski ei räägi nii imeliselt kui teie.”
„Ah! Tänaseks olen juba küllalt rääkinud,” ütles lord Henry naeratades. „Nüüd tahan ainult elu vaadelda. Aga kui soovite, tulge kaasa ja vaadelge ühes minuga.”
Ellerheina Liit (Primrose League) – inglise vanameelsete ühing, asut. 1833, kuulsa riigimehe Disraeli põhimõtete pooldajad.
Dandy = moealp, moejünger.

NELJAS PEATÜKK
Kuu hiljem ühel õhtupoolikul istus Dorian Gray lord Henry maja väikeses raamatukogus toredal tugitoolil Mayfairis. Oma kõrge puuvoodriga oliivikarva tammest, oma kollaka friisiga ja krohvist kõrgehetega laes ning telliskivikarva vaiba ja selle peale laotatud pikanarmaliste pärsia siidtekkidega oli see tuba omal viisil väga ilus. Kenal atlasspuust laual seisis väike Clodion’i loodud kuju ja selle kõrval raamat „Les Cent Nouvelles”, mille Clovis Eve oli köitnud Margarete de Valois’ tarvis, külvates selle üle kuldkarikakardega – lilledega, mis kuninganna valinud endale embleemiks. Kaminasimsil seisid mõned suured sinised portselanvaasid tulpidega ja läbi väikeseruudulise akna voolas Londoni suvepäeva aprikoosivärviline valgus.
Lord Henry polnud veel koju tulnud. Ta jäi alati hiljaks põhimõtteliselt, sest tema põhimõtteks oli, et täpsus on aja varas. Selletõttu oli noormees pisut tusane, lehitsedes ükskõikselt toredasti pildistatud „Manon Lescaut” köidet, mille ta oli leidnud kusagilt raamaturiiulilt. Louis Neljateistkümnenda kella ühetooniline tiksumine piinas teda. Paar korda oli tal mõte ära minna.
Viimaks kuulis ta väljas samme ja uks avanes. „Kui hilja te tulete, Harry!” lausus ta.
„Kahju, aga see pole mitte Harry,” vastas hele hääl.
Noormees vaatas ruttu ümber ja kargas jalule. „Palun vabandust! Ma mõtlesin…”
„Arvasite minu abikaasa tulevat. Aga see on ainult tema naine. Peate lubama, et ise ennast tutvustan. Päevapiltide kaudu tunnen teid väga hästi. Minu abikaasal on neid vististi seitseteistkümmend.”
„Kas tõesti seitseteistkümmend, leedi Henry?”
„Noh, siis kaheksateistkümmend. Pealegi nägin teid hiljuti temaga ooperis.”
Rääkides naeris ta närviliselt ja vaatles noormeest oma ebamääraste sinisilmadega. Ta oli imelik naine, kelle riided näisid olevat valmistatud suurimas õhinas ja selga aetud ülepeakaela. Ikka armastas ta harilikult kedagi, ja kuna ta iialgi vastuarmastust ei leidnud, säilitas ta kõik oma illusioonid. Püüdes olla maaliline, saavutas ta ainult ebakorraliku välimuse. Tema nimi oli Victoria ja tal oli otse haiglane kirg kirikus käia.
„See oli „Lohengrinil”, arvan ma, leedi Henry?”
„Jah, see oli „Lohengrinil”. Wagner’i muusikat armastan ma üle kõige. Tema on nii vali, et võib kogu aeg rääkida, ilma et teised su sõnu kuuleksid. See on suur eelis, eks ole, mr. Gray?”
Jällegi kõlas endine närviline ja katkendiline naer tema õhukesilt huulilt ja tema sõrmed hakkasid mängima pika kilpkonnakarbist paberinoaga.
Dorian naeratas ja raputas pead. „Kahju, mina ei arva nõnda, leedi Henry. Mina ei räägi muusika ajal kunagi, vähemalt hea muusika ajal. Halba muusikat kuulates on muidugi kohustus seda jutlemisega lämmatada.”
