Dorian Gray portree - 04

Lord Henry läks aeda ja leidis Dorian Gray oma nägu suurde, jahedasse sireli-õiekobarasse surumas, juues kirglikult selle lõhna, nagu oleks see mõni viin. Ta astus noormehe ligi ja pani käe tema õlale.
„Teil on üsna õigus seda tehes,” lausus ta. „Hinge võivad ravida ainult meeled, nagu ka meeli ravib ainult hing.”
Noormees võpatas ja tõmbus tagasi. Ta oli palja päi ja lehed olid tagasi lükanud tema kangekaelsed lokid ning segi ajanud nende kuldsed kiud. Noormehe silmis helkis hirm, nagu näeb seda inimeste näos, keda äkki unest äratatakse. Tema peenelt voolitud ninasõõrmed värisesid ja mingisugune varjatud närv heidutas tema huulte puna ning pani nad võdisema.
„Jah,” jätkas lord Henry, „see on elu suuremaid saladusi – ravida hinge meelte ja meeli hinge abil. Teie olete imeline olevus. Teie teate rohkem kui ise arvate teadvat, nagu te ka teate vähem kui teil vaja teada.”
Dorian Gray kortsutas kulmu ja pööras näo kõrvale. Tahes või tahtmata pidi ta seda pikka, elegantset noormeest armastama, kes seisis tema läheduses. Tema romantiliselt oliivikarva nägu ja loid näoilme huvitasid teda. Tema madalas, rauges hääles oli midagi võluvat. Tema külmad valged lilletaolised käed – isegi neil oli imelik meeldivus. Rääkides liikusid nad muusikaliselt ja nad näisid omavat mingi erlise keele. Kuid Dorian tundis tema ees hirmu ja häbenes seda. Miks pidi olema see keegi võõras, kes ilmutas temale ta enda? Basil Hallward’i tundis ta juba kuid, aga sõprus temaga polnud teda muutnud. Äkki aga satub talle põiki teele keegi, kes näib avavat talle elusaladuse. Ja ometi, mis oli seal karta? Tema polnud ometi mõni koolipoiss või tütarlaps. Hirmuda oli mõttetu.
„Läheme istume varju,” ütles lord Henry. „Parker tõi meile juua, ja kui te kauemaks päikese kätte jääte, rikute oma näovärvingu ning Basil ei saa teid enam maalida. Teie ei peaks tõesti mitte laskma ennast päikesest kõrvetada. See ei sobiks teile.”
„Mis siis sellest oleks?” hüüdis Dorian Gray naerdes, võttes istet aia tagumises otsas.
„Sellest oleks teile kõik, mr. Gray.”
„Miks?”
„Sellepärast, et teil on teie kõige imelisem noorus ja et noorus on ainuke asi, mis väärt omada.”
„Mina ei tunne seda, lord Henry.”
„Ei, teie ei tunne seda praegu. Millalgi, kui olete vana, kortsus ja inetu, kui mõte on oma jooned surunud teie otsaesisele ja kui kired on kõrvetanud teie huuled oma inetu leegiga, siis tunnete seda kohkudes. Praegu, kuhu te ka lähete, võlute maailma. Jääb see alati nõnda?… Teil on imeilus nägu, mr. Gray. Ärge kortsutage kulmu. See on tõesti nii. Ja Ilu on Geeniuse vorme – ta on tõeliselt Geeniusest kõrgem, sest tema ei vaja mingit seletust. Tema on maailma suuri tõsiasju, nagu on seda päikesepaiste, kevad või selle hõbeliua peegeldus tumedas vees, mida nimetame kuuks. Tema ei tõsta küsimusi. Temal on oma jumalik valitsemisõigus. Kel ta on, sellest teeb ta vürsti. Teie naerate? Ah, kui te kord ta kaotate, siis te enam ei naerata… Sagedasti öeldakse, Ilu olevat pinnaline. Võib-olla on see nii. Aga vähemalt pole ta nii pinnaline, nagu on seda mõte. Minule on Ilu imede ime. Ainult pealiskaudsed ei otsusta välimuse järele. Maailma tõsine müsteerium on nähtav, mitte nägematu… Jah, mr. Gray, jumalad on olnud teile armulikud. Aga mille jumalad annavad, selle võtavad nad ruttu tagasi. Teil on ainult vähe aastaid, mil