Dorian Gray portree - 09

„Siis tapsin mina Sibyl Vane’i,” ütles Dorian Gray pooleldi endamisi, „tapsin ta nii kindlasti, nagu oleksin noaga tema väikese kõri läbi lõiganud. Ometi õitsevad roosid niisama armsasti nagu täninigi. Linnud laulavad niisama õnnelikult mu aias. Ja õhtul söön teiega lõunat, lähen siis ooperisse ning sööme arvatavasti õhtust pärast seda kusagil. Kui hirmus dramaatiline on elu! Oleksin ma seda kusagilt raamatust lugenud, Harry, siis oleksin selle üle nutnud. Nüüd aga, kus see tegelikult sündinud, pealegi veel minu endaga, on see pisaraiks liiga imeline. Siin on minu esimene kirglik armastuskiri, mille ma oma elus üldse kirjutanud. Imelik, et see pidi olema adresseeritud surnud tüdrukule. Küsin endalt, kas võivad need valged, vaiksed inimesed tunda, keda nimetatakse surnuiks? Sibyl! Võib ta tunda, teada või kuulda? Oo, Harry, kuis ma teda kord armastasin! Sellest oleks nagu aastaid möödunud. Ta oli minule kõik. Siis tuli see hirmus öö – oli see tõesti alles möödunud öö? – mil ta nii halvasti mängis ja minu süda peaaegu lõhkes. Ta seletas mulle hiljem kõik. See oli hirmus kurb. Kuid mind see ei liigutanud põrmugi. Mina pidasin teda pealiskaudseks. Äkki sündis midagi, mis ajas mulle hirmu peale. Ma ei tea, mis see oli, aga see oli midagi koledat. Ütlesin juba, et ma oleksin tema juurde tagasi läinud. Tundsin, et olen ülekohut teinud. Ja nüüd on ta surnud. Mu jumal! Mu jumal! Harry, mis pean ma tegema? Teie ei tunne hädaohtu, milles ma viibin, ja pole midagi olemas, mis mind ülal hoiaks. Tema oleks seda minule teinud. Temal polnud mingit õigust ennast tappa. See oli isekas temast.”
„Kallis Dorian,” vastas lord Henry, võttes karbist sigareti ja otsides kullatud tikutoosi, „ainuke tee, kuidas naine võib meest muuta, on – teda nii põhjalikult ära tüüdata, et ta kaotab igasuguse eluhuvi. Oleksite teie selle tüdrukuga abiellunud, siis oleksite õnnetuks saanud. Muidugi oleksite kohelnud teda hästi. Inimeste vastu, keda mikski ei panda, võib ikka hea olla. Kuid tema oleks peagi aimanud, et teie olete temale ükskõikne. Ja niipea kui naine oma mehe kohta sellele otsusele jõuab, siis kas muutub ta hirmus lohakaks või ta hakkab väga elegantseid kübaraid kandma, mille eest peab maksma mõne teise naise mees. Ühiskondlikust eksisammust, mis oleks teie asjas hirmus olnud, ei taha ma midagi lausuda, kuigi ma seda endastmõistetavalt heaks poleks kiitnud, aga ma kinnitan, et kogu see asi oleks toonud ainult täieliku pettumuse.”
„Mina arvan sedasama,” lausus poiss, kuna ta ise surnukahvatuna toas edasi-tagasi kõndis. „Kuid ma usun, see oli minu kohus. Pole mitte minu süü, et see hirmus kurbmäng mind takistas seda tegemast, mis õige. Mäletan, et millalgi ütlesite – heade kavatsuste üle valvab midagi saatuslikku, nad tehakse ikka liiga hilja. Minuga oli see tõesti nõnda.”
„Head kavatsused on tarbetud katsed teaduslikke seadusi segada. Nende algpõhjuseks on lihtsalt edevus ja nende tulemus võrdub absoluutse nulliga. Vahetevahel annavad nad meile mõne liialdatud tühise tundmuse, mis omab meeldivuse ainult nõrkadele. See on kõik, mis neist võib öelda. Nad on lihtsalt tshekid pankadesse, kus pole inimestel mingit arvet.”
„Harry,” karjus Dorian Gray ja tuli üle toa ning istus sõbra kõrvale, „miks ei tunne ma seda tragöödiat sel määral, nagu ma tahaksin tunda? Ma ei arva, et oleksin südametu. Või arvate teie seda?”
„Viimase paari nädala jooksul olete liiga palju rumalusi teinud, kui et võiksite endale seda nimetust anda, Dorian,” vastas lord Henry pehmel, nukral naeratusel.
Poiss kortsutas kulmu.
