Dorian Gray portree - 03

„Mina vihkan seda, kuidas te oma abielust kõnelete, Harry,” ütles Basil Hallward, sammudes aeda viiva ukse poole. „Mina arvan, teie olete väga hea abikaasa, aga te häbenete oma voorusi. Te olete haruldane inimene. Te ei räägi kunagi midagi moraalset ja ei tee kunagi midagi kõlblusevastast. Teie künism on lihtsalt poos.”
„Loomulikkus on ikka poos, pealegi kõige ärritavamaid poose, mida mina tunnen,” hüüdis lord Henry naerdes. Ja noormehed läksid kahekesi üheskoos aeda, kus asetusid pikale bambuspingile, mis seisis kõrge loorberipõõsa varjus. Päikesehelk libises üle läikivate lehtede. Rohus värisesid karikakrad.
Natukese aja pärast võttis lord Henry kella.
„Kahjuks pean ma minema, Basil,” lausus ta, „aga enne kui lähen, nõuan teilt küsimuse vastamist, mille esitasin teile äsja.”
„Missuguse küsimuse?” küsis kunstnik ja vahtis ainiti maha.
„Te teate seda väga hästi.”
„Ei, ma ei tea, Harry.”
„Noh, siis ütlen teile, milles see on. Mina tahan, et seletaksite, miks ei mõtle teie Dorian Gray portreed välja panna. Mina vajan tõsist põhjust.”
„Ma ütlesin teile tõsise põhjuse.”
„Ei, seda te ei teinud. Te ütlesite, põhjuseks olevat see, et pildis on liiga palju teist endast. Aga see on ju lapsik.”
„Harry,” ütles Basil Hallward, vaadates sõbrale otseteed näkku, „iga portree, mis maalitud tundmusega, on kunstniku portree, mitte aga mudeli oma. Mudel on ainult juhus, ainult ettekääne. Mitte teda ei ilmuta maalija, vaid pigemini on tema ise see, kelle ta värvitud lõuendil ilmutab. Põhjus, miks ma seda pilti ei taha välja panna, on kahjuks see, et mina selles olen avaldanud oma hinge saladuse.”
Lord Henry naeris.
„Ja mis see on?” küsis ta.
„Ma ütlen teile,” vastas Hallward; kuid nõutuseilme ilmus tema näkku.
„Ma olen ootus ise, Basil,” rääkis kaaslane temale otsa vaadates.
„Oo, siin on üsna vähe öelda, Harry,” vastas kunstnik, „ja ma kardan, et te mind vaevalt mõistate. Võib-olla vaevalt usutegi mind.”
Lord Henry naeratas ja kummardudes noppis rohust roosalehelise karikakra ning vaatles seda. „Olen kindel, et ma seda mõistan,” vastas ta, vahtides ainiti seda kuldset valgeudemelist ketast, „ja mis puutub uskumisse, siis võin ma kõike uskuda, eeldades, et see on üsna uskumatu.”
Tuul raputas mõned õilmed puist ja rasked sireliõied oma kobaras tähtedega liikusid edasi-tagasi rammestavas õhus. Rohutirts hakkas müüril siristama ja sinise joonena liugles pikk ja peenike kiil oma pruunidel loortiibadel mööda. Lord Henryl oli, nagu võiks ta kuulda Basil Hallward’i südame tuksumist ja ta ootas, mis oli tulemas.
„Lugu on lihtsalt nõnda,” ütles maalija veidi aja pärast. „Kaks kuud tagasi läksin ma leedi Brandon’i suurele vastuvõtu-õhtule. Teate ju, meie vaesed kunstnikud peame end aeg-ajalt seltskonnas näitama, et publikule meelde tuletada – me pole mitte mõned metslased. Nagu teie mulle kord ütlesite, võib sabakuuega ja valge kaelasidemega igaüks, isegi börsimaakler, omandada haritud inimese kuulsuse. Noh, olin ehk vaevalt kümme minutit saalis olnud, rääkides pööraselt mukitud leskedega ja igavate akadeemikutega, kui äkki tundsin, et keegi vahib mind. Pöördusin pooleldi ümber ja nägin Dorian Gray’d esimest korda. Kui meie pilgud kohtusid, tundsin end kahvatavat. Imelik hirmutundmus valdas mind. Mõistsin, et seisin silm silma vastu kellegagi, kelle pelk isik oli sedavõrd võluv, et kui mina oleksin lasknud, siis oleks ta ära neelanud kogu minu loomuse, hinge ja isegi minu kunsti. Mina pole oma elus kunagi välismõjusid kannatanud. Teie teate, Harry, kui iseseisev olen oma loomuselt. Ikka olen ma iseenda isand olnud, vähemalt enne Dorian Gray kohtamist. Siis aga – ma ei tea, kuidas seda teile seletada. Miski näis mulle ütlevat, et mind on tabanud mu elus hirmus kriis. Mul oli imelik tundmus, et saatusel on minu jaoks tagavaraks haruldased rõõmud ja haruldased kannatused. Ma hirmusin ja pöördusin ümber, et lahkuda. Mitte südametunnistus ei ajanud mind seda tegema, vaid isesugune argus. Et ma põgeneda tahtsin, seda ei taha ma endale kuidagi teeneks lugeda.”