võite elada tõeliselt, täielikult, sisurikkalt. Noorusega ühes läheb ka teie ilu ja siis märkate äkki, et teil pole elus enam triumfe või teie peate rahulduma nende tühiste triumfidega, mis tunduvad teie mineviku mälestuste valgusel kibedamaina kui kaotused. Iga mööduv kuu lähendab teid mingile koledale. Aeg on teile kade ja sõdib teie liiliate ja rooside vastu. Teie muutute kahvatuks, palged langevad auku, silm läheb töntsiks. Teie kannatate hirmsasti… Ah! kasutage oma noorust, kuni ta on teil. Ärge raisake oma päevade kulda, kuulates neid tüütuid, kes püüavad päästa paratamatust hävingust, või heites oma elu rumalusele, igapäevsusele ja labasusele. Need on meie aja haiglased eesmärgid, valeideed. Elage! Elage seda imelist elu, mis on teis! Ärge laske endas midagi kaduma minna. Otsige vahetpidamata uusi elamusi. Ärge kartke midagi… Uus hedonism – seda vajab meie aastasada. Teie võite olla tema nähtav sümbol. Oma isikuga võite teie kõik. Üheks hooajaks kuulub maailm teile… Meie kohtamise silmapilgul nägin, te olete üsna ebateadlik sellest, mis te olete tõeliselt ja mis te tõeliselt olla tahate. Teis oli nii palju seda, mis mind võlus, et ma tundsin, ma pean teile midagi rääkima teist endast. Mõtlesin, kui traagiline oleks minna teil iseendale kaotsi. Sest noorus kestab nii üürike aeg – nii üürike aeg. Lilled nurmedel närtsivad, aga nemad löövad uuesti õilmitsema. Kuldnõreti on tulevas juunis niisama kollane kui praegu. Kuu aja pärast tulevad elulõngale purpursed tähed ja aasta aasta järele omandab tema lehtede roheline öö ikka needsamad purpursed tähed. Ent meie ei saa oma noorust kunagi tagasi. Rõõmutuige, mis lööb meis kahekümneselt, muutub laisaks. Meie liikmed vaibuvad, meie meeled kõdunevad. Me kidume inetuiks nukkudeks, keda kummitavad mälestused kord kohutanud kirgedest ja haruldased kiusatused, millele me ei julgenud anduda. Noorus! Noorus! Maailmas polegi muud kui aga ainult noorus!”
Dorian Gray kuulas imestusest pärani silmil. Sirelioks langes käest sõmerale. Karvane mesilane tuli ja sumises silmapilguks tema ümber. Siis hakkas ta ronima väikeste õite ovaalseil tähistatud kehadel. Noormees vaatles teda selle iseäralise huviga, mida tunneme tühiste asjade vastu, kui tähtsad asjad meid kohutavad või kui meid erutab mõni uus tundmus, millele ei leia väljendust, või kui mõni hirmutav mõte äkki valdab meie aju ja sunnib meid alluma. Natukese aja pärast lendas mesilane minema. Noormees nägi ta ronivat tüürose kassitapu laigulisse õiekarikasse. Õis lõi värisema ja hõljus siis tasakesi edasi-tagasi.
Äkki ilmus kunstnik ateljee uksele ja viipas neile sisseminemiseks. Nad pöördusid teineteise poole ja naeratasid.
„Ma ootan,” hüüdis ta. „Tulge sisse. Valgus on eeskujulik, ja oma klaasid võite kaasa võtta.”
Nad tõusid istmelt ja läksid pikkamisi üheskoos. Kaks rohelisvalget liblikat lendlesid neist mööda ja aianurgas pirnipuul hakkas laulma rästas.
„Te rõõmustate, et mind kohtasite, mr. Gray,” ütles lord Henry noormehele otsa vaadates.
„Jah, praegu olen ma rõõmus. Küsin ainult, kas olen seda alati?”
„Alati! See on hirmus sõna. Seda kuuldes käib mul värin kehast läbi. Naised armastavad seda nii väga tarvitada. Nemad rikuvad iga romaani, püüdes seda teha igaveseks. See on pealegi mõttetu sõna. Ainuke vahe tujus ja elupikkuses kires on see, et tuju kestab pisut kauemini.”