„See seletus ei meeldi mulle, Harry,” ütles ta, „kuid ma olen rõõmus, et teie mind südametuks ei pea. Mina pole midagi selletaolist. Tean, ma pole seda. Ja ometi pean tunnistama, see sündmus ei mõjutanud mind nõnda, nagu ta oleks pidanud seda tegema. Mulle tundub ta lihtsalt imelise näidendi imelise lõpuna. Tal on mõne kreeka tragöödia kogu kohutav ilu; tragöödia, milles mina suurt osa mängisin, kuid millest jäin haavamata.”
„See on huvitav küsimus,” ütles lord Henry, kes tundis sügavat lõbu poisi ebateadlikul egoismil mängides, „äärmiselt huvitav küsimus. Minu arvates käib õige seletus nõnda. Sagedasti juhtub, et tõelise elu tragöödiad sünnivad sedavõrd ebakunstilisel kombel, et nad riivavad meid oma toore jõhkruse, oma põhjaliku korratuse, naeruväärse mõttetuse ja täieliku stiilipuudusega. Nad mõjuvad meisse nagu iga labasus. Nad tekitavad meis ainult palja toore jõu mõju ja meis tõuseb mäss selle vastu. Siiski, mõnikord juhtub meie eluteele mõni tragöödia, mis mõjub meisse oma kunstiliste elementidega. Kui need iluelemendid on tõelised, siis mõjub kogu sündmus meie dramaatilisse tundesse. Äkki leiame, et meie pole enam mängus tegutsejad, vaid pealtvaatajad. Või õigem – me oleme mõlemad. Me vaatleme iseendid ja etenduse pelk imelisus võlub meid. Aga mis on siis praegusel korral tõeliselt sündinud? Keegi tappis enda, sest ta armastas teid. Tahaksin, et minul oleks kunagi niisugune kogemus. See oleks pannud mu armuma oma armastusse ülejäänud elupäeviks. Inimesed, kes mind on jumaldanud – palju pole neid olnud, siiski mõni on leidunud, – on ikka edasi elanud, veel kaua pärast seda, kui mina enam neist või nemad enam minust pole hoolinud. Nad muutusid tüsedaks ja igavaks, ja kui ma neid kohtan, pöörduvad nad kohe mälestuste juurde. Ah seda naiste hirmsat mälu! Missugune kole asi see on! Ja millist äärmist seisakut ilmutab see mõistuses! Endasse peaks immutama elu värvingu, aga kunagi ei peaks meeles pidama tema üksikasju. Üksikasjad on alati labased.”
„Pean oma aeda magunaid külvama,” ohkas Dorian.
„Selleks pole mingit vajadust,” ütles lord Henry. „Elul on alati magunad peos. Muidugi, üks või teine kord viibivad asjad pikemalt. Millalgi kandsin kogu hooaja ainult orvulilli – kunstilise leinana romaani pärast, mis ei tahtnud surra. Lõpuks ometi suri ta. Olen unustanud, mis sai tema tapjaks. Arvan, see oli tema esitis ohverdada minule kogu maailm. See on alati hirmus silmapilk. Ta täidab su kogu igaviku koledusega. Noh – uskuge või ei – aga nädal tagasi leidsin end leedi Hampshire’i juures lõunal kõnesoleva daami kõrval istumas ja tema tahtis tingimata kogu asja uuesti läbi võtta, kaevates minevikus ja rehitsedes tulevikus. Mina olin oma romaani matnud asfodilli sängi. Tema kiskus ta sealt uuesti välja ja kinnitas mulle, mina olevat tema elu hävitanud. Võin siiski konstateerida tõsiasja: tema sõi hiiglaisuga, nii et mina ei tarvitsenud tema pärast vähematki hirmu tunda. Aga millist maitsepuudust ta avaldas! Mineviku ainuke sarm on, et ta on minevik. Kuid naised ei tea kunagi, millal eesriie on langenud. Nemad vajavad ikka kuuendat vaatust, ja niipea kui huvi mänguks on täiesti läinud, soovitavad nad mängu jätkata. Kui sünniks nende tahtmise järele, siis oleks igal naljamängul kurb lõpp ja iga kurbmängu tagatipus oleks jant. Nemad on meeldivalt kunstnikud, kuid neil puudub kunsti tundmus. Teie olete minust õnnelikum. Kinnitan teile, Dorian, mitte ainuski naine poleks minu pärast seda teinud, mis Sibyl Vane tegi teie pärast. Harilikud naised lohutuvad ikka millegagi. Mõned teevad seda sentimentaalsete värvide kandmisega. Ära usalda kunagi naist, kes kannab helelillat, ükskõik mis eas ta oleks, või naist üle kolmekümne viie, kes armastab roosasid linte. See tähendab alati, et nende elul on minevik. Teised saavutavad suurt lohutust oma meeste heade omaduste äkilise leiuga. Nad paiskavad sulle oma abieluõnne näkku, nagu oleks see kõige võluvamaid patte. Mõned lohutuvad usuga, mille müsteeriumidel olevat täielik armatsemise kaasakiskuvus, nagu keegi naine mulle kord ütles; ja mina mõistan seda väga hästi. Pealegi miski ei tee inimest nii edevaks kui rääkimine, ta olevat patune. Südametunnistus teeb meist kõigist enesearmastajad. Jah, pole lõppu lohutustel, mida naised leiavad tänapäevases elus. Tõepoolest, ma pole seda tähtsaimat veel nimetanudki.”
