Alutaguse metsades - 02

„Küllap on piiritusekuller,“ arvavad mehed muiates. „Vist siit Letipää või Kalvi kandist… ootab ööd.“

Hakkan ettevaatlikult pärima, kas ka nende mehed käivad salapiiritust vedamas, kas on huvitav, kas piirivalvega palju sekeldusi olnud? Kusta muigab — kes sellest siis kõneleb. On ehk nendegi rannast käidud, on ehk mõnegi uus maja selle sulisevaga ehitatud… kes sellest siis kõneleb. Ega praegu tasugi enam käia, Soomes isegi viin vabal müügil ja koduranda tuua — sellest ei tule midagi välja. Eks ole sekeldusi ja lahinguidki olnud piirivalvega… on mõni mees surmagi saanud… ei tasu vaeva.

Nüüd naeratab vana Madis, sülitab üle parda ja hakkab siis kõnelema nagu endamisi. Jah, nüüd aetakse suuri kasusid taga, peetakse lahinguid piirivalvega… Kui tema noor oli, siis veeti salakaupa rohkem lõbu pärast, oli hea meel, kui said piirivalvet tüssata, muud ei tahtnudki. Neid kasusid… neist ei küsitudki, aga veri hakkas isemoodi surisema, kui tulid pimedal ööl kohvi- või tikulaadungiga maale — kas läheb õnneks või ei lähe? Just kui kaardimängija — kas tuleb äss või ei tule? Kukuti mõnikord sisse ka, võeti hobune ja vanker ära ühes tikukoormaga. Ega sellest suurt kahju olnud, selle tarvis peetigi vanu setukaid ja vankrilogusid — las läheb. Trahvi maksis küla ühiselt. Kõik olid nagu ühte mütsi vandunud, keegi ei andnud teist üles. Nüüd lähevad mehed isekeskis riidu ja annavad üksteist üles.

Eks ükskord juhtus temal noorpõlves Vene ajal naljakas lugu. Tuldi tikulaadungiga Toolse all maale, öö oli pime, kõik näis hästi minevat. Kuid piirivalve oli haisu ninasse saanud, varsti teatati tulijaile, et luure on väljas. Mis sa tahad teha? Tema parajasti tikukoormaga kordoni all lepikus, kõik käigud ja teeharud piirivalve poolt sisse võetud. Selgesti oli kuulda, kuidas porutsik ise sõitis ratsahobusel kordonist alla just temast mööda. Tema seisab kadunud Loorensi Matiga koorma kõrval, süda väriseb mõlemal — kas läheb korda või ei lähe?

Viimaks märkavad sealsamas lepiku ääres mäekülje sees kordoni kartulikoobast — sinna tikukastid sisse! Mati ronis koopasse, tema andis kätte. Mõne minutiga oli koorem paigal. Siis ronisid mõlemad vankrisse, heitsid sinna küliti ja lasksid vanal ruunal sammuda just piirivalvurile peale. Ise ümisesid laulu. Varsti on soldat hobuse suu kõrval — stoi, pea kinni! Kust tulevad, kuhu lähevad ja mida veavad? — Kundast tulevad, salakaupa veavad. Otsitakse vanker läbi, kirutakse tulist kurja — ja lastakse minna. Järgmisel päeval tuhniti läbi kogu vald, kõik majad — ei midagi. Ja ometi nähti paati merel, teati kindlasti, et tikulaadung tuleb.

Pärast oli hea hooletu kordoni koopast tikke võtta ja vähehaaval müügile saata. Sügiseks muidugi vabastati kartulikoobas, et oleks piirivalvel, kuhu kartuleid panna.

Nii jah, veeti vanasti salakaupa! Kes siis välja läks suurte kasude peale, või kes hakkas lahinguid pidama! See oli mäng — kord võitis piirivalve, kord nemad. Omajagu julgust ja osavust ta nõudis ja… kavalat pead.

Vana Madis jutustab kõike seda pikkamööda ja rahuliku muigega, aeg-ajalt sülitab üle parda ja nihutab piibu ühest suunurgast teise. Aga ma näen, et silmad säravad ja käed värisevad erutusest tüüripuul. Nii ta võis noorena mängida huvitavat mängu piirivalvega, kus tuli kord võitjaks tema, kord piirivalve. Pojapoeg Juhan kuulab vanaisa juttu huviga, huuled kõvasti kokku pitsitatud ja silmad rahutult valvel. Kas on ta vanaisalt pärinud sama mängukire?