Ateljeesse astudes pani Dorian Gray oma käe lord Henry käsivarrele. „Sel juhul olgu meie sõprus ainult tuju,” lausus ta, punastades iseenda julgusest, ja astus siis kõrgendikule, kus asus jällegi endisse asendisse.
Lord Henry laskus avarasse korv-tugitooli ja vaatles noormeest. Vaikust segasid ainult pintsli tõmbed ja löögid lõuendil, või olgu siis, et Hallward aeg-ajalt mõne sammu tagasi astus, nõnda oma pilti kaugemalt vaadeldes. Lahtisest uksest voolavais längus päikesekiirtes tantsiv tolm paistis kuldsena. Rooside raske lõhn näis hõljuvat kõige ümber.
Umbes veerand tunni pärast peatus Hallward maalimises, vahtis tüki aega Dorian Grayd, siis samuti tüki aega pilti, närides üht oma suurist pintsleist ja kortsutades kulmu. „Ta on täiesti valmis,” hüüdis ta lõpuks ja kummardus, et suurte punaste tähtedega oma nime kirjutada lõuendi pahemasse nurka.
Lord Henry astus ligi ja uuris pilti. See oli tõepoolest imeline kunstitöö, samuti ka imeliselt sarnane.
„Armas poiss, soovin teile südamest õnne,” ütles ta. „See on praegusaja parim portree. Mr. Gray, tulge vaadake ka teie.”
Poiss võpatas, nagu ärgates mingist unest. „On see tõesti valmis?” lausus ta kõrgendilt maha astudes.
„Päris valmis,” kinnitas kunstnik. „Ja teie seisite täna suurepäraselt. Ma olen teile väga tänulik.”
„Selle tänu võlgnete täiesti mulle,” rääkis lord Henry vahele. „Eks ole nõnda, mr. Gray?”
Dorian ei vastanud, vaid läks vaikivalt pildi ette ning pöördus tema poole. Seda nähes tõmbus ta pisut tagasi ja silmapilguks tõusis tal palgesse meelehea-puna. Silmi ilmus rõõmuhelk, nagu näeks ta iseend esimest korda. Ta seisis liikumatult imestades, uduselt märgates, et Hallward temaga rääkis, ilma et oleks taibanud tema sõnade mõtet. Iseenda ilu tundmus tuli talle kui ilmutus. Kunagi varemalt polnud ta seda märganud. Basil Hallward’i meelitussõnad tundusid talle ainult sõpruses öeldud ilusate liialdustena. Ta oli neid kuulanud, neid naernud ja nad unustanud. Nemad ei mõjutanud tema loomust. Siis tuli lord Henry Wotton oma imeliku nooruse kiidulauluga, oma hirmsa hoiatusega tema üürikese ea kohta. See oli teda siis erutanud ja nüüd, iseenda ilu varju vaadeldes, välgatas äkki asjade tõeline seisukord tal läbi pea. Õige, pidi tulema päev, kus tema nägu on krimpsus ja kortsus, tema silmad tuhmid ja värvita, tema kuju meeldivus murtud ja vormita. Puna kaob kord tema huulilt ja kuld põgeneb tema juustelt. Elu, mis pidi arendama tema hinge, pidi hävitama tema keha. Tema pidi muutuma hirmsaks, vastikuks, inetuks.
Seda mõeldes tabas teda kibe valuhoog nagu noaga ja pani kogu tema keha kiud värisema. Tema silmad tumenesid ametüstiks ja neid looris pisarate niiskus. Ta tundis, nagu surutaks jäine käsi tema südamele.
„Kas teile ei meeldi?” hüüdis Hallward viimaks, sest teda riivas pisut noormehe vaikimine, mida ta ei mõistnud.
„Muidugi meeldib talle,” ütles lord Henry. „Kellele ta siis mitte ei meeldiks? Tänapäeva kunstis on see suurimaid teoseid. Mina maksaksin teile tema eest iga summa, mis te nõuate. Mina pean ta endale saama.”
„See pole minu, Harry.”
„Kelle siis?”
„Doriani muidugi,” vastas kunstnik.
„Sel poisil on õnne.”
„Kui kurb see on!” lausus Dorian Gray, rippudes ikka veel silmadega oma portreel. „Kui kurb see on! Mina lähen vanaks, hirmsaks, koledaks. See pilt jääb aga igavesti nooreks. Tema ei saa kunagi vanemaks kui just sel tänasel juunipäeval… Kui see ometi vastupidi oleks! Kui ometi oleksin mina see, kes jääks alati nooreks, kuna pilt vananeks! Selle eest – selle eest annaksin ma kõik! Jah, kogu maailmas pole midagi olemas, mida ma selle eest ei annaks! Oma hinge annaksin selle eest!”
