Dorian Gray portree - 08

Liig nagu pikne, mis veel enne kaob,
Kui öelda võib: „Välk lööb!”
Head ööd, mu arm!
Me armupungast õhus kuumavas
Las’ võrsub uueks kohtamiseks kaunis lill –
siis rääkis ta need sõnad nõnda, nagu poleks neil tema kohta mingit tähendust. See polnud närvilisus. Otse sellevastu näis ta enda üle täiesti valitsevat. See oli lihtsalt halb mäng. Ta ebaõnnestus täielikult.
Isegi harilik, harimata publik all saalis ja galeriil kaotas huvi mängu vastu. Inimesed läksid rahutuks ja hakkasid valjusti rääkima ning vilistama. Juudi direktor, kes seisis esimeste ridade taga, trampis ja vandus tulises vihas. Ainuke inimene, kes rahulikuks jäi, oli näitlejanna ise.
Pärast teist vaatust läks lahti sisistamistorm ja lord Henry tõusis oma toolilt ning ajas mantli selga. „Ta on väga ilus, Dorian,” ütles ta, „kuid ta ei mõista mängida. Lähme.”
„Mina vaatan mängu lõpuni,” vastas poiss karmil, kibedal häälel. „Mul on hirmus kahju, et raiskasin teil õhtu, Harry. Palun vabandust teilt mõlemailt.”
„Kallis Dorian, mina tahaksin arvata, et miss Vane on haige,” rääkis Hallward vahele. „Me tuleme mõni teine õhtu.”
„Sooviksin, et ta oleks haige,” oli poiss nõus. „Kuid mulle näib, ta on lihtsalt ükskõikne ja külm. Ta on põhjani muutunud. Eile õhtul oli ta suur kunstnik. Täna õhtul on ta ainult harilik keskpärane näitlejanna.”
„Ärge rääkige nõnda sellest, keda armastate, Dorian. Armastus on imelisem asi kui Kunst.”
„Nad mõlemad on lihtsad jäljendusvormid,” tähendas lord Henry. „Kuid lähme. Dorian, teie ei peaks enam kauemaks siia jääma. Halba näitlemist näha ei ole kõlbeliselt soovitav. Pealegi arvan ma, teie abikaasal pole ometi vaja näidelda. Mis oleks siis sellest, et ta mängib Juliat nagu puunukk. Ta on väga meeldiv, ja kui ta elust niisama vähe teab nagu näitlemisest, siis on ta vaimustav kogemus. On ainult kaht tõugu inimesi, kes võluvad – ühed teavad absoluutselt kõik ja teised ei tea absoluutselt mitte midagi. Armuline taevas, mu kallis poiss, ärge tehke nii traagilist nägu! Saladus nooreks jääda on – hoiduda ebakõlvulisist erutusist. Tulge minu ja Basiliga klubisse. Me suitsetame seal sigarette ja joome Sibyl Vane’i iluks. Ta on ilus. Mida tahaksite veel?”
„Minge ära, Harry,” hüüdis poiss. „Tahaksin üksi olla. Basil, te peate minema. Ah! Eks te näe, et mu süda lõhkeb?”
Palavad pisarad tungisid tal silma. Ta huuled värisesid ja ta tormas loozhi taguseina, toetus selle vastu ja kattis oma näo kätega.
„Lähme, Basil,” ütles lord Henry imeliku õrnusega hääles; ja mõlemad noormehed läksid üheskoos välja.
Varsti pärast seda süttisid tuled näitelaval ja eesriie tõusis kolmandaks vaatuseks. Dorian Gray istus uuesti oma paigale. Ta paistis kahvatuna, uhkena ja ükskõiksena. Etendus venis edasi ja tundus lõpmatuna. Pooled inimesed läksid välja, naerdes ja trampides oma raskete saabastega. Kogu etendus oli nurjas. Viimane vaatus mängiti peaaegu tühjadele pinkidele. Eesriie langes naerukihina ja urina saatel.
Dorian Gray tormas taha riietumisruumi. Tüdruk seisis seal üksi, näol võidurõõmu helk. Ta silmad leegitsesid imelises tules. Teda piiras midagi säravat. Avatud huuled naeratasid millestki saladuslikust.
Kui Dorian sisse astus, vaatas neiu temale otsa ja tema näkku ilmus lõpmata rõõmu ilme. „Kui halvasti ma täna mängisin, Dorian!” hüüdis ta.
„Hirmsasti!” vastas noormees ja vahtis teda jahmunult. „Hirmsasti! See oli kole! Olete haige? Teil pole aimugi, mis see oli. Teil pole vähematki aimu, mis mina kannatasin.”
