Alutaguse metsades - 11

Kord sõitsime sedasama teed mööda ilma takistusteta Pihkvasse ning kaugemalegi ja laulsime, et meie maa piiridesse kuuluvad Pihkva linn ja Dvinsk ja Riia. Nüüd on siin kahekordne traataed, kummalgi pool erapooletut maariba, valtapuud on maha lastud ja piirivalvurid peavad vahti. Meie seltskonnast hüütakse üle traataia tervitusi vene piirivalvurile ja küsitakse: „Kak poživajete?“ — kuidas käsi käib. Meie allohvitser teatab, et naaberriigi piirivalvuriga kõnelemine on keelatud. Seda keeldu pole vajagi, vene piirivalvur ei vaatagi meie poole ega vasta meie hüüetele musta ega valget.

Aga huvitav oleks küll minna teisele poole piiriaeda ja käia samu radu, mida käidi Vabadussõja ajal. Nii mõnigi moment tuleb praegugi selgesti meelde, nii mõnigi maastik püsib nüüdki elavalt silmade ees. Kas või rukkipõllu veer Košeljahha jaama taga, põlluvagu ja põõsas heinamaal. Seal põlluveerel lamasime, kui ühelt poolt tungis peale soomusrong „Trotski“, teiselt poolt soomusauto. Mürsud lõhkesid meie peade kohal, ees ja taga. Siis tuli meie soomusrong, ja vaenlane löödi tagasi. Aga mõnigi hea sõjaseltsimees jättis sinna oma elu, mõnigi kanti haavatuna sanitaarrongile. Nüüd tahaks veel kord näha seda rukkipõlluveert, vagu ja põõsast. Kuid kindlasti ei ole neid enam. Põõsast on ehk saanud puu ja hingemaa rukkipõlluribadel on kolhoosi traktor ammugi täis kündnud endised vaod ja mürsuaugud.

Sõidame tagasi. Nöörsirge Pihkva—Riia maantee, kehv maastik ja vaesed vene külad. Aga kuppelkirikuid on tihedalt, redelristiga kabeleid ja pühakujusid põldudel tulpade küljes. Tuleb taas meelde Petseri kaevul palvetav naine ja pühakutulbast mööduv poisike, kes südilt ristimärki ette heitis. Siin Petserimaal valitseb veel Jumal, siin on usk tähtis tegur inimeste elus. Kuid leiba on raskem hankida kui sisemaal, maalapid on väikesed, pere suur, kõrvalteenistust vähe. Nii kurtsid kõik.

Kuid elatakse siiski nagu linnukesed oksal. Kui on, siis sööme ja lõbutseme, küll Jumal muretseb homse eest. Kui ta Petseri naise palve peale vett kaevu lisab, miks ei peaks ta siis leiba andma. Nitševoo, avos dast Boženka — pole viga, küllap Jumal annab! Kahju, et mul jääb nägemata selle maa eluavalduste kaks vastaspoolt — patune guljanje ja pattukahetsev ristikäik. Ma usun, nad anduvad ühesuguse naiivse siirameelsusega patule kui ka selle kahetsemisele.


*
Vastseliina linnusevaremed teeme peatuse. See linnus oli omal ajal piirikindlustiseks pealetungiva Venemaa vastu ja baasiks ordu ja piiskoppide ekspansioonipüüdeile. Nüüd on ta varemeis. Venemaa kaubatee käis siit kaudu ja lossi ümber tekkis alevik, mis oli rikkam ja suurem kui paljud praegused linnad tol ajal; nüüd ei ole sellest enam jälgegi. Imelikult kombineerib ajalugu jõudude vahekordi ja muudab kohtade tähtsust. Kas võisid võimukad piiskopid ja uhked toomhärrad seda aimata, et nende tööst ja püüdeist jäävad järele ainult varemed? Kas võisid sellest undki näha, et põlatud mittesaksad kord jälle oma maad ise valitsevad? Kui saaks manada esile minevikku ja näidata endisile võimukandjaile praegust aega!

Aga linnus on olnud omal ajal suur ning tugev ja asupaik strateegiliselt soodus: mäeküngas, millel linnus asetses, on küllalt kõrge ja tungib jõe lookesse, mis teda kolmest küljest loomuliku vallikraavina kaitses, ainult ühte külge oli vaja kaevata kraav. Ta võis siit valitseda kaubateed ja kaitseda piiri.