„Teile meeldiks vaevalt niisugune korraldus, Basil,” hüüdis lord Henry naerdes. „See oleks teie teosele raskeks saatuseks.”
„Mina vaidleksin väga tõsiselt sellele vastu, Harry,” ütles Hallward.
Dorian Gray pöördus ümber ja vaatas talle otsa. „Seda ma usun, Basil. Teie armastate oma kunsti rohkem kui oma sõpru. Mina pole teile rohkem kui roheline pronkskuju. Vaevalt niigi palju, võiks öelda.”
Kunstnik vahtis pärani silmi üllatatult. Nõnda rääkida oli nii vähe Doriani moodi. Mis oli sündinud? Ta paistis vihasena. Tema nägu õhetas ja tema palged põlesid.
„Jah,” jätkas ta, „mina olen teile vähem kui teie elevandiluust Hermes või teie hõbedane Faun. Neid te armastate alati. Kui kaua armastate aga mind? Kuni ma saan oma esimese kortsu, arvatavasti. Nüüd tean, et kui keegi kaotab oma ilu, milline see ka oleks, siis kaotab ta kõik. Teie pilt on mulle seda õpetanud. Lord Henry Wotton’il on päris õigus. Noorus on ainuke asi, mis väärt omada. Kui näen, et hakkan vananema, siis tapan enda.”
Hallward kahvatas ja haaras ta käe. „Dorian! Dorian!” hüüdis ta. „Ärge rääkige nõnda. Minul pole kunagi olnud teiesugust sõpra ja kunagi ei leia ma teist niisugust. Te ei kadesta ometi ainelisi asju, ega? – teie olete ilusam kui ükski neist.”
„Kadestan kõike, mille ilu ei sure. Kadestan oma pilti, mille teie maalisite. Miks peab tema säilitama seda, mille mina kaotan? Iga mööduv silmapilk võtab minult midagi ja annab midagi temale. Oo, kui see oleks vastupidi! Kui ometi pilt võiks muutuda ja mina võiksin jääda, nagu olen praegu! Miks te ta maalisite? Millalgi irvitab ta mind – irvitab koledasti!”
Palavad pisarad paisusid tal silmis; ta kiskus oma käe lahti ja tormas diivanile, kus peitis oma näo patjadesse, nagu palvetaks ta.
„See on teie töö, Harry,” ütles kunstnik kibedalt.
Lord Henry kehitas õlgu. „See on tõeline Dorian Gray – see on kõik.”
„See pole mitte tema.”
„Kui see pole tema, mis on siis minul sellega tegemist?”
„Teie oleksite pidanud minema, kui ma teid palusin,” lausus kunstnik.
„Mina jäin, kui te mind palusite jääda,” kõlas lord Henry vastus.
„Harry, samal ajal ei või ma ometi oma mõlema parima sõbraga riidu minna, kuid teie kahekesi omavahel olete pannud mind vihkama oma parimat teost, mille ma kunagi loonud, ja nüüd hävitan ma tema. Mis on ta muud kui aga lõuend ja värvid? Ma ei taha, et ta kolmele elule põiki teele ette astub ja nad purustab.”
Dorian tõstis padjalt oma kuldse pea ja vaatas kahvatul näol ning pisarsilmil, kuidas Basil eesriidega kaetud suure akna alla kuusepuust maalilaua juurde läks. Mis oli tal seal tegemist? Tema sõrmed kobasid tinatorude ja kuivade pintslite rodus, otsides sealt midagi. Õige, see oli õhukese ja painduva teraga paletilabik, mida ta otsis. Viimaks leidis ta selle. Sellega tahtis ta lõuendi puruks lõigata.
Lämmatatud nuuksumisega kargas poiss diivanilt, tormas Hallward’i juurde, kiskus tal noa käest ja viskas selle kaugele ateljee nurka. „Ärge tehke seda, Basil, ärge tehke!” hüüdis ta. „See oleks tapatöö!”
„Rõõmustan, et te lõpuks ometi minu teost hindate, Dorian,” ütles kunstnik külmalt, kui ta oli oma üllatusest toibunud. „Seda poleks ma kunagi uskunud.”