Tüdruk naeratas. „Dorian,” vastas ta, venitades noormehe nime meloodiliselt muusikalise häälega, nagu oleks see tema huulte punastele õilmelehtedele magusam kui mesi – „Dorian, teie oleksite pidanud mõistma. Aga te mõistate ometi nüüd, eks ole?”
„Mida siin mõista?” küsis poiss pahaselt.
„Miks ma täna nii halb olin. Miks olen ka tulevikus alati halb. Miks ma ei saa enam kunagi hästi mängida.”
Dorian kehitas õlgu.
„Teie olete haige, arvan ma. Haigena ei oleks pidanud te mängima. Teie teete end naeruväärseks. Minu sõpradel oli igav. Minul oli igav.”
Neiu nagu ei kuulanudki teda. Rõõmu pärast oli ta otse ümber muudetud. Teda valdas õnnejoovastus.
„Dorian, Dorian!” hüüdis ta. „Kui ma teid veel ei tundnud, siis oli näitlemine minu elu ainuke tõelisus. Ainult teatris elasin ma tõepoolest. Mõtlesin, et see kõik on tõsi. Ühel õhtul olin Rosalinde, teisel Portia. Beatrice rõõm oli minu rõõm ja Cordelia valu oli minu valu. Mina uskusin kõike. Harilikud inimesed, kes minuga mängisid, paistsid mulle nagu jumalad. Värvitud seinad olid minu maailm. Ma tundsin ainult varje ja pidasin neid reaalseiks. Siis tulite teie – oo, mu ilus arm! – ja vabastasite mu hinge vanglast. Teie õpetasite mulle, mis tõelisus on tõeliselt. Täna õhtul esimest korda kogu oma elus nägin ma tühise teatrimaailma õõnsust, valet ja naeruväärsust, mille keskel ma alati olin mänginud. Täna õhtul esimest korda mõistsin ma, et Romeo oli inetu, vana ja värvitud, et kuuvalgus aias oli vale, et lavastus oli labane ja sõnad, mis ma pidin rääkima, olid ebareaalsed, sest nad polnud mitte minu sõnad, mitte need, mida mina tahtsin öelda. Teie tõite mulle midagi kõrgemat, midagi, millega võrreldes kunst on ainult vastuhelk. Teie õpetasite mind mõistma, mis on armastus tõeliselt. Minu armsam! Minu armsam! Prints Võluja! Eluvürst! Ma olen varjudest tüdinud. Teie olete mulle rohkem kui kogu kunst kunagi võib olla. Mis on mul tegemist mõne näidendi nukkudega? Täna õhtul siia tulles ei mõistnud ma veel, kuidas see kõik minust on ära langenud. Mina arvasin, et pidin imeliseks muutuma, aga ma leidsin, et ma ei suuda midagi. Äkki koitis mul hinges, mida see kõik peab tähendama. Selles teadvuses oli mulle midagi imelist. Kuulsin nende sisistamist ja ma naeratasin. Mis võisid nemad teada armastusest nagu meie oma? Võtke mind siit ära, Dorian – võtke mind enesega sinna, kus oleksime ainult kahekesi. Ma vihkan näitelava. Ma võin mängida tundmust, mida mul ei ole, aga ma ei või mängida tundmust, mis mind põletab tulena. Oh, Dorian, Dorian, kas nüüd mõistate, mis see tähendab? Isegi kui ma seda võiksin, siis oleks see mulle pühaduse rüvetamine – mängida armastust. Teie õpetasite mind seda mõistma.”
Dorian laskus sohvale ja pööras oma näo kõrvale. „Teie tapsite mu armastuse,” pomises ta.
Neiu vaatas teda imestuses ja naeris. Noormees ei vastanud. Neiu astus tema juurde ja silitas oma väikeste sõrmedega tema juukseid. Ta põlvitas istuja juurde ja surus selle käed oma huulile. Dorian kiskus oma käed ära ja värin raputas tema keha.
Siis kargas ta üles ja läks ukse juurde. „Jah,” karjus ta, „teie tapsite mu armastuse. Enne erutasite mu kujutlusjõudu, nüüd ei suuda te erutada isegi mu uudishimu. Teie lihtsalt ei avalda enam mingit mõju. Mina armastasin teid, sest teie olite imeline, teil oli geenius ja mõistus, teie teostasite suurte luuletajate unistusi ja andsite kuju ning sisu kunsti varjudele. Selle kõik olete nüüd endast heitnud. Teie olete pealiskaudne ja rumal. Mu jumal! Kui rumal olin ma teid armastades! Missugune hullumeelne pidin ma olema! Praegu pole te mulle enam midagi. Mina ei taha teid enam kunagi näha. Ma ei taha teist enam kunagi mõtelda. Kunagi ei võta ma enam teie nime suhu. Teie ei mõista, mis te mulle olite ükskord. Ah, ükskord… Oo, ma ei suuda seda mõtet kannatada! Tahaksin, et ma poleks kunagi teid näinud! Teie röövisite minult mu eluluule. Kui vähe taipate teie armastust, öeldes, tema hävitavat teie kunsti! Ilma teie kunstita pole te midagi. Mina oleksin teid teinud kuulsaks, hiilgavaks, suurepäraseks. Maailm oleks teid jumaldanud ja teie oleksite kandnud minu nime. Aga mis olete nüüd? Ilusa näoga kolmanda järgu näitlejanna.”