Meie reisuseltskond puhkab mäekülgedel ja võtab einet. Kui edasi sõidame, hakkab avalduma väsimuse ja tüdimuse märke. Ei heideta omavahel nalja ega kuulata juhi seletusi, hakatakse koguni isekeskis nääklema. Kellel on kitsas istuda, kellele naaber tungib oma kompsudega nii peale, et kuku või autost välja. Ei panda enam tähele maastikkugi, mille vastu alul tunti nii suurt huvi. Reisujuht näeb, et tema seletused jooksevad kõik tühja, ja vaikib. Minu naaber ei reageeri enam igale nähtusele, kohendab end rahutult istmel ja kehitab vahetpidamata õlgu.



Haanja maastik.
Vastseliinast peale muutub maastik üha rahutumaks ja hakkab veidihaaval tõusma. Auto põristab ühest mäest üles ja liugleb teisest alla. Vahetpidamata kihutab mäekupleid meist mööda, kuid ikka uusi ja uusi kerkib silmapiirile. Siin metsatukk mäekühmal, seal segaminipaisatud majakestega sumbküla mäekuplite vahel, kollakad ja rohelised põlluruudud, — kõik kihutavad aina mööda, mööda. Kuski vilksatab järveselg, valendab jõepael, hall teelint — juba kaovad needki.



Suur-Munamägi.
Tahaks mõnes kohas veidi rohkem peatuda ja vaadelda neid tujukaid pinnavorme, kuid enamus ei nõustu sellega. Mis siin siis ikka on — eks neid Lõuna-Eesti mäekupleid ja seljakuid tunta ja teata muidugi. Keegi on siit mitu korda läbi sõitnud, keegi kauemat aega elanud — puha tuttav asi. Ja hiljaks hakkab jääma, saaks valgevarus Tartu.

Munamäel on peatus. Ühed on siin ennemalt käinud, ei viitsi enam üles ronida, vaid jäävad autosse istuma või tee äärde pikutama, teised ei pane mäkkeronimise vaeva paljuks ja lähevad üles. See ei olegi raske, lai tee viib libamisi üles. Mulle näib, et tõus Väike-Munamäele või ülesronimine Põhjaranniku paekaldast nõuab rohkem vaeva kui minek Eesti kõige kõrgemale mäele. Ja eemalt vaadatuna ei olegi ta relatiivne kõrgus kuigi suur, silmaga mõõtes oleks teda teiste endasuguste hulgas raske pidada kõige kõrgemaks mäeks. Ta äärjooned on pehmed ja kogumulje romantiliselt magus. Ma nimetaksin teda ärkamisaja mäeks. Mulle näib, et kogu Lõuna-Eesti loodus on maaliliselt romantiline ja pehme, kuna Põhja-Eesti pankrannik oma sügavate jõeorgudega mõjub hoopis kargemalt ja monumentaalsemalt.

Mäetipul vaatetorni tõusnud, ulatub silm kaugele üle mäekuplite, põllulappide ja niitude. Mitu kirikutorni võib siit ära lugeda ja keegi arvab nägevat Pihkva torne. Mulle aga tundub, et avarus ei olegi siin suur. Kaugemad mäekuplid näivad üksteise taha kägarduvat, kuna silmapiir upub tolmu ja põuauttu.

Reisukaaslased on siiski vaimustatud. See on ikkagi meie kõrgeim mägi, sellest on nii palju kirjutatud ja lauldud, ja kui üldine arvamine ütleb, et vaade on siit ilus, siis oleks ülbe teisiti mõelda ja arvata. „Kas tunned maad, mis Peipsi piirilt…“ on sobiv siin laulda, ja seda me teemegi.

Edasi läheb sõit Rõuge järvedele. See on vist tüüpilisemalt maaliline Lõuna-Eesti maastik. Mida mujal võib näha laialipillatuna, on siin kõik koondatud vähesele maa-alale. Siin on maalilisi künkaid ja metsasalusid, hõbedaselt läikivaid järvi ja looklev jõeke; taeva all valged pilvekoonlad, mis järvede sügavuses vastu peegelduvad. Aga üle kõige levib idülliline rahu.

Ülejäänud osa teest kihutame läbi ühe väikese peatusega Tilleorus, kus siiski enam kui pooled reisijad autosse jäävad, kuna teised paar kilomeetrit jala mööda orgu matkavad.

Ollakse väsinud kiiresti möödakihutavat maastikukangast nägemast ja tüdinud üksteise seltskonnastki. Kõik vaikivad omaette, keegi ei märgi enam taskuraamatusse läbisõidetud kohtade nimesid ega jälgi teed kaardi järgi.

Ma arvan, et liikumistempo ja tehnika on inimese vastuvõtuvõimest ja närvidest kaugele ette jõudnud.

On juba hilisõhtu, kui jõuame Tartu.

1934.