„Mis see siis on, Harry?” küsis poiss hajameelselt.
„Oo, silmatorkav lohutus. Võtta kellegi teise austaja, kui oled kaotanud oma. Heas seltskonnas peseb see alati iga naise valgeks. Aga kui hoopis erinev pidi küll olema Sibyl Vane teistest naistest, keda kohtame! Tema surmas on minule midagi väga ilusat. Rõõmustan, et elan aastasajal, kus sünnivad niisugused imed. See paneb uskuma nende asjade tõelisust, millega meie kõik mängime – paneb uskuma romantikat, kirge ja armastust.”
„Mina olin talle hirmus julm. Seda unustate.”
„Kardan, et naised hindavad julmust, puhast julmust rohkem kui ükskõik mida. Neil on imeliselt algelised instinktid. Meie oleme nad teinud iseseisvaks, kuid nemad jäävad ikkagi orjadeks, kes otsivad endale isandaid. Nad armastavad, et neid valitsetakse. Olen kindel, teie olite suurepärane. Mina pole teid kunagi veel täiesti ja põhjani vihasena näinud, aga ma võin kujutleda, kui kaasakiskuv te olite. Ja lõpuks, üleeile ütlesite mulle midagi, mida mina pidasin lihtsalt kujutelmaks, kuid ometi oli see täiesti tõsi, nagu ma nüüd näen, ning see on võti kõigele.”
„Mis see siis oli, Harry?”
„Teie ütlesite mulle, et Sibyl Vane esildab teile kõiki romantilisi kangelannasid – et ta oli ühel õhtul Desdemona, teisel Ophelia; et kui ta suri Juliana, siis tõusis ta uuesti ellu Imogenina.”
„Enam ei tõuse ta kunagi ellu,” lausus poiss ja kattis oma näo kätega.
„Ei, enam ei tõuse ta kunagi ellu. Tema mängis oma viimase osa lõpuni. Kuid teie peate tema üksildlasest surmast seal kehvas riietustoas mõtlema nagu mõne jakobiinliku tragöödia imelikust ja õudsest katkendist, nagu mõnest Webster’i, Ford’i või Cyril Tourneur’i imelisest stseenist. See tüdruk ei elanud tõeliselt kunagi ja sellepärast pole ta ka kunagi tõeliselt surnud. Igatahes teile oli ta ainult unenägu, viirastus, mis hõljus läbi Shakespeare’i tükkide ja muutis nad oma juuresolekuga armsamaks – flööt, mis andis Shakespeare’i muusikale rikkalikuma ja täiuslikuma rõõmukõla. Silmapilgul, mil ta puutus tõelist elu, hävitas ta selle ja see hävitas tema ning nõnda lahkuski ta. Leinake Opheliat, kui see teile meeldib. Riputage endale tuhka pähe, et Cordelia kägistati. Karjuge taeva poole, et suri Brabantio tütar. Kuid ärge raisake oma pisaraid Sibyl Vane’i pärast. Tema oli vähem reaalne kui nemad.”
Vaikus. Videvik tihenes toas. Hõbejalgsed varjud ronisid aiast kuulmatult sisse. Pikkamisi vaibusid asjade värvid.
Natukese aja pärast tõstis Dorian Gray silmad. „Teie seletasite mulle minu enda, Harry,” lausus ta teatud kergendusohkega. „Tundsin kõike seda, mis teie ütlesite, aga kuidagi kartsin ma ja ei suutnud seda iseendale väljendada. Kui hästi te mind tunnete! Kuid ärgem rääkigem enam sellest, mis sündinud. See oli imeline kogemus. See on kõik. Kas elul peaks veel midagi niisama imelist minule tagavaraks olema?”
„Elul on teie jaoks ükskõik mis tagavaraks, Dorian. Pole midagi olemas, mida teie ei suudaks oma haruldaselt ilusa välimusega teha.”
„Aga oletame, Harry, et mina muutun kõhnaks, vanaks ja kortsuliseks? Mis siis?”