Nii juteldes kaob aeg. Varsti paistavadki meie ees madalad Uhtju saared, kolm-neli paljast liiva- ja kiviseljandikku vees. Vana Madis juhib paadi alul saartest mööda, nii kilomeetrit poolteist või paar põhja poole. Seal võetakse purjed maha ja hakatakse võrke sisse laskma. Juhan ja Kusta sõuavad, vana Madis ise hakkab harutama võrgukangast ja laseb seda osaval käel libiseda üle parda merre. Ja imelik küll! Võtab enne mütsi peast, vaatab korra taeva poole ning jätkab kogu aja tööd palja päi. Kas palus oma loomusele taeva õnnistust? Olen nii näinud maal vanaisasid külvi alustamas.

Võrgud sisse lastud, sõidetakse kõige suuremale laiule, kus asetseb neli-viis tühja onni. Need on õige lihtsad ja algelised ehitised, pooleldi maa sees, neid tarvitavad ainult kalurid püügi hooaegadel. Ühte säärasesse onni tuuakse moonakotid ja peenekslõhutud puud ning seatakse elamine sisse, nagu Juhan ütleb. Paat jääb alul rannal ankrusse, ööseks tõmmatakse see muidugi maale.

Teised jäävad onni juurde „elamist sisse seadma“, kuna mina lähen saart läbi käima.

Ega siin olegi midagi läbi käia. Saar paistab igale poole kogu ulatuses. See on umbes poole kilomeetri pikkune ja 200—300 meetri laiune kruusa- ja liivaseljandik meres. Liiv rannas on nii sõre ja täis peenikesi kive, et valus on käia palja jalu. Kuid ta on nii puhas ja puutumatu, et ei tahakski siia jätta inimese jälgi. Lained voolivad kaldaliiva iga tuulega isemoodi.

Kängitsen jalad ja teen ringi ümber saare. Ikka sama puhas liiv ja siledad kivid. Tasaselt rulluvad lained randa ja kaovad siis jälle. Taimestikku siin peaaegu ei olegi: kaks kidurat-kidurat mändi ja hõredalt teravaid leeterohtusid, nende vahel looklevad siin ja seal liivaherned.

Kogu saar aga kubiseb lindudest, kuhu aga lähed, seal tõusevad su eest lendu tiirud ja hakkavad vihaselt häälitsedes lendlema su pea kohal. Mõnes kohas on nad nii õelad, et tikuvad sulle nokaga vopsusid andma. Haaran siin ja seal pihutäie kruusa ja peletan kisajaid eemale.

Leiangi kohe nende õeluse põhjuse: kogu saar on täis nende pesi, pead astuma õige ettevaatlikult, et mitte tallata peale mõnele rohus takerduvale tiirupojale, kes sind märgates teeb paar hädist jooksusammu, siis aga jääb abitult kössitama leeterohus, oodates oma saatust. Mine nüüd ikka, rumal loom, mis sa kardad ja häälitsed nii hädiselt, ega ma sulle midagi tee! Ja teie, seal üleval, ärge kisage nii kurjasti ega roojastage vahetpidamata alla, mina teie poegadesse ei puutu! Tiirude haudumisaeg on juba möödas, harva leiad mõne pesa munadega, kuid abituid poegi on täis kogu saar.

Käin saare läbi risti ja põiki. Vaatlen tulepaaki, mis automaatselt pilgutab oma valvsat silma iga nelja sekundi tagant, püüan arvata välja nende kidurate mändide eluiga, siis aga jään jahmudes seisatama — viis risti. Viis lihtsat puuristi. Nimed peal ja uppumise aeg. Seisatan nende ristide ees kaua… „Mihkel Eiskop. Uppus 22. sept. 1930.“ Tekst on selge ja lihtne nagu Vana Testamendi salm, tõeline ja karm nagu elu.

Pärast saan teada kalureilt, et mehed uppusid kojusõidul ühel ilusal sügispäeval siinsamas saare lähedal, kilomeetrit pool või veidi enam rannast. Sõideti saarelt rahulikus ja rõõmsas meeleolus minema, jutustab vana Madis, ei olnudki tugevat tuult. Korraga sai paat nagu mingisuguse tõuke alt ja läks ümber. Nemad, rannasolijad, ruttasid küll kohe appi, kuid ei jõudnud päästa enam kedagi. Leidsid ainult kummulikäändunud paadi ja viis mütsi laineilt. Kuidas võis paat ümber minna, kui ei olnud tugevat tuultki? Ei tea, küllap sattusid veealuse kivi otsa, mis paadi ümber viis. Kõige kardetavam on paadile just säärane veealune kivi, mis sõidul kiili riivab, see viskab kohe paadi ümber. Imelik, et nad säärase kivi otsa pidid sattuma! Küllap oli see nende saatus, kus nad selle eest pääsesid, arvab vana Madis ja lükkab piibu ühest suunurgast teise.

