Alutaguse metsades - 08

Tuletatakse meelde, et üks ja teine marjuline on karu näinud. Ega ta midagi tee, kui kõht täis ja teda ei ärritata. Mõnikord pistab plehku tühjast ehmatusest, kas praksub jala all kuivanud oks või juhtub marjuline heledasti kiljatama. Mineval sügisel harjus üks kellegi talumehe kaeras käima, tegi palju kahju — riigil tuli taluomanikule hea summa karu söögiraha maksta. Nimelt tasub riik sellekohase hindamise järgi talunikele karude tehtud kahjud. Karude pesitsemispaikadeks peetakse Paasvere ja Venevere metsi, siia ulatuvad nad oma luusimiskäikudel.

Kas kangeid kütte Tudu kandis leidub?

Nende aeg on nüüd juba möödas, vanainimeste juttudes kuuled veel üht-teist endistest kangetest jahimeestest. Kuid küllap praegugi mõni mees salaküttimist harrastab ja sellest lõbu tunneb, kui ametivõimusid ninapidi saab vedada. See on mõnel mehel omamoodi hasartmäng, nagu Viru ja Harju ranna meestel salakauba vedamine.

Hiljuti oli kuulda naljakast loost. Metsavaht oli leidnud talvel karupesa padrikust ja sellest teatanud vastavatele võimudele. Tallinna härrad valmistusid suurejoonelisele jahiretkele. Tulid aga kohale, leidsid karukoopa lähedalt verised jäljed — salakütt oli ette jõudnud ja jahihärradele pika nina teinud. Reega oli karu ära viidud, kuni suure teeni võidi ree jälgi mööda salakütti jälgida, siis segunesid jäljed ja enam kaugemale ei jõutud. Metsavahile tehti muidugi peapesu, aga salakütt naeris pihku.

Kui esimesed jutud räägitud, koolimajas kehagi kinnitatud, minnakse Tudu lähemalt vaatama. Siin on nüüd jaama ümber väike alevik tekkinud, propsi- ja puuvirnad ulatuvad mööda raudtee äärt kaugele. Need on talveteega metsadest siia kokku veetud. Tudu taludel on praegugi tähtsaks lisateenistuseks talvised metsaveod, ehk küll põllupidamine ja karjakasvatamine viimaseil aastail jõudsasti on arenenud. Tudu piimad pääsevad praegu koorejaama kaudu välismaale samuti nagu välisküladestki — maantee on nüüd niisama hea kui mujalgi. Üliõpilane teab aga täpselt näidata kohta, kust algas endine Oonurme pakktee ja lõppes kruusasillutisega maantee, nii hea-halb kui see oligi.



Tudu koolimaja.
Tudulane on vanameelne ja visa uuendusi vastu võtma, kord aga uuenduste teele satutud, minnakse julgesti edasi. Kui palju jändamist ja vastuseismist oli sellesama abikiriku ehitamise pärast, tema isal tuli poolvägisi neid asju ajada. Sai aga abikirik valmis, siis leiti, et on väga hea, oleks pidanud juba ammu asja algatama. Vana koolimaja asetses seal eemal metsa ääres, kevadised veed ujutasid ümbruse nii üle, et koolimaja jäi vete keskele ja lapsed ei pääsenud sinna. Teatakse juhtu, kus üks õpilane uppus kevadel koolimaja õues olevasse auku. Nüüd on uus korralik koolimaja suure tee ääres, ja taas leitakse, et see oleks pidanud juba ammu nii olema.

Jah, nii see küll on, et kogu Alutaguse kõrvenurk on iseseisvuse algupäevil läbi elanud suure murrangu, mis paiguti toimub praegugi. Kõik jutud pöörduvad ikka tagasi murrangueelsesse aega. Ja olevikuga ei olda harjunud, selle mõistmiseks ning hindamiseks tõmmatakse paralleele minevikuga. Siis oli nii, nüüd on teisiti. Nüüd on kõva maantee, mõni aasta tagasi oli pakktee. Seda meenutatakse niikaua kuni kaovad tee äärest vana tee looked, kasvavad kinni rööpad ja mädanevad viimsed roikad. Ja see aeg ei ole enam kaugel.




VEEL ÜKS ERAK.
Jätkame teekonda. Mulle meenub ikka Peresaare erak, kes omal ajal lahkus inimühiskonnast ja asus üksiklasena elama laande.