„Ah siis,” ütles lord Henry, tõustes lahkumiseks, „siis, mu kallis Dorian, peate oma võitude saavutamiseks võitlema. Praegu kantakse nad teile kätte. Ei, teie peate oma ilusa välimuse säilitama. Meie elame ajajärgul, mis loeb liiga palju, et olla tark, ja mis mõtleb liiga palju, kui et olla ilus! Teieta on meil võimatu läbi saada. Nüüd aga riietuge parem ja sõidame klubisse. Oleme üsna hiljaks jäänud.”
„Ma arvan, me kohtame Ooperis, Harry. Olen liiga väsinud, et midagi süüa. Mis on teie õe loozhi number?”
„Kakskümmend seitse, arvan ma. See on esimeses reas. Te leiate tema nime ukselt. Aga mul on kahju, et te ühes minuga sööma ei tule.”
„Ma ei tunne selleks tahtmist,” ütles Dorian väsinult. „Kuid ma olen teile väga tänulik kõige eest, mis mulle ütlesite. Teie olete kindlasti minu parim sõber. Ükski pole mind kunagi nõnda mõistnud kui teie.”
„Meie oleme alles oma sõpruse algusel, Dorian,” vastas lord Henry tema kätt surudes. „Jällenägemiseni. Loodetavasti kohtan teid pool kümme. Pidage meeles, Patti laulab.”
Kui lord Henry enda järel ukse oli sulgenud, kõlistas Dorian Gray; mõne minuti pärast ilmus Victor lambiga ja laskis eesriided alla. Dorian ootas kärsitult, et ta ometi kord läheks. Teener näis tarvitavat lõpmata aja kõige juures.
Niipea kui teener oli toast läinud, tormas Dorian sirmi juurde ja tõmbas selle kõrvale. Ei, pildis polnud mingit uut muutust. Tema pidi Sibyl Vane’i surma teated enne saama kui Dorian ise. Tema tundis elusündmusi, nagu nad tõeliselt olid. Paheline julmus, mis inestas tema suu peeni jooni, oli kahtlemata ilmunud just sel silmapilgul, mil neiu mürki jõi, ükskõik mis see ka oli. Või oli ta ükskõikne tagajärgede vastu? Võttis ta teatavaks ainult selle, mis sündis hinges? Võib olla, ja ta lootis, et millalgi sünnib ehk muutus otse tema enda silmi all, ning see lootus pani ta värisema.
Vaene Sibyl! Milline romaan see kõik oli olnud! Näitelaval oli ta sagedasti surma mänginud. Aga nüüd puutus Surm ise teda ja võttis ta endaga kaasa. Kuidas mängis ta küll selle viimse hirmsa stseeni? Needis ta teda, Doriani, surres? Ei, tema suri armastusest tema, Doriani vastu ja armastus pidi olema temale alati sakramendiks. Ta lunastas kõik oma elu ohvriga. Enam ei tahtnud Dorian sellest mõelda, mida Sibyl oli pannud teda sel hirmsal õhtul teatris kannatama. Teda mälestades tahtis ta temas näha ainult imetlusväärset traagilist kuju, mis on saadetud maailma näitelavale näitama Armastuse kõrgeimat tõelisust. Imeline traagiline kuju? Pisarad tõusid noormehel silma, kui ta mõtles neiu lapselikule pilgule, tema võluvale olemusele ja tema värisevalt pelglikule ilule. Ruttu heidutas ta selle nägemuse ja vaatas jällegi pilti.
Ta tundis, silmapilk oli tulnud, mil ta pidi valima. Või oligi ta juba valinud? Jah, elu oli otsustanud tema eest – elu ja tema oma lõpmata uudishimu elu vastu. Igavene noorus, lõpmatu kirg, peened ja salajased lõbud, metsikud rõõmud ja veel metsikumad patud – seda kõike pidi ta saama. Portree pidi tema häbikoormat kandma: see oli kõik.
Valutundmus valdas teda, kui ta mõtles rüvetusest, mis pidi osaks saama sellele ilusale näole lõuendil. Kord oli ta Narcissust poisikeslikult jäljendades suudelnud või teinud suudlema neid värvitud huuli, mis naeratasid nüüd nii julmalt temale. Igal hommikul oli ta istunud tema ees ja imetlenud tema ilu, temasse peaaegu armudes, nagu talle ajuti näis. Pidi see nüüd muutuma iga tujuga, millele ta andus? Pidi ta nüüd muutuma hirmsaks ja vastikuks asjaks, mille pidi peitma ja lukutama kuhugi ruumi, et varjata teda päiksepaiste eest, mis oli nii sagedasti kallanud ta imelistele voogavatele lokkidele säravat kulda? Kui kahju! Kui kahju!