„Südametunnistus ja argus on tõeliselt sama asi, Basil. Südametunnistus on ettevõtte ärinimi. See on kõik.”
„Seda ei usu ma, Harry, ja ma arvan, teie isegi ei usu seda. Siiski, ükskõik mis oli minu ajeks – ja see võis olla uhkus, sest ma olen ikka olnud väga uhke – igatahes tormasin ma ukse poole. Seal aga muidugi ma tabasin leedi Brandon’i enese. „Ega te ometi nii ruttu taha ära joosta, mr. Hallward?” karjus ta. Te ju teate tema imelikult lõikavat häält?”
„Tean; ta on kõiges vau, mitte ainult iluduses,” ütles lord Henry, kiskudes oma pikkade närviliste sõrmedega karikakra puruks.
„Ma ei saanud tast kuidagi lahti. Ta tutvustas mind kuninglikkude kõrgustega, tähe- ja lindikandjatega ning vanemate daamidega, kel hiiglatiaarad ja papagoininad. Ta rääkis minust kui oma kallimast sõbrast. Ainult ühe korra olin teda varem kohanud, aga millegipärast võttis ta endale täna pähe teha mind päevakangelaseks. Ma arvan, mõnel minu pildil oli tol ajal suur edu, vähemalt oli neist odavais turulehis lobisetud, mis on üheksateistkümnenda sajandi surematuse mõõdupuu. Äkki leidsin enese silm silma vastu noormehe ees, kelle isik mind nii imelikult oli vapustanud. Me olime teineteisele üsna ligi, peaaegu puutusime kokku. Meie silmad kohtusid jällegi. See oli mõtlematu, aga ometi palusin ma leedi Brandonit, et ta mind noormehega tutvustaks. Siiski, võib-olla polnudki see nii mõtlematu. See oli lihtsalt paratamatu. Me oleksime teineteisega rääkima hakanud ka ilma igasuguse tutvustamiseta. Selles olen ma kindel. Dorian ütles mulle seda pärast. Ka tema tundis, et me olime määratud teineteist tundma.”
„Ja kuidas kirjeldas leedi Brandon seda imelist noormeest?” küsis lord Henry. „Ma tean, tal on viisiks kõigi oma külaliste kohta silmapilkset kirjeldust anda. Mäletan, kuis ta kord mind viis kellegi metsiku ja punanäoline vanahärra juurde, kes oli üleni kaetud autähtede ja lintidega, kuna ta ise mulle kõrva sosistas kõige imestusväärsemaid üksikasju – traagilisel sisinal, mida pidid kuulma kõik, kes viibisid selles ruumis. Mina pistsin lihtsalt plehku. Mina armastan ise endale tutvusi otsida. Kuid leedi Brandon talitab oma külalistega, nagu teeb seda oksjonipidaja oma kaubaga. Tema kas seletab nad täiesti minema või räägib neist kõik, välja arvatud, mis neist vaja teada.”
„Vaene leedi Brandon! Te olete temale kare, Harry!” ütles Hallward loiult.
„Armas poiss, tema katsus asutada salongi, aga tal õnnestus avada ainult restoran. Kuidas võiksin siis teda imetleda? Aga jutustage mulle, mis rääkis ta Dorian Grayst.”
„Oo, midagi selletaolist, et „vaimustav poiss – vaene armas ema ja mina lahutamata koos – olen unustanud, mis ta teeb – kardan, et ei tee midagi – oh jaa, mängib klaverit – või on see viiul, kallis mr. Gray?” Kumbki meist ei suutnud naeru hoida ja nõnda saime korraga sõpradeks.”
„Naer pole sugugi halb algus sõprusele, selle lõpuks on ta aga kõige parem,” ütles noor lord, noppides teise karikakra.
Hallward raputas pead. „Teie ei mõista, mis on sõprus, Harry,” lausus ta, „ja sellepärast ka seda mitte, mis on vaenlus. Teile sobivad kõik inimesed, tähendab, teie olete kõigile ükskõikne.”
