Dorian Gray portree - 06

„Oo, muidugi, värvitud juuste ja nägudega vastikuid olendid.”
„Ärge põlake värvitud juukseid ja nägusid. Neis on haruldane võluvus mõnikord,” ütles lord Henry.
„Tahaksin, et ma teile Sibyl Vane’ist midagi poleks rääkinud.”
„Te pidite ju rääkima, polnud parata, Dorian. Kogu eluaeg jutustate mulle kõik, mis teete.”
„Jah, Harry, see on tõsi, arvan ma. Ma pean teile kõik rääkima. Teil on imelik mõju minusse. Kui ma kunagi kurjategijaks saaksin, siis tuleksin ja pihiksin teile. Teie mõistaksite mind.”
„Teiesugused tujukad elu päikesekiired ei saa kurjategijaiks, Dorian. Ometi olen teile teie meelituse eest väga kohustatud. Ja nüüd ütelge mulle – ulatage mulle tuletikud nagu hea poiss kunagi: tänan – missugune on teie tõeline vahekord Sibyl Vane’iga?”
Dorian Gray kargas jalule, palged punas ja silmad tules. „Harry! Sibyl Vane on püha!”
„Ainult pühi asju maksab puutuda, Dorian,” ütles lord Henry imeliku paatosevarjundiga hääles. „Aga miks see teid pahandab? Millalgi kuulub ta vististi teile. Kui keegi on armunud, siis algab ta ikka iseenda petmisega ja lõpetab alati teiste petmisega. Seda nimetabki maailm romaaniks. Igatahes olete temaga tuttav, arvan ma?”
„Muidugi olen. Juba esimesel õhtul, mil olin seal teatris, tuli see vastik juut pärast etenduse lõppu loozhi ja tegi ettepaneku mind kulisside taha viia ja temaga tutvustada. Ma sain ägedaks ja ütlesin temale, et Julia on juba sajad aastad surnud ja et tema keha lamab Veronas marmorhauas. Tema rumala jahmunud näo järele otsustades pidi ta arvama, et ma olen liiga palju vahuviina joonud või midagi selletaolist.”
„Seda võib juba arvata.”
„Siis küsis ta minult, kas ma ehk mõnele lehele ei kirjuta. Ütlesin talle, et ma neid kunagi ei loegi. Sellest näis ta väga pettunud olevat ja usaldas minule, et kõik teatriarvustajad olevat tema vastu ühe mütsi all ning pealegi olevat nad kõik müüdavad.”
„Ma ei imestaks, kui tal selles päris õigus oleks. Aga teisest küljest – otsustades nende välimuse järele, suurem hulk neist ei peaks kuigi kallid olema.”
„Noh, aga tema näis arvavat, et nad on sealpool tema ostuvõimeid,” naeris Dorian. „Vahepeal aga kustutati teatris tuled ja mina pidin minema. Ta katsus mulle sigareid pakkuda, mida ta väga soovitas. Ma ei võtnud pakkumist vastu. Järgmisel õhtul olin muidugi jälle kohal. Mind nähes tegi ta sügava kummarduse ja kinnitas mulle, mina olevat helde kunstitoetaja. Ta oli hirmus vastik loom, kuigi tal oli haruldane kirg Shakespeare’i mängimiseks. Kord jutustas ta mulle teatud uhkusega, et tema viis pankrotti põhjenevad täiesti „Bard’il”[1], nagu ta Shakespeare’i ikka nimetas. Ta näis seda pidavat teeneks.”
„See oligi teene, armas Dorian – suur teene. Suurem hulk inimesi läheb pankrotti liigse kiindumisega eluproosasse. Ennast aga luulega ruineerida on au. Aga millal rääkisite Sibyl Vane’iga esimest korda?”
„Kolmandal õhtul. Ta mängis Rosalindet. Ma ei võinud muidu kui pidin näitelavale minema. Viskasin talle mõned lilled ja tema vaatas minu poole; vähemalt arvasin ma, et ta seda tegi. Vana juut oli järeleandmatu. Ta oli nähtavasti otsustanud mind näitelava taha viia ja nõnda olin siis lõpuks nõus. Eks olnud see iseäralik, et ma ei tahtnud temaga tuttavaks saada, mis?”
„Ei, mina ei arva mitte.”
„Armas Harry, miks siis?”
„Seda seletan teile mõni teine kord. Nüüd tahaksin aga kuulda tüdrukust.”