„Kas peaks siin Alutaguse metsades asuma teisigi põgenikke ja üksiklasi, kes metsaüksinduse endale seltsiliseks valinud? Olen üht-teist nende kohta lugenud kirjanduses, nad ei ole kõik olnud inimpõlgurid, vaid pole oma selga painutanud orjaikke alla, on põgenenud laande, kus võisid elada vabana. Kas kõneleb rahvapärimus midagi selliseist üksiklasist?“

„Küllap leidub praegugi siin metsanurgas Peresaare vanamehe taolisi inimpõlgureid ja teisigi erakuid, kes vabatahtlikult metsaüksindusse siirdunud, — inimesi on mitmesuguseid, mine sa nende hinge mõista,“ arvab sõber. „Siinsamas Sirtsu soo ääres elab juba Vene ajast üks Maidla kandist mees aastakümneid oma onnis erakuelu. See pole tige ega metsikuks muutunud, on pigemini rahulik juurdleja ning vaatleja. Tema onn ei ole primitiivne koobas, nagu Peresaare erakul, vaid palkidest ehitatud majake, mis omal ajal võis näguski olla.

Alles möödunud aastal sattusin pooltahtmata teda külastama. Tige ega vaenlik ta ei ole, kuid suur jutumees ka mitte, oma minevikust ei räägi kellelegi sõna. Järi annab küll istumiseks ning jalgade puhkamiseks, toobiga juua toob ka, kuid jutuga ei ole suurt peale hakata. Teda võiks vaatama minna, suurt kõrvalepõiget see meie teelt ei tee ja rattaga pääseb päris juurde. Kättesaamatult soode ja rabade taga ta ei asu. Ülalpidamist hankis puunõude valmistamisega, mida naabrite kaudu müügile toimetas.“

Mis puutub aga endistesse põgenikkudesse ja üksiklastesse, seletab sõber edasi, siis hakkab mälestus neist juba kaduma. Aastat viis-, kuuskümmend tagasi neid siin veel leidus, neid kutsuti hulkujaiks. Nad ei olnud kuski hingekirjas, elasid sunnitult väljaspool ühiskonda. Mõnest sellisest hulkujast on tema poisikesepõlves üht-teist kuulnud. Neid pärimusi peaks koguma, see oleks tükike meie ajalugu. Küllap mõni metsapere vanataat neist mõndagi teaks jutustada.

Võib-olla on mõnelegi metsaperele aluse pannud orjusest metsavabadusse põgenenud talupoeg. Vanade sõdade aegseist põgenikest teatakse vähe, Küüska ja Kopliku talu rahvas põlvnevat küll Põhjasõja ajal metsa siirdunud sõjapõgenikest või väejooksikutest. Muidu on aga sõjaaegsete põgenikkude lugude juures muinasjutusugemed suuremad kui reaalne alus. Need lood on ühenduses mitmesuguste paikade, soosaarte, allikate ja muude esemetega.

Viimased põgenikud ehk hulkujad, kellest rahvasuu veel paarikümne aasta eest lugusid teadis kõnelda, olid vist suuremalt jaolt küll ärakaranud nekrutid; ei olnud ju Nikolai I aegne kahekümne viie aasta pikkune kroonuteenistus naljaasi. Ühe kohta teati kõnelda, et see olevat olnud mõisapõllult põgenenud teomees. Sattunud kupjaga töö juures riidu, löönud ta ägeduses härjaikkega maha ja joosnud metsa. Sinna ta jäänud oma elu lõpuni.

Hulkujad olnud metsatihnikus onnid, mida võõral raske oli leida. Mõni haris onni lähedal lapikese maad üles, teised pidasid jahti, valmistasid puunõusid, mida külameeste kaudu müügile toimetati. Lähedate küladega ja metsaperedega ühendust ikka peeti, sest kellel oli häda neid mõisale või kroonule üles anda. Siin Tudu, Anguse, Roela ja Liiva kandis nad enamasti liikusid. Ümberkaudse rahva hulgas tunti hulkujaid veidrate hüüdnimede järgi, kuid need on ta meelest haihtunud.

Mõned põgenikud pole siiski metsaüksindust välja kannatanud, ilmunud kuski mujal inimeste hulka või siirdunud koguni maalt välja; teised on suutnud oma elu sisustada ja jäänud metsmeesteks surmani. Kus nende erakute kalmukünkad on, kui nad kõik matmise osaliseks saidki, kes seda teab. Kuski Paasvere või Muuga metsades näidatavat kohta, kuhu hulkujad olevat matnud oma seltsimehe.

Kui jutud hulkujaist külades õige elavaks läksid ja mõisa kõrvu ulatusid, korraldati aeg-ajalt hulkujate püügijahte, mis harilikult jäid tagajärjetuks — küllap leidus hulkujailgi sõpru, kes õigel ajal hädaohu eest hoiatasid.