Küsin lähemaid teateid saarte kohta. Vana Madis seletab, et see kõige suurem, kus praegu asume, on Uhtju saar. Neem või kividerida, mis põhja poolt saarest jookseb merre, on Hallisaar. Seal lähedal on meri sügav, suured hallid hülged käivad seal puhkamas. See laid siin Uhtju läheduses on Raudloo, too — Salamaa, sellest ida pool Sirgamadala, ilma suuremate kivideta kruusaseljandik.

Kogu see laidude rühm kuulus vanasti Kunda ja Selja mõisale. Kuidas need mõisade vahel jaotatud olid, seda tema ei tea. Aga seda teatakse küll praegugi jutustada, et kui vanasti mõni laev seal hukkus või meri midagi väärtuslikku randa uhtis, siis olid mõlema mõisa omanikud vana mereõiguse põhjal sealt saamas.

Nüüd sõidame Juhaniga naaberlaidudele, esiti Raudloole, pärast teistele. Need on samasugused kruusa- ja kivirühmad keset sinetavaid voogusid, nagu eelminegi, ainult palju väiksemad. Ühele nendest on mereloodijad ehitanud vaatetorni ja asetanud lipud, mille järgi toimetavad mere sügavuse mõõtmisi saarte ümbruskonnas. Seda tööd teevad nad juba kevadest saadik, teab Juhan kõnelda. Sõidavad igal hommikul Rutjalt siia, toimetavad mõõtmisi ja lahkuvad siis jälle.

Parajasti sõidabki randa mereloodijate paat. Teen nendega kaasa ühe sõidu merele. Neli meest istuvad aerudel ja sõuavad aeglases taktis, üks nendest loeb aerulööke ja hõikab aeg-ajalt: „Viis! kümme! kakskümmend!“ Iga kord heidab siis loodija, kes seisab käilas, loe vette ja hüüab omakorda kaptenile: „Kaheksa! Kümme! Põhjas suured kivid! Savi!“ Kapten istub päras, hoiab kaenlas tüüripuud ja märgib oma raamatusse loodija poolt hüütud arvud. Teatava maa järel määrab kapten ise sekstandiga asukoha ja kirjutab andmed raamatusse.

Nii kestab ühetooniline töö vahetpidamata. Teatava sügavuseni jõutud, pöördutakse ümber, asutakse saarel olevate lippude järgi teisele joonele ja jätkatakse mõõtmist. Istun kapteni kõrval, vaatlen taevast ja pilvi.


*
Vastu õhtut sõidame Juhaniga tagasi suuremale saarele. Teised tulevad vastu, ühisel jõul tõmbame paadi rannale. Onni ette kivide vahele on tuli tehtud, Kusta küpsetab kartuleid. Siis seab Juhan sinnasamasse korda magamisaseme, lahutab alla purje, mis tal selle tarvis lahti võetud ja paadist kaasa toodud. Onni ei taha keegi pugeda, sest öö tõotab tulla vaikne ja soe. Päike vajub merre, jättes veepinnale punase virvenduse. Tuuleõhk raugeb, lained jäävad uniseks.

Sööme õhtust. Siis toetub vana Madis seljaga vastu kivi ja paneb piibu käima. Teeb seda täna vist esimest korda, ehk tal küll piip hommikust saadik suunurgas. Püüan alustada juttu, küsin teateid nende viie risti kohta. Madis jutustab lühidalt ja selgelt. Nii ja nii oli — eks see ole nende saatus. Kas on ta ise siin läheduses olnud merehädas, kas on siia teisigi uppunud? „Eks ole oldud tormis mitmes ja mitmes kohas,“ tuletab Madis vanu asju meelde. „Pika elu jooksul on juhtunud mõndagi.“ Paneb uue piibutäie käima ja hakkab siis heietama mälestusi, nii… omaette.

Jah, eks ole siia Uhtju ümbrusse uppunud teisigi kalamehi. Juba tema isa teadis kõnelda… Aga see Uhtju saar ongi ju vana jutu järgi kalamehe naise haud.

Vanaviisi jutt räägib, et vanasti elanud Letipääl noor kalamees — Selime olnud nimi — oma noore naisega. Naise nimi olnud Uhtija. Nojaa, elanud seal ja käinud kahekesi merel kalu püüdmas. Väga õnnelikult elanud. Kord sügisel sattunud tormi kätte… löönud paadi ümber… Mees ujunud küll Letipääle välja, aga noort Uhtijat pole suutnud päästa, see uppunud siia praeguste Uhtju saarte kohale.