„Sibylist? Oo, ta oli nii pelglik ja õrn. Temas on midagi lapselikku. Tema silmad suurenesid otse imestuses, kui ütlesin talle oma arvamise tema mängu kohta, sest tal polnud oma võimest nähtavasti vähematki aimu. Mina arvan, meie mõlemad olime üsna närvilised. Vana juut seisis irvitades tolmuse üldruumi uksel ja tema suust voolas tühiste sõnade rodu meie kahe kohta, kuna aga meie ise nagu kaks last teineteise ees seisime. Juut nimetas mind ikka veel lordiks ja sellepärast pidin mina Sibylile kinnitama, et mina ei ole midagi selletaolist. Tema vastas mulle üsna lihtsalt: „Teie olete enam printsi moodi. Mina hüüan teid prints Võlujaks”.”
„Tõepoolest, Dorian, miss Sibyl teab, kuis meelitusi öelda.”
„Teie ei mõista teda, Harry. Tema nägi minus ainult teatud osa mängijat näidendis. Elust ei tea ta midagi. Ta elab oma emaga; see on närtsinud, kurnatud naine ja mängis esimesel õhtul leedi Capuleti mingis punases öökuues; paistab, nagu oleks ta näinud paremaid päevi.”
„Tunnen seda väljanägemist. See rusub mind,” lausus lord Henry oma sõrmuseid vaadeldes.
„Juut tahtis mulle tema elulugu jutustada, aga mina ütlesin, et see mind ei huvita.”
„Teil oli täiesti õigus. Teiste kurblooluses on alati midagi lõpmata igapäevast.”
„Sibyl on maailmas ainuke, kes mul südamel. Mis on mul sellega tegemist, kust ta pärit. Oma väikesest peast kuni oma väikese jalani on ta lihtsalt jumalik. Igal õhtul, kuni elan, lähen tema mängu vaatama, ja igal õhtul on ta ikka imelisem.”
„Siis see ongi põhjuseks, miks te ühes minuga enam lõunat ei söö. Ma arvasin kohe, et teil peab küll mõni huvitav romaan päevakorral olema. Ja teil ongi; kuid see pole täiesti see, mis mina ootasin.”
„Kallis Harry, iga päev võtame ju üheskoos einet või sööme õhtust ning ooperis olen teiega käinud juba mitu korda,” ütles Dorian, ajades oma sinisilmad imestades pärani.
„Teie tulete alati hirmus hilja.”
„Aga ma pean ju Sibyli mängu nägema,” hüüdis ta, „kas või ühes vaatuseski. Ma nälgin tema läheduse järele, ja kui mõtlen seda imelist hinge, mis on peidetud sellesse väikesse elevandiluust kehasse, siis täitun ma austusega.”
„Kas täna võiksite minuga lõunat süüa, Dorian?”
Noormees raputas pead.
„Täna on ta Imogen,” vastas ta, „ja homme õhtul on ta Julia.”
„Millal on ta Sibyl Vane?”
„Ei kunagi.”
„Soovin teile õnne.”
„Kui kole te olete! Tema on kõik maailma suured kangelannad kokku. Tema on enam kui üks isik. Teie naerate, aga mina kinnitan – tema on geenius. Mina armastan teda ja pean püüdma, et ka tema mind armastaks. Teie, kes te kõik elusaladused tunnete, ütelge ometi mulle, kuidas võluda Sibyl Vane’i, et ka tema mind hakkaks armastama. Mina tahaksin teha Romeo armukadedaks. Mina tahaksin, et kogu maailma surnud armastajad kuuleksid meie naeru ja kadestaksid meid. Tahaksin, et meie kire hingus nende tolmule annaks uue elu ja ärataks nende põrmus valud. Mu Jumal, kuis ma teda küll armastan, Harry!”
Rääkides käis ta toas edasi-tagasi. Närvilised laigud punasid ta palgeil. Ta oli hirmsasti erutatud.
Lord Henry vaatles teda vaikse lõbutundega. Kui hoopis teissugune oli ta võrreldes selle pelgliku ja ara poisiga, keda ta oli kohanud Basil Hallward’i ateljees! Õiena oli avanenud tema loomus, õilmitsedes leegitsevas punas. Oma peiduurkast oli roomanud ta Hing välja ja Himu oli talle teele vastu astunud.
„Ja mida soovitate siis teie teha?” küsis lord Henry viimaks.
„Tahaksin, et tuleksite ühes Basil Hallward’iga millalgi tema mängu vaatama. Tagajärgede kohta pole mul vähimatki hirmu. Teie tunnustate tingimata tema geeniust. Ja siis peame ta juudi käest vabastama. Tema on sellega seotud kolmeks aastaks – vähemalt kaheks aastaks ja kaheksaks kuuks – praegusest silmapilgust arvates. Muidugi pean ma juudile teatud summa maksma. On see korras, siis toimetan ta kuhugi West Endi teatrisse, kus ta võiks korralikult esineda. Ta teeb kogu maailma samuti hulluks, nagu on teinud minugi.”
„See oleks vististi võimatu, mu armas poiss.”