Nüüd hakkab neist vabadest metsapoegadest mälestuski kustuma. Kas saabki nende meeste mälestusriismete ümber tekkida muinasjutu sära? Ei vist, selleks on meie aeg liiga kaine ning asjalik ja elutempo kiire. Praegused erakud ei ole vabad metsapojad, nad on kas inimpõlgurid või elust kõrvalehoidujad.

Mõne aja sõidame vaikides, siis ütleb sõber, et siit Udriku kohalt peaks algama Sirtsu soo.

See on oma koguulatuses huvitav ja puutumatu nurgake, arvab sõber, kuid selle läbimiseks ei ole meil aega. Ja oma üksikosis ei erine ta tavalisest soost, mida võib näha igal pool. Seda peab haarama kogu ulatuses, kordab sõber veel kord, kogu laugastega, rabaga, kidurate kaskede ja mändidega. Temal on juhuseid olnud sood läbida mitu korda, nii suvel kui talvel. Tema ei mõista, miks tavaliselt leitakse soomaastik olevat igav ning üksluine. Oma salapära ja võlu on soolgi, ja teatavat erutavat jubedust. Kord sattunud ta suvel siinsamas soolaugaste vahele, maapind kõikunud ning vajunud ta jalgade all, kuna soolaukad salapärase jõuga meelitanud end vaatama. Nood laukad on nagu sooema silmad, mille mustendavas sügavuses peegelduvad pilved ja taevasina.

Ei, kui see tema teha oleks, ta paneks mõnegi soo looduskaitse alla. Et jääks püsima tükike salapärast muinasjutumaailma, petlikkude sootulukeste ja põhjatute laugastega, et oleks mõnigi paik meie kodumaal, kuhu ei pääse ligi omnibusega ega autoga. Kus võiksid takistamata pesitseda pardid ja sookured. Et oleks talvelgi kohake, kus võiksid kuulata lagendiku vaikust, ja suuskadel kihutades tunda vabu lagendikutuuli.

Kuna sõber pool-endamisi heietab mõtteid sooromantikast, selgub mulle lõplikult, miks ta ei taha lahkuda oma kodukohast. Ta pühapäevane pool, nagu ta hiljuti ühte osa oma olemusest nimetas, on tugevasti kokku kasvanud ning ühte sulanud Alutaguse metsadega ja nukrate soodega. Lapsepõlvemuljed laanest ja sellega seoses olnud elamused on olnud nii tugevad, et köidavad kogu elueaks. Ta olemuse argipäevane pool harib masinatega kodupõldu, müüb metsa, askeldab ühisettevõttes ja Kaitseliidus, kuid pühapäevane pool on mujal.

Jõuame teelahkmele, kust tee viib eelmainitud eraku juurde. Sõber tuleb jalgrattalt maha, kohendab üht-teist, katsub kummide vetruvust ja küsib siis:

„Kas ikka sõidame vanameest vaatama?“

„Sõidame küll, miks me siis ei peaks sõitma?“

„Pettud ehk. Ei ole ju seal midagi kummalist,“ jonnib sõber veidi pahuralt. „Peresaare vanamees oma metsiku välimusega, primitiivse onni ja raevunud käitumisega oli kindlasti huvitavam. Pärast seda ei paku see vaikne vanamees midagi erilist.“

„Ma ei otsigi midagi erilist ega kummalist,“ püüan asja selgitada ja imestlen, mispärast sõber keeldub mind sinna viimast, muutub äkki jonnakaks ja pahuraks. Millistel sisemistel vastuoludel see võis toimuda? Kas võitlevad praegu isekeskis tema olemuse kaks poolt, pühapäevane ja argipäevane? Kuulub ehk too vaikiv vanameeski tema pühapäevasesse poolde, mida ei taheta näidata igale uudishimulikule?

„Ma ei ole ju kellegi moodne turist, kes otsib aina imesid ja veidrusi,“ seletan tungivalt. „Rändan kodumaal, et näha teda sellisena nagu ta on. Ma ei ole sugugi pettunud, et Alutaguse kõrvenurga teed on muutunud läbikäidavaks ja metsaperedki igal ajal hakkavad välja pääsema. Miks sa arvad, et ma neid vanu aegu taga kurdan ja pettunult kõrvale pöördun, kui neid enam eest ei leia? Läbipääsematud teed ja suletud metsapered on minevikuromantika, see kõik on mälestusis ja pärimusis ilusam kui oli tõeliselt.“

„Hea küll,“ ütleb sõber seepeale heatujuliselt, „sõidame siis! Hakkan mõnikord matkates nukrutsema, ära mulle seepärast pikka manitsuskõnet pea. Sõidame!“

Nii pöördumegi maanteelt kõrvale metsateele, mis on kuiv ja rattasõiduks kõlblik. Teel püüan mõttes aimata eraku elustiili ja käitumist. Kas teda üldse küsitella ja kuidas seda teha? Vanamees ei olevat kuigi suur jutumees ega tahtvat oma minevikust midagi kõnelda, nii teadis sõber tõendada. Võib-olla on kõige õigem piirduda kõrvaltvaatlemisega ja siis lahkuda.