„Teda hinnata? Ma armastan teda, Basil. See on osa minust endast. Ma tunnen seda.”
„Noh, niipea kui olete kuiv, lakitakse teid, raamitakse ja saadetakse koju. Siis võite endaga teha, mis tahate.” Ja ta läks läbi ruumi ning helistas kella teetoomiseks. „Te soovite teed muidugi, Dorian? Ja teie, Harry, samuti? Või on teil midagi selle lihtsa lõbu vastu?”
„Mina jumaldan lihtsaid lõbusid,” ütles lord Henry. „Need on rafineeritute viimne varjupaik. Aga ma ei armasta etendusi, ehk olgu siis näitelaval. Missugused arutud olendid te küll olete, teie mõlemad! Ma ei tea, kes nimetas inimest arukaks loomaks. See oli kõige ebaküpsem määritlus, mis kunagi tehtud. Inimene on kõik, mitte aga arukas. Siiski, rõõmustan, et ta seda ei ole, kuigi sooviksin, et te enam selle pildi pärast ei sõneleks. Parem andke ta mulle, Basil. See rumal poiss ei vaja teda tõesti mitte, aga mina küll.”
„Kui te ta ükskõik kellele annate, mitte aga minule, siis ei andesta ma seda teile kunagi!” hüüdis Dorian Gray. „Ja mina ei luba end rumalaks poisiks nimetada.”
„Te ju teate, pilt on teie, Dorian. Ma andsin ta teile juba enne sündimist.”
„Ja te teate, et te pisut rumalasti talitasite, mr. Gray, ja et teil ei või tõeliselt midagi selle vastu olla, kui teile teie äärmist noorust meelde tuletatakse.”
„Täna hommikul oleks mul palju selle vastu olnud, lord Henry.”
„Ah! täna hommikul! Aga sestsaadik olete pisut elanud.”
Ukselt kostis koputus ja teener ilmus koormatud kandmikuga, mille ta asetas väikesele jaapani lauale. Kostis tee- ja alustasside kõlin ja rihvatud gruusia teemasina susin. Teenripoiss tõi kaks kerataolist portselanvaagnat. Dorian Gray läks ja valas teed sisse. Mehed astusid pikkamisi laua juurde ja kergitasid vaagnate katte.
„Lähme täna õhtul teatrisse,” ütles lord Henry. „Kusagil leidub kindlasti midagi huvitavat. Ma lubasin küll White’is lõunat süüa, kuid ainult ühe vana sõbraga, ja nõnda võin talle sõna saata, et olen haige või et olen takistatud minemast mingisuguse hilisema kutse tagajärjel. Ma arvan, see oleks päris kena vabandus: selles oleks igatahes üllatav otsekohesus.”
„Nii tüütu on frakki selga ajada,” urises Hallward. „Ja on ta sul kord seljas, siis on ta nii hirmus.”
„Jah,” vastas lord Henry unistavalt, „üheksateistkümnenda sajandi kehakate on vastik. Ta on nii tume ja rõhuv. Patt on moodsas elus ainuke tõsine värvikas aine.”
„Te ei peaks tõesti mitte niisuguseid asju Doriani kuuldes ütlema, Harry.”
„Missuguse Doriani ees? Kas selle ees, kes valab meile teed või kes on pildis?”
„Ei kummagi ees.”
„Mina tahaksin teiega teatrisse minna, lord Henry,” ütles poiss.
„Siis tulge kaasa; ja teie tulete ka, Basil, eks?”
„Ma ei või, tõesti mitte. Ka ei tahaks ma. Mul on hulk tööd teha.”
„Hea küll, siis läheme meie üksi, mr. Gray.”
„Tahaksin seda nii hea meelega.”
Kunstnik hammustas huult ja läks, tass käes, pildi juurde. „Mina jään selle tõelise Dorianiga,” ütles ta nukralt.
„On see siis tõeline Dorian?” hüüdis pildi algkuju ja sammus kunstniku juurde. „Olen ma tõesti tema moodi?”
„Jah, teie olete just seda moodi.”
„Kui imeline, Basil!”
„Vähemalt olete välimuselt tema sarnane. Kuid see ei muutu kunagi,” ohkas Hallward. „See on ka midagi.”