„Jah, tema suudab seda. Temas pole ainult kunst, arenenud kunstiinstinkt, vaid ka isik, ja teie olete mulle nii sagedasti kinnitanud, et elu viivad edasi mitte põhimõtted, vaid isikud.”
„Noh, millal me siis läheksime?”
„Pidage! Täna on teisipäev. Jääme homse peale kindlaks. Homme mängib ta Juliat.”
„Väga hea. Bristolis kell kaheksa, mina toon Basili kaasa.”
„Mitte kell kaheksa, Harry, palun. Pool seitse. Me peame seal olema enne eesriide tõusu. Te peate teda esimeses aktis nägema, kus ta Romeod kohtab.”
„Pool seitse! Mis aeg see on? See on ju hullem kui mõni külm laud teega või inglise romaani lugemine. Olgu siis kell seitse. Ükski dzhentlmen ei söö lõunat enne kella seitset. Kas kohtate Basilit vahepeal või kirjutan mina talle?”
„Vaene Basil! Ma pole nädala jooksul kordagi silma temale heitnud. See on otse hirmus, liiatigi, kus tema mulle mu portree koju saatis imelises raamis, mille ta ise eriliselt joonistanud. Ja kuigi pilt mind pisut kadedaks teeb, sest see on juba terve kuu noorem kui mina, ometi pean tunnistama, et ta mulle väga meeldib. On ehk parem, kui teie talle kirjutate. Mina ei tahaks teda nelja silma all näha. Tema räägib asju, mis mind tüütavad. Ta annab mulle head nõu.”
Lord Henry naeratas.
„Inimesed armastavad ikka seda teistele anda, mida nad nii väga vajavad ise. Seda nimetangi ma helduse põhjatuseks.”
„Oo, Basil on parimaid inimesi, kuid mulle näib, ta on pisut vilister. Sestsaadik, mil teid tunnen, Harry, märkan seda.”
„Basil, mu poiss, paneb kõik meeldiva oma teostesse. Tagajärjeks on, et eluks jäävad tal järele ainult tema eelarvamused, põhimõtted ja igapäevane inimaru. Ainsad kunstnikud, keda olen leidnud nende eraelus meeldivatena, on halvad kunstnikud. Head kunstnikud peituvad ainult selles, mis nad teevad, järelikult on nad selles, mis nad ise on, täiesti huvituseta. Suur luuletaja, tõeliselt suur luuletaja, on kõige luulevaesemaid olevusi maailmas. Kuid halvad luuletajad on lihtsalt vaimustavad. Mida halvemad nende riimid, seda maalilisemad nad ise. Juba ainult see paljas tõsiasi, et keegi on kogu teise järgu luuletusi välja andnud, teeb ta otse võrdlematuks. Tema elab seda luulet, mida ta ei suuda kirjutada. Teised kirjutavad luulet, mida nad ei söanda teostada.”
„On see tõesti nii, Harry?” küsis Dorian Gray tilgutades pisut lõhnaõli oma taskurätile suurest kuldpunniga pudelist, mis seisis laual. „See peab nõnda olema, kui teie seda ütlete. Ja nüüd lähen ma: Imogen ootab mind. Ärge unustage homset. Elage hästi!”
Pärast tema minekut sulgusid lord Henry rasked laud ja ta hakkas mõtlema. Kindlasti oli vähe neid, kes teda nõnda oleksid huvitanud kui Dorian Gray, ja ometi ei tekitanud poisi meeletu vaimustus kellestki teisest temas vähimatki kadedust või tuska. See isegi meeldis talle, sest see muutis noormehe veel huvitavamaks uurimusesemeks. Loodusteaduse meetodid olid teda alati võlunud, aga selle teaduse igapäevased ained tundusid temale ikka labaseina ja vähe tähtsaina. Ja nõnda oli ta alanud iseenda vivisektsiooniga, et lõpetada seda teiste juures. Inimese elu – see oli temale ainuke aine, mida maksis uurida. Sellega võrreldes polnud millelgi mingit väärtust. Muidugi, vaadeldes elu tema imelikul piina ja lõbu sulatuspannil, ei saanud klaaskatet silme ette tõmmata või takistada väävliaure segamast peaaju ja rikkumast kujutlusvõimet peletislikkude viirastuste ning moonutatud unenägudega. Oli mürke, mis nii peened, et kui neid tahtis tundma õppida, siis pidi ise neist haigestuma. Oli nii imelikke haigusi, et pidi ise neid põdema, kui tahtsid nende loomust mõista. Ja ometi, kuidas see küll enda tasus! Kui imeliseks muutus kogu maailm sulle! Märkida kire ranget loogikat ja mõistuse tundmustega värvitud elu – vaadelda, kus nad kohtuvad ja kus lähevad lahku, mis punktil on nad kooskõlas ja mis punktil lahkkõlas – selles oli midagi kaasakiskuvat! Oli tähtsuseta, mis see maksma läks. Ükski hind polnud liiga kallis mõninga elamuse eest.