Erak ei elagi sügavas laanepõues kättesaamatus tihnikus nagu tema eelkäijad Alutaguse hulkujad või Peresaare vanamees. Varsti pöördub metsateelt jalgrada kõrvale, ja mõnekümne-minutise sõidu järel peatumegi väikese onni ees, mille ukse kõrval pingil istub sammaldunud habemega tüse vanamees, käed rinnal vaheliti.

Ta näeb meie tulekut juba eemalt, kuid ei tee sellest väljagi. Ei ole siin pagemist kambrisse ega piilumist ukseprao vahelt ega ka raevunud ähvardamist. Vanamees ei pilguta silmagi, kui näeb, et me asetame jalgrattad õues kasvava puu najale ja kavatseme siin peatuda.

Meie omalt poolt ei rutta esinemisega, istume õues vedelevale puupakule, võtame mütsid peast ja pühime laubalt higi. Siis lausume peaaegu ühest suust:

„Janu on. Kas saaks tilga vett?“

„Kaev on kambri otsas. Ämber on sealsamas,“ ütleb vanamees rahulikult, nagu oleks seda küsimust oodanudki.

Nii. See juba läheb. See on ehtne üksiklase stiil. Kaev on kambri otsas ja ämber on sealsamas. Tahate juua — minge, võtke. See on diogeneslik — laske Issanda päike paista mu peale ja hankige vett ise.

Leiamegi kaevu onni tagant ja puuämbri sealtsamast. Kustutame janu ja tuleme tagasi õue, istuma puupakule. Vanamees istub endiselt ukse kõrval pingil ja vaatab meist mööda. Ta näib kokku sulavat oma madala, luitunud onniga ja sammaldunud puutüvedega seal eemal.

„Alutaguse metshaldjas…“ panen talle mõttes nimeks.

Millest ta siin peaks elama? Õue ümber ei ole lapikestki haritud maad ega muud märki, mis tunnistust annaks mingisugusest väikesestki majapidamisest. Isegi haopinu ei ole õues. On küll kuivanud puulatv, selle kõrval kirves, muud küttematerjali ei ole. Vististi võetakse siit raagu kütteks niikaua kui sellest piisab, siis tuuakse metsast uus, pikemaks ajaks ette ei muretseta.

Kui niiviisi tükk aega oleme vaikinud, küsib sõber nagu muu seas:

„Kuidas nüüd tööjärguga ka on?“

„Minult küsid või?“ kohmab vanamees seina äärest ja küsib vastu: „Mis tööjärguga?“

„Noh… tegid ju vanasti puutööd.“

„Jääb minust tööd järelegi,“ raiub vanamees vastu. „Paljuke mina jõuan ära teha.“

„Sul ei näi enam tarbepuid räästa all olevat,“ ütleb sõbergi järsult ja siiralt, hüljates siin kaudset ning ääri-veeri kõnelemist, nagu tegi seda metsatalus.

„Mets tarbepuid täis. Kellel vaja, küll see sealt leiab.“

„Kas võib tuppa minna sinu elujärge vaatama?“ küsib sõber ja tõuseb pakult.

„Uks on lahti — eks sa mine!“

Tõusen ka mina ja astun sõbra järel onni. Löön pea vastu madalat uksepealispuud ja komistan kõrgel lävel. Valgusega harjunud silmad ei seleta alul onnis midagi. Tuhmist aknakesest onni tagaseinas valgub sisse nii vähe hämarat valgust, et toas asetsevate asjade piirjooni raske on eraldada. Alles pikema harjumise järel võid näha, et onnis on laudadest kokkulöödud voodi värvitu tekiga, laud, kaks järgi ja nurgas ahi. Ukse kõrval seina ääres on väike tööpink, selle kohal seinal ripuvad mõned tööriistad, katkine kasukas ja talvmüts. Et siin hiljuti oleks puutööd tehtud, seda ei ole märgata. Keset lauda asetseb tühi kauss, selle kõrval kuivanud leivakannikas — muud ei hakka midagi silma. Kas see ongi vanamehe varandus kõik?