Tüdruk muutus valgeks ja värises. Ta surus oma käed kokku ja tema hääl peatus nagu kurgus. „Teie ei mõtle seda tõsiselt, Dorian?” lausus ta. „Te näitlete.”
„Näidelda! Selle jätan teie ülesandeks. Teie teete seda nii hästi,” vastas ta kibedalt.
Neiu tõusis oma põlvilt ja paluva valuilmega näos astus ta üle toa noormehe juurde. Ta puutus selle kätt ja vaatas talle silma. Noormees tõukas ta tagasi.
„Ärge puutuge mind!” karjus ta.
Tasane oie tõusis neiu rinnast ja ta langes noormehe jalge ette, lamades seal tallatud lillena.
„Dorian, Dorian, ärge jätke mind maha!” sosistas ta. „Mul on nii kahju, et ma hästi ei mänginud. Kogu aeg mõtlesin ju teist. Kuid ma tahan püüda, tõepoolest, ma tahan püüda. See tuli kõik nii äkki minu üle, see armastus teie vastu. Arvan, ma poleks seda kunagi tundnud, kui teie mind poleks suudelnud – kui meie teineteist poleks suudelnud. Suudle mind veel, mu armsam. Ärge minge minu juurest ära. Mu vend… Ei, mis sest. Tema ei arvanud seda. Ta naljatas… Kuid teie, oo! kas te siis seda tänast õhtut ei või mulle andeks anda? Ma tahan tublisti tööd teha ja ennast parandada katsuda. Ärge olge minule julm, sest ma armastan teid üle kõige maailmas. Pealegi ainult üks kord ei meeldinud ma ju teile. Kuid teil on täiesti õigus, Dorian. Mina oleksin pidanud end rohkem kunstnikuna näitama. Ma talitasin rumalasti ja ometi ei võinud ma sinna midagi parata. Oo, ärge jätke mind maha, ärge jätke mind maha!”
Kirglik nutuhoog raputas ta keha. Haavatud loomana roomas ta põrandal ja Dorian Gray oma ilusate silmadega vaatas alla tema peale ning tema voolitud huuled tõmbusid toredaks põlgusejooneks. On ikka midagi naeruväärset nende inimeste tundmustes, keda me enam ei armasta. Sibyl Vane paistis talle põhjatult melodramaatilisena. Tema ohked ja pisarad tüütasid teda.
„Mina lähen,” ütles Dorian viimaks oma külmal, selgel häälel. „Ma ei tahaks halb olla, kuid ma ei või teid enam näha. Ma olen teis pettunud.”
Neiu nuttis vaikselt ja ei vastanud, ta roomas ainult lähemale. Pimesi sirutas ta oma väikesed käed, mis näisid otsivat noormeest. See pöördus kannal ümber ja lahkus toast. Mõne silmapilguga oli ta teatrist väljas.
Kuhu ta läks, seda teadis ta vaevalt. Pärast mäletas end kõndinud olevat läbi tumedalt valgustatud tänavate, mööda kõrgeist mustavarjulisist väravavõlvistikest ja inetuist majadest. Kähiseva häälega ja kareda naeruga naised olid talle järele hõiganud. Hiigelahvidena olid temast möödunud joodikud vandudes ja endamisi mõnades. Ta oli näinud lävedel kükitamas veidraid lapsi ja tumedailt hoovidelt oli ta kuulnud karjatusi ning vandumist.