Ta mõistis – ja see mõte tõi lõbuhelgi tema pruunidesse ahhaatsilmadesse – et just teatud tema sõnade, teatud muusikaliste sõnade muusikalise väljenduse tõttu oli Dorian Gray hing pöördunud selle valge tüdruku poole ja hakanud teda jumaldama. Suurel määral oli see noormees tema enda loodud. Tema oli ta enneaegu valmima ajanud. See oli juba midagi. Harilikud inimesed ootavad, kuni elu neile oma saladused avab, kuid vähestele, valituile, ilmuvad elumüsteeriumid enne, kui eemaldatakse loor. Mõnikord on see kunsti mõju, peaasjalikult kirjanduse kui kunsti oma, sest see tegutseb vahenditult kirgede ning mõistusega. Kuid ajuti astub mõni komplitseeritud isik kunsti asemele ja täidab tema ülesande, olles ise teatud viisil tõeline kunstiteos, sest Elulgi on omad viimistletud meistriteosed, nagu leidub neid luules, skulptuuris ja maalis.
Jah, see poiss oli enneaegu küps. Ta kogus oma lõikust, ehk küll oli alles kevad. Nooruse rütm ja kirg olid alles temas, kuid ta muutus juba iseteadvaks. Teda vaadelda oli nii kaasakiskuv. Oma ilusa näo ja ilusa hingega oli ta imetlusväärne, ükskõik kuis see kord lõppes või oli määratud lõppema. Tema oli neid pidulikkude etenduste või näidendite ilusaid kujusid, mille rõõmud tunduvad nii kauneina, kuna nende valud erutavad ilutundmust ja haavad paistavad nagu punased roosid.
Hing ja keha, keha ja hing – kui saladuslikud nad on! Hinges on midagi loomalikku ja kehal on omad vaimsuse silmapilgud. Meeled võivad peeneneda ja mõistus tagurpidi minna. Kes võib öelda, kus lõpeb ihuline aje ja kus algab hingeline? Kui pealiskaudsed on igapäevaste hingeteadlaste meelevaldsed määratlused! Ja ometi, kui raske oli erinevate õppesuundade vahel leida õiget teed! Oli hing mõni vari, mis elutses patuhoones? Või asus keha tõepoolest hinges, nagu arvas Giordano Bruno? Vaimu eraldamine ainest on müsteerium, nagu on seda vaimu ühendaminegi ainega.
Ta hakkas juurdlema, kas võiksime kunagi psühholoogia kui teaduse nii täpseks teha, et suudaksime paljastada iga vähimagi eluavalduse. Praegusel korral mõistame iseendid ikka võõriti ja teisest saame harva aru. Kogemusel pole vähimatki eetilist väärtust – nõnda nimetavad inimesed ainult oma eksitusi. Moralistid näevad temas harilikult teatud hoiatust, annavad temale iseloomu kujunemisel teatud kõlbla mõju, ülistavad teda millekski niisuguseks, mis õpetab, mida eeskujuks võtta, ja mis näitab, millest hoiduda. Tõeliselt ei leidu aga kogemuses mingit ajevõimet, nagu pole seda südametunnistuseski. Tõeliselt kinnitab ta meile ainult, et meie tulevik on nagu oli minevikki ja et pattu, mida tegime esiti jälkusega, kordame pärast mitmeti ning rõõmuga.
Tal oli selge, et katseline meetod oli ainuke, mille abil võis kirge teatud määral teaduslikult analüüsida; ja Dorian Gray oli kindlasti käepärane ese, mis näis tõotavat viljakaid tagajärgi. Tema äkiline hullumeelne armastus Sibyl Vane’i vastu oli suurt huvi pakkuv hingeeluline nähtus. Kahtlemata oli selles palju uudishimu, uudishimu ja tungi uuteks kogemusteks; ometi polnud see lihtne, vaid väga keeruline kirg. Selle, mis seal leidus puhast nooruslikku meeltetungi, oli kujutlusjõud moonutanud ja muutnud millekski, mis tundus poisile endalegi meelusest kaugena ja mis oli selletõttu veel hädaohtlikum. Just need kired, mille päritolu suhetes me end petame, valitsevad meid kõige meelevaldsemalt ja vägevamalt. Ainult oma nõrgemaist ajedest oleme teadlikud. Juhtub sagedasti, et kui mõtleme katsetada teistega, katsetame tõepoolest iseendiga.