„Kui palju tühje sõnu teevad inimesed truudusest!” hüüdis lord Henry. „Isegi armastuses on ta ainult füsioloogiline küsimus. Temal pole meie tahtega midagi tegemist. Noored inimesed tahavad olla truud ja ei ole seda mitte; vanad inimesed tahavad olla truuduseta ja ei suuda seda: see on kõik, mis siin võib öelda.”
„Ärge minge täna õhtul teatrisse, Dorian,” ütles Hallward. „Jääge siia ja sööge minuga lõunat.”
„Ma ei või, Basil.”
„Miks?”
„Ma lubasin ju lord Henry Wotton’iga minna.”
„Sõnapidamise pärast ei peaks ta teist rohkem lugu. Tema murrab oma sõna alati. Ma palun teid mitte minna.”
Dorian Gray naeris ja raputas pead.
„Ma palun teid väga.”
Poiss kõhkles ja heitis pilgu lord Henry’le, kes vaatles neid teelaua juurest lõbusal naeratusel.
„Ma pean minema, Basil,” vastas ta.
„Väga hea,” ütles Hallward, läks teelaua juurde ja pani oma tassi kandmikule. „On juba üsna hilja, ja kuna te peate veel riietuma, siis on parem mitte aega viita. Head päeva, Harry. Head päeva, Dorian. Külastage mind varsti. Tulge homme.”
„Kindlasti.”
„Teie ei unusta?”
„Ei, muidugi mitte,” hüüdis Dorian.
„Ja… Harry?”
„Noh, Basil?”
„Pidage meeles, mis ma teilt täna hommikul aias palusin.”
„Olen unustanud.”
„Usaldan teid.”
„Tahaksin iseend võida usaldada,” ütles lord Henry naerdes. „Tulge, mr. Gray, minu kaarik ootab väljas, ma võin teid pärale toimetada. Head päeva, Basil. See oli väga huvitav õhtupoolik.”
Kui uks nende järel sulgus, langes kunstnik sohvale ja valuilme tõusis tal näkku.

KOLMAS PEATÜKK
Järgmisel päeval kell pool üks läks lord Henry Wotton Curzoni tänavalt Albany’le vaatama oma onu lord Fermor’it, lõbusat, kuigi pisut karedate kommetega vanapoissi, keda välismaailm nimetas egoistiks, sest ta ei ammutanud temast mingit tulu, kuna aga kõrgem seltskond pidas teda heldeks, toitis ta ju inimesi, kes teda lõbustasid. Tema isa oli olnud Inglise saadikuks Madridis, Isabella nooril päevil, mil veel Ellerheina Liidu[1] peale ei mõeldud, kuid tõmbus diplomaatlikust teenistusest tagasi tusase tuju silmapilgul sellepärast, et temale ei pakutud saadikukohta Pariisi, kuhu temal ta enda arvates õigus oli saada oma sünni, loiduse, tema aruannete hea inglise keele ja ta haruldase lõbukire tõttu. Poeg, olles oma isa sekretär, lahkus teenistusest ühes ülemusega, mida tol korral peeti pisut meeletuseks, ja pärinud mõni kuu hiljem lordi aunime, andus ta kõrge aristokraatia mitte-midagi-tegemise kunsti raskele uurimusele. Linnas oli tal kaks suurt maja, kuid ometi eelistas ta elamist üürikorteris, sest see oli vähem tülikas, ja enamasti sõi ta ikka klubis. Pisut tähelepanu raiskas ta südamaal asuvaile kivisöekaevandustele, vabandades seda ärielu laiku tuluga, et omades kivisüsi dzhentlmen leiab mõnusa võimaluse iseenda koldes põletada puid. Poliitikas oli ta toori, välja arvatud silmapilgud, mil need valitsusetüüril istusid, mille vältel ta neid sõimas radikaalide kambaks. Kangelane oli ta oma teenrile, kes pidas teda oma päka all, hirmutis oma sugulastele, keda tema pidas omakorda oma päka all. Ainult Inglismaa võis tema toota ja alati kinnitas ta, see maa minevat hukatusse. Tema põhimõtted olid ajast ja arust, aga tema eelarvamustest võiks öelda nii mõndagi head.
Sisse astudes leidis lord Henry oma onu jämedas jahikuues istumas ja suurt ning tüsedat sigarit suitsetamas, kuna ta ise „The Times’i” lugedes urises.