„Kui hirmus ülekohtune te olete!” hüüdis lord Henry, lükates oma kübarat tagasi ja vaadeldes väikesi pilvi, mis liikusid nagu läikiv-valge siidi rebestatud kiud suvetaeva türkiissinises õõnsuses. „Jah, hirmus ülekohtune. Mina teen inimestes suurt vahet. Sõbrad valin endale nende hea välimuse tõttu, tuttavad nende hea iseloomu tõttu ja vaenlased nende hea mõistuse tõttu. Inimene ei suuda kunagi küllalt hoolikas olla oma vaenlaste valikus. Minul pole nende seas ainustki tola. Neil kõigil on terav mõistus ja sellepärast peavad nad minust lugu. On see minus edevus? Ma arvan, see on teatud edevus.”
„Ma arvan ka, Harry. Aga teie astmeid arvestades kuuluksin mina ainult teie tutvuste sekka.”
„Minu armas vana Basil, teie olete palju enam kui tuttav.”
„Ja palju vähem kui sõber. Omataoline vend, oletan ma?”
„Oo, vennad! Vendadest ei pea ma midagi. Minu vanem vend ei taha surra ja minu nooremad vennad ei teegi muud kui aga surevad.”
„Harry!” hüüdis Hallward kulmu kortsutades.
„Armas poiss, seda ei mõtle ma ju päris tõsiselt. Aga ma ei või midagi sinna parata, et pean oma sugulasi põlastama. Arvan, see tuleb sellest, et ükski meist ei või kannatada inimesi, kel on samad vead kui meil enestelgi. Mina sümpatiseerin väga inglise demokraatia vihale selle vastu, mida nemad nimetavad kõrgema klassi pahedeks. Hulk tunneb, et joomine, rumalus ja kõlblusetus peavad olema tema enda eriomandus, ja et kui mõni meist end millegagi määrib, siis rikub ta tema ainuõigust. Kui vaene Southwark sattus abielulahutuse-kotta, oli hulga viha otse suurepärane. Ja ometi ei usu ma, et kümme protsentigi proletariaadist elaks korralikult.”
„Mina pole teie ainukesegi öeldud sõnaga nõus, ja mis veel enam, Harry, ma tunnen, ka teie ise pole.”
Lord Henry silitas oma teravat pruuni habet ja toksis tupsuga ehitud mustpuust kepiga oma lakksaapa nina.
„Kui väga inglane te olete, Basil! Juba teist korda tähendate sedasama. Kui keegi esitab tõsisele inglasele mingi idee – igatahes hädaohtlik tegu, – siis ei tule sellel uneski mõttese arutada, kas esitatud idee on õige või vale. Ainuke, mida tähtsaks peetakse – kas keegi ise usub oma ideed. Kuid teatud idee väärtusel pole midagi sellega tegemist, kas tema väljendaja ise seda tõsiselt võtab või ei. Tõepoolest, mida ebatõsisem on idee väljendaja, seda enam puhtmõistuseline on idee, sest niisugusel korral puuduvad temas väljendaja ajed, soovid ja eelarvamused. Ometi ei taha ma teiega vaidlema hakata poliitiliste, ühiskondlikkude ja metafüüsiliste küsimuste üle. Ma armastan inimesi rohkem kui põhimõtteid ja põhimõttetuid inimesi rohkem kui ükskõik mida maailmas. Rääkige mulle veel Dorian Grayst. Kui sagedasti kohtate teda?”
„Iga päev. Ma ei võiks õnnelik olla, kui ma ei näeks teda iga päev. Ta on mulle absoluutselt tarvilik.”
„Kui imelik! Ma arvasin, teid huvitab ainult teie kunst.”
„Tema on praegu kogu minu kunst,” ütles kunstnik tõsiselt. „Mõnikord ma arvan, Harry, maailma ajaloos on ainult kaks tähtsat järku. Esimene, kus ilmub kunstis uus väljendusvahend, ja teine – kus ilmub uus isik kunsti jaoks. Mis oli Veneetsias õlimaali leid ja hilisele kreeka raidkunstile Antinouse nägu, seda on minule millalgi Dorian Gray nägu. Mitte ainult, et mina teda maalin, joonistan, skitseerin. Muidugi olen ma kõike seda teinud. Aga tema on minule palju enam kui ainult mudel. Ma ei tahaks öelda, nagu poleks ma sellega rahul, mis ma temast olen teinud, või nagu oleks tema ilu midagi niisugust, mida kunst ei suuda väljendada. Pole midagi olemas, mida kunst ei suudaks väljendada, ja ma tean, et minu töö, mis olen teinud sestsaadik, kui ma Dorian Gray’ga tutvusin, on hea töö, on minu elu parim töö. Kuid mingisugusel imelikul viisil – kahtlen, kas te mind mõistate – on tema isik minus äratanud sootuks uue kunstitõu, seotuks uue kunstistiili. Mina näen asju teisiti, mina mõtlen neist teisiti. Mina ammutan nüüd elust, mis oli varemalt minule varjatud. „Vormi unistus mõtte silmapilgul” – kes ütles seda? Olen unustanud; kuid just seda on Dorian Gray minule olnud. Selle poisi pelk nähtav olemus – sest tema tundub mulle vaevalt rohkem kui poiss, kuigi ta tõeliselt on juba üle kahekümne – tema pelk nähtav olemus, ah! Kahtlen, kas te suudate taibata, mis see kõik tähendab. Ebateadlikult määrab ta minule mingi uue kooli sihtjooned ja selles koolis peab avalduma romantilise vaimu kogu kirg, kreeka vaimu kogu täius. Hinge ja keha kooskõla – kui palju see on! Meie oma hulluses oleme need kaks lahutanud ja oleme leidnud realismi, mis on labane, ning idealismi, mis on sisutu. Harry! kui te ainult teaksite, mis Dorian Gray on minule! Teie mäletate ehk seda minu maastikku, mille eest Agnew mulle nii kõrget hinda pakkus ja millest mina ei tahtnud lahkuda? See on parimaid asju, mis mina kunagi loonud. Ja miks on see nõnda? Sellepärast, et seda maalides istus Dorian Gray minu kõrval. Mingi saladuslik mõju voolas temast minusse ja esimest korda elus nägin ma lihtsas maastikus seda imet, mida ma alati selles olen otsinud, kuid mitte leidnud.”