Hämarikul leidis ta enda Covent Gardeni juurest. Pimedus kadus ja nõrga valgusega ülekallatuna õõnestus taevas toredaks pärliks. Ilmatu suured vankrid mürisesid pikkamisi nokutavate liiliatega läbi hiilgavate, tühjade tänavate. Õhk oli lämmatav lillede lõhnast ja nende ilu näis talle toovat valu vaigistust. Ta läks turule ja vaatas, kuidas inimesed oma vankreid tühjendasid. Keegi valgerüüline aednik pakkus talle kirsse. Ta tänas ja imestas väga, miks aednik raha ei tahtnud võtta, ja hakkas siis ükskõikselt sööma. Kirsid olid keskööl korjatud ja kuu jahedus oli tunginud nende sisemusse. Tema eest läks läbi pikk rida poisse vöödiliste tulpide ja kollaste ning punaste rooside korvidega, otsides enestele teed suurte nefriitroheliste keeduvilja-hunnikute keskel. Hallide, päikesekõrvetatud sammastega väravavõlvistikus logeles kari näruseid paljapealisi tüdrukuid, kes ootasid oksjoni möödumist. Teised olid kogunenud Piazza kohviku pöördukse juurde. Rasked veohobused läksid trampides mööda kõvu kive, väristades oma kuljuseid ja rakmeid. Mõned juhid olid kotivirnale magama uinunud. Toitu otsides jooksid vikerkaarevärviliste kaelte ja roosade jalgadega tuvid mööda maad.
Natukese aja pärast hüüdis ta voorimehe ja sõitis koju. Silmapilguks peatus ta lävel ja laskis silmad ümber käia vaiksel platsil tema tühjade suletud akende ja nende silmatorkavate eesriietega. Taevas oli praegu puhas opaal ja majakatused helkisid hõbedana temale vastu. Mõnest vastasseisvast korstnast tõusis peen suitsujuga. Violetse lindina keerles see läbi pärlmutrilise õhu.
Kusagilt doodzhi pargaselt saadud ilmatu suures veneetsia laternas, mis rippus suure, tammepuuga vooderdatud eesruumi laes, loitis alles kolm gaasituld: nad paistsid peente siniste õilmelehtedena, mida raamis valge leek. Ta kustutas need, ja visanud kübara ning mantli lauale, läks läbi raamatukogu oma magamistoa poole, mis asus esimesel korral ja oli suur kaheksanurgeline ruum; oma vasttekkinud toredustundmuses oli ta ise lasknud selle dekoreerida ja oli ta katnud haruldaste renessansiaegsete gobeläänidega, mis olid leitud kusagilt Selby Royali katusekambrist. Ukse käepidet pöörates langes ta pilk pildile, mille Basil Hallward temast maalinud. Üllatatult põrkas ta tagasi. Siis astus ta pisut jahmununa oma tuppa. Kui oli võtnud lille oma kuue nööpaugust, lõi ta kõhklema. Viimaks läks ta tagasi, astus pildi juurde ja uuris seda. Tumedas valguses, mis tungis läbi koorekarva siideesriiete, paistis pilt nagu pisut muutununa. Näoilme näis teisena. Oleks võinud öelda, et suu ümber oli tekkinud julm joon. See oli tõesti imelik.
Ta pöördus ümber, läks akna juurde ja tõmbas eesriide üles. Lai koiduvalgus voolas tuppa ja peletas fantastilised varjud värisevaina tumedaisse nurkadesse. Kuid imelik pildi ilme, mida ta oli esiti tähele pannud, näis viibivat ja isegi veel selgemaks muutuvat. Värisev, kõrvetav päikesevalgus näitas julmuse jooni suu ümber nii selgesti, nagu vaatleks ta pärast mingisugust hirmsat sündmust oma nägu peeglis.
Ta võpatas ja võttes laualt elevandiluust Amoritesse raamitud peegli, lord Henry kingituse, heitis ta kärsitu pilgu poleeritud sügavusse. Ainuski selline joon ei inestanud tema punaseid huuli. Mis pidi see tähendama?
Ta hõõrus oma silmi ja astus otse pildi juurde, teda seal uuesti uurides. Maalis endas kui niisuguses polnud vähematki muudatust märgata ja ometi polnud kahtlust, et kogu ilme oli teisenenud. See polnud ainult tema kujutelm, vaid kohutavalt selge tõsiasi.
Ta laskus tugitoolile ja hakkas mõtlema. Äkki turgatas tal pähe, mis ta oli ütelnud Basil Hallward’i ateljees sel päeval, kui pilt sai lõplikult valmis. Jah, seda mäletas ta selgesti. Ta oli avaldanud hullumeelse soovi, et tema ise peaks jääma nooreks, kuna pilt vananeks; et tema enese ilu seisaks rikkumata, kuna aga nägu lõuendil kannaks tema kirgede ja pattude koormat; et maalitud kuju inestaksid kannatuse ja mõtte jooned, kuna temas endas säiliks kogu tema õitsev nooruse meeldivus ja armsus, mis talle just praegu oli nii mõistetavaks saanud. Ega ometi tema soov täide lähe? Niisugused asjad on võimatud. Hullumeelsus oleks sellest mõeldagi. Ja ometi seisis pilt praegu tema ees, julmuse jooned suu ümber.