Mehel oli naisest kahju, ilus noor naine oli. Hakkas siis mees naisele merre hauaküngast ehitama, vedas Letipäält paadiga liiva ja kive sinna kohta, kuhu naine uppus. Vedas ja vedas, kuni täitis mere ja hauaküngas ulatus vee alt välja. Siis oli aga mees juba vana ja suri ühel päeval oma naise hauakünkal… Sedaviisi see saar saigi. Pärast hakati teda kutsuma uppunud naise järgi Uhtju saareks. Jah, eluaja ehitas oma naisele hauaküngast…

Võib-olla on Salamaa saar saanud oma nime Selimest. Nüüd on siin need viis risti. Eks ta ole nüüd kalmukünkaks ka teistele. Tema noorpõlves hukkus siia karile üks taani purjekas, keegi ei pääsenud. Kuidas kellegi saatus on.

Kadunud Eiskopi Mihkliga — nad on temaga üheealised — olid ühel sügisel viis päeva saarel paigal, torm ei lasknud tagasi. Toidumoona oli napilt kaasas, see lõppes juba teisel päeval… Joogivett tuli püüda laialilaotatud purjega vihmapiiskadest. Poleks olnud neidsamu liivaherneid, oleksid nad kindlasti jäänud siia Selimele ja Uhtijale seltsiks. Liivahernestega toitsid endid kõik need päevad, kuni rauges torm ja pääsesid minema.

Olid siis mõlemad alles noored, Mihklilt kuulis siinsamas seda vanaviisi juttu esimest korda. Sinna Uhtija juurde Mihkel siis läks vanas põlves… nüüd on siin puurist… Kuidas kellegi saatus on.

Vana Madis vaikib, koputab piibu tühjaks ja poeb purjeääre alla. Ei julge teda enam kõnetada. Tõusen kivilt ja sammun randa. Uniselt loksuvad lained kivide vahel. Kunda ja Uhtju tulepaagid pilgutavad teineteisele silmi. Tiirud puhkavad kõrges leeterohus. On nii vaikne siin Uhtija kalmukünkal.

Lähen tagasi onni juurde. Rahulikult puhkavad Madis ja Kusta, kuna noor Juhan kõneleb unes. Heidan purjele, võtan palitu peale ja sulen silmad. Ööhäälte suigutusel uinun.

Hommikul oleme varakult jalul. Päike tõuseb otse merest ja hõbetab laia veevälja. Võtame võrgud välja ja alustame tagasisõitu. Koduteel mõtlen:

„Oleks mul siin väike majake, põgeneksin igal suvel siia mõneks ajaks, elaksin üksi oma mõtetega nagu Robinson kaugel saarel.“

1932.




KUNDAST SUURSAARELE
Sõidan Kundast Suursaarele.

Istun aegsasti Suursaare meeste silgujaala pardal ja ootan ärasõitu. Mõlemad kaptenid — laevaomanikud — on läinud „üles“, nagu öeldakse siin rannas, s. t. on läinud maale, Kunda alevisse ostusid tegema. Laevas askeldab ainuke madrus ja ühe laevaomaniku kümneaastane poeg Vilho.

Vilho jutust selgub, et ta on kevadel lõpetanud alakoulu — soome algkooli alama astme — ja sügisel on juba kansakoulu — rahvakooli — poiss. Jah, pea need aastad lähevad, ega ta nii noor enam olegi, kevadel sai kümneaastaseks. Nüüd tuli isaga siia Virusse, et vaadata, kuidas siin ka elatakse ja mis tehakse. Madalad maad siin igal pool ja palju rukkipõlde.

Käis isaga ka Rakveres laadal ja nägi seal tohutu palju hobuseid, üks ilusam ja väledam kui teine. Neil seal Suursaarel oli talvel ainult üks hobune — talvisel postivedajal. Vastu kevadet lõppes seegi ja siis ei olnud kogu saarel ühtki hobust. Nüüd on küll jälle kolm hobust, sest tehakse teed kahe küla vahel, ja seal on hobustel tööd. Tema palus küll isa, et see ostaks siit ühe varsa, kellega võiks ratsa sõita, aga isa ei olnud nõus — heina piisab ainult ühele lehmale, ja kus selle varsaga sõitagi — kodus puha kõrged kaljud. Selle spordikampsuni isa talle küll ostis siit ja tolle kirju mütsi.