Silmapilguks mõtles ta palvetada, et tema ja pildi vaheline hirmus suhe kaoks. Palve tõttu oli ju see muutus sündinud, võib-olla kaoks pildi muutus samuti palve tagajärjel. Ja ometi, kes loobuks võimalusest nooreks jääda, ükskõik kui fantastiline see võimalus ka oleks ja ükskõik kui saatuslikud tagajärjed see kaasa tooks? Pealegi, seisis see veel tema võimuses? Oli tõesti palve selle muutuse mõjutanud? Kas ei ole ehk põhjuseks mingisugune imelik teaduslik tõsiasi? Kui mõte võib mõjutada elusat organismi, miks ei võiks ta siis mõjutada surnuid ja anorgaanilisi asju? Veel enam, kas välised asjad ei või meie suhtes ilma mõtte ja teadusliku soovita võnkuda meie meeleolude ja kirgedega kooskõlas, oletades imelikku sugulust või salajast armastust aatomite vahel? Kuid põhjusel polnud siin tähtsust. Kunagi elus ei tahtnud ta enam palve kaudu kutsuda mingit hirmsat võimu. Kui pilt pidi muutuma, siis muutugu ta. See oli kõik. Milleks pidi ta sellesse nii sügavale tungima?
Sest pidi olema ju tõsine lõbu teda vaadelda. Ta pidi võima oma hinge jälgida tema salajamaisse urkaisse. See pilt pidi olema temale kõige imelikum nõiapeegel. Nagu ta oli temale ilmutanud tema enda ihu, samuti pidi ta ka ilmutama temale ta hinge. Ja kui pildile langeb juba talv, seisaks tema ise ikka veel seal, kus kevad sirutab suvele käe. Kui pildi näolt valgub veri ja järele jääb kahvatu kriidimask tinaste silmadega, hoiaks tema alal noorusliku võluvuse. Ainuski tema meeldivuse lilledest ei närtsiks. Ainuski tema elutuige ei nõrgeneks. Kreeka jumalaina jääks ta tugevaks, nobedaks ja rõõmsaks. Mis oleks siis sellest, mis sünnib värvitud näoga lõuendil? Tema oleks kaitstud. See oli kõik.
Ta tõmbas sirmi endisele paigale pildi ette ja naeratas ise seda tehes; siis läks ta magamistuppa, kus juba teener teda ootas. Tund hiljem oli ta ooperis ja lord Henry kummardus tema tooli kohal.

ÜHEKSAS PEATÜKK
Kui ta järgmisel hommikul einestas, astus Basil Hallward sisse.
„Olen nii rõõmus teid kohates, Dorian,” ütles ta tõsiselt. „Eile õhtul käisin siin, aga mulle öeldi, et te olevat ooperis. Muidugi teadsin ma, et see on võimatu. Aga ma oleksin tahtnud, et oleksite sõna jätnud, kuhu te tõeliselt läksite. Minul möödus hirmus öö, sest ma kippusin kartma, et ühele kurbmängule võiks järgneda teine. Arvan, et oleksite võinud mulle telegrafeerida, kui sellest kuulsite. Juhuslikult lugesin sellest „The Globe’i” viimasest väljaandest, mis puutus pihku klubis. Tulin siis kohe siia ja olin teid mitte leides väga õnnetu. Ma ei suuda teile öelda, kui hirmus valus on mul kogu selle asja pärast. Mõistan, mis peate teie küll kannatama. Aga kus olite? Käisite teie tüdruku ema vaatamas? Silmapilguks mõtlesin teile sinna järele tulla. Aadress oli lehes. Kusagil Euston Roadil, eks? Kuid ma ei söandanud pealetükkivaks muutuda valus, mida ma ei suuda vähendada. Vaene naine! Missuguses seisukorras ta küll peab olema! Pealegi oli see tema ainus laps! Mis ütles ta kõige selle kohta?”
„Armas Basil, kust mina seda tean?” lausus Dorian Gray, kuna ta ise hirmus tüdinuna veneetsia klaasist rüüpas kahvatukollast, kullas pärlendavat viina. „Mina olin ooperis. Teie oleksite pidanud ka sinna tulema. Kohtasin Harry õde, leedi Gwendoleni esimest korda. Olime tema loozhis. Ta on väga võluv; ja Patti laulis jumalikult. Ära räägi koledaist asjust. Kui asjast mitte rääkida, siis pole ta kunagi sündinudki. Ainult väljendus annab asjadele reaalsuse, nagu ütleb Harry. Võiksin ainult tähendada, et ta polnud selle naise ainuke laps. On veel poeg, kena poiss, arvan ma. Kuid tema pole näitelaval. Tema on meremees või midagi selletaolist. Ja nüüd rääkige mulle iseendast ja sellest, mis te maalite.”
„Teie läksite ooperisse?” ütles Hallward väga pikkamisi, pingutatud valutoon hääles. „Teie läksite teatrisse, kuna Sibyl Vane lamas korjusena kusagil räpases toas? Teie võite mulle rääkida teistest naistest, et nemad olnud võluvad, Pattist, et ta laulnud jumalikult – võite rääkida seda veel enne, kui teie armastatud tüdruk on leidnud hauarahugi? Inimene, seda väikest valget keha ootavad ju koledused!”