Julmus! Oli ta siis julm olnud? See oli ju tüdruku, mitte tema süü. Tema oli tast unistanud kui suurest kunstnikust ja oli andnud talle oma armastuse, sest ta pidas teda suureks. Siis pettus ta temas. Ta oli pealiskaudne ja väärtusetu. Ometi valdas teda lõpmatu kahetsus mõeldes, kuidas neiu tema jalge ees oli lamanud ja väikese lapsena nuuksunud. Tal tuli meelde, kui ükskõikselt ta teda seal oli vaadelnud. Miks oli ta niisugusena loodud? Miks oli temale niisugune hing antud? Kuid ka tema oli kannatanud. Kolme koleda tunni jooksul, mil kestis mäng, oli ta elanud valuga täidetud sajandeid, piinarikkaid aastatuhandeid. Tema elu oli ometi niisama palju väärt kui neiul. Kui tema oli neiut haavanud eluks ajaks, siis oli neiu tema silmapilguks rikkunud. Pealegi olid naised valude kannatamiseks kohasemad kui mehed. Nemad elasid tundmuseerutusist ja mõtlesid ainult neist. Armukesi soetades teevad nad seda ainult selleks, et neil oleks keegi, kellega stseene korraldada. Lord Henry oli talle seda ütelnud ja tema ometi teab, mis on naine. Miks peaks ta siis Sibyl Vane’i pärast muretsema? Tema polnud talle praegu enam midagi.
Aga portree? Mis pidi sellest arvama? Tema hoidis oma algkuju elusaladust ja jutustas tema elulugu. Tema oli teda õpetanud armastama iseenda ilu. Õpetab ta ehk teda põlgama ka iseenda hinge? Vaatab ta veel kunagi teda?
Ei, see pidi olema ainult viirastus, mille lõid tema segatud meeled. Veedetud hirmus öö oli jätnud järele nägemused. Äkki oli langenud tema peaajule see tulipunane laik, mis ajab inimesed hulluks. Portree polnud muutunud. Pöörane oli seda mõeldagi.
Kuid see vaatles teda, vaatles oma ilusa rikutud näo ja julma naeratusega. Tema heledad juuksed helkisid varases päikesepaistes. Tema sinised silmad kohtasid noormehe omi. Teda valdas lõpmatu haletsus mitte iseenda, vaid oma maalitud kuju pärast. See oli juba muutunud ja pidi muutuma veelgi. Tema kuld pidi närtsima halliks. Tema punased ja valged roosid pidid surema. Iga tema tehtud patu pärast pidi mõni laik varjama ja rikkuma tema ilu. Aga tema ei patusta. Muutunud või muutumatu pilt oleks tema südametunnistuse nähtav kuju. Tema paneb kiusatusele vastu. Lord Henryga ei saaks ta enam kokku – igatahes ei kuulaks ta enam tema peenemürgilisi õpetusi, mis olid Basil Hallward’i aias esimest korda äratanud temas kire võimatute asjade järele. Tema läheb Sibyl Vane’i juurde tagasi, lepib temaga ära, abiellub temaga, katsub teda uuesti armastada. Jah, tema kohus oli nõnda talitada. Sibyl pidi küll rohkem kannatama kui tema ise. Vaene laps! Tema oli talle olnud isekas ja julm. Võluvus, mida ta neiult oli saanud, tuleks tagasi. Kahekesi üheskoos oleksid nad õnnelikud. Tema elu neiuga oleks ilus ja puhas.
Ta tõusis toolilt ja tõmbas suure sirmi pildi ette, ise värisedes teda nähes. „Kui kole!” lausus ta endamisi ja astus klaasukse juurde ning avas selle. Välja rohule astunud, hingas ta sügavasti. Värske hommikuõhk näis peletavat kõik tema tumedad kired. Ta mõtles ainult Sibylist. Nõrk endise armastuse vastukaja pöördus temasse tagasi. Ikka ja jälle kordas ta neiu nime. Linnud, kes laulsid kastemärjas aias, näisid jutustavat temast lilledele.

KAHEKSAS PEATÜKK
Ta ärkas alles hilja pärast lõunat. Teener oli juba mitu korda kikivarbail tuppa hiilinud vaatama, kas ta ehk juba end liigutab, ja ta imestas, mis küll paneb noorhärra nii kauaks magama. Viimaks helistati ja Victor astus vaikselt sisse, kandes teetassi ja pakki kirju, mõlemad Sèvres’i portselanist kandmikul, ja tõmbas kõrvale oliivikarva siidised, särava sinivoodriga eesriided kõigi kolme akna eest.
„Monsieur magas täna hommikul hästi,” ütles ta naeratades.