Kui onnist välja tuleme, küsib sõber:

„Millest sa nüüd elad, kuidas läbi saad?“

„Nälga pole ma siiamaani surnud. Mis mul siis sinu arvates puudub?“

Jah, mis tal puudub, mõtlen ka mina. Inimese elutarvidused on relatiivsed. Tal on onn, koiku, laud ja laual kannikas leiba. Riided seljas, talvmüts ja kasukas seinal. Neist näib piisavat. Vaatan vanameest terasemalt — ta vaade ja nägu on rahulikud, peaaegu ilmetud, sealt ei või midagi lugeda. Ainult vana näib ta olevat, üle seitsmekümne minu arvates, kaheksakümne lähedal. Tema tarvidused on väikesed: onn, kannikas leiba laual ja kasukas seinal — Alutaguse Diogenes. Kas ta peaks olema õnnelik ja enesega rahul? Kas on tal üldse mõistet — õnn? Ta elab looduslikku ürgelu nagu puu metsas ja rohi niidul. Kui aeg täis saab, kustub ta elu ja ta langeb maha nagu kuivanud puu laanes.

Sõber näitab käega, ja me läheme onni tagasi. Seal jätab ta lauale mõned kroonid, kuhu mina oma kroonid kõrvale panen. Siis väljume, jätame head aega ja lahkume.

Kas ta peaks üllatuma, kui onni minnes rahad laualt leiab? Kas võtab neid üldse vastu? Mäletan poisikesepõlvest üht kodukoha erakut, kes muidu midagi vastu ei võtnud ja salaja toodud asjad puutumata jättis. Kord viis isa talle terve leiva. Vanameest ei olnud kodus, isa jättis leiva lauanurgale ja tuli ära. Kui ta kuu aja pärast jälle läks vanamehe juurde vankriratast tellima — vanamees oli ratassepp —, siis leidis viidud leiva endiselt lauanurgal, kuivanuna ja hallitanuna. Kas peaks see vanamees samuti toimima?

Kes ta on, mis ajas teda siia laande?

Seda sõber ei tea. Ta olevat siia asunud juba mõned head aastad enne maailmasõda keskealise mehena. Olevat kusagilt Maidla kandist mees. Mis põhjusel ta aga siia asus, seda ei tea keegi. Tegi ennemalt puutööd, saatis oma töösaadused naabritega laatadele ja haris onnikese ümber põldu. Kas ta nüüd saab hoolekandest abi, või toetavad lähemad naabrid või elab hoiupennidest, seda ei tea. Igatahes on ta oma nõuded kokku tõmmanud miinimumini — kannikas leiba ja tühi kauss olid laual. Töötamise jälgi ei olnud näha onnis ega põllulapikest onni ümbruses. Võib-olla istub ta nüüd aina ukse kõrval ja ootab rahulikult, millal süda seisma jääb.

Jätame vanamehega jumalaga ja lahkume vaikselt.






KÄIK PÕLISMETSA.
Sõidame jälle mõned head kilomeetrid maanteed. Vaikime, sest mõlemal on nähtavasti tegemist oma mõtetega. Minul püsib kogu aja silmade ees sammaldunud habemega vanamees, kes istub idamaises rahus oma onni ees ja ootab, millal süda lakkab löömast ja elumahlad voolamast. Et pääseda maisest olemisest teise olemisse.

Möödume Roela ja Paasvere asundusist. Ühel teelahkmel tuleb mu reisukaaslane jalgrattalt maha ja ütleb:

„Kuidas on — kas teeme väikese matka Alutaguse ürgmetsadesse? Siit pöördub tee. Kilomeetrit viis, kuus pääseb ratastega, siis paar väikest tuuri jala — ja sa oled näinud Alutaguse ürglaant üheski paigas.“

Meelsasti olen nõus, selleks ju välja tuldigi.

Meie ei pääse aga ratastel edasi paari kilomeetritki, tee muutub konarlikuks ja rööplikuks, paiguti on tümad augud, kuhu hagu ja roikaid täiteks sisse on pandud, neist peame jalgrattad üle kandma. Teisal ulatuvad jämedad puujuured üle tee, nii et sõida nagu redelipulkadel. Kilomeetri või paar rühime niiviisi edasi, lükates ratast käe kõrval ja kandes üle aukude, siis arvab sõber, et nii me edasi ei saa, peame rattad peitma põõsastesse ja edasi rühkima jala.

Vaevalt saame sobiva põõsa otsimisel mõne sammu teha, kui näeme, et mööda metsasihti tuleb mees, püss seljas.