Kuna lord Henry neist asjust uneldes istus, kostis ukselt koputus ja teener astus sisse meelde tuletama, et on aeg lõunasöögiks riietuda. Ta tõusis üles ja vaatas tänavale. Vastasseisvate majade ülemistesse akendesse oli loojenev päike heitnud punase kulla. Ruudud kiirgasid nagu kuumad metallplaadid. Päike paistis nende kohal närtsinud roosina. Ta mõtles oma sõbra noorest leegivärvilisest elust ja oli huvitatud, kuidas see kõik küll lõpeb.
Kui ta kell pool üks koju tuli, leidis ta eesruumis laualt telegrammi. Ta avas selle ja nägi, see oli Dorian Gray’lt, kes teatas oma kihlusest Sibyl Vane’iga.
Bard – luuletaja, laulik.

VIIES PEATÜKK
„Ema, ema, ma olen nii õnnelik!” sosistas tüdruk ja peitis oma näo närtsinud ja väsinud välimusega naise rüppe, kes istus – selg heleda, tüütava tule poole – ainukesel tugitoolil, mis leidus tema viletsas eluruumis. „Ma olen nii õnnelik,” kordas tüdruk, „ja ka sina pead olema!”
Mrs. Vane võpatas ja pani oma peened bismutvalged käed tütre pea peale. „Õnnelik!” kajas tema suust vastu. „Mina olen ainult siis õnnelik, kui näen sind näitelaval mängimas. Sina ei pea millelegi muule mõtlema kui oma mängule. Mr. Isaacs on olnud meie vastu väga hea ja meie võlgneme talle raha.”
Tüdruk tõstis silmad ja tegi mossitava näoilme.
„Raha, ema?” hüüdis ta. „Mis tähendab raha? Armastus on rohkem väärt kui raha.”
„Mr. Isaacs andis meile ette viiskümmend naela võlgade maksmiseks ja James’i viisakaks varustamiseks. Seda ei peaks sa unustama, Sibyl. Viiskümmend naela on väga suur summa. Mr. Isaacs on olnud meie vastu väga tähelepanelik.”
„Tema pole dzhentlmen, ema, ja mina vihkan seda tooni, milles ta minuga räägib,” ütles tüdruk, kargas jalule ja läks akna alla.
„Ma ei tea, kuidas me ilma temata läbi saaksime,” vastas vanem naisterahvas hädaldavalt.
Sibyl Vane viskas oma pea selga ja naeris. „Meie ei vaja teda enam. Prints Võluja juhib nüüd elu meie eest.” Ta peatus. Roos tärkas tema veres ja kattis tema palged. Kiire hingus avas tema huulte õilmelehed. Nad värisesid. Mingisugune kire lõunatuul lehvis tast üle ja liigutas tema riiete õrnu volte. „Ma armastan teda,” ütles ta lihtsalt.
„Rumal laps! Rumal laps!” kõlas papagoiline vastus. Kõverate, valekalliskividega ehitud sõrmede liigutamine andis sõnadele mingisuguse veidra mulje.
Tüdruk naeris jällegi. Selles helises puurilinnu rõõm. Silmad tabasid kooskõla ja vastasid särava helgiga; siis sulgusid nad hetkeks, nagu tahaksid peita oma saladust. Kui nad uuesti avanesid, oli neist üle libisenud unistuse loor.
Õhukeste huultega tarkus rääkis talle kulunud toolilt, manitsedes ettevaatusele, lugedes sellest arguse raamatust, mille autor peidab end kaine mõistuse nime taha. Tüdruk ei kuulanud. Ta oli oma kirgede vanglas vaba. Ja prints, prints Võluja oli temaga. Tarvitses pöörduda mälestuse poole ja ta oligi kohal. Neiu saatis oma hinge teda otsima ja see tõi ta tagasi. Tema suudlus põles uuesti neiu huulil. Tema silmalaud tundusid palavaina printsi hingusest.
Siis muutis tarkus oma meetodi ja hakkas rääkima järelekuulamisest ning selguse muretsemisest. See noormees võiks ehk olla rikas. On see nõnda, siis võiks mõelda abielu peale. Neiu kuulmeil murdusid elukogemuse lained. Kavaluse nooled sööstsid tast mööda. Ta nägi õhukesi huuli liikuvat ja naeratas.
Äkki tundis ta tarvidust rääkida. See vaikus rõhus teda.
„Ema, ema,” hüüdis ta, „miks armastab ta mind nii väga? Miks mina teda armastan, seda ma tean. Armastan teda sellepärast, et ta on, nagu peaks olema armastus ise. Aga mis näeb tema minus? Mina pole teda väärt. Ja ometi – miks, seda ei oska ma öelda, – ehk küll tunnen end temast kaugel alamal, ometi ei tunne end alandlikuna. Olen uhke, hirmus uhke. Ema, armastasid sa mu isa, nagu armastan mina prints Võlujat?”
Vana naine kahvatas nägu katva paksu puudri all ja tema kuivad huuled tõmblesid kramplikus valus. Sibyl tormas tema juurde, heitis oma käed talle kaela ja suudles teda.