„Mis kell on, Victor?” küsis Dorian Gray uniselt.
„Veerand kaks, monsieur.”
Kui hilja! Ta tõusis istukile, ja rüübanud pisud teed, hakkas kirju lugema. Üks oli lord Henrylt ja toodud käsitsi täna hommikul. Ta viivitas silmapilgu ja pani selle siis kõrvale. Teised avas ta ükskõikselt. Neis leidusid harilikud kaardikollektsioonid, kutsed lõunasöögile, piletid eranäitustele, headtegevate kontsertide programmid ja muud selletaolist, millega peened noorhärrad külvati üle igal hommikul kogu hooaja kestel. Seal oli ka üsna raske arve Louis viieteistkümnenda graveeritud hõbedase tualettserviisi eest, mida ta tänini polnud söandanud saata oma hooldajaile, kes olid äärmiselt vana moodi inimesed ja ei võtnud seda arvesse, et meie elame ajajärgul, mil ebatarvilikud asjad on meie ainukesed tarvidused. Kirjade seas leidusid ka mitmed väga viisakalt sõnastatud teadaanded Jermyni tänava rahalaenajailt, kes pakkusid talle ükskõik missuguse summa ükskõik mil ajal ja seda väga parajate protsentide eest.
Minuti kümne pärast tõusis ta, ja riietunud kallisse siidiga tikitud kashmiri villast öökuube, läks oonükspõrandaga vannituppa. Külm vesi karastas teda pärast kauast magamist. Näis, nagu oleks ta kõik tehtu ja olnu unustanud. Ainult tumedalt tõusis tal paar korda tundmus mingist imelikust tragöödiast, millest tema osa võtnud, kuid see loorus unenäolisse ebatõelisusse.
Niipea kui oli riietunud, läks ta raamatukoguruumi ja sõi kerget prantsuse einet, mis oli talle asetatud väikesele ümmargusele lauale lahtise akna alla. Oli suurepärane päev. Soe õhk tundus vürtsidega täidetuna. Mesilane lendas aknast sisse ja sumises vesineitsikarva vaasi ümber, mis seisis väävelkollaste lilledega laual tema ees. Ta tundis end olevat täiesti õnneliku.
Äkki langes ta pilk sirmile, mille ta asetanud pildi ette, ja ta võpatas.
„Monsieur’le liiga külm?” küsis teener omletti lauale pannes. „Ma sulen akna.”
Dorian raputas pead. „Mul ei ole külm,” lausus ta.
Oli see siis kõik tõsi? Oli portree tõesti muutunud? Või oli see ainult tema oma kujutlusvõim, mis ajas teda nägema seal halba, kus säras ainult rõõmuilme? Värvitud lõuend ei võinud ometi muutuda. See oli meeletu. Millalgi võis ta sellest kui kenast loost Basilile jutustada. See paneks ta naeratama.
Ja ometi, kui hirmus elav oli ta mälestus kogu asjast! Esiti tumedas videvikus ja pärast täies koiduvalguses oli ta näinud huulte ümber inetuid julmusejooni. Tal oli peaaegu hirm, et teener võiks toast lahkuda. Ta teadis, üksi jäädes pidi ta tingimata pilti uurima minema. Ta kartis tõsiasjas veendumist. Kui olid toodud kohv ja sigaretid ja teener tahtis minna, tõusis Dorianil metsik soov öelda talle, et ta jääks. Ukse sulgumisel tema järel hüüdis ta tema tagasi. Teener seisis ja ootas käske. Dorian vaatas talle silmapilguks otsa.
„Ma pole kellelegi kodus, Victor,” ütles ta ohates. Teener kummardus ja kadus.
Siis tõusis Dorian lauast, süütas sigareti ja langes toredate patjadega kaetud diivanile, mis seisis sirmi ees. Sirm oli vana, kullatud hispaania nahast, mis oli veidi liialdatult kaetud Louis neljateistkümnenda mustriliste väljapressitud ilustistega. Ta uuris teda huviga, küsides iseendalt, kas ta ehk ka varem millalgi on varjanud mõne inimelu saladust.
Pidi ta selle ehk lõpuks kõrvale nihutama? Miks mitte sinna jätta? Milleks seda teada? Oli see tõsi, siis oli see hirmus; kui mitte, mis siis tema pärast muretseda? Aga mis siis, kui saatuse või mõne hirmsa juhuse tõttu mõned teised silmad peale tema omade selle sirmi taha vaataksid ja seda koledat muutust märkaksid? Mis peaks ta tegema, kui Basil Hallward ise tuleks ja tahaks oma pilti näha? Millalgi teeks Basil seda kindlasti. Ei, pilti pidi kohe uurima. Parem kõik muu kui niisugune kole kahtlus.