Vilho läheb maale luusima, mina vaatlen sadama elu ja tegevust. Need on kõik vanad tuttavad kohad ning teerajad, kus jooksin poisikesena pikad päevad otsa. Kuid ometi on kõik põhjalikult muutunud! Siis kees sadamas suved läbi vilgas elu ja töö. Ikka seisis reidil mõni kümme, viisteist purjekat, oodates tsemendilaadungit, või eemal tohutu suur inglise aurik söelaadungiga vabriku tarvis. Auriku tulek oli sündmuseks kogu sadamale ja ümbruselegi. Aurikule sõitis loots vastu ja tõi ta sadamasse, aurik andis kolm korda tulles ja minnes jämedat vilet, mis oli kuulda mitme kilomeetri kaugusele. Inglise madrused käisid maal, ja neid sai õige vaadata — pikad piibud suunurgas või tubakarullid põses, sülitasid kollast virtsa sadamasillale ja tee äärde, kust läbi läksid. Aurikuil saime ka meie, poisid, teenistust — vintsi juures, mis vinnas söekorve laevaruumist üles. See oli kerge töö, tuli aga kraani käänates vints käima lasta või seisu panna, nii kuidas vaja. Rubla maksti päevas, ja see oli kuulmatu hea teenistus.

Päris pidupäevad sadamas olid kevadel ja sügisel, kui saaremehed, s. t. soomlased Suursaarelt, Tütarsaarelt, Lavassaarelt või ka Soome rannamailt, sõitsid siia oma jaaladega silku tooma ja siit kartuleid ning vilja viima. Kuid sellest olen juba mujal kirjutanud pikemalt.


Kunda sadam.
Nüüd on elu sadamas soigus ning surnud. Vabrik saadab oma tsemendi turule peamiselt raudteed mööda, harva kui mõni suurem laev eksib sadamasse.

Sõja ajal põlesid maha vanad viljaaidad, pikad tsemendikuurid lagunevad iseenesest või lammutatakse, et päästa, mis päästa saab. Töölisi ei näe sadamas ühtki, vana puksiirlaev roostetab kaldal ja „Kajaka“ kõrtsi akendele on lauad ette löödud.

Vähest elu ja liikumist sadamasse toovad soomlaste silgujaalad ja mootorpaadid, kuid endisi „saaremeeste pühi“ enam ei peeta. Silgulaadung kaubeldakse telefoni teel Rakvere ülesostjale ja see toimetab need veoautodel Rakveresse mõne tunniga. Sõbrakaubandus, kus soomlane müüs või vahetas oma silgud vilja vastu Viru sõbrale, on kadumas täiesti, ainult mõned Tütarsaare taadid peavad seda veel vanast harjumusest.

Praegu on sadamasilla ääres kaks jaalat ja paar-kolm mootorpaati. Kõik nad on sõitnud siia kas eile õhtul või täna hommikul. Silgulaadung on ära antud, kartulilasti saamine teeb viivitust, sest Viru maamehed oma kartulitega ei ole nii käepärast võtta nagu Rakvere ülesostja, muidu sõidaksid kõik tagasi juba täna õhtul.

„Jah, ajad on muutunud,“ seletab üks Suursaare vanamees, kellega sobitan juttu ja kes kõige rohkem mulle meenutab toda vana saaremeest, keda olen harjunud nägema poisikesepõlves. „Vanasti oli Lontova reis (ta tarvitab ikka seda Kunda sadama vana nimetust) suur sündmus, millele valmistuti kauemat aega ette ja millest pärast kaua räägiti, nüüd on see päevareis. Sõidad hommikul välja — kuus tundi põristab mootor üht otsa — õhtuks või järgmiseks hommikuks oled tagasi.“

Vanamees paneb tubakarulli põske ja heidab tüdinult käega, temale see rutt ei näi meeldivat. Vanasti võis ju ka soodsa tuulega selle maa viie-kuue tunniga maha seilata, aga tuli mõnikord ka päevade viisi teel olla. Siis oli ka aega selle maailma elu üle järele mõelda. Nüüd aina kihutamine ja rutt. Ei tea, kuhu nad peaksid kippuma, ühtviisi eluõhtule jõuavad kõik. Suursaares on praegu üle viiekümne jaala, igas jaalas on mootor sees, mõni mees ei tõmba kogu suve jooksul purje üles, ehk küll käib Stokholmis ja Riiaski kaubareisul.

Vanamees kaob tahalaeva, kohendab kokkupandud purje ja otsib muudki tegevust. Tal näib kahju olevat, et vanad head ajad on möödas.

Nüüd tulevad alevist minu reisulaeva omanikud. Mõlemad on alles noored mehed, moodsas linnariides — sinisest ševiotist ülikonnad, kollased kingad ja kaabud. Laevas pannakse kaabud ära, nende asemele tulevad inglise nokkmütsid. Ainuke madrus paneb selga sinisest puldanist moodsa tööülikonna. Jah, riietuseski on toimunud muutus. Minu poisikesepõlves käisid kõik saaremehed pikkade säärikutega, seljas olid kampsunid ja peas karvased talimütsid. Nüüd neid enam ei näe, kõik on muutunud.