„Anna andeks, ema. Tean, et isast rääkimine sulle haiget teeb. Kuid see on ju ainult sellepärast, et sa teda nii väga armastasid. Ära tee nii kurba nägu. Mina olen täna niisama õnnelik nagu sina kahekümne aasta eest. Ah! Las olla mind igavesti nii õnnelik!”
„Mu laps, sa oled liiga noor armumiseks. Pealegi, mis tead sa sellest noormehest? Sa ei tea isegi tema nime. Kogu see asi on väga tülikas ja nüüd, mil James Austraaliasse sõidab ja minul nii palju on mõelda, peaksid sa ometi järelemõtlikum olema. Siiski, nagu ma esiti ütlesin, kui ta on rikas…”
„Ah, ema, ema, lase mind olla õnnelik!”
Mrs. Vane heitis pilgu tütrele ja tehtud teatraalsete liigutustega, mis muutuvad sagedasti näitlejate teiseks loomuseks, haaras ta tema oma kätesse. Samal silmapilgul avanes uks ja noor sagris pruunide juustega poiss astus sisse. Kehalt oli ta tüse ja tema käed ning jalad olid suured ning liikumisel kuidagi kobavad. Tema polnud nii peenelt kasvatatud kui tema õde. Vaevalt võis aimata nende lähedast sugulustki. Mrs. Vane pööras silmad pojale ja suurendas oma naeratust. Vaimus tõstis ta oma poja publikumi ausse. Ta tundis kindlasti, et etendus on huvitav.
„Sa võiksid mõned ema suudlused ka minule jätta, arvan ma,” ütles poiss heasüdamlikult urisedes.
„Ah! Sa ei armasta ju, et sind suudeldakse, Jim,” hüüdis neiu. „Sina oled va hirmus karu.” Ja ta jooksis üle toa ning haaras venna ümbert kinni.
James Vane vaatas oma õele õrnalt otsa. „Tahaksin, et sa minuga jalutama tuleksid, Sibyl. Ma ei usu, et ma seda koledat Londonit veel kunagi näha saan. Kindlasti pole mul selleks enam tahtmist.”
„Mu poeg, ära räägi nii hirmsaid asju,” lausus mrs. Vane, võttis näruse teatrikostüümi ja hakkas seda parandama. Ta oli nagu pisut pettunud, et poeg polnud nendega ühinenud. See oleks seisukorra näitelavalist maalilisust suurendanud.
„Miks siis mitte, ema? Mina arvan seda.”
„Sa piinad mind, poeg. Olen kindel, sa tuled jõuka mehena Austraaliast tagasi. Arvatavasti pole asumail mingit seltskonda, mitte midagi selletaolist, mida mina seltskonnaks nimetaksin; nii et kui oled kogunud varandust, siis pead tagasi tulema ja enda Londonis kindlale jalale seadma.”
„Seltskond!” urises poiss. „Sellest ei taha ma midagi teada. Mina tahaksin pisut raha muretseda, et sina ja Sibyl võiksite teatrist ära tulla. Ma vihkan seda!”
„Oo, Jim!” ütles Sibyl naerdes. „Kui tõre sa oled! Aga kas tõesti tahaksid sa siis minuga jalutama minna? See oleks kena! Ma kartsin, et sa lähed oma sõpradega jumalaga jätma – lähed Tom Hardy poole, kes andis sulle selle vastiku piibu, või Ned Langton’i juurde, kes heidab sinu üle nalja, kui seda piipu suitsetad. On väga kena, et sa oma viimase õhtupooliku minule ohverdad. Kuhu me läheme? Läheme parki!”
„Olen selleks liiga närune,” vastas poiss kulmu kortsutades. „Sinna lähevad ainult peened.”
„Lollus, Jim,” sosistas tüdruk ja silitas tema kuuekäist.
Poiss viivitas silmapilgu. „Hästi,” ütles ta viimaks, „kuid ära riietu nii väga kaua.”
Neiu läks tantsides uksest välja. Teda võis kuulda lauldes mööda treppi üles jooksvat. Tema väike jalg kõpsis pea kohal.
Poiss kõndis toas kaks, kolm korda edasi-tagasi. Siis pöördus ta vaikiva kuju poole toolil. „Ema, on mu asjad korras?” küsis ta.
„Täiesti korras, James,” vastas ema, vahtides oma tööle. Juba kuid oli ta end halvasti tundnud, jäädes oma kareda, tõsise pojaga üksi. Tema sisemiselt pealiskaudne loomus sattus segadusse, kui nende pilgud üksteist kohtasid. Ajuti küsis ta endalt, kas ehk poeg teda milleski ei kahtlusta. Kuna poeg rohkem midagi ei lausunud, siis muutus vaikus talle väljakannatamatuks. Ta hakkas hädaldama. Naised kaitsevad end kallaletungimisega, nagu nad ka kallale tungivad äkilise ja imeliku alistumisega.