„Ah, see on Harry vaateid, eks ole, mr. Gray? Harry vaateid kuulen ma ikka tema sõpradelt. See on ainuke tee midagi neist teada. Aga teie ei peaks arvama, nagu ei armastaks mina head muusikat. Ma jumaldan seda, kuid samuti kardan ka. Ta teeb mu liiga romantiliseks. Olen klaverimängijaid lihtsalt jumaldanud, mõnikord kahte korraga, nagu Harry kinnitab. Ma ei tea tõesti mitte, mis nendega on. Võib-olla sünnib see sellepärast, et nad on välismaalased. Seda nad on ju kõik, eks ole? Isegi need, kes sündinud Inglismaal, muutuvad mõne aja pärast välismaalasteks, eks ole? See on neist väga tark ja kunstile nii meelitav. Teeb ta kosmopoliidiks, eks ole? Te pole kunagi ühelgi minu vastuvõtul olnud, ega ole, mr. Gray? Te peate kord tulema. Orhideid ei suuda ma ju muretseda, aga välismaalaste suhtes ei ole ma kitsi. Nemad annavad ruumidele maalilikkuse. Aga seal on ka Harry! Harry, ma astusin sisse sind otsima, sinult midagi küsima – olen unustanud, mis see oli – ja leidsin mr. Gray siit. Me lobisesime muusikast nii lõbusasti. Meil on samad vaated. Ei, ma arvan, meie vaated lähevad üsna lahku. Aga oli väga kena. Rõõmustan väga, et teda kohtasin.”
„Kena, väga kena, mu armas,” ütles lord Henry, kergitades oma kuusirbi-taolisi kulme ja vaadates neid mõlemaid mõnusasti naeratades. „Mul on nii kahju, et hiljaks jäin, Dorian. Läksin Wardouri tänavale mingit vana brokaati vaatama ja pidin tundide kaupa seal tingima. Tänapäev tunnevad inimesed kõigi asjade hinda ja ei millegi väärtust.”
„Kahju, aga mina pean minema,” hüüdis leedi Henry, katkestades oma rumala äkilise naeruga rõhuva vaikuse. „Mina lubasin ühes hertsoginnaga välja sõita. Elage hästi, mr. Gray, ela hästi, Harry. Arvatavasti sööd väljas lõunat? Mina samuti. Võib-olla kohtan sind leedi Thornbury juures.”
„Vististi, mu kallis,” ütles lord Henry ja pani ukse tema järele kinni, kui ta lendas jasmiini lõhna maha jättes toast nagu mõni paradiisilind, kes kogu öö veetnud vihma käes. Siis süütas lord Henry sigareti ja laskus sohvale.
„Ärge abielluge kunagi naisega, kel õlgkollased juuksed, Dorian,” ütles ta mõne tõmbe järele.
„Miks mitte, Harry?”
„Nad on nii sentimentaalsed.”
„Aga mina armastan sentimentaalseid inimesi.”
„Üldse ärge abielluge, Dorian. Mehed abielluvad väsimusest, naised uudishimust: mõlemad on pettunud.”
„Ma ei usu, et ma nii kergesti abiellun, Harry. Olen liiga armunud selleks. See on teie mõtteteri. Mina teostan ta, nagu ma teen kõik muugi, mis teie ütlete.”
„Kellesse olete armunud?” küsis lord Henry veidi aja pärast.
„Näitlejannasse,” ütles Dorian Gray punastades. Lord Henry kehitas õlgu. „See on üsna igapäevane algus.”
„Teie ei ütleks nõnda, kui te teda näeksite, Harry.”
„Kes ta on?”
„Tema nimi on Sibyl Vane.”
„Pole kunagi temast kuulnud.”
„Keegi pole. Siiski, temast kuuldakse kord. Ta on geenius.”
„Armas poiss, ükski naine pole geenius. Naised on dekoratiivne sugu. Neil pole kunagi midagi öelda, aga nad ütlevad seda võluvalt. Naised edustavad aine võitu vaimu üle, nagu mehed edustavad vaimu võitu kõlbluse üle.”
„Harry, kuidas võite ometi nõnda?”
„Minu kallis Dorian, see on täiesti tõsi. Mina uurin just parajasti naisi ja tean seda. Asi polegi nii keeruline, nagu ma alguses arvasin. Leidsin lõpuks, et on ainult kahte tõugu naisi – värvimata ja värvitud. Esimesed on väga kasulikud. Kui tahate omandada auväärsuse kuulsust, siis võtke üks neist õhtusöögile kaasa. Teised naised on väga kenad. Siiski, nad eksivad ühes. Nemad värvivad, et võrgutada ja paista noortena. Meie vanaemad värvisid end, et võrgutada ja hiilgavalt lobiseda. Värv ja vaim käisid harilikult käsi-käes. See on tänapäev möödas. Kuni naine võib kümme aastat nooremana paista kui tema oma tütar, on ta täiesti rahuldatud. Mis aga puutub jutlemisse, siis on Londonis ainult viis naist, kellega maksab rääkida, ja kahte neist ei või viisakasse seltskonda kaasa võtta. Siiski, jutustage mulle oma geeniusest. Kui kaua tunnete juba teda?”