„Võib-olla mõnel Tütarsaare taadil näete veel pikki säärikuid, karvaseid kampsuneid ja talimütse,“ seletavad meie laevaomanikud, kellega asjast juttu teen. „Meie saarel ei käida enam kalalgi säärikutega, asemele on tulnud pika säärega kummisaapad.“

Mehed päästavad silla küljest köied, tõukavad jaala eemale ja panevad mootori käima. Põrisedes hakkab jaala liikuma, purjesid muidugi üles ei tõmmata, tuul olevat selleks liiga vähene.

„Kuue tunni pärast oleme Suursaarel,“ lausub üks laevaomanikest ja asub tüüri juurde.

Jah, seda ma tean juba tollelt vanalt taadilt, tean ka, et see aeg on liiga lühike selleks, et maailma asjade üle järele mõelda.

Ühetooniliselt põriseb mootor ja kergelt künnab jaala merd. Möödume Letipää neemest ja Toolse lossi varemeist.

Suuril silmil vaatab väike Vilho kaugenevat rannapalistust ja pöörab siis silmad mere poole — Suursaar ei paista veel. Aga Kunda kõrgele kaldale paistis ta küll sinavate kühmadena — isa ise näitas ja ütles, et see on Suursaar seal kaugel mereseljal.

Vaatlen poissi ja püüan aimata ta mõtteid. Millest unistab praegu see kaluripoeg, kuhu kannavad teda ta mõtted ja unistused?

Kui palju kordi istusin ise poisikesena kõrgel kaldal, vaatlesin sinavat Suursaart ja üksikut purje merel. Tahaks veel kord tunda samu igatsusi ning soove ja mõelda samu mõtteid. Ei olnud siis piiri mõttelennul ega võimatut unistusil. Rändasin oma mõttekujutusis tormisel merel, kaugel põhjas ja palavas lõunas. Elasin mitmekordselt läbi kõik merimeestelt kuuldud ohud ja seiklused — nii tundide kaupa, päevade kaupa.

Millest unistab nüüd Vilho — kas merimehe, lenduri, sõduri või kinonäitleja kutsest? Suursaarel ei ole kino, võib-olla ei tunne ta veel selle võlu. Poiss keksib paar tiiru laevalael ringi, siis tuleb minu juurde ja näitab papist hobust, mille oli ise ostnud Rakvere laadalt. Võib-olla on Vilho unistused tulised täkud, lainetavad rukkipõllud — kõik see, mida kodusaarel ei ole. Kes teab.

Nüüd möödume Uhtju saartest, tumeda viiruna paistab Eesti rannapalistus, selle kohal musta pilvena Kunda vabriku suits. Eemal taevarannal tukub üksik puri, teisalt ilmub auriku suitsupilv, kuid kaob mõne aja pärast jälle.


Kunda tsemendivabrik.
Päike on juba loojas, kui paremalt hakkab vilkuma Tütarsaare tuli. See on madal saar, tumeda viiruna paistab ta mereseljal. Tean selle saare kohta vana juttu, et vanasti olnud see saar ilma elanikkudeta, siis aga sattunud sinna üks merehädaline soome poiss ja eesti piiga. Need abiellunud ja nende järeletulijad olevat praegune saarerahvas. Seepärast olevat ka tütarsaarlaste keel midagi vahepealset eesti ja soome keele vahel.

Juba ilmubki põhja poolt silmade ette Suursaare siluett, esiti ähmaselt, siis ikka selgemalt ja selgemalt. Seisan jaalakeulas, vaatlen uhket kaljumürakat, mis süngena ning monumentaalsena üha selgemini joonestub taeva tagaseinal. Suveöö hämaruses paistab, nagu liiguks see hiigla-kaljusein ise meile aegamööda vastu ja nagu tõuseks ta mere rüpest ikka kõrgemale taeva poole.

Üks laevaomanikest tuleb minu juurde ja hakkab jutustama Suursaarest. See on üksainus suur kaljumürakas keset Soome lahte, kaksteist kilomeetrit pikk põhjast lõunasse ja kolm-neli kilomeetrit lai. See kõrgeim tipp on Lounatkorkia, ulatub 158 m üle merepinna, too tume sein seal keskpaigas on Haukavuori, 142 m kõrge; too kaugem kühm saare põhjaosas on Pohjoiskorkia, 106 m üle merepinna. Lounatkorkia ja Haukavuori paistavad sinavate kühmadena Viru randa, kuna nende vahepealne maa kaob mereselja taha. Nende kahe kühma järgi virulased sageli arvavad, et on tegemist kahe saarega, tõepoolest on aga üks ja sama Suursaar. Lounatkorkiale ja Haukavuorile paistab Viru rand, ilusate ilmadega Kunda vabriku suits, mujale Viru randa ei näe.