Ta tõusis ja lukustas mõlemad uksed. Oma häbimaski vaadeldes pidi ta vähemalt üksi olema. Nüüd lükkas ta sirmi kõrvale ja vahtis ennast näost näkku. Oli täiesti tõsi. Pilt oli muutunud.
Nagu ta pärast sagedasti mäletas ja seda alati suure imestusega, leidis ta enda alguses pildi eest seda peaaegu teadusliku huviga silmitsemast. Et võis sündida niisugune muutus, oli talle uskumatu. Ja ometi oli see tõsiasi. Oli ehk mingisugune peen sugulus teda kujutavate värvi ja lõuendi keemiliste aatomite ja tema kehas asuva hinge vahel? Võis see olla, et aatomid teostaksid hinge mõtted? – et nemad muudaksid tõsiasjaks tema unistused? Või oli muutuseks mõni teine, veel hirmsam põhjus? Ta värises kartuses, ja kui oli uuesti aset võtnud diivanil, lamas ta seal ning silmitses pilti jälestavas hirmus.
Ühte oli pilt ometi teinud, seda tundis ta. See tegi teda teadlikuks sellest, kui julm ja ülekohtune oli ta olnud Sibyl Vane’ile. Polnud veel liiga hilja halba heaks teha. Ta võis ikka veel ta endale naiseks saada. Tema ebatõeline ja isekas armastus pidi alluma mingile kõrgemale mõjule, pidi muutuma mingiks õilsamaks kireks, ja pilt, mille Basil Hallward temast maalinud, saaks talle teejuhiks kogu eluteel, saaks temale selleks, mis on ühtedele pühadus, teistele südametunnistus ja meile kõigile jumalakartus. Leidus opiaate südametunnistusele ja uimastusaineid, mis uinutavad kõlbla tundmuse. Aga siin oli tõenduseks, kuis patt langetab, silmaga nähtav sümbol. Siin oli alaliselt püsiv märk hävitusest, mille inimesed tõmbavad oma hingele.
Kell lõi kolm, lõi neli, lõi pool viis, kuid Dorian Gray ei liigutanud end. Ta püüdis koguda oma elu tulipunaseid lõngu ja nendest kududa mustrit; püüdis leida teed palavate kirgede labürindis, milles ta praegu rändas. Ta ei teadnud, mis teha või mis mõelda. Viimaks läks ta laua äärde ja kirjutas neiule, keda ta armastanud, kirgliku kirja, paludes kõigest südamest andeksandmist ja süüdistades iseend hullumeelsuses. Lehekülje lehekülje järel kattis ta kahetsuse metsikute ja valu veelgi metsikumate sõnadega. Iseenda süüdistuses on teatud iharus. Hukka mõistes iseend arvame, et kellelgi teisel pole enam õigust meid hukka mõista. Patud annab meile andeks pihtimine, mitte preester. Kirja lõpetades tundis Dorian, et temale on andeks antud.
Äkki kostis ukselt koputus ja ukse tagant kuulis ta lord Henry häält. „Kallis poiss, ma pean teiega kokku saama. Laske mind kohe sisse. Ma ei või kannatada, et teie end nõnda lukutate.”
Dorian ei vastanud alguses, vaid oli üsna vait. Kuid koputamine jätkus ja muutus valjemaks. Jah, parem oli lord Henry sisse lasta ja temale oma uut kavatsetavat eluviisi seletada, temaga vaielda, kui seda peaks tarvis olema, temast lahku minna, kui see on paratamatu. Ta kargas üles, tõmbas pildile sirmi ruttu ette ja keeras ukse lukust lahti.
„Mul on kõigest sellest nii väga kahju, Dorian,” ütles lord Henry sisse astudes. „Kuid teie ei pea sellele liiga palju mõtlema.”
„Mõtlete teie Sibyl Vane’i?” küsis poiss.
„Jah muidugi,” vastas lord Henry, laskudes toolile ja kiskudes pikkamisi oma kollaseid kindaid käest. „See on hirmus teatud seisukohalt vaadates, aga see polnud ju teie süü. Ütelge mulle, läksite teie pärast näitelava taha, pärast mängu lõppu?”
„Jah.”
„Ma teadsin seda. Oli teil temaga kokkupõrge?”
„Ma olin jõhker, Harry, hirmus jõhker. Kuid nüüd on jälle kõik hea. Ma ei kahetse enam, mis on sündinud. See õpetas mind iseennast paremini tundma.”
„Ah, Dorian, ma olen nii rõõmus, et te seda nõnda võtate! Kartsin, et leian teid üleni südametunnistusepiinades, kiskudes oma ilusaid juukselokke.”