„See on metsavaht,“ arvab sõber. „Nüüd oleme õnnega koos: teejuht ja seletusteandja tuleb ise meile vastu. Ainult sobivad jutud peab enne maha rääkima, et mees meid usaldama hakkaks ja meie nõusse lööks.“

Sõber on jälle heas tujus. Teretab metsavahti juba kaugelt nagu vana tuttavat, ajab kombekohaselt ääri-veeri juttu, nagu metsataluski, siis esitab mind ja ütleb, mis otstarbel ma reisin. Kas võiks metsavaht nii lahke olla ja meile näidata kolme kohta siin läheduses. Need kohad oleksid: kõrged puud, mille otsa vaadates müts maha kukub, läbipääsematu tihnik, millest inimesed kirvega teed tegemata läbi ei pääse, karu aga küll läbi murrab, ja kolmandaks — puutumatut Jumala loodust, kus mahalangenud puud koristamata mädanevad, kus inimese käsi midagi ei õienda ega kohenda. Ja lõpuks — sõber muutub õige naljatujuliseks — tahaksime näha kõige suuremat Alutaguse karu.

Sõbra hea tuju nakatab metsavahtigi. Metsahoidja muheleb, sügab kukalt, siis takseerib mind pealaest jalatallani ja arvab:

„Külamees ei ole vist kõrvenurga mehi?“

„Ei ole küll, olen pärit rannamailt,“ tutvustan ennast lähemalt. „Praegu aga elan Tartus.“

„Sellepärast. Seal väljas nad arvavad, et Alutaguses kasvavad puud taevani. Kas seda juttu olete kuulnud: Alutaguses kasvavad nii pikad puud, et üks mees ei ulatu otsa vaatamagi, peab poisikese appi võtma, siis kahekesi ulatuvad nägema puulatva —?“

„See on vana nali,“ arvab sõber.

„Vana nali küll,“ jääb ka metsavaht nõusse, „aga seda arvatakse küll, et siin metsas muud ei ole kuulda kui karude möirgamist ja hirmsat raginat, mis nad tihnikust läbi murdes teevad.“

Kui need ja veel mõned teised jutud sissejuhatuseks kõneldud ja naljad heidetud, arvab metsavaht asjalikult, et noort tihnikut võib küll näha sedasama sihti mööda edasi liikudes, samuti ka vana kuusemetsa. Aga puutumata ürgrägastikku ei pääse me oma jalanõudega ligi, sinna on tükk maad ja vahepeal on vesiseid kohti.

„Mis puutub aga Alutaguse kõige suuremasse karusse,“ muutub metsavaht jälle heatujuliseks, „siis ei saa seda praegu näha, läks kodunt ära lelle poole, teise vahtkonda, sinna minu võim ei ulatu.“

Peidame jalgrattad põõsastesse ja hakkame metsavahi juhtimisel mööda sihti edasi liikuma. Kahel pool sihti kasvab keskmise suurusega segamets: kased, haavad ja sanglepad.

„Kas siit need kuulsad haavapakud tulevadki, mida tarvitavad tiku- ja vineerivabrikud?“

„Oh ei,“ tõrjub metsavaht, „on parematki haavametsa. Aga küllap võiks siitki saada sobivaid haavapakke, siin puud täies elujõus. Vana haab ei olegi iga kord hea, ta on niisugune puu, et hakkab südamest kuivama. Pealtnäha terve puu, aga südames suremisvimm sees.“

Aegamööda muutub mets nooremaks ja tihedamaks, kuni jõuamegi tihnikusse, kust inimene tõepoolest ilma kirve abita läbi ei pääse.

Metsavaht istub mättale, asetab püssi põlvedele ja ütleb:

„Sellist tihnikut tahtsite näha või? Katsuge siit läbi tungida kas või järgmise metsasihinigi.“

Edasi seletab ta, et see tihnik on viisteist, kakskümmend aastat vana, paiguti nooremgi, lehtpuu kasvab alul jõudsasti. See on tekkinud maailmasõja ajal mahavõetud raielankide asemele.

Vaadaku me targu, kuidas puu kasvab puu kõrval, mõne tüvede vahel ei ole kämblalaiuseltki ruumi. Noor mets tuleb raiendikule tihe ja ühtlane nagu lina. Alul ei tarvita taim palju toitu, õhku ega valgust, kõik mahuvad kasvama. Siis algab aga võitlus elu ja olemise eest; mida suuremaks saadakse, seda ägedam on võitlus. Milline taimevõsu oma latva teistest kõrgemale on suutnud sirutada, see lopsakamalt kasvama hakkab, kuna naabrid all kängu jäävad. Kardetav võistleja võtab ülevalt päikese, tugevamad ja laialdasemad juured kisuvad maast toidu. Allajäänud võsu hingitseb mõne aja, siis kuivab ära jala peal.