„Loodan, et meremeheelu sulle meeldib, James,” ütles ta. „Sa ei tohi unustada, et see on su oma valik. Sa oleksid võinud advokaadi kontorisse astuda. Advokaadid on väga lugupeetud seisus ja provintsis istuvad nad sagedasti parimate perekondadega lõunalauas.”
„Mina vihkan kontoreid ja kirjutajaid,” vastas poeg. „Kuid sul on täiesti õigus. Oma elukutse valisin ise. Kõik, mis mul öelda, on – valva Sibyli järele. Ära lase talle midagi halba sündida. Ema, sa pead tema järele valvama.”
„James, sa räägid tõesti väga imelikult. Muidugi valvan ma Sibyli järele.”
„Olen kuulnud, keegi dzhentlmen ilmub iga õhtu teatrisse ja käib näitelava taga Sibyliga rääkimas. On see tõsi? Kuidas sellega on?”
„Sa räägid asjust, mida sa ei mõista, James. Meie oma elukutses oleme harjunud sagedasti väga rõõmustavat tähelepanu vastu võtma. Minule endalegi annetati omal ajal nii mõnigi lillekimp. See oli aeg, kus näitekunsti alles tõesti osati hinnata. Mis puutub Sibylisse, siis ei tea ma veel, kas tema tutvuses on midagi tõsisemat või mitte. Aga pole vähematki kahtlust, et kõnesolev noormees on täieline dzhentlmen. Minu vastu on ta alati viisakas. Pealegi näib ta olevat rikas ja lilled, mis ta saadab, on imeilusad.”
„Tema nime sa siis ei tea?” ütles poiss karmilt.
„Ei,” vastas ema pehmel näoilmel. „Ta pole oma õiget nime veel ilmutanud. Minu arust on see väga romantiline. Ta on vististi mõni aristokraatia liige.”
James Vane hammustas oma huult.
„Valva Sibyli järele, ema,” hüüdis ta, „valva tema järele!”
„Mu poeg, sa kurvastad mind väga. Sibyl on alati minu erilise valve all. Muidugi, kui see dzhentlmen on rikas, siis pole mingit põhjust, miks mitte temaga seadusepäraseid sidemeid sõlmida. Mina usun, ta kuulub aristokraatiasse. Pean ütlema, temal on kõik need välimised tunnused olemas. Sellest võib kujuneda kõige hiilgavam partii Sibylile. Nendest saab tore paar. Tema ilus välimus on tõesti silmatorkav, kõik panevad teda tähele.”
Poiss pomises midagi endamisi ja põristas oma karedate sõrmedega aknaruudul. Ta oli just ümber pöördunud, et midagi öelda, kui uks avanes ja Sibyl sisse jooksis.
„Kui tõsised te mõlemad olete!” hüüdis ta. „Mis on juhtunud?”
„Ei midagi,” vastas poiss. „Vahepeal peab ometi ka tõsine olema, arvan ma. Head päeva, ema. Kella viieks tulen lõunale. Kõik on pakitud, peale särkide, nii et pole vaja muretseda.”
„Head päeva, mu poeg,” vastas ema kummardades tõsise auväärsusega.
Ta oli äärmiselt erutatud poja tarvitatud toonist ja selle pilgus oli midagi, mis ajas talle hirmu peale.
„Suudle mind, ema,” ütles neiu. Ta lilletaolised huuled puudutasid närtsinud palgeid ja soojendasid nende külmust.
„Mu laps, mu laps!” hüüdis mrs. Vane, vaadates lakke, nagu otsiks ta silmadega kujutletud rõdu.
„Tule, Sibyl!” ütles vend kärsitult. Ta vihkas oma ema tehtud tundmusteküllust.
Nad läksid sädelevasse ja tuulisesse päikesepaistesse ja sammusid mööda tühja Euston Roadi. Möödaminejad vaatasid imestades seda tusast ja tüsedat poissi, kes kandis lihtsaid, halvasti-istuvaid riideid, kõndides nii meeldiva ja elegantse neiu kõrval. Ta oli nagu mõni harilik aednik, kes kõnnib roosiga.