Kas on kogu saar kalju või on ka põllu- ja heinamaad? Puha üks kalju, põllulapikest siin ei ole, olgu siis, et mõni on oma aeda korvitäie kartuleid maha teinud. Aga heinamaad on. Kaljude vahele on aegade jooksul kogunenud maakamarat, nii et nüüd kasvatab heina. Kui aga seda heinamaa pinda veidi kaevata, leiad alt vana tuttava halli kalju. Iga kalur ühe lehm-mullika ikka peab ja oma perele sellest piimavalgusest piisaks, aga suvel tuleb siia palju suvitajaid Soomest, siis peab ka piima Soome mandrilt sisse vedama. Vilja ja kartuleid tuuakse Eestist, neil on oma tarviduseks nende ainete tollivaba sissevedu.

Millest siis elatakse, palju siin elanikke on?

Elanikke loetakse siin üheksasaja ümber kahe küla peale kokku. Jah, kaks küla on — saare põhjaosas Suurküla, lõunaosas Kiiskinküla. Nemad on Kiiskinkülast. Põhjakülas on kirik, kauplused ja valitsusasutised. Nüüd tuleb ka neil sõita esiteks Suurkülasse tollivalitsuses laeva klaarima, siis tuleb tagasi pöörduda oma külla.

Millest siin elatakse?

Meri on nende põld. See on küll tujukas ja petlik, kuid on leiba andnud isadele ja isaisadele ja annab neilegi. Peatulu on räimepüük, talvel käiakse hülgepüügil, suve jooksul saad ehk mõne kaubareisu teha Soome rannalinnade vahel ja nii elataksegi. Nemad on oma jaalaga tänavu teinud ühe Riia-reisu, ehk õnnestub saada veel mõni ots.

„Kas see sulisev, too valge vedelik on Suursaare meestele ka teenistust andnud?“ küsin naljatoonis.

„Sellest palju ei räägita,“ vastab samas toonis laevaomanik. „Võib-olla on mõnele teenistust andnud ka. Võib-olla on aidanud Suursaare meestele mootoreid jaaladesse muretseda… Praegu on saarel üle viiekümne jaala, ühtki ei ole ilma mootorita. Ega nüüd sellega enam teenistust ole.“

Sõidame mööda saare lõunaosast. Järsk hall kalju laskub otse merre, teisal on kalju küljest lahti murdunud suuremad ja väiksemad kaljupangad ning moodustavad rannajoonel rusuhunnikud. Suursaarlane seletab, et meri on siin õige sügav — paarkümmend meetrit rannast on mere sügavus üle neljakümne meetri. Ma peaksin nägema seda kaljurusulist kallast tormi aegu, siis keeb ja vahutab rand nagu Imatra, ei pääse siis ükski paat randa ega merehädaline kaljule, kõik peksab puruks vastu kalda kaljusid ja rahne.

Kuidas maabuvad siis omad kalurid, juhtuvad ju nemadki mõnikord tormi kätte jääma ja peavad randa pääsema? Külade all maabuvad, külad asetsevad lahesoppides, seal on tormide aegu vaiksem ja rand madalam.

Kell 12 möödume Kiiskinkülast. Suveöö hämaruses võib näha väikese lahe sopis kobara maju, kokkusurutuna kaljude vahel. Ümberringi kõrged hallid kaljud, keskel rannas küla — sellistena olen piltidel näinud Skandinaavia rannakülasid. Küla ees on väike laht, mis just eriti kaitstud ei ole tormide eest. Lahes kümmekond jaalat ankrus. Laevamehed ütlevad, et talveks viivad Kiiskinküla mehed oma jaalad Suurküla sadamasse varjule, mis on mere poolt tormide vastu kaitstud muuliga; tollirevisjonis tuleb alati käia Suurkülas.

Kui Suurkülasse jõuame, valitseb seal täielik öörahu. Kõik hääled on vaikinud, tuled kustunud, ainult tulepaak muuli otsal pilgutab oma valvsat silma mere poole. Siin on väike, kuid hästi kaitstud sadam, jaalasid ja mootorpaate täis. Meie jaala laseb ankru sisse ja jääb ootama tollirevidenti. Vilistatakse, hõigatakse, vibutatakse laternat, kuid tollirevident ei tule, nähtavasti magab kõige rahulikumat und. Viimaks sõidab meie laeva ainuke madrus maale, äratab tolliülema ja toob ta laevale. Nüüd vaadatakse läbi kõik toiduainete tagavarad, mis Eestist kaasa toodud. Kõik on tollideklaratsiooniga täpselt kokkukõlas, salakaupa ei ole.