Metsavaht tõuseb mättalt, läheb mõne sammu tihniku sisse ja murrab selliseid allajäänud võsusid katki praks ja praks. Nende elu on läbi. Kuid sellega asi veel ei jää, nii tihedana mets üles ei kasva. Kaugelt enam kui pooled sellest tihnikust on määratud surmale. Vaadaku me siin seda käsivarrejämedust kasevõsa — elu on tal praegu sees, lehekroonis kolm-neli oksa ja lehed küljes, aga paari aasta pärast on ta kuivanud, kõduneb jala peal, langeb siis maha ja mädaneb … tugevamaile toiduks.

Metsas kehtivad karmid eluseadused: eluõigus on ainult tugevama ja kõige tugevama päralt. Nõrk ja kidur peab ruumi andma. Ja mitte ainult seda — peab ise mädanema, saama põrmuks, tugevama toiduks.

„Ja vaadake seda siin!“ metsavaht võtab kaunis tugeva kasevõsu ümbert kinni. „Ta on kolm-neli puud välja tõrjunud, aga ma kardan, et ta jääb nende kahe varju — need siin, teine teisel pool — kui need mõne aasta veel sirguvad ja latvu laiendavad.“

On päris huvitav kuulata, kuidas metsavaht meile karme metsaseadusi näitlikult ja lihtsasõnaliselt seletab. Seda kõike ma muidugi tean juba koolipingist, kuid alles nüüd omandab silm oskuse selle nägemiseks looduses.

Tungime ühes ja teises kohas tihnikusse sisse. Oksad peksavad vastu nägu, kuna jala peal kuivanud võsud raksudes murduvad ja kokku varisevad. Paiguti on võsa siiski nii tihe, et tuleb tüvesid ja oksi eemale painutades teed teha.



Põlismetsas.
See võsa siin on tekkinud raiesmikule, tähendab metsavaht veel kord, palju huvitavam oleks näha metsa, mis on tekkinud tormiraiule. Kas teame, mis on tormiraid? See on tormi hävitustöö, mis sageli laastab Alutaguse metsi. Siin on paiguti mullakiht õige õhuke, all on valge liivakivi. Puujuured ei ole sügaval, jooksevad mööda maad laiali. Kui siis torm sellist metsa kusagilt murdma pääseb, nii et väike lagendik tekib, siis võtab seda lagendikku laiendades metsa maha nagu loogu, järk-järgult, ikka puu kogu juurtega maha.

Vanemal ajal jäid sageli sellised tormiraiud koristamata ja omapead mädanema. Nende vahele kasvas aga uus mets, niisama tihe võsa nagu see siin. Siis oli kahekordne mets, all kõdunev vana, selle üle tõusis uus. Mahalangenud puilt langesid kuivanud ning mädanenud oksad maha, suurendades metsaalust risu. Jämedad tüved aga sammaldusid pealt, kuna sisemus muutus põrmuks. Siis võisid aastakümnete järel sellisesse metsa sattudes näha maas sammaldunud tüvemügarikke. Juhtusid aga jalaga sellele peale astuma, vajus koor kokku ja põrm tõusis tolmuna õhku.

Selliseid paiku on siin Paasvere ja Venevere metsades praegugi. On veel mõnigi koht, kus inimese jalg pole astunud. Karudele olid need heaks pesitsemispaigaks ja on seda praegugi — mõni metsaott siin metsades ikka veel leidub. Alles möödunud nädalal nägi ta ühte üle sihi lonkivat. Talveks poevad nad aga sellistesse tihnikutesse ja rägastikkudesse magama, et sageli võimatu on neid leida. Ja nende õnneks! Kui nende pesa leitakse, on härrad varsti jahil, siis ei ole armu.

Nüüd viib metsavaht meid jälle edasi, pöördub siis põiksihi paremat kätt, kuni jõuamegi välja suure põlismetsa alla. See on kuusemets. Puud ei riiva siin oma latvadega küll pilvi, ja üks mees jõuab nende ladvatippu ikka vaadata, pole poisikest abiks vaja, kuid oma kolm-, nelikümmend meetrit on nad kõrged.

All ei ole tuult tunda, kuid seal üleval võib teda olla — kuuskede ladvad ja kõrgemad oksad kõiguvad isesuguses korrapäratus rütmis ja laulavad põlismetsa laulu, mis on nagu tasase vihma sahin või mere summutatud kohin. Erisugune on see laul okasmetsas, erisugune leht- või segametsas, kuna haavamets annab isesuguse metalse alatooni. Tahaks seda põlismetsade laulu kuulda tormide aegu, kui puuladvad kõiguvad laias kaares, jämedad tüvedki painduvad ja oigavad.