„Basil, see on harukordne! Ma pean Dorian Grayd näha saama.”
Hallward tõusis istmelt ja kõndis aias edasi-tagasi. Natukese aja pärast tuli ta oma paigale.
„Harry,” ütles ta, „Dorian Gray on minule lihtsalt motiiv kunstis. Teie ehk ei näe temas mitte midagi. Mina aga näen temas kõik. Kunagi ei leidu teda rohkem minu teoses kui siis, kui tema enda kuju seal puudub. Nagu ma ütlesin, tema on ajeks uuele stiilile. Mina leian ta teatud joonte keerdudes, teatud värvide armsuses ja õrnuses. See on kõik.”
„Miks ei pane te siis seda pilti välja?” küsis lord Henry.
„Sellepärast, et tahtmata olen temasse pannud teatud väljenduse kogu sellest imelisest kunstilisest ebajumaldamisest, millest ma temale muidugi sõnagi pole lausunud. Tema ei tea sellest midagi. Tema ei saa kunagi sellest midagi kuulda. Kuid seda võidakse aimata, ja mina ei taha oma hinge paljastada inimeste rumalatele, ahnetele pilkudele. Minu süda ei lähe kunagi nende mikroskoobi alla. Selles pildis on liiga palju minust endast, Harry – liiga palju minust endast.”
„Luuletajad pole nii piinlikud kui teie. Nemad teavad, kui kasulik on oma kirge trükis avaldada. Tänapäev kannatab mõni murtud süda mitu trükki.”
„Sellepärast vihkan ma neid,” hüüdis Hallward. „Kunstnik peab ilusaid asju looma, aga mitte midagi iseendast sinna sisse panema. Meie elame ajajärgul, kus kunstiga talitatakse, nagu oleks ta mõnesugune autobiograafia. Oleme kaotanud abstraktse ilutundmuse. Millalgi näitan ma maailmale, mis see on; ja sellepärast ei saa maailm kunagi minu Dorian Gray pilti näha.”
„Ma arvan, te eksite, Basil, kuid ma ei taha teiega vaielda. Ainult vaimselt pankrottijäänud vaidlevad. Ütelge mulle, armastab Dorian Gray teid väga?”
Kunstnik mõtles silmapilgu. „Ta armastab mind,” vastas ta natukese aja pärast. „Ma tean, ta armastab mind. Muidugi, ma ütlen talle hirmsasti meelitusi. Tunnen imelikku lõbu temale asju öelda, mida ma ükskord kindlasti kahetsen. Harilikult on ta minu vastu väga kena ja meie istume ateljees, rääkides tuhandeist asjust. Ajuti aga on ta hirmus hoolimatu ja näib suurt lõbu tundvat mind piinates. Siis tunnen ma, Harry, et olen kogu oma hinge andnud kellelegi, kes talitab temaga, nagu oleks ta mõni lill, mida nööpauku pistetakse – ehteks tema edevuse võlumiseks ja ühe suvepäeva iluks.”