Jim kortsutas aeg-ajalt kulmu, kui pani tähele endal mõne võõra uurivat pilku. Talle oli vastik see päranisilmil otsavahtimine, mida geeniused põlgavad vanas eas ja mida harilikud inimesed ei või kunagi kannatada. Kuid Sibyl oli täiesti ebateadlik mõjust, mida ta avaldas. Armastus värises tal huulte naerus. Ta mõtles prints Võlujast, ja et ta võiks temast veel rohkem mõelda, siis ei rääkinud ta temast, vaid lobises laevast, millega Jim pidi sõitma, kullast, mida ta kindlasti lootis leidvat, ja imelisest pärijannast, kelle ta pidi päästma kurikavalate punasärgiliste metsavendade käest. Sest tema ei tohtinud mitte jääda lihtsaks meremeheks, mõneks laadimismeistriks või millekski muuks selletaoliseks. Oh ei! Meremehe elu oli hirmus. Ainult mõelda, et olla koledasse laeva topitud, kuhu kipuvad sisse tungima undavad, mügerikud lained, kuna must torm mastid murrab ja purjed käristab pikkadeks vinguvaiks ribadeks! Melbourne’is pidi ta laevalt lahkuma, kapteniga viisakalt jumalaga jätma ja otseteed kullaväljadele minema. Enne nädala lõppu pidi ta juba suurele puhtale kullatükile sattuma, suuremale kui varemalt kunagi leitud, ja pidi selle mereranda tooma vankriga, mida saatsid kuus ratsapolitseinikku. Metsavennad pidid kolm korda teel kallale tungima, aga iga kord löödi nad suure verevalamisega tagasi. Või ei! Ta ei pidanud kullaväljadele üldse minema. Need olid hirmsad paigad, kus inimesed jõid, üksteist baarides maha põmmutasid ja inetuid sõnu tarvitasid. Tema pidi olema kena lambakasvataja ja ühel õhtul, kui oli ratsutamas koduteel, nägi ta seda ilusat pärijannat, keda viis röövel musta hobuse seljas, ning ta ajas röövlile järele ja vabastas ilusa vangi. Muidugi hakkas see teda armastama, samuti Jim ka teda, ja nad pidid abielluma, siis koju tulema ja elama ilmatu suures majas Londonis. Jah, tema jaoks olid tagavaraks toredad asjad. Tema ise aga pidi heaks poisiks jääma, mitte kurjaks saama ega hullumeelselt raha pillama. Õde oli ainult aasta vennast vanem, aga elust teadis ta palju rohkem kui tema. Ta tingimata kirjutagu temale iga postiga ja lugegu iga õhtu oma palve, enne kui heidab magama. Jumal on hea ja tema silm valvab Jimi üle. Tema, õde, tahab venna eest paluda ning mõne aasta pärast tuleb ta rikkana ja õnnelikuna koju tagasi.
Poiss kuulas teda tusaselt ja ei lausunud midagi vastuseks. Tal valutas süda kodust lahkudes.
Kuid mitte ainult see ei teinud teda nukraks ja mõtlikuks. Olgugi et tal polnud elukogemusi, ometi oli tal Sibyli hädaohtliku seisukorra pärast raske mure. See noor dändi, kes tema ümber lipitses, ei tähendanud temale head. Tema oli dzhentlmen ja Jim vihkas teda juba sellepärast, vihkas teda mingi imeliku klassi-instinkti tõttu, mis oli ebateadlik ja sellepärast seda vallutavam. Ka tundis poiss oma ema pealiskaudsust ja edevust ja nägi selles Sibylile ja tema õnnele lõpmatut hädaohtu. Lapsed algavad vanemate armastusega; vanemaks saades mõistavad nad nende üle kohut ja mõnikord annavad nad neile andeks.
Tema ema! Mõnikord oli poisil tung temalt midagi küsida, mida oli haudunud oma vaikivais mõtteis kuude kaupa. Juhuslik ütlus, mille ta kuulnud teatris, sosistatud nali, mis puutus ta kõrvu millalgi näitelava-ukse juures oodates, oli äratanud temas hirmsate mõtete rodu. Ta mäletas seda nagu piitsahoopi näkku. Tema kulmud tõmbusid kokku kiilutaoliseks kortsuks ja valutuksatuses hammustas ta oma alumist huult.
„Sa ei kuule ainustki sõna, mis mina sulle räägin, Jim,” hüüdis Sibyl, „ja ometi teen ma sinu tulevikust kõige ilusamaid plaane. Ütle ometi midagi.”
„Mis ma peaksin ütlema?”
„Oo, et sina jääd heaks poisiks ja ei unusta meid,” vastas neiu talle vastu naeratades.
Poiss kehitas õlgu. „Sinust võib ennemini arvata, et sa mind unustad, kui et mina sind unustaksin, Sibyl.”
Neiu punastas. „Mis sa sellega mõtled, Jim?” küsis ta.
„Kuuldavasti on sul uus sõber. Kes ta on? Miks pole sa mulle temast rääkinud? Tema ei tähenda sulle head.”
„Pea, Jim!” hüüdis õde. „Tema vastu ei tohi sa midagi öelda. Mina armastan teda.”
„Aga sa ei tea ju ta nimegi,” vastas poiss. „Kes ta on? Mul on õigus teada.”