„Mets on täiskasvanud ja raiumiseks küps. Millal siia saag sisse pannakse?“ küsin metsavahilt, kes käib ühe puu juurest teise juurde ja patsutab nende tüvesid.

Nii metsavaht kui ka mu reisukaaslane, mõlemad vaatavad mulle arusaamatuses otsa.

„Kas ta niisama ei võiks veel olla ja oma latva kõigutada… maailmale iluks?“ küsib metsavaht vastu. „Küllap võetakse muidugi metsi maha, enam kui hädapärast vaja. Hea, et on veel kaugeid ja kättesaamatuid metsalanke, kuhu kirves ja saag pole ulatunud. Küllap tuleb sellegi kätte varsti kord.“

Jah, seletab metsavaht edasi, Alutaguse metsade kaugus suurtest teedest ja kättesaamatus on neid siiamaani kaitsenud kirve ja sae eest, kuid kauaks seda enam on. Mustvee—Sonda raudtee lõikab läbi metsa südamest ja muudab mõnedki põlislaaned raiesmikeks, metsa varemeiks. Ei meie põlves sinna enam uusi metsi asemele tule, kas tulebki? Kuid pole midagi parata, juba see nii on seatud ning määratud, et loodusekuningas inimene peab raiuma maha metsad, kuivatama sood ja maapõuestki välja kaevama varandused.

Tagasi tulles saame metsavahilt teada, et tema esivanemad siin laanes mitu põlve on olnud metsavahid. Isa suri paari aasta eest kaheksakümnenelja-aastasena, vanaisa elas ka kõrge vanaduseni ja suri tema poisikesepõlves. Kui nüüd nende kolme põlve mälestused kokku võtta, mis ulatuvad üle saja aasta tagasi, siis annab see tubli metsaea välja. Seesama laas, kust praegu tuleme, olnud vanaisa noorpõlves paras, noor kuusik. Aga teisal on mets väga oma ilmet muutnud, okasmetsade asemele on tulnud lehtpuumetsad ja ümberpöördult, väikestel aladel on isegi sood paigast nihkunud.

Ega seda muutust ühe põlve jooksul näe ega märka, see toimub aegamööda, seda võib tähele panna mitme põlve pärimusi meenutades ja kokku võttes.

Kas oleme tähele pannud, et mõnel pool turvast lõigates kolme, nelja jala sügavuselt tulevad suured kännud välja? Ega neid keegi sinna matnud ole, ju seal väga vanal ajal pidi olema suur mets. Soo on rännanud, metsa enda alla võtnud.

Kui neid maailma asju sedasi pikema aja jooksul mõtled ja arutad, siis tuled küll sellisele otsusele: ole sa, inimene, kuitahes vägev loodusekuningas, Jumala suure looduse kõrval oled ikkagi põrmuke. Tema iga loeb praegu nelikümmend viis aastat, mis on see põlise tammiku või männikugi kõrval? Tema poisikesepõlves kasvama hakanud männik annab praegu parajaid aialati- ja teibapuid.

On ju küll temagi mälestuse kestel metsas mõndagi muutunud. Siit paar kvartaali edasi kõdunes kaasik jala peal. Oksakroon ja lehestik jäid aasta-aastalt hõredamaks, kuivanud puude arv suurenes iga aastaga. Mõne aastaga murdis tuul kuivanud ja jala peal mädanema löönud puud maha, kus nad kõdunesid lõplikult. Praegu on seal niisama tihe võsastik, nagu nägime siin äsja sihi ääres.

„Kuidas oli metsloomadega isa ja vanaisa ajal?“ pärime meie edasi, et metsavahi ladusalt voolama hakanud jutulõng ei katkeks. „Kas tülitasid palju? Olid nood vanad metsavahid ka osavad kütid?“

Eks neid siis olnud küll palju rohkem kui praegu, mil iga loom loetud ning kirjas ja jahiaeg kalendriga piiratud, jätkab metsavaht mälestuste heietamist. Isa suurem asi jahimees ei olnud, teda huvitas rohkem põllulapike metsamaja ümber, kuid mõnegi looma elu ta hinge peal peaks olema. Vanaisa olevat küll olnud kirglik jahimees. Neid jahijutte, mis ta vahel talveõhtuti kolde ees heietas, andis poisikesel kuulata. Tema tulelukuga püss on praegu alles, ripub aidas seinal — vanaaja mälestisena. Vanaisa hundioda ja mitu paari rebaseraudu leidis ta alles hiljuti kuuri lakast vana rauakraami hulgast. Karunahast saanitekk, nüüd juba paiguti paljaks kulunud, see on tal vanaisa mälestisena praegu alles.