„Ah! Harry, teie vaated ajavad mulle hirmu peale.”
„Sellest pole midagi. Kui kaua tunnete juba teda?”
„Nädalat kolm.”
„Ja kus kohtasite teda?”
„Ma jutustan teile, Harry, aga te ei tohi seda naeruks panna. Pealegi, see poleks kunagi sündinud, kui ma teid poleks kohanud. Teie täitsite mu metsiku kirega elu põhjani tundma õppida. Päevade kaupa pärast teiega kohtamist näis midagi minu soontes tukslevat. Läksin ma Parki või kõndisin ma Piccadillyl, ikka vahtisin ma igale vastutulijale silma ja tahtsin meeletus uudishimus teada saada, mis elu keegi neist elab. Mõned võlusid mind. Teised täitsid mind hirmuga. Kogu õhus tundus peen mürk. Mul tõusis tung elamuste järele… Nõnda siis, ühel õhtul kella seitsme paiku otsustasin välja minna mingit juhust otsima. Tundsin, et meie hallil, määratul Londonil tema lugematute inimestega, räpaste patuste ja hiilgavate pattudega, nagu teie kord ütlesite, peab minule midagi tagavaraks olema. Kujutlesin tuhandeid võimalusi. Juba paljas hädaohu kartus tõstis vaimustustundmuse. Mul tuli meelde, mis te mulle rääkisite meie esimesel lõunasöögil, sel imelisel õhtul – rääkisite ilu otsimisest, mis on tõeline elusaladus. Ma ei tea, mis ma ootasin, kuid ma läksin välja ning sammusin ida poole, kaotades peagi tee räpaste tänavate ja mustade, rohuta platside rägas. Kella poole üheksa paiku läksin mööda mingist veiderväikesest teatrist tema suurte leegitsevate gaasitulede ja karjuvate kuulutustega. Keegi inetu juut, kõige üllatavamas vestis, mida ma kunagi näinud, seisis sissekäigul ja suitsetas vastikut sigarit. Tal olid võidunud lokid ja määratu suur teemant hiilgas keset määrdinud särki. „Soovite loozhi, mu lord?” küsis ta mind nähes ja tõmbas suurepärase alandlikkusega kübara peast. Temas oli midagi, mis mulle nalja tegi, Harry. Ta oli niisugune peletis. Teie panete mind naeruks, ma tean, kuid ometi astusin sisse ja maksin terve ginea prostseeniumloozhi eest. Praegu ei mõista ma seletada, miks ma seda tegin; ja ometi, kui ma seda mitte poleks teinud, mu kallis Harry, kui mitte, siis oleksin kaotanud oma elu suurima romaani. Näen, te naerate. See on hirmus!”
„Ma ei naera, Dorian, vähemalt ei naera ma teid. Kuid teie ei peaks ütlema – minu elu suurim romaan. Kõige enam, see on teie elu esimene romaan. Teid armastatakse alati ja alati olete teie armastusse armunud. Suur kirg on nende eesõigus, kel pole midagi teha. See on ulajate klasside ainuke otstarve maal. Ärge kohkuge. Teil on tagavaraks suurepäraseid asju. See on ainult algus.”
„Peate siis minu loomust nii pealiskaudseks?” hüüdis Dorian Gray pahaselt.
„Ei, ma pean teie loomust nii sügavaks.”
„Kuidas te seda arvate?”
„Mu kallis poiss, need, kes armastavad ainult kord oma elus, on tõeliselt pealiskaudsed. See, mida nad nimetavad lojaalsuseks ja truuduseks, seda nimetan mina kas harjumuse tardumuseks või kujutlusvõime nõrkuseks. Truudus tundmusteelus on sama, mis järjekindlus vaimses eluski – lihtsalt saamatuse tunnistus. Truudus! Millalgi pean seda analüüsima. Omanduskirg peitub tema varjul. On nii palju asju, mida me minema viskaksime, kui me ei kardaks, et mõni teine nad üles korjab. Aga ma ei tahtnud teid katkestada. Jätkake oma jutustust.”
„Nõnda siis, leidsin enda koledast väikesest eraloozhist, labane lavaeesriie otse silme ees. Kardina varjult võisin ma kogu ruumi vaadelda. Maitsetult mukitud kupatis: aina Cupidod ja küllussarved, nagu kolmanda järgu pulmakoogil. Rõdu ja põrand olid üsna täis, aga rida räpaseid kinnistoole oli päris tühi ja esiridades istus vaevalt keegi. Naised kõndisid apelsinide ja limonaadiga ja pähkleid hävitati seal hirmsal kombel.”