„Pidage, Basil! Ma ei taha seda kuulata!” karjus Dorian püsti karates. „Ärge rääkige mulle sellest! Mis tehtud, see tehtud. Mis läinud, see läinud?”
„Teie ütlesite eilse kohta läinud?”
„Mis on tõelisel ajahetkel sellega tegemist? Ainult pealiskaudsed inimesed nõuavad aastaid, et vabaneda teatud meeleliigutusest. Inimene, kes valitseb iseend, võib võita valu niisama kergesti nagu leida uue lõbugi. Mina ei taha olla oma tundmuste meelevallas. Mina tahan neid kasutada, neid maitsta ja neid valitseda.”
„Dorian, see on kole! Miski on teid täielikult muutnud. Välimuselt olete täpselt sama imeline poiss, kes tuli iga päev oma pildi maalimiseks minu ateljeesse. Kuid siis olite lihtne, loomulik, südamlik. Teie olite kõige rikkumatum olend kogu maailmas. Nüüd ei tea ma enam, mis teisse on läinud. Teie räägite, nagu poleks teil südant ega kaastundmust. See kõik on Harry mõju. Seda näen.”
Poiss läks punaseks, ja kuna ta astus akna alla, vaatas silmapilguks välja rohelisse, helkivasse päikeseküllasesse aeda.
„Harryle võlgnen ma palju, Basil,” ütles ta viimaks, „rohkem kui teile. Teie õpetasite mu ainult edevaks.”
„Noh, selle eest olen ma karistatud, Dorian – või ma saan millalgi oma karistuse.”
„Ma ei mõista, mis te sellega mõtlete, Basil,” hüüdis poiss ümber pöördudes. „Ma ei tea, mis te tahate. Mida te tahate?”
„Tahan seda Dorian Gray’d, keda ma maalisin,” vastas kunstnik nukralt.
„Basil,” ütles poiss tema juurde astudes ja kätt talle õlale pannes, „teie tulite liiga hilja. Eile, kui kuulsin, et Sibyl Vane on enda tapnud…”
„Enda tapnud? Armuline taevas! Kas selles pole siis mingit kahtlust?” karjus Hallward ja vahtis hirmunud pilgul poisile näkku.
„Mu kallis Basil! Ega te ometi arva, et see oli labane juhus? Muidugi tappis ta iseenda.”
Vana mees kattis oma näo kätega. „Kui kohutav,” pomises ta ja värin vapustas ta keha.
„Ei,” ütles Dorian Gray, „selles pole midagi kohutavat. See on meie aja suuri romantilisi tragöödiaid. Harilikult elavad näitlejad kõige igapäevasemat elu. Nad on head mehed või truud naised või midagi selletaolist igavat. Teie ju teate, mis ma mõistan keskklasside voorustega ja muude niisuguste asjadega. Kui hoopis teissugune oli Sibyl! Oma peenima tragöödia elas ta. Tema oli alati kangelanna. Oma viimsel mänguõhtul – sel õhtul, mil teie teda nägite – mängis ta halvasti, sest ta oli tundma õppinud tõelist armastust. Aga niipea kui ta mõistis elu ebatõelisust, suri ta, nagu pidi kord surema Julia. Ta läks jällegi kunsti valdkonda. Temas on midagi vagast kannatajast. Tema surmal on kogu valurikka märterlikkuse kasutuse pitser, kogu selle raisatud ilu. Kuid te ei pea mitte arvama, nagu poleks mina kannatanud. Kui teie oleksite eile teatud silmapilgul sisse astunud – võib-olla nii kella poole või kolmveerand kuue paiku, – siis oleksite leidnud mu pisarais. Isegi Harryl, kes oli siin ja tõi mulle selle uudise, isegi temal pole tõeliselt vähematki aimu, mis mina olen pidanud läbi tegema. Ma kannatasin pööraselt. Siis läks see üle. Olnud tundmust ei saa ma korrata. Ükski ei või seda, välja arvatud sentimentalistid. Ja teie olete hirmus ülekohtune, Basil. Teie tulete siia, et mind lohutada. See on teist väga kena. Aga kui leiate mu lohutatuna, siis saate vihaseks. Kui kaastundlik te olete! Teie tuletate mulle meelde seda Harry jutustatud filantroopi, kes kulutanud kakskümmend aastat oma elust selleks, et kõrvaldada mingi halbus või muuta mingi ülekohtune seadus – olen unustanud, mis see just oli; lõppeks õnnestus see ja miski ei või ületada tema pettumust. Tal pole enam midagi teha, sureb peaaegu igavusest ja muutub veendunud misantroobiks. Pealegi, mu kallis Basil, kui tahate tõesti mind lohutada, siis