„Noh, Harry,” ütles vanahärra, „mis ajab sind nii varakult välja? Mina arvasin, et teie, dändid[2] kunagi enne kella kaht ei tõuse ja et teid enne kella viit ei näe.”
„Puhas perekondlik tundmus, kinnitan sulle, onu George. Tahaksin sinult midagi.”
„Raha vististi,” ütles lord Fermor tehes viltuse näo. „Hea küll, istu siis ja jutusta mulle see lugu ära. Noored mõtlevad tänapäeval, et raha on kõik.”
„Jah,” lausus lord Henry, korraldades lille nööpaugus, „ja vanemaks saades teavad nad seda. Kuid mina ei vaja raha. Ainult need, kes oma arveid õiendavad, vajavad seda, onu George, aga mina ei õienda omi kunagi. Krediit on noorema poja kapital ja sellest võib toredasti elada. Pealegi on mul tegemist ainult Dartmoori ärimeestega ja järelikult ei tülita nad mind. Mina vajan informatsiooni: muidugi mitte kasulikku informatsiooni, vaid kasutut.”
„Noh, ma võin sulle kõik öelda, mis leidub inglise Siniraamatus, kuigi tänapäev palju mõttetust kokku kirjutatakse. Olles veel diplomaat, olid asjad alles palju paremad. Aga nagu ma kuulen, lastavat nüüd eksamiga sisse. Mis võib sellest loota? Eksamid, sir, on puht pettus algusest kuni lõpuni. On keegi dzhentlemen, siis teab ta niikuinii küllalt, ja kui ta pole mitte dzhentlmen, seda halvem temale, kui ta midagi teab.”
„Mr. Dorian Gray ei kuulu Siniraamatusse, onu George,” ütles lord Henry loiult.
„Mr. Dorian Gray? Kes see on?” küsis lord Fermor oma valgeid kahus kulme kokku tõmmates.
„Seda tulingi teada saama, onu George, õigemini – ma tean, kes ta on. Ta on viimase lord Kelso lapselaps. Tema ema oli sündinud Devereux – leedi Margaret Devereux. Mina tahaksin sinult tema emast midagi kuulda. Mis moodi ta oli? Kellele läks ta mehele? Omal ajal tundsid sa ju peaaegu kõiki, nõnda võisid ka teda tunda. Mina olen praegusel silmapilgul mr. Gray’st väga huvitatud. Sain just temaga tuttavaks.”
„Kelso lapselaps!” kajas vanahärralt vastu. „Kelso lapselaps!… Muidugi… Mina tundsin tema ema lähemalt. Arvan, ma olin tema ristseil. Ta oli haruldaselt ilus tüdruk, see Margaret Devereux, ja ajas kõik mehed hulluks, sest ta põgenes kellegi puupalja poisiga, kellegi ei-millegagi, sir, mingisuguse jalaväerügemendi noorema ohvitseriga või kellegi selletaolisega. Õige. Mäletan kogu loo, nagu oleks see sündinud alles eile. Vaene poiss surmati Spa’s kahevõitlusel mõni kuu pärast abiellumist. Sellest räägiti inetuid asju. Räägiti, et lord Kelso nõutanud kellegi kaabakliku juhusteotsija, mingisuguse jõhkra belglase, kes tema väimeest avalikult teotanud – Kelso maksnud talle selle eest, maksnud, sir – ja oli siis ta vardasse ajanud nagu tuvikese. Asi summutati ära, kuid ometi pidi lord Kelso klubis mõni aeg oma kotletti üksipäinis sööma. Mulle räägiti, ta toonud oma tütre tagasi, kuid kunagi pole see temale enam sõnagi lausunud. Oh jaa, see oli halb lugu. Tüdruk suri varsti, aasta jooksul. Nõnda siis jättis ta poja järele, tõesti? Selle olen unustanud. Milline see poiss on? On ta oma ema moodi, siis peaks ta olema ilus.”
„Ta on väga ilus,” kinnitas lord Henry.