„See pidi olema just nagu inglise draama hiilgeajal.”
„Just nõnda, arvan ma, ja mind rusus see. Hakkasin mõtlema, mis ma küll pean tegema, kui heitsin silmad programmile. Arvake, mis seal mängiti, Harry.”
„„Loll poiss” või „Tumm, kuid süütu”. Meie isad armastasid selletaolisi tükke, usun ma. Mida kauemini ma elan, Dorian, seda teravamalt tunnen, et millest jätkus meie isadele, sellest meile ei jätku. Kunstis kui ka poliitikas: les grand-pères ont toujours tort.”
„See tükk oli meile küllalt hea, Harry. See oli „Romeo ja Julia”. Pean tunnistama, mind haavas mõte, et ma pean Shakespeare’i nägema selles viletsas koopas. Ometi olin ma teatud viisil huvitatud. Igatahes otsustasin esimese vaatuse ära oodata. Peaaegu pidi mu välja peletama kole orkester, mida juhatas noor heebrealane häälestamata klaveri ees istudes, kuid lõpuks tõusis eesriie ja etendus algas. Romeoks oli tüse vanapoolne härra – mustaks korgitud kulmude, kähiseva traagilise hääle ja õlleaami-taolise kujuga. Mercutio oli peaaegu niisama halb. Teda mängis koomik, kes pistis oma sõnu vahele ja oli põrandaga väga sõbralikus vahekorras. Nemad mõlemad olid veidrad nagu näitelavagi, mis näis pärit olevat nagu mõnest maapalaganist. Ent Julia! Harry, kujutlege tüdrukut, vaevalt seitseteistkümmend, väike õietaoline nägu, väike kreeka pea, tumepruunide juuste patsid, silmad kui sinised kireallikad, huuled kui roosiõied. Ta oli meeldivaim olend, keda mina kunagi näinud. Teie ütlesite mulle kord, et paatos jätab teid ükskõikseks, kuna aga ilu, paljas ilu võib teie silmad täita pisaratega. Mina aga kinnitan teile, Harry, et seda tüdrukut võisin ma silmi tungivate pisarate neste tõttu vaevalt vaadelda. Ja tema hääl – kunagi pole ma kuulnud niisugust häält. Alguses oli see üsna vaikne, sügavate, sulavate varjunditega, mis näisid üksikult kõrvu tungivat. Siis muutus ta pisut valjemaks ja helises nagu flööt või kauge oboe. Aiastseenis oli temas kogu see värisev ja kaasakiskuv vaimustushoog, mida võib koidikul kuulda ööbiku laksutuses. Hiljem kostis seal ajuti viiuli metsik kirg. Te teate, kuidas mõni hääl võib vahel erutada. Teie hääl ja Sibyl Vane’i oma on kaks asja, mida ma kunagi ei unusta. Sulgedes oma silmad kuulen neid ja kumbki neist räägib eri keelt. Ma ei tea, kummale järgneda. Miks ei peaks ma teda armastama? Harry, ma armastan teda. Tema on mulle elus kõik. Õhtu õhtu järele käin ma tema mängu vaatamas. Ühel õhtul on ta Rosalinde, teisel Imogen. Olen näinud teda suremas itaalia hauakoopa tumeduses, imedes mürki armukese huulilt. Olen vaadelnud teda rändavana läbi Ardenni metsa, riietatud ilusa poisina, jalas kintspüksid, seljas kuub, peas müts. Ta on olnud süütu ja armukadeduse mustad käed on lämmatanud tema pilliroo-taolise kõri. Olen teda näinud igas ajajärgus ja igasuguses riietuses. Harilikud naised ei ütle meie ettekujutusele midagi. Nemad kuuluvad ainult oma sajandile. Mitte mingi nõidusevägi ei suuda neid muuta. Nende hinge õpib niisama kergesti tundma nagu nende kübaraidki. Neid võib alati läbi näha, sest neis pole midagi saladuslikku. Nad ratsutavad hommikul pargis ja lobisevad pärastlõunasel teel. Neil on oma stereotüüpne naeratus ja viisipärased kombed. Nad on üsna läbipaistvad. Ent näitlejanna! Kui teissugune on näitlejanna! Harry, miks ei ütelnud te mulle, et ainult näitlejannat maksab armastada?”
„Sellepärast, et olen ise armastanud nii mõndagi neist, Dorian.”