õpetage mind unustama, mis on sündinud, või vaatlema seda puht kunstiliselt seisukohalt. Eks olnud see Gautier, kes armastas kirjutada la consolation des arts’ist? Mäletan, et leidsin millalgi teie ateljeest väikese pärgamenti köidetud raamatu, mida lehitsedes sattusin sellele ütlusele. Noh, mina pole selle noormehe sarnane, kellest mulle rääkisite, kui olime üheskoos Marlow’s, ja kes armastas öelda, et kollane satään võiks lohutada kõigis eluviletsustes. Mina armastan ilusaid asju, mida võib puutuda ja kätte võtta. Vanad brokaadid, rohelised pronksid, lakktooted, nikerdatud elevandiluu, kallis ümbrus, toredus, pidulikkus – kõigest sellest võib nii paljugi nautida. Kuid kunstiline tundmus, mis nad loovad või vähemalt ilmutavad, on mulle veel enam väärt. Saada iseenda elu vaatlejaks, nagu ütleb Harry, tähendab pääsemist elukannatusest. Tean, teie olete üllatatud, et ma teiega nõnda räägin. Teil pole aimugi, kuidas ma olen arenenud. Ma olin alles koolipoiss, kui teie mind tundsite. Praegu olen ma mees. Mul on uued kired, uued mõtted, uued ideed. Ma olen teissugune, aga sellepärast ei pea te mind vähem armastama. Ma olen muutunud, aga teie peate ikka mu sõbraks jääma. Muidugi meeldib Harry mulle väga. Aga ma tean, teie olete parem kui tema. Teie pole mitte tugevam – teie kardate elu väga, – aga teie olete parem. Ja kui õnnelikud olime kahekesi! Ärge jätke mind maha, Basil, ja ärge tõrelge minuga. Mina olen, mis ma olen. Rohkem pole siin midagi öelda.”
Kunstnik tundis end imelikult liigutatuna. Noormees oli talle lõpmata kallis ja tema isik oli olnud tema kunsti suureks pöördepunktiks. Ta ei suutnud mõtet kannatada, et ta peaks temale veel midagi ette heitma. Pealegi, tema ükskõiksus on ehk ainult tuju, mis möödub peagi. Temas on nii palju head, nii palju õilsat.
„Hea küll siis, Dorian,” ütles ta viimaks nukral naeratusel, „tulevikus ei räägi ma teiega enam sellest hirmsast sündmusest. Tahaksin ainult loota, et teie nime sellega ühenduses ei mainitaks. Täna pärast lõunat algab juurdlus. On nad teid kutsunud?”
Dorian raputas pead ja piinlikkuse ilme tõusis tal näkku sõna „juurdlus” juures. Kõigis neis asjus oli midagi toorest ja labast. „Nad ei tea minu nime,” vastas ta.
„Aga neiu teadis ometi?”
„Ainult minu ristinime ja sedagi ei maininud ta kunagi teiste kuuldes, selles olen kindel. Ta rääkis mulle kord, et kõik olevat uudishimulikud teada saama, kes mina olen, ja et tema ikka ja alati minule on andnud ainult prints Võluja nime. Seda tegi ta kenasti. Teie peaksite mulle Sibylist tegema joonistuse. Tahaksin temast pisut rohkem kui pelka mälestust mõnest suudlusest ja mõnest haprast pateetilisest sõnast.”
„Kui teie seda soovite, Dorian, siis katsun ma midagi teha. Kuid teie ise peate tulema ja mulle jällegi istuma. Ma ei suuda ilma teieta läbi saada.”
„Kunagi ei või ma teile enam istuda, Basil. See on võimatu!” hüüdis ta tagasi põrgates.
Kunstnik vahtis laial pilgul talle otsa.
„Kallis poiss! Mis lollus see siis on!” hüüdis ta. „Tahate teie öelda, et see, mis mina teist tegin, ei meeldi teile? Kus see on? Miks olete talle sirmi ette tõmmanud? Laske mind teda vaadata. See on minu parim teos, mis ma kunagi teinud. Võtke sirm eest ära, Dorian. Teie teener on lihtsalt häbematu, et ta minu teost nõnda varjab. Ma tundsin kohe sisse astudes, et tuba on teissuguseks muutunud.”
„Minu teenril pole sellega midagi tegemist, Basil. Ega te ometi arva, et mina laseksin teda oma tuba korraldada? Lilli paneb ta mõnikord mulle, see on kõik. Ei, seda tegin ise. Valgus oli pildile liiga hele.”
„Liiga hele? Kindlasti mitte, mu armas poiss. See on imehea paik temale. Laske ma vaatan!” Ja Hallward sammus toanurga poole.