„Suvepäevad, Basil, võivad viibida,” lausus lord Henry. „Võib-olla tüdinete teie enne kui tema. Kurb on mõelda, kuid pole kahtlust, geenius kestab kauemini kui ilu. Sellest tulebki, miks me nii palju vaeva näeme liialdamisega hariduses. Metsikus võitluses olemise eest vajame midagi kestvat ja sellepärast täidame oma aju igasuguse puru ja tõsiasjadega rumalas lootuses, nõnda oma seisupaika kinni hoida. Läbi ja läbi hästi-informeeritud inimene – see on moodne ideaal. Aga läbi ja läbi hästi-informeeritud inimese peaaju on hirmus asi. See on nagu mõni vanakraamikauplus, täis peletisi ja tolmu, kus iga asi on hinnatud üle oma tõelise väärtuse. Seega arvan ma siis, teie tüdinete temast enne. Ühel ilusal päeval vaatate oma sõbrale otsa ja ta paistab teile muutununa, teile ei meeldi mõni värvitoon või midagi muud. Kibedasti heidate talle ette oma südames ja mõtlete tõsiselt, et ta on teiega halvasti talitanud. Kui ta järgmisel korral teid külastab, olete tema vastu üsna külm ja ükskõikne. Sellest on väga kahju, sest see muudab teid ennast. Mis te mulle jutustasite, on päris romaan – kunstiromaaniks võiks teda nimetada – ja kõige halvem ükskõik mis romaani läbielamisel on see, et ta jätab su nii ebaromantiliseks.”
„Harry, ärge rääkige nõnda. Seni kui ma elan, valitseb minu üle Dorian Gray isik. Teie ei või tunda, mis mina tunnen. Teie muutute liiga sagedasti.”
„Ah, kallis Basil, sellepärast ma just võingi seda tunda. Truud tunnevad ainult armastuse igapäevsust: ebatruud üksi tunnevad armastuse tragöödiat.”
Ja lord Henry tõmbas kenal hõbetoosil tuld ja hakkas iseteadval ning rahuldunud näol sigaretti suitsetama, nagu oleks ta maailma mõtte koondanud ainsasse lausesse. Luuderohu lakitud lehtede roheluses kostis sirtsuvate varblaste krabistamine ja sinised pilvevarjud kihutasid üle rohu nagu lendavad pääsukesed. Kui mõnus oli siin aias! Ja kui imelised olid teiste inimeste tundmused! Palju imelisemad kui nende ideed, nii näis temale. Oma hing ja sõbra kired – need olid võluvad asjad elus. Vaikse naudinguga kujutles ta seda igavat hommikueinet, millest ta oli pääsenud, jäädes nii kauaks Basil Hallward’i juurde. Oleks ta oma tädi juurde läinud, siis oleks ta seal tingimata lord Goodbody’t kohanud ja kogu kõnelus oleks puudutanud vaeste toitmist ja eeskujulikkude üürimajade vajadust. Iga klass oleks jutlustanud nende vooruse tähtsust, mille kasutamiseks tema enda elus polnud mingit tarvidust. Rikas oleks rääkinud kokkuhoiu tähtsusest ja laisk oleks ilusaid sõnu teinud töö auväärsusest. Oli nii kena kõigest sellest pääseda! Oma tädist mõeldes turgatas tal midagi pähe. Ta pöördus Hallward’i poole ja ütles:
„Armas poiss, just praegu tuli mul meelde.”
„Mis nimelt, Harry?”
„Kus ma kuulsin Dorian Gray nime.”
„Kus see siis oli?” küsis Hallward kergelt kulmu kortsutades.
„Ärge tehke nii kurja nägu, Basil. See oli minu tädi, leedi Agatha juures. Tema ütles mulle, et tema leidnud suurepärase noormehe, kes teda pidi East Endis aitama, ja selle noormehe nimi oli Dorian Gray. Pean tähendama, tädi pole kunagi öelnud, et see noormees oleks ilus. Naistel pole ilust arusaamist, vähemalt pole seda headel naistel. Tädi ütles, noormees olevat väga tõsine ja temal olevat kena loomus. Kohe kerkis mul silme ette mingisugune lihtsoenguga olend, kel prillid ees, hirmsad tedretähed näos ja tohutud trampjalad all. Soovisin, et oleksin teadnud, see oli teie sõber.”
„Rõõmustan väga, et te seda ei teadnud, Harry.”
„Miks?”
„Ma ei tahaks, et teie teda kohtaksite.”
„Teie ei tahaks, et mina teda kohtaksin?”
„Ei.”
„Mr. Dorian Gray on ateljees, sir,” ütles teener tulles aeda.
„Te peate mind tutvustama,” hüüdis lord Henry naerdes.
Kunstnik pöördus teenri poole, kes seisis silmi pilgutades päikesevalguses.
„Paluge mr. Grayd oodata, Parker: ma tulen silmapilk sisse.” Teener kummardas ja läks mööda teed tagasi.
Nüüd vaatas kunstnik lord Henryle otsa. „Dorian Gray on minu kallim sõber,” ütles ta. „Temal on lihtne ja kena loomus. Teie tädil on täiesti õigus, kui ta temast nõnda rääkis. Ärge rikkuge teda. Ärge püüdke temasse mõjuda. Teie mõju oleks halb. Maailm on avar ja temas on palju imelisi inimesi. Ärge võtke minult ainukest isikut, kes annab minu kunstile kogu võluvuse, mis tal on: minu kui kunstniku elu oleneb temast. Pidage seda meeles, Harry, ma usaldan teid.”