Suurküla Suursaarel.
Tolliülema paadiga pääsen ka mina maale. Lahked laevaomanikud soovivad kõike head, kutsuvad end külastama ega taha sõidutasust kuuldagi. Märgin üles nende aadressi ja luban Vilhole Eestist saata toreda hobuse pildi ja kui soovib, siis ka rukkipõllu pildi.

Tolliülem viib mu reisubüroosse, kust mõninga otsimise järel mulle juhatatakse korter. Selgub, et Suursaare külastamine ja seal suvitamine on Soomes praegu moes, seepärast registreerivad kõik majaomanikud oma vabad toad reisubüroos, et sissesõitjail oleks kerge korterit leida.


*
Kui järgmisel hommikul ärkan, on esimene käik randa. Kalapaadid on merelt juba tagasi. Rannal kalaaitade ees istuvad naised ja roogivad kalu. Saak on tänavu üldiselt hea, kuid kevadine räim on lahja ning rihmjas. Liigun aitade ridade vahel, sobitan juttu ja vaatlen tööd. Mind lubatakse õhtul kaasa võtta võrku laskma ja hommikul loomust ära tooma, kui viitsin aga vara ärgata.

Rand haiseb kalaroogetest ja soolasilkudest. See on tuttav lõhn juba poisikesepõlvest, selle tõid soomlased alati endaga kaasa, kui tulid Kunda „saaremeeste pühale“, see oli nende riiete juures külaski käies, kui käidi kaubasõpru vaatamas. Nüüd on neil aga kalasoolamisel ning rookimisel seljas erilised tööriided, mis hoitakse siinsamas kalaaitades, koju neid ei viida. Jah, näen ka seda, et pikkade säärtega soome saapad on kadunud, mehed kõnnivad aitade ümber kõrgeis kummisaabastes.

Kogu küla kalaaidad on koondatud küla servale randa, kuna mujal on rand puhas ja isegi liivane. Liivarand ulatub Suurküla alt üle neemeselja kuni järgmise laheni, umbes poole kilomeetri pikkuselt. Selles lahes käivad suvitajad suplemas. Seal neemeseljal liivamäes on ka saare kalmistu — kuhu nad muidu oma surnuid mataksid? Teist liivaküngast nägin küla taga kiriku läheduses, kuhu olid koondatud kogu küla kartulikoopad. Ka Kiiskinküla lähedal on väike kruusamägi, kust võetakse kruusa uue tee sillutamiseks.

Muidu on aga Suurkülale samuti hallid kaljumäed raamiks nagu eile merelt nähtud Kiiskinkülalegi. Valged ja punased majakesed — täiesti soome laadi ehitusega — on korratult kobaras. Külatänavad on igal pool paari meetri laiused jalgteed. Ja millekski siin laiemad tänavad, ei ole siin hobusemehel teist mööda lasta — kogu Suurkülas ei ole ühtki hobust. Need kolm hobust, kellest Vilho kõneles, asuvad Kiiskinkülas ja on töös uue, ehitatava tee juures. Siin ei ole hobuse kabjajälge ega rattarööbast teel. Ja mis siin hobusega tehagi — põldu ei ole kellelgi lapikestki ja kogu hobusega sõidetav tee saarel võib olla kilomeeter pikk, rohkem mitte, Suurkülast saare põhjaossa Pohjoisrivile. Kui kord uus tee kahe küla vahel valmis saab, võib juba 6 km hobusega sõita. Nüüd toimetab kalur heinad küünist koju suvel kaarikuga, mida ise veab eest ja naine tõukab tagant, talvel veab aga hülgepüügi-kelguga. Samuti ei ole siin rattasõiduteed rohkem kui sama kilomeeter maad Suurkülast Pohjoisrivile. Üht jalgratast silmasin saarel, mis vahet pidamata tegi sõite mainitud kahe punkti vahel. Kogu liiklemine saarel ja ühenduse pidamine kahe küla vahel toimub kas jala üle kaljumägede või paadiga merd mööda. Rohkem vist küll paadiga, sest alati, kui ronisin üles küla taha kaljule, nägin mootorpaate, mis põrisedes sõelusid kahe küla vahet. Talvel käiakse merejääd mööda. Tahaks teada, kuidas liiklevad nad siis, kui merd mööda ei saa ja kaljud on libeda lörtsi või jäätisega kaetud.