„Sellest kõigest olen juba läbi,” ütles Dorian pead raputades ja naeratades. „Nüüd olen täiesti õnnelik. Kõigepealt tean ma, mis on südametunnistus. Ta pole mitte see, mis teie mulle olete ütelnud. Ta on meis kõige imelisem asi. Ärge irvitage selle üle, lord Henry, vähemalt ärge tehke seda minu ees. Mina tahan hea olla. Ma ei suuda mõtet kanda, et minu hing oleks inetu.”
„Tõesti kena kunstiline alus kõlblusele, Dorian! Soovin teile selleks õnne! Aga kuidas tahate algust teha?”
„Sibyl Vane’iga abielludes.”
„Abielludes Sibyl Vane’iga!” hüüdis lord Henry üles karates ja vaadates talle otsa täielikus jahmatuses. „Mu kallis Dorian, aga…”
„Jah, Harry, ma tean, mida te mõtlete öelda. Midagi hirmsat abielust. Ärge öelge parem. Ärge öelge mulle enam midagi selletaolist. Kaks päeva tagasi palusin Sibyli kätt. Oma sõna tema vastu ei mõtle ma murda. Tema peab minu naiseks saama.”
„Teie naiseks! Dorian!… Kas te minult kirja ei saanud? Ma kirjutasin teile täna hommikul ja saatsin kirja oma teenriga ära.”
„Teie kiri? Oh jaa, ma mäletan. Ma pole seda lugenud, Harry. Kartsin, et seal on ehk midagi sees, mis mulle ei meeldi. Oma pilkesõnadega lõikate elu tükkideks.”
„Siis ei tea te midagi?”
„Mida te sellega arvate?”
Lord Henry läks üle toa, istus Doriani juurde, võttis tema mõlemad käed pihku ja hoidis neid kõvasti.
„Dorian,” ütles ta, „minu kiri – ärge ehmuge – pidi teatama, et Sibyl Vane on surnud.”
Valukarjatus tõusis poisi huulilt ja ta kargas püsti, kiskudes käed lord Henry omist. „Surnud! Sibyl surnud! See pole tõsi! See on hirmus vale! Kuidas julgete seda öelda?”
„See on tõesti tõsi, Dorian,” vastas lord Henry tõsiselt. „See seisab kõigis hommikulehtedes. Mina kirjutasin teile, et te ühtegi neist enne ei loeks, kui mina tulen. Muidugi algab juurdlus ja teid ei pea sellesse segatama. Pariisis minnakse niisuguste asjadega moodi, aga Londonis ollakse nii eelarvamuste kütkes. Siin ei peaks keegi algust tegema mõne skandaaliga. Seda peaks tagavaraks hoidma huvi äratamiseks vanas eas. Loodan, teatris teie nime ei teata? Kui ei, siis on kõik korras. Kas keegi nägi, kui te tema tuppa läksite? See on tähtis punkt.”
Mõned silmapilgud Dorian ei vastanud. Ta oli hirmust uimane. Lõpuks kogeles ta lämmatatud häälel:
„Harry, nimetasite teie juurdlust? Mis te sellega arvasite? Ega siis Sibyl…? Oo, Harry, ma ei suuda seda välja kannatada! Kuid ruttu! Ütelge mulle kohe kõik.”
„Olen kindel, et see polnud õnnetu juhtum, Dorian, kuigi seda niisugusena peab avalikkuse ette kandma. Näib olevat nõnda, et kui ta kella poole ühe paiku emaga teatrist pidi lahkuma, siis ütles ta, et midagi olevat üles unustanud. Teda oodati mõni aeg, aga ta ei tulnud. Viimaks leiti ta surnuna tema riietusetoa põrandalt. Eksituses oli ta midagi sisse võtnud, midagi koledat, mida teatrites tarvitatakse. Ma ei tea, mis see oli, kuid see sisaldas sinihapet või tinavalget. Mina kalduksin sinihappe poole, sest ta suri nähtavasti silmapilkselt.
„Harry, Harry, see on hirmus!” karjus poiss.
„Jah, see on muidugi väga traagiline, kuid teid ei pea sellesse segatama. „The Standard’ist” näen ma, et ta oli alles seitsmeteistkümnene. Mina pidasin teda peaaegu veel nooremaks. Ta paistis otse lapsena ja näitlemisest näis ta nii vähe teadvat. Dorian, te ei pea laskma seda asja endale närvidesse minna. Te peate minuga lõunasöögile tulema ja pärast pistame jalad ooperisse. Täna on Patti õhtu, nii et kõik on seal. Te võite minu õe loozhi tulla. Temaga kaasas on mõned elegantsed daamid.”