Hirmukarjatus kostis Dorian Gray huulilt ja ta kargas kunstniku ning sirmi vahele. „Basil,” ütles ta sootuks kahvatuna. „Ärge vaadake teda. Mina ei taha seda.”
„Iseoma teost mitte vaadata! Seda ei mõtle te ometi tõsiselt. Miks ei peaks ma teda vaatama?” hüüdis Hallward naerdes.
„Kui te peaksite katsuma teda vaadata, Basil, siis, ausõna, kunagi oma elus ei räägi ma teiega enam. Olen täiesti tõsine. Ma ei anna mingit seletust ja teie ei pea ka mingit küsima. Aga pidage meeles: kui puutute seda sirmi, on meie vahel kõik lõpetatud.”
Hallward seisis nagu piksest rabatuna. Ta vahtis täielikus jahmatuses Dorian Gray’le otsa. Kunagi polnud ta teda veel sellisena näinud. Poiss oli tõeliselt vihast valge. Tema käed olid rusikas ja tema silmaterad välkusid sinisest tulest kettaina. Ise värises üleni.
„Dorian!”
„Ärge rääkige!”
„Aga mis see siis on? Muidugi ei vaata ma teda, kui teie ei taha,” ütles ta üsna külmalt, pöördudes kandadel ja minnes akna alla. „Kuid tõepoolest tundub see mõttetusena, et ma ei või iseoma pilti näha, liiatigi kui ma mõtlen teda sügisel Pariisis välja panna. Võib-olla pean teda enne veel kord lakkima ja sellepärast pean teda millalgi nägema ning miks siis mitte täna?”
„Seda pilti välja panna! Teie tahate ta välja panna?” hüüdis Dorian Gray, kuna imelik hirmutunne üle kogu ta keha ronis. Pidi siis maailmale näidatama tema saladust? Pidid inimesed päranisilmil tema elumüsteeriumi vahtima? See oli võimatu. Midagi pidi kohe tegema; mida just, seda ta ei teadnud.
„Jah, ma ei arvanud, et teil midagi selle vastu võiks olla. Georges Petit tahab kõik minu parimad pildid kokku korjata ja nendest erilise näituse korraldada Rue de Sèze’il; näituse avaks ta oktoobri esimesil päevil. See pilt puuduks siit ainult kuu aega. Tahaksin uskuda, et teie seniks temast võiksite lahkuda. Pealegi pole te vististi sel ajal linnaski. Ja kui te ta niikuinii sirmi taga hoiate, siis pole teil temast ju kuigi palju.”
Dorian Gray laskis käe üle otsaesise käia. Seal olid higipisarad. Ta tundis, et ta seisab hirmsa hädaohu kuristikul.
„Kuu tagasi ütlesite ju, et te seda pilti kunagi välja ei pane,” hüüdis ta. „Miks olete oma otsuse muutnud? Teil, kes te kuulute püsivate kilda, on sama palju tujusid nagu teistelgi. Ainuke vahe, et teie tujud on nii mõttetud. Te pole ometi unustanud, et kinnitasite mulle kõige pühalikumalt – miski maailmas ei võivat teid ajada seda pilti näitusel välja panema. Harryle rääkisite sedasama.” Äkki vaikis ta ja tema silmi ilmus eriline helk. Tal tuli meelde, et lord Henry talle kord pool tõsiselt, pool naljatades oli ütelnud: „Kui tahate endale imeliku veerandtunni valmistada, siis küsige Basililt, miks ta seda pilti ei taha välja panna. Minule ütles ta, miks ta ei taha, ja minule oli see ilmutus.” Jah, võib-olla oli ka Basilil oma saladus. Ta katsus seda teada saada.
„Basil,” ütles ta, astudes tema juurde ja vahtides talle otseteed silma, „meil mõlemail on omad saladused. Ütelge mulle oma, siis ütlen mina teile oma. Mis oli teil põhjuseks loobuda pildi väljapanekust?”
Tahtmata tundis kunstnik kehas värinat.
„Dorian, kui ma seda teile ütleksin, peaksite minust vähem kui praegu ja te naeraksite mu vististi välja. Aga ma ei võiks kannatada ei üht ega teist. Kui soovite, et ma enam kunagi teie portreed ei vaataks, siis olen ma sellega nõus. Teie ise olete alati mul vaatamiseks olemas. Kui soovite, et parim teos, mis ma kunagi loonud, oleks maailma silme eest varjatud, siis rahuldun ka sellega. Teie sõprus on mulle rohkem väärt kui ükskõik missugune kuulsus või kiitus.”
„Ei, Basil, teie peate mulle ütlema,” nõudis Dorian Gray. „Mina arvan, mul on õigus seda teada.”