Ta rääkis väga pikkamisi ja sõnad näisid vastu tema enda tahtmist endale teed murdvat.
„Missugust lollust te räägite!” ütles lord Henry naeratades ja Hallward’i käest kinni võttes ta peaaegu vedas teda majja.

TEINE PEATÜKK
Sisse astudes nägid nad Dorian Grayd. Ta istus klaveri ees, selg nende poole, lehitsedes Schumann’i „Waldszenen” köidet.
„Te peate selle mulle laenama, Basil,” hüüdis ta. „Tahaksin neid mängima õppida. Nad on otse imeilusad.”
„See oleneb täiesti sellest, kuidas te täna istute, Dorian.”
„Oo, ma olen istumisest tüdinud ja mina ei taha endast mingit elusuurust pilti,” vastas poiss ülemeelikult ja tujukalt klaveriistmel virru lüües. Nähes lord Henryt tõusis silmapilguks kerge puna tal palgeisse ja ta kargas üles. „Palun vabandust, Basil, aga ma ei teadnud ju, et teil on külaline.”
„See on lord Henry Wotton, Dorian, minu vana sõber Oxfordi päevilt. Just praegu jutustasin temale, missugune suurepärane modell te olete, ja nüüd rikkusite teie kõik.”
„Minu rõõmu teiega tutvuda ei rikkunud te mitte, mr. Gray,” ütles lord Henry edasi astudes ja oma kätt sirutades. „Minu tädi on teist mulle sagedasti rääkinud. Teie olete tema lemmikuid ja ma kardan, ka tema ohvreid.”
„Praegusel silmapilgul seisan ma leedi Agatha mustas nimekirjas,” vastas Dorian kelmikalt kahetseval pilgul. „Mineval teisipäeval lubasin temaga kuhugi Whitechapeli klubisse minna, aga ma unustasin selle tõepoolest täiesti. Me pidime seal kahekesi ühe dueti mängima – ma arvan, kolm duetti. Nüüd ei tea ma, mis ta mulle küll ütleb. Ma ei julge teda külastadagi.”
„Oo, ma lepitan teid oma tädiga. Tema peab teist väga lugu. Ja ma ei usu mitte, et teie puudumisel oleks suuremat tähendust. Kuulajad arvavad vististi, et see ongi duett. Klaveri ette istudes teeb tädi Agatha ikka kahe eest müra.”
„See on teie tädi kohta väga hirmus ja ka minu kohta mitte väga kena,” vastas Dorian naerdes.
Lord Henry vaatas talle otsa. Jah, ta oli tõesti imeilus oma peenelt joonistatud punaste huulte, avameelsete siniste silmade ja kräsus kuldsete juustega. Tema näos oli midagi, mis äratas usaldust esimesest silmapilgust. Temas oli kogu nooruse otsekohesus ja nooruse kogu kirglik puhtus. Tundus, ta oli maailmaga kokkupuutumisest alles rüvetamata. Polnud ime, et Basil Hallward teda jumaldas.
„Teie olete heategevuseks liiga ilus, mr. Gray – üleliia ilus.” Ja lord Henry laskus diivanile ning avas oma sigaretitoosi.
Kunstnik oli ametis värvide segamisega ja pintslite korraldamisega. Ta oli tusane ja kuuldes lord Henry viimast märkust heitis pilgu temale, viivitas silmapilgu ja ütles siis:
„Harry, ma tahaksin oma pildi täna lõpetada. On see ehk teie arvates hirmus viisakuseta, kui paluksin teid lahkuda?”
Lord Henry naeratas ja vaatas Dorian Grayle otsa. „Pean ma minema, mr. Gray?” küsis ta.
„Oo, palun, mitte, lord Henry. Ma näen, Basilil on jällegi tema tusane tuju ja mina ei suuda tema tuska välja kannatada. Pealegi tahaksin ma teilt kuulda, miks ei peaks ma heategevusele anduma.”
„Ma ei tea, kas ma seda teile pean ütlema, mr. Gray. See on nii tüütu kõneaine, et sellest võiks ainult tõsiselt rääkida. Kuid kindlasti ei jookse ma nüüd kuhugi, kuna ju teie mind jääda palusite. Ega teilgi tõeliselt midagi selle vastu ole, Basil, ega? Sagedasti olete mulle ütelnud, et teile meeldib, kui leidub keegi, kellega teie modell võib lobiseda.”
Hallward hammustas huult. „Kui Dorian seda soovib, muidugi pead sa siis jääma. Doriani tujud on kõigile seaduseks, peale tema enese.”