„Loodan, et ta satub häisse kätesse,” jätkas vanamees. „Tema pidi küll hulga raha saama, kui lord Kelso temaga õieti talitas. Ka tema emal oli raha. Kogu Selby langes vanaisa kaudu temale. Tema vanaisa vihkas Kelsot, pidades teda alatuks koeraks. Seda ta oligi. Minu Madridis olles tuli ta kord sinna. Tõepoolest, mul oli temast häbi. Kuningannal oli viisiks minult teateid nõuda selle inglise aadlimehe kohta, kes tülitses alati voorimeestega sõiduhinna pärast. Sellest tehti terve pikk lugu. Kuu jooksul ei tihanud ma kordagi oma nägu õueringkonnas näidata. Loodan, et ta oma lapselapsega paremini talitas kui voorimeestega.”
„Seda ma ei tea,” vastas lord Henry. „Arvan, et poiss on jõukas. Ta pole veel täisealine. Selby on tema oma, seda tean. Ta ütles mulle. Ja… tema ema oli siis väga ilus?”
„Margaret Devereux oli meeldivamaid olevusi, keda ma kunagi näinud, Harry. Mis ajas teda nõnda talitama, nagu tema seda tegi, seda pole ma kunagi mõistnud. Tema oleks võinud endale meheks valida ükskõik kelle. Carlington oli kui hull tema järele. Kuid tüdruk oli ju romantiline. Selles perekonnas olid kõik naised seda. Meestest polnud suurt asja, aga naised olid tõepoolest imelised. Carlington roomas põlvili tema ees. Ta ise rääkis seda mulle. Aga Margaret pani ta naeruks, ja ometi polnud tol ajal Londonis ainust tüdrukut, kes Carlington’ile poleks järele joosnud. Ah jaa, Harry, kuna meil arutuist abieludest jutt on, siis – mis hullu teie isa mulle Dartmoor’ist rääkis, nagu tahaks tema endale ameeriklanna kosida? Kas siis inglise tüdrukud temale ei kõlba?”
„Praegu on väga moes ameeriklasi kosida, onu George.”
„Mina veaksin kihla inglise naiste peale kogu maailma vastu, Harry,” ütles lord Fermor rusikaga vastu lauda lüües.
„Praegu veetakse kihla ameeriklannade peale.”
„Nemad ei pea kaua vastu, öeldi mulle,” lausus vanahärra.
„Pikk pruudipõlv kurnab nad ära, aga takistus-võiduajamistel on nad suurepärased. Nad tabavad kõike lennus. Ma ei usu mitte, et Dartmoor’il oleks väljavaateid.”
„Kes on selle naise sugulased?” urises vanahärra. „On tal neid üldse?”
Lord Henry raputas pead. „Oma vanemate varjamises on ameerika tüdrukud niisama osavad kui inglise tüdrukud oma mineviku varjamiseski,” ütles ta tõustes lahkumiseks.
„Ehk on nad seakaupmehed?”
„Loodan seda, onu George, Dartmoor’i huvides. Olen kuulnud, sigadega kauplemine olevat Ameerikas kõige tulutoovam äri, muidugi peale poliitika.”
„On ta ilus?”
„Ta talitab, nagu oleks ta seda. Suurem hulk ameeriklannasid teeb nõnda. See on nende meeldivuse saladus.”
„Miks ei või need ameerika naised kodumaale jääda? Nad kinnitavad ju alati meile, seal olevat naiste paradiis.”
„Seda ta on. See ongi põhjuseks, miks nad nagu Eevagi nii suure õhinaga sealt katsuvad välja saada,” ütles lord Henry. „Ela hästi, onu George. Ma jään einele hiljaks, kui kauemaks viibin. Tänan antud teadete eest. Oma uutest sõpradest tahan ma ikka kõik teada, oma vanadest mitte midagi.”
„Kus sa einestad, Harry?”
„Tädi Agatha juures. Palusin sinna iseenda ja mr. Gray. See on tädi viimane lemmik.”
„Hm! Ütle oma tädi Agathale, Harry, et ta mind enam oma armuandide nurumisega tulevikus ei tüütaks. Need hakkavad südame peale. See hea naine näib arvavat, et mul pole midagi muud teha kui tema rumalate tujude rahuldamiseks tshekke kirjutada.”
„Väga hea, onu George, ma ütlen talle, kuid mõju pole sel mitte. Filantroobid kaotavad igasuguse inimsusetundmuse. See on nende eriline tunnus.”
Vanahärra urises heakskiitvalt ja kõlistas kella teenija kutseks. Lord Henry läks läbi madala võlvialuse Burlingtoni tänavale ja pööras oma sammud Berkeley Square’i poole.