Lord Henry võttis oma kübara ja kindad. „Teie sunnite mind küll jääma, Basil, kuid kahjuks pean ma minema. Lubasin kedagi Orleans’is kohata. Head päeva, mr. Gray. Tulge mind mõnel pealelõunal Curzoni tänavale vaatama. Kella viie paiku olen ma enamasti ikka kodus. Teatage oma tulekust kirjalikult. Kahetseksin väga, kui ma teid ei kohtaks.”
„Basil,” hüüdis Dorian Gray, „kui lord Henry Wotton läheb, siis lähen ka mina. Teie ei ava maalides kunagi oma suud ja on hirmus igav seista alusel ning katsuda teha lõbusat nägu. Paluge teda jääda. Mina nõuan seda.”
„Jääge, Harry, et vastu tulla Dorianile ja ka minule,” ütles Hallward, vahtides ainiti oma pildile. „On üsna tõsi, ma ei räägi töötades kunagi ega kuule midagi ja minu õnnetuil modellidel peab küll olema hirmus igav. Palun jääge.”
„Aga mis saab minu Orleans’i mehega?”
Kunstnik naeris. „Ma ei usu, et sellega oleks erilisi raskusi. Võtke jälle istet, Harry. Ja nüüd, Dorian, astuge kõrgendikule ja ärge tehke liiga palju liigutusi ega pange seda tähele, mis lord Henry teile ütleb. Tema mõjub kõigisse oma sõpradesse halvasti, ainukeseks erandiks olen mina.”
Noore kreeka märtri näoilmel astus Dorian Gray kõrgendikule, kus tegi rahulolematuse mossituse lord Henry poole, kes talle väga hakkas meeldima. Tema polnud sugugi Basili moodi. Mõlemad mehed olid vaimustavad vastandid. Ja lord Henryl oli nii ilus hääl. Mõne silmapilgu pärast ütles ta: „On teil tõesti halb mõju, lord Henry? Nii halb, nagu Basil seda ütleb?”
„Head mõju pole üldse olemas, mr. Gray. Iga mõju on ebakõlbeline – ebakõlbeline teaduslikult seisukohalt vaadatuna.”
„Miks?”
„Sellepärast et mõjuda kellessegi tähendab – anda temale oma hing. Tema ei mõtle siis enam oma loomulikke mõtteid ega põle enam oma loomulikes kirgedes. Tema voorused pole tõeliselt tema omad. Tema patud – kui üldse on pattu olemas – on laenatud. Tema muutub mingisuguse võõra muusika vastukajaks, saab näitlejaks osas, mis pole kirjutatud tema tarvis. Elu eesmärk on endaarendamine. Teostada täielikult iseoma loomus, selleks oleme kõik siin. Tänapäev tunnevad inimesed iseeneste ees hirmu. Nemad on unustanud oma kõrgeima kohuse – kohuse, et igaüks kuulub iseendale. Muidugi on nad headtegevad. Nad toidavad näljaseid ja katavad kerjuseid. Aga nende eneste hinged nälgivad ja on alasti. Julgus on meie soost kadunud. Võib-olla pole meil teda tõeliselt kunagi olnudki. Ühiskonna-kartus, mis on kõlbluse aluseks, ja jumalakartus, mis on usu saladus – need kaks asja valitsevad meid. Ja ometi…”
„Pöörake oma pead pisut paremale, Dorian, olge hea poiss,” ütles kunstnik süvenenuna oma töösse, kus ta ainult tundis, et poisi näkku oli tulnud ilme, mida ta varemalt kunagi polnud näinud.
„Ja ometi,” jätkas lord Henry oma madalal, kõlaval häälel ja selle ilusa käeliigutusega, mis oli alati temal nii iseloomulik, isegi juba Etoni päevil, „ja ometi usun ma, et kui inimene hakkaks elama täielikult ja põhjani oma elu, kui ta annaks vormi igale oma tundmusele, väljenduse igale oma mõttele, teostaks iga oma unistuse – mina usun, maailm omandaks siis niisuguse värske rõõmuhoo, et meie kõik unustaksime keskaja haigused ja pöörduksime tagasi vana kreeka ideaali juurde – millegi veel peenema ja rikkalikuma juurde võib-olla. Kuid mehisemadki mehed meie seas kardavad iseendid. Metslase enesevigastamine elab edasi traagilise jäänusena meie endaeitamises, mis hävitab meie elu. Me saame oma karistuse keeldumiste eest. Iga tung, mida püüame lämmatada, haub meie vaimus edasi ja mürgitab meid. Keha patustab ainult ühe korra ja on sellega temast lahti, sest iga tegu on omataoline puhastus. Järele ei jää midagi kui aga maitstud lõbu mälestus või kahetsuse toredus. Ainuke tee kiusatusest vabanemiseks on – temale järele anda. Pange talle vastu ja teie hing jääb haigeks, igatsedes asju, mida ta ise endale keelanud, ja ihaldades seda, mille loomuvastased seadused on teinud loomu- ja seadusevastaseks. On öeldud, maailma suured sündmused leiavad aset peaajus. Peaajus ja ainult peaajus leiavad aset ka maailma suured patud. Teil, mr. Gray, teil eneselgi oma roospunase nooruse ja oma roosvalge poisilikkusega on kired, mis on teid kartma pannud, ja mõtted, mis on täitnud teid hirmuga, ning unistused päeval ja ööl, mida mälestades teie palgeid värvib häbipuna…”
„Pidage!” kogeles Dorian Gray. „Pidage, teie ajate mind segadusse. Ma ei tea, mis öelda. On olemas vastus teile, aga mina ei leia seda. Ärge rääkige. Laske mind mõelda. Või mis õigem – laske mind katsuda mitte mõelda.”
Peaaegu kümme minutit seisis ta liikumata, huuled avatud ja silmis imelik helk. Tumedalt taipas ta, et sootuks uued mõjud töötasid temas. Talle näis, nagu oleksid nad tõeliselt sündinud temas endas. Vähesed sõnad, mis Basili sõber temale ütelnud – juhuslikult räägitud sõnad, kahtlemata, oma meelega mõeldud paradoksaalsusega – olid puudutanud mingisuguseid salajasi keeli, mida polnud kunagi varem puudutatud, kuid mis nüüd, nagu ta tundis, lõid temas võnkuma ja värisesid imelikus tuikes.
Samuti oli teda erutanud muusika. Muusika oli teda juba nii mõnigi kord erutanud. Aga muusikal polnud sõnu. See polnud uus maailm, vaid ennemini uus ürgsegu, mis ta lõi. Sõnad! Paljad sõnad! Kui hirmsad nad olid! Kui selged, elavad ja julmad! Nende eest ta ei pääsenud. Ja ometi – missugune peen võluvus tundus neis! Nad näisid võivat anda plastilise vormi vormita asjadele ja neis oli omapärane muusika, mis oli nii magus nagu viiuli või kandle helin. Paljad sõnad! Oli midagi reaalsemat kui sõnad?
Jah, poisikesepõlves oli tal olnud asju, mida ta ei mõistnud. Nüüd mõistis ta neid. Elu omandas äkki tulevärvingu. Talle näis, nagu kõnniks ta leegis. Miks ei teadnud ta seda varem?
Oma peenel naeratusel vaatles teda lord Henry. Tema tundis täpselt seda hingelist silmapilku, kus pidi vaikima. Ta oli lõpmata huvitatud. Teda üllatas tema sõnade äkiline mõju ja mäletades raamatut, mida ta oli lugenud kuueteistkümneselt, raamatut, mis oli temale ilmutanud palju tänini tundmatut, küsis ta endalt, kas ehk Dorian Gray sama katset ei pea kordama. Tema oli ainult noole õhku lasknud. Tabas ta märki? Kui võluv oli see poiss!
Hallward maalis edasi oma imeliselt julge hooga, milles peitus tõsine peenus ja täiuslik õrnus ja mis vähemalt kunstis oleneb tõsisest võimest. Vaikust ei märganud ta põrmugi.
„Basil, ma olen väsinud seismast,” hüüdis Dorian Gray äkki. „Ma pean välja minema ja aias istuma. Õhk on siin lämmatav.”
„Mu armas poiss, mul on nii kahju. Maalides ei saa ma mõelda millestki muust. Kuid te pole kunagi paremini seisnud. Te olite täiesti paigal. Ja ma tabasin ilme, mida vajasin – poolavatud huuled ja särav pilk silmis. Ma ei tea, mis Harry teile rääkis, kuid teie saite sellest kõige imelisema näoilme. Usun, ta ütles teile meelitusi. Te ei pea ainustki tema sõna uskuma.”
„Muidugi, meelitusi ei ütelnud ta mulle mitte. Võib-olla sellepärast ei usugi ma midagi, mis ta mulle ütles.”
„Te teate, et usute kõik,” ütles lord Henry, vaadates oma unistavate ja väsinud silmadega talle otsa. „Ma tulen ühes teiega aeda. Ateljees on kole palav. Basil, laske meile midagi külma juua anda, midagi maasikatega.”
„Muidugi, Harry. Helistage, ja kui Parker tuleb, ütlen ma talle, mida vajate. Ma pean veel selle tagapõhja valmis maalima ja tulen teile pärast järele. Ärge pidage Doriani liiga kaua kinni. Ma pole kunagi paremas hoos olnud maalimiseks kui täna. Sellest tuleb minu meistriteos. Ta on juba praegu minu meistriteos.”